ANTVERPEN 1920

Võistlus: VII nüüdisaegsed olümpiamängud. Läbiviimise aeg: 20. aprill - 12. september 1920. Spordialade ajaline jaotus: aprillis - jäähoki, iluuisutamine; juulis - purjetamine, laskmine, polo; augustis - enamik spordialasid; septembris - jalgpall, ratsutamine. Olümpialinn: Antverpen, samanimelise provintsi ja flaamide asuala keskus, rajatud 600. aastail, linn aastast 1291. Maailma tähtsamaid sadamalinnu. Asend: Põhja-Belgias, 17 km Schelde jõe suudmest ja 88 km Põhjamerest.

Kinnitati olümpialinnaks: VI olümpiamängud, mis pidid toimuma 1916. a. Berliinis, jäid Esimese maailmasõja tõttu pidamata. Pärast sõja lõppu kokku tulnud ROK-i kongressil otsustati pidada VII olümpiamängud Prantsusmaal, kuid prantslased loobusid Belgia kasuks. Lõplik otsus korraldada olümpiamängud Antverpenis võeti vastu ROK-i XVII istungil Lausanne'is 1919. aastal. ● Olümpimängude embleem

Muud kandideerinud linnad: Lyon (Prantsusmaa), Budapest (Ungari). Peaareen: staadion Champs de Beerschot. Staadionirada: 400 meetrit. Pealtvaatajakohti: 40 000. Korralduskomitee esimees: Krahv Henri de Baillet-Latour (1876 - 1942). Võistluste peasekretär: Alfred Verdyck. ● Olümpiastaadion Champs de Beerschot

Võistluste patroon: Belgia kuningas Albert I (1875 - 1934). Piletiga pealtvaatajaid kokku: 220 000. Majutus: Antverpeni koolimajad; eestlased ühes tütarlaste koolis. Osalenud riike: 29. Esmakordselt: Brasiilia, Eesti, Jugoslaavia, Monaco, Tšehhoslovakkia (iseseisva riigina esmakordselt ka Soome ja Uus-Meremaa). Osalenud sportlasi: 2606. ● Olümpimängude plakat

Naissportlasi: 64 (võistlesid iluuisutamises, tennises, vettehüpetes, ujumises). Suurim võistkond: Belgia - 332 sportlast. Väikseim võistkond: Argentiina - 1 sportlane. ● Olümpimängude avatseremoonia

Spordialasid kavas: 25 (kergejõustik, laskmine, polo, jalgpall, vibulaskmine, maahoki, vehklemine, moodne viievõistlus, poks, maadlus, tõstmine, purjetamine, jalgrattasport, ratsutamine, ragbi, sõudmine, tennis, ujumine, veepall, vettehüpped, võimlemine, köievedu, jäähoki, iluuisutamine, kunstikonkursi alad).

Olümpiasümboolika:

• Esmakordselt heisati olümpiamängudel viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp.
• Kasutusele võeti olümpiadeviis: "CITIUS, ALTIUS, FORTIUS". Idee autor prantsuse pedagoog Pierre Didon (1840 - 1900).
• Alates Antverpeni OM-ist muutus avatseremoonia lahutamatuks ja traditsiooniliseks osaks rahutuvide õhkulennutamine.

Olümpiahümn: "La Montagne", helilooja Paul Gilson (1865 - 1942).
Olümpiakoor: Belgia nais- ja segakoor, Rootsi meeskoor.

Olümpiavande andja: esimest korda anti olümpiavanne. Vande andis 34-aastane Victor Boin (1886 - 1974), hõbemedal veepallis 1908 ja pronks 1912, hõbemedal vehklemises 1920. Aastail 1932 - 1956 oli Boin Rahvusvahelise Spordipressi Assotsiatsiooni (AIPS) president.

