Jäähoki

Vancouveri olümpiamängudel osales 12 meeskonda ja 8 naiskonda. Tosin meeskonda selgitati järgmiselt: hooaja edetabeli üheksa parimat 2008. aasta MM-võistluste järel (Kanada, Rootsi, Slovakkia, Soome, Šveits, Tšehhi, USA, Valgevene ja Venemaa) pääsesid otse olümpiale, edetabeli 10.–30. koha omanikud läbisid mitmeastmelise kvalifikatsioonisüsteemi, kust edasi said kolm paremat: Saksamaa, Läti ja Norra.
8 naiskonda selgitati sarnase kvalifikatsioonisüsteemi alusel. 2008. aasta naiste jäähoki MM-võistluste järgse IIHF edetabeli kuus paremat naiskonda (Kanada, Rootsi, Soome, Šveits, USA ja Venemaa) said otse olümpiale, ülejäänud naiskonnad läbisid mitmeastmelise kvalifikatsioonisüsteemi, kust edasi said kaks paremat: Slovakkia ja Hiina.

Vancouveri olümpiamängudel kasutatakse meeste jäähokis senisest erinevat võistlusformaati. Eelringis jagatakse 12 meeskonda kõigepealt kolme alagruppi, kus mängitakse kokku 18 mängu. Eelringi järel reastatakse meeskonnad nn D-ränkinguga, mida kasutatakse kvalifikatsiooniringi paaride loosimisel. Parim meeskond saab asetuse 1D ja nõrgim 12D. Meeskonnad 1D–4D (iga alagrupi võitja ja parim teise koha omanik) saavad otse veerandfinaali.
Ülejäänud kaheksa meeskonda (5D–12D) selgitavad kvalifikatsiooni play-off-süsteemis neli paremat, kes pääsevad samuti veerandfinaali. Seejuures mängivad omavahel 5D ja 12D (võitja saab asetuse E1), 6D ja 11D (E2), 7D ja 10D (E3) ning 8D ja 9D (E4). Kaotajad saavad 9.–12. koha.
Kvalifikatsiooniringi paaride võitjad kohtuvad veerandfinaalis eelringi nelja esimesega süsteemi 1D–E4 (võitja saab asetuse F1), 2D–E3 (F2), 3D–E2 (F3) ja 4D–E1 (F4) alusel.
Võitjad jõuavad poolfinaali, kus omavahel kohtuvad F1 ja F4 ning F2 ja F3. Poolfinaalide võitjad selgitavad omavahelises mängus olümpiavõitja, kaotajad olümpiaturniiri eelviimases mängus pronksmedali saaja.

Meeste hokiga võrreldes on naiste mängul pisut erinevad reeglid, eelkõige teiste suhtes jõu kasutamise keelu osas (kuigi kokkupõrkeid esineb). Liiga jõulise mängu eest karistatakse eemaldamisega, karistusaja pikkuse otsustab peakohtunik.
Kaitsevarustuse hulka kuuluvad mitmesugused spetsiaalsed kaitsmed. Kuna meeste varustus naistele ei sobi, toodetakse õrnemale soole teistsugust varustust: naiste hokipükste all on vaagnakaitse, nende õlakaitsmed on kergemad, kindad väiksemad ja kepid on mõõtmetelt ja kujult meeste omadest erinevad. Kõik naismängijad on kohustatud kandma täisnäomaski. Kokku kaalub naishokimängija varustus tosin kilo ning see nõuab vastupidavust ja sitkust, et 3×20 minutit vastu pidada.
Põhilised võtted on naistel samad mis meestel: litri omaksvõtt ja vedamine, rünnakualguse söödud, tsoonimäng ja pealevisked ning väravavahi tõrjed.
Vancouveri olümpiaturniiril mängivad naised meestest erinevas võistlusformaadis. Eelringis on 8 naiskonda jagatud kahte alagruppi. Kummaski alagrupis on neli naiskonda, kes mängivad omavahel läbi, kokku mängitakse 12 mängu.
Eelringist liiguvad kõik kaheksa naiskonda edasi play-off-ringi. Kummagi grupi kaks esimest pääsevad medalimängudele, alagruppide 3. ja 4. naiskond mängivad nn klassifikatsiooniringides kohtadele 5. kuni 8.
Esimeses klassifikatsiooniringis mängitakse n-ö risti läbi: 3A–4B ja 3B–4A. Esimese klassifikatsiooniringi võitjad mängivad kohtadele 5. ja 6., kaotajad kohtadele 7. ja 8.
Alagruppide kaks parimat pääsevad poolfinaali, kus mängitakse n-ö risti läbi: 1A–2B ja 2A–1B. Nende kohtumiste võitjad kohtuvad kuldmedali selgitamiseks finaalis, kaotajad selgitavad omavahelises mängus pronksmedali saajad.

