Eesti Spordi Harta

 

Täiendustega vastu võetud V Eesti Spordi Kongressil 29. novembril 2002.a. Tartus

E E S T I   S P O R D I   H A R T A

 

Eesti Spordi Harta (ESH) on spordiliikumise kui terviksüsteemi struktuuri, funkt­sioneerimi­se ja are­ne­mi­se põhimõtete kogum, mis on Eesti spordipoliitika alus, järgi­mi­seks kõigile spor­dis osa­lejatele ja soovi­tus­lik valitsemisorganeile.

ESH määratleb spordi koha Eesti ühiskonnas, Eesti spordi üldised eesmärgid ja prio­ri­teedid, organi­sat­sioo­nilise põhistruktuuri ja juhtimise põhimõtted, sportimise korral­da­mi­se ja majanda­mi­se pea­mised teed.

ESH eesmärgiks on kujundada ühtset nägemust spordist ja sellele toetuvat tasa­kaa­lus­tatud spordi­poliitikat, kooskõlastatud tegevust spordielu korraldamisel ja arendamisel Eestis.

ESH lähtub Eestimaa sporditraditsioonidest ja vajadustest ning järgib Euroopa Spordi Har­ta, Olümpia­harta ja teiste sporti reguleerivate rahvusvaheliste doku­men­ti­de põhimõtteid, peab vaielda­ma­tuks spordi korraldamist Spordi Eetika Koodek­si kohaselt, va­ba­na dopingu kasutamisest ja mis­tahes vägivallast.

ESH võetakse vastu ja selles tehakse muudatusi Eesti Spordi Kongressi kui spordi­organi­sat­­sioonide ja -üld­suse kõrgeima foorumi poolt.

 

1. SPORT JA SELLE EESMÄRGID EESTIS

1.1.  Käesolevas hartas mõistetakse ja käsitletakse spordi üldmõiste all kõiki sportliku tege­vuse organiseeritud ja organiseerimata vorme ning tasandeid koolieelsest kehalisest kas­vatusest tipp­spordini.

1.2.  Sport kui Eesti kultuuri lahutamatu osa on rahva kehalise, vaimse ja moraalse kas­va­tuse ter­viksüsteem, mis tugevdab elujõudu ja tervist, võimaldab eneseteostust ja vaba ava­tud suhtle­mist, kujundab sportlik-aatelist ellusuhtumist teenides rahva heaolu ja elu­kvaliteedi tõusu. Vaimsus ja kultuursus, humanism ja isamaa-armastus, karskus, edupüüdlikkus, ausus, loo­vus ja töökus on aated, mida spordis järgida ja mida sport peab aitama kujundada. Aus mäng ja sportlikult väärikas käitumine ning olümpiaideede respekteerimine jäägu sportliku kasvatuse ideaalideks alati ja kõikjal. Sport kasvatab ja järgib säästva arengu põhimõtteid.

1.3. Kasvab spordi tähtsus ühiskonnas - nii sotsialiseerivast ja tervistuslikust kui majanduslikust aspektist. Spordisüsteemi kui spordiliikumise institutsioonilise osa vahetu põhieesmärk on kogu rah­va kehaline vormisolek ja sportlik eluviis.

1.4. Eestis on igal inimesel sõltumata vanusest, soost, rahvusest, tõekspidamistest, päritolust, vä­he­mustesse kuuluvusest, varanduslikust seisundist või mõnest muust tun­nusest õigus osaleda spor­dis ning riiklikel ja kohaliku omavalitsuse organeil on kohustus luua vastavad võimalused. Sport ei seo end poliitiliste erakondade tegevusega.

1.5. Õppeprogrammiline kehaline kasvatus (spordi algõpetus) koos koolispordi ja tervi­se­õpe­tusega annab sirguvale põlvkonnale vajalikud oskused, teadmised  ja võimed püsida heas kehalises vormis, jätkata sportimist kogu elu vältel. Eesmärgiks on vähemalt kolme kehalise kasvatuse tunni rakendamine nädalas.

1.6. Tervisesport pakub sportliku liikumisharrastuse võimalust kõigile - väikelastest vanu­ri­teni, naistele ja meestele, puuetega inimestele ja liikumisravi vajavatele. Eesti spor­di­organisatsioonid võtavad aktiivselt osa ülemaailmsest liikumisest “Sport kõigile” arendades ja toetades sporti­mist looduses ja elukohtades, korraldades sportlikke üritusi, arendades igakülgselt sporti töö­koh­tades (firmasporti).

