BERLIIN 1936

Huvitavamaid fakte

Olümpiamängude kajastamine Eestis

Võistlus: XI nüüdisaegsed olümpiamängud. Läbiviimise aeg: 1. august - 16. august 1936. Olümpialinn: Berliin, tollal Saksamaa pealinn. Asutatud 900. aastail, linnaõigused umbes 1230. aastal. Eripära: Potsdami konverentsi otsusega jagati Berliin ida- ja läänesektoriks. 7.10.1940.a. kuulutati Ida-Berliin Saksa DV pealinnaks. 1961. a. eraldati Ida- ja Lääne-Berliin teineteisest kivimüüriga. 3. oktoobril 1991. a. toimus kahe Saksa riigi rahumeelne ühinemine ja müür lõhuti maha. Asend: Põhja-Saksa tasandikul, Spree jõe mõlemal kaldal.

Kinnitati olümpialinnaks: esimest korda oli Berliin saanud olümpiaõigused juba 1916. aastal, kuid Esimese maailmasõja tõttu jäid VI olümpiamängud pidamata. Järgmised taotlused esitati ROK-i 26. istungil Amsterdamis 1928 ja 28. istungil Berliinis 1930, kus saadi ka põhimõtteline nõusolek. Ametlik otsus võeti vastu ROK-i 29. istungil Barcelonas 1931. aastal, kui loeti ette kirja teel toimunud otsustava hääletuse tulemused - Berliin 43, Barcelona 16 poolthäält. Muud kandideerinud linnad: Aleksandria, Barcelona, Budapest, Buenos Aires, Dublin, Frankfurt am Main, Helsingi, Köln, Nürnberg, Rooma.   ● Berliini olümpiamängude embleem

Korralduskomitee esimees: riigisekretär dr. Theodor Lewald (1860 - 1946). Võistluste peasekretär: Dr. Carl Diem (1882 - 1962). Võistluste patroon: 1933 - 1934 Saksamaa president Paul von Hindenburg (1847 - 1934), 1934 - 1936 riigikantsler Adolf Hitler (1889 - 1945). Piletiga pealtvaatajaid kokku: 3 161 249. ● Olümpiastaadion Berliinis

Majutus: olümpiaküla Döberitzis, 14 km peaareenist. Võistlejad olid paigutatud bangalo-tüüpi majadesse, mis kandsid Saksamaa linnade nimesid. Eestlased elasid Bückeburgi- ja Halle-nimelistes majades. Naissportlased olid elama pandud olümpiastaadioni lähedastesse üliõpilasühiselamutesse. Olümpiaküla Das Olympiaheim asus ka purjeregatilinnas Kielis. ● Olümpiaküla Döberitzis

Osalenud riike: 49.
Esmakordselt: Afganistan, Bermuda, Boliivia, Costa Rica, Liechtenstein, Peruu.
Osalenud sportlasi: 4069 (sealhulgas 328 naist).
Suurim võistkond: Saksamaa - 406 sportlast.
Väikseim võistkond: Boliivia, Costa Rica - 1 sportlane.
Spordialasid kavas: 22 (kergejõustik, laskmine, polo, jalgpall, korvpall, väravpall, maahoki, aerutamine, sõudmine, vehklemine, poks, maadlus, tõstmine, moodne viievõistlus, purjetamine, jalgrattasport, ratsutamine, ujumine, vettehüpped, veepall, võimlemine, kunstikonkursid). Uued alad korvpall ja aerutamine jäid püsivalt olümpiaalade hulka.
Võistlusalasid: 144.

Kergejõustikualasid: 29 (neist 6 naiste ala). Näidisalad: naisrühmvõimlemine, purilend (14 riiki), pesapall (kohale kutsuti kaks USA eliitpesapalliklubi Olympic ja Giants). Võistluste avaja: riigikantsler Adolf Hitler. Olümpiavande andja: tõstja Rudolf Ismayr (s. 14.10.1908), olümpiakuld 1932. ● Olümpiamängud avas riigikantsler Adolf Hitler

Olümpiatuli: esmakordselt toimus olümpiatule süütamise rituaal Kreekas antiikse olümpiastaadioni kõrval Altises. Tule süütas luubi abil päikesekiirtest minister Bakalopulos 14 tütarlapse saatel. Tseremoonia juures viibis ka P. de Coubertin, kes sel puhul sõnas: "Nüüd, kus olümpiatuli on süttinud, usun veelgi kindlamini kogu maailma noorsoo vennalikesse tunnetesse üksteise suhtes." ● Olümpiatule süütas Fritz Schilgen

Olümpiatule teekond: tuli toodi ajavahemikul 20.07. - 1.08. Kreekast Saksamaale teatejooksuga läbi seitsme riigi: Olympia - Ateena - Delphi - Saloniki - Sofia - Belgrad - Budapest - Viin - Praha - Dresden - Berliin. Teades Delphi tähtsust antiikmaailmas, oli teatejooksu algataja Carl Diem planeerinud suurejoonelise tseremoonia Parnassose mäel, kuulsa Apollo templi lähedal asuval antiiksel staadionil. Siit algas ka ametlikult teatejooks, mille esimest 1 km pikkust etappi jooksis kreeka kindrali Rondylise poeg Konstantin. Igal jooksjal oli oma lõigu läbimiseks antud aega 5 minutit. Teatejooksu stardipaika tähistas suur nelinurkne kivi, millesse olid raiutud olümpiarõngad. Kokku läbiti 3075 km. Olümpiatõrvik oli täidetud propaaniga.
Olümpiatule süütaja peastaadionil: kergejõustiklane Fritz Schilgen.

Olümpiahümn: helilooja Richard Straussi (1864 - 1949) "Olümpiahümn", sõnad Robert Lubahn. Olümpiaorkester: Berliini Filharmoonia orkester dr. Havemanni juhatusel. Olümpiakoor: 300-liikmeline ühendkoor Richard Straussi juhatusel. Autasud: Giuseppe Cassioli 1928. aasta olümpiamängudeks loodud olümpiamedalid. Kuldmedalivõitjad said mälestuseks potti istutatud pisikese tammepuu. Võitjate nimed raiuti olümpiastaadioni müüril paiknevaile marmortahvlitele.

Olümpia mälestusmedali kavandaja: skulptor Otto Placzek. Olümpiasümboolika: olümpiastaadioni 76 m kõrguses kellatornis paiknes suur sümboolne olümpiakell tekstiga Ich rufe die Jugend der Welt. Kavandaja graafik Johannes Boehland, skulptor Walter E. Lemcke. ● Olümpiamängude medal

Eestlased olümpiamängudel: kergejõustik - Ruudi Toomsalu (100 m, kaugus), Reginald Uba (1500 m), Aksel Kuuse (kõrgus), Evald Äärma (teivas), Arnold Viiding (kuul), Koit Annamaa (vasar), Gustav Sule (oda), treener Aleksander Kolmpere, esindaja Aleksander Paluvere; maadlus - Evald Sikk (kreeka-rooma), Voldemar Väli (kreeka-rooma), Edgar Puusepp (kreeka-rooma), Voldemar Mägi (kreeka-rooma), August Neo (vaba ja kreeka-rooma), Adalbert Toots (vaba ja kreeka-rooma), Kristjan Palusalu (vaba ja kreeka-rooma), August Kukk (vaba), esindaja-treener Nikolai Kursman; tõstmine - Erm Lund, Peeter Mürk, Karl Oole, Arnold Luhaäär, esindaja Eduard Kõppo; ujumine - Egon Roolaid (100 m vabalt), Boris Roolaid (100 m selili); poks - Evald Seeberg, Nikolai Stepulov, esindaja Peeter Matsov;

purjetamine - Erik von Holst, Harald Tammik (varus), esindaja Gustav Laanekõrb; korvpall - Artur Amon, Aleksander Illi, Robert Keres, Vladimir Kärk, Evald Mahl. Heino Veskila, Erich Altosaar, Aleksander Margiste, Bernhard Nooni, Leonid Saar, Georg Vinogradov, treener Herbert Niiler, esindaja Edgar Kolmpere; sõudmine - Elmar Korko. Muu olümpiakoondis: arst Arnold Roomere, massöör Aleksander Praks, kokk Valentin Purre, majandusjuht Johannes Villemson, ülddelegatsioonijuhid Ado Anderkopp ja Harald Tammer. Lisaks viibisid Berliinis koolinoorte laagris 30 Eesti kooliõpilast Johan Meimeri juhtimisel ja 28-liikmeline üliõpilasdelegatsioon, kelle hulgas ka Eduard Prööm, Richard Kiipsaar, Alo Suurna, Juhan Sütiste jt.   ● Kristjan Palusalu võitis Berliinis kaks kuldmedalit

Mitmeid tuntud spordiinimesi võis kohata pealtvaatajate ridades: Ernst Idla, Valter Ever, olümpiaisa Hermann Lerchenbaum, jalgpallur Elmar Kaljot, Eesti OK esindaja Konrad Mauritz jt. Korvpallikohtunikuna tegutses Berliinis Aleksei Selenoi (vilistas kohtumist Poola - Itaalia) ja viiekordne Eesti korvpalliinternatsionaal Valentin Klõšeiko oli ametis Poola koondise korvpallitreenerina. Eesti päritolu Kalevi Kotkas võistles Soome koondises. Mängude ajal korraldas "Eesti Turist" spordihuvilistele Berliini kaks bussiekskursiooni. Võib öelda, et seekord olime me tugevalt esindatud. Eesti lipu kandja avatseremoonial: korvpallur Erich Altosaar. Esindusvorm: sinised ševiotist pintsakud, hallid püksid, valged sonid.   ● August Neo sai Berliinist hõbe- ja pronksmedali

Edukaim riik medalite arvult: Saksamaa (33 kuld-, 26 hõbe- ja 30 pronksmedalit). Eesti mitteametlikus punktiarvestuses: 15. - 16. koht. Eesti mitteametlikus medaliarvestuses: 14. koht (2 - 2 - 3). Eestlased olümpiamedalil: kuldmedal - Kristjan Palusalu (kreeka-rooma ja vabamaadluse raskekaalus); hõbemedal - August Neo (vabamaadluse poolraskekaalus) ja Nikolai Stepulov (poksi kergekaalus); pronksmedal - August Neo (kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus), Voldemar Väli (kreeka-rooma maadluse kergekaalus), Arnold Luhaäär (tõstmise raskekaalus).   ● Voldemar Väli saagiks jäi pronksmedal

Eestlased esikuuikus: Edgar Puusepp - 4. koht kreeka-rooma maadluse II kergekeskkaalus, Evald Sikk - 6. koht kreeka-rooma maadluse sulgkaalus. Edukaim sportlane: Jesse Owens (1913 - 1980), USA kergejõustikus 4 kuldmedalit. Enim olümpiamedaleid võitnud sportlane: Konrad Frey (s. 24.04.1909), Saksamaa, võimlemises 6 medalit (3 - 1 - 2). Noorim olümpiavõitja: Marjorie Gestring (s. 18.11.1922), USA vettehüppaja - 13 a. 8 k. 25 p. Vanim olümpiavõitja: Friedrich Gerhard (1884-1950), Saksamaa, ratsutamise koolisõit - 52 a. 20 p. Vanim osavõtja kergejõustikus: Percy Wyer, Kanada, maratonijooks - 52 a. 199 p.   ● Mängude edukaim sportlane oli Jesse Owens nelja kuldmedaliga

Noorim kergejõustiklane medalil: Dorothy Odam, Suurbritannia, hõbemedal kõrgushüppes - 16 a. 115 p. Noorim sportlane-medalivõitja: Inge Sörensen, Taani, 200 m rinnuliujumises pronksmedal - 12 a. 24 p. Läbi aegade noorim sportlane olümpiamedalil. Riikide esimesed olümpiavõitjad: Türgi (9.08.1936) - Yasar Erkan (s. 30.04.1911), kreeka-rooma maadluse kärbeskaalus. Erakorralised autasustamised: šveitslasele Hermann Schreiberile anti olümpiamedal Alpide ületamise eest purilennukil. Šveitslastest abielupaar Hettie ja Günther Oskar Dyhrenfurth said ROK-i kuldmedali 1930. ja 1934. aastal korraldatud ekspeditsioonide eest Himaalajasse. Medalite jagamine: tõstmise kergekaalus kogusid võrdselt 342,5 kg egiptlane Anwar Mohammed Mesbah ja sakslane Robert Fein ning mõlemale anti kuldmedal. Maailmarekordeid: 16. Olümpiarekordeid: 83. ● Noorim olümpiavõitja Marjorie Gestring

