Curling

Vancouveri olümpiamängudele lubati 10 meeskonda ja 10 naiskonda, igasse võistkonda kuulub viis sportlast, kokku seega sada mängijat. Igal riigil on õigus välja panna üks võistkond. Olümpiamängudele kvalifitseerumisel arvestatakse kolme viimase aasta maailmameistrivõistluste tulemusi. Iga võistkond saab punkte vastavalt saavutatud kohale, lõplik paremusjärjestus saadakse punktide liitmisel ja nii määratakse 9 olümpiaturniiril osalevat võistkonda. Kümnes võistkond on nii meeste kui naiste arvestuses korraldajamaa Kanada.

Meeste ja naiste võistluse formaat on ühesugune. Esmalt mängivad kõik võistkonnad omavahel läbi, seejärel jätkavad neli parimat poolfinaalis. Olümpiaturniiri üheteistkümnendal päeval selgitatakse täpseima käe ja silmaga naiskond, kaheteistkümnendal päeval parim meeskond. Õige oleks esile tõsta mitte üksnes kätt ja silma, vaid ka külma närvi ja strateegiat.

Kummaski võistkonnas on neli mängijat. Neist igaüks saadab kahel korral kivi teele, seda tehakse vastasvõistkonnaga kordamööda. Eesmärgiks on kivi toimetamine võimalikult lähedale koduks nimetatava märklaua keskpunktile (inglise keeles tee). Iga kivi, mis on kodus ja tee’le lähemal kui esimene vastasvõistkonna kivi, annab punkti. Registreerida võib viis mängijat. Nad on võrdses seisus ja neid kasutatakse ja vahetatakse vastavalt võistkonna kapteni või treeneri otsustele. Enne võistluse algust teatatakse peakohtunikule heitejärjekord.

Kapten kannab inglise keeles nime skip ja temal on võistkonna ainujuhtimise õigus. Kui on kapteni kord mängida, siis jääb juhtimiskord abikapteni kätte. Viimane on peale kapteni ainuke mängija, kel on õigus olla kodus sel ajal, kui vastane läkitab kivi teele. Ülejäänud mängijad ei tohi seista kodu taga, vaid paiknevad raja ääres, heitejoonte vahel, välja arvatud siis, kui nad pühivad jääd või lähevad heitele.

Mõlema võistkonna eesmärk on saada rohkem punkte. Iga matš koosneb voorudest, neid on harilikult kaheksa. Kui põhivõistlus jääb viiki, siis järgneb lisavoor. Üks voor kestab tavaliselt veerand tundi, kogu matš keskmiselt kaks ja pool tundi. Üheski võistkonnas ei tohi mängu ajal olla rohkem kui üks asendaja. Igal juhul peab mängijail olema äärmiselt tundlik ja täpne käsi, sest sageli selgub võitja mõnemillimeetrise vahe põhjal. Keeruline on tunnetada, kuidas kivi liigub, samal ajal ise sellega kaasa libisedes.

Kaptenite juuresolekul loositakse alustav mees- või naiskond. Mõlemal võistkonnal on kaheksa kivi, mida vastased viskavad kordamööda. Võistlejate viskejärjekorra määrab kapten, matši käigus ei tohi see muutuda. Iga vooru lõppedes alustab eduseisus olija uut. Vooru alguseks loetakse hetk, kui esimene mängija on viskepositsioonil. Iga võistleja peab oma kivi teele saatma spetsiaalse heitejoone tagant (hog line), hoovõtt algab mõni meeter tagantpoolt. Mängus on ühtekokku 16 kivi ja iga voor lõpeb siis, kui kõik kivid on heidetud. Eesmärgiks on libistada oma kivi vastase omast paremale positsoonile või lüüa vastase kivi healt positsioonilt minema.

