Suusasport

Vancouveri olümpiamängudel murdmaasuusatamise tava- ja sprindidistantsidel osalemiseks ei tohtinud sportlasel olla rohkem kui 100 FIS-i miinuspunkti. Võistlejad, kel on maksimaalselt 120 FIS-i sprindipunkti võivad osaleda ainult sprindivõistlusel (kvalifikatseerumise kriteerium A). Riigid, kelle ükski võistleja ei vasta ülaltoodud nõuetele, võivad olümpiamängudel välja panna ühe mees- ja ühe naisssuusataja, kas naiste 10 km/meeste 15 km distantsil või sprindis (kvalifikatseerumise kriteerium B).
Olümpiamängudele lubatakse maksimaalselt 310 murdmaasuusatajat, igas olümpiakoondises võib olla maksimaalselt 20 võistlejat, sh kuni 12 mees- või 12 naissportlast. Ühel alal võib võistelda kõige enam 4 sportlast ühest riigist. Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse kohad järgmiselt. Riik, kelle vähemalt üks võistleja vastab kriteeriumile B, saab ühe nais- ja ühe meessportlase koha. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub kas tavadistantside või sprindi arvestuses FIS-i punktitabeli 300 parema hulka, eraldatakse üks täiendav koht. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub maailmakarika punktitabeli 30 parema hulka, eraldatakse täiendavalt maksimaalselt 4 kohta. Ülejäänud kohad eraldatakse riikidele (rahvuslikele olümpiakomiteedele) FIS-i punktitabeli alusel.

Vancouveri olümpiamängudel võisteldi murdmaasuusatamises nii klassikalises kui vabastiilis. Klassikalises stiilis sõidetakse meeste ja naiste sprint ning meeste 50 km ja naiste 30 km ühisstardiga sõit; vabastiilis sõidetakse nii meeste kui naiste sprinditeade, samuti meeste 15 km ja naiste 10 km eraldistardiga sõit. Lisaks võistlevad nii mehed kui naised suusavahetusega sõidus (distantsi pikkus vastavalt 30 km ja 15 km), nii meeste kui naiste teatevõistluses sõidetakse kaks etappi klassikalises ja kaks etappi vabastiilis.
Klassikalises tehnikas liigutakse tasasel maal ja tõusudel ainult vahelduvate ja paaristõugetega, uisusammude kasutamine pole lubatud. Kui kurvis on jälg, ei tohi ka seal kasutada uisusammtõuget. See kehtib ka väljaspool jälge sõitva sportlase kohta. Tõsi, raja vahetamisel või kurvis, kus pole ranget jälge, on sammud ja tõuked lubatud sõidusuuna muutmiseks. Ilma suusajäljeta kurvides on suuna muutmiseks lubatud ühepoolne uisusamm.

Vabatehnika (on kasutatud ka mõistet „uisusamm”) hõlmab kõiki murdmaasuusatamise tehnikaid. Ameeriklane Bill Koch oli tiitlivõistlustel 1980. aastate alguses esimene, kes uisusammuga liueldes teistele võistlejatele kandu näitas. Otepääl elav Pavel Koltšin on selles tehnikas sõitnud aga palju varem, 20. märtsil 1959 Squaw Valley eelolümpial. Klassikalise stiiliga võrreldes märksa kiirem vabastiil kogus üha populaarsust, aga FIS-i ametnikud ei osanud mitu aastat võtta kindlat seisukohta, mida veidra sõiduviisiga peale hakata. Uudset sõiduviisi piirati, lubati kasutada ainult mõnel lõigul. Norra kuulsus Ove Aunli jäi Sarajevo olümpiamängudel (1984) ilma hõbemedalist, sest „uisutas” finišikoridoris, seda aga tollal ei lubatud. Aeglasema, klassikalise sõidutehnika väljavahetamiseks uisustiili vastu avaldasid survet iseäranis keskeurooplased, neile oli uus stiil rohkem kontimööda. Põhjamaad olid omakorda tugevamad nn vanas stiilis. Nii kembeldi aastaid, kuni lõpuks anti eluõigus mõlemale sõidustiilile. Stiilist olenemata tuleb taganttulijaile rada anda, neid ei tohi takistada. Kes aga rikub reegleid, kasutades keelatud sõidutehnikat, diskvalifitseeritakse.

Lõpuaega võetakse hetkest, mil suusataja jalg, täpsemalt saapanina, ületab finišijoone (selle laius on 10 cm). Valgus- või fotosilm peab olema 25 cm kõrgusel lumepinnast. Et tasavägise lõpu puhul jõuda tõeni, kasutatakse kaht videokaamerat, teine teisel pool finišijoont. Neist ühe vaatenurk peab olema 85 kraadi. Viimasel ajal soovitatakse kasutada isegi kolmandat kaamerat, et fikseerida lõpetamine võimalikult erineva nurga all. Jutt on mõistagi võimalikust dramaatilisest finišist ühisstardiga võistluse puhul. Lõpujoonest 10–15 meetrit tagapool on kontrolljoon. Sellel alal jälgib finišikontroll, kas võistleja ületas lõpujoone vähemalt ühe markeeritud suusaga, kui tegemist oli viitstardi või teatevõistlusega. Eraldistardi puhul peavad mõlemad suusad olema lõpuni markeeritud. Enne seda kontrolli ei tohi võistleja suuski jalast võtta.
Aega võetakse murdmaasuusatamises 1/100 sekundi täpsusega. Erandiks on sprindi kvalifikatsioonivõistlus, kus võetakse aega 1/1000 sekundi täpsusega, alates veerandfinaalidest piisab jälle 1/100-st. Vaheajapunkte peab 10 km distantsil olema vähemalt üks (tegelikult on neid märksa enam), 15 km rajal kaks ning 30 km ja pikemal võistlusmaal vähemalt kolm. Teatevõistluses mõõdetakse etappide vaheaegu hetkest, mil suusataja siseneb vahetusalasse, see on ühtlasi võistkonnakaaslase stardiajaks.

Rajal tuleb konkurendile teed anda. Teiste võistlejate takistamine võib viia diskvalifitseerimiseni. Rajal toimunud õnnetuse kohta on kõik võistlejad kohustatud teavet edastama.
Stardijärjekord määratakse loosimisega, iga ala jaoks kasutatakse oma valemit ja FIS-i punktitabeleid. Kui võistkonna esindaja (kapten või treener) kohal ei ole, siis peab loosimise aluseks olema vähemalt vastavasisuline meil, telefonikõne, faks või telegramm, muidu ei saagi sportlast stardiprotokolli loosida. Loosimisel peavad osalema kõigi võistkondade esindajad.

Eraldistardist minnakse rajale 30-sekundiliste vahedega. Tehniline delegaat võib heaks kiita ka lühema või pikema stardivahe, et tagada suusatajaile õiglased võistlustingimused. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel on eraldistardi puhul parim positsioon maailmakarika sarja liidril, kes stardib viimasena. Eelviimasena lähetatakse rajale maailmakarika sarja vastava distantsi liider, siis maailmakarika sarja käimasoleva hooaja ülejäänud paremad, kes moodustavad nn kuuma grupi (kokku 30). Starditakse vastupidises järjestuses, tugevamad tagapool. Võistlejaterivi ees lähevad olümpiamängudel rajale uute osavõtjamaade esindajad (järjestuse aluseks on FIS-i punktitabel).
Starter kasutab kõigil rahvusvahelistel võistlustel ingliskeelseid termineid. 30 sekundit enne lähet kõlab Ready!, rajale saadetakse võistleja(d) kas hüüdega Go! või stardipüstoli pauguga. Kümme sekundit enne starti annab lähetaja igale suusatajale märguande, viis sekundit enne lähet alustab starter lugemist „5-4-3-2-1”, sellele järgneb stardikäsklus. Sportlane võib startida kuni 3 sekundit enne või pärast oma õiget aega. Elektroonilise ajavõtu puhul antakse märguanded elektroonilise signaaliga. Stardikell peab olema sportlasele hästi nähtavas kohas.

Ühisstardiga võistlusi hakati olümpiamängudel korraldama 2002. aastal Salt Lake Citys, kümme aastat varem Albertville’is starditi esimest korda jälitussõidus. Vancouveri olümpiamängudel antakse ühisstart meeste 50 km distantsil ja naiste 30 km distantsil (mõlemad klassikalises stiilis) ning meeste 30 km ja naiste 15 km suusavahetusega sõidule.
Suusavahetusega sõidu distantsi esimene pool sõidetakse klassikalises stiilis, teine pool vabatehnikas. Vancouveris läbivad mehed kõigepealt 15 km klassikalises tehnikas, seejärel sõidavad nad sama pika distantsi vabatehnikas. Naistel on võistlusmaa pikkus 7,5 km + 7,5 km.
Ühisstardiga sõidu stardis paigutatakse suusatajad järgmiselt: kõigepealt maailmakarikavõistluste üldliider, siis antud distantsi liider, seejärel maailmakarikavõistluste 30 paremat ning lõpuks ülejäänud võistlejad FIS-i viimase punktiseisu põhjal. Starditakse noolekujuliselt lähtealalt. Kõik startijad peavad nägema suurt lähtekella.

