Academia Gustavianas oli arvatavasti ametis vehklemismeister.

Academia Gustava-Carolina ajal kuulusid õppejõudude koosseisu tantsumeister ja vehklemismeister.

Tartu õuekohtu hoones sisustati saal ülikooli vehklemisharjutuste ja tantsutundide jaoks.

Taasavatud Tartu Ülikooli õppekavasse võeti ka ratsutamine, vehklemine, ujumine ja tants.

Tallmeister Justus von Daue ehitas ülikoolile esimese maneeži.

Kanepi pastor Johann Philippe von Roth lülitas Kanepi kihelkonnakoolis vabatundide programmi kehalised harjutused.

Võimlemise tõi Eestisse Tartu Ülikooli lektor Karl Eduard Raupach, kes koos professor Friedrich Georg Wilhelm Struvega moodustasid 40 - 50 osalejaga võimlemisrühmad.

Tallinnas asutati Eesti esimene teadaolev sportlik ühendus - "Uljaste Purjetajate Ordu".

Valmis Tartu Ülikooli uus maneež kivihoonena.

Rajati üliõpilaste supluspaik Emajõel.

J.J.F. Parroti juhtimisel vallutati Suure Ararati tipp, mida loetakse alpinismi alguseks Venemaal.

Esimese eestlasena valiti ülikooli vehklemismeistriks Alexander Malström.

Esimene teadaolev eestlase avalik maadlusmatš - voorimees Johann Innok astus vastu itaalasest tsirkusejõumehele Pierre Pazzianile.

Toomele rajati ülikooli võimlemisväljak.

Esimese kutselise võimlemisõpetajana Eestis asus Tartu Kubermangugümnaasiumis tööle J.R. Reinhard.

Asutati Tartu Võimlemisühing.

Reinhardi eestvõttel korraldati Tartus Toomel esimene võimlemispidu Eestis.

Tallinnas asutati saksa võimlemisselts "Revaler Turnverein".

Tartus asutati saksa võimlemisselts "Dorpater Turnverein".

Avati Dorpater Turnvereini võimla Tartu Linnavalitsuse Ametnike Pensioniühingu hoone tiivas.

Võimlemisõpetaja Paul Buro avaldas raamatu "Das Turnen in Beziehung auf die Wehrpflicht" (Võimlemine seoses sõjaväeteenistuskohustusega).

Laiuse köster Jüri Soo hakkas korraldama kehalist kasvatust Laiuse Kihelkonnakoolis.

Asutati Tartu Sõudeklubi (Dorpater Ruderclub).

C.R. Jakobson avaldas oma "Kooli lugemise raamatu" III osas antiikolümpiamänge tutvustava "Olimpia mängupühad".

Jüri Soo korraldas Mõra mõisas esimese rahvakoolide võimlemispeo.

Ilmus esimese eestikeelse kehakultuurialase õpikuna Johann Kurriku kirjutatud "Turnimise raamat".

Ajalehes "Revalsche Beobachter" avati malenurk.

Ajaleht "Olevik" avaldas eestikeelse malemänguõpetuse.

Esimesed teated purjetamisvõistlustest Pärnus.

Gustav Boesberg asutas esimese eestlaste raskejõustikuringi (mitteametliku), millest kasvas välja Tallinna Vabatahtlik Atleetide Klubi.

Asutati Eestimaa Merejahtklubi.

Asutati jalgratturite klubid Tartus ja Tallinnas.

Tartus avati esimene spetsiaalselt spordihoonena mõeldud ehitis - Laia tänava võimla.

Toimusid esimesed avalikud tõstevõistlused "Lootuse" seltsi korraldusel Tallinnas, kus esikoha võitis Gustav Boesberg.

Eestlane Aleksander Punga sai Tartu Ülikooli võimlemisõpetajaks.

Narva karskusselts "Võitja" korraldas rahvapeol võidujooksu.

Esimese eestlasena siirdus elukutseliseks maadlejaks Gustav Vain.

Georg Lurich püstitas oma esimesed maailmarekordid.

Toimus esimene teadaolev avalik tennisedemonstratsioon Tallinnas Bade-Salonis.

Tallinna tänavatele ilmus esimene mootorratas.

Ateenas I kaasaegsetel olümpiamängudel viibis USA sõudmisvõistkonna koosseisus ka eestlane H. Lerchenbaum. Paraku ta  ei osalenud siiski võistlustel, sest need jäid tormi tõttu pidamata.

Esimese ametliku eesti spordiseltsina asutati Saadjärve Jalgratta Sõitjate Selts.

G. Lurichi ringreis Eestis põhjustas eestlaste hulgas tõelise ärkamisaja spordis, sündis rohkesti raskejõustikuringe ja klubisid. G. Lurich propageeris ka karskust ja terveid eluviise.

Esimestel (mitteametlikel) amatööride Euroopa meistrivõistlustel esines edukalt Georg Hackenschmidt, saades III koha tõstmises ning tulles Euroopa meistriks maadluses.

Asutati Tartu Jalgratta Sõitjate Selts "Taara".

Asutati Krüüdneri Jalgratta Sõitjate Selts "Kiirus".

Asutati St. Peterburi Eesti Jõukarastuse Selts "Kalev".

Võeti kasutusele Tallinna tänava kruusaauk spordiplatsina, praegune Tartu Ülikooli staadion.

Asutati Tallinna Jalgrattasõitjate Selts "Kalev".

G. Lurich ja G. Hackenschmidt tulid esimest korda elukutseliste maadluse maailmameistriks.

Asutati Tartu Spordiring, mis sai 1907 nimeks "Aberg" ja 1919  "Kalev".

Euroopas hakati asutama Lurichi nime kandvaid spordiseltse.

Haapsalus toimusid esimesed võistlused jääpurjetamises.

"Kalev" avas liuvälja Gonsiori aias Tallinnas.

Tartu Ülikoolis moodustati esimene üliõpilaste spordiring "Sport", mis järgmisel aastal sai ülikooli valitsuselt tegutsemisloa.

Eestis hakkasid levima jalgpall, kergejõustik, tennis, uisutamine.

Anton Õunapuu juhtimisel peeti "Kalevi" seltsi poolt Gonsiori aias pallimängude kursused.

Eestis peeti esimesed võimlemisõpetajate kursused Helmi Põlli juhtimisel, kes oli Soomes läbinud võimlemisõpetajate kursused.

Tallinna külastas malemaailmameister E. Lasker.

Tegevust alustasid nn. düünapoisid, meie esimeste kergejõustikuässade kasvulava.

Georg Hackenschmidt avaldas oma oma esimese spordifilosoofilise teose "The Way to Live", mis tutvustab kehakultuurialaseid treenimisvõimalusi igale inimesele, kes tahab olla tugev ja terve.

Peeti esimesed ametlikud kergejõustiku- ja jalgpallivõistlused.

Tartus peeti esimesed poksivõistlused Eestis.

Esimesed ujumisvõistlused peeti Sindis, Tartus ja Tallinnas.

"Kalev" rajas "Lootuse" väljale kergejõustikuplatsi.

