Antwerpeni mängudel alustas kolme kullaga oma hiilgavat jooksjakarjääri Soome jooksuime Paavo Nurmi. 20. sajandi suurimaid sportlasi, kes valitses jooksuradadel maailma ligi kümme aastat. 13. juunil 1897 Turus sündinud ja “lendava turulase” hüüdnime teeninud Paavo Johannes Nurmi lapsepõlv oli ränk. Raudteel puusepana töötanud isa suri varakult, kui pere viiest lapsest vanim Paavo oli vaid 12-aastane. Kui Paavo oli varem edukalt omaealiste hulgas jooksuvõistlustel osalenud, siis selle järel jäi sport mitmeks aastaks kõrvale. Lapsele üle jõu käiv töö ja kehv toidulaud jätsid jälje Nurmi arengule, mis kulges tavalisest aeglasemalt. Alles 17-aastaselt leidis ta nii palju jõudu ja aega, et tulla tagasi jooksurajale.

Esimese maailmasõja algaastail tõusis Nurmi kiirelt Soome esinumbriks. 1914. aastal jäi ta 5000 meetris alla vaid kahele liidrile, Albin Stenroosile ja Tatu Kolehmainenile. Tähelepanu äratas siiski noormehe poolt 16 minuti piiri alistamine. Nurmi võistles järgnenud aastatel vähe, kuid treenis meeletult. Sportlik areng oli siiski küllaltki aeglane, mida kindlasti mõjutas kehv toitumine. 1916. aastal viis ta 5000 m isikliku rekordi 15.52,8-le ja oli Soomes meistrivõistlustel kolmas.

Soome kodusõja aastal (1917) võistlusi põhjanaabrite juures peaaegu ei peetudki, kuid Nurmi muudkui harjutas. Ajad paranesid visalt. Pöörde tõi astumine 1919. aastal kaitseväkke sundaega teenima. Avanesid paremad harjutamistingimused ja Nurmi sai ettekujutust ka õigest treeningmetoodikast ja jooksutehnikast. Turu Spordiliitu kuulunud Nurmi alustas samal aastal oma teed tippu, kus esimeseks tõsisemaks märgiks oli Soome meistrivõistlustel 10 000 meetris võidetud kolmas koht 33.56,4ga. 5000 meetris oli isiklik rekord juba 15.31,3 ja 3000 m 8.58,1. Nurmi arvati olümpiakandidaadiks.

Talvel 1920 treenis Nurmi lähedaste sõnul nagu hobune, läbides iga päev 8–25 km. See oli meeletu treeningumahu suurendamine toonaste arusaamade järgi. Antwerpeni läks Nurmi siiski kui üks paljudest jooksjatest. Suuri lootusi soomlased temaga ei seostanud. Kuigi kevadel oli ta võitnud esimese Soome meistritiitli ja 29. mail jooksnud kodulinnas Turus oma esimese Soome rekordi (3000 m 8.36,2). Olümpiarajal võitis ta sissejuhatuseks 5000 m hõbeda prantslasest suursoosik Joseph Guillemot’i järel. Pehmel rajal toimunud võistlusel oli noor soomlane tempomeistriks.

Nurmi kaotust seletasid soomlased teda laeval tabanud merehaigusega, mille järelmõjudest ei olnud ta veel taastunud. “Turust pärit söeradade hiiglane oli ühe talvega tõusnud rahvuslikust teise klassi jooksjast rahvusvaheliseks esimese klassi jooksjaks. Kuid keegi publikust ei osanud selles kahvatus, veidi ümarate lihastega noorukis, kes 5000 m stardi pikas jooksjatereas seisis paremalt esimesena, tulevast maailma suurimat jooksjat näha,” kirjutas seejärel Nurmist Soome spordikirjanik Martti Jukola.

Aga see oli vaid sissejuhatus. Kolm päeva hiljem võitis ta oma esimese olümpiakulla 10 000 meetris ning mõni päev hiljem tegi kuldse duubli 10 000 maastikujooksus, olles parim nii individuaalselt kui Soome meeskonnaga. Pärast neid võite ülendati Paavo Nurmi nooremseersandiks. See oli siiski alles alati stopperit peos hoides jooksurajal iseendaga võistelnud Nurmi suure tee algus.

