AJALUGU

Algusaegadest Helsingini (XIX sajand - 1952) Melbourne'ist Münchenini (1956 - 1972) Montrealist Atlantani (1976 - 1996) Atlantast Sydney'ni (1996 - 2000)

● Proloog

Olümpiamängud on käinud läbi üle pooleteisetuhande aasta pikkuse tee Antiik-Kreeka Olympia hämarusse mattunud algusest kuni vägivaldse surmani; läbi uuestisünni tänasesse päeva. Kogu selle aja jooksul on olümpiamängude põhiideena olnud esiplaanil sportiv noorsugu. Võistlemas ausas võistluses oma võistkonna auks ja spordi kuulsuseks. Ikka kiiremini, kõrgemale ja tugevamini! Kasvamas terveteks, vastutust kandvateks kodanikeks.

Üle saja aasta tagasi tegi Pierre de Coubertin antiiksest spordiideaalist uuesti tõelisuse. Tema unelmast on tänaseks välja kasvanud maailma suurim spordisündmus. Selle askeetlikkus ja pidulikkus, põnevus ja lahendused, võidurõõm ja kaotuskibedus ei jäta külmaks ka kõige paadunumaid spordivastaseid.

Samas on olümpiamängude edust ja suurusest saanud nende suurimad ohustajad. Medalite hind on kruvitud nii kõrgele, et nende omandamiseks ei öelda ära lubatud ega lubamatutest vahenditest. Pärast aastakümnete pikkust tühjavõitlemist avas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) lõpuks olümpiaväravad ka professionaalidele. Ammu enne seda õitsenud salaprofessionalism, ja seda eriti endistes sotsialismimaades, oli aga mädandanud spordi alustugesid nii sügavalt, et uus kurat - seekord juba tõeline -, doping, pääses usutavusetanumale vabalt trampima.

Olümpialiikumist on ohustanud ka poliitika ja kommertsialiseerumine. Kolme olümpiaadi mängud on jäänud pidamata sõdade tõttu. Olümpiamänge on kasutanud enda huvides rassistlikult meelestatud jõud, mängud on olnud terrorismi pantvangiks. Mänge on tumestanud külma sõja tekitatud boikotid.

Olümpia-aadet on võltsitud, sellel tallatud ja seda enda huvides kasutatud, kuid mitte keegi, mitte keegi pole seda suutnud täielikult hävitada.

Olümpia elab edasi!

● Algusaegadest Helsingini (XIX sajand - 1952) / Mees ja aade - Pierre de Coubertin

Saksa arheoloogid tegid XIX sajandi seitsmekümnendatel aastatel Kreekas Olympias laiaulatuslikke väljakaevamisi, mis äratasid tähelepanu kõikjal Euroopas. Antiik-Kreeka müütiliste mängude näide innustas kogu Euroopa spordiväge, mis just noil aastatel hakkas organiseeruma klubideks ja liitudeks. Jalgpall, poks, vehklemine ja muud härrasmeeste alad olid juba XIX sajandi alguses Inglismaal populaarsust kogunud, samuti hobuste võiduajamised, kus liikus suur raha. Kuni nende aegadeni oli sport tähendanud eelkõige külakaklusi ja muud purjus rahva ajaviidet, millele kõrgklass viltu vaatas.

Üle tuhande aasta tagasi katkenud olümpiatraditsiooni oli püütud taastada XIX sajandi kolmekümnendatel aastatel Kreekas. Ka Inglismaal, Shropshire'i väikses Munch Wenlocki külas oli arsti ja vahekohtuniku William Brookesi eestvedamisel korraldatud kohalikke "olümpiamänge" korrapäraselt alates 1849. aastast. Seega oli sobiv aeg, kui prantsuse aristokraat Pierre de Coubertin (1863 - 1937) hakkas tegutsema selle nimel, et korraldada rahvusvahelised spordivõistlused antiiksete olümpiamängude vaimus. Ta lõi ja arendas olümpia-aate, mille peamiseks eesmärgiks oli anda eri rahvaste noortele võimalus tutvuda üksteisega rahumeelses võistluses.

Parun De Coubertin oli saanud prantsuse aadlinooruki klassikalise kasvatuse, kuid kujunes isepäiseks ja mõningates asjades koguni radikaalseks. Ta oli sügavalt sisse võetud kultuurist ja tolle aja sõlmküsimustest ning tegeles aktiivselt kirjatööga - mitte ainult ei kirjutanud, vaid ka kirjastas paarkümmend raamatut ning avaldas sadu artikleid. Vanemas eas avaldas de Coubertin mahuka "Maailma ajaloo" (1926 ja 1927), mille juhtmõte oli kartus läänemaise kultuuri allakäigust. Eriti tundis de Coubertin muret Prantsusmaa pärast. Ta nägi, kuidas Prantsusmaa võim Euroopas vähenes, samal ajal, kui Inglismaa mõju kasvas ning Saksamaa tõusis Mandri-Euroopa liidriks. Sakslased olid 1871. aasta sõjas tunginud välja Pariisini. Prantslaste meeleheide oli täielik, kui Preisimaa raudkantsler Otto von Bismarck kuulutas Versailles' peeglisaalis välja Saksamaa keisririigi. De Coubertin kartis, et prantsuse sõdurid kaotavad viimasegi jõu- ja moraalinatukese. Ta arvas, et allakäiku on võimalik peatada, kui uuendada kogu prantsuse koolisüsteem.

De Coubertini käitumist iseloomustas antiikse spordikultuuri ja anglosaksi härrasmehelikkuse segu, mille loomulikeks osadeks olid enesedistsipliin, aus mäng ja rüütellikkus ehk teisisõnu spordivaim. Teisalt tekitas de Coubertinis võõristust prantsuse kasvatus, milles kehalisel kasvatusel polnud mingit kohta. Ta ise harrastas vehklemist, sõudmist ja poksi. Sõudmine ja poks olid briti aristokraatide soositumad alad, ehkki poks oli meelepärane ka alamkihtidele.

De Coubertin sai innustust prantsuse konservatiivfilosoofi Hippolyte Taine reisikirjast, milles too kirjeldas Inglismaa public school'i. "(Inglismaa õpilased) peavad õppima maksimaalselt kaheksa tundi päevas, enamikus siiski kuus-seitse tundi. Meil (Prantsusmaal) kestab koolipäev üksteist tundi, mis on täiesti üle mõistuse. Kasvav noor vajab liikumist, on mõistusevastane sundida teda kasutama vaid ajusid, muuta ta paigal istuvaks kirjakoiks. Siin (public school'ides) kuuluvad sport, pallimängud, jooks, sõudmine ja kriket päevaprogrammi. /---/ Heal enesetundel on oluline tähendus, iga kool tahab võita konkurente ja saata valitud ja treenitud võistkonnad mängima ja sõudma võistlustele teiste vastu. Ja siin maal on tõesti selliseid härrasmehi, kelle auahnus ja eluviisid on samasugused kui Vana-Kreeka sportlastel, nad toituvad kindla režiimi järgi, väldivad ülemäärast söömist ja joomist. /---/ Mulle on räägitud üheteistkümnest kriketimängijast, kes läksid Austraaliasse võistlusreisile, nagu antiiksed sportlased Marseille'ist Olympiasse," kirjutas Taine.

De Coubertin reisis Inglismaale ja Ameerika Ühendriikidesse, et tutvuda sealsete koolide ja nende kehalise kasvatusega. Ta võttis omaks filosoofia, mille kohaselt tõelises koolis on ühendatud vaimne kasvatus ja sport, eriti võistkonnaalad. De Coubertini hingesugulane ja lähedane sõber oli dominikaani preester Henri-Martin Didon, kes ülistas saksa koolisüsteemi ja selle osa kehalist kasvatust. Didon oli viimased aastad töötanud rektorina Pariisis, koolis, mille ukse kohal seisis deviis - Citius! Altius! Fortius! (Kiiremini, kõrgemale, tugevamini!).