Olümpiamängudel Stockholmis osalesid esimest korda eestlased, tehes seda edukalt. Martin Klein tõi Eestisse esimese olümpiaautasu, kreeka-rooma maadluse hõbemedali ja sõudja Maksimilian Kuusik sai III - IV koha.

Peeti esimesed autosõidu võistlused.

Anton Õunapuu lõpetas Helsingis kehakultuuriõpingud, saades esimeseks kõrgharidusega kehakultuurispetsialistiks Eestis.

Peeti esimene jääpallimatš.

Peterburis hakkas ilmuma Tõnu Võimula toimetusel "Jõu Ilm", esimene iseseisev spordiväljaanne eesti keeles.

Helsingi Ülikooli Võimlemisinstituudis sai esimese eestlannana kehakultuurialase kõrghariduse Anna Raudkats.

Esimese spordiliiduna asutati Tallinna Jalapalli Liit, mis aga lõpetas tegevuse järgmisel aastal.

Ilmus esimene "Spordi kalender".

Peeti esimesed esivõistlused kergejõustikus.

Ilmus eesti keeles Lauri Pihkala "Poiste spordiõpetus".

24. veebruaril kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik.

Asutati Kalevlaste Maleva.

30. novembril korraldati Eesti Spordi Kongress, kus otsustati ellu kutsuda Eesti Spordi Liit ja Eesti Olümpia Komitee ning võtta osa Antverpeni olümpiamängudest 1920. aastal.

Tondi kasarmutes alustati sõjaväe spordikursustega, mis said aluseks sportlikule väljaõppele Eestis.

20. jaanuaril peeti Eesti Spordi Liidu asutamiskoosolek. Eesti Spordi Liidu esimeheks valiti Ado Anderkop.

Lurich ja Aberg surid Venemaal Armaviri linnas tüüfusesse.

Ilmumist alustas "Eesti Spordileht".

Eesti osales esimest korda iseseisva võistkonnaga olümpiamängudel, Antverpenis võistles 14 sportlast. Tõstja Alfred Neulandist sai esimene Eesti olümpiavõitja, "hõbeda" võitsid maratonijooksja Jüri Lossmann ja tõstja Ain Schmidt (Sillak).

Peeti esimene maavõistlus jalgpallis, Soomele kaotati 0:6.

Toimus I kehalise kasvatuse kongress.

Peeti esimesed Eesti meistrivõistlused jalgpallis.

Asutati esimesed spordialaliidud - jalgpalliliit ja talispordiliit.

Tartus toimus I Noorte Püha.

Tallinnas peeti esimesed maailmameistrivõistlused tõstmises, edukaim riik oli Eesti kolme maailmameistriga - A. Neuland, S. Hallap ja  H. Tammer.

Aleksander Klumberg-Kolmpere püstitas maailmarekordi kümnevõistluses.

Asutati Eesti Spordi Keskliit (ESK), mille esimeheks valiti Gustav Laanekõrb.

ESK esimeheks valiti Leopold Tõnson.

Registreeriti ESK ja EOK põhikirjad.

EOK esimeseks esimeheks sai välisminister Friedrich Akel.

Alustati Kadrioru staadioni ehitamist.

Toimusid I SELL-I mängud.

Pariisi OM osales 44 Eesti sportlast. Kuldmedali võitis maadleja Eduard Pütsep, "hõbeda" tõstja Alfred Neuland, "pronksi" tõstjad Johannes Kikas ja Harald Tammer, maadleja Roman Steinberg ja kümnevõistleja Aleksander Klumberg (Kolmpere).

"Eesti Spordilehe" küsitlusel valiti Eesti kõigi aegade suurimaks sportlaseks A. Klumberg-Kolmpere.

Asutati Eesti Võimlemisõpetajate Selts.

Asutati Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri Sihtkapital.

Loodi spordiliitude asjaajamist ühendav organ - Spordibüroo.

Avati Kadrioru staadion.

Eestis võistles Paavo Nurmi.

Toimus II kehalise kasvatuse kongress.

Ilmumist alustas Kehakultuuri Aastaraamat.

Asutati Eesti Töölisspordi Liit.

ESK esimeheks valiti Johan Laidoner.

Esimeste eestlastena võistlesid taliolümpiamängudel St. Moritzis kiiruisutajad Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt.

Amsterdami OM oli Eesti esindatud 19 sportlasega. Olümpiavõitjateks tulid maadlejad Osvald Käpp ja Voldemar Väli, hõbemedalivõitjaks tõstja Arnold Luhaäär ja pronksmedalid said purjepaat Tutti V klassis 6m ja maadleja Albert Kusnets.

Friedrich Akel sai ROK-i liikmeks.

Tartus hakati andma kehakultuurialast kõrgharidust - Tartu Ülikooli juurde loodi Kehalise Kasvatuse Instituut.

Jaan Jaago tuli Münchenis seitsmendat korda maailmameistriks elukutseliste maadluses.

Toimus Eesti Spordi Keskliidu esimene reorganiseerimine.

Tartu Ülikooli lõpetasid esimesed kõrgharidusega kehakultuurispetsialistid.

Asutati Eesti Laskurliit.

Euroopa Jääpurjetamisliit kinnitas rahvusvaheliseks klassiks Erik Holsti konstrueeritud monotüüp XV klassi.

Los Angelese OM esindasid Eestit tollal USA-s elanud 2 sportlast. OM eestlastele medaleid ei toonud.

Loodi Tallinna Spordipressi Klubi.

EKRAVE-liidu lõhenemise tagajärjel tekkisid Eesti Maadluse-, Poksi- ja Tõsteliit.

ESK esimeheks valiti Ado Anderkopp.

Spordiajakirjanikud valisid esmakordselt aasta parimat sportlast, kelleks sai kaugushüppaja Nikolai Küttis.

Toimusid I Eesti Mängud, kus esines ligi 5000 võimlejat ja 600 sportlast. Mängude raames toimus ka spordinäitus, millest loodeti alust tulevasele Eesti Spordi Muuseumile.

Tartus valmis Tamme staadion.

ESK esimeheks valiti riigisekretär Karl Terras.

EOK esimeheks valiti Johan Laidoner.

Peeti Eesti I Talimängud.

Peeti Eesti I Raskejõustikumängud.

Toimus Eesti Spordi Keskliidu teine reorganiseerimine.

Berliini OM osales 37 Eesti sportlast. Maadleja Kristjan Palusalu krooniti esimese eestlasena kahekordseks olümpiavõitjaks, kaks medalit võitis ka teine maadleja, August Neo – "hõbeda" ja "pronksi". Veel Eestile hõbemedal poksis – Nikolai Stepulov, pronksmedalid tõstmises – Arnold Luhaäär ja maadluses Voldemar Väli.

Joakim Puhk sai ROK-i liikmeks.

Ilmus A. Antsoni kirjutatud "Berliini olümpiamängud" - esimene olümpiaraamat Eestis.

Rakendati tööle ESK-i erialaõpetajad ja maakonna-instruktorid.

ESK-i juurde asutati Noorte Spordiliit.

