Jamaikalanna Merlene Ottey on üks neist tippsportlastest (Ronald Clarke, Jim Ryun, Dwight Stones jt.), kellele pole määratud tulla olümpiavõitjaks. Ometi kirjutas viitel olümpiamängudel osalenud jamaikalanna end olümpiaajalukku. Ta on võitnud kergejõustikus kokku seitse olümpiamedalit. Samapalju medaleid on suutnud võita veel vaid poolatar Irena Szewinska-Kirszenstein ja austraallanna Shirley de la Hunty-Strickland.

Teivashüppes toimunud taktikamängus jäi peale ja tuli olümpiavõitjaks prantslane Jean Galfione. Jean on pärinud sportlasegeenid vanemailt. Tema isa on tulnud vehklemises Euroopa meistriks ja ema oli nimekas võimleja. Jeani onu on aga kuulus Jean-Claude Magnan, kes olümpiamängudel võitnud vehklemises ühe kuld-, ühe hõbe- ja kaks pronksmedalit. Jeani õde on elukutseline modell ja vend näitleja. Olümpiavõitja alustas sportlaseteed algul ema käe all võimlemissaalis, kuid siirdus peagi isa näpunäidete kohaselt vehklemisrajale. Seegi ala polnud Jeanile südamelähedane ja nii jõudis ta lõpuks kergejõustiku juurde. Tema alaks sai kümnevõistlus, kuid eduka esinemise tõttu teivashüppes jäi mitmevõistlus peagi tagaplaanile. Pärast Atlanta olümpiamänge lubas Galfione tagasi pöörduda ka oma vana armastuse juurde.

Nigeeria esimese olümpiakuldmedali toonud 25-aastase Chioma Ajunwa võit oli rohkem kui sensatsiooniline. Veel viis aastat tagasi mängis ta jalgpalli Nigeeria naiste MM-koondises. Seejärel jäi vahele dopingukontrollis (samal korral ka naisjooksjad Tina Iheagwam ja Charity Opara) ning uskus, et tema sportlasekarjäär on sellega lõppenud. Nelja-aastase võistluskeelu ajal ei tegelenud ta enam üldse spordiga. "Olin üsna kindel, et spordiga on lõpp. Neli aastat on liialt pikk aeg," ütles Ajunwa. Siiski läks teisiti. Ta tuli sporti tagasi ja saavutas kohe korralikke tagajärgi. Talvel läbis ta Aafrika meistrivõistlustel sada meetrit 10,88! Atlantas tuli kaugushüppes kuldmedal esimese hüppega (7.12).

See, mis Atlantas juhtus maailma ühe parema keskmaajooksja Sonia O'Sullivaniga oli midagi arusaamatut. 5000 meetri jooksu finaalis Sonia katkestas, puhkes nutma ja läks üksi tagasi olümpiakülla. Järgmisel päeval rääkis ta reporteritele midagi muinasjutu-taolist, mis juhtunud tema vormirõivastusega enne jooksu. Iirlanna teatas, et tema Reebok Irish võistlusvorm ei olnud ametlik ning oli sunnitud kiires korras muutma oma pooltsiviilse vormi legaalseks Asicsi versiooniks, millega võis võistlema minna. Häiriv sündmus mõjunud talle kahjulikult. Ta tahtavat sellest üle saada ning saavutada kuldmedali oma peaalal 1500 meetri jooksus. Pärast seda, kui ta lõpetas 1500 meetri eeljooksu kümnendana ja kukkus edasisest võistlusest välja, tunnistas O'Sullivan, et ta oli kannatanud kõhulahtisuse all.

Cabo Verde olümpiadebüüt lõppes õnnetult. Endine Portugali asumaa oli võistlusteks üles andnud ainult ühe sportlase - tõkkejooksja Henry Andrade. Kahjuks vigastas 110 m tõkkeid 13,36-ga jooksnud mees Achilleuse kõõlust ega suutnud võistlusrajale asuda.

Varem tavatseti öelda, et Nõukogude Liidu Rahvaste spartakiaadil või meistrivõistlustel on real aladel (maadlus, poks, tõstmine) raskem esikolmikusse jõuda kui tiitlivõistlustel. Eks see nii olnudki, sest N. Liit võis tiitlivõistlustel vastavalt alale välja panna vaid 1 - 3 sportlast, kuigi võimalikke medalipretendente oli tosina jagu. Nüüd Atlantas olid kõigi endiste N. Liidu vabariikide koondised väljas omaette võistkonnaga, kes vähegi tegija oli, pääses ka mängudele. Veel enamgi. Paljude SRÜ riikide liberaalse kodakondsusseaduse tõttu polnud ka "üleliigsetel" Venemaalt pärit sportlastel probleeme end varakult mõne uue riigi koondisesse sättimisel. Nii võiski kreeka-rooma maadluses Atlanta olümpiamattidel näha 60 endisest N. Liidust pärit rammumeest, kes muutsid konkurentsi eriti tihedaks. Sama lugu oli ka poksis. Enam kui 70 endises N. Liidus poksikoolituse saanud nahkkindameest esindas 19 erinevat maad. Mõned sportlaste "kombineerimised" olid lausa kurioossed. Vennad Žabrailovid tegid pärast N. Liidu kokkuvarisemist mitmeid "geograafilisi hüppeid", et leida endile uus maadluskodumaa. 34-aastane Lucman leidis lõpuks asupaiga Moldovas, tuhandeid kilomeetreid eemal vennast, 30-aastasest Elmadist, kes leidis uue kodu Kasahstanis. Vennad said kokku Atlanta maadlusmatil kuni 82 kg kaaluvate vabamaadlejate konkurentsis. "Üldiselt noored austavad vanu," ütles vanem vendadest Lucman, "ja noorem kaotab vanemale." Kuid nii siiski ei juhtunud. Barcelona hõbemedaliomanik Elmadi oli Lucmanist üle punktidega 10:8 ja jätkas võistlust medalite eest, Lucman aga langes konkurentsis välja. Kui Elmadi tuli järgmises matšis matile ameeriklase Les Cutches'i vastu, istus tema treenerina matinurgas ei keegi muu kui vend Lucman. Vendadel ei läinud korda Atlantas medalit võita, nad jäid vastavalt 9. ja 6. kohale. Veelgi imelikumaid moondumisi tegi läbi aerutaja Nikolai Žuravski. Souli olümpiamängude kuldmedaliomanik kahesel kanuul koos Viktor Reneiskiga reetis enne Barcelonat oma paarimehe, astudes Rumeenia kodakondsusesse. Nicolai Juravschi nime all aerutas ta koos rumeenlase Gheorghe Andrieviga, kuid medalile ei jõudnud, jäädes nii 500 kui ka 1000 meetri distantsil neljandaks. Enne Atlantat olid ebaõnnestunud Žuravski ja hüljatud Reneiski taas leidnud ühise keele ja ka uue kodumaa ning aerutasid olümpiaveel Moldova eest. Ühistöö kandis jälle vilja ja mehed võitsid hõbemedali.

