Mitte ühelgi mäesuusatajal polnud seni õnnestunud teha talimängudel puhas töö – võita kõik kolm võistlusala. Cortina d’Ampezzos sai esimesena selle vägitükiga hakkama Austria mäesuusataja Anton Sailer. Sünnikoha järgi Kitzbüheli Välgu hüüdnime saanud Sailer sündis 17. novembril 1935. Väike Toni asus suuskadele juba kaheaastaselt. Olümpiavõitja on oma esimesi katsetusi suuskaldel kirjeldanud autobiograafias: “Isa pakkis mind sisse, pani alla väikese suusapaari ja läksime Hahnenkammi mäele meie kodu lähedal Kitzbühelis. Tegin, nagu iga algaja, tohutult vigu. Toetusin liialt kandadele ja kaotasin tasakaalu. Kukkusin lõputult...” Aga varsti sirgus lapsest suurte mägede vallutaja.

Toni Sailer ei olnud ainus hea suusataja Kitzbühelis. Ka Andreas Molterer ja Matthias Leitner võistlesid temaga küla esimäesuusataja tiitli pärast. Ja see võistlus nõudis kõigilt kõrget taset. Sellist, nagu oli Christian Pravdal, ka Kitzbühelist pärit mehel, kes 1952. aasta Oslo talimängudel oli võitnud kaks olümpiamedalit.

183 cm pikkune ja 84 kg raskune Sailer otsis kaua endale sobivat laskumistehnikat. Ta harjus oma koguka kehaga, mis oli mäesuusataja kohta ebatavaliselt suur, kuid avastas, et raskem kehakaal suurendas oluliselt ka laskumiskiirust.

Kui Sailer jõudis Cortina d’Ampezzosse oli ta saavutanud juba mõningase kuulsuse. Murdunud jalaluu ei lubanud tal osaleda Oslo taliolümpial, kuid nüüd oli tervis korras ja mees lootis kõige paremat. Esimene alpiala Cortinas oli suurslaalom 26. jaanuaril. Sailer seisis silm silma vastu oma lapsepõlverivaali Moltereriga ja alati sama kindla vastase - slaalomirajaga. Võistlus toimus Ilio Colli nimelisel rajal. Ilio Colli oli kohalik mäesuusataja, kes ühel laskumisel paiskus 80 km tunnikiirusega vastu puud ja suri kohapeal. Igale suurslaalomist osavõtjale kingiti suveniiriks Colli pilt. Oma raamatus “Minu tee olümpia kolmikvõidule” kirjutas Sailer: “On ilus mõte nimetada nii kuulus rada... surnud kihutaja nime järgi, kuigi see pole just kuigi julgustav startijatele, kes saavad sellise surmamärgi.”

Molterer oli 2660 meetri pikkusel ja 623-meetrise languse ning 71 väravaga rajal kuues laskuja. Tema lõpuaeg oli suurepärane - 3.06,3. Juba usuti, et seda aega ei suuda enam keegi ületada. Moltereri õnnitleti ja kaisutati, kuid sportlane peletas kõik eemale, öeldes: “Toni pole ju veel tulnud.” Laskusid üksteist suusatajat, kuid Andreas Moltereri aeg püsis kindlalt esikohal. Siis tuli Saileri kord. Ta tuiskas väravate vahel nagu pöörane ja finišis peatusid stopperiosutid fantastilise 3.00,1 juures - tervelt kuus sekundit kiiremini kui Molterer.

28. jaanuaril toimunud slaalomivõistlus koosnes kahest laskumisest - esimene 79 ja teine 92 väravaga. Sailer oli klassi võrra teistest kiirem, saavutades parima aja mõlemas ning lõpetas koguajaga 3.14,7. See viis teda täpselt nelja sekundiga ette Jaapani üliõpilasest Chiharu Chick Igayast ja teine kuldmedal oli tõsiasi.

Viimane mäesuusatamisala meestele - kiirlaskumine - peeti 2. veebruaril. “Mulle meeldib kiirlaskumine kõige rohkem, sest slaalomis pead väravate vahel lengerdama ja tihti võid neist mööda sõita,” ütles Sailer. “Mulle meeldib vabalt kihutada. Kiirlaskumise saladus on tegelikult ettemõtlemise võime.”

Rada oli 3641 meetrit pikk, langusega 902 meetrit ja jääkorraga kaetud. Kuid Sailerit see ei heidutanud, pealegi oli ta rajarekordi omanik. Aga kui ta pingutas suusasidemeid, siis purunes üks klamber. “Seda polnud minuga kunagi varem juhtunud,” kirjutas ta oma raamatus. “Ma isegi ei mõelnud, et niisugune klamber võib puruneda ning polnud seepärast varuklambreid kaasa võtnud.”