Huvitavamaid fakte

Naiste 100 m jooksu võitis ameeriklanna Helen Stephens. Nagu Owens tunnistati sprinterite seas Mustaks Välguks, nii sai Stephens naiste hulgas Valgeks Viiruks (White Streak). Pärast jooksu kutsuti Stephens kohtuma Adolf Hitleriga tema eriklaasidega ümbritsetud looži. "Hitler tuli ja tervitas mind natsi kombel. Mina raputasin tal vana hea Missouri kombel kätt. Tema raputas mu kätt, võttis siis mu ümbert kinni, pigistas mind ja kutsus endaga nädalalõppu veetma," meenutas Stephens hiljem. Ta keeldus. Ainult kaks ja pool aastat kestis tema võistlejakaräär. Pärast amatöörsportlaste ridadest lahkumist tegeles ta mõnd aega korvpalliga. Teise maailmasõja ajal teenis Stephens mereväes, hiljem töötas St. Louisis Lennukeskuse topograafiaosakonnas.   ● Naiste 100 m jooksu võitja Helen Stephens

Helen Stephensi rivaliteet Stanislawa Walasiewicziga oli irooniline ja pikaleveninud lõpuga. Pärast Stephensi võitu Berliinis süüdistas üks Poola ajakirjanik teda, et tegelikult olla ta mees. Saksa kohtunikud olid sunnitud tunnistama, et olid uurinud Stephensi sugulist kuuluvust. 45 aastat hiljem, 4. detsembril 1980. aastal läks Stella Walsh (niisugust nime kandis Walasiewicz pärast USA kodakondsuse võtmist) Clevelandis kauplusesse, et osta Poola korvpallikoondisele dresse. Parkimisplatsil sattus ta röövlite küüsi ja lasti maha. Kui hiljem korraldati lahkamine, siis selgus, et kuigi Helen Stephensil võisid mehe sugutunnused puududa, olid need Stella Walshil olemas. Kogu selle aja jooksul oli Walsh püstitanud kolm maailmarekordit, tulnud kaks korda Euroopa meistriks, võitnud kaks olümpiamedalit ja 41 USA meistritiitlit kergejõustikus.

Saksamaa kergejõustiklane Gisela Mauermayer oli maailmarekordeid püstitanud kuulitõukes, viievõistluses ja kettaheites. Neiste kettaheiterekord 48.31 püsis tipptulemusena kaksteist aastat. Samal alal olümpiavõitjaks tulnud 22-aastast kena blondiini peeti Saksamaal aaria naise kehastuseks. Autasustamisel sooritas Mauermayer natsliku tervituse ja keelituste peale astus ta ka natside parteisse. Hiljem tuli sportlasel seda sammu kahetseda. Teise maailmasõja ajal oli Mauermayer Münchenis kooliõpetaja, kuid kaotas pärast sõda oma töökoha kui endine nats. Mauermayer astus Müncheni ülikooli, kus sai doktorikraadi, olles uurinud sipelgate sotsiaalset käitumist. Hiljem töötas ta raamatukoguhoidjana. Kahekümnekordne Saksamaa meister suri 81 aasta vanuselt jaanuaris 1995.   ● Gisela Mauermayer (vasakul) võitis olümpial kettaheites

Juba nädalaid varem oli kindel, et USA 4 × 100 m teatemeeskond koosneb Sam Stollerist, Marty Glickmanist, Frank Wykoffist ja Foy Draperist. Mehed olid treeninud juba teatepulga üleandmist. 5. augustil, kolm päeva enne jooksu, võitis Jesse Owens 200 m jooksus oma kolmanda kuldmedali. Kui treener Lawson Robertsonilt küsiti, kas Owens pannakse teatejooksu meeskonda, vastas ta: "Owensil on juba küllalt kuulsust, kuldmedaleid ja tammepärgi, nii et ta võib neist kaua ära elada. Me tahame anda ka teistele poistele võimaluse tunda rõõmu ceremonie protocolaire'st." Glickman, Stoller ja Wykoff olid kindlalt meeskonnas. Neljas mees pidi olema kas Draper või Ralph Metcalfe. Kaks päeva hiljem teatas Robertson, et Owens tõenäoliselt asendab Glickmani. Jooksupäeva hommikul teatas treener Glickmanile ja Stollerile, et nad on meeskonnast välja arvatud ja et neid asendavad Owens ja Metcalfe. Asja tegi süngeks, et Glickman ja Stoller olid ainukesed juudid USA kergejõustiklaste hulgas ja nii nad pöördusidki USA-sse tagasi ainsate sportlastena, kes ei võistelnud. Robertson vabandas end sellega, et kartis Hollandi ja Saksamaa jooksjate kiirust ning soovis saavutada paremat tulemust. Robertsoni kartus aga polnud põhjendatud. Kui ta oleks tõepoolest tahtnud saavutada parimat, siis oleks ta pidanud rohkem tähelepanu pöörama hoopis 4 × 400 m teatejooksule. Robertson paigutas võistkonda medalimehed Archie Williamsi, James LuValle ja Glenn Hardini, kes kaotasid brittidele üle 12 jardi.

Igatahes USA 4 × 100 m meeskond võitis finaalis kergelt, püstitades maailmarekordi, mis püsis 20 aastat. Frank Wykoff võitis oma kolmanda kuldmedali. Nii 1928., 1932. kui 1936. aasta olümpiamängudel kuulus ta USA 4 × 100 m teatejooksumeeskonda, kes tuli alati võitjaks maailmarekordiga. ● Võidukas Ameerika teatejooksunelik

Täiesti teenimatult on olümpiavõitjate varju jäänud tõmmunahaline Phil Edwards, kes sündis Briti Guajaanas, õppis New Yorgi ülikoolis ja kandis taskus Kanada passi. Teda võib pidada 1930. aastate Kipchoge Keinoks - südi võitleja, tempotegija ja esimene neeger, kes pakkus konkurentsi valgetele maileritele. ● Phil Edwards Berliini olümpial

Kuigi mehel puudub olümpiakuldmedal, on Edwardsi karjäär olnud imetlusväärne: kaheksa olümpiafinaali eriti rasketel jooksualadel, viis korda olümpiapronksil, kolm korda punktikohal. Ainulaadne sportlaskarjäär, kuigi jah, puudub kullasära: Amsterdam 1928. 800 m 4. koht - 1.54,0. "Kanada neeger Edwards võitles terve distantsi jooksul innukalt ja tal oli veel lõpuheitluses võimalusi..." Los Angeles 1932. 800 m 3. koht - 1.51,5. "Alles kolmas lähe õnnestus ja pikakasvuline Edwards asus kohe kui katapuldist lastuna etteotsa. See kõrget tempot nautiv mees vedas 400 meetrit 52,4-ga..." Los Angeles 1932. 1500 m 3. koht - 3.52,8. "Enne finišit kangestus britt Cornes täielikult ja Edwards, kes võitles esimesest kuni viimase meetrini kui raevunud lõvi, oli hetkega ta kõrval, kuid lõppude lõpuks oli inglane ikkagi mõni sentimeeter eespool..." Berliin 1936. 800 m 3. koht - 1.53,6. "Algul ei tahtnud keegi juhtima minna, kuid siis asus neegrist arst Edwards ise ette, nagu ta eelnevatelgi olümpiamängudel oli teinud. Kui lõpuks teised temast mööda hakkasid trügima, võitles Edwards iga sentimeetri loovutamisel..." Berliin 1936. 1500 m 5. koht - 3.50,4. "Edwards võitles nüüdki nagu noor mees ja tal õnnestus maksta võlg Cornesile, kes Los Angeleses oli viimastel meetritel kukutanud ta hõbedakohalt..." Et pilt oleks täielik, on vaja lisada, et Edwards kuulus Kanada 4 × 400 m teatemeeskonda nii Amsterdamis, Los Angeleses kui Berliinis. Kaks korda võideti pronksmedal, Berliinis jäädi neljandaks. Phil Edwardsist tuli hiljem esimene Montreali McGilli ülikooli arstiteaduskonna lõpetanud neeger. Temast sai Kanada juhtiv asjatundja troopiliste haiguste alal.

Olümpiakülas käis naerunäoga ringi üks laheda olemisega pikaninaline mehike, vana õlgkübar peas. Ta harjutas vähe ja kurtis, et töö St. Mary haiglas on neelanud kogu treeninguaja, seepärast on ta harjutanud vaid 300 m pikkusi lõike, et hoida end kuidagi vormis. See mees oli uusmeremaalane Jack Lovelock. "Tean, et olümpiamängude taktikajooksud otsustatakse viimasel kolmesajal meetril," ütles ta usutlejatele. Los Angeleses oli Lovelock jäänud 1500 meetris vaid seitsmendaks, kuid võitis 1933. aastal USA-s miilijooksus kuulsat Bill Bonthronit, püstitades uue maailmarekordi. Järgmisel aastal tuli ta Briti Ühenduse mängudel võitjaks 1500 meetris. Tugeva närvisüsteemiga uusmeremaalasel, kes hoidis füüsilist vormi ragbi, kriketi, ujumise, vehklemise ja poksiga, võis šansse olla ka Berliinis. 1500 m jooksus olid tema peamisteks konkurentideks ameeriklane Glenn Cunningham, olümpiavõitja tiitlit kaitsev itaallane Luigi Beccali ja muidugi alati kardetav Phil Edwards Kanadast. Esimesed 400 meetrit vedas Cunningham, teistel oli tegu positsioonivalikuga. Just enne viimast ringi tähistavat kella möödus kõigist rootslane Eric Ny. Kolmsada meetrit enne finišit jõudis Lovelock Ny kõrvale. Cunningham järgnes talle. Siis aeglustas Lovelock sammu ja sama tegi ameeriklane, arvates, et tegu on valehäirega. Kuid sekund hiljem alustas Lovelock hoolikalt planeeritud spurti. Cunningham üritas tekkinud 5 - 6-meetrist vahet vähendada, kuid see ei õnnestunud. Uusmeremaalane jooksis võimsalt: viimased 400 meetrit 56,6 ja viimased 200 meetrit 27,2 sekundiga, kuigi aeglustas sammu jooksu viimastel meetritel, kui võit oli kindel. Aeg 3.47,8 oli uus maailmarekord. Endine rekord oli löödud terve sekundiga. Lõpetanud oma sportlaskarjääri olümpiavõiduga, siirdus Lovelock elama USA-sse. 1940. aastal kukkus ta ratsutades hobuselt ja lebas teadvusetult terve tunni, enne kui ta leiti. Ta paranes, kuid kannatas topeltnägemise ja peapöörituse tõttu kogu elu. Ta kolis naisega New Yorki, kus sai kirurgiahaigla asedirektoriks. 28. detsembril 1949. aastal, kaheksa päeva enne oma 40. sünnipäeva, tundis Lovelock peapööritust ja helistas naisele, et tuleb koju.

Ta seisis rongi oodates Church Streeti metroo lõunapoolsel platvormil Brooklynis, kukkus rööbastele ja jäi rongi alla. Nii hukkus mees, kes pani aluse Uus-Meremaa jooksjate võitudele olümpiamängudel ja keda Ron Clarke on pidanud oma suureks eeskujuks. ● 1500 m jooksu võitis uusmeremaalane Jack Lovelock (paremal)

Teises maailmasõjas langes ka kuulus saksa jooksja Rudolf Harbig, kelle paremad päevad jäid Berliini olümpiamängude järgsetele aastatele. Berliinis võistles alles tõusuteel olev Harbig 4 × 400 m teatejooksus ja sai pronksmedali. Sõjaajal suunati Harbig langevarjurite üksusesse, kogemustepagasis vaid kuus treeninghüpet. 4. märtsil 1944. aastal osales ta õhudessandis Kirovogradi lähedal. Venelaste kuulipildujavalangud täksisid ta läheda maa pealt kohe läbi. Harbigi surm oli sama kiire nagu ta ise oli olnud jooksurajal.

Teivashüppes tuli olümpiarekordiga 4.35 võitjaks ameeriklane Earle Meadows. Teine, kolmas ja neljas koht selgitati 4.25 hüpanud meeste vahel vahehüpetega. Kõik kolm ajasid selle maha. Sama kordus 10 cm madalamal. 4.15 - sellest ei saanud jagu ameeriklane William Sefton. Rahvas ootas jaapanlaste Shuhei Nishida ja Sueo Oe medalihüppeid, kuid jaapanlased loobusid edasistest hüpetest. Hõbemedal otsustati anda Nishidale, kellel oli vähem ebaõnnestunud katseid. Jaapanlased olid omavahel lõpuni solidaarsed ja saagisid hiljem oma medalid pooleks. Nii et kumbki sai poole nii hõbe- kui proksmedalist. Ka Sueo Oe saatuseks oli langeda Teise maailmasõja lahingutandril.