Itaallane Nedo Nadi ei olnud viie võidetud kuldmedaliga mitte ainult Antwerpeni mängude edukaim vehkleja, vaid edukaim sportlane üldse. Juba 1912. aastal Stockholmis ühe kulla võitnud 26-aastane Nadi pakkus Antwerpenis põnevaid etendusi igas relvaliigis ning esines täiseduga: viiest viis.

Ta mitte ainult ei võitnud üksikaladel, vaid oli ka Itaalia meeskonna absoluutne liider ja aitas itaallastel võita meeskondliku võistluse kõigis kolmes relvaliigis. 9. juunil 1894 Livornos sündinud Nedo Nadi alustas teed tippu oma isa Beppe vehklemiskoolis. Isa, kes oli ise samuti olnud edukas vehkleja, ei hinnanud epeed, pidades seda mitte eriti distsiplineeritud relvaliigiks. Sellepärast ei lubanud ta pojal seda klubis treenida. Nii tuli Nedol epeed harjutada vaid saalist välja hiilides koridoris. See väike mittekuuletumine tasus end aga Antwerpenis kuhjaga, sest Nedo aitas Itaalial võita meeskondlikus epees kulla. Kuuekordse olümpiavõitjana sportliku karjääri lõpetanud Nadi siirdus 1920ndate algul Lõuna-Ameerikasse, kus proovis vehklemisrajal kätt ka elukutseliste võistlustel.

Tulnud tagasi sünnimaale, oli ta aastaid Itaalia vehklemisliidu president. Vehklemisajaloo edukamaid mehi suri 29. jaanuaril 1940 Genuas.

29. augustil 1920 tuli Valgast pärit tõstja Alfred Neuland esimese eestlasena olümpiavõitjaks. Vähe sellest, Neuland osutus Antwerpeni olümpiamängude tõstevõistlustel ülekaalukamaks võidumeheks, kes edestas hõbemedaliomanikku belglast Louis Williquet’d koguni 17,5 kiloga. Sõnum Neulandi olümpiavõidust jõudis kodumaale 31. augustil. Kaks päeva hiljem ilmunud Vaba Maa pühendas sellele uudisele esiküljel kolm rida. Ometi oli veel aasta enne Antwerpeni mänge õhus oht, et Eesti parim tõstja Neuland ei saagi olümpial võistelda. Tema koondisekaaslane Harald Tammer on hiljem kirjutanud: “Neuland oli meist kõige õnnetum mees. Ta oli meist sel ajal kõige kuulsam, oli omal ajal juba Piiteris, Moskvas ja Riias tosinate kaupa ilmarekordeid purustanud ja igatses kõigest hingest Antwerpeni. Olümpiaadi esialgses kavas aga puudus tõstmine. Mees oli hiilgevormis, surmkindel, et ühtki surelikku ei ole tema keharaskusega, kes teda üles tõstab. Kuid ei ole võistlust!

Olümpiavõit aga oli kas või elust kallim. Hakkas siis mees mõtteid mõlgutama, kas ei saaks ruttu mõnda teist spordiala enesele valida, millega olümpiaadil võita saaks. Kere lühike ja tugev – jooksuks liig raske –, kas visked või hüpped! Küsib, palju on teivashüppe ilmarekord, kui mitme meetriga võib olümpiaadil ketta võita? Ükski arv ei kohuta, lubab ööd ja päevad treenida. Kes teab, võib olla olekski Neuland Frank Fossi (teivashüppe olümpiavõitja – toim) löönud, kui mitte ühel päeval pöörane rõõmusõnum poleks tulnud – tõstmine on võetud mängude kavasse…

Nüüd oli Neuland korraga kõige õnnelikum mees meist – hommiku vara ja hilja õhtul mürtsus tõstekang kasarmu betoonpõrandal ja igasugused ilmarekordid sündisid iga hommiku ja surid sama õhtu juba Neulandi enese poolt.”

Lõpuks oli ta olümpiamängude tõstepõrandal ja asus oma unistust realiseerima. Juba esimese tõsteviisiga – ühe käega rebimises – otsustas Neuland Antwerpenis võistluse enda kasuks, saavutades konkurentide ees 12,5 kilose edumaa. Tema rebimistehnika oli seejuures äärmiselt ratsionaalne, mis võimaldas tal saavutada selles tõsteviisis isegi enamat kui rivaalid tõukamises. Mehest sai olümpia tõstepõrandal üldine imetlusobjekt.