Suusavahetusega sõidus võib kahe sõidu vahel olla kuni poolteisetunnine paus, kuid mitte tiitlivõistlustel. Vahetusala, kus klassikalise stiili suusad vahetatakse vabastiili omade vastu, on 2–2,5 m pikkune ja 1,2–1,5 m laiune. Väikseim raja laius vahetusalale pääsemiseks on 4 m, sealt väljumiseks 6 m.
Vabatehnikavarustus peab olema enne ühisstarti pandud oma nummerdatud vahetusalale. Seal ei tohi olla riietusesemeid. Treenerid ja hooldepersonal peavad lahkuma vahetusalast viis minutit enne starti. Suuskade vahetamine on kohustuslik, keppide ja saabaste vahetamine vabatahtlik. Kogu vahetus peab toimuma ilma kõrvalise abita. Klassikastiili varustus peab jääma vahetusalale võistluste lõpuni.
Suusavahetusega võistlust alustatakse ühisstardiga noolekujuliselt lähtealalt. Vahetusala, kus klassikalise stiili suusad vahetatakse vabastiili omade vastu, on 2–2,5 m pikkune ja 1,2–1,5 m lai.

Teatesõidus võib iga riik välja panna ühe mees- ja ühe naiskonna. Teatevõistluse distants on meestel 4×10 km, naistel 4×5 km, esimesed kaks vahetust läbitakse klassikalises, kaks viimast vabatehnikas.
Võistlus algab alati ühislähtest. Stardijoon on osa ringi kaarest, mille raadius küündib saja meetrini. Kõik võistlejad peavad suusastaadionilt rajale jõudmiseks läbima võrdse vahemaa. Kui pole piisavalt ruumi, et paigutada kõik suusatajad kõrvuti, võib paigutada kaks või rohkem rida vähemalt neljameetriste vahedega üksteise taha ja lähetada nad kõik korraga. Esimene rida peab koosnema vähemalt kümnest suusatajast. Raja esimesel poolel kilomeetril ei tohiks olla kitsaid kohti, järske kurve, tõuse ega laskumisi. Kui sõidetakse klassikalises tehnikas, siis peavad paralleelsed jäljed ühisstardis olema 100–200 m pikkused, seal ei tohi suusatajad jälge vahetada. Järgneva 100 m jooksul vähendatakse jäljepaaride arvu järk-järgult, kuni neid jääb järele kaks-kolm. Uisusammu tohib kasutada üksnes rajavahetuseks või kurvivõtuks. Vabatehnikas suusatamisel peab rada olema vähemalt 6 meetrit lai.
Vahetusala peab asuma stardi ja finiši lähedal tasasel maal ja olema ruudukujuline – 30 meetrit pikk ja piisavalt lai – ning piiretega eraldatud. Kui vahetusala paikneb finišijoone taga, siis peab ta olema lõpujoonest vähemalt viie meetri kaugusel. Vahetus on määrustepärane, kui saabunud suusataja puudutab käega võistkonnakaaslase keha mis tahes kohta ja mõlemad asuvad vahetusalas. Kui teatevahetus ei ole korrektne, kutsutakse mõlemad suusatajad tagasi ja teatevahetust korratakse. Taganttõukamine on keelatud. Teatevahetuste numbrid peavad olema erinevat värvi. Kaks tundi enne starti peavad organiseerijatele laekuma teateneliku nimed ja nende stardijärjekord, hiljem seda muuta ei saa.

Vancouveri olümpiamängudel võisteldi individuaalses sprindis klassikalises tehnikas. Lähe antakse reeglina 15-sekundiliste vahedega. Kvalifikatsioonivõistluste stardijärjekord loositakse nn kuuma grupi sees. Samas sõidus teise valestardi teinud võistleja diskvalifitseeritakse.
Eelsõitudest pääsevad edasi 30 paremat. Enne järgmist vooru peab olema 1,5-tunnine hingetõmbeaeg. Poolfinaal- ja finaalsõitude eel pole puhkus ette nähtud, kuid et mehed ja naised stardivad kordamööda, siis jääb selleks ikkagi 15–20 minutit. Kui veerand- või poolfinaalis lõpetavad võistlejad ühesuguse ajaga, siis võetakse paremuse määramisel aluseks fotofiniš. A- ja B-finaalis saavutatud ühesugune lõpuaeg annab võrdse koha. Poolfinaali pääsevad veerandfinaalide esimesed kaks paremat. A-finaali jõuavad poolfinaalide esimese ja teise koha omanikud. Paremusjärjestus 17. kohast lõpuni pannakse paika eelsõitude põhjal. 13.–16. koha hõivavad sportlased, kes jäid veerandfinaalis oma sõidus viimaseks. Need, kellele kuulusid veerandfinaalis kolmandad kohad, saavad 9.–12. koha. B-finaal määrab 5.–8. koha, A-finaal neli esimest kohta. Veerand- ja poolfinaalides ei võeta proteste kuulda, sest ajategur ei luba võistlusi peatada, et asja arutada. Proteste analüüsitakse pärast finaale.
Stardis peab olema 30–50 m pikkune ja 6–10 m laiune sirge rada. Koridore on kuus. Nii eel- ja vahesõitudes kui ka finaalides peab rada olema ühesugune. Et kõigil oleksid võrdsed võimalused, ei tohi olla teravaid nurki. Sirgetel peavad rajad olema selgelt märgistatud, iga vabatehnikarada kolm meetrit lai ja klassikatehnikarada poolteist meetrit lai. Finišikoridoride pikkus on vähemalt 80 meetrit, lühem koridor on lubatud siis, kui lõpetatakse vastumäge.

Whistleri olümpiapargis võisteldakse teatesprindis vabas tehnikas. Distantsi pikkus on meestel 1,6 km ja naistel 1,4 km. Teatesprindi võistkonda kuulub kaks sportlast, kes kordamööda sõidavad kumbki 3 kuni 6 vahetust. Number 1 all stardib see võistkond, kel kõige vähem FIS-i miinuspunkte. Võistkonna koosseisu saab kuni kaks tundi enne starti muuta, kuid sel puhul kaotab võistkond oma esialgse stardikoha ja peab alustama rivi lõpust.
Võistlus algab kahe poolfinaaliga, mõlemas 10–15 võistkonda. Kummastki poolfinaalist saab edasi 3 paremat, lisaks neli paremat aegade põhjal.
Ette tuleb valmistada 2–6 umbes 100 m pikkust paralleelset rada (koridori). Esimese võistkonna esimese vahetuse sõitja stardib esimeselt rajalt ehk stardijoonelt. Teine võistkond alustab kaks-kolm meetrit tagantpoolt jne. Sprinterid ei tohi vahetada rada (koridori) enne, kui nad on ületanud stardijoone.
Teatevahetusala peab olema 15 m laiune ja 45 m pikkune. See kavandatakse nii, et sportlaste liikumiskiirus poleks seal suur, nii tagatakse probleemideta teatevahetus. Finišikoridore peab olema vähemalt kolm. Kui võistkond saab ringiga sisse, siis ta diskvalifitseeritakse.
Suuskade ettevalmistamise ala peab olema vahetusala lähedal. Poolfinaali ja finaali ajal on lubatud seal tegutseda ühel hooldemehel ühe võistkonna kohta. Vahatuslaudade kasutamine sellel alal oleneb ala suurusest, selle üle otsustab žürii. Sprindis suuski ei markeerita.

Riigi olümpiakoondisse võib kuuluda 5 sportlast, kuid ühel alal ei tohi osaleda rohkem kui 4 sportlast ühest riigist, meeskonnavõistluses võib riiki esindada üks meeskond. Olümpiamängudele lubatakse 55 sportlast, kes selgitatakse FIS-i maailmakarikavõistluste ja kontinentaalkarikavõistluste tulemuste alusel arvestades rahvuslikke piirmäärasid. Korraldajamaal on õigus panna igal alal välja vähemalt üks võistleja (meeskonnavõistluses üks meeskond).
Ükski kahevõistleja ei saa tiitlivõistlustele minna pelgalt enda nimel, sest võistlejaid registreerib üksnes riigi suusaliit. Tiitlivõistlustel osalemiseks peab olema FIS-i litsents, mille annab välja riigi suusaliit. Enne seda peab sportlane alla kirjutama dopinguvastasele deklaratsioonile.
Kahevõistluse hüppevõistlus toimub enne murdmasuusatamist. Hüppevõistluse tulemuse punktide erinevus arvestatakse Gunderseni meetodit kasutades ümber murdmasuusatamise stardijärjekorra ajavaheks. Vancouveri olümpiamängudel toimuvad nii individuaal- kui meeskonnavõistluse suusahüpped ja murdmaasuusatamine samal päeval.
Kui osa võistlejaid on hüppevõistluse järel teistest oluliselt maha jäänud, siis võidakse lubada neil startida grupina oluliselt varem, kui nende hüppevõistluse tulemus ette näeb. Sel moel välditakse ringiga maha jäämist ja tagatakse kogu võistluse õigeaegne lõppemine. Võistluse lõppedes liidetakse nende võistlejate murdmaasuusatamise sõiduajale hüpete tulemusel tekkinud tegelik stardivahe.

