Jalgrattasport

Lubatud on võistelda jalgrattaga, millel peab olema traditsiooniline kuju. Jalgratta pikkus ei tohi ületada 185 cm, laius 50 cm, kaal 6,8 kg ning rattad peavad olema ühesuguse läbimõõduga vahemikus 55-70 cm (sh kumm). Juhtraud ei tohi asetseda sadulast kõrgemal (välja arvatud maastikuratastel). Klaasnõude kasutamine joomisel on võistluste ajal keelatud. Süüa-juua saavad ratturid kas trassiäärsetest punktidest (nn meeskonnaboksid) või saateautost, mis jälgib ja abistab võistlejaid rajal.
Olümpiamängudel on meeste ühepäevasõidu pikkus 250-280 km, naiste sõidu oma 120-140 km. Õrnem sugu võistles sel alal olümpiamängudel esimest korda 1984. aastal .

Ühisstardiga sõidus rivistutakse stardijoonele vabalt või vastavalt kohtunike keh¬testatud korrale. 

Sõidu ajal on võistlejail keelatud teha ohtlikke manöövreid (üks¬teist tõugata, teed ära lõigata, meelega konkurenti kõrvale tõrjuda, kokku¬põrke tekitamiseks pidurdada, sõita järskude siksakkidega ja üldse teisi võistlejaid segada). Keelatud on kaasvõistlejast kinnihoidmine ja/või tema tõukamine, samuti ükskõik millise kõrvalise abi kasutamine. 

Tehnilise rikke korral on sama võistkonna liikmetel lubatud omavahel ratast vahetada ja mahajäänud võistlejat järele aidata, kuid igasugune lükkamine on keelatud. Vaid mehaa¬nikutel on lubatud tehnilise abi andmise järel lükata kukkumise või tehnilise rikke (nt kummi purunemine)  läbi teinud võistlejat. Rajal lubatakse ratast vahetada iga rikke puhul. Pärast rikke kõrvaldamist on lubatud ratas tagasi vahetada. Tehnilist abi osutada, samuti toitu ja juua võib anda saateautolt, kuid ainult gruppi saatva kohtunike auto taga, võistlejast möödumata, või raja ääres selleks ette nähtud kohtades. Mehaanikud võivad osutada tehnilist abi kõigile võistlejaile, sõltumata nende võistkondlikust kuuluvusest. Ühisstardist lähtuva võistluse ajal ei tohi tehnilise abi autodena kasutada minibusse ja kõrgeid maastureid (maksimaalne lubatud kõrgus on 160 cm). 

Kohtunikel on õigus lootusetult mahajäänud võistlejad rajalt ära kutsuda.

Raudtee ületamine kinnise (allalastud) tõkkepuu korral toob kaasa kohese võist¬lustelt kõrvaldamise.

Finišijoon koosneb 4 cm laiusest mustast ribast, mida ääristavad mõlemalt poolt 34 cm laiused valged ribad. Võistleja loetakse lõpetanuks hetkel, mil tema jalgratta esiratta kõige eesmine punkt puudutab finišijoont läbivat kujuteldavat vertikaaltasapinda.

Võistleja, kes on kukkunud või kelle ratas on purunenud, võib võistluse lõpetada ratast käe kõrval lükates või ratast kandes.

Eraldistardist aja peale sõidus on meeste distantsi pikkus 40-50 km, naistel 20-30 km. Võistlejad lähetatakse rajale ühesuguse ajalise intervalliga (tavaliselt 60 või 120 sekundit). Võistlejat hoiab stardis kinni starteri abi. Võistleja enneaegset liikumahakkamist korral loetakse valestardiks, võistleja kutsutakse stardijoonele tagasi ning ta peab startima uuesti, kuid tema aeg jookseb alates talle ettenähtud stardiajast.
Juhul, kui võistleja ei ole ilmunud starti, jäetakse tema stardiaeg vahele ning järgmisele ratturile antakse start talle määratud ajal. Igasugune liidri kasutamine on eraldistardiga sõidus keelatud. Teisele võistlejale järele jõudnud võistleja peab eessõitjast mööduma või sõitma tema taga vähemalt 25 m vahemaaga. Eessõitjast möödumisel peab külgvahe olema vähe¬malt kaks meetrit.

