Sulgpall

Kuni 1887. aastani mängiti Inglismaal sulgpalli Indiast pärit reeglite järgi. Need olid aga inglaste meelest vasturääkivad ja segadusseajavad. Kuna algselt väike sulgpallurite seltskond oli jõudsalt uusi liikmeid värvanud, jõuti 1887. aastal oma klubi - Bath Badminton Club, moodustamiseni. Ühena oma esimestest tegemistest klubi standardiseeris reeglid, tehes need sobivaks inglaslikule mõtteviisile. See tollal väljatöötatud eeskiri on siiani sulgpalli aluseks. Aastal 1895 moodustati Inglise Sulgpalli Assotsiatsioon, mis pani end maksma üle klubide. Uus seltskond vaatas üle ka reeglid, mis peale täiendamist ja parandamist said aluseks üle maailma levimahakanud mängule nimega sulgpall.

Inglismaalt levis sulgpall kiiresti Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning tegi suuri edusamme Euroopas edasi liikudes. Algselt vaid meeste poolt harrastatud mäng võitis kiiresti poolehoidjaid ka naiste hulgas ja edaspidi olid sulgpallurite hulgas võrdselt esindatud nii naised kui ka mehed. Esimesed Üle-Inglismaalised meistrivõistlused meestele peeti 1899 ja naistest selgitati parim juba järgmisel, 1900. aastal. Need esimesed turniirid loeti siiski ebaametlikeks ja seetõttu tähistab aasta 1904 ametlike All-England- matšide algust. Sulgpalli populaarsuse kasvu Briti saartel iseloomustab fakt, et 1920. aastal oli seal 300 sulgpalliklubi, 1930. aastal umbes 500 ja varsti peale II Maailmasõja lõppu juba üle 9000 klubi.

Esimene organiseeritud sulgpalliklubi Ameerika Ühendriikides asutati aastal 1878 New York'is (Badminton Club of the City of New York). See klubi tegutseb ilma vahepausideta tänapäevani ja on seega vanim tegutsev sulgpalliklubi maailmas.

Aastal 1934 moodustasid 9 maad - Kanada, Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland, Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales Rahvusvahelise Sulgpalli Föderatsiooni IBF (alates 2006. aastast Sulgpalli Maailma föderatsioon BWF) , mille liikmeskond kasvas pidevalt aasta-aasta järel. Märtsis, 1939. a., otsustas IBF, et on käes aeg kutsuda ellu rahvusvahelised võistlused. Söör George A. Thomas, IBF-i president, pani võitjameeskonnale välja karika. Sõja- ja pärastsõjaaegse sulgpallipuuduse tõttu lükkusid esimesed Thomas Cup matšid aastatele 1948-49. Rahvusvaheliste naiskondadele mõeldud sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950, kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja Mrs. H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi karikale (Uber Cup) toimus 1956/57. Sellest ajast on IBF-i korraldatavate maailmamastaabis turniiride arv tõusnud seitsmeni: lisaks Thomas ja Uber Cup-le (mees- ja naiskondadele) ka Maailma Meistrivõistlused, Sudirman Cup (segavõistkonnad), Juunioride MM, Maailma GP-finaal ja Maailma Karikavõistlused. Täieõiguslikuks olümpiaalaks sai sulgpall 1992. aastal Barcelonas, Hispaanias.

Sulgpalli mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik- või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus), mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga kaheks. Mängijad löövad reketitega sulgpalli edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest välja või laskma selle oma väljakupoolele maha kukkuda).

Mäng algab sellest, et mängijad kutsutakse väljakule. Alates mängu väljakuulutamise hetkest on mängijatel lubatud teatud aja jooksul harjuda väljakuoludega. Peale mängijate väljakule saabumist viib kohtunik läbi loosimise. Loosi võitnud poola saab valida, kas ta servib, võtab servi vastu või valib väljaku poole. Kui loosi võitnud mängija on oma valiku teinud, teeb valiku vastasmängija.