Vancouveri taliolümpiamängudel toimub kahevõistluses kaks individuaalvõistlust. Meeste normaalmäe hüpped (üks katse- ja üks võistlushüpe) ja 10 km murdmaasuusatamine vabatehnikas ning meeste suure mäe hüpped (üks katse- ja üks võistlushüpe) ja 10 km murdmaasuusatamine vabatehnikas.
Individuaalvõistluste suusahüpete stardijärjekord määratakse maailmakarikavõistluste paremusjärjestuse alusel, parima tulemusega sportlane hüppab viimasena. Võistlejad, kellel maailmakarikavõistluste punkte pole, loositakse gruppidesse, mis alustavad võistlust enne punkte omavaid võistlejaid. Murdmaarajale stardivad sportlased suusahüpete paremusjärjekorras ja hüpete tulemuse alusel arvutatud ajavahega.

Kahevõistluse meeskonnavõistluse suusahüpetes hüpatakse neljases grupis, kus iga riigi nelik määrab ise oma hüppajate võistlusjärjekorra. Grupisisene stardijärjekord sõltub jällegi maailmakarikasarja arvestuses saavutatud positsioonist, hüpatakse tagurpidises järjekorras.
4×5 km murdmadistantsi stardijärjekord ja stardivahed arvestatakse kõigi meeskonnaliikmete hüpete punkte summeerides.
Murdmaadistants läbitakse teatevõistlusena, iga võistleja läbib 5 km pikkuse distantsi (2×2,5 km ringi) ja saadab seejärel võistlema järgmise meeskonnaliikme. Võidab esimesena finišijoone ületanud meeskond.

Hüpe algab stardipoosist, kus hüppaja on kõverdatud jalgadega lõdvas asendis. Abivahendeid ei ole hoo andmiseks ette nähtud.
Õhulennu ajal toimivatest teguritest on olulisim tuul – kui see on vastu, siis lisandub hüppele pikkust, taganttuul seevastu vähendab seda. Tuule mõju võrdsustamine on stardikohtunike töö, paraku on absoluutne võrdsus võimatu. Küll järgitakse erilise hoolega, et kümmekonnal favoriidil oleksid võrdsed tingimused.
Lennu ajal on suusad kuni maandumiseni V-kujulises asendis. Mõlemad suusad on kehast võrdsel kaugusel. Hüppaja keha on lennu ajal võimalikult ette painutatud, jalad on sirged. Käsi ei tohi lehvitada, küll on aga lubatud nende liigutamine, et ootamatu tuulehoo puhul tagada ühtlane õhulend.
Maandumine peab olema kontrollitud ja sujuv, kuna see mõjutab hinnet samamoodi nagu lennu pikkus. Kukkumine maandumistee lõpus, pärast punast joont, ei mõjuta enam hinnet. Põlved ja puusad peavad tagama Telemargi stiilis maandumise. Telemargi stiilis maandumine on niisugune maandumine, mille korral hüppaja lükkab ühe põlvest kõverdatud jala ettepoole ja seejärel pidurdab.Telemargi stiilis maandumisest loobumine alandab kohtunikelt saadavat hinnet. Käed on laiali, et paremini tasakaalu hoida.

Hüppemägede klassifitseerimisel võetakse aluseks distants, mis ulatub äratõukekohast kuni kriitilise punktini.
väike mägi: 20–49 m
keskmine mägi: 50–84 m
normaalmägi: 85–109 m
suur mägi: 110–184 m
mammutmägi alates 185 m
Rajatis koosneb hoonõlvast (kallakus 25–40 kraadi), tõukealast (6–10 kraadi), maandumisnõlvast (34–42 kraadi) ja pidurdusalast.

Hüppemägedel kasutatakse kolmevärvilist foori. Punane märgib ettevalmistusaega, selle põlemise ajal saab hüppamise näiteks muutuvate ilmastikuolude tõttu peatada. Kollase tule süttimisega läheb käima teistele võistlejatele nähtav digitaalkell ja suusahüppaja võtab sisse stardikoha. Tavaliselt lastakse kollasel tulel põleda 10–15 sekundit, maksimaalselt 45 sekundit (kui foor läheb rikki, antakse märku samavärviliste lippudega). Rohelise tule süttides algab stardiaeg, mis kestab tavaliselt 5 sekundit, seejärel sütib automaatselt punane tuli, mis keelustab ajalimiidi ületanud soorituse.
Erakordselt halva ilma korral võidakse stardiaega pikendada 10–15 sekundini. Stardiaja pikendamiseks rohkem kui 5 sekundi võrra peab olema žürii eriluba ning sellega peavad nõus olema kõigi võistkondade esindajad.

Kui rada tõuseb merepinnast kõrgemale kui 1800 m, peab võistluseks taotlema Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) nõukogu eriluba. Rada peab kolmandiku ulatuses sisaldama künkaid ning kolmandiku ulatuses olema vahelduva maastikuga, kus kõrguste vahe ei ületa üheksat meetrit. Tõusud peaksid jääma 9–18 % piiresse, vaid mõningad võivad olla järsemad. Kogutõus 5 km pikkusel rajal moodustab 150–210 meetrit. 7,5-kilomeetrise raja kohta on tõuse 200–315 meetrit, 10 km kohta 250–400 m. Laskumine moodustab maksimaalselt kolmandiku distantsist ning selle raskusaste nõuab mäesuusatamisoskust. Kõrguste vahe 800–1875 m pikkusel rajal võib olla 30 m, 2500 m pikkusel rajal 50 m, 3000 m pikkusel rajal 50 m ja 3300 m pikkusel rajal 65 m.
Suusatatakse vabatehnikas, seetõttu peab raja laius olema 4–6 m. Lume paksus peab rajal olema vähemalt 30 cm. Võistkonnavõistluses peab teatevahetuse ala olema 30-meetrine selgesti eristatav nelinurk. See ala asub tasasel maapinnal stardi ja finiši lähedal. Vancouveri olümpiamängudel on nii individuaalvõistlusel kui ka võistkonnasõidus ringi pikkuseks 2,5 km.
Lõpukoridor peab olema vähemalt 200 meetri pikkune ja mitmekümne meetri laiune, seal on kõigile finišeerijaile arusaadavalt märgistatud kolm koridori. Videokaamerad peavad asuma mõlemal pool 10 cm laiust värvilist finišijoont.

Varustus peab vastama Rahvusvahelise Suusaliidu nõuetele ja selle eest vastutab sportlane ise. Suuskade markeerimine on kohustuslik. Rajal võib vahetada ühte suuska ja vajaduse korral mõlemaid keppe. Kombinesoonid peavad olema lõikelt ühesugused. Kui korraldajail tekib kahtlus, et varustus ei vasta nõuetele, siis see võidakse konfiskeerida. Sel juhul annavad kontrollijad (või tehniline delegaat) konfiskeeritud esemed tunnistajate juuresolekul üle FIS-ile, kes kaasab hindamiseks eksperte.
Suusainventaril (suusad, saapad, sidemed, kindad, kiiver, prillid) võivad olla ainult valmistajatehase kujundatud reklaamkirjad. Muu reklaam on olümpiamängudel keelatud. Ka varustuse valmistaja nimi peab olema tavalisest väiksemas kirjas. Suusariietusel võib kanda ainult oma riigi suusaliidu heakskiidetud sümboleid ja reklaami. Keelatud on sündsusetud sõnad ja sümbolid.

Suusahüpete žüriisse kuuluvad tehniline delegaat (žürii esimees), tema abi (teisest riigist) ning võistluste peakorraldaja. Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel on žürii esimeheks võistluste direktor. Olümpiamängude ja maailmameistrivõistluste žürii on viieliikmeline: peakorraldaja (esimees), tehniline delegaat ja tema assistent (mõlemal peab olema FIS-i kahevõistluse litsents), võistluste direktor ja rajaülem.
Žürii peab lahendama protestid, otsustama diskvalifitseerimise ja muud karistused. Otsused langetatakse pärast avalikku hääletamist, igal žürii liikmel on üks hääl, erapooletuks jääda ei tohi. Võrdsete häälte puhul kujuneb määravaks žürii esimehe seisukoht.
Murdmaasuusatamise žüriisse kuulub tavaliselt neli inimest: tehniline delegaat, tema assistent, võistluste peakorraldaja ja rajaülem. Žürii korraldatud loosimisel peavad juures olema kõigi võistluses osalevate maade esindajad. Proteste saab esitada ainult koos kautsjoniga. Kui žürii protesti rahuldab, saadakse raha tagasi, vastasel juhul jääb see FIS-ile.