ESK hakkas saama toetust riigieelarvest.

Tartus Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis alustas õpinguid teine lend.

MM-võistlustel laskmises võitis Eesti vabapüssimatšis igavesti rändava Argentiina karika.

Ilmus "Spordibiograafiline Leksikon".

Kutsuti ellu sihtasutus "Kehakultuurihoone".

Eestis peeti EM-võistlused jääpurjetamises ja kreeka-rooma maadluses.

Korraldati Eesti Talipäevad.

Kadrioru staadion sai betoontribüünid.

Peeti II Eesti Mängud.

MM-võistlustel laskmises võitis Eesti teist korda Argentiina karika ja tõusis parimaks laskurmaaks maailmas.

Ilmumist alustas "Spordi suurraamat".

Eesti Spordi Keskliit ühendas ligi 350 spordiliitu, klubi, seltsi ja osakonda.

Eestimaal loendati 119 spordiväljakut, 63 võimlat ja 25 välisujulat.

20 iseseisvusaasta jooksul võitsid Eesti sportlased OM-delt 6 kuld-, 6 hõbe- ja 9 pronksmedalit, MM-delt 116 ja EM-delt 52 medalit, 21 spordiala koondised kohtusid 724 korral teiste riikide võistkondadega, edukamad alad olid laskesport, kreeka-rooma maadlus, tõstmine, kergejõustik, poks, jalgpall, male.

21. juunil Eesti okupeeriti NSV Liidu poolt.

Lõpetati kõigi "töötava  rahva huvidega vastuolus olevate" spordiorganisatsioonide tegevus, sh. Eesti Spordi Keskliit, spordialaliidud ja -seltsid.

Moodustati ENSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kehakultuuri- ja Spordikomitee.

Eesti liikmeksolek ROKis katkes de facto. De jure pole Eesti ROK-i nimekirjast kunagi kaotatud olnud.

Ilmumise lõpetas "Eesti Spordi Leht", mille asemel alustas ilmumist ajakiri "Kehakultuur".

Lõppes ka teiste perioodiliste spordiväljaannete ja "Eesti Kehakultuuri Aastaraamatu" ilmumine.

Asuti looma kehakultuurikollektiive.

Asutati ÜKSÜ "Dünamo" Eesti Vabariiklik Nõukogu.

Asutati  VKSÜ "Spartaki" Eesti Vabariiklik Nõukogu.

7. juulil ületasid Saksa väed Eesti piiri ja algas Saksa okupatsioon.

Spordielu seati juhtima Eesti Omavalitsuse Rahvakasvatuse Peavalitsuse Spordiamet.

Nõukogude armeest demobiliseeriti grupp sportlasi ja saadeti õppima Moskva Kehakultuuriinstituuti ja nendest said esimesed sõjajärgsed sporditöötajad Eestis.

Moskvas taastati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee.

Tallinnas taastati Eesti Spordi Keskliit.

Esimese eestlasena sai NSV Liidu teenelise meistersportlase tiitli maadleja Johannes Kotkas.

22. septembril Tallinna vallutamisega Punaarmee poolt taastus Eestis Nõukogude okupatsioon.

Hakati taas juurutama  nõukogulikku spordisüsteemi.

Tartu Ülikoolis taasalustas tööd Kehalise Kasvatuse Instituut, mis hiljem reorganiseeriti  kehakultuuriteaduskonnaks.

Tegevus alustas VSÜ "Kalev".

Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Savva Tambijev.

Alustati spordi erialasektsioonide loomist, nende presiidiumide formeerimist. Nendesse kutsuti antud spordialal kogemusi omavad inimesed. Spordi erialasektsioonide loomist võib lugeda antud spordiala organiseeritud tegevuse taastamiseks (alustamiseks) tolleaegses Eestis.

Loodi esimesed viis lastespordikooli.

Sporditöötajate koolitamist alustas Tallinna Kehakultuuritehnikum.

Ilmus ajakirja "Kehakultuur" esimene sõjajärgne number.

Tegevust Eestis alustas ÜVSÜ "Tööjõureservid" Eesti Vabariiklik Nõukogu.

Välis-Eestis hakati korraldama organiseeritud sporditegevust.

Loodi maasportlaste spordiühing VSÜ "Jõud".

Välis-Eestlased pääsesid iseseisva Eesti esindusena MM-võistlustele laskmises. Osa võtta lubati küll ainult individuaalselt, võideti 5 kuldmedalit.

Tallinna Kehakultuuritehnikumis lõpetas I lend sporditöötajaid.

Ilmumist alustas "Kehakultuurlase aastaraamat".

Tartu Riikliku Ülikooli Spordiklubi korvpallimeeskond tuli NSVL meistriks korvpallis.

Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri-ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Aleksei Šiškin.

Kinnitati Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu põhikiri.

Asutati Eesti Spordi Liit Rootsis.

VSÜ "Jõud" reorganiseeriti ja sai uue nime VSÜ "Kolhoosnik".

Algas Balti Spartakiaadide korraldamine.

Rootsis ilmus Reino Sepa kirjutatud "Eesti Spordi Leksikon".

Kanadas Torontos asutasid pagulaskalevlased spordiseltsi "Kalev".

NSVL osales Helsinki OM-il ja eestlased esimest korda sund-liitriigi kooseisus OM-il, kus olümpiavõitjaks tuli maadleja Johannes Kotkas. Hõbemedalid pälvisid korvpallurid Ilmar Kullam, Heino Kruus ja Joann Lõssov ning pronksmedali kergejõustiklane Bruno Junk. Eesti sportlasi Helsingis kokku 12.

Kinnitati Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomitee Teaduslik-Metoodilise Nõukogu põhikiri.

Eesti NSV Kehakultuuri-ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi Kehakultuuri ja Spordi Valitsuseks, tervishoiuministri asetäitjaks kehakultuuri ja spordi alal kinnitati Juhan Mandre.

Asutati Eesti Spordiliit Austraalias (E.S.A.).

Taastati Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri- ja Spordikomitee, esimeheks kinnitati Juhan Mandre.

Tegevust Eestis alustas ÜVSÜ "Lokomotiiv" Eesti Raudtee Nõukogu.

Asutati Eesti Spordiliit USA-s.

Esimese eestlasena kaitses kehakultuurialal kandidaadikraadi Erich Mõtlik.

Toimusid esimesed Eesti Mängud Austraalias.

Kehakultuuri ja Spordikomitee kinnitas spordi erialasektsioonide põhimääruse, mis võimaldas ühiskondlikel aktivistidel ning erialaspetsialistidel hakata mingil määral suunama spordialade arengut ning pani aluse spordiföderatsioonide tekkimiseks tulevikus.

Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Boris Tolbast.

Suleti Tallinna Kehakultuuritehnikum.

Kehakultuurikaadrit hakati ette valmistama Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Avati "Kalevi" Keskstaadion Tallinnas.

Avati Tartu Riikliku Ülikooli staadion.

Moodustati Eesti NSV Koolide Kehakultuurikollektiivide Koondis "Noorus".

Lakewoodis toimusid I Eesti Mängud USA-s.