Autasustamine: kuigi olümpiamängud lõppesid alles septembri keskel, toimus autasude kätteandmise tseremoonia 29. augustil. Kuningas Albert I käest võtsid olümpiamedalid vastu üldjuhul vastavate riikide esindajad. Kunstikonkursi võitjate nimed graveeriti ka staadionimüürile. ● Olümpimängude medal

Olümpiamedali kujundus: Aversil: Antverpeni sadamapoolse linnavaate taustal Brabo purskkaev, mille jalamil õlipuu okste vahel Antverpeni vapp. Ülaservas tekst: "ANVERS MCMXX". Reversil: Esiplaanil mehe figuur õlipuu oksa ja loorberipärjaga vasakus käes. Figuurist vasemal Nike pasunaga, paremal värav lipuga. Figuuri põlvede kõrguselt üle medali meandritriip, sellest allpool tekst: "VII OLYMPIADE". Diameeter 60 mm. Sign. Josue Dupon.

Olümpiapostmargid: anti välja kolmest margist koosnev seeria, mis trükiti New Yorgis. Markide kujunduses järgiti jälle antiikset joont. Ühel markidest näeme Myroni "Kettaheitjat", teisel kvadriigat (neljahoburakend) ja kolmandal jooksjat. Perforeeritud sarja oli 774 000, kuid hammastamata seeriaid vaid 450 komplekti. Välja anti ka mõned reklaamivinjetid.
Infovahendid: ajalehed.
Olümpiamängude kajastamine Eestis: kuna meie ajakirjanikke Antverpenis ei viibinud, siis oli ka mängude kajastamine tagasihoidlik. Lisaks tabas suvel "Eesti Spordilehte" trükitööliste streik.
Eesti olümpiadebüüt: E.S.S. "Kalevi" poolt Belgia Olümpiakomiteele saadetud osavõtutaotlusele saabus küllalt lootusetult kõlav vastus: võistlejate ülesandmine olümpiamängudeks toimugu Venemaa Olümpiakomitee kaudu, kuna Eesti Vabariik ei ole ROK-i liige. Johannes Villemsoni juhtimisel asuti otsima uusi võimalusi. Ühendusse astuti Eesti tolleaegse saadikuga Londonis, "Kalevi" seltsi liikme Ants Piibuga, kes omakorda saatis kirja Belgia OK-le, et taotleda eestlaste osavõttu olümpiamängudest. Sealne olümpiakomitee andis meie taotluse edasi ROK-i presidendile P. de Coubertinile. Pariisis oleva kalevlase, Eesti saadiku Karl Robert Pusta ja P. de Coubertini läbirääkimiste tulemustest informeeris ROK-i president belglasi, kes teatasid ametlikult, et Eesti soov on rahuldatud, kuid tuleb luua sporditegevust juhtiv keskne organisatsioon.
Eestlased olümpiamängudel: kergejõustiklased: Jüri Lossman (maraton), Aleksander Klumberg (odavise, viie- ja kümnevõistlus), Harald Tammer (kuulitõuge), Johannes Villemson (800 m ja 1500 m jooks), Reinhold Saulman (200 m ja 400 m jooks), Eduard Hermann (käimine), Johan Martin (teivashüpe); maadlejad: Mihkel Müller, Herman Kruusenberg, Eduard Pütsep, Artur Kukk; tõstjad: Alfred Neuland, Karl Kõiv, Alfred Schmidt.
Esindajad: Ado Anderkopp, Leopold Tõnson, William Fiskar, K. Metti.
Teekond olümpialinna: Tallinnast aurikul "Viola" Helsingisse, sealt koos Soome koondislastega aurikul "Oihonna" Antverpenisse.
Võistlusvorm: valged õlgkübarad, sinine ülikond, kollased kingad, valge särk ja lips (kodumaalt sõideti välja tollases kaitseväeriietuses ja võistlusvorm muretseti alles kohapeal).
Eesti lipu kandja avadefileel: Harald Tammer.
Sõiduraha: korraldati ülemaalised korjandused ja anti välja loteriipiletid üldtiraažiga 30 000 (á 10 marka). Valitsuselt kaubeldi välja 18 000 Soome marka ja 20 000 Prantsuse franki. Sõjaministeeriumist saadi teemoonaks mitu kasti lihakonserve, biskviite ja paar puuda võid.
Poliitilised mõjutused: ROK keelas olümpiamängudest osavõtu Saksamaal kui sõjasüüdlasel, samuti tema liitlastel Ungaril, Austrial, Bulgaarial ja Türgil. Nõukogude Venemaale kutset osavõtuks ei saadetud.
Edukaim riik medalite arvult: USA (41 kuld-, 27 hõbe- ja 28 pronksmedalit). Esmakordselt polnud olümpiamänge korraldav riik medalite arvult esikohal (Belgia - 7. koht).
Eesti mitteametlikus riikidevahelises paremusjärjestuses: 14. koht (1 - 2 - 0). Punkte arvestati iga ala kolme esimese koha eest vastavalt 3, 2 ja 1.