Poliitilise mõtlejana on de Coubertini peetud juba "totalitarismi eelkäijaks". Nagu tema kuulus kaasaegne Friedrich Nietzsche, nii uskus ka de Coubertin, et maailma juhtimine on üli-inimeste päralt, kes ei anna järele masside mugavuselembusele ja keskpärasusele. De Coubertin polnud mingil juhul demokraat. Nooremana oli ta suurte võistlusareenide ehitamise vastu, kuna neil "võis teadmatute pealtvaatajate meeletu kannustamine segada võistlejaid". Tema arvates tuli massid hoida töötegemise juures, eemal otsustamisest. Samuti oli de Coubertin naiste spordi äge vastane. De Coubertini kirjutistest ja sõnavõttudest võib järeldada, et tema jaoks oli sport kui usk või kultus. Ta käsitles võistlust draamana, teatrina, mis pidi tõmbama publikut sporti tegema ja sporditegemisele kaasa elama. Selline filosoofia on õitsele puhkenud alles viimaste aastakümnete jooksul, kui televisioon on teinud spordivõistlused ning nende ava- ja lõputseremooniad kõigile kättesaadavaks. Sotsiaaldarvinistide kombel uskus de Coubertin, et agressiivsus on inimesele loomuomane ja lahutamatu osa inimese käitumisest. Tema arvates võib sport maandada liigset agressiivsust ja hoida seeläbi ära ka õnnetusi. De Coubertin pidas sõda paratamatuseks, kuid lisas samas, et "sportlastest koosnev sõjavägi on inimlikum, lahingus armulisem ning pärast lahingut vaoshoitum ja leebem". "Selles pole mingit kahtlust," kirjutas de Coubertin.

Prantsuse ametnike ja poliitilise eliidiga polnud de Coubertinil erilisi suhteid, kuid mujal Euroopa aristokraatia salongides liikus ta kui kodus. Kummaline, kuid sportlastega polnud de Coubertinil praktiliselt mingisuguseid suhteid. Selle asemel olid lõputud banketid, tseremooniad, koosolekud, mis tõid kokku küll spordijuhte, kuid samas ka igasuguseid bürokraate. Euroopa ja Ameerika Ühendriikide spordijuhtidega hoidis de Coubertin aktiivselt sidet. 1894. aastal kutsus ta Pariisis kokku koosoleku, millest võttis osa 79 inimest 12 maa 49 spordiorganisatsioonist. Koosolek kiitis de Coubertini põhimõtted heaks ja võttis need oma tegutsemise aluseks. Otsustati korraldada 1896. aastal Ateenas esimesed olümpiamängud.

Aastate möödudes lõi de Coubertin teisedki olümpiamängudega kaasnevad printsiibid - protokolli, tseremooniad, medalid, lipud, tunnused, hümnid, auhinnad, hierarhia ehk kogu olümpialiikumise sisese elu. Olümpia aate edasiviijaks loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee. 1915. aastal viidi ROK-i peakorter ?veitsi Lausanne'i. Kuna esimesed olümpiamängud otsustati pidada Kreekas, valiti ROK-i esimeseks presidendiks kreeklasest literaat Demetrius Vikélas. See oli de Coubertinile teatud pettumus, kuid pärast Ateena mänge sai ta juba ise presidendiks ning oli sellel postil 29 aastat.

De Coubertini presidendiksoleku ajal (1896 - 1925) saavutasid olümpiamängud stabiilsuse, ehkki vaevaliselt. Ateena mängud olid kantud idealistlikust innukusest, 1900. aasta Pariisi mängud tõid ränga pettumuse, 1904. aasta St. Louisi mängud olid aga täielik farss. Olümpiamängude pidamine Pariisis oli de Coubertini jaoks isiklik auküsimus. Kuid Pariisi mängud peeti - nagu ka St. Louisi omad - maailmanäituse niiöelda kõrvalalana. Keegi ei teadnud täpselt, millised alad olid ametlikult kavas. Reeglite selgusest ei saanud juttugi olla. Prantsusmaa Olümpiakomitee selgitas mängude medaliomanikke veel kuuekümnendatel aastatel. Sõudmisvõistlustel osalejaid kujutleti prantsuse spordilehes käratseva kambana, kes külvas hirmu Seine'i jõe kallaste rahulike elanike seas. St. Louisi mängudel polnud välismaalastest osavõtjaid nimetamisväärselt. Ka seal jäid mängud maailmanäituse pillerkaari varju. Mõned alad peeti igasuguste ennenägematuste - indiaanlaste, eskimote, pügmeede, ainude, mustade ja latinode - esinemiste osana. St. Louisi krahhi järel otsustas pettunud ROK, et sporti ei saa ühendada äriga.

Alles 1908. aastal Londonis ja neli aastat hiljem Stockholmis näitas olümpialiikumine oma jõudu. Stockholmi kordaläinud mänge varjutas esimene amatöörlusskandaal. Selle ohvriks langes Ameeriklane Jim Thorpe ehk indiaanlasenimega Särav Teerada. Ta võitis viievõistluse aladest koguni neli ja oli ühel kolmas ning edestas kümnevõistluses järgnevaid pea 700 punktiga. Rootsi kuningas Gustav V ütles Thorpe'ile kuldmedalit kaela riputades: "Mu härra - te olete maailma suurim sportlane!" Kolmveerand aastat hiljem "paljastati", et Thorpe oli varem saanud tühist palgaraha teisejärgulises profijalgpallimeeskonnas mängides. ROK-i printside, parunite ja muude härrade meelest ei täitnud Thorpe korraliku amatöörsportlase nõudeid ning tema tulemused tühistati ja medalid nõuti tagasi. Thorpe'i maine taastati alles siis, kui amatöörlusele hakati vaatama uue pilguga.

Pärast Stockholmi mänge tormas olümpialiikumine rahvusvahelise poliitika karidele. Euroopa suurriigid võistlesid raevukalt uute asumaade ja mõjupiirkondade pärast ning ajasid kontinendi sõjakeerisesse. Idealistlik de Coubertin uskus sinisilmselt, et olümpiamängud lähendavad rahvaid ja vähendavad sõjaohtu. De Coubertin lootis olümpiamängude abil vähendada ka Saksamaa sõjakust. Seepärast manitseski ta ROK-i andma 1916. aasta mängud Saksamaale ja Berliinile. Lootustest hoolimata oli just Saksamaa see, kelle süü läbi algas esimene maailmasõda ning mängud jäid pidamata.

1920. aasta Antverpeni mängud toimusid juba kaks aastat pärast sõja lõppu ja olid seepärast veel sõjajärgse kriisi pitseriga. Kuid samas andsid need usku tulevikku. Mängude toimumiskoha valikul soovis ROK austada maailmasõja belglastest kangelasi. Sõja puhkemises süüdi olnud Saksamaad, Austriat, Ungarit ja Bulgaariat mängudele ei lastud. Eemale jäi ka Nõukogude Venemaa. Euroopa sotsialistlikud spordiühendused ei soovinud osaleda kodanlaste mängudel, vaid korraldasid kahekümnendatel aastatel oma töölisolümpiaade.

Pariisi teistkordne olümpialaste võõrustamine 1924. aastal õnnestus võrreldes esimesega juba paremini. Samal aastal samal maal Chamonix's peetud ja suvemängudele pühendatud talialade võistlused tunnistati hiljem esimesteks taliolümpiamängudeks. Siiski oli alles 1928. aastal Amsterdamis kogu olümpiapere pärast esimest maailmasõda koos. Olümpiamängud olid saanud uue hingamise. Olümpialiikumine oli levinud ülemaailmseks - Uruguai võitis Amsterdamis jalgpallikulla, Argentiina sai kulla poksis ja ujumises, India maahokis, Jaapan ja Lõuna-Aafrika kergejõustikus, Uus-Meremaa poksis, Egiptus maadluses, Tšiili ja Haiiti said medali kergejõustikus. Esmakordselt võistlesid kergejõustiku olümpiamedalite pärast naised. Amsterdami mängud olid esimesed, kuhu de Coubertin enam ise kohale ei läinud. 65-aastane pensionipõlve pidav parun saatis tervitused olümpialastele telegrammi teel. Paruni viimase tervituse tagant kumas läbi kibestumine - ta tundis end räpase mängu ohvrina olümpia-aate õõnestajate käes.