Taasalustati Eesti parima sportlase valimist. Esimeseks valituks osutus kergejõustiklane Feliks Pirts.

Melbourne’i OM kordas pronksmedalivõitu eestlane Bruno Junk, kokku oli 1956. a. OM võistkonnas 5 eestlast.

VII Taliolümpiamängudel Cortina D’Ampezzo’s startis kahevõistluses Uno Kajak.

VSÜ "Kolhoosnik" reorganiseeriti kõiki maakehakultuurikollektiive ühendavaks spordiühinguks "Jõud".

NSVL-s alustati rahvaste spartakiaadide korraldamist, Eesti sai VI koha.

TRÜ-s avati aspirantuur kehakultuuri alal.

Aasta parimaks sportlaseks valiti kergejõustiklane Uno Palu.

Esimese eestlasena sai NSV Liidu teeneliseks treeneriks Edgar Puusepp.

Eesti NSV-s hakati korraldama kehakultuurialaseid teaduskonverentse.

Toimus esimene sõjajärgne Eesti - Soome maavõistlus kergejõustikus.

Esimese naissportlasena valiti Eesti parimaks sportlaseks ujuja Ulvi Voog-Indrikson.

Austraalias ilmus esimese Välis-Eesti spordiväljaandena "Eesti Spordileht".

1. jaanuarist alustas ilmumist "Spordileht".

Toimusid Tallinna I spordimängud, mille eeskujul hakati läbi viima paljusid regionaalseid spordimänge.

Avati Eesti Põllumajanduse Akadeemia spordihoone.

Aasta parimaks sportlaseks valiti kergejõustiklane Uno Palu.

Toimus tõsine reorganiseerimine Eesti NSV spordiorganisatsioonides, kehakultuuri- ja spordikomiteede asemel kutsuti ellu spordiühingute ja  organisatsioonide liidud, Eesti NSV Kehakultuuri- ja Spordikomiteest sai ENSV Spordiühingute ja Organisatsioonide Liit  (SOL), mille esimeheks jäi Boris Tolbast.

SOL-i presiidiumi otsusega moodustati spordialade arendamiseks 31 spordialaföderatsiooni.

Likvideeriti Eesti NSV "Spartaki" vabariiklik organisatsioon (liideti VSÜ "Kaleviga").

Toimusid I Eesti maanoorte spordimängud (hiljem maaspordimängud).

Esimeste Eesti naissportlastena jõudsid maailmameistritiitlini korvpallurid Maie-Maret Otsa-Višnjova ja Ene Kitsing-Jaanson.

Aasta parimaks sportlaseks valiti maletaja Paul Keres.

Rooma OM startis kokku 6 Eesti sportlast. "Hõbedad" pälvisid purjetaja Aleksandr Tšutšelov ja viievõistleja Hanno Selg.

Loodi Koolinoorte Spordiühing "Noorus".

Toimus esimene Tartu Maraton.

Austraalias hakkas ilmuma E.S.A. ajakiri "Sporditeel".

Aasta parimaks sportlaseks valiti viievõistleja Hanno Selg.

Eesti NSV Spordiühingute ja organisatsioonide Liidu esimeheks nimetati Nikolai Vanaselja.

Aasta parimaks sportlaseks valiti tennisemängija Toomas Leius.

NSVL-is alustati rahvaste talispartakiaadide korraldamist.

Avati "Kalevi" spordihall Tallinnas.

Aasta parimaks sportlaseks valiti maletaja Paul Keres.

Tartus asutati ühiskondlik Eesti Spordimuuseum.

Aasta parimaks sportlaseks valiti tennisemängija Toomas Leius.

Tokio OM võistkonda arvati 6 Eesti sportlast. "Hõbeda" pälvisid kümnevõistleja Rein Aun ja korvpallur Jaak Lipso.

Innsbrucki Taliolümpiamängudel võitis Ants Antson esimese eestlasena talimängudelt kuldmedali.

Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu esimeheks valiti Heino Sisask.

Hakati omistama Eesti NSV teenelise sporditegelase aunimetust.

Aasta parimaks sportlaseks valiti kiiruisutaja Ants Antson.

Avati "Kalevi" siseujula Tallinnas.

Esimeste eestlastena said rahvusvahelise klassi meistersportlasteks (suurmeister) Ants Antson, Toomas Leius, Jaak Lipso, Mart Paama ja Jüri Talu.

Aasta parimaks sportlaseks valiti tennisemängija Toomas Leius.

Asutati Tallinna Spordiinternaatkool (TSIK).

Hakati omistama Eesti NSV teenelise treeneri aunimetust.

Asutati Vabariigi Spordiveteranide Koondis.

Aasta parimaks sportlaseks valiti kergejõustiklane Mart Vilt.

Eesti Spordimuuseumile anti riikliku muuseumi staatus.

Tartu Pedagoogilise Kooli Pärnu filiaalis hakati ette valmistama kehalise kasvatuse õpetajaid.

Tõstja Jaan Talts valiti NSVL-i parimaks sportlaseks.

Esimesena Eestis sai bituumenkummikatte Kutsekool nr.17 staadion Tartus.

Alustati parimate sportlaste valimist meeste ja naiste osas eraldi. Aasta parimaks meessportlaseks valiti tõstja Jaan Talts, naissportlaseks kergejõustiklane Laine Erik.

Mexico OM startis 10 Eesti sportlast. Kuldmedali võitis esimese naisena Eestimaalt Svetlana Tširkova NSV Liidu vehklemise floretinaiskonnas, hõbemedali pälvis tõstja Jaan Talts, pronksmedali korvpallurid Anatoli Krikun, Priit Tomson ja Jaak Lipso.

Grenoble Taliolümpial osales 2 Eesti sportlast, medalini seekord ei jõutud.

Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liit reorganiseeritakse taas ENSV Ministrite Nõukogu juures asuvaks Kehakultuuri- ja Spordikomiteeks, esimeheks jäi Heino Sisask.

Tallinna "Kalevi" võrkpallimeeskond tuli NSV Liidu meistriks.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti tõstja Jaan Talts, naissportlaseks kergejõustiklane Laine Erik.

Avati "Kalevi" velodroom Tallinnas.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti tõstja Jaan Talts, naissportlaseks vehkleja Svetlana Tširkova ja võistkonnaks Tartu Kalevi korvpallimeeskond.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti tõstja Jaan Talts, naissportlaseks tennisemängija Tiiu Parmas ja võistkonnaks Kalevi korvpallimeeskond.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti mootorrattur Vambola Helm,  naissportlaseks mootorrattur Luule Tull ja võistkonnaks Eesti korvpallimeeskond.

Müncheni OM võistkonda kuulus 7 Eesti sportlast. Kuldmedali võitsid Jaan Talts tõstmises, Jüri Tarmak kõrgushüppes ja Svetlana Tširkova vehklemisesd. Pronksmedali võitis vehkleja Georgi Zažitski.

Sapporo Taliolümpiale Eesti sportlased osalema ei pääsenud.

