Soome suusahüppaja Matti Nykänen võitis Calgarys kolm kuldmedalit: normaalmäel, suurel mäel ja meeskondlikus võistluses. Lisades juurde Sarajevo taliolümpial võidetud kuld- ja hõbemedal, tõusis Nykänen viie medaliga (4 + 1 + 0)) kõigi aegade edukaimaks suusahüppajaks.

Kodumaal anti tema auks välja postmark tiraažiga 3 miljonit ja teda autasustati Soome parlamendi medaliga, mille enne Nykäneni oli sportlastest saanud veel vaid vormelipiloot Keijo Rosberg. Kuuekordne suusahüpete maailmameister (1982, 1985, 1987 ja 1989) Nykänen oli aga juba enne oma elu tähetundi tuntud probleemse sportlasega, kellega spordijuhtidel oli tihti maid jagada.

Matti Ensio Nykänen sündis 17. juulil 1963 Jyväskyläs. Suusahüppetreeningutega alustas Nykänen tõsiselt 12-aastaselt, kuid esimese hüppe oli ta teinud juba 10-aastaselt. Noorena sooritas ta aastas kuni 2000 treeninghüpet, hiljem tõusis see arv 3000 juurde. 1976. aastal sooritas ta esimese hüppe 60 m võimsusega mäelt, aasta hiljem jõudis 90 meetri mäele. 15-aastase poisina julges ta 1979. aastal juba minna hüppama Lahti suurele mäele.

30. märtsil 1980. aastal tuli Nykänen 16-aastaselt esmakordselt Soome meistriks. Aasta hiljem sai temast juba noorte maailmameistriks ja 1982. aasta Oslo MM-il võitis Nykänen täiskasvanute tiitlivõistlustel oma esimese kuldmedali, olles parim suurelt mäelt. Kaks aastat hiljem jõudis ta Sarajevo taliolümpiamängudel esimese olümpiavõiduni, olles alles 20-aastane. Suure mäe võistlusel oli ta ülekaalukalt parim. Esimeses voorus hüppas Nykänen mäerekordiks 116 m. Ka teises voorus hüpatud 111 m oli vooru pikim ja nii sündis suusahüpete ülekaalukaim olümpiavõit, sest teiseks jäänud Jens Weissflog kaotas 17,5 punktiga.

1985. aastal püstitas Nykänen Planica lennumäel uue maailmarekordi 191 m. Sama aasta detsembris avas ta aga ametlikult oma paturegistri. Esimene ebameeldiv vahejuhtum leidis aset maailma karika etapil Lake Placidis, kust ta alkoholi tarvitamise ja ebasportliku käitumise tõttu koju saadeti. Noore mehe vägiteod aga jätkusid. Järgmisel suvel, olles ülemäära tarvitanud alkoholi, osales ta kioski röövimises.

1987. aasta jaanuaris saadeti värske abielumees (1986. aasta detsembris abiellus Tiina Hassineniga) Nykänen Kesk-Euroopa nelja hüppemäe turneelt jälle alkoholi liigse tarvitamise ja sportlasele sobimatu käitumise pärast koju. Ent hüppemäel oli “paha poiss” võitmatu. 1988. aasta Calgary talimängudel võitis ta kõigepealt normaalmäe võistlusel. 23. veebruaril hüppas ta suure mäe võistluste esimeses voorus mäerekordi 118,5 meetrit, teises voorus tegi 107-meetrise hüppe ja teine kuldmedal oli käes. Järgmisel päeval toimus suure mäe meeskondlik võistlus. Ka selles tegi Nykänen pikimad hüpped ja aitas Soome meeskonna võidule. Kolme kuldmedaliga oli Matti Nykänen Calgary olümpiamängude edukaim sportlane.

Ent pärast teist edukat olümpiat hakkas spordisangari nimi üha rohkem jõudma ajalehtede esikülgedele spordivälistel teemadel. Ajalehtede huviorbiiti jõudsid tema skandaalid eraelus. Sportlikud tulemused kannatasid ja see tähendas lõpparvet tippspordiga.

Hiljem on Nykänen teinud elus mitmesuguseid asju: üritanud edu saavutada lauljana, esinenud stripparina, proovinud kätt poliitikas ning avaldanud mõne raamatu. Rohkem on aga kunagist olümpiasangarit saatnud lõputud joomatuurid, abiellumised ja lahutused ning vanglakaristused.

