|
Läbiviimise aeg |
25. juuli - 9. august 1992 |
|
Osalenud riike |
169 |
|
Osalenud sportlasi |
9368 (neist 2710 naist) |
|
Võistluste patroon |
Hispaania kuningas Juan Carlos I, olümpiavõistleja purjetamises 1972 (Staril 15. koht) |
|
Peaareen |
Estadi Olímpic de Montjuïc (65 000), rajatud 1927 - 1929 Barcelona maailmanäituse tarbeks; arhitekt Pere Domenèch i Roura. Uuendatud 1985 - 1991 |
|
Püstitatud maailmarekordeid |
13 (kergejõstikus 3) |
|
Osalenud eestlasi |
38 |
Eesti sportlased Barcelonas
Eesti koondises võistlesid aerutaja Tiit Tikerpe, jahilaskurid Urmas Saaliste ja Peeter Päkk, jalgratturid Erika Salumäe, Lauri Aus ja Raido Kodanipork, judomaadleja Indrek Pertelson, kergejõustiklased Valeri Bukrejev, Jüri Tamm, Andrei Nazarov, Erki Nool ja Anu Kaljurand, maadlejad Valeri Nikitin, Helger Hallik, Arvi Aavik ja Küllo Kõiv, laskur Inna Rose, lauatennisemängija Igor Solopov, viievõistleja Imre Tiidemann, purjetajad Tõnu Tõniste, Toomas Tõniste, Krista Kruuv ja Kaijo Kuusing, sõudjad Jüri Jaanson, Roman Lutoškin, Priit Tasane. Marek Avamere, Vjatšeslav Divonin, Toomas Vilpart ja Tarmo Virkus, ujujad Indrek Sei, Marko Pachel, Aldo Suurväli ja Ilmar Ojase, vehklejad Kaido Kaaberma ja Viktor Zuikov ning vibulaskur Raul Kivilo. SRÜ esinduses võistles jahilaskur Andrei Inešin (kaarrajal 25. koht), kes Atlantas kuulus Eesti koondisse.
Olümpialood
Tõelise üllatuse serveeris 100 m tõkkejooksus 27-aastane kreeklanna Paraskevi Patoulidou. Enne mänge oli tema isiklik rekord sel alal vaid 12,96, kuid olümpailinnas sai ta poolfinaalis ajaks12,88 ning finaalis uskumatu 12,64. Tõenäoliselt oleks ta siiski saanud vaid hõbemedali, kui favoriit Gail Devers poleks enne finišijoont komistanud ja kõhuli kukkunud.
Patoulidou olümpiavõit oli kreeklastele ajalooline. Temast sai Kreeka esimene naisolümpiavõitja ja tema kuldmedal oli üldse Hellase kergejõustiklastele alles kolmas (Spyros Louis 1896 maratonis, Konstantinos Tsiklitiras 1912 paigalt kaugushüppes).
Skandaalseks kujunes 10 000 m jooks. Pärast 7000 meetri läbimist jäid ette vaid kaks meest - marokolane Khalid Skah ja keenialane Richard Chelimo. 8800. meetril tegid nad ringi sisse 36-aastasele Maroko veteranile Hammou Boutayebile, kes lootes oma kaasmaalast kuidagi aidata, ühines liidritega, jäämata neist sammugi maha. Tõenäoliselt ei häirinud see mitte ainult Chelimot, vaid ka Skah ei saanud sellest mingit kasu. Publik suhtus Boutayebi teguviisi väga vaenulikult ning kohtunikud otsustasid ta rajalt ära kutsuda. Õnneks loobus mees ring enne lõppu ise ja diskvalifitseerimise asemel märgiti ta katkestajaks. Nii said Skah ja Chelimo rahulikult selgitada võitja lõpuspurdis, kus paremaks osutus marokolane. Ometi ei tundnud pealtvaatajad võitja vastu mingit sümpaatiat ja ovatsioonid kuulusid hoopis auringile läinud Keenia staieritekolmikule. Olümpiavõitja lõplik selgitamine jäi kohtunikekogu otustada. Hilisõhtul kuulutati Skah diskvalifitseerituks ning Chelimo olümpiavõitjaks. Otsus tugines IAAF-i võistlusmääruste paragrahvile 143.2, mis keelab ükskõik millise abi jooksu ajal. Seegi otsus ei jäänud lõplikuks, sest järgmisel päeval vaatas IAAF-i kohtunikekolleegium veel kord videolinte ja kuulas üle asjaosalised. Skah' olümpiavõit taastati, sest too polnud Boutayebi teost saanud mingit kasu. Otsus ei meeldinud aafrikastele ja Keenia olümpiadelegatsiooni juht Ihaiah Kiplagat ähvardas kõigi Keenia sportlastega mängult lahkuda. Lõpuks õnnestus nad siiski maha rahustada. Autasustamisel sai Skah siiski tunda pealtvaatajate vaenulikkust, kelle sümpaatia kuulus Chelimole.