Võistkonnasõidus aja peale kasutavad meeskonnaliikmed üksteist kordamööda liidrina. Võistkonnast maha jäänud ja pööret mitteläbinud rattur aga ei tohi kaaslasi abistada. Kui ta seda teeb, kõrvaldatakse kogu võistkond. Kõigil võistkondadel peab olema saateauto, mis peab sõitma meeskonna tagumisest ratturist vähemalt kümme meetrit tagapool. Võistlejate juhendamiseks on lubatud kasutada valjuhääldajat..

Ühisstardis rivistutakse stardijoonele vabalt või vastavalt kohtunike keh¬testatud korrale. Kohtunikel on õigus lootusetult mahajäänud võistlejad rajalt ära kutsuda. Toidu või joogi saamiseks liikuvalt autolt peab võistleja grupist maha jääma ja abi vastuvõtmiseks sõitma tagapool kohtunike autot. Sama võistkonna liikmetel on lubatud ratast vahetada ja mahajäänud võistlejat järele aidata, kuid igasugune lükkamine on keelatud.

Maastikurattasõit lülitati olümpiamängude kavva 1996. aastal Atlantas. See ala on noor, alles 1970-ndate aastate keskel tuli rühm kalifornialasi mõttele panna rattale alla laiad ja tugevad kummid ning üritada tõusta mäkke. Kummide laius pole piiratud, protektor on suurem kui maanteeratta oma ning see valitakse vastavalt rajale ja ilmastikuoludele. Juhtraud erineb selle poolest, et ta pole nii madalal kui maantee- või trekiratastel. Maastikul maksab eelkõige asendi mugavus, mitte aerodünaamika.

Võisteldakse 4-6 km pikkusel krossiringil, mis hõlmab nii metsa- kui ka põlluteid, mäkketõusu ja mäest allasõitu ning võimalikke takistusi. Maastikurattavõistlustel on keelatud ratast vahetada. Toidu või joogi pakkumine on lubatud vaid selleks ettenähtud kohtades (boksides), kus võib ka vahetada kaitseprille.
Koostanud: Madis Lepajõe.

Velodroom (trekk) kujutab endast ellipsikujulist areeni, mille sirge kalle on 12 kraadi, kurvidel 40-42 kraadi. Olümpiatreki ringi pikkus on 250 meetrit ja laius 7 meetrit. Trekil sõidetakse vastupäeva.

Trekirattal puudub vabakäik ning ühtlasi on puuduv vabakäik trekiratta piduriks.

Trekisõidus on Olümpiamängude kavas nii meestel kui naistel 5 ala:
1. Sprint;
2. Keirin;
3. Võistkondlik sprint;
4. Võistkondlik jälitussõit ;
5. Omnium.

Sprint on võistlus kus ühes võistlussõidus selgitavad 2-4 sportlast paremuse kolmeringilises lõpufinišiga sõidus. Sprindi kvalifikatsiooniks on 200 meetri lendstardiga sõit, kus sportlasele antakse võistlemiseks 3,5 ringi, millel mõõdetakse viimase 200 meetri läbimise aeg. 18 paremat aega näidanud sportlast paigutatakse kahekaupa võistluspaaridesse vastavalt esimene kaheksateistkümnendaga jne. Eelsõitudes ja lohutussõitudes kohtuvad võistlejad omavahel ühel korral, alates veerandfinaalist kahel korral (viigi korral ka kolmel). Võistlejate stardikohad loositakse. Omavahelisel teistkordsel kohtumisel stardikohad vahetatakse. Kolmanda kohtumise korral toimub uus loosi¬mine.