Ilmus EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus  "Vabariigi kehakultuuri ja spordi edendamise ning uue üleliidulise kehakultuurikompleksi "Valmis tööks ja NSV Liidu kaitseks" (VTK) rakendamise abinõude kohta".

Torontos viidi läbi esimesed ESTO päevad, kus oli ka mahukas spordiprogramm.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti tõstja Jaan Talts, naissportlaseks kergejõustiklane Raissa Ruus ja võistkonnaks Tartu Kalevi akadeemilise sõudmise kahepaat.

Ilmus EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus Vabariigis rahvaspordi edasiarendamise ja töötajate massilise puhkuse parema organiseerimise kohta.

Avati "Tööjõureservide" spordihoone Tallinnas.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jääpurjetaja Ain Vilde, naissportlaseks allveeujuja Illa Raudik ja võistkonnaks Tartu Kalevi akadeemilise sõudmise neljapaat.

ROK otsustas korraldada XXII Olümpiamängud Moskvas, Tallinn sai Olümpiamängude purjeregati linnaks.

Kinnitati Rahvaspordi ja Massilise Puhkuse Vabariikliku Nõukogu põhimäärus ja koosseis, esimeheks sai Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu esimees L. Lentsman.

Avati Männiku laskespordibaas.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jalgrattur Aavo Pikkuus, naissportlaseks vibulaskur Endla Vellend ja võistkonnaks Solingu meeskond purjetamises.

Suri teenekas maletaja Paul Keres.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jalgrattur Aavo Pikkuus, naissportlaseks vibulaskur Virve Holtsmeier ja võistkonnaks Solingu meeskond purjetamises.

Montreali OM võistles 7 Eesti sportlast. Aavo Pikkuus võitis kuldmedali 100 km meeskonnasõidus, Raul Arnemann sai pronksmedali neljapaadil.

Innsbrucki Taliolümpiale Eesti sportlased osalema ei pääsenud.

Moodustati Eesti NSV Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool.

Tallinna Olümpia-purjespordikeskuse sadama ehitusega algasid ulatuslikud ehitustööd Pirital.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jalgrattur Aavo Pikkuus, naissportlaseks laskur Liivi Erm ja võistkonnaks akadeemilise sõudmise kahepaat Gennadi Kinko – Tiit Helmja.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jalgrattur Aavo Pikkuus, naissportlaseks ujuja kaire Indrikson ja võistkonnaks Kalevi võrkpallimeeskond.

Avati "Dünamo" uus tennisehall Kadriorus.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jalgrattur Aavo Pikkuus, naissportlaseks sõudja Reet Palm ja võistkonnaks Tallinna Linnuvabriku väravpallinaiskond.

Avati Tallinna Olümpiapurjespordikeskus (TOP).

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kergejõustiklane Jaak Uudmäe, naissportlaseks sõudja Reet Palm ja võistkonnaks akadeemilise sõudmise kahepaat Gennadi Kinko – Tiit Helmja.

Moskva OM võistles 11 Eesti sportlast. Kuldmedali võitsid Jaak Uudmäe kolmikhüppes, Ivar Stukolkin 4 × 100 vabaujumises, Viljar Loor võrkpallis ja Mait Riismann veepallis, hõbemedali pälvis Nikolai Poljakov purjetamises, pronksmedali Jüri Tamm vasaraheites ja Ivar Stukolkin ujumises.

Tallinnas toimus XXII Olümpiamängude purjeregatt, olümpiatule süütas Vaiko Vooremaa.

Lake Placid’i  Taliolümpiamängudele pääses kahevõistleja Fjodor Koltšin.

USA-s ilmus Eesti Sport Paguluses Informatsioonikeskuse väljaandel "Sport Bülletääni" esimene number.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kergejõustiklane Jaak Uudmäe, naissportlaseks ujuja Marina Trofimova ja võistkonnaks rallipaar Eedo Raide – Georg Valdek.

EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu võtsid vastu määruse "Kehakultuuri ja spordi massilisuse edasise suurendamise kohta vabariigis".

Aasta parimaks meessportlaseks valiti aerutaja Jüri Poljans, naissportlaseks laskur Inna Rose ja võistkonnaks rallipaar Heiki Ohu – Toomas Diener.

VSÜ "Kalev" reorganiseeriti VSÜ "Trud" vabariiklikuks organisatsiooniks "Kalev".

VSÜ "Jõud" reorganiseeriti VSÜ "Urožai" vabariiklikuks organisatsiooniks "Jõud".

Avati Tartu Riikliku Ülikooli spordihoone.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kergejõustiklane Heino Puuste, naissportlaseks laskur Inna Rose ja võistkonnaks rallipaar Vello Õunpuu – Aarne Timusk.

Likvideeriti Koolinoorte Spordiühing "Noorus" ja loodi Eesti NSV Laste ja Noorte Spordikool.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kergejõustiklane Heino Puuste, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks TRÜ korvpallinaiskond.

Los Angelese OM ei osalenud ükski Eesti sportlane seoses NSVL boikotiga.

Sarajevo Taliolümpiamängudele Eesti sportlased osalema ei pääsenud.

Eesti NSV MN j.a. Kehakultuuri ja Spordikomitee esimeheks kinnitati Mati Mark.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jääpurjetaja Tiit Haagma, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks 100 km maanteesõidu meeskond jalgrattaspordis.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti jalgrattur Riho Suun, naissportlaseks laskesuusataja Kaia Parve ja võistkonnaks 100 km maanteesõidu meeskond jalgrattaspordis.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu j.a. Kehakultuuri ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Riiklikuks Kehakultuuri ja Spordikomiteeks, esimeheks  jäi Mati Mark.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kergejõustiklane Heino Puuste, naissportlaseks laskesuusataja Kaia Parve ja võistkonnaks  Eesti epeemeeskond.

Üleliidulise kampaania korras ühendati spordiühingud "Kalev" ja "Jõud", ühendatud spordiühingu nimeks jäi "Kalev".

Aasta parimaks meessportlaseks valiti maletaja Jaan Ehlvest, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks Kalevi korvpallimeeskond.

Souli OM 11 Eesti sportlast. Kuldmedali võitsid Erika Salumäe jalgratta trekisõidus ja Tiit Sokk korvpallis, hõbemedal Tõnu ja Toomas Tõnistele purjetamises, pronksmedal Jüri Tammele vasaraheites ja Vladimir Reznitšenkole vehklemises

Salumäe ja Soku vastuvõtt Tallinna Raekoja platsil kujunes iseseisvusdemonstratsiooniks.

Calgary Taliolümpiamängudel saavutas Allar Levandi kahevõistluses pronksmedali.

Likvideeriti Eesti NSV Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kool.

Moodustati Olümpiareservi Ettevalmistuskeskuste koondis "Eesti Sport".

Aasta parimaks meessportlaseks valiti suusakahevõistleja Allar Levandi, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks 470 paatkond Toomas Tõniste – Tõnu Tõniste. Parimaks treeneriks valiti purjetamistreener Rein Ottoson.

14. jaanuaril taastati Eesti Olümpiakomitee tegevus, presidendiks valiti Arnold Green ning peasekretäriks Gunnar Paal.