Romas Ubartas polnud enne olümpiamänge kodumaal eriti soositud, sest oli osalenud Leedu iseseisvumise väljakuulutamise järel N. Liidu koondises 1990.aasta Spliti EM-il. Samal ajal keeldus aga teine kettaheitja Vaclovas Kidikas sellest "aust". See jahutas ka kettameeste omavahelisi suhteid ning Leedus pääses valla tugev vastuseis - sel ajal taheti N. Liiduga teha selge sott. Splitis jäi Ubartas kaheksandaks. Ta oli üks favoriite 1991. aasta MM-il Tokios, kuid seekord ei riskinud Ubartas kodumaad enam solvata ja jättis Jaapani pealinna sõitmata. Tokio järel kohtus ta värske maailmameistri Lars Riedeliga neli korda ja alati võitis. Leedulasel oli rikkalik kogemustepagas. Souli olümpiamängudel oli ta võitnud hõbemedali ja 1986. aastal tuli Euroopa meistriks. Barcelonas tegi Ubartas seda, mida temalt oodati ja loodeti, tulles iseseisva Leedu esimeseks olümpiavõitjaks. Kahjuks tuhmistab tema medali kullasära järgmisel aastal vahelejäämine dopinguga patustamise pärast.
29. juulil tuli Martin López-Zubero võitjaks 200 m seliliujumises ja see oli Hispaaniale üldse esimene olümpiakuldmedal ujumises. Sportlane võitis kulla maale, mida ta korralikult ei tundnudki. 23-aastane López-Zubero oli sündinud Jacksonville'is Floridas, kus ta ka seni õppis ja elas. Vanemad olid kolinud Ameerikasse juba enne tema sündimist. Martin oleks võinud taotleda ka USA kodakondsust ja võita nii medal hoopis ameeriklastele, kuid ta otsustas võistelda siiski Hispaania eest. Ta vend David López oli saanud 1980 Moskva olümpiamängudel 100 m liblikujumises pronksmedali, mis oli Hispaania esimene ujumismedal. Ka Martini õde kuulus Moskvas Hispaania ujumiskoondisse. "Sellepärast oli selge, miks tahan esindada Hispaaniat. Olen saanud ka hispaania kasvatuse," ütles López-Zubero. Tema võit pani kogu Hispaania kihama ja kuninganna Sofia õnnitles teda isiklikult.
Kui Tamás Darnyi oli 15-aastane, jäi ta vasakust silmast pimedaks - kord mängides tabas tema silma lumepall. Poisile tehti Kölnis neli silmaoperatsiooni vigastatud retina parandamiseks, ja kuigi kirurgid ei suutnud nägemist taastada, andsin nad silmale siiski valgustaju. 1985. aastast valitses ungarlane vääramatult mõlemal kompleksujumise distantsil. Nii Soulis kui ka Barcelonas tuli ta olümpiavõitjaks 200 m ja 400 m kompleksujumises.
21-aastane ameeriklane Nelson Diebel võitis kuldmedali 100 m rinnuliujumises. Tema lapsepõlv sarnanes vettehüpete kuulsuse Greg Louganise omaga. Nelson hakkas mariuhaanat suitsetama juba 12-aastaselt. Varakult tegi ta läbi alkoholi ja narkootikumide vastase intensiivravi. Pärast seda, kui ta 15-aastaselt kukkus kahe meetri kõrguselt asfaldile, üritades narkouimas seina mööda katusele ronida, ja murdis mõlemad käevarreluud, tuli mõistus pähe. Selleks ajaks oli ta ka koolist minema löödud, sest peksis julmalt läbi ühe koolikaaslase. Õnneks kohtus nooruk 189 cm pikkuse ja 112 kg kaaluva ujumistreeneri Chris Martiniga, kes suutis Nelsoni vaos hoida ja tegi temast meistri.
