ATEENA 1906

● Paljud olümpiakroonikad pole Ateena vaheolümpiamängudele pühendanud mingit tähelepanu ja seal võidetud medaleid ei arvestata olümpiamängude medalite hulka. Vahemängud pole saanud ROK-i toetust olla võrdseiks muude olümpiamängudega. 1949. aastal, ROK-i 43. istungil Roomas tegi ROK-i ungarlasest liige dr. Ferenc Mezö ettepaneku lugeda Ateena vahemängud ametlikeks olümpiavõistlusteks, kuid ROK ei soostunud põhjusel, et olümpiamängude vahe peab olema neli aastat. Vahemängud olid saanud teoks nüüdisaegsete olümpiamängude 10. aastapäeva puhul P. de Coubertini ja kreeklaste vahelisel kokkuleppel. Teised vahemängud planeeriti 1910. aastaks, kuid need ei saanud teoks. Kuna nii korralduse kui mitmete suurtulemuste põhjal ületasid Ateena vahemängud kõik seni toimunud olümpiamängud, siis teeme nendest ka ülevaate.

Võistlus: olümpiamängude 10. aastapäevale pühendatud Ateena vahemängud.
Läbiviimise aeg: 22. aprill - 2. mai 1906.
Võistluspaik: Kreeka pealinn Ateena.
Peaareen: uuendatud ja laiendatud Ateena olümpiastaadion.
Staadionirada: 333,33 meetrit.
Eripära: staadionil joosti kõik distantsid kellaosuti liikumise suunas - päripäeva.
Korralduskomitee esimees: Kreeka kroonprints Konstantin (1868 - 1923).
Võistluste peasekretär: Spiridon Lambros.
Võistluste patroon: Kreeka kuningas Georg I (1845 - 1913).
Osalenud riike: 20.
Osalenud sportlasi: 883.
Suurim võistkond: Kreeka - 306 sportlast.
Väikseim võistkond: Kanada - 3 sportlast.
Majutus: peamiselt Zappeioni hall, kus kümme aastat tagasi oli peetud olümpiamängude vehklemisvõistlused.
Spordialasid kavas: 11 (võrreldes 1896. a. Ateena OM-iga lisandus vaid jalgpall).
Võistlusalasid: 77.
Avamine: esimest korda nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos toimus avadefilee.
Võistluste avaja: Kreeka kuningas Georg I.
Võistluste hümn: Spiridon Samarase 1896. a. olümpiahümn.
Edukaim riik medalite arvult: Prantsusmaa (20 kuld-, 10 hõbe- ja 14 pronksmedalit).
Enim medaleid võitnud sportlane: Louis Richardet, Šveits, 6 medalit laskmises (3-3-0).
Edukaim kergejõustiklane: Martin Sheridan (1881-1918), USA, 5 medalit (2-3-0).
Noorim olümpiavõitja: Giorgio Cesana (s. 1892), Itaalia, sõudmine - 14 a. 10 p.
Vanim olümpiavõitja: Maurice Lecoq (s.1854), Prantsusmaa, püstolilaskmine - 52 a. 31 p.
Eestlased mängudel: ei osalenud.
Infovahendid: ajalehed.
Poliitilised mõjutused: Suurbritannia võistkonnas esinenud ja kolmikhüppes kaksikvõidu saavutanud iirlased P. O'Connor ja C. Leahy tõmbasid autasustamisel, kui mängiti Inglismaa hümni ja masti tõusis Union Jack, põuest Iiri lipud ja hakkasid nendega publikule lehvitama.
Olümpiapostmargid: korraldajad lasid välja neljateistkümnest margist koosneva seeria, mille kujunduses oli kasutatud üheksat süžeed. Kõik margipildid olid retrospektiivsed, kujutades antiikolümpiamänge. Esimest korda kasutati eritemplit. Templeid oli kolm: võistlejate elukohas, staadionil ja Akropolis.

Huvitavamaid fakte

● Vahemängude korralduskomitee saatis enne mänge paljudesse riikidesse ringkirjad, kus kutsuti osa võtma "II olümpiamängudest". Pariisis ja St. Louisis peetud võistlusi ei tunnistanud kreeklased olümpiamängudeks.

