Kelgutamine

Vancouveri olümpiamängudel võistles 110 kelgutajat: 40 meest, 30 naist ja 20 kahekelguekipaaži. Ühest riigist võivad tiitlivõistlustele pääseda 10 sportlast: kolm võistlejat meeste ja kolm naiste üksiksõidus, lisaks kaks kahelist ekipaaži.

Olümpiamängudel võivad osaleda vähemalt 15-aastased kelgutajad. Kõik rahvusvahelistel võistlustel osalejad peavad kuuluma oma riigi alaliitu. Asendus pole võistluste ajal lubatud. Kui võistleja saab treeningu ajal vigastada, siis võidakse teda asendada.

Võistleja baaskaal on naistel 75 kg ja meestel 90 kg. Kui võistleja kehakaal on väiksem, võib kaasa võtta lisakaalu: naised kuni 10 kg ja mehed kuni 13 kg. Ekipaaži maksimaalne lisakaal on 10 kg. Ballasti kinnitab võistleja oma vööle.

Programmi kuuluvad meeste ja naiste üksiksõit ning kahekelgusõit. Üksiksõidus sõidetakse neli võistlussõitu ja kahekelgul kaks võistlussõitu nii olümpiamängudel, MM-võistlustel, EM-võistlustel kui ka maailmakarikavõistlustel. Võitja on see, kelle kõigi sõitude aegade kogusumma on väikseim. Ühekelkudel võisteldakse kahel järjestikusel päeval, kahekelgul viiakse võistlus läbi ühe päevaga.

Naiste ühekelguraja ja kahekelguraja pikkus peab moodustama 4/5 meeste ühekelguraja pikkusest. Sõidetakse samal rajal, kuid naiste ja kahekelkude stardipositsioon on madalamal.

Stardijärjekord määratakse maailmakarikavõistluste kolme viimase võistluse tulemuste alusel. 36 paremat jagatakse kolme gruppi (ülejäänud kuuluvad neljandasse gruppi), stardijärjekord iga grupi sees loositakse, esimene grupp stardib esimesena. Teises voorus starditakse samades gruppides, kuid grupisiseselt vastupidises järjekorras (esimene grupp stardib esimesena). Kolmandas voorus starditakse teise vooru paremusjärjestuse alusel (st parim stardib esimesena) ja neljandas voorus esimese kolme vooru paremusjärjestuse alusel, liider stardib viimasena.

Stardijärjekord muutub, et neljas sõidus osalejatel oleksid võrdsed võimalused. Korraga võib rajal olla vaid üks kelk.

Kahekelkudel on kaks võistlusvooru. Stardijärjekord määratakse maailmakarikavõistluste kolme viimase osavõistluse tulemuste alusel. Esimeses voorus starditakse analoogiliselt ühekelgu esimese vooru stardikorraldusele, teises voorus esimese vooru paremusjärjestuse alusel, liider stardib viimasena.

Stardis on kohustuslik isteasend. Kätega lükatakse end stardiplatvormil mõne meetri võrra ajavõtukohale lähemale, kasutades selleks naeltega kindaid. Sportlane lamab kelgul selili, keha peab olema õlgadeni kelgul, ainult pea võib ulatuda üle kelgu. Kerge õla-, käe- ning jalasurve kelgule annab võimaluse kelku tüürida.

Kui kõlab signaal „Rada on vaba”, peab ühekelk startima 30 sekundi jooksul ja kahekelk 45 sekundi kestel. Startimine on kelgu äratõuge stardiplatvormilt. Stardis on kõigile võistlejatele näha suur kell.

Kui valestardi põhjustab tehniline rike, siis saab võistleja uue stardi. Kui valestardi põhjustab sportlane, siis ta diskvalifitseeritakse.

Olümpiamängudel ja teistel tiitlivõistlustel kasutatakse elektroonilist aparatuuri, mis võimaldab aega fikseerida 1/1000 sekundi täpsusega. Igaks juhuks käivitavad ajamõõtjad ka kaks käsistopperit. Kui ajavõtt ebaõnnestub, tuleb võistlejal minna uuesti starti.

