Norra murdmaasuusataja Bjørn Dæhlie oli üks kolmest sportlasest, kes Albertville’i mängudelt võitis kolm kuldmedalit. See oli tegelikult alles sissejuhatus suusamaailma uue liidri esiletõusul.

19. juunil 1967 sündinud Bjørn Erlend Dæhlie jõudis rahvusvahelisse paremikku 1989. aastal, mil ta võitis MK-sarjas oma esimese etapi. See juhtus USA-s Salt Lake Citys 15 km klassikarajal. Juba kaks talve hiljem vallutas norralane maailma tipu.

1991. aastal startis ta esmakordselt MM-võistlustel, saavutades Val di Fiemmes kaks maailmameistritiitlit: 15 km vabatehnikas ja 4 x 10 km teatesõidus.

Albertville talimängud olid Dæhliele esimesed ja uustulnuk noppis kohe kolm kulda ja hõbeda. Kuldmedali võitis ta 15 km jälitussõidus, 50 km vabatehnikas ja 4 x 10 km teatesõidus. Lisaks hõbe 30 km klassikas. Pärast olümpiaedu said Bjørn Dæhlie ja teine kolme kulla suusataja Vegard Ulvangiga Peer Gynti auhinna, mis antakse kord aastas Norrat maailmas positiivselt tutvustanud inimesele.

Et pärast Albertville’i muudeti talimängude tsüklit, võimaldas see Dæhliel osaleda kuue aasta jooksul kolmedel olümpiamängudel, mis tema suurtel eelkäijatel polnud võimalik. Lisaks kasvatati võistlusprogrammi ja kõik see lihtsustas norralasel koguda 1990ndatel rekordkoguse medaleid. Muidugi oli ka mees ise parimatest parim.

1994 Lillehammeri talimängudelt kasseeris Dæhlie jälle neli medalit. Ainult et seekord oli kaks kulda (10 km klassikat ja 15 km jälitussõit) ja kaks hõbedat (30 km vabastiilis ja 4 x 10 km teatesõidus). Nelja medali saaga jätkus ka tema kolmandal olümpial, 1998 Naganos. Dæhlie võitis kolm kulda (10 km klassikas, 50 km vabastiilis ja 4 x 10 km teatesõidus) ning hõbe 15 km jälitussõidus. Seega kolmelt olümpial tosin medalit.

Lisaks kaheksale olümpiakullale võitis Dæhlie 1990ndatel veel üheksa maailmameistritiitlit. Saades viielt MM-võistluselt (1991, 1993, 1995, 1997 ja 1999) kokku 17 medalit. Eriti edukas aasta oli 1997, mil ta sai MM-võistlustel medali kõigi

lt viielt kavas olnud alalt. Sel aastal anti talle ka Aftenposteni spordiaasta auhind. MK-võistlustel võitis ta üldkarika kokku 6 korda ja lisaks 46 MK-etappi. Kokku osales norralane MK-võistluste etappidel 117 korda ja jõudis kolme parema hulka 81 korral.

18. septembril 1991 teatas ROK-i president Juan Antonio Samaranch Berliinis ROK-i täitevkomitee istungil Eesti Olümpiakomitee taasarvamisest olümpiapere liikmeks. 11. novembril kuulutas Samaranch välja ROK-i täitevkomitee poolt ratifitseeritud otsuse, kus kõik hääletamisel osalenud ROK-i liikmed toetasid ettepanekut Balti riikide olümpiakomiteed kohe olümpialiikumisse taasintegreerida. ROK oli sel hetkel tunnustanud 170 rahvuslikku olümpiakomiteed.

22. novembril võeti Eesti Olümpiakomitee koos Läti ja Leedu komiteedega Istanbulis Euroopa Olümpiakomiteede liikmeks.

Kolm päeva hiljem võis EOK korraldada aga Tallinnas pressikonverentsi, kus ajakirjandusele esitleti ROK-i ametlikku kutset osaleda 1992. aasta olümpiamängudel.