Suur spordimaa Suurbritannia sai Atlantas vaid ühe kuldmedali. Selle tõid sõudjad Steven Redgrave ja Matthew Pinsent. Samas olid hoos inglaste igipõlised rivaalid prantslased võites kokku 13 kulda ning "Marseljeesist" sai ehtne olümpiahitt. Võib-olla pole seegi tähtsusetu, et Prantsusmaa spordiminister oli 110 m tõkkejooksu olümpiavõitja Montrealis Guy Drut, kellest Atlantas sai ka värske ROK-i liige.

Inspireerituna ühest populaarteaduslikust artiklist, kus kirjeldati, kuidas kalad kasutavad saba kiiruse järsuks saavutamiseks, arendasid ameeriklanna Misty Hyman ja tema treener Bob Gillett välja uue stiili fish kick ("kala sabalöök"). Selle stiili puhul võtab liblikujuja vette sisenemisel küliliasendi, liigutades jalgu horisontaalselt (nagu kala saba), liblikujujate traditsioonilise vertikaalse jalalöögi asemel. Nii saavutati tunduvalt suurem kiirus, kui stiili leiutajad seda ise ette oskasid kujutada. Hyman lõi oma uue stiiliga kõiki USA liblikujujaid. Kahjuks ei saanud ta vigastuse tõttu Atlantas startida. Uut stiili fish kick kasutas vaid jaapanlanna Ayonari Aoyama, kes vee alt väljudes oli teistest kehapikkuse võrra ees, kuid nõrk ujumine ülejäänud distantsiosal jättis jaapanlanna 100 meetri liblikujumises vaid kuuendaks. Pealtvaatajail on veealuse kaamera abil fish kick stiilis ujujat lausa nauding vaadata - nagu kala ujuks.

Eestlased jäid Atlantas medalita. Kui suur võib olla ainult ühe väga silmapaistva sportlase osakaal riigile medalitoojana, näitas Iirimaale 3 kuld- ja 1 hõbemedali võitnud ujuja Michelle Smith. Tema võidetud medalid jäidki Iirimaa ainsateks Atlantas saadud olümpiamedaliteks.
USA ujujad ja spordijuhid olid masendunud, et ameeriklastele "kuuluvad" medalid läksid üle ookeani ning süüdistasid iirlannat dopingu pruukimises. Michelle'i isa oli sellest alatust laimust kõige rohkem nördinud: "Michelle ei kasuta kodus isegi mitte aspiriini, mis dopingust siin saab veel rääkida."

Dolph Lundgreni, rootsi musklites filmitähte kohates tekib tunne, et igaüks, kellel on rohkem kui 1% ihurasva, tahab kohe joosta lähimasse jõusaali. Kui ta pigistab teie kätt, karjub vaim: "Kindlasti kõva naistekütt." Tegelikult loodab Lundgren, et tema raidkujulik figuur paneks spordifännid karjuma: "Ma tahan moodsat viievõistlust". "Aitan USA meeskonda kaalutreeninguga," ütleb Lundgren, higine pärast vehklemist - see on üks moodsa viievõistluse aladest. Dolph on USA viievõistluse meeskonna kapten Atlanta olümpiamängudel. See pole just teab mis suur roll. Midagi muud on olla treener. Ometi on Lundgreni osa märksa olulisem. Tema kuulsus on suutnud saavutada midagi, mida ülemaailmne viievõistluse liikumine pole suutnud: luua nii laialdase meediamelu, et NBC oli huvitatud viimase otsustava ala, 4000 meetri jooksu täielikust ülekandmisest televisioonis. Lundgren sõbrunes USA viievõistlejatega juba kolm aastat tagasi, et teha filmiklipp spordiala tutvustamiseks. "Moodsast viievõistlusest ei teata midagi. Inimesi huvitab, millised need viis ala on. Kuulete mootorrattaspordist, mägironimisest, purilendamisest..." Ta raputab pead. Rootsis kasvanud Lundgren oli vilunud jäähokimängija, kes unistas olümplaseks saamisest. Kalduvus sõjalistele aladele (kick-boxing, karate) lõpetas need unistused. Nüüd on see taas elustunud. "Selle meeskonna kaptenina saan olümpiakogemuse," ütleb ta. "Hollywood on ainult rahas kinni. Moodsa viievõistluse poisid teevad oma ala armastusega. Nendega koos võin taas leida oma noorusesüütuse. Tunnen, et olen jälle üheksateist."

Hämmastav olümpiakarjäär on jaapanlanna Seiko Hashimotol, kes osalenud kokku juba seitsmetel suve- ja talimängudel. Talimängudel võistles ta esmakordselt 1984., suvemängudel aga 1988. aastal. Taliolümpialt on Hashimoto parimaks saavutuseks pronksmedal 1500 meetri kiiruisutamises (1992). Atlantas lõi jaapanlanna kaasa jalgrattasõidus kahel trekialal. Tema parimaks jäi punktisõidus saavutatud 9. koht.

Nagu kõik usklikud muhameedlased Iraanis, palvetas ka 24-aastane Lida Fariman viis korda päevas ning varjas oma pead ja keha loori ning pika rüüga kõikjal, kuhu astus - isegi olümpia lasketiirus. Lida oli esimene naine, kes võistles Iraani lipu all pärast 1979. aasta Islamirevolutsiooni. Tal oli lühike limiteeritud olümpiaelamus, mis lõppes, kui ta ei pääsenud õhupüssilaskmises eelringist edasi. Neiu tunnistas, laskurikuue ja nahkpükste kandmine takistas teda hästi laskmast. Ta tegi ka kõlava avalduse: "Iraanis on meil, naistel, kõigil samad võimalused kui meestel." Keegi ei uskunud teda, kuid vähemalt lasksid ka Iraani meeslaskurid sama kehvasti.

