Jalgpall

Kumbki poolaeg kestab 45 minutit, vaheaeg ei tohi ületada 15 minutit. Igas mängus on väljakukohtunikul õigus mõlemal poolajal arvestada oma äranägemise j ärgi ajakadu, mis tekib mängijate vahetamise, vigastatud mängija väljakult kõrvaldamise, karistus- ja vabalöökide sooritamisel aja raiskamise jms. tõttu. Mänguaega tuleb pikendada ka penalti löömiseks.

Enne mängu visatakse kulli ja kirja. Loosimise võitnud kapten saab valida, kumba väravat tema võistkond esimesel poolajal ründab. Teine võistkond saab õiguse sooritada mängu lahtilöök. Kõik mängijad peavad asuma oma väljakupoolel seni, kuni pall on löödud mängu. Lahtilöögist löödud värav läheb arvesse. Poolaja lõppedes vahetatakse väljakupooled ning II poolaega alustab võistkond, kes ei sooritanud aval ööki. Kui mängule järgneb lisaaeg, viskavad kaptenid väljakupoolte jagamiseks taas kulli ja kirja.

Esimesed jalgpallireeglid pandi paberile Londonis 1863. aastal. Nende põhjal ei tohtinud isegi väravavaht palli kätega puudutada! See privileeg anti puurivahile 1871, tõsi, üksnes oma väravaalal (selle mõõdud on nüüd 5,5x18,3 m), kus kollkipril on rohkem õigusi. lles 30 aastat hiljem võis väravavaht puudutada kätega palli kogu karistusalal, mille mõõdud on nüü disaja jalgpallis 16,5x40,3 m. Kui kaitsjad sellel alal olles rikuvad reegleid, määratakse nende väravasse penalti ehk 11 m karistusl öök. (Mängu järel lüüakse penalteid vaid siis, kui lisaajast hoolimata on kohtumine lõppenud viigiga, kuid võitja tuleb selgitada. Juhul kui võistkond lõpetab punase kaardi tõttu kümnekesi, peab ka vastasvõistkond lööma penalteid kümnekesi.) Penalti puhul peavad kõik mängijad, välja arvatud väravavaht ja palli l ööja, asuma väljaspool karistusala ja vähemalt 9,15 m kaugusel penalti märgist. Pall pannakse penalti märgile ja määratakse kindlaks mängija, kes lööb. Kohtunik ei anna penalti löömiseks luba enne, kui kõik mängijad on reeglitega lubatud positsioonil.

Küljesisseviske ajal peab viskaja olema näoga väljaku poole, mõlemad jalad maas, pall pannakse mängu kukla tagant üle pea. Viskaja ei tohi palli enne uuesti puudutada, kui seda pole teinud mõni teine mängija. Küljesisseviskest saavutatud väravat ei loeta. Kui küljesissevise on valesti sooritatud, saab vastasvõistkonna mängija õiguse samast kohast uuesti visata. Küljesisseviske ajal suluseisu reegel ei toimi.

Kui pall läheb kaitsvast mängijast üle otsajoone, saab vastane õiguse teha nurgalöök. Pall asetatakse nurgakaare sisse selle nurgalipu posti juurde, mis on lähim kohale, kus pall üle joone läks. Nurgalöögist löödud väravat loetakse. Kaitsva võistkonna mängijad ei tohi olla pallile lähemal kui üheksa meetrit, kuni vastased on palli puudutanud.

Reegel on, et väljakumängijad ei tohi palli visata, lüüa ega veeretada käega, seda võib teha üksnes väravavaht oma karistusalal. Peale selle on veel üheksa tegevust, mille eest karistatakse mängijat nii, et vastaspool saab õiguse teha karistuslöök. Need tegevused on järgmised:
• ründab vastast, • tõukab vastast, • lööb või üritab vastast käega lüüa, • niidab vastase jalust maha või üritab seda teha, • lööb vastast jalaga või üritab seda teha, • hüppab vastasele peale, • vastaselt palli äravõtmise katsel tabab löögiga teda enne kui palli, • hoiab vastast kinni, • sülitab vastase suunas.
Enne karistus- ja vabalööki peab pall seisma. Löögi sooritanud mängija ei tohi palli teist korda puudutada enne, kui seda on puudutanud mõni teine mängija. Karistuslöök sooritatakse kohast, kus reeglite rikkumine toimus, seejuures otse väravasse löödud palli loetakse, kuid vabalööki mitte, see tuleb sööduga (või näiteks vastasmängijast rikošetiga) lahti mängida.