Tõstmises kuni 82,5 kg kaaluvate meeste seas kogusid kolm atleeti - kreeklane Pyrros Dimas, poolakas Krzysztof Siemion ja SRÜ-d esindanud tšetšeeen Ibragim Samadov - kogusummas võrdselt 370,0 kg. Kergem kehakaal reastas nad toodud järjekorda. Nördinud Samadov, 1991. aastal Euroopa- ja maailmameister, viskas oma pronksmedali autasustamisel minema ja lahkus enne tseremoonia lõppu. Rahvusvaheline Tõstmisföderatsioon IWF karistas Samadovit vääritu käitumise eest eluaegse võistluskeeluga ja ROK võttis talt võidetud medali. Huvitav, et vahetult enne võistlust oli Samadov asendanud Turkmeenia ainsat esindajat olümpial, Altõmurat Orazdurdõjevit, ja see asjaolu tekitas SRÜ esinduses laiaulatuslikku poleemikat.
Naim Süleymanoglu sündis 23. jaanuaril 1967. aastal väikeses mägikülas Ptitšaris, selles Bulgaaria regioonis, kus on eriti kontsentreerunud etnilised türklased. Tema kaevurist isa oli 152 cm pikk ja ema, kes töötas kasvuhoones, 141 cm. Ka Naim ise kasvas 152 cm pikkuseks. Kuid ta oli väga tugev. Riigis, kus tõstjad on kangelased, avastasid Bulgaaria sporditegelased ta kiiresti.
26. märtsil 1983. aastal tegi 15 aasta ja 123 päeva vanune teismeline USA-s Allentownis kuni 56 kg kaaluvate tõstjate maailmarekordi tõukamises ja kogusummas, pääsedes noorima rekordimehena ka Guinnessi rekordite raamatusse. 16-aastaselt sai ta teiseks tõstjaks maailmas, kes kergitas üles kolm korda suurema raskuse, kui ise kaalus. Tema saavutuste tunnustamiseks andis Bulgaaria valitsus talle omaette korteri ja määras kuustipendiumi. Ometi, 1984. aastal, samal ajal, kui teda hakati hästi kohtlema, asus valitsus ründama türgi vähemusrahvust. Detsembris naasis Suleimanov (tollal sellise perekonnanimega) treeninglaagrist koju ja avastas, et Bulgaaria võimud olid vägivaldselt maha surunud suure türklaste demonstratsiooni Momtšilgradis. Türgivastane kampaania intensiivistus veelgi. Mošeed suleti, keelati moslemite pühad ja isegi matused, türgi keele kasutamine kuulutati ebaseaduslikuks, samuti türgi rõivaste kandmine. Seadusest üleastujaid pandi vangi või hukati.
1985. aastal viibis Suleimanov kümnepäevases treeninglaagris Melbourne'is Austraalias. Seal lähenesid talle türklased, kes pakkusid oma abi ja keelitasid Naimi Türgisse emigreeruma. Tõstja lükkas abi tagasi. Bulgaarias konfiskeeriti tema pass ja asendati uuega. Nüüd pidi ta kandma nime Naum Šalamanov. Turniiri ajal Viinis rääkis ta reporteritele, et on väga õnnetu oma uue nimega. Bulgaaria valitsus aga sundis teda esinema tänusõnadega rahvustelevisioonis. 1986. aasta detsembris saabus Šalamanov, nüüd juba kahekordne maailmameister taas Melbourne'i. Kui võistlus sai läbi, ühines ta ülejäänud Bulgaaria esindusega banketil Leonda restoranis Melbourne'i äärelinnas Hawthornis. Ühel momendil vabandas ta, et peab minema tulaetti - ja ei tulnud enam tagasi. Varjates ennast neli päeva, läks ta Türgi konsulaati ja palus poliitilist varjupaika. Naim viidi lennukiga Londonisse, kuhu tõstjale saadeti järele Türgi peaministri Turgut Ozali isiklik reaktiivlennuk. Jõudnud Türgi pinnale, suudles Suleimanov tarmakit (islami sümbol) ja temast sai rahvuskangelane.
