Bobisõit

Riikidele jagatakse olümpiakohti FIBT-i korraldatavate võistluste (maailma-, Euroopa ja Ameerika karikavõistluste sarjad) tulemuste alusel, arvestatakse piloodi tulemust. Meeste võistlusel võivad 3 riiki välja panna 3 meeskonda, 7 riiki 2 võistkonda ja 7 riiki 1 meeskonna. Kahel riigil lubatakse välja panna 3 võistkonda, 4 riigil 2 võistkonda ja 6 riigil 1 võistkond. Vähemalt ühe võistkonna võib välja panna korraldajamaa, vähemalt üks võistkond peab esindama igat kontinenti (eeldusel, et piloot on FIBT edetabelis vähemalt 50 parema mees- ja 40 parema naisbobisõitja hulgas).

Kahene bobimeeskond koosneb piloodist ja pidurdajast, viimane annab kelgule ka algkiirenduse, enne kui hüppab pardale. Sõidu ajal tegutsetakse koordineeritult: kurvis kallutatakse keha, kelgul püütakse olla nii madalal kui võimalik, et vähendada õhutakistust. Suurema kiiruse saavutamiseks on kelkude konstruktsiooni ja sõidutehnikat täiustatud.

Roolis istuja püüab bobikelku kõige otstarbekamalt suunata, selleks kasutab ta juhtimistraate, mis on kinnitatud kelgu esitelje külge. Taga istuja kasutab pidurdamiseks jäässe kiiluvaid äkke tüüpi pidureid. Neljases bobis istuvad peale juhi ja pidurdaja veel kaks meeskonnaliiget, nn lükkajad (hooandjad). Johtuvalt suuremast kaalust on neljane bobi kaks sekundit kiirem kui kahene.

Mõõtu võetakse neljas sõidus. Võisteldakse kahel päeval, mõlemal päeval on kaks starti. Võitjaks kuulutatakse meeskond, kel on väikseim üldaeg. Aega võetakse 1/100 sekundilise täpsusega. Võrdse aja puhul jagavad võistlejad sama kohta. Erandjuhul, kui üht sõitu ei saa läbi viia, läheb arvesse ametliku ajavõtuga treeningsõit.

Kelgud stardivad vastavalt loosijärjekorrale. Stardialale ilmutakse ühekaupa. Starti ei tohi hilineda, kuna see võib kaasa tuua diskvalifitseerimise. Meeste esimeses sõidus starditakseb nii kahe- kui neljabobil loosijärjekorra alusel (number 1 kuni viimane); teises sõidus starditakse esimese sõidu paremusjärjestuse alusel, kõigepealt 20. kuni 1. koht ja siis alates 21. kohast taha poole; kolmandas sõidus starditakse esimese kahe sõidu paremusjärjestuse alusel (1. koht kuni viimane); neljandas sõidus starditakse kolme esimese sõidu paremusjärjestuse alusel, alustab 20. ja liider stardib viimasena. Neljandas sõidus stardivad vaid 20 paremat, ülejäänute kohad määratakse kolme sõidu alusel. Naiste võistlusel sõidavad kõik võistkonnad neli sõitu. Esimeses sõidus starditakse loosi alusel (number 1 kuni viimane), teises sõidus starditakse esimese ja neljandas sõidus kolme esimese sõidu pööratud paremusjärjestuses, kolmandas sõidus starditakse esimese kahe sõidu paremusjärjestuses.

Kohtunikud mõõdavad bobikelgu jalaste temperatuuri: võrdsuse huvides ei tohi kelkudevaheline erinevus olla rohkem kui neli kraadi, sest soojemate jalastega kelk on kiirem. Bobikelgu jalaseid võib enne starti määrida. Stardikäskluse annab vastav kohtunik. Eelnevalt antakse võistlejaile märku rohelise ja punase tulega, stardiloaga kaasneb vastav helisignaal. Kui rada on vaba, muutub stardifooris punane tuli roheliseks ja samal ajal kõlab teavitav sireen. Sellest hetkest jääb stardini üks minut. Kui meeskond selle aja möödudes võistlust ei alusta, siis võidakse ta kõrvaldada. Võistkond ei tohi stardis, näiteks äratõukel, kasutada kõrvalist abi. See-eest on võistlejatel lubatud kanda erilisi stardijalatseid, et libedal jääl kelgule paremini hoogu anda. Starti alustatakse nii, et bobikelgu üks jalas on stardirennis, siis on bobikelk hoovõtul otse.

Olümpia- ja maailmameistrivõistluste ajal on meeskondadel ametlikul rajal õigus harjutada neljal päeval, kaks korda päevas. See reegel kehtib nii kahe- kui ka neljabobide korral. Treeninguil peab iga esindus tegema kolm õnnestunud starti (ei tohi nt kaotada juhitavust). Seejärel pääseb bobimeeskond põhivõistlusele. Võistkond, kel pole kolme õnnestunud treeningsõitu, ei pruugi lõppvõistlusele pääseda. Treeningu eesmärgiks on raja põhjalik tundmaõppimine, et võistlusel võimalikult ohutult parem kiirus saavutada.