Eestlase poolt ühe käega rebitud 72,5 kilo oli tagajärg, mida ei suutnud olümpia tõstepõrandal keegi ületada. Oma kolme tõste kogusummaga võinuks Neuland võita kuldmedali ka kehakaalus kuni 75 kg ja pronksmedali veel isegi raskekaallaste seas. Sedavõrd võimas oli Neuland olümpiaheitluses. Võitnud 1922. aastal ka maailmameistritiitli, sai temast esimene eesti sportlane, kes tulnud nii olümpiavõitjaks kui maailmameistriks.

Kuna Antwerpenis oli just valminud Belgia esimene jäähall, soovisid hokit edukalt harrastanud belglased jäähoki ka olümpiakavva lülitada. Kuigi jäähokiturniir toimus väljaspool mängude ametlikku kava, sai ala tänu belglaste eestkostele ROK-i poolt soosingu. Tegu oli hokiajaloo esimese suurturniiriga, kus Põhja-Ameerika meeskonnad võtsid mõõtu Euroopa esindustelt. EM-võistlusi korraldati küll alates 1910. aastast, kuid ülemaailmset ametlikku turniiri polnud enne Antwerpeni korraldatud. Nagu eeldada võis, kujunes Kanada ja USA meeskondade tase märgatavalt kõrgemaks Euroopa koondiste omast. Seejuures mängis turniiri võitnud Kanada meeskonnas mitu Islandi juurtega hokimeest ja USA koondises andsid tooni sünnipärased kanadalased.

Viimasel hetkel otsustas turniiril kaasa teha ka Rootsi, kes koostas meeskonna peamiselt jääpallimängijatest. Puhtaid hokimehi oli meeskonnas vaid kaks. Tulevase suure hokimaa debüüt kujunes võrdlemisi edukaks, kuid ääretult segase ja ebaloogilise turniirisüsteemi tõttu jäid rootslased lõpuks medalita. Parima Euroopa meeskonnana kuulus kolmas koht Tšehhoslovakkiale.

Jalgpalliturniiri finaal Belgia ja Tšehhoslovakkia vahel 2. septembril kujunes ootamatult dramaatiliseks ning katkes poole pealt. 40 000 pealtvaataja ees alustasid “punased kuradid” ründavalt ja tšehhid pidid rohkem kaitses istuma. Kodupubliku toetusele vaatamata ei suutnud aga belglased kuidagi tšehhide kaitseliini murda.

Väljakukohtunikuks oli 65-aastane inglane John Lewis, kellega tšehhid aga polnud sugugi rahul. Tšehhi jalgpalluri Sedlaćeki kinnitusel jäi Lewis ühes varasemas mängus Prahas vägivalla ohvriks ja ihkas nüüd tšehhidele kätte maksta. Lisaks toetas belglasi kodupublik. Belgia jalgpalliajakirjaniku John Langenuse sõnul lainetasid kõik tribüünid rahvamasside all, publik valgus üle piirete... “Staadioni jooksurada oli muutunud hiigelväravaks, mille kaudu tuhanded inimesed väljakule tunglesid. Kordonijagu sõdureid üritas rahvamassi vähemalt palliväljakust eemal hoida. Kõikjal ümber staadioni rippusid fännid nagu viinamarjakobarad puude ja sammaste küljes.”

Belgia läks kohtumist varakult juhtima. Õnnetuseks tabas juba 6. minutil juhuslik pall Tšehhoslovakkia kaitsja kätt ja väljakukohtunik Lewis määras kaheldava väärtusega penalti. Nii asus Belgia Robert Coppée löögist 1:0 juhtima ning õnnelik publik tormas seepeale läbi hõreda politseinikeahela üle väljaku piirjoonte. Edasine mäng jätkus sõna otseses mõttes keset juubeldavat rahvast.