Jalgpalli veerandfinaalmatšis kohtusid Peruu ja Austria vutimehed. Austria asus poolajaks juhtima 2:0, kuid Peruu viigistas viimasel 15 minutil. Lisaaja esimene veerandtund väravaid ei toonud. Viimaseks 15 minutiks oli väikesearvuline, kuid lärmakas Peruu jalgpallifännide grupp muutunud lausa hulluks. Järgnes midagi seesugust, mida mõlema maailmajao esindajad selgitavad isemoodi. Ilmselt jooksid peruulased väljakule, kui mäng veel kestis ning ründasid üht austerlast. Peruu meeskond kasutas ära tekkinud segaduse, sooritas kaks kiiret väravalööki ning võitis mängu 4:2. Austria esitas protesti ja kohtunikekogu, mis koosnes viiest eurooplasest, otsustas korrata matši kaks päeva hiljem. Võeti vastu otsus, et mäng tuleb pidada lukustatud väravatega staadionil ning pealtvaatajaid sinna ei lasta. Peruulased keeldusid ning kogu Peruu olümpiakoondis lahkus Berliinist, nagu ka kolumbialased, kes toetasid oma naabreid. Kui jalgpallurid koju Limasse jõudsid, pildusid vihased fännid kive Saksa konsulaadi pihta, sest Oscar Benavides tühistas "julma Berliini otsuse". Kui saksa diplomaadid pöördusid Benavidese poole ja märkisid, et selle otsuse oli teinud FIFA ametnikud, mitte sakslased, siis muutis president oma otsust ja ajas demonstratsioonide korraldamise süü kommunistide kaela.

Jalgpalliturniiri finaalis tuli Itaalial kohtuda Austriaga. Esimene poolaeg möödus väravateta. Teise poolaja keskel lõi Annibale Frossi itaallaste kasuks värava. 11 minutit hiljem Austria vasaksisemine Karl Kainberger viigistas seisu ja jälle määrati lisaaeg. Frossi tegi kiire värava ja Itaalia võitis 2:1. Halvasti käis Saksamaa käsi. Norralased lõid Hitleri, Goebbelsi, Göringi ja 50 000 pealtvaataja silme all sakslasi tulemusega 2:0. ● Olümpia jalgpalliturniiri võitis Itaalia

Ratsutamise võistkondlikus takistussõidus sai kuldmedali Heinz Brandt. 20. juulil 1944. aastal viibis Saksa armee kindralstaabi operatiivosakonna ülema asetäitja Brandt Hitleri peakorteris Rastenburgis nõupidamisel. Sel päeval asetas koosolekust osa võtnud Claus Stauffenberg pommiga portfelli nõupidamislaua alla. Ajaloolaste arvates olevat just Brandt juhuslikult jalaga portfelli riivanud ja lükanud selle nii Hitlerist kaugemale. See päästis füüreri elu, Brandt ise sai haavata.

Paavo Nurmi enam olümpiamängudel ei võistelnud, kuid ometi võitis Nurmi Berliinis kaks kuldmedalit. Saksamaa ratsutaja Ludwig Stubbendorf tuli hobusel Nurmi olümpiavõitjaks individuaalses ja võistkondlikus kolmevõistluses.

Pärast jalgratturite sprindisõidu finaali esitas hollandlane Arie van Vliet protesti võitja sakslase Toni Merkensi vastu, kes oli teda finišeerimisel määrustevastaselt takistanud. Pärast ägedaid vaidlusi otsustasid kohtunikud jätta Merkens diskvalifitseerimata, kuid nõuda temalt 100 marka trahvi. Järgmisel päeval võitis van Vliet 1000 m paigaltstardist. Toni Merkens langes 1944. aastal Idarindel.

Purjetamises olümpiajollide klassis tuli pronksmedalile inglane Peter Scott. Tähelepanuväärne on mehe elulugu. Tema isa oli kuulus polaaruurija Robert Scott, kes 1912. aastal vallutas lõunapooluse, kuid hukkus tagasiteel jääväljadel. Tema surnukeha juurest leiti kiri abikaasale, kus isa soovis, et poega kasvatataks spartalikus vaimus ja et temas arendataks huvi looduse vastu. Nii läkski. Peter Scott oli erakordselt mitmekülgne. Teda on pärjatud kui kirjanikku, kunstnikku, ornitoloogi, Teise maailmasõja kangelast, raadiomeest ja sportlast. Ta oli ka Rahvusvahelise Purjetamisliidu kauaaegne president. 1961. aastal sai sir Scottist Maailma Looduse Fondi üks asutajaid. Ta oli fondi rahvusvahelise nõukogu auesimees kuni surmani 1989. aastal.

Erik Holsti käsi olümpiamängude purjeregatil ei käinud hästi. Ta esines olümpiajollide klassis, kus kõik võistlejad kasutasid ühes Saksamaa tehases ehitatud paate. Enne võistlust loositi need purjetajate vahel välja, kusjuures jollid olid ristitud Saksamaa linnade järgi. Holstile tõi loos nr. 304 - Brandenburg. Meie purjetaja sõidud möödusid tõusude ja mõõnadega ja lõppesid kokkuvõttes 17. kohaga. Holst ise, kelle paremad saavutused pärinesid jääpurjetamisvõistlustelt, pidas oma ebaõnnestumise põhjuseks asjaolu, et tal polnud kogemusi nii suures seltskonnas (25 jolli) võistlemiseks. Holst oli õnnetu, et saavutatud koht ei vastanud Eesti purjespordi tegelikule tasemele.

Purjetamise medaliomanike seast leiame ka kurikuulsaid mehi. 8 m jahtide klassis sai Saksamaa meeskonnas pronksmedali suurtööstur Alfried Krupp von Bahlen und Halbach, kes Reichis etendas tähtsat osa sõjatööstuse arendamisel. Nürnbergi protsessil mõisteti ta 12 aastaks vangi, kuid vabastati peagi. 1963. aastaks oli ta Euroopa Majandusühenduse mõjukamaid tööstureid.

Rahvusvahelise Jalgpalliliidu presidendiks oli 1974. aastast alates brasiillane Joao Havelange. Varem tegeles ta ka ise aktiivselt spordiga. Berliinis võistles ta ujumises, 1952. aastal Helsingis veepallimeeskonnas. Saksamaa korvpallimeeskonnas võistles Berliinis Willi Daume, hilisem ROK-i auliige ja OM-i orgkomitee esimees 1972. aastal.

Esimesel olümpiakorvpalliturniiril tegi ajalugu Eesti meeskond. Juba turniiri esimeses kohtumises tuli neil asuda väljakule. Kohtumises Eesti - Prantsusmaa viskas palli mängu korvpalli leiutaja James Naismith isiklikult. Eestlaste algkoosseis oli: Altosaar, Mahl, Veskila, Kärk ja Keres. Kõigist Euroopa meeskondadest oli Eestil ainsana õnn ja õnnetus kohtuda ülekaalukalt võitjaks tulnud USA meeskonnaga (ülejäänud kohtumised pidas USA oma lõuna- ja põhjanaabrite Mehhiko ja Kanadaga ning USA-lt autonoomia saanud Filipiinidega). Eesti võitis Prantsusmaad 34:29, kaotas USA-le 28:59 ja Filipiinidele 22:39. Eesti meeskonnale tõid punkte: H. Veskila 39, R. Keres 14, A. Margiste 10, V. Kärk 8, E. Altosaar 7, A. Illi 3 ja E. Mahl 3.

Vabaviskeid oli Eestil kasutada kolme matši peale 31, millest realiseeriti vaid 14. Korvide üldskoor oli meie kahjuks 84:120. Läti käsi käis veelgi kurvemini. Kuigi nad võitsid kuuendaks tulnud Uruguai, kaotati seejärel Kanadale ja Poolale. Nad ei jõudnud isegi 14 parema hulka. Finaalis kohtusid USA ja Kanada. Ameeriklased võitsid kergelt 19:8. Hämmeldust tekitab ehk skoor, kuid tuleb märkida, et finaalmäng nagu paljud teisedki mängud, toimus lausvihmas. Selles "mudamaadluses" ja "uisutamises" polnud ameeriklastel võimalik pealtvaatajatele oma tehnilist arsenali demonstreerida.   ● Eesti kohtumas avamängus Prantsusmaaga

Eebenipuust antiloop - Jesse Owens

25. mail 1935. aastal toimus USA-s Michigani osariigis sündmus, mis on spordiajalukku läinud kui "Ann Abori ime". Ameerika neegersportlane Jesse Owens püstitas Ann Aboris tunni aja jooksul kuus maailmarekordit. Kell 15.15 kummardus ta 100 jardi jooksu lähtejoonele. Võiduaeg 9,4 oli maailmarekordi kordamine.

Kell 15.45 oli Owens 220 jardi jooksu stardis. Jooks toimus sirgrajal. Aeg 20,3 ületas kehtiva maailmarekordi nii 220 jardi kui ka 200 m distantsil.

Kell 16.00 Owensi soolo jätkus. Start anti 220 jardi tõkkejooksuks. Võitja oli taas Owens. Aeg 22,6 jälle maailma parim nii jardi- kui meetridistantsil.

Nii oli Jesse Owens enne Berliini olümpiamänge peafavoriidiks mitmel alal.

Jesse Owens sündis 12. septembril 1913. aastal Danville'is Alabama osariigis prügivedaja pojana ja orja pojapojana. Jesse oli Henry Owensi neljast pojast ainus, kes ei abistanud isa puuvillapõldudel. Ta oli liialt haiglane. Kopsupõletik kordus igal talvel ja tihti tundus, et ta ei näegi enam järgmist kevadet. Kord oli Jesse terve nädala teadvuseta. Kui ta sai 9-aastaseks, kolis perekond Clevelandi, kus Jesse töötas bensiini- ja maiustustemüüjana.

Juba 1932. aastal pälvis 19-aastane poiss treenerite tähelepanu. Tuule toetusel läbis ta 100 meetrit maailmarekordit kordava 10,3-ga. Clevelandi kõrgema tehnilise kooli treener Charly Riley jälgis tähelepanelikult Jesse arengut ja ennustas, et peagi lööb uus tõusev täht kõik rekordid. 1934. aastal sai Owensist Ohio ülikooli tudeng. Pärast seda, kui ta oli püstitanud kõrgkoolide rekordi 100 ja 220 jardi jooksus ning kaugushüppes, tehti talle pakkumisi 28 kõrgkooli poolt, kuid Owens eelistas jääda Ohiosse ülikooli, töötades samal ajal elevaatori operaatorina ja hiljem osariigi seadusandliku kogu jooksupoisina.

... Owens alustas Berliinis olümpiavõiduga esmaspäeval, 3. augustil 100 m jooksus. Tema peakonkurentideks olid hollandlane Martinus Osendarp ja kaasmaalane Ralph Metcalfe, vana koguenud sportlane. Nagu tavaliselt, startis Metcalfe aeglaselt ja hakkas spurtima alles 25 meetrit enne finišit. Finišis oli aga esimesena Owens.

Järgmisel võistluspäeval oli Owens võistlustules kaugushüppes, kus tema peamiseks rivaaliks oli Lutz Long, Saksamaa au ja uhkus. Temalt loodeti palju. Lõpuks ei jäänud midagi ebaselgeks: Owens 8.06, Long 7.87. Kaugushüppe järel kohtusid Jesse ja Lutz iga päev. Oli sündinud sõprus, mis ulatus üle rasside ja ideoloogiate piire. Long uskus aaria rassi paremusse üha vähem, kuid ometi oli ta vaid väike mutrike suures propagandamasinas. ● Lutz Long ja Jesse Owens

Kolmapäeval, 5. augustil oli Owens jälle rajal. Tulemuseks ülivõimas võit 200 meetris olümpiarekordiga 20,7. Hõbemedalile tulnud Matthew Robinson jäi maha 0,4 sekundit. Neljanda kuldmedali võitis Owens 4 × 100 m teatejooksus, kus uue maailmarekordiga 39,8 lõpetanud USA meeskond jättis teiseks itaallased, võites neid tervelt 1,3 sekundiga. Pärast Berliini olümpiamänge oli Jesse väsinud. Kuid tagasipöördumine USA-sse kujunes talle muinasjutuliseks. Kõik ajalehed olid täis tema pilte, tema auks korraldati pidulikke paraade New Yorgis ja Clevelandis.