Iga geim algab alati serviga paremast servikastist, edasise mängu käigus servitakse paarisarvu punktide korral parempoolsest ja paarituarvu punktide korral vasakpoolsest servialast. Pall peab lendama diagonaalselt vastuvõtja parempoolsele (vasakpoolsele) pallingualale. Kui pallinud pool eksib, läheb servimisõigus üle vastaspoolele, kui eksib aga servi vastuvõttev pool, võib servija jätkata servimist. Serv loetakse ebaõigeks, kui pall ületas võrgu, kuid ei sattunud määratud väljakualasse vastaspoolel (piirile kukkunud pall loetakse sees olevaks); pall ei ületanud võrku või puudutas kõrvalisi esemeid (kui pall puudutas servi järel võrku, aga lendas õigele servialale, loetakse serv õigeks); servija sooritas ebaõige liigutuse, katkestas hetkeks servimise sundides sellega vastuvõtja liikvele. Kui reket ei taba servil palli, loetakse seda veaks ja serv sooritatuks.

Servija tehtud veaga kaasneb pallingu kaotus ja punkt vastsele.

Nii üksik- kui paarismäng mängitakse 21 punktini süsteemis 3-st parem, mis tähendab, et mängitakse kuni ühe mängija kahe geimi võiduni (mäng võib seega lõppeda kas 2:0 või 2:1). Geimi lõpus viigiseisul 20:20 jätkatakse mängu kuni üks pool on saavutanud 2-e punktilise edumaa. Geim võib näiteks lõppeda punktiseisul 23:21; 24:22 jne. Seisul 29:29 kaotab geimi vea teinud mängija (30:29) Geimi lõppedes vahetavad mängijad väljakupooled, kusjuures uue geimi algul pallib esimesena eelmise geimi võitja (see, kelle kätte pallimisõigus jäi). Kolmandas geimis toimub väljakupoolte vahetus ka peale eduseisus oleva mängija 11. punkti võitmist.

Üldisteks vigadeks, mis põhjustavad pallinguõiguse ja punkti kaotuse:
-pall langeb väljapoole väljakupiire, ei ületa võrku, või puudutab lage, seinu jms.;
-lüüakse vastaspoolel asuvat palli, seejuures ei loeta veaks reketi inertsist üle võrgu
liikumist; -mängija riivab mängu ajal võrku;
-mängija puudutab mistahes kehaosa või reketiga vastase väljakupoolt ja segab sellega vastast;
-pall jääb reketile peatuma, hüpleb reketil või teda visatakse.

Sulgpallireketid on karbon-grafiidi, keraamika, alumiiniumi ja terase erinevates proportsioonides sulamid, mis on väga kerged (<100 g) ja keelestatavad väga tugevalt. Võistlusspordis kasutatavad sulgpallid on valmistatud korgist pallist ja selle lendu stabiliseerivatest sulgedest ning kaaluvad 4,74-5,5 grammi. Palli lennukiirus võib ulatuda kuni 414 km/h.

Sulgpall on küllaltki uus Olümpiamängude ala. Näitliku alana oli sulgpall kavas juba 1972. aasta Müncheni Olümpiamängudel, kuid olümpiaspordialaks sai 1992. aastal Barcelonas. Seejuures võisteldi siis vaid neljas mänguliigis: meeste üksikmängus, naiste üksikmängus, meeste paarismängus ja naiste paarismängus. Segapaarismängus jagati esimesed olümpiamedalid välja 1996. aastal Atlantas. Sulgpall on üks vähestest olümpiaaladest, kus mehed ja naised võistlevad koos – segapaaridena.

Alates 1992. aasta Olümpiamängudest on ainult 4 riiki võitnud kuldmedali: Hiina (11 korda), Indoneesia (6), Korea (6) ja Taani (1).

Londoni Olümpiamängudele pääseb kokku 172 sulgpallurit – meeste üksikmängus võistleb 38 sportlast, naiste üksikmängus võistleb 38 sportlast, meeste paarismängus võistleb 16 paari, naiste paarismängus võistleb 16 paari ja segapaarismängus võistleb samuti 16 paari. Mängud toimuvad Londonis, Wembley Arenal.