Kahevõistluse võitja selgitatakse suusahüpete ja murdmasuusatamise tulemuse alusel. Et võrdsustada hüpete ja suusatamise eest saadavaid punkte, mõtles norralasest kahevõistleja Gunder Gundersen 1960. aastatel välja uue meetodi. Hüpete järel saavutatud 15-punktiline edu võrdub minutilise edumaaga suusarajal, olgu distantsi pikkus 5 km või 10 km. 1 punkt võrdub seega 4 sekundiga. Hüppevooru võitja alustab esimesena. Kahevõistluse võitja on see, kes suusavooru järel ületab esimesena finišijoone. Hüppevoorus saavutatud 45-punktiline edu võrdub 4×5 km teatesuusatamises 1 minutiga. Gunderseni stardi puhul ei kasutata elektroonilist stardiväravat. Kõigile startijaile on näha suur kell, mis käivitatakse nullist.
Suusahüppe punktisumma saadakse ühe võistlushüppe alusel, liites stiili ja hüppe pikkuse eest antud punktid.
Igal mäel on oma kriitiline punkt (K-punkt), mille määrab mäe suurus. Teiseks on igale mäele K-punkti alusel antud meetri väärtus (meter value). K125 (suur mägi) meetri väärtus on 1,5 punkti ja K95 mäe (normaalmägi) meetri väärtus on 2,0 punkti. Hüppe eest, mille pikkus kandub mäe kriitlise punktini saab sportlane 60 punkti. Lühema hüppe eest võetakse punkte maha, pikema eest lisatakse. Maha- või juurdearvatavate punktide hulk saadakse hüppe pikkuse võrdlemisel mäe kriitilise punktiga. Lühema hüppe korral lahutatakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-st, pikkema hüppe korral liidetakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-le. Lennu pikkust mõõdetakse poole meetri täpsusega. Aluseks võetakse koht, kuhu hüppaja jalad maanduvad.

Kohtunikekogus hindavad hüppeid viis erinevatest riikidest pärit kohtunikku, kes annavad hüppe eest stiilipunkte. Need määrab ametisse peakohtunik. Kõik hindavad hüppeid, teadmata teise kohtuniku otsust, ning hinded esitatakse korraga. Kõige kõrgem ja kõige madalam hinne võetakse maha, ülejäänud kolme kohtuniku hinnete summa moodustab hüppe stiilihinde.
Iga kohtunik võib anda maksimaalselt 20 punkti, iga eksimuse eest võetakse punkte vähemaks. Kohtunik alustab hindamist äratõukest, seejärel hinnatakse lennufaasi ja maandumist. Hüppe iga faasi jaoks on määratud maksimaalne mahavõetavate punktide arv. Lennufaasi eest võib maksimaalselt maha võtta 5 punkti. Maandumise ajal kukkumine tähendab 20 miinuspunkti, muude eksimuste puhul on karistus kuni 5 punkti. Kui maandumine pole sooritatud Telemargi stiilis, kaotab hüppaja 2 punkti. Stiili individuaalsus on lubatud juhul, kui muud nõuded on täidetud. Kohtunikud annavad täis- ja poolpunkte.

punktid hüppe pikkuse eest: 130-meetrise hüppe eest K125 mäelt (suur mägi) arvutatakse punkte järgmiselt:
60,0 + (130–125) x 1,5 = 60 + (5 x 1,5) = 60 + 7,5 = 67,5 punkti
stiilipunktid:
5 kohtuniku hinded on 17,0, 18,0, 18,5, 19,0 ja 20,0
suurim (20,0) ja väikseim (17,0) hinne arvatakse välja ja ülejäänud punktid liidetakse:
18,0 + 18,5 + 19,0 = 55,5 punkti
kokku = pikkuse punktid + stiilipunktid = 67,5 + 55,5 = 123,0 punkti.
Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel kasutatakse murdmarajal spetsiaalseid fotofinišikaameraid, mis ei tohi olla madalamal kui 8 cm. Vajaduse korral fikseerivad need kaamerad lõpuaja 1/1000 sekundi täpsusega, tavaliselt piisab 1/100 sekundi täpsusest. Kahevõistlejad peavad kandma mõlema reie välisküljel elektroonilist kiipi, number on vaid ühel jalal, enamasti sealpool, kus asub fotofiniš.

Vancouveri olümpiamängudel võistlesid nii mees- kui naislumelaudurid rennisõidus – laudurid üritavad renni ühelt äärelt teisele kihutades teha võimalikult häid hüppeid ja pöördeid –, paralleel-suurslaalomis ning lumelauakrossis. Naiste rennisõit ja paralleel-suurslaalom on olümpiamängude kavas esmakordselt.

Olümpiamängudele pääseb kõige rohkem 190 laudurit. Igas olümpiakoondises võib olla maksimaalselt 18 võistlejat, sh kuni 10 mees- või 10 naissportlast. Igal alal võib ühest riigist olla maksimaalselt neli võistlejat. Paralleel-suurslaalomis pääseb võistlema 30 meest ja 30 naist, rennisõidus 40 meest ja 30 naist ning lumelauakrossis 35 meest ja 25 naist.

Vancouveri olümpiamängudel võis osaleda lumelaudur, kes on vastaval alal olnud maailmakarikavõistluste etapil või maailmameistrivõistlustel 30 parema hulgas. Sportlasel peab alal, millel ta soovib osaleda, olema vähemalt 100 FIS-i punkti.

Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse kohad vastavalt eelnimetatud üldistele ja rahvuslikele piirmääradele. Kohti eraldatakse FIS-i olümpiamängudeks kohtade eraldamise maailma edetabeli (FIS World Ranking List (WRL) for Olympic Quota Allocation) alusel, mille koostamisel kasutatakse maailmakarikavõistluste edetabelit vastaval alal ja 2009. aasta maailmameistrivõistluste tulemusi.

Rennisõitu ehk halfpipe’i harrastatakse U-kujulisel pikal kallakul, kus ühest äärest teise liikudes tehakse hüppeid ja muid trikke. Võisteldakse kahe umbes 5 meetri kõrguse lumevalli vahel 120–160 m pikkuses (Vancouveris 160 m) ja vähemalt 15 m laiuses rennis, mille sügavus on tavaliselt 3,5 m. Põhi on siledast kõvast lumest. Renni ehitamiseks kulub 1500–2000 m³ tihedalt pakitud lund. Soovitatakse põhja–lõuna suunda.

See ala võimaldab lumelauasõitjal end kõige rohkem näidata: hüppevõimet, akrobaatilisi elemente ja kehavalitsemist, selleks kasutatakse kogu renni pikkust. Iga atleet valib ise saatemuusika. Sõitjad pendeldavad ühest renni äärest teise, et amplituud oleks võimalikult suur – nii saab teha enim trikke.

Alustatakse eelsõitudega, millele järgnevad poolfinaal ja finaal, võistluste iga etapp koosneb kahest voorust. Võistluse igal etapil läheb kahest katsest arvesse parem. Eelvõistlusel sõidavad mehed kahes ja naised ühes vahetuses, 6 paremat mees- (3 kummastki vahetusest) ja naissportlast pääsevad otse finaali.

Eelvõistluste paremuselt 12 järgmist meest (kummagi vahetuse 4.–9. koht) ja naist jätkavad poolfinaalis, kust 6 paremat pääsevad finaali.

Finaalis võistlevad 12 mees- ja 12 naisrennisõitjat. Esimese finaalsõidu võistlusjärjekord määratakse eelvõistluse ja poolfinaali tulemuste põhjal, 6 otse finaali pääsenut stardivad lõpus. Teises voorus starditakse esimese vooru tulemuste alusel pööratud järjekorras. Paremusjärjestus määratakse kahe finaalsõidu parima tulemuse alusel, järgnevad kohad jagatakse poolfinaalide ja eelsõitude parema tulemuse alusel.

Keerulistel hüpetel on kindlad nimed, nagu näiteks McTwist 540 (tähendab 540-kraadist pööret saltoga) või frontside 720 (720-kraadine pööre), hüpetest kõige keerukam on 1080.

Paralleel-suurslaalom on võistlus, kus kaks võistlejat sööstavad lähestikku alla samast nõlvast kahel paralleelsel rajal (sinine rada ja punane rada). Rada – nii maastik kui ka lumekate – peab olema mõlema võistleja jaoks võimalikult ühesugune. Rada on maha pandud sümmeetriliselt, et tagada nii paremale kui ka vasakule kantides laua õige liikumine. Väravad koosnevad kahest erineva pikkusega kepist ja nende vahel olevast lipust. Punased ja sinised väravalipud on 100–130 cm kõrgused. Väravate läbimist kinnitab videokontroll. Väravaid on 18–25, slaalomiraja laius on vähemalt 30 m. Stardi ja finiši vaheline langus on 120–200 meetrit olenevalt võistluspaigast, Vancouveri olümpial on see nii meestel kui ka naistel 179 m.

