Võrkpall

Võrkpalli mängivad kaks võistkonda võrguga kahte ossa jaotatud platsil, mille mõõtmed on 18 x 9 m. Mänguala kohal peab Rahvusvahelise Võrkpalliliidu (pr. K Federation Internationale de Volleyball, FIVB) ülemaailmsetel võistlustel olema vähemalt 12,5 m kõrgune vaba ruum, väljaku kõrvale peab (külgjoontest) jääma vähemalt 6 m ala (see nõue kehtib maailma¬meistrivõistluste ja olümpiamängude puhul, muidu piisab viiest meetrist) ja otsajoonte taha vähemalt 9 m ala.

Mängu eesmärk on saata pall määrustepäraselt üle võrgu nii, et see maanduks vastase väljakul, samal ajal peab takis¬tama palli maandumist oma väljakul. Et saata pall vastase väljakule, tohib võistkond palli lüüa (puudutada) kolm korda - lisaks puutele, mis toimub sulustamisel. Pärast igat geimi vahetavad võistkonnad väljakupooled. Kui üks võistkondadest on otsustavas geimis saavutanud 8 punkti, vahetavad võistkonnad väljakupooled. Mängijate asetus jääb samaks.

Pall pannakse mängu pallinguga ehk serviga, mis viib palli vastase välja¬kupoolele. Palli mängitakse seni, kuni see puudutab väljakut, läheb sellelt välja (auti) või võistkond eksib reeglite vastu (võrgu puudutamine kehaga, nn soe pall või muu tehniline praak). Palli võib mängida ka jalaga.

Keskjoone kohal asuva võrgu kõrgus on meestel 2,43 m ja naistel 2,24 m, pikkus 9,5 m. Võrk on meetri laiune ja koosneb mustadest ruudukujulistest võrgusilmadest. Võrgu ülemises servas on 7 cm laiune valge lint, mille sisse on tõmmatud painduv tross. Võrgu alumises servas on teine 5 cm lai lint, sellest on läbi tõmmatud nöör, millega võrgu alumine osa tõmmatakse pingule.

Võrgu äärtes on antennid - painduvad 1,8 m pikkused ja 10 mm läbi¬mõõduga vardad, mis on valmistatud fiiberklaasist või sellega sarnasest materjalist. Kui pall puudutab mängus antenni, loetakse see veaks, vastasvõistkond saab sel puhul punkti.

Pall on kolmevärviline, tema ümbermõõt peab olema 65-67 cm, kaal 260-280 grammi. Olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel kasuta¬takse Mikasa sini-valge-kollast palli, Itaalia, Saksamaa jt Euroopa juhtivates liigades mängitakse Molteni rohekas-puna-valge palliga, mõlemaid toodetakse Jaapanis. Rahvusvahelistes kohtumistes kasutatakse viit palli. Spordisärkidel peavad nii rinnal kui seljal olema numbrid (1 kuni 18).

Mängu ajal peab väljakul olema kuus mängijat. Algasetus fikseerib mängijate kohavahetuse korra. See kord peab säilima kogu geimi jooksul. Kolme piki võrku asuvat mängijat nimetatakse eesliiniks ja nad võtavad enda alla väljakuala number 4 (ees vasakul), 3 (ees keskel) ja 2 (ees paremal). Ülejäänud kolm mängijat on tagaliinis ja nad võtavad enda alla väljakualad number 5 (taga vasakul), 6 (taga keskel) ja 1 (taga paremal).

Pärast pallingut võivad mängijad vabalt liikuda ja hõivata oma väljakupoolel mis tahes koha. Võrku ületav pall võib võrku puudutada. Ründelöögil on hanitamine lubatud juhul, kui pall on puhtalt löödud, mitte tõugatud ega visatud.

Igal võistkonnal on õigus registreerida mänguks 12 mängijat, sealhulgas üks spetsiaalne kaitsemängija - libero. Tema riietus erineb värvilt võistkonnakaaslaste omast. Libero mänguala piirdub tagaliiniga, ta ei või teha ründelööke, pallida ega sulustada ega olla kapten. Liberot võib piiramatu arv kordi vahetada, kuid kahe vahetuse vahel peab pall olema mängus, kusjuures liberot võib vahetada vaid mängijaga, kes talle platsil koha loovutab.

Üldse on võrkpallis karistusi neli: suuline või kohtuniku käesignaal (kaarti näitamata), märkus koos kollase kaardi näitamisega, eemaldamine koos punase kaardi näitamisega ja diskvalifitseerimine, mille korral näidatakse koos nii kollast kui ka punast kaarti. See võistkonna liige, keda on karis¬tatud eemaldamisega, ei tohi mängida kuni geimi lõpuni ja peab istuma karistusalal varumängijate pingi taga. Diskvalifitseeritud mängija peab lah¬kuma võistluste kontrollalalt ega tohi naasta sinna kuni mängu lõpuni.