De Coubertini suurim pettumus oli siiski see, et Prantsusmaa võimud polnud kunagi tõeliselt huvitatud tema pürgimustest. Ameeriklased, sakslased, rootslased, soomlased ja ungarlased võtsid spordikultuuri hoopis kiiremini omaks.

Ka Los Angelese olümpia 1932. aastal õnnestus hoopis paremini kui esimene katse Ameerika mandril. Esmakordselt rajati kohalesaabunud sportlaste tarbeks olümpiaküla. Kergejõustikuvõistlustel kasutati esimest korda elektrilist ajavõttu ja finišikaamerat. Kriisiaastatest hoolimata jagus publikut ja jätkus huvi, nii et korraldajad jäid kõigile üllatuseks miljoni dollariga plusspoolele.

Mängude skandaaliks tõusis Paavo Nurmi kuulutamine professionaaliks. Nurmi soovis Los Angeleses kroonida oma kahekümnendate aastate jooksukuninga staatuse kümnenda olümpiakullaga olümpiamaratonis. Kuid Rahvusvaheline Kergejõustikuliit võttis vahetult mängude eel Nurmilt osalemisõiguse, väites, et lendav soomlane on võtnud võistlemise eest raha ja osalenud reklaamides. Selget tõestusmaterjali Nurmi väidetavast professionaalsusest siiski polnud.

De Coubertini järel sai ROK-i presidendiks belglasest krahv Henri de Bailllet-Latour. Temal lasus ka suurim vastutus selle eest, et 1936. aasta mängud anti korraldada Berliinile. ROK-i otsuse ja de Baillet-Latouri vastane kriitika tõusid haripunkti eriti pärast seda, kui Saksamaal sai võimule Adolf Hitleri juhitud Natsionaalsotsialistlik Partei. Juba 1936. aasta talimängudel põrkas ülev olümpia-aade kokku natside riviõppustega, suvemängude ajaks õnnestus Baillet-Latouril saavutada Hitleriga kompromiss, et Berliinist koristatakse ära sildid "Koertele ja juutidele sissepääs keelatud". Kuid seda vaid mängude ajaks.

Kunagi varem polnud olümpiamängud olnud nii räige poliitilise propaganda teenistuses. Alguses polnud natsid mängude korraldamisest sugugi vaimustuses, nimetades neid "skandaalseteks, juutide poolt väljamõeldud festivalideks". Peagi saadi aga aru mängude väärtusest propagandamasina osana. Hilissuvine Berliin täitus haakristilippudest, sõjaväe- ja politseimundritest, marsimuusikast, "Heil Hitler!"-tervitustest ja paraadidest füüreri auks. Natside üleolevat suhtumist vähendasid pisut USA neegersportlase Jesse Owensi esitused kaugushüppes ja sprindijooksudes. Korralduselt olid Berliini mängud siiski ühed paremad, esmakordselt kandis toimuvat üle televisioon.

ROK ei tahtnud Berliini-juhtumist õppust võtta, vaid andis 1940. aasta mängud Tokyole. Otsus oli seda enam üllatav, et 1937. aastal oli Jaapan tunginud kallale Hiinale. Lõppude-lõpuks loobuski Jaapani valitsus mängude korraldamisest ja ROK palus abi Helsingilt. Soome, teise maailmasõja eelse perioodi edukamaid spordimaid, soostuski ettepanekuga, kuid siis hakkas astuma sõjasaabas ning kahe olümpiaadi mängud jäid pidamata.

1948. aasta Londoni ja 1952. aasta Helsingi mängudel lasus veel silmnähtavalt sõjajärgse probleemistiku taak.
On öeldud, et Londoni ja Helsingi mängud olid viimased, kus valitses kubertäänlik olümpiavaim.

● Melbourne'ist Münchenini (1956 - 1972) / Viimane mohikaanlane - Avery Brundage

Avery Brundage (1887 - 1975) oli mees, kes tegi reaalsuses teoks ameerika unelma "lehepoisist miljonäriks". Ta sündis Detroidis vaestes oludes ja lõi Chicagos kinnisvara- ja ehitustehingutega kokku terve varanduse. Ta sai tuntuks jõuka idamaa kunsti kogujana, kuid ennekõike ROK-i ainuvalitsejast presidendina. Brundage oli mitmekordne USA meister mitmevõistluses. Ta võistles kaasa 1912. aasta Stockholmi olümpial ja platseerus viievõistluses kuuendaks, kümnevõistluses aga katkestas. Brundage'i tee rahvusvahelise spordiliikumise tippu algas USA Kergejõustikuföderatsioonist ja kulges läbi USA Olümpiakomitee ROK-i liikmeks. Ta valiti 1936. aastal ROK-i pärast seda, kui tema eelkäija Ernest Lee Jahncke oli raevukalt kritiseerinud olümpiamängude pidamist Natsi-Saksamaal ja USA võistkonna osalemist seal ning saanud seepeale hundipassi. USA Kergejõustikuföderatsiooni presidendina oli Brundage pidanud toona võistkonna mittesaatmist Berliini sportlaste petmiseks. Reisil Berliini näitas Brundage uues ametis üles karmust, eemaldades võistkonnast naisujuja, kes oli joonud laeval šampust.

1952. aastal valiti Brundage ROK-i presidendiks. Selle auks korraldatud lõunal Lausanne'is pidas ta kõne, mis oli otsene jätk de Coubertini suurelisusele. Kõne oli segu vankumatust idealismist ja viktoriaanlikust mõtteviisist. "Elame maailmas, mis on ühiskonnakorralduselt, poliitiliselt ja majanduslikult haige. See on haige vaid ühel põhjusel - inimestevahelistes suhetes on puudu aus mäng ja tõeline spordivaim. Me peame hoidma olümpialiikumist olümposlikus kõrguses, sest kui laseme sellel langeda, sureb ta kindlasti," rääkis Brundage. Brundage'i maailm oli monarhistlik maailm. Ta kaitses seda kui oma maavaldust, määras tegevussuunad ja tegi otsused, jõhkralt, jultunult ja omapäi. Brundage'i vana sõbra sõnul oli "tema peamine viga selles, et ta ei hoolinud inimestest ning omas kinnisideed juhtida. Tema on paavst ja teised on ketserid". Isegi ROK-i pikaaegne direktriss Monique Berlioux nimetas Brundage'i "meheks, kes sageli kasutab diktaatori võtteid".

Kriitikute meelest oli Brundage diktaator, kes eriti jäärapäise põhimõttekindlusega hoidis kinni amatörismi-ideest ja ohustas sellega tegelikult olümpialiikumist. "Amatöörsport on värskendav vaba-aja harrastus, mitte amet. See (amatöörlus) on mäng, mitte töö. Elamiseks ja arenemiseks peab amatöörsport olema sõltumatu poliitikast ja ärist. Niinimetatud profisport polegi õigupoolest sport, vaid sõutööstuse haru nagu tsirkuski, mis eksisteerib pealtvaataja tarbeks, kuna sport peab olema sportlase tarbeks. Võistlemise eest raha saav sportlane on palgasaaja, mitte sportlane. Proff võtab spordist enesele, amatöör annab spordile ennast," filosofeeris Brundage. Ta uskus kõigutamatult de Coubertini ja Co amatöörlusideesse, mis põhines XIX sajandi ehk kodanluse ajajärgu tõekspidamistel. Nende järgi oli vaid varakatel võimalus harrastada sporti.

Mis siis oli see amatöörlus, mille eest nii raevukalt võitles Brundage. Et sellest aru saada, peame sooritama kiirekskursiooni minevikku. Vähesed võivad korrata legendaarse pikamaajooksja Paavo Nurmi saavutust, kes võitis olümpiamängudel aastatel 1920 - 1928 üheksa kuld- ja kolm hõbemedalit. Ajavahemikus 1921 - 1931 püstitas ta 16 maailmarekordit, sealhulgas mitteametlik kuueminutiline rekordiaparandus maratonijooksus 1931. aastal. Soome valitsuse ja olümpiakomitee poolt õnnistatuna ja kodukandis jumaldatuna - 1925. püstitati talle kodukohas pronkskuju - läks Nurmi 1932. aasta olümpiamängudele Los Angelesi. Tema olümpiakarjäär sai aga läbi juba enne Los Angelese kesklinna jõudmist. Rahvusvaheline Kergejõustikuföderatsioon diskvalifitseeris Soome spordi suurkuju, kuna ta oli oletatavasti võtnud viimastel aastatel vastu auhinnarahasid. Nurmi oli teotanud olümpiamängude süütust. "Muistsed olümpiamängud olid vaid amatööridele," teatas Nurmi diskvalifitseerinud IAAF-i komisjoni kuulunud Brundage. "Antiikajast pärit amatöörlusidee, mis on iga generatsiooniga vaid kasvanud ja süvenenud, hõlmab endas kõige kõrgemaid eetilisi reegleid."