Mängude eest antakse võistkondadele punkte järgmiselt: 3 punkti iga normaalaja võidu eest; 1 punkt kummalegi võistkonnale, kui normaalaeg jääb viiki; 1 lisapunkt lisaajal või karistusvisetega võitnud võistkonnale; 0 punkti normaalajal kaotanud võistkonnale. Võistluste käigus reastatakse võistkonnad paremusjärjestusse punktide alusel.
Kui kaks võistkonda koguvad sama arvu punkte, siis saab eelistuse omavahelise mängu võitja. Kui kolm või enam võistkonda koguvad võrdselt punkte, siis:

moodustatakse neist alagrupp, kus paremus määratakse omavaheliste mängude alusel;
kui ka siis ei selgu paremusjärjestus, siis arvestatakse omavaheliste mängude väravate vahet;
kui ikkagi ei selgu paremusjärjestus, siis saab eelistuse meeskond, kes omavahelistes mängudes on löönud suurima arvu väravaid;
kui paremus ikka ei selgu, võetakse lisaks omavahelistele mängudele arvesse ka mängud parema koha saanud meeskondadega;
kui paremus ikka ei selgu, siis vaadatakse ainult kõrgema koha saanud meeskonnaga toimunud mängude tulemusi.

Sel moel määratakse kaks paremat meeskonda, kelle vahelise paremuse otsustab seejärel omavahelise mängu tulemus.
Play-off ’i puhul ei saa kohtumine jääda viiki, seetõttu järgneb normaalajale 10-minutiline lisaaeg, kus mängitakse esimese väravani, mis selgitabki edasipääseja. Erandiks on finaalmäng, kus lisaaeg kestab 20 minutit. Kui ka selle aja jooksul võitja ei selgu, järgnevad karistusvisked. Ründaja võtab karistusviset sooritades hoogu keskväljakult ning üritab üks ühe vastu väravavahti üle mängida. Mõlemast võistkonnast antakse üles viis mängijat, kes sooritavad karistusviskeid ükshaaval. Kui seis peaks ka seejärel olema viigis, asuvad viskama järgmised mängijad, kuni selgub võitja.

Meeskonna koosseisus on 20 väljakumängijat ning 3 väravavahti, kokku seega 23 mängijat. Naiskonda kuulub Vancouveri olümpial 21 mängijat: 18 väljakumängijat ja kolm väravavahti. Peale mängijate kuuluvad meeskonda ka treener(id), mänedžer(id) ja arst(id), maksimaalselt kuus esindajat. Mängijaid saab igal hetkel vahetada, selleks pole vaja mängu peatada.
Mängijad peavad seljal kandma numbrit. Mängijate nimekiri peab mängu sekretärile olema esitatud enne mängu algust, samal ajal tuleb esitada ka stardiviisiku nimekiri (koos nende rolliga väljakul). Võistkonna kaptenil on õigus asjaolude selgituseks pöörduda kohtunike poole (kui seda teeb mõni teine mängija, siis võidakse võistkonda karistada).
Võistkonnal on kaks abikaptenit; väravavaht ning mängiv treener ei tohi olla ei kapteniks ega abikapteniks. Kaptenite nimed ja numbrid peavad olema enne mängu algust sekretariaadis kirjas. Kapteni ja abikapteni tähised – vastavalt täht C või A – on hokisärgi vasakul rinnaesisel.
Kui mängu kestel on mingil hetkel väljakul lubatust rohkem mängijaid, määratakse reegleid rikkunud võistkonnale ühiskaristus (2 min). Kui rikkumine toimub normaalaja kahel viimasel mänguminutil või lisaajal, antakse vastasvõistkonnale õigus teha karistusvise. See kehtib ka rahvusvahelistes mängudes.

Lahtivise tuleb teha ühes üheksast lahtiviskekohast või ühel kahest kujuteldavast joonest, mis kulgevad poordiga paralleelselt ühe tsooni lahtiviskepunktist teise tsooni lahtiviskepunktini. Juhul, kui lahtiviskaja ei ole oma kohta õigeks ajaks sisse võtnud, võib kohtunik nõuda tema asendamist väljakul oleva võistkonnakaaslasega. Kui mängija siseneb lahtiviske ajal ringi, määrab kohtunik uue lahtiviske.
Lahtiviskel osalevad mängijad peavad viske ajal olema näoga vastasvõistkonna värava poole ning paiknema üksteisest umbes hokikepi pikkuse kaugusel. Mängija hokikepi laba peab asetsema jääl. Mängu peatamise kohas toimuv lahtivise leiab aset siis, kui

reegleid on rikkunud mõlema võistkonna mängijad, kaitsja on eksinud kaitsetsooni määruste vastu, kesktsoonis on kõlanud kohtuniku vile.

Kui ründaja eksis määruste vastu rünnakualal, siis pannakse litter mängu neutraalala lähimas kohas.
Kui lahtiviset alustav mängija tabab kepiga vastast või põrkab löögihoos ise vastu teda, vahetatakse ta võistkonnakaaslase vastu välja.