Nii mõistis Tampere kohus 28. oktoobril 2004 Matti Nykäsele kahe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistuse perekonnatuttava pussitamise eest. Täitmisele läks ka varem määratud tingimisi vanglakaristus. Kuna ta läks vangi esimest korda, sai ta pärast poole karistuse kandmist 2005. aastal välja, ent vahistati juba 4 päeva pärast, sest ta peksis oma naist Mervit. Nykäneni viimased aastad on möödunudki vaheldumisi vanglaelu ning joomahullusega.

USA kiiruisutaja, sprindimitmevõistluse maailmameistri Dan Jensen, oli talimängudel üks kindlamaid kullapretendente. Paraku sai ameeriklane stardipäeva hommikul teate oma 27-aastase õe surmast ja ei pidanud sellises olukorras vastu. Hiljem tunnistas ta, et teadis juba enne starti, et kukub. Nii juhtuski.

Neli päeva hiljem oli Jenseni võimalus püüda kulda teisel oma lemmikdistantsil 1000 meetris, kuid Jensen kukkus jälle ja nii kujunesid Calgary mängud talle vaid kannatuste rajaks.

Sportlaste olümpiavande andja, murdmaasuusataja Pierre Harvey võistles juba neljandatel mängudel. 1976 debüteeris ta Montrealis jalgratturina. 1984. aastal võistles aga nii tali- kui suvemängudel. Vaheldumisi suusatajana ja jalgrattasõitjana. Kohtunikevande andnud iluuisutamiskohtunik Suzanne Morrow-Francis jätkas aga 1984. aasta talve- ja suveolümpiamängudel alguse saanud traditsiooni, kus vande andja puterdas ülesande täitmisel. Nüüd ei saanud Morrow-Francis aru, millal pidi tõotusesõnad lausuma, ja küsis mitu korda kõva häälega, nii et kogu staadionil oli kuulda: “Do I start now?” (Kas võin alustada?).

Austraalia kiiruisutaja Colin Coates võistles Calgray’is juba oma kuuendal olümpial. Debüüdi oli ta teinud 1968 Grenoble’is veel koos meie Ants Antsoniga. Siis saavutas ta oma parimana 500 meetris 41. koha. 41-aastasena Calgary’s võistelnud Coatesi parimaks tulemuseks jäi 26. koht 10 000 m. Oma parimad stardid oli austraallane teinud 1976 Innsbruckis, jõudes uisumaratonis koguni kuuendaks.

Leedu ja Läti talisportlased olid Nõukogude spordisüsteemis edukad. Calgary talimängudel jõudsid mõlemad ka olümpiavõiduni. Naiste 10 km suusatamises üllatas võiduga kogenud Raissa Smetanina ees tänu tugevale lõpule leedulanna Vida Venciene. Meeste kahebobil võitis aga kuldmedali NSV Liidu ekipaaži koosseisus lätlane Janis Kipurs koos Vladimir Kozloviga.

Suusahüpetes pälvis erilist tähelepanu ka viimase koha omanik Michael “Eddie” Edwards. Suurbritannia kõigi aegade esimene suusalendur tegi kaks 55 m pikkust hüpet, jäädes ülekaalukalt võistlejaterivi lõppu. Olümpiamängudel hellitati teda hüüdnimedega Eddie the Eagle ja Mägede Benny Hill ning levis lauluke “Lenda, Eddy, lenda!” Eksootilisi viimaseks jääjaid oli Calgarys teisigi, kuid Edwardsi fenomen tulenes sellest, et ta oskas oma ekstravagantsust ka väärikalt serveerida. Pärast mänge teenis Edwards populaarsuse pealt kenasti, käies dineedel ja telesaadetes, avades spordikauplusi, reklaamides spordivarustust ning lubades järgmisena istuda autorooli võidukihutamiseks.

Allar Levandi tegi teoks selle, millest eesti kahevõistlejad ja kogu Eesti suusasportlased olid aastaid unistanud – võita olümpiamedal. Kahevõistlusest oli Eestis räägitud aastaid kui peaaegu rahvuslikust spordialast. Kuid otsustavat läbimurret tiitlivõistlustel ometi ei tulnud.

Levandi esiletõusuga 1980ndate keskel algas uus ajajärk. Eesti mees oli korraga pildil kõikidel suurtel ja väikestel rahvusvahelistel mõõduvõtmistel. Ja pea kümne maailma tipus püsitud aasta eest oli olümpiamedal väärt tänu. Olümpiaeelsed MM-võistlused 1987. aastal peeti Saksa LV-s Oberstdorfis, kus Allar Levandi saavutas meeskondlikus kahevõistluses NSV Liit koondisega Saksa LV ja Norra järel pronksmedali.