Asutati Eesti Olümpiaakadeemia ja presidendiks valiti Atko Viru.

Asutati Eesti Spordiajaloo Selts.

16. detsembril toimus II Eesti Spordi Kongress, kus võeti suund spordialakesksele juhtimisele ning otsustati taastada Eesti Spordi Keskliit.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti maletaja Jaan Ehlvest, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks Kalevi korvpallimeeskond. Parimaks treeneriks valiti sõudetreener Mihkel Leppik.

Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri ja Spordikomitee reorganiseeriti Eesti NSV Riiklikuks Spordiametiks (hiljem Eesti Spordiamet), peadirektoriks kinnitati Mati Mark.

Taastati Eesti Spordi Keskliidu tegevus, juhatuse esimeheks valiti Tiit Nuudi, peasekretäriks Toomas Tõnise ja aseesimeheks Tõnu Lume. Vabariigi Valitsus kinnitas ESK põhikirja.

Spordiühingud "Kalev" ja "Jõud" eraldusid sundliitmise järel taas kaheks iseseisvaks ühinguks.

Tallinna Spordiinternaatkool ja Eesti NSV Laste ja Noorte Spordikool liideti ja nende baasil loodi Eesti Spordigümnaasium.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 17 medalit. Jüri Jaanson tuli maailmameistriks sõudmise ühepaadil, Ain Paavo Euroopa meistriks kulturismis ja Andres Lepp lennumudelispordis, Euroopa juunioride judomeistriks krooniti Indrek Pertelson.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti sõudja Jüri Jaanson, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks 470 paatkond Toomas Tõniste – Tõnu Tõniste. Parimaks treeneriks valiti sõudetreener Mihkel Leppik.

20. augustil kuulutati Eesti Vabariik taas iseseisvaks.

Rahvusvaheline Olümpiakomitee taastunnustas Eesti Olümpiakomiteed.

Algas Eesti spordialaliitude vastuvõtmine/taastamine rahvusvaheliste spordialaföderatsioonideliikmeskonda.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 28 medalit. Euroopa meistritiitli võitsid Mati Kuulmann jääpurjetamises, Inna Uit kulturismis, Kristina Nurk allveespordis. Maailma juunioride meistriks tuli Oksana Jermakova vehklemises, Euroopa juunioride meistritiitlit kaitses Indrek Pertelson judos.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti korvpallur Tiit Sokk, naissportlaseks allveeujuja Kristiina Nurk ja võistkonnaks Eesti korvpallimeeskond. Parimaks treeneriks valiti korvpallitreener Jaak Salumets.

Eesti osales 56 aastase vaheaja järel oma rahvuskoondisega Taliolümpiamängudel – Albertvilles ja Suveolümpiamängudel - Barcelonas.

Albertvilles võistles 20 Eesti sportlast, parimaks tulemuseks jäi Allar Levandi 6. koht kahevõistluses.

Barcelonas võistles 37 Eesti sportlast. Kuldmedali võitis treki sprindis Erika Salumäe, pronksmedalid võitsid 470 klassi purjetajad Tõnu ja Toomas Tõniste.

Eesti Spordi Keskliit võeti Euroopa Mitteriiklike Spordiorganisatsioonide Ühenduse (ENGSO) liikmeks.

Eesti sportlased võitsid OM, MM ja EM võistlustelt kokku 19 medalit. Maailmameistriteks krooniti allveeujujad Karmo Maasik, Einari Talviste, Tiina Krutob, Piret Krutob, Cris Helin Kokk, Astrid Bernard, Dmitri Ostapenko ja Aleksei Sõssojev, Euroopa meistriteks tulid Tõnu ja Toomas Tõniste 470 klassi purjetamises.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti vehkleja Kaido Kaaberma, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks 470 paatkond Toomas Tõniste – Tõnu Tõniste. Parimaks treeneriks valiti purjetamistreener Rein Ottoson.

Eesti Olümpiakomitee Täiskogu valis EOK presidendiks edasi Arnold Greeni ja peasekretäriks Gunnar Paali.

Eestis korraldati I Balti Mere Mängud.

18. detsembril toimus III Eesti Spordi Kongressi 1. istung.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 17 medalit. Maailmameistriks tuli vehkleja Oksana Jermakova epees ja Euroopa meistriteks allveeujuja Einari Talviste ning jääpurjetajad Sulev Künnapuu ja Jaak Unnuk.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti ujuja Indrek Sei, naissportlaseks vehkleja Oksana Jermakova ja võistkonnaks Eesti korvpallimeeskond. Parimaks treeneriks valiti korvpallitreener Jaak Salumets.

29. jaanuaril toimus III Eesti Spordi Kongressi teine istung, kus võeti vastu Eesti Spordi Harta.

Lillehammeri Taliolümpiamängudel osales 25 Eesti sportlast, parimateks tulemusteks jäid kahevõistluse meeskonna - Ago Markvardt, Allar Levandi, Magnar Freimuth 4. koht ja Ago Markvardti individuaalne 5. koht kahevõistluses.

Eesti Spordi Keskliidu esindajatekogu võttis vastu ESK-i uue põhikirja, juhatuse esimeheks valiti Andres Lipstok, aseesimeesteks Raivo Vare ja Mait Arvisto, peasekretäriks jäi Toomas Tõnise.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 11 medalit. Maailmameistriteks võistlesid end allveeujuja Einari Talviste ja kirimaletaja Tõnu Õim, Euroopa meistriteks jääpurjetajad Ülo Nõu ja Ants Joller. 1994. aasta oli Eesti spordis üks kõige saavutustevaeseim aasta.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kahevõistleja Ago Markvardt, naissportlaseks viievõistleja Margrit Tooman ja võistkonnaks Eesti kahevõistluse meeskond. Parimaks treeneriks valiti kahevõistluse treener Tiit Tamm.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 21 medalit. Euroopa meistriteks tulid Vaiko Vooremaa jääpurjetamises DN klassis ja Inna Uit kulturismis. Euroopa juunioride meistrivõistlustel võitis Aleksei Budõlin kuldmedali nii judos kui sambos.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti sõudja Jüri Jaanson, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks Eesti epeenaiskond. Parimaks treeneriks valiti kergejõustikutreener Rein Sokk.

1995. aastal taastatud Eesti Kultuurkapitali struktuuri lisati kehakultuuri ja spordi sihtkapital.

Riigikogu võttis vastu Mittetulundusühingute seaduse, millega loodi kindlamad alused ka spordiorganisatsioonide asutamise, registreerimise ja tegevuse osas.

Kultuuriministeeriumis loodi spordi eest vastutava asekantsleri ametikoht, sellele kohale kinnitati Henn Vallimäe.

Likvideeriti Eesti Spordiamet, Kultuuriministeeriumis loodi spordiosakond, osakonnajuhatajaks kinnitati Mati Mark.

Atlanta Suveolümpiamängudel osales 44 Eesti sportlast, parimateks tulemusteks jäid epee meeskonna ja epee naiskonna 5. kohad ning kümnevõistleja Erki Noole ja trekisprinteri Erika Salumäe 6. kohad.