Võistlus koosneb eelsõitudest ja finaalist. Eelvõistlus koosneb kahest sõidust: kvalifikatsioonisõit (1. sõit) ja välistamissõit (2. sõit). Kvalifikatsioonisõidus stardivad võistlejad FIS-i edetabeli paremusjärjestuse alusel, tabeli 16 parema stardijärjekord määratakse loosiga. Paaritu numbriga võistlejad sõidavad punasel ja paaris numbriga võistlejad sinisel rajal. Kõik sportlased, kes saavad kvalifikatsioonisõidus kirja korrektse aja, osalevad välistamissõidus (2. sõit), kus startimiseks vahetatakse kvalifikatsioonisõiduga võrreldes rada. Eelvõistluse kahe sõidu aegade liitmisel selgitatakse 16 paremat, kes pääsevad lõppvõistlusele.

Paraleel-suurslaalomi lõppvõistlusel sõidavad kaks sportlast kõrvuti radadel. Karistusaeg on 4% kvalifikatsiooni- või välistamissõidu paremast ajast (mitte rohkem kui 1,5 sek). Lõppvõistlus koosneb 1/8 finaalist, veerandfinaalist, poolfinaalist (2 paari), kohasõitudest (5.–8. koht, 2 paari) ja finaalist (2 paari). Igas lõppvõistluse osas võisteldakse kahes sõidus, vahetades rada. Esimese sõidu kaotaja stardib teises sõidus esimese sõidu kaotuse (või karistusaja) võrra hiljem. 1/8 finaalide võitjad pääsevad veerandfinaali, kaotajate kohad määratakse eelsõitude aegade põhjal. Veerandfinaalide võitjad pääsevad poolfinaali, kaotajad sõidavad kohasõite (5.–8. koht). Poolfinaalide võitjad selgitavad esikoha (suur finaal) ja kaotajad kolmanda koha võitja (väike finaal).

Vancouveri olümpiamängudel alustatati 1141 meetri kõrguselt ja lõpetati 962 meetri kõrgusel, see tähendab rajal 179 meetrit langust. Raja pikkus on 515,23 m.

See ala hõlmab endas mõlemat eeltoodud ala: võistlejad peavad valdama nii akrobaatikat kui ka mäesuusatamist. Lumelauakross võeti maailmakarika etappide kavva 1990. aastate lõpus, olümpiamängudel oli ta esimest korda Torinos. Mäest laskumise rada meenutab motokrossi oma. Kunstlikke ja looduslikke takistusi ületades püütakse sooritada keerulisi hüppeid. Rajal on eriilmelised lõigud: vallid, pisitrampliinid, nn lained jms, nii takistused kui ka rada tervikuna on äärmiselt eripalgelised. Võistlejail on laskumisel palju võimalusi teineteisest möödumiseks, publikule pakub suurt põnevust näha, kuidas duell õlg õla kõrval kulgeb. Samal ajal ei tohi võistlejad teineteist kehaga puudutada. Rada märgistavad sinised ja punased väravad, mis viitavad ühtlasi järjekordsele takistusele. Kiired lõigud vahelduvad aeglastega, sirged kurvidega.

Võistlus algab eelvoorudega ehk ajasõitudega. Iga laudur läbib raja kahel korral, arvesse läheb parem aeg. Ajasõitude põhjal selgitatakse 32 atleeti, kes pääsevad lõppvõistlusele, kus ajasõitude tulemuste alusel moodustatakse neljased stardigrupid. Rada on üles ehitatud nii, et stardirivvi mahub neli võistlejat, kõik alustavad korraga. Igast stardigrupist kaks paremat pääsevad edasi järgmisse vooru, kuni järele jäävad neli kõige paremat, kelle hulgast selguvad medalivõitjad.

Vancouveri olümpiamängudel oli raja pikkus 1162 m ja kõrguste vahe 215 m (nii mehed kui ka naised alustavad 1175 m kõrguselt ja lõpetavad 960 m kõrgusel). Krossiraja laius on vähemalt 40 m. Igal võistlejal oli õigus sellel rajal treenida kahel päeval enne tiitlivõistlust, lisaks 45–60 minutit võistluspäeval.

Kõik protestid ja võistlustega kaasnevad lahkhelid lahendab žürii. Rennisõidus ja trikihüpetes kuuluvad žüriisse FIS-i tehniline delegaat, peakohtunik, võistluste direktor või rennivõistluse vanemkohtunik. Krossisõidus kuuluvad sinna FIS-i tehniline delegaat, finiši vanemkohtunik ja võistluste direktor. Kui mõni neist ise võistleb, siis ta žüriisse kuuluda ei tohi.

Peakohtuniku alluvuses on viis erinevast riigist arbiitrit.

Rennis võistlejatel hindavad viis kohtunikku kaelamurdvate trikkide raskust ja sooritust ning kava üldmuljet, alates hüppe amplituudist ja lõpetades maandumisega. Nende tegevust kooskõlastab ja kontrollib peakohtunik. Viie kohtuniku hinnete summa annab lõpptulemuse. Kohtunike omavahelised arutelud on keelatud, lubatud on üksnes vastata peakohtuniku küsimustele.

Võistleja etteastet hinnatakse kümnepunktisüsteemis, punkte võetakse maha kümnendike kaupa. Iga kohtunik hindab etteaste üht kindlat osa: pöördeid, muud liikumist, hüppe kõrgust ja amplituudi ning tehnilist taset. Iga kohtunik võib iga võistleja ühe sõidu eest anda maksimaalselt 10 punkti, kokku seega maksimaalselt 50 punkti. Punkte võetakse maha järgmiselt:

0,1–0,4 punkti – pisiviga, näiteks kehavääratus maandumisel või korraks käega lume riivamine;
0,5–0,9 punkti – keskmine viga, näiteks kätega vehkimine õhus, et tasakaalu säilitada, või käe korraks maha panemine;
1,0–1,5 punkti – väär maandumine, kehaline kontakt lumega;
1,6–1,9 punkti – suur viga, näiteks kehaga lume puudutamine;
2 ja enam punkti – täielik kukkumine.

Arvestus käib näiteks niiviisi: lumelauduril oleks olnud võimalik triki esitamise eest saada 4,5 punkti, kuid 2,5 punkti võetakse maha suure vea eest, seega läheb protokolli 2,0 punkti.

Vancouveri olümpiamängudel võisteldi mäesuusatamises 10 alal. Mehed ja naised võistlesid samadel aladel, need on kiirlaskumine, slaalom, suurslaalom, ülisuurslaalom ja alpi kahevõistlus (kiirlaskumine ja slaalom).
Vancouveri olümpiamängudele minekut võisid taotleda ainult need mäesuusatajad, kes seisuga 25.01.2010 kuulusid FIS-i punktitabeli 500 parema hulka. Lisaks peab kvalifitseeruvatel võistlejatel olema kiirlaskumises ja kahevõistluse kiirlaskumises ning ülisuurslaalomis alla 120 FIS-i miinuspunkti (kvalifikatseerumise kriteerium A). Riigid, kelle võistlejad ei vasta ülaltoodud nõuetele, võivad olümpiamängudele saata ühe mees- ja ühe naisslaalomisõitja (ka suurslaalomis), kui neil on vastaval alal vähem kui 140 FIS-i miinuspunkti (kvalifikatseerumise kriteerium B).
Olümpiamängudele lubatakse maksimaalselt 320 mäesuusatajat, igas olümpiakoondises võib olla maksimaalselt 22 võistlejat, 14 mees- ja 14 naissportlast. Ühel alal võib võistelda kõige enam 4 sportlast ühest riigist. Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse kohad järgmiselt. Riik, kelle vähemalt üks võistleja vastab kriteeriumile B, saab ühe nais- ja ühe meessportlase koha. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub ükskõik millisel alal FIS-i punktitabeli 500 parema hulka, eraldatakse üks täiendav koht. Riigile, kelle vähemalt üks sportlane kuulub ükskõik millisel alal FIS-i punktitabeli 30 parema hulka, eraldatakse täiendavalt maksimaalselt 4 kohta. Ülejäänud kohad eraldatakse riikidele (rahvuslikele olümpiakomiteedele) 18.01.2010 avaldatud FIS-i punktitabeli alusel.
Stardijärjekord määratakse loosimisega. Kui võistkonna esindaja (kapten või treener) kohal ei ole, siis peab loosimise aluseks olema vähemalt vastavasisuline meil, telefonikõne, faks või telegramm, muidu ei saagi sportlasele stardikohta loosida. Loosimisel peavad osalema kõigi võistkondade esindajad. Kui võistlus lükkub kas või ühe päeva võrra edasi, tuleb korraldada uus loosimine.