1.7. Võistlussport teenib sportliku eneseteostuse ja isiksuse arengu huve ja selle harras­tamist soo­dus­tatakse kõigil soovijail. Ülemaalise võistlussüsteemi põhiteljeks on spordi­klubide vaheli­ne konkurents.

        Eesti arendab tippsporti püüdes väärikalt esineda rahvusvahelisel areenil, sealhulgas olüm­­pia­mängudel ning loob tippsportlastele selleks võimalused, hoolitseb nende järel­kasvu eest. Aktsepteeritud on elukutselise spordi viljelemine.

 

2.  SPORDIORGANISATSIOONI PÕHISTRUKTUUR JA JUHTIMINE

2.1.  Eesti spordiorganisatsiooni ülesehitus ja funktsioneerimine järgib demokraatlikke põhi­­mõt­teid austades tegevusvabadust ja demokraatlikult vastuvõetud otsuste täitmist.

2.2.  Spordiharrastus baseerub omaalgatuslike vabatahtlike spordiühenduste tegevusel. Valitse­mis­asutuste osa on toetav ning see määratakse  Spordiseadusega, mis sätestab Eesti spor­di­liikumise õiguslikud alused.

Lähtudes Euroopa Spordi Hartast, mis hindab kõrgelt spordi tähtsust ühiskonnas, tee­vad va­litsemis­asutused spordiharta eesmärkide elluviimiseks tihedat koostööd spor­diühendustega, toe­tavad sporti­mis­võimaluste loomist, koolitamist (ka täiend- ja ümber­õpet), aitavad koor­di­nee­rida spordiliikumist eelkõige selliste valdkondadega nagu hari­dus, tervishoid, sot­siaal­hooldus, piirkondlik planeerimine, keskkond, kaitsejõud, kultuu­ri­elu ja vaba aja veetmine.

Valitsemisasutused astuvad samme, et kaitsta ja kujundada spordi eetilisi tõeks­pidamisi, spor­diga tege­le­jate inimväärikust ja ohutust.

2.3. Nii riiklikud kui ka kohaliku omavalitsuse täitevorganite spordistruktuurid hoolitse­vad spordi miini­mum­vajaduste materiaalse katmise eest, sportimisalade ja spordira­ja­tiste regionaalse kavandamise, spordispetsialistide koolituse tagamise, spordi ja sportlaste õi­gus­te eest ning teostavad riiklikku spordipoliitikat ja riiklike vahendite sihi­pärase kasutamise kont­rolli.

2.4. Spordiorganisatsioonide algne ja põhiline ühinemise vorm on spordiklubi. Klubid moo­dus­tu­vad nii regionaalselt kui ka baasorganisatsioonide (koolid, ettevõtted, asutused jms.) juurde ning arendavad sportlikku, kultuurilist ja sporti teenindavat majanduslikku tegevust, teostavad spor­di­alast väljaõpet ja hoolitsevad sportliku järelkasvu eest. Klubid võivad olla väga mitmesugused (ühe- või mitme spordiala klubid, võistlus- või ter­vise­spordi klubid jne.).

Igaühel peab olema õigus kuuluda spordiklubisse ja kasutada selle võimalusi ning kohus­tus täita oma klubi poolt kehtestatud reegleid.

Spordiklubid võivad vabatahtlikkuse alusel moodustada spordiklubide liite ja muid spordi­ala­seid ühendusi.

2.5.  Spordimeisterlikkuse arendamisel lähtutakse spordialakeskse juhtimise printsiibist, mis eel­dab spordialaliitude iseseisvust oma tegevuses. Spordialade liidud hoolitsevad üht­lasi vastava ala lai­e­ndamise ja tervisesportlike vormide viljelemise eest.

2.6.  Keskne organisatsioon vabatahtliku spordiliikumise korraldamiseks ja koordinee­rimiseks on spordi­alaliitude, seltside ja muude spordialaste ühenduste poolt vabataht­lik­kuse alusel moo­dus­tatud Eesti Olümpiakomitee, kes korraldab ka osavõtu Olümpiamängudest. Spordiklubid,     -seltsid, -liidud jm. võivad moodustada mitmesuguseid erisihitisega üle­maa­li­si ühendusi (näiteks koolispordi, üliõpilasspordi, firmaspordi, maaspordi, puue­tega ini­mes­te spor­di, vete­ra­nide jm. ühendused).

Tähtsamate spordipoliitiliste ja spordi majandamise otsuste väljatöötamiseks ning spordi­elu koor­di­neerimisele kaasaaitamiseks tegutseb sporti haldava minis­teeriumi juu­res silmapaistvatest spordikompetentsetest isikutest ühiskondlik Eesti Spordi Nõu­kogu.

