Maailma esimene suur suusatamistäht norralane Thorleif Haug (1894-1934)võitis Chamonix talimängudelt kolm kuldmedalit, tõustes esimeste mängude suusakuningaks. Kolmekordne olümpiavõitja sündis 28. septembril 1894. aastal Drammenis. Haug oli äärmiselt mitmekülgne suusataja, olles võrdselt edukas nii murdmaasuusatamises, kahevõistluses kui ka suusahüpetes. Haug võitis Holmenkolleni mängudel neliteist esikohta. Mees oli juba ligi 30-aastane, kui temast sai kolme kuldmedaliga Chamonix’i mängude kangelane.

Haugi üleolekut ilmestas talimängudel eriti tema võit suusamaratonis. Norralane läks rajale 23. numbri all, jõudis finišisse kolmandana ja edestas parimaid rootslasi 21 minutiga. Norralase rahvusvaheline suusakarjäär jätkus kuni 1926. aastani, mil ta võitis Lahti MM-il hõbeda kahevõistluses.

Norra üks suusatamisjuhtidest, Olav Helseth, on iseloomustanud olümpiavõitjat sõnaga “idealist.”

“Ta oli uhke, kui teda valiti kaitsma Norra au välismaal ja tugev isamaatunne andis talle lisajõudu suusarajal. Chamonix’is oli tal voodi kohal Norra lipp, mis innustas teda võitlema.”

Pärast olümpiamänge kogunes Oslo sadamasse üle 50 000 inimese, et oma rahvuskangelasi südamlikult vastu võtta. Haug ja teised medalimehed kanti kätel neid ootavatesse autodesse. Kogu maal Oslost Trondheimini lauldi “Norra Thorleif Haug, suusakuningate kuningas”. Viis oli laenatud Josephine Bakeri just maailmahitiks tõusnud laulust “Yes, We Have No Bananas”. Haugist sai uus Norra rahvuskangelane, polaaruurija Roald Amundseni ja rahukaitsja Fridtjof Nanseni kõrvale ning teda tunti kõikjal nime all Hauern (Kivilõhkuja).

”Kui juba kord alustasid võistlust, tuleb jõuda ka finišisse,” rääkis Haug. Sellest oma kreedost, mis sobiks eeskujuks kõikidele sportlastele, pidas norralane alati ja kõikjal kinni.

1920. aastal toimusid rahvusvahelised võistlused Haugi kodulinnas Drammenis. Ka Thorleif tahtis osaleda, kuid üks jalg oli nii halvas seisus, et arst keelitas teda võistlustest loobuma. Kuid mis oleksid võistlused väärt olnud kodukandi mehe osaluseta. Thorleif otsustas siiski võistelda. Ta võitis, aga kogu võistlus oli täis tuska ja piina. Finišis ei saanud ta enam suusasaabast jalast - see tuli jala küljest lahti lõigata. Arst pidi amputeerima ühe Thorleif Haugi varba. Suusakuningas oli oma kreedost kinni pidanud.

Thorleif Haug suri vaid 40-aastasena kopsupõletikku 12. veebruaril 1934. Viimsele teekonnale oli teda saatma tulnud kogu Drammeni rahvas. Haugist sai esimene norra suusataja, kellele püstitati ausammas. See asub tema kodukohas Drammenis, 50 km kaugusel Oslost.