Igal väljakul on sireen või muu helivahend, mida mängu ajakohtunik kasutab mängu alguse ja lõpu fikseerimiseks. Mängitakse kolm 20-minutilist perioodi (puhas mänguaeg), neid eraldavad veerandtunnised vaheajad. Kui turniiri finaalmäng – näiteks olümpiamängudel – lõpeb viigiga, järgneb 10-minutiline lisaaeg. Kui seis on pärast seda endiselt viigis, järgnevad karistuslöögid. Kui esimese või teise perioodi viimasel viiel minutil leiab aset ootamatu takistus (näiteks elektrikatkestus), on kohtunikul õigus saata mängijad ettenähtust varem vaheajale ja kohtumine kestab järgmisel kolmandikajal sellevõrra kauem. Vaheajal jääd puhastatakse ning kastetakse. Pärast iga kolmandikku vahetavad võistkonnad väljakupoolt. Mõlemal võistkonnal on normaalajal või lisaajal lubatud teha üks 30-sekundiline paus.
Peatatud mängu jätkatakse sellega, et üks kohtunikest viskab lahtilöögiks litri kahe mängija vahele. Kummastki võistkonnast seisab mängija näoga vastase poole ja püüab litrit esimesena oma võistkonnale lüüa. Teised mängijad asuvad 4,5-meetrise läbimõõduga ringi taga.
Enne lahtilööki peavad mängijate kepid olema jääl. Nad ei tohi litrit lüüa enne, kui see on langenud jääle. Kui mängija eksib kohavalikul või lööb litrit liiga vara, siis teeb kohtunik talle märkuse ja paneb litri uuesti mängu. Situatsiooni kordumisel vahetatakse üks või mõlemad mängijad välja.
Juhul, kui litter satub üle väljaku piiride, mäng peatatakse ning toimub lahtivise. See tehakse kohas, kus litrit platsil viimati puudutati või kust ta suunda muutes välja põrkas.
Kui mängijal lüüakse kepp käest või see puruneb, võib ta ilma kepita edasi mängida.

Mängijal on lubatud peatada või lüüa õhus olevat litrit avatud käega või suunata litrit mööda jääd. Rikkumiseks loetakse seda, kui litter visatakse võistkonnakaaslasele tahtlikult. Värav tühistatakse, kui mängija viskab litri väravasse käega. Mängija võib viskuda jääle vastase löögi blokeerimiseks, kuid litrit ei tohi käega kinni hoida. Litter peab pidevalt mängus olema. Kui väravavaht viivitab litri mängupanekuga, võidakse teda karistada.
Läbiviske (icing) määratlemisel lähtutakse punasest keskjoonest, mis jagab väljaku pooleks. Läbiviske (kõnekeeles pikk litter) fikseerimisel on oluline jälgida, millises väljaku osas puudutas litrit valdav võistkond seda viimasena. Juhul, kui platsil on mõlema võistkonna mängijaid võrdselt või arvulises ülekaalus oleva võistkonna mängija söödab litri oma väljakupoolelt vastasvõistkonna väravajoone taha, peatatakse mäng ning fikseeritakse läbivise (pikk litter).
Lahtivise sooritatakse reeglit rikkunud võistkonna kaitsealas. Läbiviset ei loeta rikkumiseks, kui

litter läheb väravasse (värav loeb), litter läbib väravaala, läbiviske sooritanud võistkond on vähemuses, litter puudutab enne väravajoone ületamist vastasmängijat.

Värav loetakse lööduks, kui litter satub väravasse ründaja või kaitsja löögist või kaitsja uisu vastu põrkamise tagajärjel. Lahtiviskest tehtud väravat loetakse määrustepäraseks. Väravat ei loeta, kui ründava võistkonna mängija lööb või suunab litri väravasse lubamatul moel (nt käte või jalgadega). Väravat ei loeta ka juhul, kui ründaja puudutab litrit väravalatist kõrgemale tõstetud hokikepiga või kui litter põrkab väravasse kohtunikust. Väravavise tühistatakse ka siis, kui värav on enne viset normaalasendist nihkunud.
Mängijaid ja väravavahti võib vahetada kogu mängu vältel, samuti mänguseisaku ajal. Tingimuseks on, et jääl pole korraga rohkem kui kuus mängijat. Väravavahi võib vahetada väljakumängija vastu, kuid sel juhul ei laiene talle väravavahi õigused.
Juhul, kui mängija on vigastatud ning ei saa mängu jätkata ega minna vahetuspingile, jätkub kohtumine seni, kuni tema võistkond saab litri enda valdusse. Kui mängija on saanud raskelt vigastada, peavad kohtunikud mängu viivitamatult peatama. Kui mängijal on veritsev haav või ta on määrinud end teise mängija verega, loetakse ta vigastatuks ning ta peab jäält lahkuma.