Individuaalselt oli Levandi pärast suusahüppeid alles 22. kohal, ent suusatas väga hästi (päeva teine aeg) ja tõusis lõpuks viiendaks. Ees ootas aga olümpiatalv. 1987. aasta Calgary eelolümpial oli Levandi olnud kolmas. Olümpiapileti kindlustas Levandi endale varakult, isegi NSV Liidu meistrivõistlustel viiendaks jäämine ei kõigutanud tema koondisekohta. Calgary’s algas kõik ärevalt. Meeskonnavõistluses oli Levandi hüppejärjekord viimane. Ning kui tuli aeg end platvormilt teele lükata, jäi Levandi koht tühjaks. Ametlik teade kinnitas, et Levandit tabas kõhukramp ning kogu NSV Liidu meeskond pidi võistluse, kust loodeti medalit, katkestama.

Jäi üle teine võimalus, individuaalne jõuproov. Kuid nüüd kerkis takistuseks tugev tuul, mis sundis ala algust edasi lükkama ja kerkis üles juba oht, et kahevõistlus jääbki olümpial seekord pidamata. Jõudis kätte mängude viimane päev, 28. veebruar 1988. Orgkomitee võttis vastu otsuse, et võistlus viiakse läbi ühepäevasena. Ja võistlus toimus ekstreemsetes tingimustes, kus sportlased pärast Calgary trampliinilt tehtud hüppeid sedamaid bussiga 130 km kaugusele Canmore’i suusaradadele sõidutati. Nendes tingimustes pidasid vastu antud hetke tugevamad ja Levandi seda kindlasti Calgary’is oli.

Levandi hüppas üle ootuste hästi: 82, 83,5 ja 83 meetrit koos kõrgete stiilipunktidega andsid 4. koha. Esmakordselt olümpiamängudel kasutati kahevõistluses Gunderseni meetodit, kus suusarajale mindi pärast hüppeid tekkinud järjestuses. Esimesena pääses rajale austerlane Klaus Sulzenbacher. Temast 1.02 hiljem läänesakslane Hubert Schwarz, 1.10 hiljem šveitslane Hippolyt Kempf ja 1.19 Levandi. Tagant olid ohtlikud Uwe Prenzel ja Andreas Schaad.

Schwartz oli nõrk ja varsti möödusid temast Kempf ja Levandi. Eestlast vaevasid jalakrambid ning tagant lähenesid ohtlikult Prenzel ja Schaad. Kuid Levandi suutis oma kõrget kohta hoida lõpuni ja oli olümpiafinišis kolmandana.

“Mul oli üsna nigel enesetunne. Kullale ei mõelnud, püüdsin hästi reaalseks jääda. Mõtlesin küll, et tagant võivad teised tulla. Olin valmis kõigeks,” rääkis Levandi pärast finišit. See oli Eesti suusaspordi läbi aegade esimene suur medal, mis maailmast võidetud. Lisaks sellele, et Levandi esindas aastaid maailmaklassis Eesti kahevõistlust, langes talle omamoodi missioon täita Eesti riigi taasiseseisvumisega. Kui sini-must-valge 1992. aasta talvel pärast 56 aastast vaheaega jälle olümpiaareenile viidi, oli Eesti olümpiakoondiseski olemas oma favoriit. Selleks meheks oli just Levandi, kes täitis liidrirolli edukalt ja kirjutas Eesti riigi nime olümpial punktimaade hulka.

Mäesuusatamisalade osatähtsust olümpiaprogrammis oli järsult tõstetud ja nii jagati Calgary’s alpialadel välja senise kuue asemel juba kümme medalikomplekti. Lisaks traditsioonilistele slaalomile, suurslaalomile ning kiirlaskumisele võistlesid nii mehed kui ka naised ülisuurslaalomis ja alpi kahevõistluses. Viimane oli olümpiakavas olnud ka varem – 1936. ja 1948. aastal.

Kahebobidel kujunes olümpiavõistlus loteriiks, kus kogemused alati ei maksnud. Esimesel päeval sulatas päike jäärenne, libisemine oli muutlik ja hiljem startinud sattusid ebasoodsatesse oludesse. Teisel päeval mõjutasid võistlusi tugevad tuuleiilid ja rajale sattunud liivatolm takistas libisemist. Just see sai saatuslikuks nimekale sakslasele Wolfgang Hoppele, kes pidi seetõttu leppima hõbemedaliga. Vihaselt teatas ta, et 41 bobikelku olümpial on liiga palju ja et võistlusi “Kariibi mere karikale” võiks korraldada kuskil mujal, mitte aga olümpiaareenil.