Olümpiareeglid näevad ette, et kui sportlane muudab oma kodakondsust, peab ta ootama kolm aastat, et osaleda uue riigi eest rahvusvahelistel võistlustel. Seda juhul, kui ta ei saa lahkumisluba oma seniselt kodumaalt. Bulgaaria valitsus andis loa 1988. aastal, pärast seda, kui oli saanud miljon dollarit Türgi valitsuselt, samuti kinnituse Süleymanoglult, kes nüüd oli saanud oma originaalnime türgi ekvivalendi, et ta hoidub avalikust kriitikast nende vastu. Souli olümpiamängudel täitis Naim Süleymanoglu kõik türklaste lootused. Ta püstitas sulgkaalus teisel katsel rebimise maailmarekordi, mida kasvatas kolmandal üritusel veelgi. Maailmarekord läks kirja ka tõukamises ja kogusummas, mis oli suurem kui kergekaalu võitjal. Tema rebimise ja tõukamise tulemused olid paremad kui Paul Andersonil, kui too võitis raskekaalus 1956. aastal Melbourne'i OM-il. Tollal kaalus Anderson 137,9 kg, Süleymanoglu Soulis aga vaid 59,8 kg. Barcelonas kordas Süleymanoglu sulgkaalus oma olümpiavõitu, jättes teiseks endise kodumaa Bulgaaria esindaja Nikolai Pešalovi.
Laskmises pole vanusel mingit tähtsust. Vabapüstolist laskmises võitjaks tulnud Konstantin Lukatšik oli vaid 16-aastane, samal ajal pronksmedali saanud Rootsi kuulsus Regnar Skanåkera aga juba 58-ne. Märkimist väärib kuuendat korda olümpiamängudel võistelnud rootslase stabiilsus: 1972 - kuld, 1976 - 5. koht, 1980 - 8. koht, 1984 - hõbe, 1988 - hõbe, 1992 - pronks.
Jahilaskmises kaarrajal võistles ka kuus naislaiskurit. Hiinlanna Zhang Shan oli tõeline snaiper, lõpetades maksimaalse 200 tabamusega. Ka finaalis viie mehe vastu oli tema närv kõige kõvem ja ta võitis kuldmedali. Kunagi varem polnud naislaskurid sel alal pääsenud isegi mitte finalistide hulka (parimana Svetlana Djomina Soulis 13. koht). "Ma ei ole kunagi olnud suurem feminist kui nüüd," rõõmustas vaid 136 märki tabanud ja eelviimaseks jäänud inglanna Pinky Le Grelle naissoo edu üle.
Samal ajal kui bosnialased ja serblased tapsid teineteist veristes lahingutes Jugoslaavias, olid kaks neist Barcelonas sõbralikult kõrvuti. Soulis said lauatennise naiste paarismängus pronksmedali Jugoslaaviat esindanud Gordana Perkucin ja Jasna Fazlic. Üldiselt ei tohi eri maade sportlased moodustada segavõistkondi, kuid seekord andis ROK neile eriloa. Serblanna Gordana Perkucin ja Bosnia-Hertsegoviinat esindanud Jasna Fazlic said õiguse esineda Sõltumatu Ühenduse lipu all.
Uus-Meremaa ratsutaja Mark Todd'i unistus kolmandast järjestikusest kuldmedalist kolmevõistlusest purunes, kui tema kuulus hobune Charisma end teisel võistluspäeval ratsakrossil vigastas ning võeti võistlustelt maha. Venelase Oleg Karpovi hobune väsis võsasel ja kivisel maastikul sedavõrd, et vajus kokku. Võistlus katkestati 45 minutiks. Karpovi hobune uinutati ja viidi vetpunkti, kus loom kolme tunni pärast oli suuteline jälle jalule tõusma. Toimunus peeti süüdlaseks ka ratsutajat, kuid suuremat kriitikat pälvis liiga raske krossirada. Mitmesugused loomakaitseseltsid esinesid ratsutamisvõistlustel protestiloosungitega ning korraldasid pikette.