Pärast olümpiamänge töötas Jesse palgalise kaastöölisena presidendikandidaat Alf Landoni juures. Kui Landon kaotas valimistel Rooseveltile, palgati Owens 130 dollari eest kuus Clevelandi spordiinstruktoriks. Sellest ei jätkunud perekonna toitmiseks. Siis sai Eebenipuust Antiloop pakkumise joosta võidu hobustega. Jesse sai algul raevukrambid, kuid viha vaibus - ka see oli mustale mehele väljapääs. Ta jooksis demonstratsioonesinemistel võidu hobuste, koerte ja mootorratastega. Sellest tüdinenud, pöördus ta tagasi spordiinstruktori ameti juurde. Seejärel laenas ta oma nime ühele puhastusärile, mis läks pankrotti, jättes Jesse kaela 144 000 dollarit võlga. 1950. aastaks oli Berliini kangelase finantsolukord veidi paranenud. Ta avas avaliku suhtlemise firma ja hakkas rahvakõnelejaks mitmesuguste sponsorite kasuks. Ta arendas välja terve repertuaari, mis koosnes viiest lihtsast kõnest: üks religioosne, teine patriootiline, ülejäänud kaubaagendi sõnavõtud. Kirjanik William Oscar Johnson mainis, et Owensist oli saanud oma ala väärikas esindaja.

1968. aastal asus Owens USA Olümpiakomitee poolele võitluses sõjakate mustanahaliste sportlastega ja kirjutas kaks aastat hiljem raamatu "Mustad mõtted", milles arvustas rassivaenu. 1972. aastal avaldas ta oma teise raamatu, kus taganes oma varasemast kriitikast. Pärast 35 aastat kestnud suitsetamist (pakk päevas) suri James Cleveland (Jesse) Owens kopsuvähki Tucsonis Arizona osariigis 31. märtsil 1980. aastal. Milles peitus tema edu saladus? 1936. aastal ütles Jesse Owens ühele Londoni reporterile: "Ma lasksin oma jalgadel võimalikult vähem puudutada maapinda. Niipea kui õhust maandusin, kargasin kohe üles tagasi. Mu jalad on ainult murdosake ajast jooksurajal."

Sohn Kee Chung - korealane

Sohn Kee Chung sündis 29. augustil 1912. aastal Sinuijus Korea ühe provintsi pealinnas Yalu jõe kaldal Hiina piiril. Tema isa, Sohn In Suk oli väikese kaubamaja peremees, kuid teenis vaevalt nii palju, et nelja last ülal pidada. Need olid Koreale rasked ajad - rahvale, kes nii sageli oma kaootilises ajaloos on pidanud taluma võõra võimu rõhumist. Jaapan, mis oli okupeerinud maa pärast võitu Vene-Jaapani sõjas 1904 - 1905, annekteeris formaalselt selle kolooniana 1910. aastal. Vallutajad võtsid kohe enestele võimatu ülesande - korraldada ümber korea keel ja kultuur. Nad surusid peale oma keelt kogu maal, nõudes isegi korea nimede jaapanipärast hääldamist. Nii muutus ka Sohn Kee Chung Kitei Son'iks. Nad võisid kutsuda teda kuidas tahes, tema teadis, kes ta oli. Tema oli korealane Sohn Kee Chung. Ja jääb selleks alati.

Sohn jooksis. Ta kandis kummikingi, mis olid nööriga kinni seotud. Ta jooksis lumes ja vihmas ning suvel kõrvetava päikese all. "Mul polnud distantsimäära," ütles ta. "Jooksin lihtsalt nii kaugele, kui jõgi võimaldas." Koolipoisina hakkas ta jooksma peamiselt 5000 ja 10 000 meetrit. 1931. aastast esindas ta Yangjungi kõrgkooli - viieaastase õppeajaga erakooli. Yangjung oli siis kuulus oma kergejõustikuprogrammi poolest. Kaks kooli jooksjat, Kim Eun Bae ja Kwon Tae Ha, tolleaegsed abituriendid, lõpetasid kümne parema hulgas maratoni 1932. aasta Los Angelese olümpiamängudel.

10. oktoobril 1933 jooksis Sohn oma esimese maratoni, võites selle erakordse ajaga 2:29.34,4 - sel ajal oli parim tulemus maratonis maailmas 2:29.01,8. Kuid distants kuulutati olevat ettenähtust lühem.

3. novembril 1935 pani ta kergejõustikumaailma uuesti kihama, joostes tipptulemuse 2:26.42 ja seda täpselt mõõdetud trassil Tokios. Kuid ta pidi jooksma hästi ka väljaspool Koread või Jaapanit, et tema aegu oleksied aktsepteerinud skeptikud välismaalgi. Olümpiamängudele pääsemiseks oli vaid üks võimalus - Jaapani lipu all, nagu Kim ja Kwon tegid seda 1932. aastal. Sohn ja tema korealasest kaaslane, samuti Yangjungi kooli kasvandik Nam Sung Yong, keda jaapanlased kutsusid Shoryu Nan'iks, ilmusid 21. mail 1936 Tokiosse olümpia valikvõistlustele. Nam võitis hõlpsasti ajaga 2:36.10. Sohn tuli teiseks kaks minutit nõrgema tagajärjega - mõlemad mõnusasti eespool kaht jaapanlaste peamist lootust. Elades raskelt üle korealaste võitu, kuulutasid Jaapani ametimehed, et kõik neli jooksjat peavad sõitma Berliini, kus peetakse teine valikvõistlus, et lõplikult selgitada, kes on kolm olümpiaatleeti. Asjatult loodeti, et üks korealane tõrjutakse võistkonnast välja - Berliinis lõid Nam ja Sohn kaht jaapanlast veelgi veenvamalt.

Jaapani esindus rändas Saksamaale mööda Trans-Siberi raudteed, läbi Mandžuuria ja Nõukogude Liidu. Reis kestis ligi kaks nädalat. "See oli minu esimene reis väljaspool Aasiat ja mul polnud aimugi, kuhu liikusin ning kaugel see oli," rääkis Sohn. "Olin rahutu ja pisut närviline. Ma ei teadnud, mida Saksamaalt loota ja muidugi ei teadnud, mis seal üldse toimub." Seal aga toimus totaalne ettevalmistus selleks, mida pärast kutsuti Hitleri mängudeks. Berliini olümpiamängud pidid näitama kogu maailmale aaria rassi ja kultuuri üleolekut. Sohn oli jahmunud, kui nägi esmakordselt Lääne linna. "Taipasin kohe, kui suur on lõhe Ida ja Lääne vahel," ütles ta. "Nägin suuri hooneid ja kõikjal tundusid inimesed olevat hoolsad. Ma ei saanud kõigiga suhelda. Olin erinevast maailmast."

Jaapani olümpiakoondis jõudis Berliini täpselt 45 päeva enne mängude algust. Aga Juan Carlos Zabala Argentiinast, tiitlit kaitsev maratonivõitja ja olümpiarekordi (2.31.36) omanik oli juba kohal treenimas ning muutunud sakslaste suureks soosikuks. Sohn oli sama hea kui tundmatu ning ametlikus nimekirjas kui Kitei Son, jaapanlane. Ta polnud rahul, et oli kaotanud oma rahvuse ning kogu Saksamaal viibimise aja püüdis asjatult inimestele selgitada, et ta on korealane. Sohn kirjutas oma nime korea kirjas ja isegi visandas tillukese Korea kaardi oma allkirja kõrvale. Kuid tema maa, kunagine Hermiti kuningriik, oli eurooplastele tundmatu.

Kui ka teised rahvusesindused pärale jõudsid, sai Sohn uusi sõpru - nende seas ka kuulus USA sprinter Jesse Owens. "Ta oli esimene must mees, keda oma ihusilmaga nägin, ja kuigi esialgu ei saanud me teineteisest aru, harjutasime iga päev koos ning saime sõpradeks," ütles Sohn. "Mul oli kaasas väike sõnaraamat, nii et lõpuks teadsin, millal öelda "jah" ja millal "ei". Hitleri mängud muutusid lõplikult Jesse Owensi mängudeks ja neegri neli kuldmedalit füüreri silme all domineerisid üle kogu maailma. Kuid ka Sohnil oli oma missioon täita. Ta lootis näidata maailmale, et ka Koreas on tšempione ning uskus endamisi, et mängude lõppedes tunnistatakse kogu maailmas teda Sohn Kee Chungina - korealasena. Selles ta õnnetuseks eksis.

Olümpia maraton joosti 9. augustil, kergejõustikuvõistluste viimasel päeval. Sakslased kutsusid seda ala der klassische Lauf - klassikaliseks jooksuks, tugevuse ja vastupidavuse testiks, mis pidi tekitama germaanlastele visiooni antiik-kreeka aust ja kuulsusest. Uus kuldne ajastu - nagu Hitler rääkis oma alamatele - pidi kuuluma neile. Ometi polnud ühtki germaanlast maratoni võitmas. Parim, keda härrasrahvas võis välja pakkuda, oli keegi Eduard Braesicke, kes finišeeris 29-ndana. Jäi üle vaid adopteerida surrogaatsakslasena argentiinlane Zabala.

Üheks favoriidiks peeti inglast Ernest Harperit, kuigi 34-aastasena oli ta juba oma parimate päevade taseme minetanud. Soome jooksjaid Väinö Muinoneni, Erkki Tamilat ja Mauno Tarkiainenit peeti eriti silmas aga seepärast, et nende treener oli legendaarne Paavo Nurmi. Soomlasi peeti taktikameistriteks, kes jooksid rangelt ühtse meeskonnana, kurnates vastaseid demoraliseeriva praktikaga, vaheldudes liidritena ning otsustades omavahel, kes neist tuleb lõpuks võitjaks.

Berliini maratonist võttis osa 56 jooksjat 27 maalt. Distants kulges mööda Haveli jõe kallast, läbi Grünewaldi kuni pöördepunktini Avuse motoraja lõpus, kust algas tagasitee staadionile. Kui Hitler ja natsipartei liidrid saabusid pealooži, ootasid 100 000 pealtvaatajat tribüünidel ja veel miljon inimest tänavate ääres maratonijooksu algust. Start anti täpselt kell 15 ja soosik Juan Carlos Zabala asus kohe juhtima.

15. kilomeetri järel oli argentiinlane teistest ees 1 minut ja 40 sekundit. Teisel kohal jooksis portugallane Manuel Diaz, tema kannul lahutamatu paar - Harper-Sohn. Nad olid jooksnud koos peaaegu stardist alates ja neist said peagi rahva erilised lemmikud, eelkõige tänu nende ekstsentrilisusele. Harperi liivakarva juuksed olid korralikult tanutatud, kuid ta jooksis moonutatud ilmel nagu inimene piinapingil. Sohni tuim ilme püsis muutumatuna stardist finišini, kuid tähelepanu pälvisid tema omapärased jalanõud. Need olid valmistatud valgest riidest ja kujundatud nagu sandaalid, kusjuures suure varba jaoks oli eraldi sopp. Hiljem arutasid eksperdid, et need omalaadsed saatanlikud jooksusussid on kindlasti jaapani piinariistade arsenalist. Tegelikult - nagu Sohn ütles - olid need kõige tavalisemad jaapani jalanõud. "Me pidime ise ostma endale jalavarjud ja ostsin kõige odavamad, mida sain," ütles ta.

Kuigi Sohn ei osanud inglise keelt, ajasid nad Harperiga sõna tõsises mõttes jooksumeeste juttu. "Olime rivaalid, kuid Harper oli tõeline sportlane," ütles Sohn. "Zabala oli võtnud üles liiga kiire tempo ja Harper ei tahtnud, et ma sattuksin sellest paanikasse. Ta kordas kogu aeg: "Aeglaselt, aeglaselt, aeglaselt." Sain aru, mida tähendab sõna "aeglaselt" (slow) ja arvasin, et on viisakas, kui ütlen talle ka midagi. Viipasin britile ja ütlesin: "Yes, slow."

Soomlased käitusid peaaegu häbematult ja pidasid veelgi aeglasemat tempot kui Harper ja Sohn, olles veendunud, et Zabala kukub eest ära. Nam, Sohni kaasmaalane, jooksis koos nendega. Pöördepunktis oli Zabala edu veel 50 sekundit, Diaz oli langenud tahapoole. Argentiinlane ilmutas selgeid väsimuse tundemärke ja 27. kilomeetril jõudis Sohn, kes oli jätnud maha ka jooksukaaslase Harperi - "loodan, et Harper ei pannud pahaks" - Zabalale järele. Mõne aja pärast möödusid temast algul Sohn ja seejärel Harper. Argentiinlane katkestas jooksu kolm kilomeetrit hiljem.