Väike keerlemiste arv – kolm-neli pööret väljaku pikkuse ulatuses – annab tõukele võimsa efekti. Paremakäelised mängijad viskavad keskjoonest vasakul pool asuvalt heitepakult, vasakukäelised keskjoonest paremal pool asuvalt heitepakult. Kivi, mis visatakse valelt pakult, eemaldatakse kohe mängust. Viskaja peab kivi laskma käest lahti enne, kui see jõuab lähima heitejooneni. Kõik heitejoone reegleid rikkunud kivid eemaldatakse ja paigalt liigutatud kivid asetatakse oma kohale tagasi. Kivi, mida mängija ei lasknud käest lahti ja mis ei jõudnud lähema keskjooneni, võib heitepaku juurde tagasi tuua ning uuesti heita. Iga mängija peab heiteks valmis olema, kui on tema kord, ega tohi kulutada mänguks põhjendamatult palju aega. Kui peakohtunik leiab, et mäng on põhjendamatult aeglane, teatab ta süüdi oleva võistkonna kaptenile: „Kivi tuleb heita 30 sekundi jooksul pärast minu märguannet, muidu eemaldan selle mängust.” Pärast seda, kui kivi on heidetud, võivad võistkonnakaaslased harjaga parandada jää libisemist. Sellega on võimalik kontrollida kivi liikumise kiirust ja suunda. Äge pühkimine sulatab jääd ja parandab kivi libisemist. Harjamist juhendavad kaptenid, see peab toimuma küljelt küljele, muidu võib hari kivile ette jääda. Kivi, mis tabab külgpiiret, eemaldatakse kohe mängust. Kivide asukohta ei mõõdeta enne, kui geimi viimane kivi on jäänud seisma. Kapteni soovil võib seda teha üksnes vahekohtunik.

Oma kiviga võib lüüa vastasvõistkonna kivi teelt minema. Tugeva löögiga teele saadetud kivi, mis vastase kivi kodust välja lööb, nimetavad mängijad haamriks. Haamrit võib kasutada alates võistkonna kolmandast kivist. Kapten otsustab, kas üritada saata oma kivi kodu keskele või lüüa vastase oma kaugele. Kui üks kivi on keskpunkti juba sisse visatud, siis hakatakse seda järgmiste kividega vastase visete eest kaitsma. Kui kokkupõrke tagajärjel kivi mõraneb, jätkatakse vooru lõpuni, alles siis võetakse kasutusele uus kivi. See kivi, mis jääb veeremise lõppedes külili või selili, kõrvaldatakse jäält. Juhul, kui võistluse käigus tuleb käepide täiesti ära, on õigus saada asendusvise. Kivi, mis ei jõua kaugema heitejooneni, eemaldatakse platsilt. Välja arvatud juhul, kui ta enne seda on põrganud kokku mõne mängus oleva kiviga.

Kui üks võistlejaist saab kohtumise ajal vigastada või haigestub ootamatult, heidab liider tema eest (viskab seega kokku neli kivi). Aga kui mängija viskab ühes geimis kogemata kolm kivi, mitte kaks, mängitakse edasi, nagu viga poleks juhtunud, ja eksinud võistkonna neljas mängija heidab selles geimis ainult ühe kivi.

Harjamisega soojendatakse jääpinda, seejärel libiseb kivi paremini. (Harjamine nõuab üsna suurt füüsilist pingutust.) Selle tegevusega võib viske pikemaks venitada (kuni 10% harjatud maa pikkusest) ning kivi libisemise suunda mõjutada. Keskpunkti joonte vahelisel alal libiseva kivi teekonda võib pühkida üks või mitu selle võistkonna liiget, kellele kivi kuulub. Vastasvõistkonna kivi teekonna harjamine keskpunkti joonte vahel on keelatud. Keskpunkti joone taga võib kummastki võistkonnast korraga pühkida ainult üks mängija, kas kapten või abikapten.

Jäähalli kogumõõdud on 54 m pikk ja 25,5 m lai, selles on neli jääväljakut ehk mängurada, igaüks 45,7 m pikk ja 4,75 m lai. Enne võistlust kastetakse jääd, et tekiks jääkristallidest pind. Keskpunktid ehk kodud asuvad teineteisest 34,2 m kaugusel. Kodude välis- ja sisepiiri värv pole reglementeeritud. Väljakul on heitepakud või jalatoed, kust mängija oma kivi teele saadab. Mõlema paku sisemine serv asub 7,62 cm kaugusel keskjoonest, nende pikkus ei tohi olla üle 20,32 cm. Kivi tuleb saata 3,66-meetrise läbimõõduga ringi keskpaika. Mängijatel peab olema tundlik käsi ja hea tunnetus, et anda 40-meetrisele viskele õige vint, tugevus ja suund.