Chamonix’i rahvusvahelise talispordinädala avadefileel kanti 17 riigi lippe. Ka Eesti trikoloori, kelle esinduse saabumist oodati viimase hetkeni. Kuna kedagi ei tulnud, aga kiiruisutaja Christfried Burmeister oli võistlusteks üles antud, kandis avamisel Eesti lippu korraldajamaa Prantsusmaa esindaja. Eesti sportlased jäidki mängudele saabumata. Chamonix’is viibis aga spordiajakirjanik Oskar Lõvi, kes kirjutas hiljem Eesti Spordilehes: “Olgugi, et Eesti Shamoniist osa ei võtnud, said meie olematud võistlejad ja esitajad saatuse õnnelikkuse läbi veel meeldivama tähelepanu osaliseks. Eesti ja Burmeistri osavõtt oli märgitud igal pool. Ühest võistlejatele antud banketist osavõtjate nimestikus, mida lehed tõid, figueeris uuesti Burmeistri nimi. Pariisis “L’Intransigeant” märkis oma avamisrongikäigu kirjelduses, et kahe õe - Kanaada ja P.-Ameerika Ühisriikide võistlejaid lahutasid väikese Eesti osavõtjad. Edasi märkis leht Eesti osavõtjate kohta, kellena rongikäigus oli kaks prantslast, et Eesti osavötjad s.t. prantslased, olid väga sümpaatlikud. Väga ootamatu ja meie keskliidule seekord ka väga teenimatu kiitus!”

Taliolümpiamängude esimeseks võitjaks tuli 26. jaanuaril USA üllatusmees kiiruisutamises Charles Jewtraw (1900-1996), kes läbis 500 m distantsi ajaga 44,0.

Ameeriklane polnud kunagi varem võistelnud Euroopa määruste järgi, s.o. paarides mees mehe vastu ega ka meetridistantsidel. See jäi ka USA sportlastele ainsaks Chamonix’is võidetud kuldmedaliks.

Kiiruisutamise 10 000 meetri distantsil uisutasid soomlased Julius Skutnabb ja Clas Thunberg ühes paaris. 1964. aastal ilmunud autobiograafias “Jää on sulanud” kirjutas Thunberg: “Kui läbitud sai 25 ringist 23, olin turvaliselt võistlust juhtimas. Siis hüüdis Julle mulle: “Casse, mäletad, mida lubasid!” Mina mäletasin, aeglustasin sõitu ja andsin Juliusel minna. Ta võitis kolme sekundiga.” Nii sai Skutnabb kulla ja Thunberg hõbeda.

Olümpia jäähokiturniiril, millest võttis osa kaheksa meeskonda (Kanada, USA, Rootsi, Suurbritannia, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Belgia ja Šveits), oli favoriit Kanada ülekaal masenadv. Eriti võimsalt oli maailma tugevaim meeskond üle Euroopa tiimidest. Rootsi alistati 22:0, Šveits 33:0 (olümpiaajaloo suurim skoor), Tšehhoslovakkia 30:0 ja Suurbritannia. 19:2. Ainult finaalis pääses USA normaalse tulemusega – 6:1. Kanadalaste väravate suhe oli turniiri lõpuks 110:3.

Omapäraselt kulges seejuures Kanada matš šveitslastega. Algul läks kõik libedalt - kanadalased ladusid Šveitsi väravavõrku ühe litri teise järel, kuni seisuni 29:0. Siis muutusid šveitslased pööraseks: nad püüdsid teha võimatut - ära hoida 30. väravat. Nad leidsid, et 29 väravaga võib veel leppida, kuid 30 on juba häbistav.

Mängijad kogunesid oma värava ette ega üritanudki enam rünnata. Ometi muukisid vahtralehemaa hokimehed selle umbkaitse lahti ja nad viskasid õnnetutele šveitslastele veel neli väravat.

Jaapan oli küll varakult teatanud oma osalemisest Chamonix’i talinädalal, kuid Kwanto provintsi tabanud suur maavärin purustas Yokohama ja Tokyo linnad, mille tagajärjel hukkus 95 000 inimest. Pärast sellist traagilist sündmust loobusid jaapanlased Chamonix’isse sõidist.

Iluuisutamise naiste üksiksõidus oli kaheksas ehk viimane alles 11-aastane Oslo koolitüdruk Sonja Henie. Tema viimaseks jäämises polnud süüdi niivõrd oskuste puudumine, kuivõrd võistluskava katkestamine. Pärast 3-minutilist esinemist ununes tütarlapsel edasine kava ja ta pidi sõitma poordi juurde isa käest abi otsima. Tulemuseks oli tulevase maailmatähe viimane koht.