Sohn sisenes staadionitunnelisse üksinda. Ta kuulis, kuidas pasunad kuulutasid liidri päralejõudmist. Sööstes päikesest valgustatud staadionile ning kuuldes rahvamurru pöörast kisa, tundis ta energia juurdevoolu. Väärimaks ovatsioone, langetas ta pea ning spurtis kogu finišisirge. "Ma ei osanud noil päevil kuigi teadlikult jooksmisse suhtuda, seepärast oli mul hulk jõudu veel ales," ütles ta. Tema võiduaeg 2.29.20 oli uus olümpiarekord. Harper vantsis staadionile umbes minut hiljem, Nam tema kannul.

Võitjate pjedestaalil, kui mängiti Jaapani hümni, langetasid korealased pead, keeldudes tunnustamast tõusva päikese maa lipu heiskamist. See oli protest, mitte alistumine jaapanlastest peremeestele või natsidest võõrustajatele, kes pidasid tollal Jaapanit oma liitlaseks. Hiljem nõudis Sohn vapralt pressikonverentsil, et võetaks teatavaks: ta ei ole jaapanlane ja tema õige nimi on Sohn Kee Chung, kuid jaapanikeelse tõlkimise tõttu jäi see ajakirjanduses kajastamata. Sohn jõudis kurvale järeldusele, et mitte kedagi ei huvita tema väike kodumaa. Häbematult palus ta kohtumist Hitleriga. Oma üllatuseks talle võimaldatigi audients, kuid ta tardus tummaks führeri juuresolekul, nii et kui diktaator soovitas tal kodumaale tagasi jõudes hakata arendama sporti, et suutnud Sohn oma arvamust avaldada. "Kavatsesin öelda: "Mister Hitler, olen inimene ilma kodumaata." Kuid jätsin ütlemata. Ma ei usu, et ta oleks ka aru saanud," rääkis Sohn.

Jaapanlased aga said aru. Kuigi Sohn oli võitnud keisririigile kuldmedali, ei korraldatud talle Tokios mingeid auavaldusi. Iga taoline asi Soulis aga oleks rahvusliku ülestõusu kartuses kiiresti summutatud. Korealased tunnistasid Sohni rahvuskangelaseks ning Souli juhtiv koreakeelne ajaleht Dong-A Ilbo paigutas tema triumfi esiküljele. Suur pealkiri kõlas: "Korea vägitükk Berliinis" ja artikli juures oli Sohni foto, kus ta seisis silmad maas, võidupjedestaalil. Toimetajad olid teinud selle pildi juures ka ühe pisikese paranduse. Nad olid kõrvaldanud Sohni särgilt Jaapani lipuga embleemi. Jaapani kindralkuberner Koreas Jiro Minami saatis ajalehetoimetusse politsei. Kümme toimetuse liiget arreteeriti ja kaheksa pandi 40 päevaks vangi. Ajalehe ilmumine peatati üheksaks kuuks.

Sohn ei jooksnud enam kunagi maratoni. Pärast Yangjungi kõrgkooli lõpetamist lubati tal õppida õigusteadust Tokios Meiji ülikoolis tingimusel, et ta enam kunagi kergejõustikus ei võistle. Sohnist sai tuim juuratudeng. "Minust ei oleks kunagi saanud head juristi," oli ta nõus tunnistama. Kui ta 1940. aastal kooli lõpetas, pöördus ta tagasi Souli ja asus tööle pangaametnikuna. Sõja ajal jäi tema tegevus valitsuse range kontrolli alla, sest nüüd oli temast saanud Korea vabadusvõitluse sümboleid. Tema väärikus ja moraalne suurus Korea suurima sportlasena taastati Jaapani lüüasaamise järel 1945. aastal koos Korea riigi iseseisvumisega. Kuid korealaste kannatused polnud veel kaugeltki lõppenud. Jaapani rõhujatega tehti küll selge sott, kuid rahu tõi kaasa Korea jagamise kaheks riigiks mööda 38. paralleeli. Üks sõda muutus lihtsalt teiseks, ning see teine - 1950 - 1953 - peeti täielikult Korea pinnal. Isegi praegu ei ole veel ühtset Korea riiki ja Sohn'ist, kes oli sündinud Põhjas, sai Lõuna kodanik. "Ma võin reisida üle kogu maailma," ütles ta, "kuid ei saa tagasi pöörduda oma sünnilinna."

Reisinud on Sohn laias maailmas palju. Ta lõpetas pärast sõda töö pangas ja oli tegev mitmesugustes äriettevõtetes - tekstiili, jahutoodete ja laevanduse alal, kuid pöördus siis tagasi maratoni juurde, seekord treenerina. Ta taotles, et tema õpilased viiksid ellu selle, mida tema ei saanud - teha Korea kuulsaks rahvusvahelisel spordiareenil. Üks tema esimesi õpilasi, Suh Yoon Bok, võitis 1947. aastal Bostoni maratoni ajaga 2.25.39,0, lüües Sohni enese rekordit, mis oli püsinud 1935. aastal. Teine Sohni hoolealune, Ham Kee Yong võitis Bostoni maratoni 1950. aastal. Lee Chong Hoon, samuti Sohni üks õpilasi, lõpetas neljandana 1956. aastal Melbourne'i olümpial ja kaks aastat hiljem võitis maratoni II Aasia mängudel. Lee'st sai ka Sohni väimees, kui ta abiellus olümpiavõitja ainukese tütrega.

1948. aastal Londoni olümpiamängude avadefileel kandis Sohn Lõuna-Korea rahvuslippu. Lõpuks ometi esindas ta oma maad. Kolmandat korda pääses Sohn olümpiamängudel tähelepanu fookusesse 1988. aastal, kui jooksis tõrvikuga Souli olümpiastaadionile. 76-aastane Sohn Kee Chung, korea spordi mineviku ja oleviku elav kehastus, kandis olümpiatuld uhkusepisaratega silmis, au ja väärikusega. Tegelikult oli ta seda tuld kandnud oma südames juba üle 50 aasta.

Olümpiamängude kajastamine Eestis

1936. aasta Berliini olümpiamänge valgustati Eestis laialdaselt. Juba enne mänge hakati Oskar Lõvi ja Heino Mikkini toimetamisel välja andma Olümpialehte, kus toodi ära meie olümpiameeste elulood ja intervjuud spordiametnikega. Kõik suuremad Eesti päevalehed olid olümpialinna saatnud oma korrespondendid. Nii tegutses Aadu Adari-Adorf Uudislehe korrespondendina, Vladimir Raudsepp tegi kaastööd Uus Eestile, Ilmar Peterson (Pen) Päevalehele, Aksel Vaik Vabale Maale, Harald Nõmmik Rahvalehele. Oskar Lõvi alias Toomas Kivi oli Postimehe ja Päevalehe korrespondendiks ning Raadio Ringhäälingu reporteriks. Ajalehtede kirjasaatjatena tegutsesid ka Artur Reisner, Evald Äärma, Johannes Villemson, Ernst Idla jt. Koolinoorte ettevõtmisi valgustas R. Uustal ja üliõpilassportlaste tegemisi Arved Ojari. Pärast mänge ilmus Uusi Suomi spordivaatleja Aleksander Antsoni poolt ka rikkalikult piltidega varustatud olümpiaraamat "Berliini olümpiamängud 1936", mida võib pidada senini kõige põnevamaks eesti olümpiaraamatuks. Kuna ülevaated olümpiamängudest olid ajalehtedes väga mitmekesised ja huvitavad, siis pakume neist valiku. Osa valitud lugusid on pärit olümpiaeelsetest ja -järgsetest aegadest. ● Eesti olümpiakangelaste vastuõtt Kadriorus

Olümpialootuste leerielu

Eesti olümpiaatleedid on enne teeleasumist Saksamaale juba koondatud nn. olümpialeeridesse, kus meestele antakse viimane lihv ja harjutakse ühise olümpiaeluga, et Berliini olümpiakülas keegi ei satuks kohanematult võõrastesse tingimustesse. Raskejõustiklased on viimast jõudu kogumas kaunis Jäneda mõisas, korvpallurid ja ujujad treenivad Koitjärve laagris, kuna kergejõustiku esindajad on paigutatud energiat koguma ja erkusid puhkama Tallinna lähedale kaunisse Kose suvituskohta, kust sagedase ja kiire omnibussiühenduse abil on võimalik käia viimaseid treeninguid sooritamas Tallinna Kadrioru staadionil. Otsekohe peale jaapanlastega maavõistlust asusid "esimeste pääsukestena" laupäeval Kosele Mahoni suvilasse olümpiatreeneri, endise kümnevõistluse maailmameistri Aleksander Kolmperega eesotsas, vasaraviskaja Koit Annamaa ja jaapanlastega võisteldes "Berliini jooksnud" Uno Uba. Pühapäeva öösel jõudsid kohale sprinter Ruudi Toomsalu ja teivashüppaja Evald Äärma, esimene Paldiskist EÜS "Põhjala" ja teine Jänedalt Eesti Üliõpilaste Seltsi suvepäevadelt. Kõrgushüppaja Aksi Kuuse viibis paar päeva kodus Valgamaal ja jõudis Kosele teisipäeval, parajasti siis, kui kõik muud olid kodunt ära ja Mahoni maja oli "tühi ja surnud", nagu tähendas meie jäätisemürgitusest tervenenud kõrgusemees. Kuulitõukaja Arnold Viiding sõitis esialgu Elva sugulaste poole ja odamees Gustav Sulet peavad Tartus kinni ametikohustused Tartu Linnapangas, kuid kuuldavasti mõlemad mehed saabuvad ka juba eeloleval nädalal olümpialeeri, et siis täie meeskonnaga teha veel viimased "nõksud".

Vahelduv maastik kauni Pirita jõe oru ja metsaga pakuvad soodsat pinda hommikusteks "lenkideks", s.t. virgutusjooksuks, võimlemiseks ja kümblemiseks jões, mis lookleb Mahoni majast mööda umbes 100 meetri kauguselt, nii et Toomsalu pääseb igal juhul enne Uba pärale ja Annamaa, kui ta viitsib üldse minna lengile, jääb harilikult kõige viimaseks ja hilineb sageli siis ka hommikusöögile kella kaheksaks, mida saadakse samuti kui lõuna- ja õhtusöökegi lähedal asuvast Ajakirjanikkude Kodust. Olümpiameeste kasutada Mahoni suvilas on neli tuba: ühes elutseb treener Kolmpere ehk lühendatult "Leks", teises magavad Tallinna kalevlased Toomsalu ehk "Tommi" ja Uba ehk leerinimega "Fakiir" (on äärmiselt ebausklik, teeb kõiksugu nõia- ja viguritempe, korjab hobuseraudu ja imelikke heinu), kolmas tuba on magamisruumiks "hüppajatele vendadele" Kuusele ja Äärmale ühes Koit Annamaaga, kelle voodi ääres kükitab vaskne vasar traatsabaga nagu truu peni isanda voodi juures. Neljas tuba, see kõige kenam ja paremini sisustatud ühes seitsme aknaga on "salongiks", kus kirjutatakse kirju, mängitakse kaarte ja tehakse igasuguseid muid vigureid. Laual asetseb pisike rahvuslipp ja väljas suvila ilusas aias kõrges lipuvardas lehvib teine temast suurem ja märgib meie olümpiameeste asukohta.

Päevakava on lihtne. Enam-vähem määratud on vaid söögikellaajad ja üldine magamaminek. Esialgu vähemalt pole veel kellelgi igavaks läinud: mängitakse malet, kaarte ja praegu on meestel lemmikalaks "laskeasjandus", see tähendab mitte "hernesuppi", nagu kaitseväes, vaid märgilaskmist tõeliselt. Nimelt oli Kuuse Kosele tulles "hambuni sõjariistus" ja tema browning ja spordipüss on praegu need, mis otsustavad leeris meeste paremust laskeharrastusel. Esimeseks ohvriks oli aialaual leiduv tuhatoos, mille esimese poole purustas Äärma ja teise Kuuse, kuid millest Annamaa vahepeal kaks korda kindlalt mööda sihtis, sellele vaatamata, et ta varem seletas, et püss temal püsti asendis seisvat käel sama rahulikult nagu teisel mehel toel. Uba browningust laskmises ei ole nii hea kui 1500 m jooksus: tema kuulid tabasid maapinda tema enda varvaste ja märgi vahel, kuid siiski küll viimasele lähedamal kui esimestele, s.t. et varbad ei olnud veel hädaohus täiesti.