Vabalöök antakse ka trahvialas, kui näiteks väravavaht püü ab käega oma väljakumängija söödu. Vabalöök sooritatakse kohast, kus reegleid rikuti. Kohtunik määrab vabalöögi, tõstes käe ü les pea kohale. Kohtunik hoiab kätt üleval, kuni l öök on sooritatud ja palli puudutab mõni teine mängija või pall väljub mängust. Kui vastane on karistus- või vabalöögi ajal lubatust l ähemal, siis seda l ööki korratakse. Rikkumised, mille eest määratakse vabalöök, on järgmised:
• mäng, mida väljakukohtunik peab ohtlikuks (näiteks kui mängija püüab jalaga lüüa seda palli, mis on piisavalt kõrgel selleks, et teine mängija saaks seda samal ajal peaga lüüa), • vastasmängija takistamine ise ilma pallita liikudes, • väravavahi takistamine, kui väravavaht tahab palli välja lüüa.

Muruga kaetud jalgpalliväljak peab olema ristkülikukujuline. Tema mõõtmed võivad suuresti erineda: laiust võib olla 45 kuni 90 meetrit ja pikkust 90 kuni 120 m, rahvusvahelistes kohtumistes on väljakule kehtestatud standardiks 64-75 m laiust ja 100-110 m pikkust.. Nurgalöögiala raadius on 1 meeter. Äärejooned on tavaliselt värviga murule märgitud. Kui pall on mängust välja läinud, ületades õhus või maas täielikult küljejoone, visatakse see kahe käega sisse kohast, kust ta auti läks.

Värav on 7,32 m lai ja 2,44 m kõrge. Hea väravavaht ulatub värava keskelt püüdma posti l ähedale löödud palli. Väravaks loetakse täies ulatuses väravajoone ületanud palli. Postid ja põikpuu peavad olema valget värvi ning nende l ä bim õõ t on kuni 12 cm.

Väravavahi liikumine ja sammude arv pole piiratud, kuid ta peab palli 5-6 sekundiga mängu panema. Väravavaht kannab võistkonnakaaslastest erinevat värvi võistlusvormi, et teda oleks teistest mängijatest kergem eristada. Vastu päikest mängides võib väravavaht kanda nokaga mütsi.

Nahast pall kaalub mängu alguses 410-450 grammi, kulumise ja pori tõttu tema kaal muutub. Ühes mängus kasutatakse mitut palli. Palli sees on rõhk 0,6-1,1 atmosfääri. Olümpial mängitakse palliga, mis on veekindel. Pallil ei tohi olla reklaami, küll aga võib sellele kanda võistluse embleemi, korraldaja embleemi ja tootja kaubamärgi.

Väljakumeeskonda kuuluvad 11 mängijat, neist üks on väravavaht. Mängi¬jaid võib mitmesugustel põhjustel vahetada, näiteks jalgpalluri vigastuse, mängija väsimuse või hoopis taktikalise nipi tõttu. Olümpiamängudel lubatakse teha kolm vahetust. Protseduur ise käib niiviisi: treener annab varukohtunikule märku, et soovib teha vahetuse, viimane informeerib sel¬lest omakorda küljekohtunikku ja hiljem näitab kaasaskantaval elektrooni¬lisel tablool vahetatavate mängijate numbreid. Kui väljakukohtunik peatab mängu, näiteks kui pall on läinud auti, siis annab abikohtunik talle lipuga märku. Vahetus toimub alles pärast väljakukohtuniku lubavat signaali. Kui ta märguannet ei näe, siis jätkub mäng järgmise vahetusvõimaluseni.

Mängu võib katkestada järgmistel juhtudel:
• mängija või kohtunik saab vigastada, • mängusse sekkub pealtvaataja või mõni muu kõrvaline isik, • pall puruneb, • pall jääb kahe mängija vahele kinni ja olukord võib põhjustada vigastusi.
Mäng jätkub, kui pall põrkab väljakule tagasi väravapostist, põikpuust või lipupostist, või kui pall põrkab väljakul vastu kohtunikku või abikohtunikku (kes asub sel hetkel platsil).