Oli juba peaaegu tema kord laskuda. Iga hinna eest tuli leida kiiresti uus klamber, muidu jäänuks võistlus pooleli. Õnnetuseks oli probleem nii harvaesinev, et ka teistel suusatajatel polnud lisaklambreid kaasas. Siis läks mööda Itaalia treener Hansl Senger ning märkas austerlaste paanikat. Senger võttis kohe klambrid oma sidemetelt ja andis Sailerile. Tugev tuul ja jäine rada sundisid 75 startinud mehest 28 katkestama. Neist kaheksa tuli viia hospidali. Aga Sailerit ei tundunud miski häirivat. Kindlalt lõpetas ta laskumise, saades kaks ja pool sekundit parema aja, kui teiseks tulnud šveitslasel Raymond Fellayl. Pärast autasustamistseremooniat läks Sailer oma vanemate juurde ja ütles, hoides käes kolme kuldmedalit: “Väga hea, et siin on kolm kuldmedalit. Üks sulle, isa, teine sulle, ema, kolmas jääb minule.”

Toni Saileri sportlasekarjäär ei kujunenud pikaks. Pärast Cortinat saavutas ta veel kord suurtulemuse, võites 1958. aastal Badgastenis kolm maailmameistritiitlit. Vaid slaalomis pidi ta leppima teise kohaga. Nii nagu Zeno Colò neli aastat tagasi, sai ka Sailer tunda süüdistusi amatöörsportlase statuudi rikkumise pärast, kuigi põhjused selleks olid teistsugused kui itaallasel. Pärast olümpiavõite oli Sailer löönud kaasa filmides ja üks neist – “Must nool” - saavutas ka publikumenu. Ta ehitas hotelliks ümber oma alpimajakese, mis oli talle kingitud pärast Cortina d’Ampezzo mänge ning sai tekstiilikombinaadi omanikuks. Seda oli piisavalt palju, et Sailer amatöörsportlaste seast kustutada, kuid ametlikult toimus see siiski alles Badgesteini MM-i järel, kui Sailer oli võistlusspordist juba tüdinenud.

Talimängude kiiruisutamisvõistlused peeti viimast korda looduslikul jääl. 1755 meetri kõrgusel asuva Dolomiitide Pärli Misurina järve jää oli eliitklassist. Parema kvaliteedi saamiseks oli uisurajaga jääpank üldisest jäämassist välja lõigatud. Nõukogude sportlased olid kaasa toonud spetsiaalsed teaduslikud seadeldised kiiruse ja jää kvaliteedi mõõtmiseks. Sel puhul märkis keegi kohtunikest: “Vene sporditeadus on asendanud norralaste traditsiooni.”

Järve kõrgus ja sile jää aitasid kaasa paljude uute rekordite sünnile. Esmakordselt võideti olümpiakuld maailmarekordiga ja seda koguni kahekordselt. Nimelt kuulus 1500 m kuldmedal kahele Nõukogude Liidu kiiruisutajale: Jevgeni Grišinile ja Juri Mihhailovile, kes mõlemad näitasid maailmarekordilist võiduaega 2.08,6. 500 m kordas Grišin 40,2-ga maailmarekordit. Kokku püstitati järvejääl 41 rahvusrekordit ja 73 olümpiarekordit.

Talimängude ajaloo esimese medali Aasiasse võitis Jaapani üliõpilane Chiharu Chick Igaya, kellele kuulus talimängude slaalomirajal hõbemedal. See on jäänud ka Jaapani ainsaks medaliks mäesuusatamises. Igaya oli stardis ka 1952. ja 1960. aasta mängudel, kus oli slaalomis vastavalt 11. ja 12. kohal. 1982. aastal valiti Igaya ROK-i liikmeks.

Esmakordselt talimängudel võistelnud NSV Liitu saatis suuredu. Võideti 7 kuldmedalit ja 16 medalit, mis olid ülekaalukalt mängude parima näitajad. Sest Austria võitis järgmisena 11 ja Rootsi 10 medalit. Täielikult kustunud talispordi hällimaa Norra võitis uustulnukast neli korda vähem medaleid – ainult 4.

Nõukogude sportlaste edu alus oli kiiruisutamine, kus saadi 7 medalit. Neist neli kuldset. Üldist edu toetasid ka murdmaasuusatajad, kus mehed võitsid teatesõidu ja naised pälvisid 10 km distantsil kaksikvõidu. Väljaspool plaani saadi pronksmedal isegi mäesuusatamises, mida 20. sajandil rohkem ei juhtunud. Jevgenia Sidorova tuli kolmandaks slaalomis.

Iluuisutamise paarissõidus keesid publiku emotsioonid üles. Pealtvaatajate lemmikuks oli nooruke Saksamaa paar, 12-aastane Marika Kilius ja 19-aastane Franz Ningel. Paraku ei pidanud kohtunikud sakslaste etteastet siiski medali vääriliseks ja neile kuulus 4. koht. Seepeale hakkas publik kohtunikke apelsinidega pilduma. Neid lendas jääle sedavõrd palju, et võistlusareeni tuli kolm korda puhastada, enne kui olukord normaliseerus.