Atlanta mängude esimestel päevadel toimus dramaatiline finaal meeste õhupüstolist laskmises. Barcelona sama ala olümpiavõitja hiinlane Wang Yifu oli finaali pääsenud parima tulemusega (578) ja juhtis võistlust enne viimast lasku mäekõrguse eduga - 3,8 silmaga. Võitja näis olevat kindel, kuid ometi oskas hiinlane tulistada viimase lasuga vaid 6,5 silma - see oli üldse kõige halvem tulemus 3080-st lasust, mida tegid võistluse käigus 50 võistlejat. Pärast ebaõnnestunud lasku hakkas Wang vaaruma - 35-aastane Wang on kuuldavasti diabeetik - ja vajus kokku. Samal ajal, kui võitja itaallane Roberto Di Donna tõsteti võistluskaaslaste õlgadele, kanti Wang ära kanderaamil. "Surve on võti meie spordis," ütles Di Donna hiljem. "Wang tajus seda finaalis. Saame näha, kuidas ta sellest nüüd üle saab." Wang ei suutnud kaotusest toibuda ja jäi ka vabapüstolist laskmises kullata. Vaid kuues koht. Sellel dramaatilisel võistlusel on oma eellugu, mis ulatub Barcelona olümpiamängude päevadesse. Barcelonas juhtis õhupüstoliharjutust rumeenlane Sorin Babii pärast kuuendat lasku 1,7 silmaga - üsna turvaline edumaa -, kuid siis kaotas ootamatult kindluse. Enne viimast lasku oli tema edu hiinlase Wangi ees veel vaid 0,2 silma (675,2:675,0). Kõik pidi otsustama viimane lask. Babii tulistas varem ja sai ainult 8,9 silma. Wang, kes oli tavaliselt kiire laskja, oli samuti päästikule vajutamas, kui kuulis üllatusreaktsiooni rumeenlase lasu puhul. Wang vaatas tabloole ja langetas püstoli. Aastaid oli Wang elanud kehva võistleja reputatsiooniga tähtsamatel võistlustel. Ühe hiina spordiajakirjaniku sõnul "hõljus tema korduv ebaõnnestumine Wangi pea kohal, muutes ta elurõõmsast mehest millekski melanhooliku sarnaseks". Wang tõstis püstoli, kuid langetas selle taas. "Sa pead endast jagu saama," ütles ta enesele, "praegu on sul suur võimalus kogu eluajaks." Ta sihtis erakordselt keskendudes ja lõpuks tulistas. Tema 9,7 silma tõi kuldmedali. Atlantas oli Wangil enne viimast lasku positsioon märksa kindlam. Ta võis lasta 9, 8, või isegi ainult 7 silma, et võita. Ometi ei pidanud närvid vastu. Muide, nii Barcelonas kui ka Atlantas võistles kaasa ka Wangi abikaasa Zhang Quiping, kes lõpetas naiste väikepüssiharjutuses vastavalt 10. ja 17. - 19. kohaga.

Eduard Zenovkat võib pidada ebaõnne sõduriks. Barcelonas juhtis ta viievõistlust enne viimast ala turvalise 106 punktiga. Aga nagu ratsutamises tihti juhtub, sõltub siin väga palju hobusest. Ratsu viskas Eduardi kaks korda seljast, kord pudenes võistlejal müts, lisaks kaks takistuse mahaajamist ning ajalimiidi ületamine. Zenovka pidi leppima pronksmedaliga. Aasta enne Atlanta olümpiamänge elas Zenovka üle raske autoavarii, milles hukkus tema elukaaslane, maailma tolleaegseid paremaid iluvõimlejaid Aleksandra Timošenko. Eduard ise jäi imekombel ellu. Talle tehti kokku kuus operatsiooni ja eemaldati üks neer. See, et viievõistleja üldse olümpiamängudele pääses, oli juba omaette kangelastegu. Atlantas esines Eduard silmapaistvalt. 4000 meetri krossijooksu alustas ta kuuendalt kohalt, kuid tõusis liidriks kolmandal kilomeetril. Veel kümmekond meetrit enne finišit oli Zenovka ees, kuid sammu kiirendanud Aleksandr Parõgini spurt tuli nii ootamatult, et sellele vastu seista üritanud Zenovka kukkus mõni meeter enne lõpujoont ja pidi kuldmedaliga hüvasti jätma.

Juba enne olümpia kärestikuslaalomi võistluspaika Ducktowni jõudmist oli sõjast räsitud Bosniast pärit aerutajal Samir Karabasicil paaditäis muresid. Ta mobiliseeriti 1993. aastal ja tal pidi veetma kaks aastat Bosnia armees. Sportlane sooritas oma olümpiatreeninguid Una jõel, mis voolas läbi mineeritud rindejoone Bosnia serblaste ja Bosnia valitsusvägede vahel ning põdes kuus kuud maksapõletikku. Pealegi oli julgeoleku huvides hävitatud suurem osa tema kodumaa süstadest. Karabasici koduklubi liikmed Bihacis panid raha kokku, et varustada teda olümpiamängudeks, kuid suutsid vaid osta paadi, millel oli juuksekarvajämedune pragu, mis peideti hõbedase kleeplindiga. Sellest süstast võis vaevalt olla abilist olümpiamedali võitmisel. Bosnialase vaevad ei lõppenud ka mängude ajal. Treeningul põrkas tema paat Ocoee jõel vastu kaljut, läks pooleks ning vajus Whitewateri põhja. Appi ruutas USA süstamees Scott Shipley, kes andis Karabasicile ka korraliku paadi, mida ameeriklane ise oli kasutanud 1994. aastal maailmakarikat võites. Karabasic, kes ei osanud inglise keelt, tänas Shipleyt tõlgi vahendusel. Juhtum tekitas kõmu meedias, kuid ameeriklasele oli see vaid osa spordist. "Mind paneb imestama tavatu reageering asjale, mis peaks olema iseenesestmõistetav - on loomulik kedagi hädast välja aidata," ütles Shipley.

1984. aastal Los Angelese mängudel äratas tähelepanu ratastoolis võistelnud Uus-Meremaa invaliidist naisvibulaskur Neroli Fairhall. Atlantas kuulus invasportlasest naisvibulaskur Itaalia koondisesse. Avatseremoonial oli 36-aastasel Paola Fantatol, keda ratastooli aheldanud lastehalvatus, tõsiseid raskusi staadionile viival kaldteel. "Olen nagu teisedki võistlejad," ütles eelvõistlusega piirdunud Barcelona paraolümpiamängude võitja Fantato. "Parim tunne on see, kui teised respekteerivad mind kui täisväärtuslikku sportlast."

Tonga saarestik Vaikse ookeani lõunaosas on tuntud Sõbralike Saartena. Raskekaalu poksija Paea Wolfgram on oma rahva täiuslik suursaadik. Kuulus George Foreman, 140 kg kaaluv jõehobusuurune härrasmees, pani publiku poksisaalis skandeerima "Tonga! Tonga!" kui Wolfgram läks kuldmedalit taotlema ukrainlase Vladimir Klitško vastu. "Kui ma selle matši võidan, siis suren," ütles tongalane, kes oli jõudnud juba vähemalt hõbemedalile - Tonga esimese olümpiamedalile. Kuningas Taufa'ahau Tupon IV, 136 kg kaaluv Tonga teivashüppe rekordimees, soovitas oma rahval paastuda ja paluda Wolfgrami eest. Ta isegi helistas olümpiakülla, et soovida poksijale õnne. "Sõin parajasti hamburgerit ja laususin: "Öelge kuningale, et ütlen halloo," rääkis Wolfgram. Finaalis jäi tongalane siiski Klitškole alla.