Mängu juhivad kolm kohtunikku: põhivastutus lasub väljakukohtunikul ning tal on kaks abi- ehk piirikohtunikku, üks kummalgi küljejoonel. Reeglites ei ole kohtunike riietus sätestatud, aga tavaliselt kannavad nad sellist riietust, mis erineb mängijate omast, eriti puudutab see põlvikuid ja särki.
Viimasel kasutatakse osadel võistlustel (UEFA Champions League ja Europa League) ka kuue kohtuniku süsteemi, kus kaks extra abikohtunikku asuvad otsajoone taga värava läheduses.
Abikohtunik näitab, millisel võistkonnal on õigus teha nurgalööki või palli sisse visata, kui pall (kogu ulatuses) on läinud mänguväljakult välja, ning seda, et võistkonda peaks karistama suluseisus oleku eest, ta annab märku, kui soovitakse vahetust ja kui reeglite rikkumine või mõni muu vahejuhtum on toimunud väljaspool väljakukohtuniku nägemispiirkonda. Jalgpalli eripära seisab selles, et isegi kui kohtunik näeb reeglite rikkumist, võib ta mitte peatada mängu, kui see eksimus tuleb rikkujale kasuks, ta peatab mängu alles siis, kui võimalikku eelist ei ole järgnenud. Kui eksimus on suurem, näiteks kui mängija eksib mitme reegli vastu, siis karistab ta vii¬vitamatult. Ta võib võistkonna ametnike ebakohase käitumise korral nad väljakult ja selle vahetust lähedusest eemaldada. Kohtuniku mängu kohta tehtud otsused on lõplikud. Kohtunik tagab, et iga veritseva haavaga mängija lahkub väljakult. Män¬gija võib naasta väljakule üksnes pärast kohtuniku lubavat märguannet, kui kohtunik on veendunud, et verejooks on peatatud.

Mängijat karistatakse hoiatusega ja näidatakse kollast kaarti, kui ta on sooritanud ühe seitsmest järgmisest rikkumisest:
• on süüdi ebasportlikus käitumises, • näitab sõna või teoga välja eriarvamust, • eirab järjekindlalt mängureegleid, • viivitab mängu jätkamisega, • on nurgalöögi või vabalöögi sooritajale lubatust lähemal, • siseneb või taassiseneb väljakule ilma kohtuniku loata, • lahkub tahtlikult väljakult ilma kohtuniku loata.

Mängija eemaldatakse mängust ja näidatakse punast kaarti, kui ta saab hakkama ühega seitsmest järgmisest rikkumisest:
• rikub jämedalt reegleid, • käitub vägivaldselt, • sülitab vastase või mõne teise isiku suunas, • takistab vastasel lüüa väravat või hoiab tahtlikult ära värava, püüdes palli kätega (see ei kehti väravavahi kohta tema karistusalal), • kasutab ebasündsaid ja solvavaid väljendeid ning žeste, • takistab vastast värava ärahoidmiseks teoga, mis on karistatav vaba-löögi või karistuslöögiga, • saab sama mängu ajal teise hoiatuse (kollase kaardi). Eemaldatud mängija peab lahkuma väljaku alalt ja tehniliselt alalt.

Tehnilised alad võivad staadionidel olla suuruse ja paigutuse poolest erinevad. Üldiselt ulatub tehniline ala tribüüni (istumiskohtade) külgedest meetri kaugusele ja on küljejoonest vähemalt meetri kaugusel. Sel alal võib korraga taktikalisi nõuandeid jagada ainult üks isik. Treener ja teised ametlikud isikud peavad jääma selle ala piiridesse, välja arvatud mängija vigastuse puhul, kui kohtunik lubab arstil ja treeneril väljuda tehniliselt alalt. Treener võib väljaku äärel jagada mängijatele taktikalisi nõuandeid, korraga võib taktikalisi nõuandeid jagada üks isik tehes seda vastutustundlikul moel ja sportlikkke eetikanorme järgides.

Mängija asub suluseisus, kui ta on vastasvõistkonna väravajoonele lähemal kui pall ja eelviimane vastasvõistkonna mängija (veel lähemal on väravavaht). Jalgpallur ei ole suluseisus, ku ta on samal joonel kahe viimase vastasvõistkonna mängijaga. Suluseisu reeglit ei rikuta, kui mängija saab palli otse väravaesisest lahtilöögist, küljesisseviskest või nurgalöögist. Suluseis ei kehti oma väljakupoolel.