Kiirlaskumises, suurslaalomis ja ülisuurslaalomis saadetakse võistlejad teele 60-sekundiliste vahedega. Kümme sekundit enne lähet teatab starter, kui palju aega on veel jäänud. Viis sekundit enne starti hakkab ta valju häälega lugema „Viis, neli, kolm, kaks, üks” ja ütleb siis stardisõna Go! (või Partez! või Los!). Kui võimalik, lisandub automaatne helisignaal. Startija näeb kogu aeg ka kella. Aega hakatakse arvestama hetkest, mil võistleja jalg lükkab stardijoont läbides käima ajavõtusüsteemi. Täpsemini: võistleja jalgade ees on pulk ning kui startija oma jalgadega seda pulka liigutab, hakkab aeg jooksma.
Stardi- ja finišikohtunikud peavad olema pidevalt omavahel raadioühenduses. Kõik väravad on nummerdatud, ülevalt alla. Stardi- ja finišiväraval numbrit ei ole. Startijad reastatakse FIS-i punktide alusel. Lõppu jäävad need, kel neid punkte pole. 15 paremat loositakse omakorda ja nad stardivad ümberpööratud järjestuses: esimesena alustab nr 15, siis nr 14 jne. Kui heisatakse kollane lipp, tähendab see võistluste (või treeningu) kiiret peatamist. Seda tehakse näiteks siis, kui keegi võistlejatest on rängalt kukkunud või kui mingil muul põhjusel ei ole võimalik ohutult võistlust jätkata (udu vms).
Kõigil rahvusvahelistel võistlustel on elektrooniline ajavõtusüsteem (õigupoolest kaks, teine dubleerib igaks juhuks esimest), kus tulemusi fikseeritakse 1/1000 sekundi täpsusega. Kui sportlane saadetakse stardiväravast teele, käivitub ajavõtusüsteem automaatselt. Aeg fikseeritakse automaatselt hetkel, mil võistleja finišit läbides kella kinni lööb. Finišeeruma peab võistleja mõlema suusaga (üks neist võib olla ka käes).

Kiirlaskumises tuleb trampliinidega nõlval läbida rada üksnes ühel korral. Läbitakse väravad, mille moodustavad kummalgi pool rada kaks peenikest plastmasstokki, mis on omavahel lipuga ühendatud. Keskmine kiirus on tavaliselt üle 100 km/h, kohati tõuseb see kuni 150 km/h. Parimad teevad seetõttu rajal isegi 120-meetriseid õhulende. Laskudes on sportlane võimalikult kägaras, et parandada aerodünaamikat, ühtlasi laseb ta suuskadel libiseda üle kõvakssõidetud lume, vähendades sellega hõõrdumist. Võistlusmaa pikkus on 3000–4000 m, kõrguste vahe meeste rajal 800–1100 m, naiste rajal 500–800 m. Kontrollväravate laius on 8 m. Need peavad näitama laskujale suunda ja ühtlasi mõõdetakse nende juures kiirust. Kurvides peab rada olema vähemalt 30 m laiune. Ametlik treening moodustab võistlusest lahutamatu osa, see on kõigile võistlejaile kohustuslik. Sama nõue kehtib kiivrite kandmise kohta. Võistluste korraldajad peavad raja inspekteerimiseks ja treeninguteks varuma kaks-kolm päeva. Paremusjärjestus selgub olümpiamängudel ühe (muudel võistlustel ka kahe) laskumise järel, kuid igal juhul võisteldakse ainult ühel päeval.

Sõna „slaalom” olevat pärit morgedali (Norra) murdesõnast slalåm. Vabas tõlkes tähendab see mäest alla sõitu. Nüüdisajal laskutakse lookleval rajal kahel korral ning ajad liidetakse. Iga rada on teisest täiesti erinev, kuid seal peavad siiski olema teatud kindlad elemendid. Võistlus püütakse korraldada ühe päeva jooksul. Stardivahed pole ühesugused, ajamõõtja ja tema abi annavad lähetajale teada, millal võib slalomisti teele saata. Käsklused on traditsioonilised: esmalt „Valmis!” (inglise keeles Ready!, prantsuse keeles Attention!, saksa keeles Achtung!), mõni sekund hiljem kõlab „Läks!”(Go!, Partez!, Los!). Kümme sekundit pärast käskluste andmist peab start olema lõpetatud. Slaalomis on võistlusmaa pikkus 400–600 m, kõrguste vahe tiitlivõistlustel meestel 180–220 m (muidu 140–220 m), naistel 140 (120 m) – 200 m, väravaid vastavalt 55–75 ja 45–65. Kas või üheainsa värava vahelejätmine toob kaasa diskvalifitseerimise. Paraku asuvad väravad väga lähestikku, nii et kiiruse kasvades võivad isegi oma ala parimad jätta kogemata mõne värava vahele. Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel ehitatakse rajad (laius tavaliselt 40 m) nõlvadele, kus looduslik kalle on 33–45%. Väravate laius on 3,2–4 m. Kiivri kandmine pole kohustuslik, kuid paljud seda siiski kannavad, sest kokkupuutest väravaga võib saada löögi vastu pead. Lumi on väga kõva, kohati tehisjääga kaetud.

Suurslaalomi kavas on nii meestele kui ka naistele kaks võistlusvooru, võistlus üritatakse korraldada ühe päevaga. Võistlusmaa pikkus on 1500 meetrit. Kõrguste vahe sõltub korraldajaist ja on meestel 250–450 m, naistel 250–400 m. Tiitlivõistlustel on nii meestel kui ka naistel väikseim kõrguste vahe 300 m. Väravate vahe on kuni viis meetrit ning väravaid on meestel 56–70, naistel 46–58. Neid märgistavad vaheldumisi punased ja sinised lipukesed, mille laius on 75 cm ja kõrgus 50 cm. Rajal on pikad, keskmised ja järsud kurvid. Kaitsekiivri kandmine on vabatahtlik. Teisel katsel muudetakse stardijärjekorda, esimesed 30 (mõnikord 15) slalomisti laskuvad ümberpööratud järjestuses, parima aja saanud võistleja laskub viimasena. Väravad on 4–8 m laiused.

Kui võistlusmaa on pikem kui 1500 m, siis on tegemist ülisuurslaalomiga (ka supersuurslaalom, Super-G). Kõrguste vahe tiitlivõistlustel on meestel 500–650 m, naistel 400–600 m, teistel võistlustel 350–650 m. Raja laius on 30 m. Enamik kurvidest on pikad ja keskmised, väravatevahelist rada võivad võistlejad valida ise, kuid turvalisuse mõttes on soovitatav trajektoor rajal värviga ette joonistatud. Väravalipud on vaheldumisi punased ja sinised, nende mõõdud on 75×50 cm ning nad peavad asuma lumepinnast umbes meetri kõrgusel väravatokkide küljes. Väravaid on meestel 35 ja naistel 30, nende vahe rajal on vähemalt 6 m, maksimaalselt 8 m. Ülisuurslaalom on noorim mäesuusatamisala, see võeti kavva alles 1988. aastal Calgarys. See on kombinatsioon suurslaalomist ja kiirlaskumisest. Kaitsekiivrid on kohustuslikud. Igal sportlasel on ainult üks katse.

Alpi kahevõistluses starditakse esimesel päeval kiirlaskumises, teisel päeval slaalomis (kaks vooru), ajad liidetakse.

Kõigil võistlejail peab olema peas kiiver. Suusad on laiad, vanasti olid nad puust, nüüdisajal on plastmassist ja metallist. Sidemed seovad saabast suusaga jäigalt. Suusaklambri tugevust saab reguleerida vastavalt võistleja kaalule kas nõrgemaks või tugevamaks: oluline on, et raskemal kukkumisel tuleks suusk jalast ära, muidu ähvardab sportlast vigastus. (Klambrid ei saa automaatselt avaneda, sest sel juhul tuleks suusk ka kergema komistamise puhul jalast ära.) Tippvõistlustel lubatakse starti üksnes klambritega, millel on pidurid. Need on selleks, et suusk jalast ära tulles lumele pidama jääks, mitte edasi ei libiseks. Kui klamber on kinnises asendis, siis pidur ei tööta.
Slaalomis kasutatakse sirgeid keppe (valmistatud plastmassist või metallist), ülejäänud aladel kõveraid, et säilitada laskumisasendis olles voolujoonelisust.
Starti ei lubata neid, kelle riietusel või varustusel on kõlvatuid sõnu või pilte.