Florida ülikooli professor David Young hakkas seitsmekümnendatel aastatel uurima antiikolümpiamängude ajalugu. "Kirjutasin igasuguseid artikleid amatörismist kõikide olemasolevate raamatute põhjal. Aga tahtsin tõendeid ka muistsetest infoallikatest. Taolisi ei suutnud ma leida. Seepärast heitsin käsikirja kõrvale ja hakkasin otsast peale. Kui esitasin oma uusi avastusi kooli koosviibimistel, ei suutnud inimesed mind algul uskuda - kuni nad lugesid mu raamatut," meenutab Young. Young kirjutas 1984. aastal oma uurimuste põhjal raamatu "The Olympic Myth of Greek Amateur Athletics" ("Müüt Kreeka amatöörspordist antiikolümpiamängudel"). Kogu sisu kokkuvõte - Kreeka atleedid polnudki amatöörid. Antiikolümpiamängudel võistelnud sportlased olid profid, kes võistlesid auhinnarahade eest, paljud neist said isegi rikkaks. Amatöörluse mõistet Vana-Kreeka kultuuris ei eksisteerinud. Keeles ei olnud selle jaoks isegi vastavat sõna.

Pärast "vaba maailma" näpuganäitamist kommunismimaade "treeningumasinatele" ja riiklikku toetust saavatele superatleetidele, andis ROK 1981. aastal amatörismi üle otsustamise rahvusvaheliste spordialaliitude kätte. Esmakordselt lubati professionaalid mängudele jäähokis - 1984. aastal Sarajevos. Traditsioon, kartus ja tegevusetus hoidsid aga veel paljusid alaliite tagasi. 1986. aastal loobus ROK formaalselt amatörismist, kustutades olümpiahartast sõnad "amatöör" ja "proff", ning muutes sõnastust. "Iga maa võib valida olümpiavõistkonda kõige paremad sportlased," deklareeris ROK. Tulemus - 1988. ja 1992. aasta olümpiamängudel võistlesid kaasa näiteks Chris Evert, Steffi Graf, Jennifer Capriati, Gabriela Sabatini, Michael Jordan, Earvin Magic Johnson, Larry Bird.

Brundage oleks sellest teada saades kindlasti hauas teise külje keeranud. Brundage oli kaitsnud olümpiaamatörismi raevukalt lugematuid kordi oma 50-aastase ROK-i kuulumise aja jooksul, sealhulgas ROK-i presidendina 1952 - 1972. Ta nuuskis välja kuulujutud rahalistest auhindadest, arvas kaljukindlalt, et olümpiasportlane ei tohi teenida raha - ka spordialal, millel ta olümpial ei võistle ja isegi mitte treenerina, ning et spordistipendiumid tuleks keelata. Ent Brundage polnud see, kes võttis Jim Thorpe'ilt 1912. aasta olümpiamängude kümne- ja viievõistluse kullad poolprofessionaalses pesapalliliigas mängimise eest. Samuti polnud see Brundage, kes kaasaegsete olümpiamängude sündides otsustas, et muistsete traditsioonide jätkudes on need mõeldud amatööridele.

"Kõik algas 19. sajandil Inglismaal, kui eliitklassi inimesed võistlesid sõudmises," räägib olümpiaajaloolane dr. William Mallon. "Paljud lihttöölised, kes olid tänu oma töös kogutud käterammule tugevad, hakkasid sõudmisvõistlustel edestama Inglise kõrgklassi liikmeid. Seepärast otsustasid viimased - see ala on mõeldud ainult mittetöölistele. Tahame, et sõudmine oleks inimestele, kes tegelevad selle alaga vaid lõbu pärast, väitsid siniverelised. Tegelikult aga otsustati ju nõnda seepärast, et saada lahti tugevamatest konkurentidest." Esimesed märgid, mis väitsid, et Antiik-Kreeka olümpiamängud olid vaid amatööridele, pärinevad anglo-iiri kirjanikult John Mahaffylt 1879. aastast. Mahaffy oli inglise aristokraatlik snoob, väga keskpärane filoloog, päritolult iirlane, kes sügavalt põlgas iirlasi, prantslasi, proletaarlasi ja eriti kreeklasi. Tema arvates polnud higiste meeste rabelemine staadionil kuigi esteetiline vaatepilt. Ainus, mis Mahaffy silmis armu leidis, oli see, et "vanad kreeklased olid harrastussportlased, kes võistlesid spordi enda, mitte aga autasude pärast", nagu Mahaffy ekslikult arvas. Tahtmatult oli ta aga pannud aluse müüdile antiikspordi amatörismist. Mahaffy kirjutised leidsid endale tänulikke lugejaid. Kõrgemad ühiskonnakihid toetasid sellist ideed momentaalselt. Töölisrahva järk-järguline väljajuurimine džentelmanide spordiklubidest toimuski varjatult sõna "amatöör" abil.

Müüt hakkas külge ka de Coubertinile ja selles polnud väike 19. sajandi keskpärase ameerika kirjaniku Caspar Whitney osa. Whitney pidas lihtrahvast kahjuriteks, väitis, et nad (kõrgemad ühiskonnakihid) "nõuavad amatörismi spordis just spordi enese pärast". Puudutades alamklassi, leidis Whitney, et "las teevad rahus, mida tahavad, las teevad oma sporti nii, kuidas tahavad. Las meil olla oma, puhas sport". Whitney kuulus ROK-i 1900.-1905. aastani ning oli USA Olümpiakomitee president aastatel 1906 - 1910, "kahjurid" roomasid aga ikkagi sporti sisse. Kaasaegsete olümpiamängude esimese maratoni võitnud Spiridon Louis pidas lambakarjuse ametit. 1912. aasta mängudel võistelnud Brundage'i isa töötas kiviraiujana. Mitte just eriline kõrgklass…

Ent amatörismi printsiipi järgiti kaljukindlalt. ROK määratles 1925. aastal amatööri mõiste järgmiselt - "amatöör pühendab end spordile just spordi pärast, saamata sellelt (spordilt) mitte midagi otseselt või kaudselt eksisteerimiseks vajalikku". Veel 1972. aastal mõjutas Brundage Rahvusvahelist Suusaliitu määrama osalemiskeeld Sapporo talimängudel Austria mäesuusatajale Karl Schranzile amatörismireeglite rikkumise pärast. Schranz oli Sapporo mängude peamine kullapretendent ning kui ta naases medalist ilmajäetuna kodumaale, võeti teda vastu kui rahvuskangelast. Samal ajal sulges Brundage'i juhitud ROK silmad sotsialistliku spordisüsteemi ilmingute ees. Ometi polnud ju kellelegi saladuseks, et N. Liidus ja teistes sotsialismimaades oli rakendatud sport ideoloogia- ja propagandavankri ette. Paberite järgi olid kõik idabloki sportlased amatöörid, kuid tegelikkuses tegelesid nad kõik päevade kaupa vaid treenimisega ning pidid tõestama sotsialistliku spordisüsteemi eeliseid kapitalistliku spordistruktuuri ees. Jutt on sportlastest nagu Kuuba poksija Teofilo Stevenson, kes võitis poksi raskekaalu olümpiakulla 1972, 1976 ja 1980. "12 aasta jooksul, mil ta võitis kolm kulda, ei töötanud ta mitte ühtegi päeval," ütleb John Lucas, ROK-i ametlik lektor ja sporditeaduse professor Penn State Ülikoolis. "Ta treenis kaheksa tundi päevas, 365 päeva aastas - pikamaajooks, sprint, treeningud kerge poksikotiga, treeningud raske poksikotiga. Tal olid kogu kommunistliku maailma kõige paremad treenerid. Taolist atleeti amatööriks kutsudes muudeti kapitaalselt ka 19. sajandi inglise määratlust amatööri kohta."