Graniidist kivi ümbermõõt ei tohi ületada 91,44 cm ja kivi ei tohi olla madalam kui 11,43 cm. Kivi ei tohi kaaluda enam kui 19,96 kg (k.a käepideme ja kinnituskruvide kaal). Ümmargune veerekivi on nõgus nii alt kui ka pealt. Keskel on kivil suur polt, mille abil on kinnitatud linnukaelakujuline käepide. Sellest kinni hoides saadetaksegi kivi mööda jääd teele. Kivi nõgus alumine äär vähendab kokkupuudet jääga, võimaldades kivil paremini liuelda. Võistluse käigus ei tohi terveid kivisid vahetada. Kui mängu jooksul kivi puruneb, asetatakse asenduskivi kohta, kus jäi pidama kõige suurem kivi tükk.

Võistkond kannab ühesugust dressi, kindad on enda valida. Tavaliselt kantakse kummitallaga kingi või saapaid. Ühe jalatsi tald lubab jääl libiseda, samal ajal on keelatud teravad kandid, mis jätaksid jääle jälgi. Et jääl paremini libiseda, kinnitatakse jalatsite külge slider – lame tald. Sportlaste spetsiaalsete jalanõude üks tald ongi slider, mis vajaduse korral kaetakse libisematu, kummist „kalossiga”. Riided ning jalanõud peavad olema vastupidavad, sest ühe mängu jooksul liigutakse jääl üle kaheksa kilomeetri.

Et kivi liikumist kiirendada, kasutatakse Euroopas ja Põhja-Ameerikas jää pühkimiseks põrandaharjataolist harja. Harjad võivad olla valmistatud nii looduslikust (nt hobusejõhvid, maisiõled, seakarvad) kui ka tehismaterjalist (nailon jms). Vastavalt kapteni märguandele kasutab iga mängija oma harja, et libiseva kivi eest jäält pühkida silmale peaaegu nähtamatut puru või veetilku. See tagab kivi liikumise otse, ja kui vaja, siis kaugemale. Kapten kasutab oma harja ka võistkonnakaaslastele märguannete edastamiseks. Kui luud või hari muutub matši käigus kasutamiskõlbmatuks, asendatakse ta samatüübilisega. Seda kontrollib vahekohtunik.

Vahekohtunik lahendab kõik vaidlusalused küsimused, mis kaptenite vahel tekivad. Peakohtunik kuulab ära apellatsioonid vahekohtunike otsuste kohta ja tema langetatud otsus on lõplik. Peakohtunik võib igal hetkel mängu käiku sekkuda ja anda mängu käigu kohta juhiseid, nii nagu ta vajalikuks peab. Tema suunab mängija kas võistluse ajal või pärast seda dopingukontrolli. Olümpiamängudel ja MM-võistlustel antakse võistkondadele soojendusaeg sellel jääl, kus hakatakse mängima. Sellekohased juhised annab peakohtunik. Kui peakohtunik ja vanemkorraldaja teavad, et jää seisukord ei vasta nõuetele, peatatakse matš või lükatakse osa kohtumisest hilisema ajani. Aja ja jää üle otsustavad ülal nimetatud osapooled.

Võistkond saab ühe punkti kivi eest, mis asetseb keskpunktile lähemal kui vastasvõistkonna kivid. Punkte loetakse pärast kõigi 16 kiviga mängimist. Punktiarvestusse läheb iga kivi, mis asetseb keskpunktist kuni 1,83 meetri kaugusel. Mõõdetakse keskpunktist kivi lähima punktini. Juhul, kui mingit kivi liigutatakse paigast, enne kui on jõutud tulemuse osas kokkuleppele, antakse punktid, mis võib-olla oleks mõõtmisest saadud, mitteründavale esindusele. Seis loetakse viigiliseks, kui vahekohtunik ise liigutab kivi paigast sel ajal, kui ta mõõdab ühte mõõdetavatest kividest. Kui kaks või rohkem kivi on keskpunktile nii lähedal, et seis ei selgu mõõteringi abil, otsustab tulemuse peakohtunik, tehes seda silma järgi. Kui otsus jääb langetamata, loetakse see geim tühjaks geimiks.

kui kivi on visatud valest kohast, siis see kõrvaldatakse võistlusest;
kui võistleja viskab valel ajal, siis tema kivi peatatakse ja antakse talle tagasi;
kui mängija puudutab oma võistkonna poolt teele saadetud kivi, siis see eemaldatakse jäält. Kui kivi on puudutanud vastasvõistkonna mängija, pannakse kivi kohta, mida osutab kannatada saanud võistkonna kapten.

Keelatud on igasugune tegevus, mida võib tõlgendada kui katset vastasvõistkonda heidutada.