Kuidas läks olümpiamängude korraldajatel, Georgia osariigist pärit sportlastel? Hästi läks, tervelt kümme sportlast jõudis olümpiamedalile:
Derrick Adkins (Atlanta), kuldmedal 400 m tõkkejooksus
Kris Benson (Marietta), pronksmedal pesapallis
Teresa Edwards (Atlanta), kuldmedal korvpallis
Michelle Gibson (Roswell), pronksmedal ratsutamises
Angel Martino (Americus), 2 kuld- ja 2 pronksmedalit ujumises
Katrina McClain (Atlanta), kuldmedal korvpallis
Carla McGhee (Stone Mountain), kuldmedal korvpallis
Derek Mills (Atlanta), kuldmedal 4 × 400 m teatejooksus
Gwen Torrence (Atlanta), kuldmedal 4 × 100 m teatejooksus, pronks 100 meetris
Roshii Wells (Riverdale), pronksmedal poksis

Pommiplahvatus Olümpiapargis tekitas poleemikat ja vastukajasid. Paljudele olümplastele, eriti seitsmeliikmelisele Burundi võistkonnale, oli selline olukord liigagi tuttav. 20. juulil tapsid hutu mässulised kolmsada burundilast tutsi põgenikelaagris. See oli viimane massimõrv nende kahe etnilise grupi vahelises sõjas, mis algas 1993. aastal ja on nõudnud juba 150 000 inimelu. "Nüüd tahame tuua Burundist ka häid uudiseid," ütles Burundi lipukandja Dieudonne Kwizera, meie Kadrioru staadionilgi nähtud mees. 1500 meetri jooksja Kwizera on juhtinud aastatepikkust kampaaniat, et tuua Burundi Atlantasse olümpiadebüüdile. Burundilaste suurim medalilootus oli muidugi Venuste Niyongabo, kes (nagu kõik Burundi olümplased) on tutsi põgenik. Kuigi tutsid moodustavad vaid 15% riigi rahvastikust (ülejäänud on hutud), on tutsidel rõhuv ülekaal hariduse ja sõjaliste õppeasutuste valdkonnas, kus ühtlasi avastatakse tippjooksjaid ja viiakse läbi treeninguid. Kwizera peab ennast mõlema etnilise grupi esindajaks. "Me jookseme ühe lipu all," ütles ta. "Venuste Niyongabo kuldmedal on suur võit kogu Burundile."

Juba seitsmendatel mängudel võistles kaasa kuulus rootsi püstolilaskur Ragnar Skanåker. Rootslane alustas laskespordiga enam kui 42 aastat tagasi, kui ta 20-aastase sõjaväe reaktiivlendurina võttis püssi pihku. Peagi läks ta üle püstolile, peamiselt seepärast, nagu ta ütles, et pidas kohustuslikku nahkset rõivastust püssiharjutuses liiga kohmakaks ja ebamugavaks. Pealegi, ütles ta, "pidin piloodina alati kandma puusarelva, nii-et pidin sellega nagunii treenima."
Atlantas võistles ta kaasa kahes püstoliharjutuses, kuid tema senistele neljale olümpiamedalile lisa ei tulnud. Skanåker lõpetas nii õhu- kui ka vabapüstolist laskmises kolmandas kümnes. Ajakirjanikud tundsid huvi, kas rootslane kavatseb startida ka Sydney's. 62-aastane mees, kes polnud rahul oma esinemisega, vastas, et pole kindel, kas jätkabki enam võistlejana. Ta plaanib siiski osaleda Sydney' mängudel vähemalt oma naise Anna treenerina, kes on 30-aastane maailmaklassi snaiper õhupüstolist laskmises. Anna aga on veendunud, et tema abikaasa asub laskerajale veel vähemalt üks kord. "Meie kuulus kaasmaalane Oscar Swahn võitis kuldmedali 64-aastaselt. Mu mees peab lööma selle igipõlise rekordi," ütles ta.

Kreeklased võitsid 1896. aastal Ateenas võimlemises kuus kuldmedalit. Möödus sada aastat, enne kui järgmine Kreeka võimleja autasustamispjedestaali kõrgeimale astmele tõusis. Atlantas tuli 19-aastane lokkispäine Ioannis Melissanidis olümpiavõitjaks vabaharjutuses. Tema maa ei saanud võimalust korraldada sajandi olümpiamänge Ateenas. "Ütlesin enesele: ma ei ole USA-s, ma ei ole Atlantas. Olen Ateenas," rääkis võimleja. "Pean olema täiuslik Kreeka esindaja. Ma ei olnud Joannis Melissanidis. Olin kreeklane."

Souli ja Barcelona olümpiamängude võitja Nicole Uphoff-Becker Saksamaalt oli seegi kord oma kuulsa ratsu Rembrandtiga individuaalses koolisõidus võistlemas. 19-aastase Rembrandti vanus võrdub inimaastates 78 aastaga. Uphoff pääses Rembrandtiga finaali, kuid ei läbinud enne otsustavat sõitu enam veterinaarkontrolli ja pidi võistluse pooleli jätma.

USA paarisaerulise neljapaadi koosseisus sõudis ka Cecile Tucker, kellel olümpiapisik veres. Tema vanavanaisa John Paine võitis 1896. aastal Ateenas kuldmedali laskmises. Samadel mängudel sai kulla ka Johni vend Sumner Paine. Nii on nad olümpiaajaloos esimene olümpiavõitjatest vendadepaar. Ka USA parim meesvõimleja John Roethlisberger on pärit olümpiaperekonnast. Tema isa Fred võistles 1968. aastal Mexico olümpiamängudel ja õde Marie kuulus USA koondisse 1984. aastal Los Angeleses.

Tennises tulid üksikmängudes võitjaiks Andre Agassi ja Lindsay Davenport. Huvitav, et mõlema olümpiavõitja isad on samuti osalenud sportlasena olümpiamängudel - Andre Agassi isa Mike esindas 1948 ja 1952 Iraani poksijana ning Lindsay Davenporti isa Wink kuulus 1968 USA võrkpallikoondisesse. USA ajakirjanduses levis mängude päevil info, nagu oleks meesüksikmängus hõbemedali võitnud hindu Leander Paesi isa kuulunud 1972. aastal olümpiapronksi võitnud India maahokimeeskonda ja ema samadel mängudel India korvpallinaiskonda, kuid sellesse tuleb suhtuda eelarvamusega. Vähemalt 11 medalimängust osavõtnud maahokimängija hulgas Vece Paesi nime pole, naiste korvpalli polnud aga üldse veel olümpiakavas.
Naispaarismängus kordasid oma Barcelona olümpiavõitu Gigi Fernandez ja Mary-Jo Fernandez. Mõlemad Fernandezed on sündinud väljaspool USA-d. Gigi (õieti Beatriz) Fernandez on sündinud San Juanis. 1984. aastal saabus ta Puerto Ricost Los Angelese olümpia näidistenniseturniirile, kus kaotas esimeses ringis. Mary-Jo Fernandez on sündinud Dominikaani Vabariigis. Tema isa on pärit Hispaaniast, ema aga Kuubalt. Perekond kolis Miamisse, kui tüdruk oli vaid kuus kuud vana.
Irooniline, et Pete Sampras, kelle isa on olümpiamängude sünnimaa Kreeka immigrant ja ema pärit sajandi mängude korraldajaosariigist Georgiast, ei saanudki (vigastuse tõttu?) oma nime olümpiavõitjate nimekirja jäädvustada.