Treeningukavad meestele annab treener Kolmpere, sealjuures pidades silmas asjaosaliste oma huvi ja varasemaid harjumnusi, nii et kellelgi ei tundu midagi liialt koormavana ega vastumeelsena. Sama lugu on ka toiduga: iga mees võib valida endale sobivad road, kusjuures treener muidugi oma asjatundlikke ja kogenenud näpunäiteid ei jäta andmata. Hommikul tõuseb iga mees siis, kui ärkab. Varajasem mees on "Fakiir", ei tea õieti mispärast. Kõige kauem magab harilikult ikka Toomsalu, kuid seegi olevat rahvusvaheline sprinterite "viga". Olümpiameeste asukohta külastavad aegajalt ajakirjanikud ja fotoreporterid. Annamaa nende meeste vastu on väga umbusklik ja arvab kõige parema olevat neile ikka uksi näidata. Ka muid uudishimulikke võib sageli näha Mahoni suvila teel ja perenaine räägib, et mõni tema soo esindaja olevat seal täiesti ilma põhjuseta.

Välismaailmaga ühenduses ollakse ainult ajalehtede kaudu. Telefoni majas ei ole. Raadio on, kuid see on rikkis ja uut tuua on raske, kuna majas pole elektrit ja raadioäris patareiaparaati nõudes öeldakse: "Küll teie olete ajast maha jäänud!" Samuti on lugu ka valgustusega: seda õieti ei ole ja nii ongi parem, kuna sel moel saabub paremini öövaikus, et meil valitud kergejõustiklased võiksid ammutada viimast puhkust ja energiat eelseisvate raskete ja kohustusrikaste võistluste vastu.

Kuldmedalite sepikojas

Suured head lapsed on õigupärast meie raskejõustiklased, kui neid vaadelda Jäneda olümpialaagris askeldamas igapäevaste toimingute kallal või rassimas maadlusmatil. Mida kehakam kogu, seda heasüdamlikum naer peegeldub näolihastes, kuni see heasüdamlikkus paisub Arnold Luhaääres ülima tipuni. Ametikraadilt on ta teiste hulgas laagrivanem, kuid tüliasjadki veab joonde väikese muhelusega: "Ma õige tahaks näha, kes mulle vastu vaidleb," - ning pingutab lihaseid. Kuni maadleja Palusalu, pisut aeglane oma mõtlemisviisis, virgub ja ühmab: "No võiks õige kah!" Kuid see on öeldud muidugi nii muuseas. Tõelikud tülid on laagrielust kaugel ja läbi saadakse haruldases üksmeeles. Haripunktini paisub see õhtu saabudes, millal Neo toob trepiesisele oma lõõtsmooniku ja algab videvikutund.

Idülliline ilu on Jäneda järvel, tiikidel ja metsavilus. See on otse ideaalne koht puhkamiseks enne suuri pingutusi. Mõisasse jäävad võistlejad kuni Berliini sõidu päevani, mil nad hommikuse rongiga Tallinna tuuakse ja pärast lõunat Balti ekspressil kohe edasi saadetakse. Nii ei pääse võistlejad enam silmapilgukski treenerite valvsa silma alt. Laagris on praegu 13 olümpiameest. Üks veel puudub. See on maadleja Toots, kes tahtvat lõpetada mingit tööd. Nüüd ähvardavat teda olümpiasõidust ilmajäämine, kui ta lähemail päevil kohale ei ilmu.

... Ongi parasjagu kibedama treeningu päev. Mehed rabelevad üleni higis. Kergemates kaaludes on päris hea olla üksteise vastaseks, aga raskekaallasele Palusalule kulub nisukesi mitu korraga. Kaks meest üksteise järele läbi muditud, alles siis hakkab hiiglane hingeldama. Aga treener Kursman ei anna veel rahu. Kaelalihaste küvendamsieks on tarvis istutada tiritammesid, teha pisut sihtvüimlemist ja kui higi juba nirisedes jookseb ning hing üsna kinni jäänud, lausub treener külmavereliselt: "Palusalu, vaat, jookse nüüd ümber aianurga tolle kaseni ja tagasi!" Palusalu kaeb ja kaeb ukselt, aga minema ei nihku: "Ei saa aru, millise kaseni..." Kuid treeneri vastust ootamata kaob siis sörkides aianurga taha ja ilmub varsti võidurõõmsalt: "Isegi kaugemal käisin!"

Poksijaile on leitud treeningpaik mõisa kõlakojas. Õhk on alati värske, lava poksiringi taoline ning publikutki koguneb ajuti meeste rüsimist vaatlema. Treener Maatsoo askeldab väsimatult, andes löökidele viimast lihvi, olgu peale, et ise juba üleni sinipunaseks pekstud. Stepulov on kahtlemata oma elu parimas vormis. Kodumaal nähtavasti tal enam parajat vastast ei leidu. Seebergiga on asi pisut halvem, tema flegmaatilisuse tõttu. "Kui ta saaks kohe esimesel ringil ühe hea obaduse, vaat, siis ta alles läheks põlema," kaebab liidu aseesimees Kõppo. "Muidu ei võta kuidagi elu enne teist ringi sisse..."

Oma lootused Berliinis peame vist küll suurelt jaolt rajama just raskejõustiklastele, eriti maadlejatele. Neo on tubli, Väli juba vana kala, Puusepp väga intelligentne maadleja. Ning siis Palusalu - jõu poolest talle vist üldse vastast ei leidu. Aga mees on pisut aeglane. Tõstjaist pannakse lootust Luhaäärele. Tema praegune vorm küünib kõrgtippudeni. Poksijaist arvatakse mõningais ringkonnis kõige enam. Praegune olümpialaager igatahes sisendab igasse võistlejasse võiduvaimu ja niipalju kui võimalik.

Mis ametmehed nad on?

Spordipublik, jälgides võistlust, elades kaasa iga võistleja igale liigutusele, peaaegu kunagi ei mõtle pikemalt võistleja eraelule. Kuidas teenib võistlev sportlane oma igapäevast leiba, kuidas ta treenib, palju tal on treeninguks vaba aega - kõik see ei huvita pealtvaatajat võistlusmomendil. Pealtvaataja ootab siis ainult tulemusi: kurjustab ja kirub kui võistlejal mõni heide, vise või võte ebaõnnestub. Tihti mõnigi mees tuleb võistlusrajale, matile või ringi otse töölt, väljapuhkamatuna ja peab siis leppima kesise esinemise järel publiku pahameeleavaldustega, aga sellele tihti ei mõeldagi. Meie olümpiaatleetide hulgas on rohkesti vaimutöötegijaid, ametnikke mitmetelt aladelt ja kõige raskema füüsilise töö tegijaid. Allajärgnevalt heidame lühikese pilgu meie olümpiaatleetide kutseellu.

Kergejõustiklastest enamik on üliõpilased, kellel olemas ka kindel ametikoht. Kõrgushüppe olümpiaatleet Aksel Kuuse õpib ülikoolis õigusteadust ning on ametnik Eesti Maapangas. Kiireim eestlane - Ruudi Toomsalu õpib ülikoolis samuti õigusteadust ja ametnikuna töötab Eesti Spordi Keskliidu Sportbüroos. Ta teab peast iga pisiasja Eesti spordielust. Gustav Sule on Tartu ülikooli majandusteaduskonna üliõpilane, teenib rahade keskel, s.t. on ametnikuks Tartu Linnapangas. "Latiga olümpiaatleet" Eevalt Äärma-Ärman tudeerib hoolega loomaarstiteadust. Suvel suvitab, spordib ja valmistab ette tulevasele tohtriametile. Arnold Viiding, meie kuulitõukelootus, on ametis kriminaalpolitseis, ülikoolis õpib õigusteadust, "Vasarakaru" Koit Annamaa on samuti politseiteenistuses. Teda võib kordnikuna näha hoidmas korda ringkonnakohtus Toompeal. Uno Uba on elukutselt kangur Keila villakraasimise ja ketramise vabrikus.

Ka korvpalluritest on suur osa tudengid. Leo Saar, kes kuulub "Estika" korporatsiooni, õpib õigusteadust, Aleksander Illi tuubib suures koolis matemaatikat, Vladimir Kärk samuti matemaatikat ja loodusteadust, Arthur Amon tehnikat-keemiat ja Georg Vinogradov majandust. Erich Altosaar on politseiametnik. Ainsa ärimehena on teiste hulka nagu eksinud tartlane Evald Mahl. Oma veoautoga ta veab linnarahvale kaupa laiali. Kõige nooremaks liikmeks meeskonnas on kange korvikütt Heino Veskila. Ta on alles 18 aastat vana ning gümnaasium alles lõpetamisel. Robert Keres on kooliõpetaja algkoolis, ühtlasi jätkab ta edasiõpinguid ülikooli majandusteaduskonnas. Ülikool on seljataga Aleksander Margistel. Nüüd on ta pangaametnik Tallinnas. Bernhard Nooni on kantseleiametnik.

Hoopis isesugused elukutsed on raskejõustiklastel. Tõstmise raskekaalukahur Arnold Luhaäär on riigiteenija. Raudtee kaubanduskontoris ta jagab rahvale kaupa välja ja võtab vastu. Poolraskekaallane Karl Oole teenib mereväes minöörallohvitserina. Peeter Mürk on mehaanikamees - lukusepp, kuna tõstemeestest noorim - Erm Lund teenib kaitseväes sundaega. Maadlejatest Kristjan Palusalu on vangivalvuriks keskvanglas, August Neo autojuhina teenistuses teedeministeeriumis, Voldemar Väli teeb tugevat füüsilist tööd sadamas, Adalbert Toots on pottseppmeister, Edgar Puusepp pagar, August Kukk äriteenija ETK-s, Evald Sikk pealsetegija a/s "Gloobuses" ja Voldemar Mägi äriteenija. Poksijatest Evald Seeberg on käsundusametnikuks riigikantseleis, kuna Nikolai Stepulov teenib sundaega Kalevi pataljonis.

Jollisõitja Erik Holt on eraelus Rotermanni autoosakonna juhataja. Olümpia "kaladest" Egon Roolaid on alles 17 aastat vana ning peab end laskma nimetada koolipoisiks. Õpib Tallinan Prantsuse lütseumis. Egoni vanem vend Boris Roolaid valmistab ette ülikooli astumiseks. Ta kavatseb õppida rohuteadust. Skiffisõitja-aerutaja Elmar Korko on kantseleiametnik. Enamik olümpiaatleetidest on vallalised.

Meie olümpiameeskonna reisielamusi

Vaimustatud meeleolus lahkusid meie raske- ja kergejõustiku olümpiamehed koos esindajatega läinud pühapäeval kodumaalt. Kui koguneti Tallinna Sportbüroosse, innustuti ülemjuhataja kindral Laidoneri kui Olümpiakomitee esimehe läkituskõnest, saadi vaimustust kogunenud rahvahulkade tormilistest poolehoiuavaldustest, marssides orkestri saatel esimeses olümpiarivis jaama, tõusis meeleolu, kuid ühes sellega ka temperatuur, mis vagunis tundus eriti troopilisena, olgugi, et meie olümpiameeskond alustas reisi tuliuues, mugavas teise klassi vagunis. Esimeses hädas riietusid kõik atleedid kuni spordipüksteni lahti ja hiljem pisut jahtudes, tõmmati selga tumesinised maavõistlusdressid, millede rinnal ilutses suurte valgete tähtedega "Eesti". Kergejõustiklased oma kupees jahutasid endid Viidingu marjakastikesega, kus leidus neli kuni viis sorti eri marju, kuid erilise poolehoiu osaliseks sai see sahtel, kus leidusid punased sõstrad. Rasked mehed, eesotsas tõstja Luhaäärega, otse "sadasid higi" ja maadlejad olid mures oma kaalu pärast. Kuumus tõusis vagunites kuni neljakümne pügalani ja restoranvagunis lõunatades kohutas keegi seltskonda teatega, et temperatuuri kõrgus olevat üle 90 kraadi, kuid need olid vist siiski Fahrenheiti kraadid. Pärast Tartut, kus lisandus meeskonda kolmas Tartu olümpiamees peale Sule ja Äärma, nimelt sõudja Korko, tuli lahendus. Vihm tuli ühes veesportlasega! Valgas peatudes tibas tihedat vihma, mis ei kohutanud siiski ei viimast suurt saatjashulka ega ka kodumaalt lahkujaid. Üle piiri sõites "ristiti" vana traditsiooni järele esmakordseid "piiririkkujaid" jooksjat Uba ja olümpiakokka Purret, mis sünnitas suurt nalja, kuna Uba tahtis poiste eest ära joosta, mis muidugi ei läinud korda, sest sprinter Toomsalu võttis mehe kinni. Riias kestis peatus vaid seevõrra, et võidi ümber istuda teisel perroonil ootavasse Saksa magamisvagunisse. See aga kippus väheseks jääma odaviskajal Sulel, kelle valge olümpiasoni oli jäänud restoranvagunisse ja kes oma kadunud eset otsis igalt poolt mujalt, kuid mitte sealt, kus ta parasjagu oli. Teibamehel Äärmal oli kibedat tegemist oma hüppeteivaste vagunist väljatoomisega akende kaudu, läbi rahvahulga trügimise ja uude rongi paigutamisega. Öö möödus mugavates magamisvagunites vaikselt ja Kaunase-Virtalise vahel Leedus ärgates olid mehed hoopis värsked ja erksad.