Tervisespordi kui spordiliikumise osa üldine juhtimine ja abistamine lasub tervisespordi ülemaalisel ühendusel. Iga inimese liikumisharrastus tagatakse kompleksselt - võimaluste loomi­sega nii koo­lides kui ka töökohtades, nii piirkondlikult kui ka individuaalsete tegevus­vormidega.           

2.7.  Piirkonniti juhib spordielu kohalik spordiliit, kes juhindub selle piirkonna spordi üldesin­dus­kogu ot­sus­test. Riigi ja kohaliku omavalitsuste asutuste funktsioone täidavad maa­konda­des, linnades ja valdades vastavad spordialased struktuuriüksused.

2.8.  Spordialast õpetust antakse kõikidel tasanditel - vabahariduskoolitusena (rahvakooli­tusena), täiend- ja tasemekoolitusena, õppeasutuste ja spordiorganisatsioonide ühistöös - ülemaaliste ja piirkondlike õppe­keskuste võrgu kaudu. Spordi õpetamine ja harrastamine peab toimuma piisava arstliku kontrolli all.

 

3. MAJANDAMINE

3.1.  Sporti majandatakse kombineeritult nii riiklikest, munitsipaalsetest kui ka juriidiliste ja füü­si­liste isikute, samuti spordisüsteemi enda poolt loodud vahenditest. Kooli kehaline kas­vatus ja osa spordiorganisatsioonide põhitegevusest kaetakse riigi ja kohaliku oma­valitsuse eelarve­test. Säilitatakse ja arendatakse vabatahtliku sporditöö traditsioon kui olu­line ressurss spordi vil­je­lemisel.

3.2. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse organid abistavad spordiühendusi ja spordiga tege­lejaid vastastikku kasulike lepingute sõlmimisel äri­ringkon­da­dega, tööandjatega, massimeediaga ja teistega, välistades seejuures spordi ja sportlaste eksplua­teerimise.

3.3.  Spordirajatiste üldine planeerimine, rajamine ja ülalpidamine kuulub reeglina riigi ja koha­­li­ke oma­valitsusasutuste kompetentsi. Spordirajatisi tuleb ehitada ja kohandada nii, et seal saak­sid harjutada ka puuetega inimesed.

3.4.  Spordibaaside rajamise prioriteedid on:  laste sportimisplatsid;  liikumisrajad ja -alad; saalid ja uju­lad. Spordirajatiste kavandamisel ja ehitamisel järgitakse säästlikkuse ja loo­dus­hoiu põhi­mõt­teid. Taotletakse, et sisespordibaaside läbilaskevõime rahuldaks piir­kond­likult kõigi soovijate spor­timis­vajaduse. Spordirajatisi kasutatakse sportlikel ja sporti toe­tavatel ees­märkidel. Vajalik on sportimis­võimaluste loomine kõigis ettevõtetes ja asutustes, kõigi töö­and­jate poolt.

 

4. KOOLITAMINE, INFO JA TEADUS

Igal soovijal peab olema võimalus saada spordiõpetust ning iga spordiõpetaja peab olema eri­alaselt ates­tee­ritud. Juhendamisel ja suunamisel spordis on nõutav kvalifikatsioon, mis tagab juhendatavate ohutuse ja tervise, samuti õppeprotsessi kasvatusliku efektiivsuse. See eel­dab spordispet­sialistide koolitust üli­koo­li tasemel, spordi kõiki aspekte puudu­tavat teaduslikku uuri­mistööd ja ajaga sammu pida­va infosüsteemi funktsioneerimist. Riik toetab spordialaste aja­kir­ja­de ja õppematerjalide väljaandmist.

Massimeedialt oodatakse spordialast asjatundlikkust ja vastutustunnet Eesti spordi­elu ka­jas­­tamisel, selle arengu ja aadete eest seismisel.

 

5. KOOSTÖÖ

Eesti spordiorganisatsioonid teevad tihedat koostööd nii omavahel kui ka teistes, esma­joo­nes sotsiaal-kultuurilistes valdkondades.

Rahvusvahelist spordialast koostööd arendatakse spordi kõigil tasandeil kooskõlas rah­vus­va­heliste organi­satsioonide tööjaotuse ja subordinatsiooniga.

Tokyo

Tokyo suveolümpiamängudeni on jäänud 1098 päeva, 21 tundi, 30 minutit.

PyeongChang

PyeongChangi taliolümpiamängudeni on jäänud 203 päeva, 7 tundi, 45 minutit.