Iraani kergekaalu poksija Ali Kazemi oli üks õnnetumaid mängudel osalejaid. Mees diskvalifitseeriti juba enne ringi pääsemist, sest bussist mahajäämise tõttu jõudis ta võistluspaika liiga hilja. Kazemi saabus poksisaali karjudes ja žestikuleerides ning püüdis ronida ringi ilma kinnasteta, teatades, et on valmis võitlema kellega tahes. Poksireeglite järgi kuulutatakse võistleja kaotajaks, kui ta ei ole võistlusvalmis 3 minuti jooksul avagongi järel. Samamoodi oli käinud USA poksija Anthony Hembricki käsi neli aastat tagasi Soulis. Ka tema jooksis otse taksost, kinnaste ja peakaitseta, kohe areenile, kuid diskvalifitseeriti. Mees oli kasutanud vananenud ajakava.
Ägedalt kulges Itaalia-Hispaania vaheline finaalmatš veepallis. Püstitati uus olümpiarekord, kuna võitja selgitamiseks läks vaja tervelt kuus 3-minutilist lisaaega. Itaalia võitis lõpuks 9 : 8, kui veepallurid olid basseinis sumanud juba ligi kaks tundi ning olid surmani väsinud.
Souli olümpiamängudel tulid aerutamises kahekanuul kahekordseteks olümpiavõitjateks N. Liidu sportlased Viktor Reneiski ja Nikolai Žuravski. Moldovast pärit Žuravski võitis koos Reneiskiga enne Barcelonat ka SRÜ valikvõistlused. Ometi pidi Reneiski olümpiale sõidust suu puhtaks pühkima, sest tema paarimees tegi läbi tõelise moondumistriki. Žuravski, kelle isa oli rumeenlane, sai nobedalt Rumeenia kodakondsuse ja esines Barcelonas juba Nicolai Juravschi nime all. Koos Gheorghe Andrieviga saavutati kahel korral neljas koht, ja nii jäi ka Žuravskil olümpiavõitja tiitel kaitsmata.
Vibulaskmises kaks kuldmedalit võitnud lõuna-korealanna Cho Youn-Jeong rääkis pressikonverentsil: "Enne iga võistlust lähen kõvasti närvi ja muutun kartlikuks. Seepärast kõndisin öö läbi surnuaias, et maha rahuneda." Väärt retsept kuldmedali võitmiseks!
USA võrkpallurite võit 3 : 2 Jaapani üle muudeti viimaste protesti järel kaotuseks 1 : 3. Nimelt tegi punktikohtunik neljanda geimi lõpus otsustava vea. Kuna episoodis keskseks kujuks olnud ameeriklane Bob Samuelsson oli kiilakas, ajas kogu USA võrkpallimeeskond pead protesti märgiks paljaks. Juuksurina tegutses Samuelsson ise, kes kasutas pügamiseks oma habemeajamisaparaati.
Teada on ka 1992.aastal olümpialinnast Barcelonast pärit esimene olümpiavõitja. 227. antiikmängudel 129 pKr. võitis kahehoburakendite võidusõidu roomlane Lucius Minicius Natalis Quadronius. Tema nime kannab ka üks Barcelona tänavaid.
Kolm ja pool miljardit televaatajat ning Montjuïc staadionil viibinud nägid enneolematut vaatepilti, kuidas vibunoolest süttis olümpiatuli. Kuhu aga jäi olümpiatule süüdanud 120 cm pikkune ja 100 g kaaluv alumiiniumist nool? Nool kukkus väljapoole staadionit maalapikesele, mille oli ümbritsenud Barcelona politseinike erirühm, nn. "noolepolitsei", et ära hoida kellegi vigastada saamist ning taltsutada suveniirikütte. Antonio Rebello oli tule süütamist harjutanud kaheksa kuud ja välja lasknud 2000 noolt. Seepärast oli noole maandumispaik 10 meetri piirides täpselt teada. Mängude korralduskomitee kinkis ajaloolise noole hiljem Olümpiamuuseumile.
7. aprillil 1989 võttis Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA häältega 56 : 13 vastu otsuse, et olümpiamängud ja MM-võistlused on nüüdsest n.-ö. avatud võistlused, kus võivad osaleda ka profikorvpallurid. Huvitav on seejuures, et USA, kes oli just saanud Souli olümpiamängudel hävitava kaotuse, saades korvpalliajaloos oma kõige kehvema koha - pronksmedali - hääletas vastu.
