Skeleton

Vancouveri olümpiamängudele lubatakse skeletonisõidus võistlema 50 sportlast – 30 meest ja 20 naist, ühest riigist kuni 6 (kolm meest ja kolm naist). Need riigid, kes maailmakarikaarvestuses on kolmel esimesel kohal, võivad välja panna 3 meesvõistlejat, 4.–10. kohal olijad 2 meesvõistlejat ning 11.–17. kohal olijad ühe meesvõistleja. Olümpiale pääsevad meessportlased peavad kuuluma FIBT-i punktiarvestuses 2009/2010. hooaja 60 parima sportlase hulka. Naiste arvestuses võivad esimesed kaks riiki välja panna 3 võistlejat, 3.–6. kohal olijail on õigus olla esindatud 2 naisvõistlejaga ja 7.–12. kohal olijail ühega. Rahvuslike alaliitude valitud naissportlased peavad FIBT-i punktiarvestuses kuuluma 2009/2010. hooaja 45 parima sportlase hulka.· Olümpiamängude avapäeval peab skeletonisõitja olema vähemalt 18-aastane. (Vanim teada olev skeletonivõistleja on olnud 79-aastane lord Brabazon.) Võistlejal peab olema kehtiv FIBT-i litsents ning kohane õnnetusjuhtumikindlustus.

Lilletseremoonia toimub kohe pärast võistluste lõppemist, sinna võivad võistlejad võtta kaasa oma skeletoni ja muud varustust, et poseerida fotograafidele. Ametlikul medalitseremoonial on sportlased ilma varustuseta.

Mõõtu võetakse neljas sõidus. Võisteldakse kahel päeval, mõlemal päeval on kaks starti. Võitjaks kuulutatakse võistkond, kel on väikseim üldaeg. Aega võetakse 1/100 sekundilise täpsusega. Võrdse aja puhul jagavad võistlejad sama kohta. Erandjuhul, kui üht sõitu ei saa läbi viia, läheb arvesse ametliku ajavõtuga treeningsõit.

1450 m pikkusele rajale starditakse samamoodi nagu bobikelkudel. Liikuma võib hakata hetkel, kui süttib roheline stardituli, üldse on stardiks aega 30 sekundit. Paigaltliikumiseks ei tohi kasutada kõrvalist abi. Hoovõtuks on 25–40 m pikkune lõik, seejärel hüppab võistleja kelgule, nii et pea jääb etteotsa, nägu allapoole.

Startimisel peab skeletoni üks jalas olema stardirennis, see hoiab hoovõtul skeletoni otse. Mäest sööstetakse allapoole kiirusega kuni 130 km/h. Keha on kelgul sirgelt, käed kõrval, sõidustiil meenutab põhimõtteliselt kelgutamise või bobisõidu oma. Tüürida tuleb kehaga, selleks muudab sõitja kas survet või suunda. Aega võetakse 1/100 sekundi täpsusega.

Meeste esimeses sõidus starditakse FIBT-i jooksva punktiarvestuse paremusjärjestuse alusel (number 1 kuni viimane); teises sõidus starditakse esimese sõidu paremusjärjestuse alusel, kõigepealt 20. kuni 1. koht ja siis alates 21. kohast taha poole; kolmandas sõidus starditakse esimese kahe sõidu paremusjärjestuse alusel (1. koht kuni viimane); neljandas sõidus starditakse kolme esimese sõidu paremusjärjestuse alusel, alustab 20. ja liider stardib viimasena. Neljandas sõidus stardivad vaid 20 paremat, ülejäänute kohad määratakse kolme sõidu alusel.

Naiste võistlusel sõidavad kõik võistkonnad neli sõitu. Esimeses sõidus starditakse loosi alusel (number 1 kuni viimane), teises sõidus starditakse esimese ja neljandas sõidus kolme esimese sõidu pööratud paremusjärjestuses, kolmandas sõidus starditakse esimese kahe sõidu paremusjärjestuses.

Rahvusvahelistel võistlustel on raja pikkuseks ette nähtud 1200–1450 m (Vancouveri olümpial on raja pikkus 1450 m) ning languseks 8–15%. Start antakse 928 m kõrgusel ja finiš on 785 m kõrgusel, kõrguste vahe 148 m. Raja laius on 1,4 m. Rajal peab olema vähemalt 14 kurvi, Whistleri rajal on neid 16. Betoonist seinad peavad järsus kurvis olema piisavalt kõrged, et skeleton rajalt välja ei lendaks. Suurt kiirust arvestades – kuni 130 km/h – põhjustaks väljalendamine ränki õnnetusi.

Kelgu pikkus on 80–120 cm, kõrgus 8–20 cm, jalaste vahe 34–38 cm. Raam on terasest, ülaosa kaetud polstriga, et sportlane tunneks end mugavamalt.

Skeletoni kaal ei tohi meestel ületada 33 kg ja naistel 29 kg. Kogukaal – sõitja pluss kelk – peab jääma 115 kg (meestel) ja 92 kg (naistel) piiresse. Kui see jääb lubatust palju allapoole, võib kelgule võtta lisakaalu, ent tinavööde jm taolise lisamine sportlase selga ei ole lubatud. Keelatud on ka tüüri ja pidurite paigutamine skeletonile, rääkimata hüdraulilistest või pneumaatilistest seadmetest.

Skeletonil on kaks terasest jalast, mille diameeter on 16 mm. Erinevalt kelgust on skeletoni jalased ümarad.· Võistlejad kannavad ohutuse pärast kergest materjalist ja võimalikult voolujoonelist kiivrit. Elastne, liibuv riietus ei tohi sisaldada elemente, mis kunstlikult parandavad aerodünaamilisi omadusi. Jalatsitel võib olla kõige rohkem 8 naela, igaüks 7 mm pikkune ja 2 mm läbimõõduga, suuremad rikuksid stardis ja finišis jääd.

Skeletonivõistluste kõrgeim organ on žürii. Sinna kuuluvad FIBT-i määratud tehniline delegaat, žürii esimees, kaks FIBT-i määratud liiget, kaks nn materjalikomisjoni liiget ja üks meditsiiniekspert.