Võistluste dramaatilisemaid heitlusi

Veepallivõistlustel tapeldi kõvemini kui kunagi enne. Sellest hoolimata võis 12 riigi veepalliturniiril näha tehnilisemat ja mitmekülgsemat mängu kui varem. Belglased olid otsustanud koduväljakul kindlasti võita ja seda mistahes hinnaga. Kuna nende mängutehnika oli krobeline, siis sai belglaste peamiseks mureks see, kuidas vältida kõrgetasemeliste kohtunike määramist oma mängudele. Üksteise järel alistati Šveits, Holland ja Rootsi ning ees ootas finaal inglastega. Üle 4000 pealtvaataja oli kogunenud ujulasse, et jälgida dramaatiliseks kujunenud võistlust. Kohtuniku tänamatu roll oli langenud rootslasele Erik Bergwallile. Kohe matši alguses alustas publik hirmsat kisakontserti, mis paisus veelgi pärast inglaste avaväravat. Aimates endi jaoks kurba lõpptulemust, hakkasid belglased kasutama lubamatuid jõuvõtteid. Maadeldi, poksiti, "uputati" ja küünistati. Sellest oli ka abi. Eduseisul 2:1 võeti kasutusele uus taktika. Belglased hakkasid teesklema vigastusi ja "kannatasid brittide toorutsemise all". Kohtunik oli seekord aga tasemel ja kamandas simuleerivad belglased kuivale. Nüüd muutus mäng ehtsaks tapluseks. Inglastel õnnestus selle "maadluse" käigus visata kaks väravat ja võita kohtumine tulemusega 3:2. Kui verised ja muhkudes britid basseinist tõusid, pidid pealtvaatajad neile peaaegu käsitsi kallale minema. Samal ajal keeldusid korraldajad Suurbritannia lippu võidumasti tõstmast. Kui orkester sai lõpuks alustada inglaste hümni "God save the King", ulgus, vilistas ja trampis hullunud rahvas edasi. Nüüd vihastasid ka seni väljapeetult käitunud inglased. Nad teatasid, et katkestavad oma sportlaste esinemise kõigil spordialadel. Inglastega ühinesid ka ameeriklased. Alles siis taipasid belglased, et asi on tõsine ning kogu olümpia tõsisesse ohtu seatud. Nad võtsid ette raske teekonna brittide leeri ja palusid toimunud intsidendi pärast ametlikult vabandust.