● 708. aastal e.m.a. võeti antiikolümpiamängude kavva pentathlon. Nüüd, 2614 aastat hiljem, lülitati antiikne viievõistlus ka Ateena vahemängude programmi. Viievõistlus koosnes hoota kaugushüppest (antiikajal hüpati hooga), antiikstiilis kettaheitest, odaviskest, staadionijooksust (192 m) ja maadlusest. Paremuse määramisel oli aluseks üksikutel aladel saavutatud kohapunktide liitmine.

● Esmakordselt oli kergejõustiku kavas odavise, mille võitis uue maailmarekordiga 53.90 rootslane Eric Lemming.

● Tõstmises tekitas segadust austerlane Josef Steinbach, kes protesteeris kahe käega tõukamise nõude vastu pomm kohe õla kõrgusele tõsta ning seejärel see üles pea kohale tõugata. Austerlane soovis, et kasutataks n.-ö. kontinentaalstiili, mis lubas raskusel enne selle õlani tõstmist puusa juures puhata. Pärast seda, kui kreeklane Tofalos oli võitnud ja žürii lahkunud, läks Steinbach tagasi lavale ja keelatud stiili kasutades lükkas raskuse hõlpsasti üles. Kreeka spordisõbrad, kes reegleid ei teadnud, arvasid, et Steinbach on võitnud. Tegelik võitja oli Tofalos, maapoiss, kes lapsena vankri alla oli jäänud. Tema käsivarreluu oli purunenud ja arstid tahtsid käe hoopis amputeerida, aga isa ei lubanud. Tofalos avastas nipi, kuidas tervest käest tervelt kaks ja pool tolli lühemat kätt edukalt tõstmises kasutada. Hiljem läks Tofalos elukutseliseks, rändas Ameerikasse ja hakkas maadlema. Matšis maailmameistri Frank Gotchiga sattus ta maailmameistri kuulsasse võttesse, kuid keeldus alistumast. Kangekaelsus läks talle maksma väljaväänatud käe ja kuus kuud haiglaravi. 1921. aastal sai Tofalos USA kodakondsuse, elukutseliste maadlejate ringkonnas oli ta populaarne elu lõpuni.

● Ujumises olid kavas vaid vabaujumisdistantsid, kuid kaasa tegi kogu tolleaegne maailma ujumisparemik. Külma soolase vee ning stardisilla puudumise (starditi vees olles!) tõttu jäid resultaadid tagasihoidlikeks.

● Jalgpallis tuli võitjaks Taani, kes ainsana oli esindatud maa koondisega. Pronksmedalile tuli Smürna linna kombineeritud meeskond, kuhu kuulus viis inglast, neli kreeklast ja kaks prantslast.

● Soomlane Verner Weckman tahtis maadluses kaasa teha keskkaalus, kuid osutus kaalumisel raskemaks kui lubatud 85 kg. Ta jooksis ja hüppas mis jõudis, kuid ikka jäi liigseid gramme. Viimaks ei aidanud muu kui võtta kummikingad jalast. Taanlasest konkurent esitas protesti ja kohtunikud võtsid selle vastu: kui soomlane käis paljajalu kaalul, peab ta ka paljajalu võistlema. Weckman tuli võitjaks paljajalu maadeldes.

● Esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavva oli teatavasti planeeritud sõudmine sõjalaevade madrustele, kuid tormise mere tõttu jäi võistlus ära. Nüüd sai võistlus teoks. Kahes paadiklassis võtsid omavahel mõõtu peamiselt Kreeka ja Itaalia sõjalaevade madrused.

● 1500 m käimises lõpetasid esimese ja teisena Wilkinson ning Spiegler, kuid mõlemad diskvalifitseeriti lubamatu tehnika pärast. See tõstis esikohale ameeriklase George Bonhagi, kuigi temagi käimise olid neljast kohtunikust kaks tühistanud. Otsustava hääle Bonhagi kasuks andis žürii esimees prints Georg. Bonhag polnud tegelikult varem käimises võistelnudki, kuid olles pettunud oma saavutustes 5 miili ja 1500 m jooksus (4. ja 6. koht), läks ta käima. Kuus aastat hiljem Stockholmi olümpiamängudel tuli ta võitjaks 3000 m meeskonnajooksus. Ta on ainus sportlane, kes võitnud olümpiakulla nii jooksmises kui käimises. Omapäraselt toimis Ateenas ungarlane Szantics, kes nagu poleks tahtnudki 1500 m käimisdistantsi võita. Ta läbis väljaspool võistlust 3000 m ajaga 15.13,2.