Sulustamisel on lubatud puudutada palli vastaspool võrku tingimusel, et ei segata vastase mängu ega tema käsi. Pärast ründelööki võib mängija viia oma käe üle võrgu tingimusel, et löök toimub oma mänguala piires. Mängija võib astuda vastase väljakule, kui pall on mängust väljas.

Pallingul võib palli üles visata vaid ühe korra. Palli põrgatamine või käelt käele liigutamine on lubatud. Pallija peab löögi sooritama 8 sekundi jook¬sul pärast esimese kohtuniku vilet. Enne kohtuniku vilet sooritatud pallingut ei loeta ja seda korratakse. Vastase pallingut ei või sulustada.

Kui pall on mängust väljas, võib selgituste saamiseks ja võistkonnakaaslaste palvete ja küsimuste edastamiseks kohtuniku poole pöörduda ainult kapten. Kui selgitus ei rahulda mängivat kaptenit, võib ta esitada selle otsuse kohta protesti ja viivitamatult teatama kohtunikule, et ta reserveerib õiguse kanda ametlik protest kohtumise lõpul võistlusprotokolli.

Igas geimis võib võistkond teha kuni kuus vahetust (pluss kaks 30-sekundilist vaheaega puhkamiseks). Korraga võib vahetada üht või enamat mängijat. Vaheaega võib paluda üksnes treener või mängiv kapten. FIVB ülemaailmsetel võistlustel on esimeses neljas geimis kaks nn tehnilist vaheaega, iga vaheaeg kestab ühe minuti. Need rakenduvad automaat¬selt, kui punktidega ees olev võistkond on kogunud 8 punkti ja 16 punkti. Otsustavas, viiendas geimis ei ole selliseid pause.

Geimide vaheajad kestavad 3 minutit. Teise ja kolmanda geimi vahelist intervalli võib pikendada kuni 10 minutini. Kui võistkond palub geimis kolmandat vaheaega, teeb pukikohtunik talle hoiatuse, kui selline asi kordub, siis järgneb karistus.

Geimi võidab võistkond, kes esimesena kogub 25 punkti, nii et vahe on vähemalt kahepunktiline. Kui tulemuseks on viigiseis 24:24, jätkatakse mängu kuni mainitud vaheni (26:24, 27:25 jne). Kui geimide seis on 2:2, siis mängitakse viies geim 15 punktini, aga ikka peab vahe olema kaks punkti. Kogu kohtumise võidab võistkond, kes on parem kolmes geimis.

Enne kohtumist loosib esimene kohtunik, kumb võistkond saab pallinguõiguse või soovi korral väljakupoole.

Rahvusvahelised reeglid ei luba võrkpalli mängida, kui temperatuur on alla +10 kraadi.

Mängitakse liivaplatsil, mille mõõdud on 16 X 8 m. Liivakate peab olema umbes 40 cm paksune ja liiv peeneteraline. Platsi ümbritseb 5-6 meetrine vaba ala (kodustel võistlustel piisab kolmemeetrisest alast). Nii nagu saalivõrkpalliski on meestel võrgu ülemise ääre kõrgus 2,43 m ja naistel 2,24 m.

Nii naiskonda kui meeskonda kuulub kaks mängijat. Eesmärk on lüüa pall vastaspoolele maha, see annab punkti. Hanitamine on keelatud. Kumbki võistkond võib palli kolm korda puudutada (selle hulka kuulub ka vastase ründelöögi blokeerimine), siis peab pall olema läkitatud üle võrgu. Seejuures ei tohi üks mängija kaks korda järjest palli puudutada, olgu tahtlikult või kogemata (näiteks vastase löödud pall põrkab vastu õlga või rinda ja seejärel annab mängija ka reeglipärase söödu). Veaks loetakse ka „hoitud“ palli.

Servimisõigus on võistkonnal, kes oli just punkti saanud.

Matšivõiduks on vaja võita kaks geimi kolmest (seega kas 2:0 või 2:1). Mängitakse 21 punktini (näiteks 21:19), kuid et vahe peab igal juhul olema vähemalt kaks punkti, siis võib geim kesta kaua, näiteks seisuni 34:32.

Kui geimide seis on 1:1, mängitakse kolmas geim 15 punktini, aga jälle peab vahe olema vähemalt kaks punkti, nii et see geim võib lõppeda näiteks alles seisul 19:17.