Teine dramaatiline heitlus Antverpenis toimus jälle belglaste osavõtul. Jalgpalliturniiri finaali olid jõudnud Belgia ja Tšehhoslovakkia meeskond. 40 000 pealtvaataja silme all alustasid tšehhid mängu laiaulatuslike rünnakutega. "Punased Kuradid" olid kogu meeskonnaga kaitsesse surutud ja tegid vaid üksikuid kontrarünnakuid. Publik istus tardunult ja oli valmis kõige halvemaks. Saatuslikuks sai kohtunik Lewise vale otsus, mille tulemusel belglased teenisid õiguse 11 meetri karistuslöögiks. 1:0 eduseisu järel tormas õnnelik ja joovastunud publik läbi hõreda politseinikeketi ning asus tihedalt ümber väljaku piirjoone. Mäng jätkus karjuvate ja märatsevate fännide piiramisrõngas. Kohtunik Lewis sattus raevuka inimmere mõju alla ja jagas kergekäeliselt belglaste kasuks vabalööke. Väljakul läks jõuvõtete demonstreerimiseks ja tihti seisis mäng vaidluste tõttu. 35. minutil õnnestus belglastel lüüa teine värav. Nüüd ütlesid tšehhidel närvid üles. Peagi ajas kohtunik tšehhide kaitsja Steineri väljakult minema. Slaavlased hakkasid protesteerima ja kui see ei aidanud, …marssisid palliplatsilt ära. See juhtus 41. mänguminutil. Kui publik taipas, mis oli juhtunud, tormati väljakule ja haarati oma mängijad õlgadele. Otsekohe heisati Belgia lipp võidu märgiks, kättesattunud tšehhide lipp aga käristati puruks. Tšehhoslovakkia meeskond diskvalifitseeriti ja nüüd oli vaja korraldada lisamäng. Prantslased, kes olid tšehhidele poolfinaalis kaotanud, keeldusid mängimast, sest paljud nende vutimehed olid juba koju sõitnud. Lõpuks tuli teise koha matšiks Hollandi vastu väljakule Hispaania, kes selle kohtumise ka võitis ning sai hõbemedali.

Huvitavamaid fakte

Ainus distants, mis Paavo Nurmil Antverpenis võitmata jäi, oli 5000 meetrit. Seda seletati Nurmit laeval tabanud merehaigusega, mille järelmõju veel tunda andis.

Omamoodi revanši Jean Bouini eest võttis prantslane Joseph Guillemot. Enne võistlust märkasid rootslased, et Guillemot tuli starti, kummaski käes märjad seened, millega prantslane tahtis jooksu ajal oma pead värskendada. Nüüd käisid kõik kordamööda Guillemot' kätt surumas ja ennast talle esitlemas, kuni seentest kogu veetagavara oli välja pigistatud. Võitja selgus lõpusirgel. Prantslane suutis kogu distantsi tempotegija Nurmi kandadel püsida ja lõpuspurdis polnud soomlasest enam vastast. Guillemot'st sai rahvuskangelane. Tema auks pidutseti mitu päeva. Guillemot ise käis asjalikult, sigar suus, mööda baare ja tegi kõigile. 10 000 m jooksus sai Nurmi prantslaselt revanši. Pärast olümpiamänge ei paistnud Guillemot enam millegagi silma. Ka ei suutnud mees leida endale sobivat ametit. Järjest rohkem hakkas ta sõltuma alkoholist, tiireldes mööda kõrtse ja jutustades kõigile oma suurest olümpiavõidust. Peaaegu kõik tuntud anekdoodid joodikutest jutustati ümber nii, et anekdoot sai tõestisündinud loo kuju ja selle peategelaseks oli Guillemot. Kuningast oli saanud narr.

● Paavo Nurmi võidukas finiš

Tennise teises ringis kohtusid omavahel inglane Gordon Lowe ja kreeklane Zerlandi. Matš kujunes maratonmänguks, mis kestis kokku kuus tundi üle kahe päeva. Pallipoisid olid surmani väsinud, lahkusid väljakult ja läksid sööma, millega sundisid tennisiste mängu edasi lükkama. Lõpuks võitis Lowe 14:12, 6:8, 5:7, 6:4, 6:4.

1500 meetri jooksus võitis hõbemedali inglane Philip Noel-Baker, kes 1912. a. Stockholmis oli jäänud samal distantsil kuuendaks. Lõpetanud aktiivse spordiga tegelemise, hakkas Noel-Baker ülikoolis õppejõuna tööle. Hiljem sai temast tuntud poliitik, kes oli ka rahvasteliidu loomise üks algatajaid. 1960. aastal oli ta UNESCO juures asuva kehalise kasvatuse ja spordi nõukogu president. Philip Noel-Baker on ainus olümpiamedalivõitja, kes pälvinud Nobeli preemia - 1959. a. Nobeli rahupreemia. ● Ethelda Bleibtry (USA) oli mängude edukaim naisujuja