Esimeses Saksa jaamas Endtkuhnenis saime üllatuse osaliseks. Lehvivad haakristlipud oli esimene mulje. Siis üsna pika peatuse lõpupoole kutsuti mehed rivisse ja keegi haakristi-mees tervitas meid Saksamaale jõudmise puhul, millele vastas meie esindaja hr. Ado Anderkopp lühidalt, ja sõit jätkus jällegi uutes vagunites. Königsbergis peatudes oleks üks meie mees sõidust pea maha jäänud, kuid tänu oma treenitud jalgadele püüdis ta viimase vaguni veel kinni ja jätkas ühes teistega meeleolurikast olümpiasõitu. Berliinile lähenedes muutusid jaamad, alevid ja linnad üha lippuderikkamaks ja temperamentsemateks: meid kui olümpiamehi tervitati igal pool vaimustatult, pildistati, korjati autogramme jne. Mõned agaramad atleedid, noore ja toreda maadleja Mäega eesotsas, sobitasid tutvusi rongis veetlevate saksa blondiinidega.

... Balti ekspress Eesti olümpiameestega saabus Friedrichstrasse jaama 42 minutilise hilinemisega. Rong jääb seisma meetritäpsusega vastuvõtjate ette. Sõjaväe-orkester hiilgavates mundrites ja veel hiilgavamate pasunatega põrutab vastuvõtumarssi, nii et kogu jaama suur katusealune kõmab. Hulk vastuvõtjaid. Üks mees vehib Eesti lipuga, mille varras tähelepanuväärselt kunstipärasem kui kardinapuu. Vehkijaks osutub berliinlasest rätsepmeister Kivi, kelle eriharrastuseks on mitmesuguste rahuaadete levitamine. Kõige enne kaovad pakid. Nende äratoimetamise peale on sakslased maiad. Meie mehed on umbusklikud - kas viimaks midagi kaduma ei lähe. Äärma on mures oma kahe teiba pärast. Nüüd meeskond rivistub vastuvõtjate ette. Kohal on endastm]istetavalt G. Meri kui meie olümpiaattashee, kuid praegusel juhul on ta kohal ka kui vabariigi ajutine esindaja Berliinis. Edasi Berliini eestlasi, arvult paar-kolmkümmend, eesotsas Berliini Eesti Seltsi esimehe G. Mägariga. Ning siis sakslased: mängude organisatsioonikomitee esindaja Stockman, olümpiaküla platsmajor hauptmann Föstner ja meie meeskonna juurde määratud eriohvitser oberleitnant Resior. Tervituskõne ütleb hauptmann Füstner. Hüütakse Sieg-Heil. Vastab meeskonna juht A. Andekopp saksa keeles. Järgneb orkestrilt Eesti hümn. Nii hästi, otse suurepäraselt mängituna, et säärast kõige tihedamini ei kuule kodumaalgi. Hetked on ülevad. Meeskond on nägus.

Jaamast raekotta vastuvõtule. Läheme piduliku kavalkaadina läbi linna. Kõige ees 2 politsei mootorratturit, siis üks politseiauto, edasi kaitseväe mootorrattur, sellele järgneb lahtine auto, kus meie Ehrendienstoffizier Resiori saatel asuvad vabariigi ajutine esindaja G. Meri ja olümpiameeskonna juht A. Anderkopp. Nende auto järel kaks kaitseväe uut ja suurt autobust meie meeskonnaga ning lõpuks kolmas autobus orkestriga. Tänavaäärtel tihedasti berliinlasi, kellel küllalt vaatamist, et "eestlased tulevad". Sõitsime muidugi väga viisakalt, mitte nii nagu viimati ameeriklased, kellele paremateks kohtadeks olid mitte pingid autobuste ees, vaid autobuste katustel istumine. Mehed läbi autobuste klaaside vaikselt puurisid oma esimesed pilgud olümpialinna. Ainult Leks Kolmpere ajab niisugust juttu, et Los Angelesi mängud, need alles olid. Ja leiab, et lippusid on ka vähe väljas... Stopp. Raekoja ees. Sammume treppidest üles. Mehed rivistuvad. Kulub natuke aega, kuni avaneb uks ja saali astub härra, kes tervitab Berliini nimel. Selleks tervitajaks on riigikomissar dr. Lipperti asetäitja Ludwig Steek. Annab meeskonna juhile plaketi ja igale mehele 240-leheküljelise raamatu "Berlin Einst und Jetzt", millel Berliini vapp ja pühendus: Den Gästen der Reichshauptstadt zur Erinnerung an die XI Olympischen Spiele 1936. Vastuvõtutseremoonia raekojas on lühike.

Olümpiaküla poole Bia triumphalist pidi. Meestel on alul tore küll akendest välja vaadata, kuid siis hakkavad ootama saabumist olümpiakülla. Sinna ei jõua ega jõua. Mis see siis on? Kaitseväelasest autobusejuhil on meeskonna julgeoleku kindlustuseks lubatud sõita kiirusega kuni 40 km, kuid see tähendab ju aeglast venimist, kui tee pikkus olümpiakülla on 30 km. Autobuses on ligi mitu noort poissi, üleni valges vormiriietuses. Õlakutel kannavad nad kuldset numbrit "XI", mis tähendab 11. mängusid. Need on meie meeskonna juurde määratud Ehrendienstjungen. Nendeks valiti välja 700 poissi, kellest erilise ettevalmistamise kestes langes välja 530. 170 valitud poissi said vormiriietuse ja lisaks korterile ja ülalpidamisele saavad 30 pfennigi päevapalka. Palk on väike, kuid au suur: saavad olümpiakuulsustega kõnelda ja neid kas või käega katsuda. Ja pärast oma koolides poisid on omaette olümpiasangarid. Üks "meie poistest" kõneleb peale saksa, inglise ja vene keele ka eesti keelt. See eesti keelt kõneleja ongi eesti poiss, vähemalt riikkondselt. Elbert Tuganoff on ta nimi. (Hilisem Eesti tuntud filmimees, esimese Eesti nukufilmi autor.) Oma 16-nest eluaastast on ta üle poole olnud Saksamaal. On täiesti pime, kui autobused peatuvad olümpiaküla väravate ees. Tõrvikud loidavad sõdurite kätes. Lipumasti juures on kaks madrust, valmis heiskama Eesti lippu teiste, varemsaabunud rahvaste omade kõrvale. Trepil on küla komandant, ooberleitnant Freiherr von und zu Gilsa pikk kogu, kes tervitab Eesti olümpiaatleetiderivi ja avaldab lootust, et meie mehed jäävad rahule eluga olümpiakülas, mis nendele nüüd on koduks. Kõlab jälle hümn orkestrilt. Pikkamööda tõuseb sini-must-valge olümpiaküla lippude ritta. Kümne tõrvikuga sõduri vahel meie meeskond marsib läbi laialtavatud väravate olümpiakülla. Edasi meie "linnadesse" - Bückeburgi ja Hallesse. Kell on pool kümme. Esimesele õhtusöögile. Selle on valmistanud Norddeutscher Lloydi mehed. Annavad kõige esimeseks roaks segakompotti, siis praadi juurviljaga, piima, puuviljajooki, juustu redistega, õunu, apelsine, banaane, teed ja kohvi. Laual on rohkesti võid ja valget ja musta leiba. See viimane on Lloydi kapten Pützi meeste valmistatud. Ägedal Eesti leiva küpsetamise võistlusel, nagu selgus, on ta võitnud kuulsat Wittleri leivatehast. Pützi Eesti leib ei ole siiski ehtne eesti leib. Kuid süües võib veenduda, et käib küll. Õhtueine lõpetanud, heidavad meie olümpiamehed kohe puhkama. Olümpiakülas on veelgi vaiksemaks jäänud. Reisust väsinud olümpiaatleedid vajuvad sügavasse unne mugavates voodites, et veeta esimene öö siin, kus ootavad ees suured elamused, suured pingutused, suured võidud ja arvuliselt veel suuremad kaotused, kuna ainult paratamatult üks võidab ja kõik teised on siia sõitnud, et kaotada maailma parimatele ausas võitluses.

Askeldusi ja elu-olu olümpiakülas

Olümpiaküla ise ja elu temas on võrratu muinasjutt, mida teavad ainult need, kes on selles külas elanud. Seda kõike on pea võimatu kirjeldada. Kes oskab enesele kujutleda rohelisi niite, kasesalusid, looklevaid asfaltteid, mände, metsloomi ja linde ühes punakatustega majadega, spordiplatside, tiikide, võimla, ujumisbasseini ja veel kõige muuga, keegi ei suuda siiski veel mõista seda, mille moodustab enesest olümpiaküla. Meie mehed olümpiakülas on tuntud ja ka "Eesti" on väga tuntud nimi. Sagedasti võib kuulda kõiksugu võimalikkudelt rahvustelt eestikeelseid sõnu ja lauseid: "Tere! Tere! Kuidas käsi käib? Elagu vaba Eesti!" jne. Peab tähendama, et Eestil kui spordimaal siin on suurejärguline nimi. Meie sportlasi tuntakse laialt, ajakirjanikud ja fotomehed on nende peale maiad.

Olümpiakülla komandeeritud ohvitserid, sõdurid, Hitleri noored ja muud abilised tervitavad järjekindlalt kõiki võõraid hitlerliku käetõstega ja loevad iga külalise soovi ta silmadest. Söögisaalides teenindavad üliviisakad ooberid ja iga rahvuse kokal on köögis abiks veel ametivend. Meie köögipersonal on õppinud juba palju eestikeelseid sõnu ja tundub väga kodusena. Esimesel õhtusöögil söödi puhtsaksa kokkade toitu, kuid nüüd hoolitseb meie oma olümpiakokk Purre Tallinna "Gloria Palace'i" köögist meie atleetide rahvuslikkude dieediküsimuste eest.

Meie esindajad, kergejõustiklased ja raskejõustiklased on asunud "Bückeburgi" olümpiamajja järgnevalt kahekaupa rühmitustes: Sule-Viiding, Kuuse-Äärma, Kolmpere-Paluvere, Väli-Puusepp, Kursman-Sikk, Kukk-Neo, Toots-Palusalu, Lund-Mürk, Oole-Mägi, Kõppo-Luhaäär, Praks-Purre, Annamaa. "Halles" asuvad esindajad Anderkopp koos pojaga, Villemson, Tammer ja sprinter Toomsalu ühes jooksja Ubaga. Samas majas, toas number 20 on peavarju leidnud ka olümpiaküla kuulsamaid mehi, esimeste olümpiamängude maratonivõitja, kreeklane Spiros Louis. Lähemas naabruses meie meestel asuvad sõjakad ja kärarikkad itaallased ja peruulased. Soomlased on tagapool harjutusväljaku lähedal, jaapanlased ja sakslased küla piirkonnast pisut väljas sõjaväe kasarmutes. Kuulus soome saun, Die Sauna, asub tiigi ääres, kus ujuvad kõiksugused vesilinnud ja jalutavad kured. Meie meeste olümpiakülla saabudes tartlased Sule ja Äärma asusid otsekohe saunareisile. Kuid siis selgus, et ei olnud vihtasid, ja mis saunaskäimine see siis on ilma vihtadeta! Poisid asusid siis otsekohe sauna taha kasesallu ja üks-kaks-kolm oli kaks värsket vihta valmis. Sealjuures seletati siis sakslastele, kes katsusid igati abiks olla, et eestlased on palju vanemad ja suuremad saunaharrastajad kui soomlased ja soovitasime Die Sauna uueks nimeks panna Das Saun. Hiljem kui soomlased saabusid külla, tõid nad ise mereteed mööda kaasa toredaid soome kasevihtu. Üldiselt on soomlased ja eestlased siin tuntud suurte saunasõpradena.