Ometi saadeti Barcelonasse ülivõimas meeskond. Heitkem pilk Dream Teami (Larry Bird, Charles Barkley, Clyde Drexler, Patrick Ewing, Earvin Johnson, Michael Jordan, Christian Laettner, Karl Malone, Chris Mullin, Scottie Pippen, David Robinson, John Stockton) kõigile selles koosseisus peetud kohtumistele: olümpiavalikturniiril - Kuubaga 136:57 (+79), Kanadaga 105:61 (+44), Panamaga 112:52 (+60), Argentiinaga 128:87 (+41), Puertoriikoga 119:81 (+38), Venetsueelaga 127:80 (+47); sõpruskohtumine Monte Carlos - Prantsusmaaga 111:71 (+40); Barcelona olümpiaturniiril - Angoolaga 116:48 (+68), Saksamaaga 111:68 (+43), Horvaatiaga 103:70 (+33), Brasiiliaga 127:83 (+44), Hispaaniaga 122:81 (+41), Puertoriikoga 115:77 (+38), Leeduga 127:76 (+51), Horvaatiaga 117:85 (+32).
USA ei jäänud kordagi alla 100 punkti, saavutades ülekaalukaima võidu Kuuba ja "napima" Horvaatia üle. Jordan, Mullin ja Ewing said teise olümpiakulla. Pronksmedalimängus sai Leedu tähtsa võidu SRÜ üle.
Arvydas Sabonis: "See pronks on mulle tunduvalt tähtsam kui Souli kuld. Omistan medali Leedu rahvale." Hõbemedali saanud Horvaatia meeskonna liider Dražen Petrovic: "Tahame omistada medali Horvaatia rahvale. See hõbemedal on meile samahästi kui kuldne." Nende ütlemiste taustal kõlab veidrana Michael Jordani resümee: "Kuldmedal on sellelt turismireisilt mõnusaks suveniiriks."
Olümpiakorvpalliturniiri resultatiivseimaks mängijaks tunnistati teist korda brasiillane Oscar Schmidt, kes viskas keskmiselt 24,8 punkti mängus (2. D. Petrovic 24,6 p.; 3. A. Sabonis 23,9). Lauapalle sai kõige rohkem kätte Sabonis (12,5 kesk. mängus), resultatiivseid sööte jagas osavamalt Marciulionis (kesk. 8,3), vaheltlõikeid kogunes enim Jordani arvele (4,6), "kulpe" Vrankovicile, isiklikke vigu hispaanlasele Juan Ortegale (4,4) ja pallikaotusi Marciulionisele (4,0). Vabavisetes oli täpseim horvaat Velimir Perasovic (91%, 20/22), kahe-punkti-visetes Clyde Drexler (72%, 31/43) ja kolme-punkti-visetes Charles Barkley!! (88%, 7/7).
olümpiatule süütas iidses Olümpias juba kuuendat korda kreeka näitlejanna Katherina Didascula. Esmakordselt lasti tulesüütamise rituaali juures õhku rahutuvid. Pireuse sadamast üle Vahemere viidi tuli fregatil Catalunya, kust see Hispaania vetes paigutati ümber 1600. aastate kümneaerulise kalalaeva Icària pardale. 5. juunist kuni 25. juulini väldanud olümpiatule marsruut: Olümpia - Ateena - Pireus - Empúries - Lleida - Zaragoza - Madrid - Sevilla - Santa Cruz de Teneriffa - Las Palmas - Malaga - Valencia - Tarragona - Palma de Mallorca - Barcelona. Kokku umbes 10 000 km, sponsor Corté Ingles. Tõrvikuteatejooksust võtsid osa ka ROK-i president Juan Antonio Samaranch ja eesti kooliõpilane Sten Kramer.