● 100 meetri jooksus võitis California ülikooli tudeng Charles Paddock. Juba tema isa oli olnud Michigani ülikoolis tuntud sportlane, ta sundis ka poissi varakult ujuma, võrkpalli ning golfi mängima. Nii sai Charlie mitmekülgse põhja. Ülikoolis sattus ta kuulsa treeneri Dean Cromwelli käe alla. Antverpeni mängude järel oli Paddock peaaegu võitmatu nelja aasta vältel, viies ühtlasi edasi maailmarekordeid 60 jardist kuni 300 meetrini. Järjest raskemaks läks aga kehakaalu ja tippvormi hoidmine. Sageli võidi Paddockit liikumas näha Hollywoodi staaride keskel. Pariisi OM-il tuligi mõlemal sprindidistantsil suu kuldmedalist puhtaks pühkida. USA merejõudude kapten Paddock osales lendurina Teises maailmasõjas. Ta hukkus lahinglennul 21.07.1945. Tema auks ristiti hiljem üks laev.

Purjetamisvõistlused toimusid Ostendes. Algul oli olümpiakavva võetud tervelt 16 jahiklassi. Võistlema lubati isegi rootsi skääriristlejad. Lõpuks registreerus osavõtjaid kuuelt maalt 24 jahiga (103 purjetajat) 14 paadiklassis. Enamikus jahiklassides võistles üks kuni kolm paati ja medalid olid kõigile kindlustatud. Vaid 6 m jahtide klassis osales neli paati. Õnnetuseks oli ainuke paatkond belglaste "Suzi", kes ilma medlita jäi. 12-jalaste jollide võistluseks oli registreerunud vaid kaks Hollandi jahti ja korraldajad leidsid, et milleks neil üldse Belgiasse sõita, pidagu võistlus kodus maha. Kaasa võistles ka üks naispurjetaja. Dorothy Winifred Wright tuli kuldmedalile 7 m jahi "Ancora" meeskonnas, mille juhiks oli tema abikaasa Cyril Wright.

Eestlaste edukas esinemine Antverpeni OM-il äratas tähelpanu ka kodumaal. 6. septembril korraldati olümpiameeste auks pidulik õhtusöök Kadriorus riigiteenijate ühisuse ruumides. Pidulauas tervitas sportlasi vabariigi valitsuse nimel kindral Andres Larka. Sõna võtsid Tallinna linnapea A. Uesson, "Kalevi" seltsi poolt E. Jansen ja mitmed teised. Kõneldes toonitati spordimeeste võitude tähtsust Eesti nime tutvustamisel välismaal ja sooviti, et nüüdsest peale pöörataks spordile kodumaal rohkem tähelepanu.

"Eesti Spordilehe" veergudel avaldati kergejõustiklase Gustav Kiilimi pöördumine olümpialaste saavutuste äramärkimiseks.

Tervitus Olümpiast osavõtjatele.
Tervitan teid Olümpia kangelased!
Tahaksin paar sõna ütelda, teile tänuks teie viljarikkas töös. Kevade varakult ütlesin need sõnad: "Eesti spordimehed, näitame tulevastel Olümpia mängudel Antverpenis, eestlaste visadust ja tahtejõudu, paneme lausuma Eesti nime ka spordi alal!" Teie kangelased olete need sõnad teoks teinud, teoks suuremal määral, kui seda see kord veel loota julgesin, sest sel ajal ütlesin ka nõnda - kuigi meie võidulootustega sinna ei sõida, siiski lootusega, julgelt ja iseteadvalt, et meie mõnegi suure rahva eneste selja taha jätame.
Teie ei leppinud aga üksinda sellega. Teie suutsite ära kiskuda võitusi suurte rahvaste esitajate käest - ka esimeste kohtadena. Teie panite lausuma Eesti nime spordi alal, kõige maailma haritud rahvaste keskel. Teie saatsite seda korda, et Vaba Eesti lipp Olümpias võidumärgina lehvis! Lehvis märgina, mis ütles, et võitja on selle lipu all kui iseseisev rahvas iseseisva riigina Olümpias esitatud.
Vaba Eesti, sel ajal, kui see lipp Olümpias võidumärgina ülesse tõusis, teame ja võime kindlaste ütelda, et siis tuhandete ja kümnete tuhandete südamed sulle kiiremalt lööma hakkasivad, sest su lipp näitas sinu võimisi ja rääkis sinu võimistest ka mööda läinud aegadel… Ta räägib sinust praegugi veel, kõige haritud rahvaste, ajalehtede ja kirjanduse kaudu, - ta kõneleb, et sina Eesti oled meie peres väärilise koha saanud, koha niisuguse, mida meie ennemalt sulle ei teadnud lubada.
Ja selle koha olete teie, meie Eesti spordimehed, Eestile toonud! Seepärast hüüan veel kord, ole tervitatud kodu maale tagasi jõudes.
G. Kiilim.
Tallinnas, 7. sept. 1920.