See mõjutas aga järjest enam kohtuniku otsuseid, kes ilmselgelt soosis belglasi. 30. minutil kasvatas Belgia Henri Larnoe vabalöögist eduseisu 2:0-le. Närviliseks muutunud tšehhide meeskond hakkas toorutsema ja 39. minutil eemaldas Lewis mängust Tšehhoslovakkia kaitsemängija Karel Steineri. Slaavlased hakkasid seejärel ägedalt protesteerima, kuid see ei mõjunud. Paar minutit hiljem keeldus Tšehhoslovakkia meeskond eesotsas kapten Karel Pešek-Kádaga mängu jätkamast ja lahkus väljakult ja 41. minutil andis Lewis lõpuvile. Hullunud publik tormas platsile ja heiskas võidumärgiks Belgia lipu.

Tšehhoslovakkia meeskond diskvalifitseeriti ja neile ei antud isegi teist kohta. Nende protest lükati tagasi.

Jalgratturite 175 km pikkune grupisõit sai ootamatu lõpplahenduse. Võistlustrass kulges Antvwrpeni ümbruses ja viimased 300 meetrit läbiti Antwerpeni velodroomil. Distantsi jooksul ületati koguni kuues kohas raudteeülesõitu, mis võisid igal ajal sulguda. Ajamõõtjad seisid igas sellises ülesõidukohas, et panna kirja kõigi võistlejate ootamatud viivitused. Sellepärast ei saanud esimesena lõpujoone ületanud lõuna-aafriklasest Henry Kaltenbrunist ka olümpiavõitjat. Kaltenbruni võit kuulutati fanfaarihelide saatel välja isegi staadionil, kuid ilmselgelt kiirustades. Hiljem selgus, et rootslane Harry Stenqvist oli oodanud rongi taga kokku neli minutit ja ühe sekundi ning aegade täpsustamisel kuulutati Stenqvist ka ajaga 4:40.01,8 grupisõidu olümpiavõitjaks.

Veepallis tapeldi olümpiaturniiril kõvasti ning dramaatiliseks kujunes ka finaalmäng. Belglased olid otsustanud koduväljakul kindlasti võita ja seda mistahes hinnaga. Kuna nende mängutehnika oli krobeline, siis sai belglaste peamiseks mureks see, kuidas vältida kõrgetasemeliste kohtunike määramist oma mängudele. Nii jõuti finaali, kus ootasid ees inglased. Üle 4000 pealtvaataja oli kogunenud ujulasse, et jälgida kullamängu. Kohtuniku tänamatu roll oli langenud rootslasele Erik Bergwallile. Kohe matši alguses alustas publik hirmsat kisakontserti, mis paisus veelgi pärast inglaste avaväravat. Aimates endi jaoks kurba lõpptulemust, hakkasid belglased kasutama lubamatuid jõuvõtteid. Maadeldi, poksiti, “uputati” ja küünistati. Sellest oli ka abi. Eduseisul 2:1 võeti kasutusele uus taktika.

Belglased hakkasid teesklema vigastusi ja “kannatasid brittide toorutsemise all”. Kohtunik oli seekord aga tasemel ja kamandas simuleerivad belglased kuivale. Nüüd muutus mäng ehtsaks tapluseks. Inglastel õnnestus selle “maadluse” käigus visata kaks väravat ja võita kohtumine tulemusega 3:2. Kui verised ja muhkudes britid basseinist tõusid, pidid pealtvaatajad neile peaaegu käsitsi kallale minema. Samal ajal keeldusid korraldajad Suurbritannia lippu võidumasti tõstmast. Kui orkester sai lõpuks alustada inglaste hümni mängimist, ulgus, vilistas ja trampis hullunud rahvas edasi. Nüüd vihastasid ka seni väljapeetult käitunud inglased. Nad teatasid, et katkestavad oma sportlaste esinemise kõigil spordialadel. Inglastega ühinesid ka ameeriklased. Alles siis taipasid belglased, et asi on tõsine ning kogu olümpia ohtu seatud. Nad võtsid ette raske teekonna brittide leeri ja palusid toimunud intsidendi pärast ametlikult vabandust.

Kui odaviske kvalifikatsioonivõistluste eel sooritati soojendusviskeid, libises ameeriklase James Lincolnsi oda pärast viset pikalt mööda maad ning tabas murul lesinud Soome kuulsuse Johnni Myyrä vasakut õlavart. Jänki tardus õudusest, kuid Myyrä jäi külmavereliseks ja selgitas ameeriklasele rahulikult, et selline juhtum on odaviskes üsna tavaline. Arstid tegid soomlasele tiheda sideme ja Myyräl õnnestus kuidagi ka kvalifikatsiooninorm täis visata. Järgmisel päeval toimunud finaalis pani ta kõik ühele kaardile - esimesele katsele. Saavutatud 65.78 tõigi mehele olümpiavõidu.

