Veepall

Iga kohtumine koosneb neljast veerandajast, veel 1950. aastatel oli mänguaeg jaotatud kolmeks. Igal veerandajal on puhast mänguaega 7 minutit (kohtunik võib seoses vigastuste ja muude intsidentidega piken¬dada mänguaega kuni 3 minutit), vaheajad kestavad kaks minutit. Kogu mängu jooksul on kummalgi võistkonnal õigus kahel korral võtta minutiks aeg maha, lisaajal kestab hingetõmbamisaeg 3 minutit.
Mängijail pole õigust toetuda basseini põhjale ega äärtele. Ainult väravavahid võivad palli püüda ja sellega mängida kahe käega, kuus väljakumängijat võivad seda teha vaid ühe käega. Muide, kui 1876. aastal avaldati esimesed veepalli mängimise reeglid, siis väravavahti polnudki.

Alles paarkümmend aastat hiljem lisandus kuuele meeskonnakaaslasele väravavaht.
Võistkonnas võib olla 13 mängijat. Väljakumängijad kannavad kas sinist või valget veepallim ütsi. Väravavahtidel on punane m üts, millel on number 1. Kõigil mütsidel on mõlemal küljel palluri number, seega kasutatakse numbreid 1-13.

Veepalli mängitakse 20 X 30 m suuruses basseinis (naistel 20x25 m), kus vesi peab olema vähemalt 1,8 meetrit, soovitavalt aga 2 m sügav. Väljak on ujuknööriga tähistatud. Väravad on kolm meetrit laiad ja 90 cm kõrged, kui arvestada veepinnast. Värava ees on 5 m suurune trahviala. Kui kaitsjad teevad seal vea, saavad ründajad õiguse teha karistusvise.
2-meetri tsoonis ei tohi palli väravasse visata, vaid pall tuleb edasi anda mängijale, kes on väljaspool 2-meetri tsooni, samal ajal peab viskaja 2-meetri tsoonist välja ujuma. Vilistatakse suluseis ja pall läheb üle kaitses olnud võistkonnale. Pall on veekindel, ta kaalub 400-450 grammi, tema ümbermõõt on 68-71 cm (naitsel 65-67 cm).

Igat veerandaega alustatakse lahtiviskega, pall asetseb väljaku keskel väikesel platvormil, mängijad on oma väravajoonel rivis. Kui kohtunik vilistab, siis tõmmatakse platvorm ära ja pall jääb veepinnale hõljuma. Mõlemalt poolt sööstavad võistkonna kiireimad palli suunas, et saada see enda valdusse. Tavaliselt ujuvad mängijad krooli, ajades palli käte vahel edasi.
Ründamisaega on 35 sekundit. Kui väravat selle ajaga ei saavutata, läheb pall vastase valdusse. Pärast väravat ujuvad mõlema võistkonna mängijad oma poolele ja palli paneb keskväljakult mängu see võistkond, kellele värav visati.
Kui mängida tuleb võiduni, siis tähendab see seda, et viigiga lõppenud normaalajale järgneb 2 x 3 minutit lisaaega. Enne seda on viis minutit vaheaega.
Kohtumist juhivad kaks m ängukohtunikku, üks ühel pool, teine teisel pool basseini. Basseini ääres peab kohtuniku jaoks olema piisavalt ruumi, et ta saaks seal liikuda. Kohtunikud annavad oma otsustest mängijaile ja sekretariaadile teada vile ja žestidega.
Abi- ehk väravakohtunikud kasutavad ainult žeste, nad istuvad basseini nurkades väravaga ühel joonel.

Veepalli määrustik arvestab kahesugust eksimust. Väikese vea korral läheb pall vastasvõistkonnale, suure vea puhul, näiteks ebasportliku käi¬tumise korral, eemaldatakse eksinu 20 sekundiks mängust. Kolm isiklikku viga toovad kaasa sportlase eemaldamise mängust kohtumise lõpuni, kuid teda võib asendada kaasmängija. Tõsi, alles pärast 20 sekundi möödumist.
Vastase löömise eest kõrvaldatakse mängija ilma asendusõigust and¬mata. Võistkond peab jätkama vähemuses. Muidu võib mängijat asendada pärast värava viskamist, enne lisaaja algust, seoses võistkonnakaaslase eemaldamisega ning vigastuse või muu sellise juhtumi puhul. Kapten peab kohtunikku vahetusest teavitama.
Määruste rikkuja karistus sõltub kohast, kus rikkumine toimus; kui see leidis aset viie meetri alal, siis saab vastane õiguse teha väravasse karistus-vise. Et 85% veepalluri kehast on vee all, siis seal toimuvad ka peamised rikkumised (kinnihoidmine, jalgadega löömine, uputamine, küünarnukiga virutamine jms). Et pükste lõhkirebimine on üpris levinud, siis on kõigil mängijail jalas vähemalt kahed ujumispüksid.
Mängijad ei tohi oma keha kreemitada ega õlitada.