Naiste võimlemine on olnud üleliia karm. Sel spordialal on kaua domineerinud väikesed tüdrukutirtsud, kes piinatud tšempionideks kuuetunnise karmi treeninguga päevas. Alaga kaasnevate kõrvalnähtuste tõttu on paljud neist "naistest" pidanud üle elama igasuguseid kannatusi - mittekorrapärane toitumine, luumurrud, närviline enesetunne, mis seotud edu või ebaõnnestumisega jm. Seepärast tuleb heaks kiita Rahvusvahelise Võimlemisföderatsiooni FIG otsus tõsta tulevikus rahvusvahelistel võistlustel osalejate piirvanust 15-lt (mõned võisid olla isegi 14, kui nad said 15 täis enne aasta lõppu) 16-le. Mitmed treenerid on selle muudatuse vastu, põhjendades, et see on ebaaus noorte võimlejate suhtes, kes on võimelised ala nõudeid täitma ning vanusepiirang võib viia üha enam andmete võltsimisele. "Mina ei poolda mingit vanusepiirangut," ütleb Bela Karolyi, kelle hoole all on 14-aastane fenomen Dominique Moceanu. "Alati on olnud kahtlustusi ja võltsinguid, nüüd võib asi minna hullemaks." Kerri Strug, Moceanu ja nende võistluskaaslased tõusid poodiumile vastu võtma kuldmedaleid naiskondliku võidu puhul, mis oli tippsündmus Ameerika võimlemise ajaloos. Kas USA suudab edu säilitada? Strug on juba kuulutanud, et tahab jätta hariduse saamise UCLA-s ja siirduda "kommertsürituste" juurde, kuid tema võimalus olla 2000. aasta võistkonnas on küsitav, hoolimata sellest, kuidas ta veedab neli järgmist aastat. Individuaalsed medalivõitjad Shannon Miller, Dominique Dawers ning Amy Chow on peaaegu kindlasti taandumas. Võistkonnas, kus kuus seitsmest sportlasest on 17 või vanemad, võib ainult 14-aastane Moceanu reaalselt esineda ka Sydney's aastal 2000.

Pallimängualadel toimus kõige tihedam finaal naiste käsipallis. Taanlannad said lõpuks lisaajal jagu Souli ja Barcelona olümpiavõitjast Lõuna-Koreast 37:33 (29:29; 13:17). Mäng oli väga dramaatiline. Korealannad juhtisid enamiku mänguajast. Neli sekundit enne lõpuvilet oli seis siiski viigiline, kuid Taanil kasutada seitsme meetri karistusvise. Seda läks sooritama taanlannade kogenuim, profina Saksamaal leiba teeniv 27-aastane Anja Andersen. Lõuna-Korea väravavaht näitas meisterklassi ja tõrjus karistusviske. Korea treener hüppas rõõmust lakke, Taani treener oleks tahtnud aga põranda alla kaduda. Lisaajal said taanlannad siiski oma tahtmise. Korealannad, kes enam isegi ei mäletanud, millal viimati kaotasid, olid murtud. Nende suhtumine kuldmedali võitmisse oli sedavõrd tõsine, et ühele mängijale, Chung Hyung Kyunile, jäeti isegi ütlemata, et tema isa oli surnud juba kuus päeva tagasi.

Naiste korvpallis oli võidukas Ameerika naiste Dream Team, kuhu kuulusid põhiliselt Jaapanis, Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias mänginud profikorvpallurid.

Pärast finaalmatši langes Georgia World Center' dopingukontrollilabori juures raskelt istmele Aleksandr Karelin. Küünarnukid põlvedel, pilk ainiti ette suunatud. Higinired voolasid tema Gargantuapeast maha, moodustades loigu jalgade juures. Mõned hetked tagasi oli Siberi Karu jätkanud võitmatult, tulles juba kolmandat korda olümpiavõitjaks. Seekord oli see olnud raske. "Kas see oli teie raskeim matš üheksa aasta jooksul?" küsiti temalt. "See polnud nii raske," vastas Karelin.
Tabloo maadlussaalis ja higiloik kõnelesid teist keelt. Karelin ja buldog Paramusest nimega Matt Ghaffari maadlesid omavahel juba 13. korda ja reaalsus oli Ghaffarile seegi kord karm. Karelin, kes oli viimati kaotanud 1987. aastal N. Liidu meistrivõistlustel Igor Rostorotskile, polnud seejärel enam kaotusekibedust tundnud. Seekord tuli võit tõeliselt raskelt. Alles kaks ja pool kuud tagasi oli Siberi Karu olnud tõsiselt vigastatud ning operatsioonijärgne alatreenitus ja jõukaotus avaldusid Atlantas. Inimesed tulid vaatama kuulsat Karelini tõstmisheidet, kuid ei näinud seda. Siberi Karu üritas, kuid ei jõudnud. Tšempioni eelised olid sedakorda vaid psühholoogilist laadi.
Finaal oli tihe ja omapärane. Ghaffari jooksis riietusruumist matile rockmuusika saatel. Ta pilk otsis vastasnurgas istuvat meest, tuttavat kuju, kellele ta kogu aeg oli vaid kaotanud. Ei olnud seegi kord õnne. Kahe maadlusminuti möödudes haaras Karelin Ghaffari kinni, paiskas matile ja teenis punkti. Järgneva kuue minuti jooksul pusisid mõlemad agaralt, higistasid tugevalt ning kurnasid vastastikku teineteist. "Kuna tal oli punkt juba käes, teadis ta, et on võitnud," ütles Ghaffari. "Ma lihtsalt ei suutnud skoori võrdsustada. Ta ei andnud selleks võimalust." Karelin tekitas juba aastaid vastastes hirmu. Kreeklane Poikilidis, keda venelane oli võitnud eelmises matšis, ütles pärast: "Olen uhke, et võin oma lastele öelda: olen maadelnud selle suure mehega." Ghaffaril oli Karelini plakat riietusruumis Colorado Springsis ja Karelini portree ikoonina elutoas. Enne finaalmatši läks ameeriklane olümpiakülas voodisse ja nägi und, mida oli näinud juba aastaid. "Tõstsin ta tema enda lemmiknipiga matilt üles ja paiskasin selili, siis ulatasin talle käe ja ütlesin: sa oled suur tšempion," rääkis Ghaffari oma unenäost. Mõistagi polnud Ghaffari sellises olukorras moraalselt võiduks valmis. Alles möödunud aastal maailmameistrivõistlustel nuhtles Karelin teda 10 : 0. Autasustamisel Ghaffari nuttis - nagu ka Karelin -, ja hiljem omaette riietusruumis: "Ma kaotasin endast paremale mehele. Sain hõbemedali, kuid valmistasin oma maale ja võistluskaaslastele pettumuse."