Ratturite kiirus sõidu ajal ei ole limiteeritud, kuid seisma ei tohi ühe sõidu ajal jääda rohkem kui kahel korral, 30 sekundiks kubki kord. (Televisiooni nõudmisel kavatsetakse sprindi taktikasse ja rattavalitsemisse kuuluv pealtvaatajatele atraktiivne seismine sootuks ära keelata). Selle aja täitumisel peab esimesel positsioonil asuv võistleja vastavalt starteri korraldusele liikuma edasi. Kui võistleja eirab starteri teist hoiatust, siis arvesta¬takse talle kaotus. Kui seismise ajal üks võistlejatest liigub tagasi või kukub, siis katkestab starter sõidu. Finišeerimisel ei tohi võistlejad sooritada manöövreid, mis sunniksid vastast muutma oma sõidutrajektoori või kiirust. Alati võib vastasest mööduda paremalt, juhul kui esipositsioonil olev rattur sõidab sprindikoridori välimisest punasest joonest kõrgemal, võib vastane temast mööduda ka vasakult. Viimasel 200 meetril ei tohi möödasõitja sprindikoridori siseneda enne, kui on seal olevast eessõitjast rattapikkuse võrra möödunud. Sprindikoridoris lõpuspurti alustanud võistleja ei tohi sealt enam väljuda, kui ta kaasvõistleja möödumist sealt väljumisega takistab. Juhul, kui tema manööver ei mõjuta võistluse tulemust, piirdutakse hoiatusega.

Kukkumise põhjustanud võistleja diskvalifseeritakse, teine rattur loetakse sõidu võitjaks. Kolme või nelja võistleja puhul sõitu korratakse, kuid ilma süüdlaseta.

Keirin on kaheksaringiline 4-6 võistlejaga grupisprint liidermopeedi järel, mis liigub tõusva kiirusega 30-50 km/h (naistel 25-45 km/h). Võistlus koosneb eelsõitudest, lohutussõitudest, poolfinaalist ja finaalsõidust. Liidermopeed lahkub rajalt 600-700 meetrit enne finišit.

Võistlejad rivistuvad jälitussõidu stardijoonele loosimistulemuste põhjal. Start antakse hetkel, kui liidermopeed ületab stardijoone. Võistluse ajal liidermopeedist möödumine on keelatud. Muud reeglid on samad sprindisõiduga.

Võistkondlik sprint on võistlus kahe 3-liikmelise meeskonna (või 2-liikmelise naiskonna)vahel, kes stardivad üheaegselt erinevatelt treki sirgetelt, jälitussõidu stardijoonelt. Mõõtejoonepoolne võistleja peab vedama esimese ringi, seejärel lahkub ta rajalt. Teiselt positsioonilt startinud rattur peab vedama teise ringi ning lahkub seejärel rajalt. Kolmas võistleja finišeerib pärast kolmandat ringi üksinda. Naistel on distants vastavalt 2 ringi. Eelsõitude aegade põhjal selgitatakse 8 paremat võistkonda ning moodustatakse poolfinaalpaarid, vastavalt esimene kaheksandaga jne. Poolfinaalides võitjatest kaht paremat tulemust näidanud võistkonda võistlevad kuld- ja hõbemedali pärast ja kaht nõrgemat tulemust näidanud võistkonda heitlevad pronksmedali pärast. Poolfinaalide kaotajad saavad kohad 5.-8. vastavalt poolfinaalis näidatud tulemustele. Võrdse tulemuse korral saab parema koha meeskond, kes läbib kiiremini viimase ringi. Võistkonna koosseisu on lubatud pärast eelsõite muuta.

Võistkondlik jälitussõit (meestel 4000 ja naistel 3000 meetrit) on ajasõit, kus ühe võistkonna võistlejad kordamööda vedades üritavad läbida distantsi võimalikult kiiresti. Meeskonda kuulub neli, naiskonda kolm sõitjat. Finiši aeg fikseeritakse kolmanda ratturi esimese ratta järgi. Võistkonna koosseisu võib eelsõitudes ning finaalides muuta Olümpiamängudel selgitatakse kvalifikatsioonis 8 paremat tulemust saavutanud võistkonda, millest moodustatakse poolfinaalpaarid vastavalt 6.ja 7.; 5. ja 8.; 2. ja 3. ning 1. ja 4. Kahe viimase paari võitjad pääsevad finaali, ülejäänute vahel selgitatakse aegade põhjal finaalsõitude koosseisud vastavalt 3.-4.; 5.-6. ning 7.-8.kohale. Võitjateks finaalides loetakse võistkond, kes püüab teise võistkonna kinni või näitab oma paaris paremat tulemust.

Omnium ehk trekialade mitmevõistlus on võistlus, kus parim selgub 6 ala kohapunktide liitmisel. Olümpiavõitjaks tuleb sportlane, kel on kokku vähim arv kohapunkte. Punktide võrdsuse korral saab parema koha võistleja, kelle ajasõitude aegade summa on väiksem. Omniumi alade vahel peab olema vahe vähemalt 30 minutit.