Tänapäevaks on kõik kommunistidest olümpiavõitjad-masinad N. Liidu lagunemisega kadunud. Nii Kuubas kui ka Hiinas jätkub küll sama ideoloogia, tootes võitjaid nagu näiteks Hiina võrkpallinaiskond. "Näiteks Hiina võrkpallinaiskond treenib Hiina mäestikes, kus keskmiselt 188 cm pikkused ja 77 kg kaaluvad naised treenivad kaheksa tundi päevas Idablokimaade parimate treenerite käe all, kellele makstakse tohutut palka. Nad jooksevad tundide kaupa sprinti, hüppavad üles-alla, kuni nad on täiesti kurnatud, mängivad võrkpalli, jooksevad seitse-kaheksa miili päevas," väidab Lucas. Kõik see on tänapäeval täiesti seaduslik.

Pärast N. Liidu lagunemist kartsid lääneriigid, et kõigis tekkinud riikides saavad olema N. Liidule sarnased spordisüsteemid. N. Liidu jäänused ei saanud aga endale lubada seda, mida sai endale lubada suurriik. Kuulsad treeningkeskused on vaesed, lagunenud või täiesti likvideeritud. Kadunud on endine kommunismimaade absoluutne domineerimine teatud aladel nagu näiteks vasaraheide.

USA vasaraheitja, 1994. aasta Hea Tahte mängude võitja Lance Deal heitis 1988. aastal pilgu N. Liidu treeningsüsteemile. "Üks vene vasaraheitja näitas mulle ja ühele teisele mu kaasmaalasele oma treeninguplaani ja ütles, et heidab tõepoolest kaugele, kui see just ei tapa teda. Ma ei tea, kas ta rääkis tõsiselt, aga mind oleks see (treeningplaan) küll tapnud. Kui alustasime kaheksakümnendatel aastatel treeningukooliga Eugene'is, võtsime nende treeninguplaanid ja vähendasime neid poole võrra. See oli maksimaalne, kui arvestada, et pidime samal ajal tööl käima. Üks meist oli harrastusspordi nõuandja, teine töötas arvutifirmas, mina jagasin laiali pizzasid," rääkis Deal. Nüüdseks on mänguplats tasandatud, ütleb Deal. Nõukogude sporditoetussüsteem on lagunenud.

Mis veelgi tähtsam, Deal ja teised saavad treenida vastavalt vajadusele tänu profina teenitavatele auhinnarahale ja starditasule. Omal käel ja vabast ajast tippspordi tegemine on vajumas minevikku. Usk amatöörlusesse on muudetud ebausuks, sõna "amatöör" on saadetud tagasi fantaasia maailma, kuhu müüdid kuuluvadki. Kuid kuni kaheksakümnendate aastate alguseni tõi ROK-i jäärapäisus endaga kaasa kaksikmoraali, vale ja salaprofessionaalsuse ohjeldamatu kultiveerimise. Selline pinnas sobis hästi ka dopingu ja teiste ebaausate meetodite viljakaks vohamiseks.

Brundage lahkus oma postilt 1972. aasta Müncheni mängudel järel. Ta pidas oma karjääri säravpuhtaks, öeldes, et selle ainuke plekike on katkestamine Stockholmi olümpia kümnevõistluses. Siiski polnud viimatinimetatud juhtum võrreldavgi Müncheni olümpia ajal toimunud tragöödiaga, kus Palestiina terroristide rühmituse Black September liikmed tungisid olümpiakülla ja võtsid 11 Iisraeli sportlast pantvangiks. Hiljem Müncheni lennuväljal toimunud tulevahetuse käigus said kõik sportlased surma. Osa ROK-i liikmeid nõudis olümpiamängude katkestamist, kuid Brundage oli teist meelt. Müncheni olümpiastaadionil korraldati leinaseisak ja mälestustseremoonia ning mängud võisid jätkuda. "Usun, et kõik on minuga samal seisukohal - me ei või lubada purustada terroristidel rahvusvahelise koostöö ja hea tahte avaldust, mida olümpialiikumine esindab," ütles Brundage.

Juba de Coubertini aegadest oli harjutud pidama olümpialiikumist poliitikast eraldi-, koguni kõrgemalseisvaks nähtuseks. Paraku pole sellel väitel olnud kunagi katet. Kui kuum maailmasõda teisenes külmaks sõjaks, leidis ka ROK end ootamatult kõrvaltvaataja rollis. N. Liit liitus olümpiamängudega 1952. aastal Helsingis. Toona elasid idabloki sportlased konkurentidest eraldi, mida lääne konkurendid vaatasid imestusega. Olümpialiikumisest oli saanud niivõrd tähtis poliitiline relv, et kumbki blokk ei saanud seda külmas sõjas kasutamata jätta. Mõlemad superriigid, nii USA kui N. Liit lugesid tähelepanelikult medaleid ja punkte. Aastatel 1952 - 1972 jagunesid esikohad võrdselt. USA oli parim Helsingis 1952, Tokyos 1964 ja Mexicos 1968, N. Liit Melbourne'is 1956, Roomas 1960 ja Münchenis 1972.

ROK pidi lahendama ka Saksamaade, Koreade ning Hiina-Taivani probleemid. Melbourne'is pääsesid sakslased jälle olümpiaareenile, kuid ühise võistkonnaga. Leping kehtis kuni 1964. aastani. Kaks eraldi võistkonda võistles ka Korea poolsaarelt, samas tunnistati Taivani ja jäeti kõrvale Hiina. Enne Melbourne'i mänge tungisid Suurbritannia ja Prantsusmaa Iisraeli toel Suessi kanali piirkonda, mille Egiptuse rahvuskangelane Nasser oli võtnud eelnevalt briti ja prantsuse kompaniilt relva jõul Egiptuse valdusse. Sündis Suessi kriis. Samal aastal surus N. Liit veriselt maha Ungari rahva ülestõusu. Budapest langes vaid 12 päeva enne mänge. Viis maad jäi mängudest protestiks eemale. "Me ei saa olla ühegi maa poolt või vastu, olgu see siis õige või mitte. Olümpiamängudel võistlevad üksikisikud, mitte maad," toonitas Brundage oma avalduses. Kõige tipuks juhtusid Melbourne'i veepalliturniiri finaalis vastamisi N. Liidu ja Ungari meeskonnad. Sündis verine või(s)tlus, kus lasti käiku ka rusikad. Tagatipuks jäi ligi pool Ungari olümpiavõistkonna liikmetest Läände.

Roomas ja Tokyos suudeti poliitilisi skandaale vältida, kuid Mexicos tehti jälle musta ajalugu. Paar kuud enne mänge olid Varssavi pakti riikide väed marssinud Tšehhoslovakkiasse, et suruda veriselt maha sealne revolutsioon. Boikotte suudeti siiski vältida. Juhtus ka Mehhikos endas, kus oli tekkinud aktiivne opositsioon mängude vastu. Olümpiavastalised pidasid mängude korraldamist tarbetuks raharaiskamiseks ja nõudsid, et valitsus toetaks hoopis vältimatumaid elualasid. Kümme päeva enne mänge kogunes 10 000 meeleavaldajat Mexico Plaza de la Tres Culturas väljakule ja nõudis valituse tagasiastumist. Väljakule toodud valitsusväed said korralduse avada meeleavaldajate pihta tuli. Laskmine kestis tunde, 260 inimest sai surma, 1200 haavata. Mõni kuu varem, Grenoble'i talimängude ajal pidi ROK järele andma paljude Aafrika maade nõudmisele, eemaldada olümpialiikumisest apartheidipoliitika taimelava Lõuna-Aafrika Vabariik. Samal põhjusel löödi 1971. aastal olümpiauks kinni Lõuna-Rodeesia ees.