Eestlased medaliheitluses

Jüri Lossman võitis Antverpenis maratonijooksus hõbemedali. Palju ei jäänud puudu ka olümpiavõidust, sest on ju Lossmani kaotus läbi aegade olümpiamaratonide napim, vaid 12,8 sekundit. Oma jooksust on Lossman jutustanud 1936. aastal "Eesti Spordilehes". Avaldame intervjuust Jüri Lossmanig selle osa, mis puudutab 1920.a. Antverpeni olümpiamaratoni.

...Enne starti silmitsenud Lossmani soome kuulus spordi autoriteet magister Lauri Pihkala. Vaadanud teda eest ja tagant ja ütelnud: "Naljalugu küll, Lossman kehalt nagu lihunik, aga tuleb ise veel maratoni jooksma." Vist Lossmanil stardipaugu ootel polnud aega ja tahtmist seal Pihkalaga vaidlema hakata. Sellepärast teeb ta seda nüüd, kuigi rohkete aastate järele: "Maratoni juures on tähtis just inimese äärmiselt tugev konstruktsioon. Füüsiliselt nigelapoolne või ka keskmine mees ei pea nii pikale pingutusele vastu, nagu seda on maraton. Mis aga puutub võiduvõimalustesse ja võitja ennustamisse, siis ei teadnud siin midagi hoopis kindlat öelda ei mina ega ka keegi teine. Sest maratonis võitmine ja kaotamine on rohkem juhuse asi, kui ühelgi teisel spordialal. Selliste võistluste jaoks ei aita ka üks aasta väldanud harjutustest, siin peab vähemalt kahe aasta töö seljataga olema. Siin inimene on nagu mootor, nagu auto, mis vajab sissesõitmist. Ja väga juhuslik pisiasi, võhikule hoopis tähtsuseta näiv äpardus võib maratonis kindla kuldmedali aspirandi nihutada sootuks viimaste hulka. Siin palju oleneb temperatuurist, sellest, kuidas king jalas istub, kui kauaks teil jätkub veel tagavarasid kehas jne. ● Jüri Lossman

Nojah, nii see lugu nüüd oligi:

"Jooksu algus oli hoopis kõva. Esimese viie kilomeetri aeg oli 16 min. 10 sek., mis vaid 17 sekundi võrra oli halvem minu isiklikust rekordist 5000 meetris. Siis ma mõtlesin, et ega ma sellisel tempole küll ei suuda vastu pidada, et tuleb jooks poolel teel katkestada. Aga kui jõudsin pöördepunkti, avastasin, et olen juba kolmas-neljas. Nüüd muudkui tempot juurde, julgust ja uut võistlustahet oleks nagu taevast alla kallatud."