Pürenee lambakoera meenutav olend Cobi (nimi tuletetati mängude korralduskomitee nimelühendust COOB). Kunstnik Javier Mariscal on maskoti loomisest kirjutanud: "Hakkasin joonistama karvast lambakoera. Maskott pidi jooksma, mängima tennist, sõitma jalgrattaga, ujuma... Ta pidi kõndima kahel jalal ja tal pidid olema käed. Mida enam joonistasin, seda enam lühenes karvkate, - looma iseloomustasid kolm karva peas, rõõmus naeratus ja koomiline kere. Sellest hetkest peale tegi Cobi järk-järgult kõike: tõstis kangi, kandis lippe, jooksis tõkkeid, töötas hotellipoisina, treenis tõrvikut kandma, kohtunik...". Mitteametlikult olid Cobil ka kaaslased: Nosi (kultuuriprogramm) ja Petra (paraolümpia).
Uus-Meremaa purjetaja Bruce Kendall oli võitnud Soulis kuldmedali purjelaual, nüüd Barcelonas 5. koht. Perekonnale tõi kuldmedali aga tema õde Brabara Anne Kendall, samuti purjelaual. See oli 40-aastase vaheaja järel üldse teine kuldmedal, mille võitsid Uus-Meremaa naissportlased. Esimese võitis 1952 Helsingis kaugushüppaja Yvette Williams. 4 × 400 m teatejooksus tuli kuldmedalile ameeriklane Chip Jenkins. Tema isa Charles Jenkins oli samal alal olnud võidukas 1956 Melbourne'is. Kujundujumises said vastavalt kuld- ja hõbemedali kaks õdedepaari - Karen ja Sarah Josephson USA-st - ning Penny ja Vicky Villagos Kanadast.
korraldajad pidasid mängude läbiviimisel kõige suuremaks ohuks terrorismi. Baskide separatistlik organisatsioon ETA (Euskadi Ta Askatasuna - Baskide Isamaa ja Vabadus) ja Kataloonia iseseisvumist taotlev ultrarühmitus Terra Lliaure (Vaba Maa) olid peamised mureobjektid. Kartus polnud asjatu, sest 1986 - 1991 toimus Barcelonas ja selle lähiümbruses mitmeid pommiatendaate, mis tapsid kümneid ja haavasid sadu inimesi. Suurema terroriakti pandi toime ETA 29. mail 1991 Barcelona lähedal Vici linnas - autopommi plahvatus tappis 9 ja vigastas 45 inimest. See kõik sundis korraldajaid kulutama turvateenistusele suuri summasid. Koostööd tehti rahvusvaheliste organisatsioonidega, mis tõi ka tulemusi. Prantuse politsei arreteeris 29. märtsil 1992 ETA sõjalise juhataja Miugica Garmendia, pseudonüümiga Artapalo. Üle 40 aasta kestnud Ida ja Lääne suur vastasseis murdus koos N. Liidu lagunemisega 1991/92, mis tegi olulisi muudatusi ka olümpialiikumises. SRÜ esinduses olevate riikide rahvuslikud olümpiakomiteed olid saanud juba ROK-i tunnustuse, kuid Barcelonas esineti veel ühise võistkonnaga. Autasustamisel tõusis lipuvardase aga iga SRÜ riigi rahvuslipp ning võitjatele mängiti maa rahvushümni. Nii õnnestus ROK-il kindlustada endise N. Liidu sportlaste esinemine olümpial. Eesti, Läti ja Leedu olümpiaõigused iseseisvate riikidena taastati juba enne Albertville'i talimänge. Probleeme tekitas ROK-ile 1991. aastal alanud kodusõda Jugoslaavias. Võib vaid ette kujutada, mis saanuks siis, kui olümpiamängude korraldajaks oleks 1986. aastal valitud Belgrad. Iseseisvunud Horvaatia ja Sloveenia olid olümpial juba Albertville'is, Bosnia-Hertsegoviina võeti aga ROK-i liikmeks rekordajaga. Viimasel hetkel leiti lahendus ka serblastele ja montenegrolastele, kes said võistelda ROK-i lipu all Sõltumatu Esindusena. Nad ei saanud osaleda võistkondlikel aladel ja jäeti eemale ka avadefileelt. 32-aastase vaheaja järel nähti olümpial jälle Lõuna-Aafrika Vabariiki, mis võeti tagasi ROK-i liikmeks 9. juulil 1991. ROK kaotas kaks liiget, kui kaks Saksamaad ja kaks Jeemenit ühinesid. Endine Tšehhoslovakkia esines Tšehhi ja Slovaki Vabariigi nime all - viimast korda koos.