Kolmas vahejuhtum leidis aset seoses inimõiguste eest võitlemisega. Rassilise diskrimineerimise vastu võitlejate juht dr. Martin Luther King Jr. oli kevadel mõrvatud ja see tõi kaasa ägeda protestilaine kõigi mustade ameeriklaste hulgas. USA neegersportlased ähvardasid isegi boikoteerida maa olümpiavõistkonda, kuid ähvarduseks see jäigi. Selle asemel tõstsid Mexico 200 meetri jooksu võitja Tommie Smith ja pronksi saanud John Carlos autasustamistseremoonial musta kinnastatud rusikad Mustade Pantrite liikumise tervituseks. Juhtum äratas laialdast tähelepanu kogu maailmas, jälle oli sporti poliitika huvides ära kasutatud.

Sportlikult kujunesid Mexico mängud eriti kõrgetasemelisteks, eriti kergejõustiku sprindialadel ja hüpetes, millele aitas kaasa ka võistluspaiga asukoht - 2000 meetrit üle merepinna. Bob Beamon viis kaugushüppe maailmarekordi 8.90-ni, Jim Hines jooksis esimese inimesena 100 meetrit elektriajavõtuga alla 10 sekundi (9,95), Tommie Smith alistas 200 meetris 20 sekundi (19,83) ja Lee Evans 400 meetris 44 sekundi piiri (43,86). Mexico olümpia kulisside taga käis samal ajal äge jalatsisõda. See läks nii kuumaks, et IAAF keelas mõneks ajaks rahvusvahelistel võistlustel jalatsite kasutamise, millel näha valmistajafirma logo.

Müncheni terrorismiakti varjus tõusis mängude sangariks USA ujuja Mark Spitz. Ta võitis seitse kuldmedalit, kusjuures kõik neist maailmarekorditega.

Ka 1976. aasta Montreali olümpiat varjutas boikotilaine. Ja eriti laial rindel. Suur osa Aafrika maadest nõudis ROK-ilt Uus-Meremaa elimineerimist, kuna saareriigi ragbimeeskond oli käinud võistlusturneel rassistlikus Lõuna-Aafrika Vabariigis. ROK ei nõustunud aafriklaste ettepanekuga ning tervelt 31 Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika maad jäi mängudelt eemale. Kõrvale jäi ka Taivan, kuna Kanada valitsus ei lubanud neil kasutada Hiina Vabariigi nime.

● Montrealist Atlantani (1976 - 1996) / Mees ja raha - Juan Antonio Samaranch

Juan Antonio Samaranch sündis 1920. aastal Hispaanias Barcelonas jõuka tekstiilitöösturi perekonnas. Noorpõlves puutus ta põgusalt kokku spordiga - pidas paar poksikohtumist - kuid sai peagi aru, et see pole tema ala. See-eest sobis poliitiliselt auahnele mehele spordi juhtimine. Ta ronis kiiresti karjääriredelil edasi nii spordiorganisatsioonides kui kindral Franco diktatuuri aegses ainukeses legaalses, falangistide parteis. Lõpuks seisis Samaranch seal, kuhu oli vahe-eesmärgi seadnud - Hispaania parlamendis ja spordiministeeriumi eesotsas.

Pärast Franco surma ja fašistliku diktatuuri lõppu 1975. aastal näis, et Samaranchi poliitiline karjäär on igaveseks läbi. Ta oli olnud ka Kataloonia maakonnavalitsuse juhataja ning nüüd marssis 100 000 inimest tänavatele nõudmisega Samaranch vallandada. Kuid kõigile ootamatult sooritas mees pehme maandumise - ta nimetati Hispaania esimeseks suursaadikuks Moskvas. Suursaadiku koht oli Samaranchile oivaline hüppelaud. Juba enne seda oli ta saanud Hispaania teiseks liikmeks ROK-is, ehkki reeglite kohaselt võis kaks liiget olla vaid maadest, kus on peetud olümpiamänge või olümpialiikumises eriti aktiivselt osalenud ja osalevatest maadest. Tollal ei täitnud Hispaania kumbagi nõuet.

Samaranch pääses ROK-is kiiresti võtmepositsioonidele ja hankis samas Moskvas töötades ka N. Liidu ja teiste sotsialismimaade toe, püüdes vähemalt sõnades tõkestada USA ja selle meelsete maade boikotti Moskva mängude suhtes. Lõpuks jäid Moskva mängudest siiski paljud maad eemale protestiks selle vastu, et 1979. aastal oli N. Liit viinud oma väed Afganistani ja asunud osalema selle riigi sisesõjas. Kedagi ei üllatanud, et Moskva mängude ajal valiti Samaranch ROK-i uueks presidendiks lord Michael Killanini asemele, kes pani ameti maha vastuseks lääneriikide boikotile ja olümpiamängude poliitilisele ärakasutamisele. Samaranch loobus koheselt suursaadikutööst ning sai ROK-i esimeseks palgaliseks presidendiks. Brundage'i seisakuaastate ja Killanini ettevaatlike uuenduste järel alustas Samaranch olümpialiikumise suurpuhastust. Oluline uuendus oli seegi, et pärast aastakümneid kestnud absoluutset meeste ülemvõimu olümpialiikumise ülemorganisatsioonis, valiti 1981. aastal ROK-i esimesteks naisliikmeteks soomlanna Pirjo Häggman ja venetsueellanna Flor Isava-Fonseca.

Samaranchi juhtimisel muutus ROK paari olümpiaadi jooksul kubertäänlikust amatörismieeskirjade kaitsjast suureks rahategemismasinaks, hiigelkorporatsiooniks, omamoodi riigiks riigis. Šveitsi ja Euroopa tuntumaid spordilehti Sport hindas 1980. aastal ROK-i varanduseks umbes 250 000 dollarit. Kuid juba 1992. aasta Barcelona olümpia ajal oli see summa kasvanud vähemalt saja miljonini. Lisaks sõlmis ROK kaheksakümnendatel aastatel olümpiamängude sponsorlepinguid vähemalt 300 miljoni dollari eest.

Ka olümpiamängude televisiooniõiguste hind kasvas mitmekordseks. Rahvusvahelist telepilti vahendati esimest korda 1956. aastal Cortina d'Ampezzo talimängudest kaheksasse Euroopa riiki. Esimesed korda müüs ROK maha 1960. aasta Squaw Valley talimängude teleülekandeõigused. Euroopa Ringhäälinguliit (EBU) maksis nende eest 660 000 dollarit. 1996. aasta Atlanta suveolümpia televisiooniõigused müüs ROK ameeriklaste NBC-le 456 miljoni dollari eest…

Kriitikute arvates on kommertslikkus rikkunud olümpiamängude esialgset ideed ja sidunud olümpialiikumise majanduse ohjade külge. Samaranch on need kriitikanooled kummutanud väitega, et olümpiaareenidel ja võistlejate riietusel pole reklaamidest jälgegi ja selline kommerts on teretulnud. Sama hingetõmbega on ta ometi väitnud, et sport ei tohi sõltuda majandusest. Kui 1984. aasta Los Angelese mängude korralduskomitee esimees Peter Ueberroth ütles, et tahab panna mängud kasumit teenima, võeti seda kui ameeriklaslikku keksimist.

Oli ju vastupidine näide sealtsamast lähedalt varnast võtta - 1976. aasta Montreali mängud jätsid korraldajad miljardi dollariga kahjumisse, mida linnaelanikud maksid veel üheksakümnendatel aastatel. Lisaks varjutas Los Angelese mänge N. Liidu ja selle liitlaste boikott, mis oli ametlikult põhjendatud ameeriklaste puudulike turvameetmetega, kuid tegelikult vastukäik jänkide loobumisele neli aastat tagasi. Kõigele vaatamata tootsid mängud 225 miljonit dollarit kasumit. Souli mängud olid Samaranchi suur võit. Osalesid praktiliselt kõik ROK-i liikmesmaad, välja arvatud mõni üksik. Soul oli suurriikide leppimise koht.

Samaranch ja ROK olid selleks ajaks loobunud võitlemast olümpiamängude kommertsialiseerumise vastu. Hoopis vastupidi! Selle asemel loodi agressiivne programm, mille abil ROK ja rahvusvahelised alaliidud pääsesid jätkuvalt suurenevate rahavoogude manu.