Ajakirjanikud said sellest ütlusest inspiratsiooni ja nimetasid lumeta maade bobisõitjate vahelist konkurentsi võistluseks Kariibi karika pärast. Selles arvestuses olid koloriitsemad esinejad Neitsisaarte mehed, juba 52-aastane Harvey Hook ja John Foster, kes varem oli esindanud Neitsisaari olümpia purjeregatil ning Hollandi Antillide bobisõitjad Bart Alting ja Bart Dreschel. Calgary’s kuulus Kariibi karikas aga Uus-Meremaa sportlastele Alexander Petersonile ja Peter Henryle, kes saavutasid kokkuvõttes 20. koha.

Jäätantsus said pronksi kanadalased Tracy Wilson – Robert McCall. Tuntud teleseriaali “Kutsuge McCall” peategelase nimekaimust Robert McCallist sai hiljem olümpiaajaloo esimene medaliomanik, kes langes 20. sajandi katku aidsi küüsi, surres 33-aastaselt 15. novembril 1991 ühes Toronto haiglas. Hiljem juhtus iluuisutajatest samasugune kurb lugu ka 1976. aasta meeste üksiksõidu olümpiavõitja John Curryga.

Naiste 20 km suusatamises saavutasid kolmikvõidu NSV Liidu suusatajad Tamara Tihhonova, Anfissa Reztsova ja Raissa Smetanina. Kokku võitsid Liidu naissuusatajad Calgarys üheksast individuaalmedalist seitse, lisaks kuldmedal teatesõidust. 35-aastane Smetanina, kes võitis olümpialt aga hõbe- ja pronksmedali, tõusis 9 medaliga olümpiaajaloo edukamaks naissuusatajaks.

NSV Liidu naissuusatajate edu vallandas olümpial suure poleemika. Nii süüdistasid soomlased ja kanadalased nõukogudelasi veredopingu kasutamises. Ehkki veredoping oli 1985. aastast ROK-i meditsiinilise komisjoni otsusega keelatud, ei kontrollitud seda Calgarys eetilistel kaalutlustel. Piirduti vaid tavaliste uriiniproovidega. Doping avastati vaid Poola jäähokimängijal Jaroslav Morawieckil. Nii tuli Soome ja Kanada esindajatel NSV Liidu delegatsiooni ees avalikult vabandada.

Neljabobil olid imelisemad osalejad neli venda Tames Perea’d Mehhikost ja Jamaica tiim, mis oli kokku klopsitud vaid veidi enne mänge. USA ärikonsultant George Fitch tuli mõttele koostada Jamaica bobisõidumeeskond pärast seda, kui ta jälgis Kingstonis iga-aastast pušantovankrite võidusõitu. See ala on Jamaicas väga populaarne. Kaheliikmelised võistkonnad kihutavad mäest alla neljarattalisel vankril (pušantol), mida tavaliselt kasutatakse juurvilja ja puuvilja müügiks linnatänavail. Hüpe pušantolt bobikelgule näis Fitchi arvates loogiline ja mõni kuu hiljem oli Jamaical bobimeeskond.

Mehed müüsid olümpiale sõiduks T-särke ja reggae-plaate ning kogusid nii natuke raha. Calgarysse jõudes ehmatasid nad õiget bobirada nähes, kuid võtsid julguse kokku ja tegid oma sõidud ära. Hiljem väntas režissöör John Turteltaub Jamaica meeskonnast komöödiafilmi “Cool runnings” (1992).

Jäähokis tuli taas olümpiavõitjaks NSV Liit, kuid lõpuks ometi jõudsid olümpiaturniiril medalile soomlased, kellele kuulusid hõbemedalid Rootsi ees. Venelaste ülekaal oli turniiril muljetavaldav, sest resultatiivsemate mängijate pingereas olid eesotsas Vladimir Krutov 15 (6 + 9), Igor Larionov 13 (4 + 9) ja kaitsja Vjatšeslav Fetissov 13 (4 + 9). Üksteist punkti kogus teiste hulgas ka kuuendaks jäänud Tšehhoslovakkia liider Dušan Pašek. Hiljem sai temast Tšehhi Jäähokiföderatsiooni president, kuni 1998. aasta märtsis sooritas Pašek enesetapu.