Omniumisse kuuluvad:
1. 1 ring lendstardist sõitu. Sportlasele antakse võistlemiseks 3,5 ringi, millel mõõdetakse viimase ringi läbimise aeg.
2. Punktisõit. Meestel 30, naistel 20 km. Iga 2,5 km järel toimub vahefiniš, kus punkte saavad 4 parimat, vastavalt 5-3-2-1 punkti. Sportlane, kes püüab ringiga kinni suurima grupi, loetakse plussringi saanuks ja premeeritakse 20 punktiga. Peagrupist ringiga mahajäänud sportlast karistatakse 20 miinuspunktiga. Sõltuvalt võistluse olukorrast võib peakohtunik miinusringiga sportlase diskvalifitseerida. Võistluse võitja on sportlane, kel on kogutud suurim kogus punkte. Võrdse punktikoguse korral selgitab paremuse koht viimases vahefinišis. Kukkumise, kummi purunemise või olulise rattarikke korral on võistlejal õigus saada kuni neli neutraalringi, mille jooksul peab ta uuesti võistlusse lülituma samas grupis, kus ta viibis enne. Paljude ratturite üheaegsel kukkumisel võidakse kogu võistlus mõneks ajaks katkestada ning peakohtuniku otsusel anda hetke punktide koguse järgi paremusjärjestus või jätkata hiljem võistlust samast seisust, kus katkestati.
3. Väljalangemissõit. Võistlus ühise stardiga sõidust, kus igal teisel ringil toimub vahefiniš, milles langeb välja viimasena finišijoonele jõudnud sportlane. Juhul, kui mõni sportlane kukub, loetakse tema järgmise vahefiniši kaotajaks ja väljalangejaks. Plussringi sõitmine ei anna sportlasele eelist teiste (ringiga mahajäänute) ees.
4. Individuaalne jälitussõit. Meestel 4000, naistel 3000 meetrit. Ajasõit, kus paremusjärjestus selgub aegade põhjal.
5. Scratch. Lõpufinišiga ühise stardiga sõit, meestel 15, naistel 10 km. Juhul, kui osa võistlejaid on teised plussringiga kinni püüdnud, selgitatakse võitja nende seast. Grupist ringiga mahajääjad peavad rajalt lahkuma.
6. Paigaltstart. Meestel 1000, naistel 500 meetrit. Ajasõit, kus paremusjärjestus selgub aegade põhjal.

Omniumi ühe ala katkestanu loetakse mitmevõistluse katkestajaks, välja arvatud punktisõidu või scratchi võistluses kukkunud, kes saavad sama ala viimase koha kohapunktid pluss trahvipunktid osavõtjate arvu järgi.

Juhul, kui omniumis soovib osaleda rohkem, kui trekil maksimaalselt lubatud sportlaste arv (250 meetrisel trekil 24 sportlast), toimub enne omniumi kvalifikatsioon punktisõiduna (meestel 15, naistel 10 km). Igast eelsõidust pääseb omniumisse võrdne arv sportlasi. Koostanud: Andres Lekko

BMX rattasõit sai alguse 1970-te esimesel poolel Californias, Ameerikas. BMX rattad erinevad tavapärastest oma mõõtude poolest, mis on oluliselt väiksemad. Kasutusel on 20- tollise läbimõõduga rattad.

Ala kogus noorte hulgas kiirelt populaarsust ja levides laiali üle maailma. 2003. Aastal tunnustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee ala ja lülitati Olümpiamängude kavva 2008. Aastal Pekingis. Esimese OM kuldmedali omanikuks sai Läti rattur Maris Strombergs.

BMX rada on küngaste ja kurvidega, moodustades suletud ringi, mille keskjoont mööda mõõdetud pikkus ei ole vähem kui 300 meetrit ega pikem kui 400 meetrit. Rada on stardi juures minimaalselt kümme meetrit lai ja ei tohi mitte üheski kohas kitseneda vähem kui viie meetri laiuseks.

Stardikünkale mahub vähemalt 10meetrise laiusega rada ja selle kõrgus on vähemalt 1,5 meetrit üle esimese sirge tasapinna. Esimene kallak, mis ulatub stardiväravast tasasele pinnale, on vähemalt 12 meetrit pikk.