Tai riigile olümpiaajaloo esimese kuldmedali võitnud Somluck Kamsingile tehtud kingituste küllus meenutab esimese olümpiamaratoni võitnud Spyros Louisi kingituste hulka, kuid loomulikult on nüüdseks väärtused saanud uued mõõtmed. Juba lennuväljal ootas olümpiavõitjat auto BMW 325, mis olevat poksija unelamte masin. Tai olümpiakomitee lubas võidu eest kolm miljonit bahti (120 000 dollarit), mida sportlane, tõsi küll, saab kätte 25 aasta jooksul, iga kuu 400 dollarit. Seevastu Tai peaminister lubas poksijale preemiasumma, mida kirjutatakse seitsme numbriga. "Somlucki palavikust" haaratud valitsuskabinet otsustas, et kõik sportlasele antavad sularahakingitused on maksuvabad. Paljud Tai firmad lubasid nahkkindamehele kokku umbes 1,2 miljonit dollarit ja mitmesuguseid eluaegseid teenimisvõimalusi. Kodukohas omistati poksijale kohaliku ülikooli audoktori kraad ning Tai kaitseministeerium andis Kamsingile nooremleitnanti auastme. Suurim austus sai Somluckile osaks 10. augustil, kui teda võttis vastu Tai kuningas Bhumibol Abulyadej. Kamsing lubas anda oma kuldmedali "kingitusena Tai rahvalt" kuningale.

1980-ndate lõpus 1990-ndate alguses olid nad kärestikuslaalomis üks suuremaid paare rahvusvahelisel areenil, kahmates peotäite kaupa medaleid. Hoolimata lugematutest võitudest, tulid Richard Fox Suurbritanniast ja Myriam Jerusalmi-Fox Prantsusmaalt USA-sse, et võita olümpiakuldmedalit. Nad on tulnud Ocoee jõe veele veel üheks katseks; Myriam oma kodumaa eest, Richard tema treenerina. Nad abiellusid 1985. aastal, kui Richard oli poolel teel saamaks ajaloo parimaks kanuumeheks. Myriam oli hea, kuid mitte briljantne aerutaja. "Pärast seda, kui ma Dicki kohtasin, hakkasin põhjalikumalt treenima," ütles Myriam. 1989. ja uuesti 1993. aastal saavutasid mees ja naine haruldase tulemuse - mõlemad võitsid MM-tiitli oma vastavates klassides. Kokku võitis Richard viis individuaalset MM-tiitlit ja Myriam kaks. Kumbki on võitnud kolm maailmakarika sarja. Richardi õnnetuseks polnud süstaslaalomit 1984. ja 1988. aastal olümpiamängude kavas. Kui see lõpuks Barcelonas olümpiakavva võeti, oli Fox oma karjääri videvikus ja pidi leppima neljanda kohaga. Jerusalmi-Fox jäi kahekümne esimeseks. "See oli minu kõige viletsam sõit," rääkis Myriam. "Olin täiesti läbi. Pidin tulema tagasi ja proovima uuesti. Ma ei tahtnud spordist sel viisil lahkuda." Richard tõmbus aerutamisest tagasi pärast 1993. aasta hooaega. Jerusalmi-Fox jättis vahele järgmise aasta, et sünnitada nende ainuke laps Jessica. 1996. aastal maailmakarikavõistlustel siinsamas Ocoee jõel võitis Myriam pronksmedali ja näitas, et on ikka veel tugev. Sama karva medaliga ühekanuul lahkus ta ka Atlantast.

Saksamaa Olümpiakomitee kutsus Atlanta olümpiamängude aukülaliseks 82-aastase Margaret Bergmann-Lamberti, et heastada ammune ülekohus. Kunagi tunti Bergmanni Saksamaa rekordinaisena kõrgushüppes. Juudina jäi tal aga 1936. aastal Berliini olümpiale sõitmata ning järgmisel aastal emigreerus neiu sõja eest USA-sse. 1995. aastal nimetati Berliinis üks spordihall Bergmanni-nimeliseks.

Kõige kuldsem moment: Lõuna-Aafrika jooksja Josia Thugwane ületas esimesena finišijoone maratonis ja sai oma riigi esimeseks mustanahaliseks kuldmedalimeheks. Kõige suurem kosumine: Itaalia võitis 35 medalit (13 kulda) Barcelonas võidetud 19 medali (6 kulda) asemel.
Kõige suurem pettumus: Jaapan sai Atlantas vaid 14 medalit - kaheksa vähem kui neli aastat tagasi.
Kõige, kõige: jah, USA võitis rohkem kuldmedaleid (44) ja üldse olümpiamedaleid (101) kui teised maad, kuid peale koduseinte toetuse oli USA-l ka kõige rohkem sportlasi - 697. Järgmised olid Saksamaa (571 sportlast), Austraalia (429) ja Venemaa (391). Kui aga Nõukogude Liit oleks alles olnud, siis saanuks ta Atlantast 127 medalit.
Parim liin: kas tahad minuga abielluda? Olümpiapargis tehti vähemalt 20 abieluettepanekut. Lisaks tegi briti aerutaja Shaun Pearce abieluettepaneku võistkonna füsioterapeudile Julie Stark'ile staadionil avatseremoonia ajal, hollandi ujuja Wilma van Hofwegen sai ettepaneku teda külastanud boyfriend'ilt olümpiakülas ning üks USA fänn tegi teisele ettepaneku Austraalia-Hiina softpallimatši ajal, rullides lahti lipu vastavasisulise küsimusega. Armumängude täiendamiseks abiellus USA maadlustreener Bob Anderson Judy Munday'ga Georgia World Center'i ees pärast hommikupoolseid võistlusi.
Parimad nimed: Kuuba kettaheitja Jorge Fumero (hisp. k. "suitsetan"), Austraalia jooksja Lisa Lightfoot (inglise k. "kergejalg") ning lahke Jamaika lauatennise võistkond - Stephen Hylton ja Michael Hyatt (nimede sarnane kõla?).
Viimase lootuse tiim: Nigeeria kergejõustikuvõistkond, kelle hulgas ka Faith ("Usk") Idehen ja Charity ("Arm") Opara.