Samaranch sidus rahvusvahelised alaliidud osavalt ROK-i koostööpartneriteks. Ta leidis tuge Rahvusvahelise Jalgpalliföderatsiooni presidendilt Joao Havelange'ilt ja Rahvusvahelise Kergejõustikuföderatsiooni juhilt Primo Nebiololt. Uue aja maailma spordibisnise ristiisaks ja halliks kardinaliks sai maailma suurima spordivarustust tootva kontserni Adidas sakslasest omanik ja boss Horst Dassler. Tema firma ISL Marketing sai ainuõiguse müüa olümpiamängude, jalgpalli, kergejõustiku ja korvpalli maailmameistrivõistluste teleülekandeõigusi ja reklaami. Raha jaotati Dassleri, ROK-i ja alaliitude vahel.

Rahvusvahelise Sõudeliidu president Tommy Keller oli Samaranchi liini suurim kriitik. Keller ütles otse, et spordimaailm on läinud "Ladina-Ameerika (brasiillane Havelange) ja Ladina-Euroopa (hispaanlane Samaranch, itaallane Nebiolo) maffia võimu alla. Kelleri arvates oli "nüüd muutunud olulisimaks hankida raha ja rahuldada oma saamahimu. Minu jaoks on spordi tähtsaim ülesanne õpetada noori võistluse abil saama aru ühiskonna seadustest, mitte teenida selliseid spordijuhte, kes pole mujal hakkama saanud. Nad on nüüd leidnud enestele turvalise koha, kus spordi edu on allutatud enda edule."

Suurte järel trügisid mammona manu väiksemadki alaliidud, kes veel seitsmekümnendatel aastatel olid elanud vaikelu ja piirdunud oma igapäevases tegevuses sekretäri palgalhoidmisega, kes korraldas ametlikku kirjavahetust. Alaliidud vahetasid kameeleonidena värvi, vahetasid juhatusi ja hakkasid kibekähku korraldama meistri- ja karikavõistlusi, erinevaid turniire ja sarju, muutes oma tegevuse televisiooni ja sponsoreid ligitõmbavaks toodanguks. ISL Marketingi ja ROK-i taskud olid korrapealt raha täis, kurta ei saanud alaliidudki. Samaranch oli teinud olümpiast tõhusa kaubaartikli.

Samaranch on oma karjääri jooksul vallutanud ühe tipu teise järel. XXV olümpiamängud peeti tema sünnilinnas Barcelonas, XXVI ehk sajandi mängud Atlantas, Hispaania kuningas Juan Carlos ülendas Samaranchi markiiks.

Amatörismiküsimusest sai ROK hõlpsalt üle, andes selle alaliitude otsustada. Tulemust teavad kõik, alates 1984. aasta talimängudest on olümpiaväravad niinimetatud proffide jaoks aina rohkem avanenud ning praegusajal on amatööri mõiste minevikutolmu alla mattunud.

Kui ROK oli amatörismiprobleemiga maha saanud, ilmus asemele dopingutont, mille vari kummitas õigupoolest juba kuuekümnendatest aastatest. Dopinguprobleemi esiletõusu seostatakse ka olümpiamängude kommertsialiseerumise ja aina armutumaks muutuva konkurentsiga. Olgu kuidas on, kuid tegemist on kaasaja spordi suurima vähkkasvajaga. Briti supermailer Sebastian Coe nõudis 1981. aasta Baden-Badeni olümpiakongressil dopingutarvitamisega vahelejäänutele eluaegset võistluskeeldu. Mõned tippsportlased toetasid Coe ettepanekut, kuid paraku jäeti see suurema tähelepanuta. Los Angelese olümpia suurima dopinguskandaali põhjustas soomlane Martti Vainio. Ta lõpetas 10 000 meetri jooksus teisena, kuid tema test osutus positiivseks. Vainiol polnud karistuse, medalist loobumise ja võistluskeelu suhtes vähimaidki pretensioone, kuid ta küsis samas, kuimitu sportlast pidanuks temaga samas paadis olema. Vainio küsimus jäi õhku rippuma. Ben Johnsoni fantastiline jooks Souli mängude 100 meetris ja hilisem vahelejäämine stanozololi tarvitamisega oli olümpiaajaloo üks suuremaid maavärinaid. Dopinguprobleemi tõsidusest andis märku ka Samaranchi tollane mõtteavaldus. "Doping on sama, mis surm. Esiteks füüsiline surm. Teiseks vaimne ja hingeline surm, sest dopingut tarbinud inimene tunnistab ju tegelikult oma andetust, tahtmatust leppida oma suutlikkusega. Ka moraalne surm, sest inimene seab ennast väljapoole ühe ühiskonnagrupi loodud seadusi," on Samaranch kinnitanud.

Tegelikkuses on dopinguküttimine ikka olnud dopingutööstusest sammukese maas. Dopingukontrolli tihendamine, üllatustestid ja muu säärane on küll andnud mõningast lootust, et võit dopingukuradi üle pole enam kaugel. Osades maades aga ei kontrollitud veel 1996. aastal sportlasi treeninguperioodil. Sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemine tõi dopinguajalukku uusi paljastusi. Ida-Saksamaal oli tehtud näiteks riiklik "Programm 14.25", mis sisuldasa tähendas organiseeritud riiklikku dopinguprogrammi. Paljastus seadis kahtluse alla eranditult kõigi Saksa DV tolleaegsete spordiässade suursaavutused.

● Atlantast Sydney'ni (1996 - 2000)

Rahvusvahelised spordiorganisatsioonid on kui Minotaurose labürint. Need meenutavad ämblikuvõrku, milles omapärastest lühenditest tuntud organisatsioonid hoiavad niite enda käes. Organisatsioonid omakorda on seotud uute niitidega, mis koonduvad lõpuks ROK-i kätte. ROK-i ehk Rahvusvahelise Olümpiakomitee president Juan Antonio Samaranch juhtis spordimaailma stiilse elegantsiga. Samaranch oli diplomaatiline ja peene käitumisega tõeline maailmamees. Tema diktaatorlik ja ebademokraatlik juhtimisstiil pääses esile vaid siis, kui küsimus oli kahest tähtsast asjast - võimust ja rahast.

ROK-i 106 liikme hulgast leiab kroonitud päid, sõjaväelasi, rahamehi, aadlikke, endiseid olümpialasi, diktaatorite jooksupoisse jne. ROK-i võimu kasvades on neistki kui märkamatult saanud mingi rahvusvahelise mastaabi tuumik, kes sõidab mööda maailmas toimuvaid konverentse, esitlusi jne. Kõik nad teavad, keda sellise eluviisi eest kiita.

Samaranchi juhtimisperiood kulges tõsisemate tagasilöökideta. Ainuke oht oli aeg, kuid sellegi üle saavutas Samaranch poolajavõidu. Kujukas näide Samaranchi juhtimisstiilist saadi 1995. aasta juulis Budapestis peetud ROK-i istungjärgul. ROK kogunes otsustama oma paljude liikmete jaoks päevakohasemaks muutuva eaprobleemi üle. President tegi ettepaneku ROK-i liikmete vanusepiiri tõstmiseks, mis seni oli 75 aastat. "Uuenduspoliitika" aga oli Samaranchi isiklik probleem. Samaranch hakkas lähenema 75. eluaastale, mis ROK-i tollaste reeglite järgi tähendanuks pensionileminekut. 1920. aastal sündinud hispaanlane tahtis kindlustada tulevikku ja jätkata ROK-i peamise niiditõmbajana.

Kuid presidendist vanahärra soovi ette kuhjusid mitmed takistused. Olümpiakomitee liikmed ei osanud otsustada, kas tõsta vanusepiirangut või kaotada see hoopistükkis. Lõpuks ei saanudki Samaranch ettepaneku läbiminemiseks vajalikku kaht kolmandikku häältearvu. Kui hääletustulemus avalikustati, nägid paljud selles Samaranchi allakäigutrepi algust, 15-aastase presidendikarjääri lõppu ühes Atlanta olümpiaga. Samaranch tõmbus hetkeks kulisside taha allesjäänud kaarte üle vaatama. Hääletamisele järgnenud päeval algas kiireloomuline propagandatöö, mida juhtis raskekahuritest koosnev kolmik Joao Havelange, Primo Nebiolo ja Mario Vasquez Rana. Nimi nime järel lisandus nõudmisele, milles sooviti vanusepiirangu tõstmist 80. eluaastani. Uuel koosolekul kordas Samaranch oma varasemat ettepanekut, küll veidi konkreetsemas vormis ja pani ette tõsta ROK-i liikmete vanusepiirangut 80. eluaastani. Ettepanekutest hoolimata keeldus Samaranch kinnisest hääletamisest. Selle asemel küsis ta kohalviibinutelt hoopis, et kes on vanusepiirangu tõstmise vastu. Tõusis vaid 12 kätt, ülejäänud 72 liiget olid vait kui sukad. 75-aastane Samaranch oli kindlustanud oma edasiolemist ROK-i juhtimisel veel vähemalt nelja aasta võrra.