Tallinnas toimus 19. - 20. septembril ENGSO Peaassamblee koosolek, mille korraldas ESK. See oli esimene rahvusvahelise spordiorganisatsiooni peaassamblee Eestis pärast taasiseseisvumist.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 18 medalit. Maailmameistritiitli võitis Inna Uit kulturismis, Euroopa meistriteks tulid Erki Nool kümnevõistluses, Indrek Perterlson judos, Ando Meritee rendžus ja Jevgeni Petšjonkin – Ergo Kosk jääpurjetamises. Euroopa juunioride meistriks tulid Aleksei Budõlin judos, Kadri Kruus – Evely Vumba rannavõrkpallis ja Anton Fedorin sambos.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kümnevõistleja Erki Nool, naissportlaseks jalgrattur Erika Salumäe ja võistkonnaks Eesti epeemeeskond. Parimaks treeneriks valiti kergejõustikutreener Rein Sokk.

Hasartmängumaksu seaduse muutmise kaudu loodi loteriide korraldamisest hasartmängumaksuna riigieelarvesse laekuvate rahade baasil kindel alus olümpiaettevalmistuse rahastamiseks.

Kultuuriministeerium alustas riiklike spordistipendiumide maksmist tippsportlastele ja eeldustega noorsportlastele.

Riigikogu ratifitseeris 15. septembril 1997. a. Euroopa Anti-Dopingu Konventsiooni, millele Eesti pool kirjutas alla juba 1992. a. maikuus.

Eesti Olümpiakomitee Täiskogu valis EOK presidendiks Tiit Nuudi, asepresidendiks Atko Viru ja peasekretäriks Rein Haljandi.

Eesti Spordi Keskliidu esindajatekogul valiti ESK juhatuse esimeheks Andres Lipstoki, aseesimeesteks Raivo Vare ja Mait Arvisto, peasekretäriks Toomas Tõnise.

EOK ja ESK asutasid Sihtasutuse Tippspordi Uuringukeskus (hilisem Spordimeditsiini sihtasutus).

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 31 medalit. Euroopa meistriteks tulid sumokad Karl Lõõbas, Kaido Tamme ja Madis Õunapuu, jääpurjetajad Vello Jürjo ning Matti Roosma ja allveeujujad lauri Ilison ning Aleksei Sõssojev. Maailma juunioride meistrivõistlustel võitis kaks "kulda" suusataja Kristina Šmigun, "kulla" võitis sambos Anton Fedorin.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kümnevõistleja Erki Nool, naissportlaseks suusataja Kristina Šmigun ja võistkonnaks Eesti kümnevõistluse meeskond. Parimaks treeneriks valiti kergejõustikutreener Rein Sokk.

ESK korraldamisel toimus 4. aprillil Viljandis IV Eesti Spordi Kongress, kus parandati Eesti Spordi Harta teksti, taotleti spordiseaduse kiiret vastuvõtmist Riigikogus, investeeringute eraldamist spordibaasidele, toetuste kasvu liikumisharrastuse edendamiseks, Eesti Spordi Nõukogu loomist ning kiideti heaks spordi koolitussüsteemi alused.

15. juunil võttis Riigikogu vastu Spordiseaduse.

Nagano Taliolümpiamängudel osales 20 Eesti sportlast, parimateks tulemusteks jäid Jaak Mae 6. ja Andrus Veerpalu 8. koht 10 km suusatamises.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 45 medalit. Maailmameistriks tulid Lembit Vaher automudelispordis ja Ardu Treinbuk brasiilia kabes. Euroopa meistriteks krooniti Erki Nool kümnevõistluses, Ando Meritee rendžus ja Vello Jürjo ning Matti Roosma jääpurjetamises. Juunioride maailmameistriks pärjati Katrin Šmigun suusatamises ja Kaido Pärnoja ammulaskmises, Euroopa juunioride meistriks tuli Alo Pormeister karates, noorte maailmameistriks Leonid Gulov sõudmises.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kümnevõistleja Erki Nool, naissportlaseks maratonijooksja Jane Salumäe ja võistkonnaks Eesti epeemeeskond. Parimaks treeneriks valiti suusatreener Anatoli Šmigun.

Alustati riiklike spordipreemiate omistamist, Elutööpreemia teenekale korvpallurile ja treenerile Ilmar Kullamile.

ESK Esindajatekogu muutis ESK põhikirja ja valis kolmandaks aseesimeheks Mart Siimanni.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 46 medalit. Maailmameistriteks tulid Tõnu Õim kirimales ja Ando Meritee rendžus. Juunioride maailmameistri tiitli võitsid Leonid Gulov sõudmises ja Sergei Plotnikov kickboxingus, juunioride Euroopa meistritiitli pälvis Janno Hool jääpurjetamises. Euroopa noorte meistrivõistlustel said esikoha Marjaliisa Umb jääpurjetamises, Aigar Leok motokrossis ja Tunnet Taimla rendžus.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti suusataja Andrus Veerpalu, naissportlaseks suusataja Kristina Šmigun ja võistkonnaks Eesti epeemeeskond. Parimaks treeneriks valiti suusatreener Mati Alaver.

Riiklik spordipreemia elutöö valdkonnas omistati kergejõustikutreenerile Jaan Jürgensteinile.

Reorganiseeriti seni riikliku kooli – Eesti Spordigümnaasium – baasil korraldatud andekate noorte spordikoolitus. Hankekonkursi võitis Audentes AS, kes asus Tallinnas täitma 150 õppursportlase riiklikku koolitustellimust.

ESK otsustas aprillis ja EOK novembris alustada läbirääkimisi ja ettevalmistusi EOK ja ESK ühinemiseks.

EOK Täiskogul novembris valiti presidendiks Tiit Nuudi, asepresidentideks Andres Lipstok ja Rein Haljand ning peasekretäriks Toomas Tõnise.

Sydney Suveolümpiamängudel osales 33 Eesti sportlast. 8-aastase vaheaja järel võideti taas olümpiamedalaid. Erki Nool võitis kümnevõistluses "kulla", "pronksid" tõid koju judokad Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin. Kõrgest klassist olid ka maadleja Valeri Nikitini 4. koht ja sõudja Jüri Jaansoni 6. koht.

Eesti sportlased võitsid OM, MM ja EM võistlustelt kokku 62 medalit. Lisaks olümpiamedalitele võitis MM-võistlustel laskejooksus kuldmedali Indrek Tobreluts, Euroopa meistriteks tulid viievõistleja Imre Tiidemann, automudelisportlane Mart Sepp, ammulaskur Merike Kahk ja laskeorienteerujad Ruth Vaher ja Kirti Rebane. Juunioride maailmameistriks tulid Olga Aleksejeva epeevehklemises ja Leonid Gulov – Andrei Šilin sõudmises kahepaadil. Noortest tulid maailmameistriks motokrossis Tanel Leok, Euroopa meistriks Kaia Kanepi tennises, Risto Usin jalgrattaspordis ja Vladimir Kljain sambos.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti kümnevõistleja Erki Nool, naissportlaseks suusataja Kristina Šmigun ja võistkonnaks rallipaar Marko Märtin – Michael Park. Parimaks treeneriks valiti judotreener Aavo Põhjala.