Meeste üksiksõidus kordas oma 1920. aasta Antwerpeni olümpiavõitu rootslane Gillis Grafström, kuigi enne võistlust haigestunud tiitlikaitsjale andis tugeva lahingu austerlane Willy Böckl. Viini kooli esindaja tasus Grafströmile kaotuse eest järgnevatel aastatel, tulles 1925 - 1928 neljal korral järjest Euroopa- ja maailmameistriks. Grafströmi suurus ilmnes aga just olümpiamängudel: ta võitis veel ühe kulla ja seejärel hõbeda. Prantsuse olümpiaajaloolased on rootslase suuruse kokku võtnud järgmiselt: “Ta nimi kõlab poeetiliselt, ta esineb poeetiliselt ja ta elab nagu poeet.” Lisaks tippspordile oli rootslane kirglik kollektsionäär. Ta korjas kõike, mis iluuisutamisega seotud: esemeid, maale, jooniseid, noote jm. Tema kogu oli maailmas ainulaadne. Kõikjal, kuhu võistlusreisid teda viisid, külastas ta abikaasaga antikvariaate ja täiendas kollektsiooni.

Murdmaasuusatajad alustasid mängude programmi maratoniga – 50 km suusatamisega. Osales 33 sportlast 11 riigist. Rada oli kõrgel mägedes, kõrguste vahe ligi 800 meetrit (1034 - 1820 m). Kesk-eurooplastele osutus see katsumus liialt rängaks, vaid itaallased suutsid enam-vähem normaalselt sõita. Raske rada ei avaldanud mõju vaid norralastele, kes saavutasid nelikvõidu. Viimaseks (21.) jäänud poolakas S. Witkowski finišeeris võitjast Thorleif Haugist 2 tundi ja 41 minutit hiljem.

Näidisala curling jäi olümpial publikule võõraks. Üks kohalik ajaleht nimetas seda ala “vagusate hullude mänguks”. Imelik oli vaadata, kuidas soliidsed härrasmehed, piibud suus, luudadega agaralt jääd pühkisid. Hokiväljak ja curlingu võistluspaik asusid pea kõrvuti. Kord puhastasid töömehed luudadega hokiväljakut ning samal ajal käisid kõrval võistlused curlingus. Ajakirjanikud viskasid sel puhul nalja: “Jää puhastamise ja curlingu mängimise vahel pole mingit erinevust.”

Bobisõidus oli kavas vaid üks ala. Osaleda võisid nii nelja- kui ka viiebobid, nagu tookordsed reeglid lubasid. Võitjaks tuli Šveitsi leitnandi Eduard Sherreri juhitud bobi “Acrobate”. Huvitav on seejuures, et Sherrer polnud seda ala eriti kaua harrastanudki. Kuna ta võitis aga koduse spordiklubi Tombola loteriil bobikelgu, siis otsustas ta kolme sõbraga võistlustel kaasa lüüa. Tulemuseks oli see, et mehed tõid oma riigile taliolümpiamängudelt esimese kuldmedali!

Suusahüpped võitis Chamonix’is Jacob Tullin Thams, kes sooritas kaks 49 meetri pikkust hüpet. Järgnesid teised norralased Narve Bonna ja Thorleif Haug. Kuid 50 aastat hiljem avastas norra spordistatistik Jacob Vaage vea, mille kohtunikud olid teinud võistlustulemuste arvestamisel. Tegelikult oleks pronksmedal pidanud kuuluma USA eest võistelnud Norra päritolu Anders Haugenile. Ja 1974. aastal loovutas Haugi tütar selle medali 86-aastasele Haugenile.

Mitmekülgne norralane Jakob Tullin Thams võitis olümpial kuldmedali suusahüpetes. Kaksteist aastat hiljem Berliinis sai ta hõbemedali purjetamises 8 m klassis ning on seega üks neist vähestest olümpiaatleetidest, kes võitnud medali nii suve- kui ka talimängudel. Pärast olümpiavõistlus Chamonix’is korraldati aga hüppajatele eraldi võistlus maailmarekordi püstitamiseks. Osales neli norralast. Tullin Thams hüppas 58,5 m ja sai maailmarekordi valdajaks.