Võistluste korraldust jälgib ja langetab olulisi otsuseid viieliikmeline žürii, kelle peamine ülesanne on tagada võistluste sujuv kulg, järgides rahvusvahelise suusaliidu reegleid. FIS määrab olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel tehnilise delegaadi (ühtlasi žürii esimees), peakohtuniku ja tema abi (erinevatest maadest) ning stardi ja finiši vanemkohtuniku. Kui võistlevad naised, peab vähemalt üks žürii liige olema õrnemast soost.
Žürii liikmed peavad suhtlema ühes keeles. Otsused langetatakse lihthääletuse põhjal, igal žürii liikmel on üks hääl, kusjuures võrdsete häälte puhul on kaalukeeleks žürii esimehe hääl. Erapooletuks jääda ei tohi. On välistatud, et võistleja on ka žürii liige. Tehniline delegaat ei tohi olla noorem kui 40-aastane ega vanem kui 65-aastane. Tema vastutab žürii töö eest.
Avakoosolek, kus osalevad ka kaptenid (riikide esindajad), peetakse juba enne esimest treeningut. See koosolek on kinnine ja toimub inglise keeles. Žürii ülesannete ring on väga lai. Peale üldise tehnilise külje (nt raja kontroll, lumeolude jälgimine, stardijärjekorra muutmine vastavalt oludele) on veel kümneid muid kohustusi, kiirlaskumisvõistlusel näiteks ametlike treeninguaegade muutmine, kollase tsooni määramine ja väravate kontrollimine.
Žürii pädevusse kuulub ka organisatsiooniline külg: võistlejate reastamine loosimiseks, korduslaskumiseks loa andmine (kui keegi tuli rajal ette või on mõni muu oluline põhjus), võistluste edasilükkamine või koguni ärajätmine, kui lumeolud pole enam vastuvõetavad, pealtvaatajad ei allu distsipliinile või esmaabi ei ole piisav. Žüriil on eriolukorras õigus ka võistlusdistantsi lühendada ning tema pädevusse kuulub kõik see, mida ei lahenda FIS-i reeglid. Žürii peab lahendama protestid (neid võetakse vastu üksnes kirjalikult), otsustama diskvalifitseerimise või muu karistuse. Kõikvõimalike reeglite rikkumiste ja protestidega tuleb tegelda ühe tunni jooksul pärast mitteametlike tulemuste teatavaks tegemist. Tulemused muutuvad ametlikeks kohe pärast žürii sellekohast otsust.

Vahel sportlane eksib reeglite vastu, olgu selleks siis lubamatu abi saamine või võistlusklassi nõuete eiramine. Tavalisimad eksimused on väär varustus ja manipuleerimine stardinumbri või suusamarkeeringuga. Karistused:

suuline või kirjalik hoiatus,
stardijärjekorra muutmine,
akrediteerimise lõpetamine,
võistlustelt eemaldamine,
auhindade jm hüvede äravõtmine,
rahatrahv kuni 100 000 Šveitsi franki (võistkonnal).

Riigi olümpiakoondisse võib kuuluda 5 hüppajat, kuid ühelgi alal ei tohi osaleda rohkem kui 4 hüppajat. Olümpiamängudele lubatakse 70 sportlast, kes selgitatakse FIS-i maailmakarikavõistluste, Grand Prix ja kontinentaalkarikavõistluste tulemuste alusel arvestades rahvuslikke piirmäärasid.
Ükski suusahüppaja ei saa tiitlivõistlustele minna pelgalt enda nimel, sest võistlejaid registreerib üksnes riigi suusaliit. Tiitlivõistlustel osalemiseks peab olema FIS-i litsents, mille annab välja riigi suusaliit. Enne seda peab sportlane alla kirjutama dopinguvastasele deklaratsioonile.

Tiitlivõistlustele lubatakse kvalifikatsioonivõistluse tulemuste põhjal (üks voor, toimub eelmisel päeval) 50 paremat, kelle seast esimese hüppevooruga sõelutakse välja 30 paremat. Nemad pääsevad teise vooru ehk lõppvõistlusele, kus selgitatakse medalivõitjad. Maailmakarikavõistluse edetabeli 10 paremat ei pea kvalfikatsioonivõistlusel osalema. Esimese vooru stardijärjekorra määrab jooksev maailmakarikavõistluste tabeli positsioon, esimesena stardivad nõrgemad. Teise vooru hüppejärjekorra määrab esimese vooru tulemus, alustab kõige nõrgem.
Hüpe algab stardipoosist, kus hüppaja on kõverdatud jalgadega lõdvas asendis. Abivahendeid ei ole hoo andmiseks ette nähtud.
Õhulennu ajal toimivatest teguritest on olulisim tuul – kui see on vastu, siis lisandub hüppele pikkust, taganttuul seevastu vähendab seda. Tuule mõju võrdsustamine on stardikohtunike töö, paraku on absoluutne võrdsus võimatu. Küll järgitakse erilise hoolega, et kümmekonnal favoriidil oleksid võrdsed tingimused.
Lennu ajal on suusad kuni maandumiseni V-kujulises asendis. Mõlemad suusad on kehast võrdsel kaugusel. Hüppaja keha on lennu ajal võimalikult ette painutatud, jalad on sirged. Käsi ei tohi lehvitada, küll on aga lubatud nende liigutamine, et ootamatu tuulehoo puhul tagada ühtlane õhulend.
Maandumine peab olema kontrollitud ja sujuv, kuna see mõjutab hinnet samamoodi nagu lennu pikkus. Kukkumine maandumistee lõpus, pärast punast joont, hinnet enam ei mõjuta. Põlved ja puusad peavad tagama Telemargi stiilis maandumise. Telemargi stiilis maandumine on niisugune maandumine, mille korral hüppaja lükkab ühe põlvest kõverdatud jala ettepoole ja seejärel pidurdab. Telemargi stiilis maandumisest loobumine alandab kohtunikelt saadavat hinnet. Käed on laiali, et paremini tasakaalu hoida.

Hüpatakse neljases grupis, kus iga riigi nelik määrab ise oma hüppajate võistlusjärjekorra. Grupisisene stardijärjekord sõltub jällegi maailmakarikasarja arvestuses saavutatud positsioonist.
Teise hüppevooru pääseb vaid kaheksa võistkonda. Teise vooru hüppejärjekorra määrab esimese vooru tulemus, alustab kõige nõrgem.Võidab kahe hüppevooru tulemuste liitmisel enim punkte saanud võistkond.
Kui olud nõuavad (näiteks ülihea libisemine ja sellest johtuvalt tavalisest pikem õhulend), siis muudetakse äratõukepaika iga grupi hüpete lõppemise järel.

Hüppemägede klassifitseerimisel võetakse aluseks distants, mis ulatub äratõukekohast kuni kriitilise punktini.
väike mägi: 20–49 m
keskmine mägi: 50–84 m
normaalmägi: 85–109 m
suur mägi: 110–184 m
mammutmägi: alates 185 m
Rajatis koosneb hoonõlvast (kallakus 25–40 kraadi), tõukealast (6–10 kraadi), maandumisnõlvast (34–42 kraadi) ja pidurdusalast.
Hüppemägedel kasutatakse kolmevärvilist foori. Punane märgib ettevalmistusaega, selle põlemise ajal saab hüppamise näiteks muutuvate ilmastikuolude tõttu peatada. Kollase tule süttimisega läheb käima teistele võistlejatele nähtav digitaalkell ja suusahüppaja võtab sisse stardikoha. Tavaliselt lastakse kollasel tulel põleda 10–15 sekundit, maksimaalselt 45 sekundit (kui foor läheb rikki, antakse märku samavärviliste lippudega). Rohelise tule süttides algab stardiaeg, mis kestab tavaliselt 5 sekundit, seejärel süttib automaatselt punane tuli, mis keelustab ajalimiidi ületanud soorituse.

Varustus peab vastama FIS-i nõuetele ning eksimuste eest vastutab sportlane. Suusainventaril (suusad, saapad, sidemed, kindad, kiiver, prillid) võivad olla ainult valmistajatehase kujundatud reklaamkirjad.
Hüppesuusad on murdmaasuuskadest pikemad, laiemad ja raskemad. Suusa laius esiotsas (ja esiotsast kuni 30 cm kaugusel) ja tagumises otsas ei tohi olla enam kui 11,5 cm, klambri kohal ei tohi suusk olla laiem kui 10,5 cm.
Kuna õhulennu pikkust mõjutavad nii suuskade pikkus kui ka hüppaja kaal, on mõlemale kehtestatud piirangud. Suusad ei tohi olla pikemad kui 146% hüppaja pikkusest. Kui sportlase pikkus on 160 cm, siis peab tema kaal (koos saabaste ja kombinesooniga) olema vähemalt 51 kg ning suuskade pikkus 234 cm; kui suusataja pikkus on 170 cm, peab ta kaaluma vähemalt 58 kg ja tema suuskade pikkus olema 248 cm; kui sportlase pikkus on 175 cm, peab tema kaal olema vähemalt 61 cm ja suuskade pikkus 256 cm.
Et soodustada õhulendu, kannavad sportlased kombinesooni. Palju värve ja lõikeid kasutades hakkab kombinesoon õhku liialt läbi laskma ja kandvus väheneb.

Võistluste kõrgeim organ on žürii, kuhu kuuluvad tehniline delegaat, tema assistent ja võistluste peakorraldaja.
Žürii otsustab hoovõtukoha. Kui hüpe ületab 95% mäe võimsusest, võib žürii viia hoovõtu alguse madalamale ning vooru tühistada. Vooru võib peatada ja hoovõtukohta muuta ka siis, kui hüpped on liiga lühikesed.
Tavalisest tugevama tuule puhul otsustab žürii, kas hüpped ajutiselt peatada või ära jätta. Enne hüpete algust lepib žürii kokku, millisest pikkusest alates muutuvad hüpped ohtlikuks.