Bobisõidurada on spetsiaalselt ehitatud, tavaliselt on tegemist betoonist renniga, mida katavad külmutustorud. Jää moodustub rajale pritsitavast aurust; tekkinud jää peab olema vähemalt 19 mm paks, alles siis võib sellel võistelda.

Rahvusvahelistel võistlustel on raja pikkuseks ette nähtud 1200–1450 m (Vancouveri olümpial on raja pikkus 1450 m) ning languseks 8–15%. Start antakse 928 m kõrgusel ja finiš on 785 m kõrgusel, kõrguste vahe 148 m. Raja laius on 1,4 m. Rajal peab olema vähemalt 14 kurvi, Whistleri bobisõidurajal on neid 16. Betoonist seinad peavad järsus kurvis olema piisavalt kõrged, et bobikelk rajalt välja ei lendaks. Suurt kiirust arvestades – kuni 130 km/h – põhjustaks väljalendamine ränki õnnetusi. Bobisõitjad peavad laskudes taluma kuni 5 G suurust survet.

Hoovõtuks on vähemalt 15 m pikkune rada, kus meeskonnad stardivad. Eesmärk on saavutada võimalikult suur hoog. Stardijooneks on jäässe külmutatud puidust pakk, mis ulatub 7,6–10 cm võrra pinnast välja. Seda stardipakku kasutavad bobikelgu pidurdajad või hooandjad vajaduse korral n-ö hädapidurina. Hoogu antakse tavaliselt kuni 50 m pikkusel rajal, selleks kulub võistkondadel keskmiselt alla kuue sekundi. Kui kiirus hakkab ületama 40 km/h, hüppavad ka hooandjad bobikelgule. Suuremaks stardikiirenduseks kasutatakse spetsiaalseid jalatseid, millel on talla all kuni 120 peenikest naela. Bobisõidus kasutatakse hooandjatena sageli suurt kasvu sportlasi. Senine pikim kuldmedalivõitja on olnud 201 cm pikkune šveitslane Edy Hubacher, kes võistles México suvemängudel kuulitõukes.

Pidurdussirge algab pärast finišijoont, siin vajutab tagumine võistleja pidurile, et aeglustada bobikelgu liikumist. Pidurdussirge lõpus peab kelk täielikult seisma jääma. Sellele aitab kaasa raja ehitus: finišis tõuseb rada mäkke. Kui kelk läheb finišis ümber, aga kõik meeskonnaliikmed on ületanud finišijoone, siis läheb sõit arvesse.

Kohustuslik on kanda erimaterjalist tugevat kaitsekiivrit. Peale selle kasutatakse kaitseprille, küünarnukikaitsmeid ja kindaid. Võistlusel ja treeningul kantakse õhutakistuse vähendamiseks liibuvat spordiriietust.

Bobikelgu gondel ehitatakse klaasplastist, turvakaared on kõvast materjalist (tavaliselt titaanist). Eesmärk on ehitada võimalikult kerge ja vastupidav kelk, et saaks lubatud kaalu piires peale võtta tugevaid sportlasi. Kelku saab suunata juhttraatidega, mis on ühendatud esiteljega. Nii esi- kui tagatelje külgedel on alused, millele sõiduriist toetub. Esimesed jalased on pööratavad-juhitavad, tagumised on jäigad.

Kahene kelk kaalub koos meeskonnaga maksimaalselt 390 kg, neljane 630 kg. Kui lubatud ülempiirist jääb puudu, võetakse pardale lisaraskus, et kõigil võistlejail oleksid võrdsed tingimused (suurema kaalu puhul on kiirus suurem). Võistluse ajal ei tohi vahetada ega soojendada jalaseid. Tehniline kontroll jälgib seda pärast iga starti. Kahene bobikelk on seest 68 cm laiune, esispoilerite laius on 86 cm. Neljasel kelgul on need mõõdud 70 cm ja 87 cm.

Kohtunikekogu kinnitab FIBT, kogusse kuuluvad žürii, selle president ja veel vähemalt kaks liiget. Nemad jälgivad, et võistlused toimuksid rahvusvahelisi reegleid järgides.

Kontrollid asuvad raja olulistes punktides ning on kohtunikekoguga telefoni- ja raadioühenduses. Kontrollpunktide personal vastutab selle eest, et rada oleks sõidu eel vaba, ta annab ka võistluse käigu kohta vaheinfot. Siin on abiks videokaamerad, millega rada on varustatud.

Ajavõtt on elektrooniline. Rajal asuvad vaheaegade mõõtmise kohad, see võimaldab nii televaatajail kui ka kaasvõistlejail ja treenereil konkurente võrrelda.

Olenevalt eksimuse raskusastmest kõrvaldatakse bobisõitja konkreetselt võistluselt või määratakse pikaajalisem (kuni kaks aastat) võistluskeeld.

Meeskond võidakse diskvalifitseerida järgmistel juhtudel:

võistlustele hilinemine;
starti hilinemine;
finišisse jõudes pole kelgul kõiki mehi või puudub mõni osa varustusest, millega starditi;
rajalt välja sõitmine;
muude FIBT-i reeglite rikkumine sõidu ajal;
võistlejate pettuselt tabamine (nt on jalaseid soojendatud või need on kaetud mõne hõõrdumist vähendava ainega).