Pärast 20 aastast vaheaega oli talimängudel võistlemas taas sportlane kodu Eestist. Selleks oli kahevõistleja Uno Kajak. Rakveres seitsme aastase poisina suusatreeningutega alustanud Kajak saavutas esimest edu suusahüpetes, kus ta 1948. aastal tuli Eesti koolinoorte meistriks. Kolm aastat hiljem (1951) tuli ta aga Andsumäe trampliinil 17-aastase noorukina juba Eesti täiskasvanute meistriks. Samal aastal debüteeris NSV Liidu meistrivõistlustel Kirovis kahevõistluses saavutades 31. koha. 1953. aastal arvati Kajak kahevõistlejana üleliidulisse koondisse. Olümpiatalvel 1956 tuli eestlane NSV Liidu meistriks ning jõudis suurriigi olümpiakoondisse. taliolümpiamängudele. Olümpiavõistlus valmistas 26. kohaga siiski pettumuse. 1958 tuli Kajak veel NSV Liidu meistrivõistlustel hõbemedalile. 1959 ja 1960 oli NSV Liidu ametiühingute meister suusahüpetes ja 1961. aastal hüppas Gorkis esimese eestlasena suuskadel üle 100 meetri – 100,5 m, mis oli toona NSV Liidu rekordi kordamine.

Talimängude jäähokiturniir tähistas Kanada hegemoonia murdmist. Seni olid Kanadat esindanud amatöörklubid sammunud võidult võidule, jättes kõrvale vaid kaheldav allajäämine 1936. aastal Briti kanadalastele. Kui 1956. aastal lükati nad võidutroonilt 20. sajandi lõpuni. Alles 2002. aastal Salt Lake Citys saadi järgmine olümpiakuld pärast 1952. aasta Oslo mänge.

Kanada ajastu lõpetas uustulnuk NSV Liit. Nõukogude hokimehed olid end esimest korda MM-iks registreerinud 1953. aastal, kuid enne võistlusi siiski loobusid. Põhjuseks parima mängija Vsevolod Bobrovi haigestumine. Temast sõltus aga terve meeskonna käekäik. MM-i debüüt sai teoks aasta pärast Stockholmis ja võideti kohe kuldmedal. Järgmisel MM-il suutis Kanada küll veel peale jääda, kuid Cortinasse saabus olümpia debütant NSV Liit suursoosikuna ja suutis kohe esimesel katsel võita olümpiakulla. Olümpiaturniiril saavutati viis võitu viiest, väravate suhtega 25:5. Nende printsipiaalne kohtumine Kanadaga, keda seekord esindas Kimberley Kitchener Dutchmen, lõppes venelaste 2:0 võiduga.

Itaalia legendaarne bobisõitja Eugenio Monti (1928-2003) kodusel olümpial kuldmedalini ei jõudnud. Olgugi, et tegu oli juba 27-aastase kogenud sportlasega. Nii kahe- kui neljabobil kuulus tema juhitud Itaalia II ekipaažile hõbemedal. Seejuures kahebobil võitis korraldajamaale ainsa olümpiakulla Itaalia I meeskond. Maailma bobiajaloo ühel kuulsamal sportlasel Montil tuli oma suurt tundi oodata veel 12 aastat.

Esmakordselt kanti talimänge üle televisioonis. See aga segas olümpiatule süütajat Guido Carolit. Hoides käes tõrvikut, uisutas ta aukülaliste looži ette ja valmistus Itaalia presidendile saluteerima. Ärevusest komistas mees aga teleülekande tarvis maha pandud mikrofonijuhtmesse ja kukkus. Carol ei pidanud seda piinlikuks juhtumiks, lausudes hiljem: “Aga ma ei pillanud tõrvikut käest ega lasknud tulel kustuda.”

Olulise panuse andis NSV Liidu hokimeeskonna edusse kaitsepaar Ivan Tregubov - Nikolai Sologubov Neist Sologubov (1923-1988). oli lausa legendi staatuses. Teise maailmasõja ajal oli ta lendur, kelle lennuk sai 1944. aastal rindel pihta. Mees jõudis hädavaevu vigastatud lennuki üle rindejoone omade poole piloteerida.

Poolsurnud mees saadi lennukirusude alt elumärkidega küll kätte, kuid arstid olid pessimistlikud. Arvati, et heal juhul saab teda turgutada vaid ratastooliinvaliidiks. Kuna oli oht gangreenile, taheti amputeerida tema jalga. Sologubov aga lausunud kindlalt: “Ma kõnnin veel.” Mõne aasta pärast lubas mees, et hakkab ka jooksma ja ujuma. Tegigi mõlemat, lisaks mängis suurepäraselt jäähokit.

Temast sai hinnatud kaitsemängija, kellega hiljem armastati võrrelda Viktor Kuzkinit ja Valeri Vassiljevit.

“Jäähoki pole mingi ballett,” oli kehamängu hästi valitsenud Sologubovi kuulus ütlus. Lisaks oli ta tugev strateeg, kes pani omal ajal treener Anatoli Tarassovile pähe “ründava kaitsemängija” idee ning tõi väljakule põhimõtte: kõik ründavad, kõik kaitsevad. Kui veel lisada, et mees oli ka kõva väravatelööja, siis pole ime, et 39-aastaseltki oli ta All Stars meeskonna mängija (1963).