Suusahüppe punktisumma saadakse kahe võistlushüppe hinnete liitmisel. Hinde saamiseks liidetakse stiili ja hüppe pikkuse eest antud punktid. Võidab see, kelle punktisumma on võistluste lõpus kõige suurem.
Igal mäel on oma kriitiline punkt (K-punkt), mille määrab mäe suurus. Teiseks on igale mäele K-punkti alusel antud meetri väärtus (meter value). K125 (suur mägi) meetri väärtus on 1,5 punkti ja K95 mäe (normaalmägi) meetri väärtus on 2,0 punkti. Hüppe eest, mille pikkus kandub mäe kriitlise punktini saab sportlane 60 punkti. Lühema hüppe eest võetakse punkte maha, pikema eest lisatakse. Maha- või juurdearvatavate punktide hulk saadakse hüppe pikkuse võrdlemisel mäe kriitilise punktiga. Lühema hüppe korral lahutatakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-st, pikkema hüppe korral liidetakse meetri väärtusega korrutatud vahe 60-le. Lennu pikkust mõõdetakse poole meetri täpsusega. Aluseks võetakse koht, kuhu hüppaja jalad maanduvad.
Kohtunikekogus hindavad hüppeid viis erinevatest riikidest pärit kohtunikku, kes annavad hüppe eest stiilipunkte. Need määrab ametisse peakohtunik. Kõik hindavad hüppeid, teadmata teiste kohtunike otsuseid, ning hinded esitatakse korraga. Kõige kõrgem ja kõige madalam hinne võetakse maha, ülejäänud kolme kohtuniku hinnete summa moodustab hüppe stiilihinde.
Iga kohtunik võib anda maksimaalselt 20 punkti, iga eksimuse eest võetakse punkte vähemaks. Kohtunik alustab hindamist äratõukest, seejärel hinnatakse lennufaasi ja maandumist. Hüppe iga faasi jaoks on määratud maksimaalne mahavõetavate punktide arv. Lennufaasi eest võib maksimaalselt maha võtta 5 punkti. Maandumise ajal kukkumine tähendab 20 miinuspunkti, muu eksimuste puhul on karistus kuni 5 punkti. Kui maandumine pole sooritatud Telemargi stiilis, kaotab hüppaja 2 punkti. Stiili individuaalsus on lubatud juhul, kui muud nõuded on täidetud. Kohtunikud annavad täis- ja poolpunkte.

punktid hüppe pikkuse eest:
130 meetrise hüppe eest K125 mäelt (suur mägi) arvutatakse punkte järgmiselt:
60,0 + (130–125) x 1,5 = 60 + (5 x 1,5) = 60 + 7,5 = 67,5 punkti
stiilipunktid:
5 kohtuniku hinded on 17,0; 18,0; 18,5; 19,0 ja 20,0
suurim (20,0) ja väikseim (17,0) hinne arvatakse välja ja ülejäänud punktid liidetakse:
18,0 + 18,5 + 19,0 = 55,5 punkti
kokku = pikkuse punktid + stiilipunktid = 67,5 + 55,5 = 123,0 punkti
Kõik võistlejad peavad hüppama samast luugist.

Olümpiamängudele pääseb kõige rohkem 180 vigursuusatajat. Igas olümpiakoondises võib olla maksimaalselt 18 võistlejat, sh kuni 10 mees- või 10 naissportlast. Igal alal võib ühest riigist olla maksimaalselt neli võistlejat. Küngaslaskumises pääseb võistlema 30 meest ja 30 naist, vigurhüpetes 25 meest ja 25 naist ning suusakrossis 35 meest ja 35 naist.

Vancouveri olümpiamängudel võib osaleda vigursuusataja, kes on vastaval alal olnud maailmakarikavõistluste etapil või maailmameistrivõistlustel 30 parema hulgas. Sportlasel peab alal, millel ta soovib osaleda, olema vähemalt 100 FIS-i punkti.

Rahvuslikele olümpiakomiteedele eraldatakse kohad vastavalt eelnimetatud üldistele ja rahvuslikele piirmääradele. Kohti eraldatakse FIS-i olümpiamängudeks kohtade eraldamise maailma edetabeli (FIS World Ranking List (WRL) for Olympic Quota Allocation) alusel, mille koostamisel kasutatakse maailmakarikavõistluste edetabelit vastaval alal ja 2009. aasta maailmameistrivõistluste tulemusi.

Võistlus koosneb eelsõidust ja finaalist (kummaski üks sõit), kuhu pääseb 20 paremat. Nii meeste kui ka naiste jõuproov peetakse ühel päeval. Stardijärjekord määratakse arvuti abil, selle toimingu tunnistajaiks on kõigi võistkondade esindajad. Finaalis starditakse eelsõidu tulemuse pööratud järjestuses.

Rada on 220–250 m pikkune ja seda katavad kõva lumega kaetud kühmud-künkad (moguls). Nõlvaku kalle on 26–30 kraadi. Rajal on akrobaatiliste võimete demonstreerimiseks kaks väikest trampliini. Vancouveri olümpiamängudel starditakse 1019 m kõrguselt ja lõpetatakse 907 m kõrgusel, kõrguste vahe on seega 112 m, raja pikkus on 252 m.

Pooled punktid annab tehnika, 25% vigurhüpped ja 25% kiirus. Võistlejaid hindavad seitse kohtunikku, kes jagavad välja maksimaalselt 30 punkti. Viis keskenduvad tehnika (madalaim ja kõrgeim hinne jäetakse liitmisel kõrvale) ja kaks vigurhüpete hindamisele. Tehnika hindamisel võetakse arvesse stiili ja rütmi, küngaste ületamise ökonoomsust, pöörete lõikuvust, suuskade, keppide ja keha valitsemist, rajahoidmist jms. Vigurhüpete puhul läheb kirja nii sooritamise puhtus ja keerukus (eriti kõrgus) kui ka sujuv maandumine. Kiirust ei määrata üksnes stopperiga, vaid ka vastava matemaatilise valemiga. Mäng käib sajandike peale. Küngaslaskumine on väga efektne ala, mida näiteks Salt Lake City olümpiamängudel jälgis 14 000 pealtvaatajat.

Kõigepealt peetakse eelvõistlus, selle järel pääsevad finaali 12 paremat nii meestest kui ka naistest. Need võistlused peetakse eraldi päevadel, kuid mõlemal juhul tuleb võistlejal sooritada kaks hüpet. Võistkondade esindajate juuresolekul loositakse arvutiga stardijärjekord.

Vancouveri olümpiamängudel starditakse 962 m kõrguselt ja lõpetatakse 907 m kõrgusel. Kõrguste vahe on 55 m ja distantsi pikkus 145 m.

Võisteldakse väikesel hüppemäel, kus nii hoovõtt kui ka maandumisplats mahuvad 30 m sisse. Äratõuge toimub 1,8–3,2 meetri kõrguselt trampliinilt. Iga võistleja teeb kaks hüpet. Kahe katse punktid liidetakse, misjärel 12 paremat pääsevad finaali.

Kohtunikke on sealgi seitse: viis hindavad trampliinilt äratõuget (20% hindest) ja õhulendu (50%), kaks jälgivad maandumist (30%). Viisiku puhul jäetakse kõrvale madalaim ja kõrgeim hinne, nagu suusahüpeteski. Lõppsummaks korrutatakse hüppe raskusaste soorituse eest teenitud hindega.

Vigurhüpetelgi on nimed. Nagano olümpiavõitja Jonny Moseley demonstreeris uut hüpet Dinner Roll’i, mida sooritades kerkis ta trampliinilt kiirusega 50 km/h ligi viie meetri kõrgusele, tegi maapinnaga paralleelselt kaks ringi ümber oma kujuteldava pikitelje, keeras end maaga uuesti risti ja maandus nõlvale. Hüpe on nii keeruline, et isegi selle autoril õnnestub vaid igal kuuendal-seitsmendal katsel korralikult jalule jääda.

Suusakrossi võistlus koosneb kvalifikatsioonist ja lõppvõistlusest. Kvalifikatsioonivõistlusel sõidab iga võistleja kõigepealt kaks ajasõitu, mille parima tulemuse alusel määratakse kahe kvalifikatsioonisõidu stardijärjekord.

Lõppvõistlusele pääseb 32 paremat, seal sõidetakse kaheksandik-, veerand- ja poolfinaal ning seejärel väike finaal pronksmedali omaniku selgitamiseks ja finaal. Korraga on rajal maksimaalselt neli võistlejat, igast sõidust pääseb kaks paremat järgmisesse ringi.

Kaheksandikfinaali stardijärjekord määratakse kvalifikatsioonivõistluse tulemuse alusel. Lõppvõistlusel saab parema koha see, kes esimesena finišijoone ületab. Kui enam kui üks suusataja ei jõua finišisse, saab parema koha see, kes hiljem katkestab.

Vancouveri olümpiamängudel oli raja pikkus 1162 m ja kõrguste vahe 215 m (nii mehed kui ka naised alustavad 1175 m kõrguselt ja lõpetavad 960 m kõrgusel). Krossiraja laius on vähemalt 40 m. Igal võistlejal on õigus sellel rajal treenida kahel päeval enne tiitlivõistlust, lisaks 45–60 minutit võistluspäeval.