Kõige hullem viigimurdmine: Itaalia ja Saksamaa jäid viigiseisu 42:42 pärast üheksat ringi meeste epee poolfinaalis. Siis visati kulli ja kirja. Saksamaa kaotas ja pidi leppima lõpuks neljanda kohaga, Itaalia pääses edasi kulda võitma.
Kõige ebasobivam esitus: neli USA reaktiivlennukit avatseremoonial pidid kuulutama maailmale rahu ja vendlust.
Kõige enam tähelepanust kõrvalejäänu: ungarlanna Krisztina Egerszegi, kes oma võiduga 200 m seliliujumises sai ainult teiseks naisujujaks, kes võitnud ühe ja sama ala kolmedel olümpiamängudel järjest. Esimene oli teatavasti austraallanna Dawn Fraser.
Kõige erutavam: kokku võitis medaleid 79 maad, 15 rohkem kui mistahes eelnenud mängudel.
Kõige intrigeerivam küsimus (I): miks paigutati potitaimi vettehüpete torni ette?
Kõige intrigeerivam küsimus (II): kas Ghana poksija Alhassan Leiodi võistleb Sydney's? Ta kadus õhtul enne avatseremooniat, et külastada sõpru New Yorgis ega tulnud võistlema. Neli aastat tagasi jättis ta võistlemata Barcelonas, öeldes, et tal on malaaria.
Kõige parem vasturääkivus: hõbemedali võitnud Malaisia sulgpallureid Cheah Soon Kit'i ja Yao Kim Hok'i süüdistati selles, et nad tõid võistluspaika kobara rohelisi banaane, et kaitsta ennast kurjade vaimude eest.
Kõige irriteerivam olümpiaesinemine: fotograafide pelguri Matt Ghaffari rettupugemine, kes tutvustas ennast telefonis: "Matt Ghaffari, hõbemedalimees".
Kõige ärritavam olümpial: MARTA-nimeline tramm ja ACOG-i buss, mida asjatult ootasite.
Kõige halvem meeleavaldus treeneri viha puhul: Steve Nunno, kes treenib võimlejat Shannon Milletit, ütles, et ta jooksnud ringi, otsides, keda lüüa, pärast seda, kui oli vähendatud Milleri punkte. Kas ta ei leidnud siis Bela Karolyit?
Kõige intrigeerivam kultuurivahetus: USA reporteri intervjuu ühe Iraani maadlusfänniga, mis lõppes sellega, et iraanlane ütles lahkudes: "Ma ei tohi oma kaasmaalastele näidata, et räägin teiega."
Kõige radikaalsem poliitiku arvamus: Atlanta linnapea Bill Campbelli hinnang ACOG-i kriitikutele: "Nad tuleks viia lasketiirule, et neist lahti saada."
Viimane muuseas-kommentaar: selgitades, miks ta ei avaldanud, et tema viletsa esinemise põhjuseks oli kõhulahtisus (5000 m jooksus), ütles iirlanna Sonia O'Sullivan: "Olen selline inimene, kellele meeldib hoida kõike enda sees."

Atlantas osalesid 197 maa sportlased. Selles keelte ja rahvuste paabelis oli atleete, kelle nimede põhjal võib teha mõningaid tähelepanekuid.
Ortodoksse maailma riikide esindajate hulgas oli teadagi palju isikuid, kellel nimeks Maria, Mario, Moses või Jesus. Piibliainelised on ka Messias Jose Baptista (Brasiilia kolmikhüppaja); Olga Hristoforova (Venemaa vettehüppaja) ja Myriam Jerusalmi-Fox (Prantsusmaa aerutaja). Motosportlasteks võiks nimede põhjal lugeda jaapani jahilaskurit Motoharu Huramo't, jaapani jalgratturit Seiko Hashimoto't ja uus-meremaa ujujat Anthony Mosse't. Prantslane Philippe Cola on kas Pepsi või Coca esindaja, tšehhi aerutaja Martin Doktor on loomulikult arst. Mõned sportlased on lausa eesti sugu: Tomas Janku, Jaak van Driesche, Jakob Piil, Annika Reeder, Mai Nakamura...
Mitmete sportlaste puhul assotsieeruvad tuttavamalt nende kuulsamad nimekaimud - Victor Hugo Campos (Boliivia), Oliver Caruso (Saksamaa), Mihhail Hmelnitski (Ukraina), Catherine Poirot (Prantsusmaa), Javier Verne (Peruu), Shannon Shakespeare (Kanada), Alessandro Puccini (Itaalia), Aleksandr Tretjakov (Venemaa)...
Huvitavad on need nimed, mida kindluse mõttes tuleb korrata: egiptlane El Sayed El Sayed, hiinlane Yuan Yuan, Neitsisaarte N'gima N'gima, Austraalia iraagi päritolu poksija Husseim Hussein jne. Seejuures tekib küsimus, milline neist on ees-, milline perekonnanimi. Sama probleem on ka filipiinlase Jairulla Jaitulla puhul. Bahama naisodaviskaja Laverne Eve puhul võime öelda, et Eve on perekonnanimi ja Saint-Lucia jooksja Ivan Jean-Marie puhul, et Ivan on eesnimi. Indoneeslase Purnomo juhul polegi rohkem andmeid - pole ka probleeme. Probleemid tekivad aga Tai poksija Vichairrachanon Khadpo, Sambia naisjooksja Ngori Mwanamwambwa või Madagaskari jooksja Joseph Rakotoarimanana nimede väljaütlemisel. Laose meeskond läbis 4 × 100 meetrit ajaga 44,14 sekundit. Kas suudame korralikult sama aja jooksul kokku veerida ka selle võistkonna liikmete nimed: Poutavanh Phengthalangsy, Thongdy Amnouayphone, Sisomphone Vongpharkdy, Souliyasak Ketkeolatsami? Rõõmustavalt lühikesed aga on perekonnanimed: Li, Ze, Ju, Wu, Al, Ek, Mo, Mö...
Issanda loomaaed on tõepoolest suur.