“Albertville’i taliolümpiaks eriettevalmistust polnud ega saanudki olla, sest aega oli niivõrd vähe. Tagantjärele on arutletud, kas nii suure koondise (20 sportlast) saatmine olümpiale õigustas ennast. Arvan, et kindlasti õigustas. Alati tuleb leida võimalus sportlase lähetamiseks suurvõistlustele, sest ainult see soodustab arengut,” meenutanud EOK president Arnold Green.

Kui 8. veebruaril 1992 avati Prantsusmaal Albertville’is XVI taliolümpiamängud, sammusid 1810 sportlase ja 64 riigi seas taas olümpiaareenile ka Eesti riigi sportlased. Uuesti koos Läti ja Leeduga olümpiaõiguse saanud Eesti oli esindatud 20 sportlasega. Pärast 56 aastast vaheaega oli tagasi olümpiaperes. Kodu-eestlastest osutus olümpial edukamaks Allar Levandi, kes lõpetas individuaalse kahevõistluse kuuendana. Murdmaasuusatajatest oli 18. kohaga parim Elmo Kassin ja laskesuusatajatest 11. kohaga Krista Lepik.

Olümpiavõitjad murdmaasuusatamises selgusid Les Saisies’s radadel. Esmakordselt võisteldi talimängudel kõrgemal kui 1500 meetrit. Suusastaadiongi asus 1604 meetrit üle merepinna ja kohati oli suusarada isegi kõrgemal kui 2000 meetrit.

Esimest korda võistlesid olümpial ka naislaskesuusatajad. Avaalal, 7,5 km distantsil seisis pjedestaali kõrgeimal astmel suusaradadelt tuntud nimi, Calgary mängude kuld- ja hõbemedali võitja murdmaasuusatamises Anfissa Reztsova. Viimane oli ala vahetanud ja nüüd lõi edukalt läbi ka laskesuusatamises. Reztsova oli 20. sajandil ainus sportlane, kes võitnud olümpiamedali nii murdmaa- kui ka laskesuusatamises.

Näidisalana oli Albertville’is kavas sööstlaskumine, kus tegi kaasa ka Eesti selle ala ainus tipptegija Aare Tamme. Viimane püstitas olümpiarajal Eesti rekordiks 201,455 km/h, mis andis kokkuvõttes 45 võistleja seas 30. koha. Kahjuks varjutas näidisala traagiline sündmus. Šveitsi sööstlaskuja Nicholas Bochatay kihutas treeninglaskumisel vastu rajatraktorit ning suri sündmuskohal.

Maroko suusataja Faissal Cherrad sai 15 km viitstardist suusatamises võimaluse startida viimasena, enam kui 23 minutit pärast eelviimase sportlase lahkumist suusastaadionilt. Põhjuseks see, et 10 km klassikarajal oli marokolane saanud kindlalt viimase, 110. koha. Lõpuks tõusis Aafrika mees tänu mõne sportlase loobumisele ja mõne katkestamisele “koguni” 99. kohale. Kaotus eelviimasele 12 minutit ja võitjale koguni ligi kahe tunniga!

Eestlasi paelus kõige rohkem individuaalne kahevõistlus, sest võis ju siit isegi medalit loota. Suusahüpped võitis austerlane Klaus Ofner. Jaapanlane Mikata kaotas talle ajaliselt 0.16, prantslaste lootus Fabrice Guy 0.42, üks favoriite Klaus Sulzenbacher Austriast 0.46, soomlane Jari Mantila juba 1.18 ja teised veelgi rohkem. Allar Levandi oli 14. positsioonil, Ofnerist maas 2.27,4 - seda oli medalile jõudmiseks paljuvõitu. Enne murdmaasõitu ennustati esikolmikusse Guy’d, Sulzenbacherit ja norralast Lundbergi. Levandi jaks pidi kindlustama talle 6. - 8. koha.