Ja Lossman seda pingutust meenutades võtab ka jutustamise tempos juurde:

"Pressin ja jooksen, pressin ja jooksen. Aegamisi pressin enese teistest mööda… Nüüd saan ka esimese kätte. Meid lahutab umbes 70 meetrit. Näen, kuidas see mees on lausa kokkuvajumise eel. Ta taarub ühest teeäärest teise, nagu oleks ta purjus. Nüüd oleme juba lähenemas linna piirkonda. Milleks veel nii väga pressida, arutlen ma endamisi. Võit on niigi kindel, mees siin minu ees vajub juba ise teekraavi kokku! Ja siis ma teengi mõõdukat jooksu, teadmises, et finišini on veel kenake tükk maad. Et asjas olla kindel, ma püüan pealtvaatajate kaudu selgusele saada. Küsin, mitu kilomeetrit mul veel joosta on. Siis keegi lahke onkel näitabki mulle kaht harki aetud sõrme - kaks! Seega veel aega küll eelmisest mehest möödumiseks… Aga kui olen möödunud väikesest käänust, ma vihast ja üllatusest vajuks siinsamas kokku," jutustaja ka praegu ärritub selle vähemeeldiva silmapilgu meenutamisest - "siinsamas on ju staadioni värav! Too puupea seal väljas, kelle käest küsisin, mitu kilomeetrit mul veel joosta on, oli asjast aru saanud nii, et ma olen huvitatud enese paremusjärjestusest.

Siin ta näitas mulle kaks - teine. Kuid seda ma teadsin ju isegi. Nüüd nii lühikese maaga oli võimatu esimesest mehest - Kolehmaisest - mööduda. Meil on joosta veel ainult kolmveerand ringi staadionil. Vähendan vahemaad 30 meetrile, aga see on kõik, mis ma suudan, kuigi jõudu on veel küllalt tagavaraks. Esimeseks tuli Hannes Kolehmainen ajaga 2:32.35, kuna minu aeg oli seitse sekundit halvem. Antwerpenis saavutatud tulemus oli minu isiklik rekord ja nii minu kui Hannese aeg olümpiatel jäi kuni Los Angeleseni ületamata."

Muidugi, - teada juba, see ei mahu hinge, kui võit selliselt kaduma läheb ja esimeseks tuleb mees, keda õieti oleks tulnud kanda kanderaamil. Ja Lossmani hinge ei mahu see ka nüüd - sellest ei tee ta saladust. Hõbemedal, eks seegi ole ju kenake tulemus rahvaste jõukatsumisel, kuid Lossmanile see tulemus Antwerpenis alul valmistas ainult meelehärma.

"Südametäiega tahtsin ma alul staadionil väravast hoopis tagasi joosta. Kuid lõpetasin siiski, tegin kõik, mis nii lühikese maa juures veel teha oli. Siis läksin tusaselt riietusruumi. Olin juba ammu riietunud ja duši alt läbi käinud, kuid kolmas mees ikka veel ei saabunud staadionile. Viimaks ta siiski tuli - see oli itaallane Valerio Arri, kelle aeg oli seitse minutit halvem minu tagajärjest."

Neid, kes pole pealt näinud maailma tolleaegsete paremate jõukatsumist, peale muu huvitab meeleolu staadionil; kuidas vastu võeti võitjad ja kaotajad. Aga, vaadake, siin Jüri Lossman teeb näo, nagu poleks ta üldse ühelgi olümpial käinud!

"Kas vaimustus oli suur?" vastab ta küsimusele sama küsimusega. "Aga siin ma teile õieti ei oska midagi jutustada. Viimase pingutusega kõik meeled tuhmistuvad, teie nägemis- ja kuulmisnärvid on nii väsinud, et teie õieti midagi enam ei näe. Siin inimesed küll karjuvad kui meeletud, lehvitatakse rätte ja peakatteid, kuid teie ei näe midagi, ei tunneks ära ka oma parimat sõpra, kui see teile kas või jala ette paneks. See on nagu jooks Londoni udus. Jah, kui ma seal Hannese kannul viimast ringi jooksin, meie poisid minu ergutamiseks olid teinud pöörast kisa, kuid mina ei kuulnud sõnagi. Oli kogu aeg tunne, nagu jookseksin surmavaikuses, kus võiks kuulda isegi kärbse lendu või nööpnõela kukkumist."

Viimati muudetud: 11.06.2004