BMX-võistlus koosneb kolmest etapist: eelvoorust ehk eelsõitudest (motodest), kvalifikatsioonisõitudest (1/32, 1/16,1/8, veerand- ja poolfinaalid sõltuvalt osalejate arvust) ja finaalist. Eelvoor jagatakse kolmeks sõiduks, mille lõpus parima üldtulemusega ratturid liiguvad edasi kvalifikatsioonisõitudesse.

Kvalifikatsioonisõidud on võistluse väljalangemisetapp. Need jagatakse mitmeks vooruks, mida eristab teineteisest kaugus finaalist (1/32, 1/16, 1/8, veerand- ja poolfinaalid sõltuvalt osalejate arvust).Viimane etapp on finaal.

Edasisaamine ja punktid. Pääs eelvoorust kvalifikatsiooni toimub punktide alusel.

Iga rattur saab sõidu eest, kus ta võistleb, punktisumma, mis on võrdne tema finišikohaga sõidus, st. esimese koha saanud rattur saab ühe punkti jne kuni kaheksanda ratturini, kes saab kaheksa punkti. Ratturid, kellel on sõitudest saadud kõige väiksem punktisumma, pääsevad edasi järgmisse õistlusetappi.

Rattur, kes mingil põhjusel ei stardi eelvoorus, saab tulemuseks „Ei startinud” (edaspidi ka DNS). Edasisaamiseks antakse ratturile tema esimese DNS eest kaks punkti enam kui viimase koha punktid. Viimase koha punktid on võrdsed stardilehel loetletud ratturite arvuga. Rattur, kes alustab, aga ei lõpeta sõitu, saab kirja „Ei lõpetanud” ( edaspidi ka DNF) ja saab punktid, mis on võrdsed sõitu alustanud ratturite arvuga. Rattur ei saa edasi, kui ta ei stardi rohkem kui ühes sõidus. Esimese DNS määramiseks ja punktide andmise eesmärgil pannakse see kirja kui CR, mis tähendab, et ratturile antakse finišeerimise eest viimase koha punktid + kaks punkti.

Juhul kui edasisaamise või kohtade määramisel on võrdne arv punkte, võrreldakse ratturite parimaid finišikohti eelnevates kvalifikatsioonisõitudes, juhul kui ka siis on võrdne arv punkte, arvestatakse:

A. kahanevas järjekorras 3., 2. ja 1. sõidu finišitulemust.
B. eraldistardi või eelsõidu tulemust.
Iga kvalifikatsioonisõidu neli parimat ratturit saavad edasi võistluse järgmisse etappi.

Võistluse võitja selgitatakse finaalsõidus finišijoone ületamise järjekorras. Sportlaste kohad, kes ei pääsenud finaalsõitu, määratakse punktide järgi. Kui üks või rohkem rattureid ei stardi finaalis, pannakse nad kirja kui DNS ja nad saavad finaalis viimase koha.

Kaasvõistleja segamine on keeruline rikkumine, arvestades seda, et BMX on kontaktsport. Kohtunikud otsustavad, kas segamine oli tahtlik või mitte. Kui rikkumist või segamist oleks saanud vältida, võivad kohtunikud otsustada, et see oli tahtlik. Tahtlikku segamist kahe või enama ratturi vahel karistatakse.

Rattur ei tohi võidusõidu jooksul ühegi oma kehaosa ega rattaga kokku puutuda teise ratturi kehaga või rattaga, eesmärgiga takistada selle ratturi liikumist ja mööda sõitu. Ükski rattur ei tohi teist ratturit tahtlikult rajalt välja suruda. Rattur, kes võidusõidu ajal rajalt välja sõidab, peab olenemata asjaoludest lähimas ohutus kohas rajale tagasi tulema. Ta ei tohi segada ühegi teise ratturi liikumist ega lõigata edumaa saavutamiseks rada. Eesoleval ratturil on õigus valida oma liikumistee rajal ja läbi kurvide. Lõpusirgel ei tohi eesolev rattur tahtlikult takistada teise ratturi möödumist. Karistuse selle rikkumise eest määrab peakohtunik.

Koostöö selleks, et teine rattur saaks parema finišeerimispositsiooni, on keelatud.

Koostanud: Urmas Karlsaon