Esimesed kaks kelgurada ehitati 1879. aastal Šveitsi Alpidesse. Nüüdisajal võisteldakse tehisrajal, mille põhjaks on tsemendist renn. Renni katab külmutusseadmete torustik. Meeste ühekelguraja pikkus on tavaliselt 1000–1250 m, naiste ühekelguraja ja juunioride raja pikkus on 800–1050 m. Langus ei tohi ületada 10%. Rada peab hõlmama vasakule pööravat kurvi, S-kurvi, paremale kulgevat kurvi, nn hobuserauda ja labürinti.

Vancouveri olümpiamängudel oli meeste ühekelguraja pikkus 1374 m, alustatakse 928 m kõrguselt ja lõpetatakse 796 m kõrgusel, kõrguste vahe on 151 m. Rajal on 16 kurvi. Naiste ühekelgurada ja kahekelkude rada on 1198 m pikkune, alustatakse 908 m kõrguselt ja lõpetatakse 796 m kõrrgusel (kõrguste vahe 121 m). Rajal on 14 kurvi.

Raja juurde kuuluvad stardiplatvorm ja kontrollpunktid, millel on stardi ja finišiga telefoniühendus. Kontrollpunktid on hädavajalikud selleks, et avarii puhul saaks kohe tegutseda.

Võisteja võib rajal korraks peatuda (rajalt väljasõidu ohu korral) ja kätega hoogu andes taas laskumist jätkata.

Kelgud võivad olla erinevat tüüpi, kuid neile esiatakse järgmised nõuded:

kelgud peavad sportlasi ohutult mahutama;
kelgul on üks paar jalaseid;
ühekelgu kaal ei tohi ületada 25 kg, kahekelgu kaal 27 kg (võib kasutada lisaballasti, see kinnitatakse enamasti sportlase ülakehale);
kelgu laius peab olema standardne, et kurvides ei tekiks probleeme;
kelgul ei tohi olla juhtimis- ega pidurdusseadmeid (peale küljel asuvate juhtraudade, millega saab mõneti juhtida).

Kelgul peavad olema kaks jalast, kaks silda ja iste, tal ei tohi olla mehaanilisi pidureid. Jalaste siseäärte vahe peab olema 45 cm, jalase tald 45 mm laiune. Kelgu enda maksimaalne laius on 55 cm, kõrgus 12–15 cm ning pikkus 128–135 cm.

Võistlejal on õigus kelku täiendada üksnes eeltoodud nõuete piires. Kelke võib võistkonnakaaslasega vahetada. Kelgu jalaseid võib enne starti määrida.

Jalaste temperatuuri mõõdetakse enne ja pärast sõitu, vahe ei tohi õhutemperatuuriga võrreldes ületada 5 kraadi. Kelke kaalutakse finišis.

Võistlejad kannavad aerodünaamilist riietust ning jalatseid. Kaitsekiiver on kohustuslik. Küünarnuki- ja põlvekaitsmeid võib kasutada, kui need ei paranda kelgutaja keha aerodünaamikat.

Võistluste kõrgeim kontrollorgan on kolmeliikmeline žürii, mille FIL määrab riikide liitude liikmete seast. Kohtunikekogusse kuuluvad ka esimees, tehnilised delegaadid ja FIL-i esindaja.

Direktor, stardi- ja finišikohtunikud ning ajamõõtjad (aega võetakse 1/1000 sekundi täpsusega) tagavad võistluste sujuva kulgemise.

Võistlejat karistatakse, kui ta:

ei kanna kaitsekiivrit;
soojendab enne starti jalaseid;
võtab pardale lisaballasti (nt kannab tinavööd), et kelk oleks raskem;
lahkub kelgult keset rada;
annab kelgule tagantlükkamisega hoogu või laseb seda teha mõnel teisel inimesel (sportlane võib hoogu anda vaid stardis kätega lükates);
käitub rajal ohtlikult enda või teiste suhtes;
harjutab rajal selleks mitte ettenähtud ajal;
hoiab treeningutest kõrvale;
tekitab oma käitumisega kahju kelguspordile või FIL-ile.