Vahemängude oodatuim võistlus

Ateenas valitses suur elevus, kui saadi teada, et peetakse teine "olümpiastiilis" maraton. Rada algas jälle Marathoni lahingupaigalt, kuid oli seekord 42 km pikk. Kreeklastel oli veel hästi meeles Spyros Louisi võit ja esikohta loodeti nüüdki. Kohalikud kaupmehed panid võitjale auhinnaks välja Hermese kuju, pätsi leiba iga päeva kohta terveks aastaks, kolm tassi kohvi päevas ühe aasta jooksul, tasuta habemeajamise kogu eluks, prii eine kuuele igal pühapäeval aastaks jne., kuid üksnes juhul, kui võitja on kreeklane. Erilisi lootusi pandi 22-aastasele Koutakisele, kes enne starti ütles: "Tahan olla juhtijaks kogu distantsil, et poleks karta teiste võitu. Ma kas võidan jooksu või kantakse mind surnuna ära." See avaldus kutsus staadionil välja ovatsioonid. Noorukis nähti teist Spyros Louisi.

Kanadalasel Billy Sherringil olid aga omad plaanid. Veendunud oma võidus, kogus ta raha raudtee rööpaseadjana, kuid teenitust Kreekasse sõiduks siiski ei piisanud. Kohalik spordiklubi Hamiltonis andis toetust 75 dollari ulatuses, kuid sellestki ei piisanud. Meeleheites Sherring andis oma dollarid sõbrale, kes tegi panuse hobusele nimega Cicely. Meeste rõõmuks Cicely võitis ja Sherring võis Ateenasse reisida. Ta jõudis kohale kaks kuud varem ja hakkas tööle pakikandjana, treenides ülepäeva. 17. märtsil korraldasid kreeklased valikvõistluse, mille võitja sai ajaks 3:04.29,6. Sherring, teades, et oli läbinud sama maa omaette joostes 20 minutit kiiremini, jäi rõõmsalt lootma.

Kui suur maratonipäev lõpuks saabus, asus jooksu juhtima austraallane George Blake. Pärast kümmet kilomeetrit möödusid temast William Frank New Yorgist ja Sherring. Nad jooksid koos umbes viis kilomeetrit, siis ütles Sherring: "Hea küll, Billy, head aega." Ta läks ette ja püüdis poolel distantsil kinni ratsaväeohvitseri, kes viis staadionile stoppereid. Et enne jooksjat finišisse jõuda, oli ohvitser sunnitud autosse ümber istuma. 38. kilomeetril pidas kanadalane oma edumaad piisavaks ja tõmbas hinge, jalutades mõnda aega.

Staadionil ootas 70 000 pealtvaatajat kannatamatult esimest finišeerijat. Kui mootorrattur tõi sõnumi, et ees on võõramaalane, käis üle tribüünide pettumuskahin. Kui Sherring läbis staadionivärava, tervitati teda ometi soojalt. Prints Georg jooksis ta kõrval finišini, kus Sherring kummardas kuninga ees nagu Spyros Louis oli teinud kümme aastat tagasi.

Sherring ei saanud seda, mida oli lubatud kreeklasest võitjale, kuid talle kingiti kolme jala kõrgune Athena kuju ja lambatall. Kanadas olid preemiad soliidsemad: Hamiltoni linn kinkis viis tuhat dollarit, Toronto linn lisas veel nelisada.

Parima kreeklasena oli Alepous viies. Koutakis ei võitnud ega surnud, kuigi kanti rajalt nõrkenuna ära.

Üks jooksja, kes jäi märkamatuks, oli 20-aastane itaallane, kellel oli probleeme maoga ja kes lõpetas jooksu pärast 24 kilomeetri läbimist. Tema nimi oli Dorando Pietri. Õige pea sai temast elav legend.

Viimati muudetud: 11.06.2004