Budapesti pööramistöö taga oli omalaadne poliitbüroo. 80-aastane Joao Havelange, Rahvusvahelise Jalgpalliföderatsiooni (FIFA) president. 1996. aastaks oli Havelange juhtinud FIFA-t juba 22 aastat. Alles paaril viimasel aastal oli ta positsioon kõikuma löönud, kui Euroopa föderatsiooni (UEFA) president Lennart Johansson teda avalikult kritiseeris ja andis selgelt mõista oma pürgimustest presidenditoolile. 73-aastane Primo Nebiolo (1923 - 1999), olümpiamängude peaala ehk kergejõustiku juht. Rahvusvahelise Kergejõustikuföderatsiooni (IAAF) presidendiks olemine tähendab ühtlasi ka Olümpiamängude Suvealade Föderatsiooni (ASOIF) presidendikohta. Nebiolo oli tuntud sirgjoonelise ja karmikäelise spordijuhina. Paljud on teda nimetanud otsesõnu jultunud gangsteriks. Enne 1995. aasta Göteborgi kergejõustiku maailmameistrivõistlusi kaotas Nebiolo Rootsi televisiooni otsesaates täielikult enesevalitsuse. Ta katkestas intervjuu ja ähvardas kaevata reporteri kohtusse, sest viimane oli küsinud, kas Nebiolo peab end korrumpeerunuks. Budapesti surveavaldused olid Nebiolo jaoks pelgalt näpuharjutused. Kolmas tähtis tegelane Budapesti stooris oli mehhiklasest multimiljonär, 64-aastane Mario Vazquez Rana, Rahvuslike Olümpiakomiteede Ühenduste (ANOC) juht, Samaranchi lähim sabarakk, kes laenas presidendile vajaduse korral oma isiklikku reaktiivlennukit.

Samaranchi on nimetatud jaga-ja-valitse tüüpi tegelaseks. Siin ongi küsimus olümpialiikumise juhtimise astmestikudžungli sünnis. Primo Nebiolo poolt juhitud ASOIF ja Marc Hodleri võimu all olev Olümpiamängude Talialade Föderatsioon (AIWF) on selle parimad näited. ASOIF ja AIWF oli Samaranchi vastukäik vahepeal pead liiga püsti ajanud Rahvusvaheliste Spordialaföderatsioonide Liidule (GAISF).

GAISF loodi 1967. aastal vastukaaluks ROK-ile. Ühenduse loomise taga oli muuhulgas Rahvusvahelise Sõudeföderatsiooni president Tommy Keller. Viimane polnud rahul ROK-i diktaatorliku juhtimisstiiliga. Suurim põhjus oli televisioonilepingutest laekunud raha kadumine ROK-i sügavatesse taskutesse. Keller sai aru, et tänu televisioonile on sport asumas uude ajajärku. GAISF-i peakorter hakkas asuma Monte Carlos. Ühendus lõi kontakte Ameerika telekompaniidega ning nende toel hakkasid rahvusvahelised alaliidud täitma võistluskalendreid tasapisi maailmameistrivõistluste, maailma karikavõistluste ja muude tippjõuproovidega. Raha hakkas voolama ka GAISF-i kukrusse.

Kui Juan Antonio Samaranch valiti ROK-i presidendiks, andis ta kohe mõista, et soovib GAISF-i tegevusvabadust piirata. Samaranchi ideeks oli ASOIF-i ja AIWF-i loomine, kuhu kuulusid vaid suve- ja talialade liidud. Nii vähendati GAISF-i mõjuvõimu.

Teine Samaranchi lemmiknipp oli nimetamispoliitika. Kõikide peamiste spordiorganisatsioonide juhid olid võetud ROK-i soojuse paistele. ROK-is oldi ägedalt vastu ANOC-i presidendi Mario Vasquez Rana nimetamisele ROK-i liikmeks 1991. aastal. Vastuseis oli veelgi suurem järgmisel aastal, kuid ikkagi valiti doktor Primo Nebiolo ROK-i liikmeks.

GAISF-i presidendiks istutas Samaranch ühe lähedastest toetajatest, lõunakorealasest doktori Un Yong Kimi. 65-aastane Kim valiti ROK-i liikmeks 1986. aastal, samal aastal sai ta ka GAISF-i etteotsa. Doktor Kimi minevikust leiab pikantseid üksikasju. Ta oli Lõuna-Korea pikka aega võimul olnud diktaatori, kindral Park Chung Hee ihukaitsesalga ülem. Samuti arvatakse, et Kim on olnud Lõuna-Korea salaluure teenistuses eri paikades ümber maailma. Kimi karjäär spordijuhina algas 1973. aastal, mil ta oli Rahvusvahelise Taekwondo Föderatsiooni loomise eesotsas. Muide, taekwondo nimetati 2000. aasta Sydney mängudeks olümpiakavva… Kim oli keskne tegelane ka 1988. aasta Souli mängude korralduskomitees. ROK-i juhatusse kuuluvat Kimi peeti ka üheks Samaranchi tõenäolisimaks järeltulijaks. "Kui ma peaksin praegu valima oma järeltulija, oleks selleks Kim," ütles Samaranch 1996. aasta keskpaigas.

Samaranch oli oma võimuloleku aja jooksul ehitanud ROK-ist isegi mitte oma riigi, vaid oma maailma. Hispaanlasest ülik oli saanud kõikjal kuningliku vastuvõtu osaliseks. Atlanta olümpia ajal elas ta sama suures hotellisviidis nagu USA president Bill Clinton või Rootsi kuningas Carl Gustav. Kuid Samaranch asus neist kõrgemal, sest tal oli samasugune presidendivõim kui Clintonil ja samasugune kuninglik positsioon kui Carl Gustafil.

● Epiloog

Pierre De Coubertini peaküsimus oli juba 1925. aastal järgmine - kas olümpiamängud on tempel või turuplats? Kui ROK andis sajanda aastapäeva olümpiamängud Atlanta, mitte Ateena korraldada, ei ole mitut vastusevarianti. Atlanta on Coca-Cola kodulinn. Coca-Cola on alates 1928. aastast olnud olümpiamängude mitteametlik või ametlik - kuidas soovite - jook ja olümpiamängude tähtsamaid sponsoreid. Kompanii rahastas suurel määral ka Atlanta valimisprogrammi. Coca-Cola president Donald R. Keough ütles pärast Atlanta valimist, et "oleks jõhker isegi mõelda, et me võiksime kuidagi mõjutada (ROK-i) otsust". Mister Keough võib endale selliseid lapsikusi lubada, sest ROK-i liikmed teavad isegi väga hästi, milline on raha koht tänapäeva tippspordis.

Olümpialiikumine ja majandusjõud on teineteist leidnud, märganud rääkivat üht keelt. Raha keelt. Olümpiamängude lõppu on ennustatud sama tihti kui maailmalõppu. Sügavast kriisist hoolimata pole olümpialiikumises veel nähtud usupuhastajat. Olümpialiikumine on näidanud üles hämmastavat paindlikkust ja kohanemisvõimet. Olümpiamängud on kohanenud kõigi muutustega, et see tekitab lootust - äkki jääb olümpia-aatele hing sisse ka pärast praegusaja megalomaaniat ja dopingusohu sattumist.

2001. aasta juulis Moskvas toimunud ROK 112. istunjärgul valiti ROK uueks, arvult kaheksandaks, presidendiks Jacques Rogge…

Quo Vadis olümpialiikumine ja olümpiamängud?

● ROK presidendid (1894 - XXI sajand)

Viimati muudetud: 01.06.2004