Riiklik spordipreemia elutöö valdkonnas omistati Arnold Greenile, EOK ekspresidendile.

Kultuuriministeeriumi asekantsleriks määrati Siim Sukles.

Koos korraldatud üldkoosolekul otsustati EOK ja ESK ühinemine. Ühendorganisatsiooni nimeks jääb Eesti Olümpiakomitee, tema liikmeteks kõik EOK senised teenete alusel valitud füüsilisest isikust liikmed ja ESK juriidilisest isikust liikmed. Juhtorganite valimisel valiti 57 isikut esindajate kogu liikmeks, 17 isikut täitevkomitee liikmeks. EOK presidendiks valiti Mart Siimann, asepresidentideks Jüri Tamm ja Andres Lipstok, peasekretäriks Toomas Tõnise.

Tallinnas korraldati 27. - 29. juunil ESK ja EOK poolt 15. Euroopa Spordikonverents, 20. - 22. augustil toimus Tallinnas WADA (Maailma Anti-Dopingu Agentuuri) nõukogu ja juhatuse koosolek.

Ilmus mahukas teatmeteos – Eesti Spordibiograafiline Leksikon.

Valmis rida spordibaase – Saku Suurhall, Lilleküla Jalgpallistaadion, Tartu Veekeskus jpt.

Reorganiseeriti senise Eesti Spordigümnaasium suusafiliaali tegevus Otepääl. Hankekonkursi võitis Audentes AS, kes asus täitma 50 õppursportlase riiklikku koolitustellimust.

Tallinna linnas otsustati toetada spordiklubide ja eraspordikoolide tegevust nn. "pearaha" alusel.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 82 medalit. Maailmameistriteks tulid Andrus Veerpalu suusatamises, Dmitri Borovik laskejooksus, Dmitri Teplõhh shotokan karates, Ando Meritee rendžus ja Eesti võimlemisrühm (8 naisvõimlejat) rühmakavas. Euroopa meistriteks tulid Aleksei Budõlin judos, Lembit Aaslav-Kaasik veemotospordis, Mart Sepp automudelispordis, Marek Kalmus fitnessis, Peeter Siniväli ja Ergo Kosk jääpurjetamises ja Eesti motokrossimeeskond (6 mootorratturit).

Aasta parimaks meessportlaseks valiti suusataja Andrus Veerpalu, naissportlaseks vehkleja Heidi Rohi ja    võistkonnaks Eesti epeemeeskond. Parimaks treeneriks valiti suusatreener Mati Alaver.

Riiklikud spordipreemiad elutöö valdkonnas omistati sporditeadurile ja EOK pikaajalisele juhile Atko Virule ning teenekale maadlejale August Englasele.

Salt Lake City Taliolümpiamängudel osales 18 Eesti sportlast. Korrati 3 medalivõiduga Sydney OM edu. Andrus Veerpalu võitis kuldmedali (15 km) ja hõbemedali (50 km) ning Jaak Mae pronksmedali (15 km).

29. novembril korraldati EOK eestvedamisel Tartus 5. Eesti Spordi Kongress. Kongressil täiendati Eesti Spordi Hartat, keskenduti spordimudeli, spordirajatiste, liikumisharrastuse, treeneri kutse ja sportlaste sotsiaalsete garantiide küsimustele.

EOK ja haridusministeerium asutasid Eesti Spordikoolituse Arendamise Sihtasutuse.

Eesti sportlased võitsid OM, MM ja EM võistlustelt kokku 75 medalit. Euroopa meistritiitli võitsid automudelisportlased Lembit Vaher, Tõnu Sepp ja Andre Luman ning fitnessis Nikolai Kornõšev. Juunioride maailmameistriks sõitis end suusataja Aivar Rehemaa, Euroopa juunioride meistriks tulid Juss Laansoo motokrossis, Erik Aaslav-Kaasik veemotospordis ja Argo Tõruke fitnessis. Arvukalt toodi Eestisse noorte tiitlivõite. Noorte maailmameistriks tulid purjetaja Karl-Martin Rammo, motosportlased Lauri Lehtla, Gert Krestinov ja Martin Varrand, kabetaja Raido Varik, Tunnet Taimla rendžus ja Konstantin Gorodilov ning Kamilla Keminharova võistlustantsus. Euroopa noortemeistriks tulid Lauri Mengel karates, Aleksandr Feodorov sambos, Deniss Ahmetov ja Roman Tsiperovits goju ryu karates ning Jaan Akermann jääpurjetamises.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti suusataja Andrus Veerpalu, naissportlaseks suusataja Kristina Šmigun ja võistkonnaks Eesti epeenaiskond. Parimaks treeneriks valiti suusatreener Mati Alaver.

Riiklikud spordipreemiad elutöö valdkonnas omistati teenekale korvpallurile ja treenerile Edgar Naaritsale ning teenekale jalgratturile, olümpiavõitjale Aavo Pikkuusile.

Alpinist Alar Sikk tõusis esimese eestlasena Mount Everesti (8848 m) tippu.

Kultuuriministeeriumi spordiosakonna juhatajaks määrati Tõnu Seil.

Alustas taasilmumist Eesti Spordileht, väljaandjaks EOK.

EOK asutas Eesti Sporditeabe Sihtasutuse.

EOK asutas AS Spordiennustus.

Eesti sportlased võitsid MM ja EM võistlustelt kokku 83 medalit. Maailmameistriks tulid Kristina Šmigun suusatamises, Dmitri Vorobjov kickboxingus, Päärn Brauer 20-võistluses ja Tunnet taimla rendžus. Euroopa meistriks krooniti allveesportlane Galija Sattarova, kettaheitja Gert Kanter (talvine EM), automudelisportlased Tõnu Sepp ja Lembit Vaher, karateka Margus Lillinurm ja Ruslan Lopuhin kickboxingus. Juunioride klassis sai MM-il esikoha Maiko Aru kahekümnevõistluses, EM-il Argo Vooremaa jääpurjetamises. Euroopa noorte meistrivõistlustelt tõid esikoha Jaan Akkermann jääpurjetamises, Ando Perm karates, Helena Eesmets ja Madis Talmar vibuspordi maastikulaskmises, Raido Varik kabes, Ilja Mihhailov ning Veronika Sadbarova kickboxingus.

Aasta parimaks meessportlaseks valiti odaviskaja Andrus Värnik, naissportlaseks suusataja Kristina Šmigun ja võistkonnaks rallipaar Marko Märtin – Michael Park. Parimaks treeneriks valiti suusatreener Mati Alaver.

Riiklikud spordipreemiad elutöö valdkonnas omistati Olümpiavõitjale ja teenekale sporditegelasele Ants Antsonile ning postuumselt jalgratturile Lauri Ausile.

2006. a. lõpuks oli treenerikutse omistatud 2060 treenerile.