ajaloolises Olümpias 30. märtsil toimunud olümpiatule süütamistseremoonial viibisd ka USA esimene leedi Hillary Clinton ja ACOG esindajad. Tõrviku esimene kandja oli Kreeka meister kaugushüppes Kostas Koukodimos. Nädala jooksul läbis olümpiatuli iidseid kreeka maakondi, kuni jõudis 6. aprillil Ateenasse, kus nüüdisaegsete olümpiamängude 100. aastapäeva tähistamiseks peeti Ateena marmorstaadionil nn. Kuldsed mängud 12 alal. Kohale oli kutsutud ka kõigist senistest olümpialinnadest pärit olümpiavõitjaid, kes jooksid tõrvikuga ühe ringi staadionil. Edasi siirdus olümpiatuli 20-päevasele ringile mööda Kreeka saari ja maakondi ning jõudis tagasi Ateenasse 26. aprillil. Kreekast toimetas tule USA-sse Los Angelese erilennuk McDonnel Douglas. 27. aprillist kuni 19. juulini väldanud tõrvikuteatejooksu esimest etappi Ameerika pinnal jooksis 1984. aasta olümpiatule süütaja, Rooma olümpiavõitja kümnevõistluses Rafer Johnson. Enam kui 10 000 jooksjat viisid tõrvikut edasi läbi 42 USA osariigi 24 135 km pikkusel marsruudil. Olümpiatule viimased kandjad olid kergejõustiklane Alice Coahman, korvpallur Walt Bellamy, poksija Rocky Lane, kergejõustiklane Al Oerter, poksija Evander Holyfield koos kreeklannast kergejõustiklase Paraskevi Patolidouga ning ujuja Janet Evans.

kõige suuremat ohtu kujutas olümpiamängudele, millest esmakordselt võtsid osa kõik ROK-i liikmesriigid, terrorism. Mida lähemale mängud jõudsid, seda suuremaks muutus ka terrorismioht. Pessimismi lisasid pommiplahvatused New Yorgi World Trade Center's 1993. aastal, kui hukkus kuus ja vigastada sai üle tuhande inimese ning Oklahoma föderaalhoones kaks aastat tagasi, kui terroristide käsi saatis teise ilma 168 süütut hinge. Kartusi lisasid TWA Flight 800 Boeing 747 plahvatus ning IBC rahvusvahelisele tele-raadiokeskusele tehtud pommiähvardus vahetult enne mängude algust. Sportlaste julgeolekut tõhustati veelgi. USA Kaitseministeeriumi olümpiaeelarve ulatus üle 35 miljoni dollari. Julgeoleku eest vastutasid lisaks kaitseministeeriumile ka FBI, CIA ja alkoholismibüroo - kokku enam kui 30 000 politseinikku ja sõjaväelast. Paraku polnud siiski võimalik tagada absoluutset ohutust. Ööl vastu 27. juulit plahvatas Olümpiapargis pomm. Hukkus ameeriklanna Alice Hawthorne ja sündmuspaigale tormates sai südameataki Türgi teleoperaator Melih Uzunyol.

vennad Bengt ja Björn Zikarsky (Saksamaa) võitsid pronksmedali 4 x 100 m vabaujumises; Jaapani judomaadlejatest vendadest sai Kenzo Nakamura kulla kergekaalus ja Yukimasa Nakamura hõbeda sulgkaalus; sõudmises kergekaalu paariskahesel võitsid kuldemdali vennad Markus ja Michael Gier Šveitsist; iraanlane Rasul Hadem Azghadi võitis kuldmedali vabamaadluse II keskkaalus ja tema vanem vend Amir Reza Hadem Azghadi sai pronksi I keskkaalus; USA abielupaar Karen ja David O'Connor võitsid hõbemedali ratsutamise võistlkondlikus kolmevõistluses. Dream Teami korvpallimeeskonnas võitis kuldmedali Reggie Miller. Tema õde Cheryl Miller tuli samal alal olümpiavõitjaks aga 1984. aastal Los Angelseses. USA ujuja Gary Hall jun. võitis Atlantas kaks kuld- ja kaks hõbemedalit. Tema isa Gary Hall sen. osales olümpiamängudel kolm korda (1968, 1972 ja 1976), võitis kaks hõbe- ja ühe pronksmedali. USA 4 × 100 meetri teatenelikus tuli olümpiavõitjaks Inger Miller, kelle isa Lennox Miller on toonud olümpiamängudelt (1968, 1972) Jamaikale 100 meetri jooksus hõbe- ja pronksmedali.

sõudja Thomas Lange (Saksamaa), ujuja Andres Holmertz (Rootsi), tõstja Ronny Weller (Saksamaa), tõstja Nicu Vlad (Rumeenia), ujuja Steffen Zesner (Saksamaa), maadleja Jozef Tracz (Poola), vehkleja Jean-Michel Henry (Prantsusmaa), vehkleja Pavel Kolobkov (Venemaa), vehkleja Eric Srecki (Prantsusmaa), vehkleja Margherita Zalaffi (Itaalia), vehkleja Bencö Szabo (Ungari), jalgrattur Curtis Harnett (Kanada), laskur Ralf Schumann (Saksamaa), jalgrattur Dean Woods (Austraalia), kergejõustiklane Jan Zhelezny (Tšehhi), kergejõustiklane Seppo Räty (Soome), maadleja Maharbek Hadartsev (Venemaa), aerutaja Ivan Klementjev (Läti), aerutaja Ferenc Csipes (Ungari), korvpallurid Arvydas Sabonis, Rimas Kurtinaitis ja Sharunas Marciulionis (kõik Leedu), korvpallur David Robinson (USA), vettehüppaja Xiong Ni (Hiina), sõudja Silken Laumann (Kanada) jt.

Austraalia purjetaja Hubert Raudaschl (s. 26.08.1942) osales olümpiamängudel (1964 - 1996) üheksandat korda, püstitas sellega omalaadse olümpiarekordi. Koos 1960. aasta mängudega (oli tookord varumehena) kuulus ta Austria purjetamisesindusse koguni kümnel korral. Raudaschl, kelle Star lõpetas 15. kohaga, ei pidanud end medalipretendendiks, kuid näeb ikka veel sportlik ja esinduslik välja. Kui üks Austria ajakiri küsis hiljuti oma naislugejatelt, kas nad peavad Raudaschlit seksikaks, oli vastus ülekaalukas - Jaa!

maadleja Bruce Baumgartner (USA), kergejõustiklane Merlene Ottey (Jamaika), korvpallur Teresa Edewards (USA), kergejõustiklane Jackie Joyner-Kersee (USA).

X paraolümpiamängud peeti Atlantas 15. - 25. augustini. 3500 sportlast 124 maalt võistles 17 spordialal. Võistlejad jagati nelja suurde osalusklassi - pimedad ja vaegnägijad, selgroovigastustega, peaajukahjustustega ning amputeeritud jäsemetega. Eestit esindas kümme invasportlast: ujujad Nadežda Maksimova, Marge Kõrkjas, Annika Raide ja Eela Kokk; kergejõustiklased Helena Silm, Annely Ojastu, Malle Juhkam ja Heli Kollom; laskur Helmut Mänd ning jõutõstja Vassili Artamanov. Võideti 3 kuld-, 4 hõbe- ja 2 pronksmedalit.