Murdmaarajal oli kahevõistlejaist kõige teravam prantslane Sylvain Guillaume (päeva kolmas sõiduaeg), kes tõusis 13. kohalt hõbemedalile. Olümpiavõit läks tema kaasmaalasele Fabrice Guy’le, kes oli võitnud viiest talimängude eelsest MK-osavõistlusest neli, ja pronks kuulus Sulzenbacherile. Levandi, kelle aeg oli päeva viies, jõudis kuuendaks, mis oli eestlaste parim kohta Albertville’is.

Suusahüpetes 120 m mäelt nähti vaid üht favoriiti - 16-aastast Lahti koolipoissi Toni Markus Niemineni. Nooruke soomlane tegigi päeva pikimad hüpped (122 ja 123 m) ning pälvis ülekaaluka võidu. Normaalmäel kuulus koolipoisile pronksmedal. Sellega pani Nieminen aluse oma tähelennule (nn. Toni ilmiö), fännide hüsteeriale ja pressi igakülgsele huvile, mis lõppes isegi autojuhilubade ennetähtaegse kätteandmisega, kuigi ta polnud veel täisealine.

Selline kõrgendatud tähelepanu oli noorukile liiast ja Toni ilmio sai peagi hoopis teise tähenduse. Mitte kunagi enam ei saavutanud ta niisugust lennukust kui Albertville’is ja varakult täitunud eesmärk viis sihikindluse.

Meeste 50 km suusatamises oli ülivõimas võitja norralane Bjørn Dæhlie. Oma teise olümpiahõbedani suusamaratonis jõudis aga 41-aastane Itaalia veteran Maurilio de Zolt. Maraton oligi väikesekasvulise Itaalia suusataja peaala.

De Zolt tõusis maailma paremikku alles 30-aastaselt. Oma esimesed suurvõistluste medalid teenis ta 34-aastaselt 1985. aasta MM-võistlustel, olles 50 km ja teatesuusatamises teine ja 15 km kolmas. 1987. aasta MM-il Oberstdorfis oli uisustiil kavas juba eraldi alana ja De Zolt tuli maailmameistriks 50 km distantsil.

Esimese olümpiamedalini jõudis aga “õmblusmasinaks” kutsutud itaallane 1988 Calgary’is ja seda ikka 50 km distantsil. Alles oma viiendal olümpial (1994) jõudis väsimatu de Zolt ka olümpiakullani.

Mäesuusatamine oma laiendatud programmiga pakkus medalivõimalusi õige erinevatele riikidele. Albertville’is oli see suurima riikidearvuga medaliala, sest medaleid jagus 12 riigile. Teiste seas ka üllataja riikidele. Näiteks naiste suurslaalomis võitis esimese talimängude medali Uus-Meremaale Annelise Coberger, olles väärt hõbedat.

Naistest sööstlaskumises teenis esikoha soomlanna Tarja Mulari, kes püstitas maailmarekordi (219,245 km/h). Tähelepanuväärseim võistleja oli aga sel alal 47-aastane Divina Galicia Suurbritanniast. Sest esimest korda oli sportlane talimängudel startinud mäesuusatajana 28 aastat tagasi Innsbrucki mängudel.

XVI taliolümpiamängud lõppesid Méribeli hallis jäähoki finaaliga. Finaalis kohtusid Kanada ja esmakordselt nii kaugele jõudnud SRÜ (sisuliselt NSV Liit) meeskond. Kanadalased mängisid venelastega tasavägiselt kaks esimest kolmandikku, mille järel oli seis 0 : 0. Siis haaras SRÜ ohjad ja võitis 3 : 1. Olümpia hokiturniirid oli saanud uue võitja, mis tõenäoliselt jääb ka SRÜ viimaseks eduks. Kanada meeskonna kuulsaim tulevikunimi oli Eric Lindros.

Albertville’i mängud jäid viimaseks taliolümpiaks, mis viidi läbi suvemängudega samal aastal. Järgmised talimängud otsustas ROK korraldada juba kahe aasta pärast, et viia lahku seni kehtinud tali- ja suvemängude ühine nelja-aastane tsükkel. Seda tehti peamiselt majanduslikel kaalutlustel.