Tenniseturniiri teises ringis kohtusid omavahel inglane Gordon Lowe ja kreeklane Athanasios Zerlentis. Matš kujunes tõeliseks maratonmänguks, mis kestis kokku kuus tundi üle kahe päeva. Pallipoisid olid surmani väsinud, lahkusid väljakult ja läksid sööma, millega sundisid tennisiste mängu edasi lükkama. Lõpuks võitis turniiril 5.-8. kohta jagama jäänud britt Lowe 14:12, 6:8, 5:7, 6:4, 6:4.

Vabapüstoli meeskondlikus harjutuses kuulus USA kullaviisikusse ka James Snook. Mees, kelle elutee lõppes kümme aastat hiljem elektritoolil. Nimelt 1929. aasta juunis vahistati James H. Snook otse Ohio osariigi laskmisvõistlustelt, süüdistatuna 25-aastase Ohio meditsiinitudengi Theora K. Hixi mõrvas. Selgus, et Snook ja Hix olid kolm aastat koos elanud, jagades üht kooli läheduses asuvat korterit. 13. juunil 1929 antud tunnistuses selgitas 48-aastane Ohio ülikooli veterinaarmeditsiini professor Snook, et Hix oli palunud tal oma naisest lahutada, et temaga abielluda. Keeldumise korral olevat ta ähvardanud Snooki naise ja lapse tappa. Snook ei varjanud, et lõi seepeale Hixi haamriga mitu korda ning ohvri n-ö kannatuste leevendamise eesmärgil lõikas lõpuks taskunoaga läbi tema kaelaveeni. 14. augustil 1929 kulus vandekohtunikel arupidamiseks aega vaid 28 minutit, misjärel kuulutati Snook süüdi esimese astme mõrvas. Nädal hiljem määrati kahekordsele olümpiavõitjale surmanuhtlus. Snook suri Ohio osariigi vanglas elektritoolil 28. veebruaril 1930.

Vettehüpete tornihüpetes pronksi võitnud ameeriklane Hal Haig “Harry” Prieste kirjutas end ajalukku mitmel moel. Kogudes tuntust filminäitlejana, oli ta USA üks esimesi kaskadööre, kes sooritas tummfilmides hüpetetrikke. Mees osales enam kui 25 Mack Sennet’s Keystone Kopsi filmis koos Charlie Chapliniga ning koomikutepaari Laureli ja Hardyga. Samuti tegi ta kaasa tsirkuses ja jääshowdes. Kui tõelise saladuse avalikustas ta 11. septembril 2000. aastal. Nimelt tagastas 103-aastane Prieste sel päeval Sydneys toimunud Rahvusvahelise Olümpiakomitee 111. istungil ROKi presidendile Juan Antonio Samaranchile olümpialipu, mille ta oli varastanud pärast 1920. aasta Antwerpeni mängude lõputseremooniat. Olümpiaveteran tunnistas, et lipu varastamise põhjuseks oli kihlvedu sõpradega. Lipu varastamiseks ronis ta pärast lõputseremooniat mööda lipuvarrast üles ning võttis olümpialipu endale. Järgnenud jälitamisel, kus osalesid ka kohalikud politseijõud, pääses Prieste põgenema.

ROK-i ametnikud teatasid Sydneys, et annavad ameeriklasele süüteo andeks ning neil oli hoopis rõõm tervitada vanimat elus olevat olümpiaatleeti. Tagastatud lipp pandi eksponaadina välja Lausanne’i Olümpiamuuseumis. Hal Prieste suri 21. aprillil 2001. aastal Camdenis New Jerseys, olles 104-aastane.

Kõige kauem on olümpiamedaliomanikest teadaolevalt elanud 1912. aasta Stockholmi mängude hõbemedaliomanik meeskondlikus võimlemises soomlane Hjalmari Vihtori Kivenheimo, kes 29. oktoobril 1994. aastal surres oli vana 105 aastat ja 34 päeva.