Õhtud veedavad olümpiaatleedid suures teatri- ja kinosaalis, kus igal õhtul on suurepärane kava laval ja linal. Esinevad saksa parimad orkestrid, lauljad, koorid, tantsijatarid, koomikud, girlid jt. Päeva jooksul vändatud nädalaringvaateid võib samal õhtul juba näha linal ja sageli võib mõni olümpiamees oma päevast ülalpidamist juba jälgida linal. Selles teatris on küll üks maailma mitmepalgelisem ja temperamentsem publik. Igaüks avaldab oma aplausi omal viisil ja huvitav, et mitmed rahvused oma rahulolu ja headmeelt just vile abil väljendavad. Mõne võluva blondi tantsijatari hõljudes lavaäärele tõuseb korraga mõni neeger ja haarab kätega võluri sihis, unustades, et teda lahutab seekord naistest olümpiaküla kord ja kõige pealt orkestriruum lava ja tema vahel.

Eesti spordipoisid Berliini laagris

Neljapäeval, kell pool 9 õhtul olid meile Berliinis laagriväravas esimesteks vastutulijaiks soome poisid, ühtlases sini-valges treeningdressis, lipuga rinnal. "Tere Soome pojad!" - "Päivä!" - kõlas suguvellede tervitus. Edasi marssisime pealipumasti juurde, läbi Hitlerjugendi spaleeride. Seal kõnelesid laagrikomandant Hoebel ja laagripäälik Lutz Hassenpflug. Meie meeskonnajuht hr. Meimer vastas tervitusele saksa keeles. Kõlas meie "Elagu!" ja selle järgi Eesti hümn. Sellega oli esimene tseremoonia läbi.

Meie telk asub Portugali ja Inglise poiste telkide vahel. Juhiks on igal meeskonnal, ka meil, eesti poistel, üks hitlerinoor, kes elab meie telgis. Õhtul anti ka tugev söök - või, leib (muidugi valge), maksavorst ja kohv. Esialgne portsjon oli küllalt suur ja kõik said kõhu täis. Õhtul oli peastaadioni kohal suur prozhektorite kiirtemäng. Olümpiakülast oleme 14 km kaugusel. Magamaminek on kell 11 ja ülestõusmine hommikul kell 8. Peale supluse 700 m kaugusel asuvas Havelsees järgnes hommikueine. Hommikueinel oli päris suur paabelisegadus - kuuldus pea kõiki Euroopa keeli. Telgid, kus elame, on sõjaväe omad. Kogu laager on ehitatud pioneerikompanii poolt. Telgis on 32 voodit ja samapalju kappe. Selline telk on igal rahvusel. Peale selle on erilised pesemistelgid ja telk-söögisaalid. Viimaseid on kaks ja neisse mahub korraga kogu laagri koosseis, 700 poissi. Kogu päeva üürgab raadio - valjuhääldajaid on mitu telkide gruppide ees. Uudissaavutusena on ka telk, kus on sisse seatud kaugenägemise aparaat, nn. Fernsehstube. Laagris on ka oma postkontor: Berlin, Olymialager Heerstrasse, mis leiab ohtralt kasutamist. On ka lokaal ja kauplus, kust saab osta kõiki väiksemaid tarbe- ja mälestusesemeid.

Meie päevane tegevus koosneb peamiselt võistluste pealtvaatamisest. Kogu päev on niisugune "sõit sees", et hoia alt. Huvitavam oli korvpall, kus Eesti meeskond pidas treeningvõistlust itaallastega ja võitis. Kui meie meestel Toomsalul, Kuusel, Viidingul ja Annamaal halvasti vedas, hakkasid poisid soomlaste poolt karjuma.

... Kodumaistest inimestest on siin laagris noor viiulikunstnik Hubert Anton, kes saabus kuulsa prof. Fleschi juurest. Ta elab meie telgis ja kuulub meie perre. Mõne päeva pärast loodab ta esineda Berliini ringhäälingus. Eile hommikupoolikul tegime vahelduseks alatisele võistluste jälgimisele käigu Berliini südalinna. Mõned praktilisemad ostsid tarbeasju. Tagasi tulles oli pea igaühel mitu pakki käes, peale selle veel taskus kribu-krabu. Suurem osa meie meeskonnast jäi selle sõidu järel ka rahast kaunis lagedaks. Igapäevastel külastustel staadionile katsuvad meie poisid ära teha, mis võivad - nimelt kasutatakse ära võimalused pildistada või autogramme võtta ilmakuulsatelt olümpiavõitjatelt.

Selle, mis mõnel meie sportlasel jääb saavutamata oma esinemises, võidavad meie poisid Jugendlaagris. Nimelt on söömises kuldmedal laagris meie poiste käes, olgugi et teda ametlikult pole registreeritud. Esimestel päevadel, kui korrapidajad läksid leiba või muid toiduaineid tooma, ehmusid väljaandjad ära, et kes need hirmsad mehed on. Nüüd kui aga öelda "für Estland", antakse iseenesest rohkem harilikust normist.

Noorus on ikka rõõmus ja ei väsi - seda pilti võib igal õhtul laagris näha. Meeldivamaks kogunemiseks on lõkkeõhtud, mida peetakse iga paari-kolme õhtu järele. Muil õhtuil kogunevad laagrikaaslased mitmesugustest maadest laagrilokaali ja selle aeda, kus valitseb sellal suur kärarikkus. Kõlavad läbisegi mitmete rahvuste laulud ja pillimeeste mänguhelinad. Temperamentsemad on portugallased, kes on agarad rahvatantse ette kandma ja helveetsia pillimehed, kes ei väsi mängimast enne sunduslikku öörahu.

Eesti üliõpilassportlased Hispaania lipu all

Neljapäeva õhtul saabus Berliini 30 meie üliõpilassportlast, peatudes Charlottenburgi vaksalis. Teadmatul põhjusel polnud vastuvõtjaid jaamas ja selle arusaamatuse lahendas jaama vastusõitnud Eesti olümpiaatasshee Georg Meri. Tema lahkel hoolitsusel hangiti lõpuks autobused ja sõit algas rahvusvahelisse üliõpilassportlaste laagrisse. Väravast sisse marssides ootsid ees laagri juhtivad tegelased ja varem kohalejõudnud rahvusmeeskonnad. Seal selgus, et ametimeestel polevat Eesti hümni noote. Asi lahendati sellega, et neile öeldi: "Laske vabalt Soome oma!" Laagrikomitee esimees ütles sooje tervistussõnu ning orkester mängis hümni. Tseremoonia lõppenud, viidi meid telki, mis enne oli määratud hispaanlastele. Hiljem selgus, et hispaanlased pole üldse ilmunud sisemaal valitseva sõjaolukorra tõttu ja meie asusime nende telki, kuna meile eksituse tõttu polnud elamiskohta määratudki. Seepärast figureerisime päeval hispaanlaste lipu all, kus telki ehtis Hispaania trikoloor, samuti ka söögisaalis söögilauda. Olukord lahenes siiski kiiresti ja varsti võisime end ka väliselt tunda jällegi eestlastena.

Reedel avati ametlikult laager. Laagriplatsile poolkaares ülesrivistatud rahvusmeeskonnad vastu võtnud, avas haridusminister dr. Nust sütitavate sõnadega rahvusvahelise üliõpilassportlaste laagri. Mängiti Saksa hümni ja heisati 52 rahvuse lipud, millede hulgas meie sini-must-valge lehvib Austria ja Soome lippude vahel. Hiilgava aukompanii valvelsammuga lõppes meeltülendav ning võimas laagri avamispidustus. Avapäeva õhtupoolikul oli võimalus tutvuda nädala pärast algavate maailma hiigeldemonstratsioonide näitelavadega - olümpia spordiväljakutega. Esimene mulje oli tõeline üllatus. Kus enne mühises Grünewaldi põline mets, seal tõusevad nüüd pilvedesse peastaadioni võimsad müürid ja kolossalsed tornid, millistest suurima tipus ripub olümpiakell, mis kutsub Berliini kõiki maailma noori. Samas kõrval tõmbab tähelepanu endale olümpiabassein, mille helerohekas-sinises vees näitavad oma haruldast ujumisoskust päikesemaa pojad. Siirdudes edasi kohtame korvpalli-, jalgpalli- rugby-, ratsutusväljakuid. Igal pool valitseb äärmine puhtus, värvide harmoonia, kooskõlastatud ümbritseva loodusega. Looduslikule mäeseljandikule on ehitatud vana Hellase stiilis Dietrich-Eckarti vabaõhu teater. Oma terrassilise ehituse ja ülal äärel kõrgustesse tõusvate üksikute kasvama jäetud mändidega äratab ta sügavat muljet ning näitab, kuivõrd harmooniliselt võib kooskõlastada loodust ja inimkäte tööd.

Ühes olümpiamängudega korraldatakse ka laagrist osavõtjaile ülemaailmne spordipedagoogide kongress, mille avamine sündis laupäeval saksa riigiakadeemia uues kuppelsaalis, mille akustika ei jäta midagi soovida. Saksa riigiakadeemia on suurimaid kehakasvatuse asutisi ja siin on õppinud ka meie ülikooli spordiõpetajad A. Kalamees ja E. Rannaste. Päevakava algab laagris hommikupoolel omavaheliste treeningvõistlustega ning rahvuste ettekannetega. Õhtupoolikul kuulatakse spordikongressi referaate, mis kestab kuni olümpia avamiseni. Siis algavad olümpiavõistluste külastamised, mis moodustavad huvitavama osa. Osa meie üliõpilasi eesotsas Nesterovi, Pröömi, Raska ja Kiipsaarega kasutavad lähedalolevat harjutusväljakut treeninguks. Eestlastele lähedased sõbrad on ungarlased, kellega peetakse ühiseid jalgpalli treeninguid. Meie jalgpallituus on Simre, keda huumoriküllaselt kutsutakse Torrance'iks. Seepärast ongi saksa noored mõnikord meie Simre ümber piiranud, et maailmakuulsalt jänkilt Torrance'ilt oma kogusse allkirja saada. Õnneks on Simre allkiri niisugune, et sealt võivad allkirjahimulised noored välja lugeda kõike, mida süda kutsub. Üliõpilassportlasel ja omaaegsel Rooma üliõpilasolümpiaadi maailmameistril Juhan Sütistel pole käsi kuigi hästi käinud. Juba mõnepäevase Berliinis viibimise järele rändas ta üliõpilaslaagri haiglasse, kuna palavik tõusis ligi 40-ni.

Laagri meeskondade vahelistel võistlustel saavutati kulminatsioonipunkt reede hommikupoolel korraldatud murdmaajooksul (Waldlauf). Osa võttis 13 meeskonda. Iga meeskond koosnes 8 jooksjast, arvestati 6 parema tagajärjed. Võistlusmaa pikkus oli umbes 3,5 km. Eesti meeskonda kuulusid: Prööm, Piliste, Pulk, Beckmann, Shnikker, Raska, Keerd ja Suik. Laagri väravast väljus esimesena Prööm, kellelt loodeti ka esimeseks tulekut. Kuid laagrisse jõudis esimesena norralane, seejärel otsekohe tema kannul Prööm. Pärast jooksu selgus, et esikoha oli pärinud "mägikitsed" helveetslased 77 punktiga. "Hõbeda" tõid aga kindlalt koju Eesti poisid 101 punktiga. Kolmandat kohta jagasid 158 punktiga austerlased ja lätlased.

Eesti hümni mängiti ka Prantsusmaale

Maadlejad viisid meie sini-must-valge olümpiamasti. Maadleja Neo austamisel tõusis Eesti lipp esmakordselt Berliini olümpiastaadioni võidumasti. Täpselt 6. augustil kell 18.11 lehvis sini-must-valge võiduvardas Saksa ja Tshehhoslovakkia rahvuslippudega. Berliini olümpiamängude president dr. Th. Lewald andis võitjatele üle võidumedalid parimate õnnesoovidega.

Kogu maailma spordipress on olümpiamängude puhul kiitnud sakslaste suurt organiseerimisvõimet, korda ja distsipliini. Iga väiksemgi ratas oli seni töötanud äärmise laitmatusega, mille tõttu otse sensatsiooniks on kirjutada tänastest segadustest staadionil. Nad leidsid aset just säärasel pidulikul silmapilgul, nagu seda on olümpiavõitjate austamine. Nagu seda mäletavad Eesti varemad olümpiavõitjad, pole selle piduliku sündmuse puhul kunagi ükski ratas logisenud, kuid nüüd... Esimene piinlik moment tekkis keskkaalu tõstmise olümpiavõitjate austamisel. Auastmestikule astusid egiptlane Thouni ja sakslased Wagner ning Ismayr, kuid kuulutustetahvlile ilmuvad Fridelli, Neo ja Sieberti nimed. Tekib piinlik vaheaeg, mille vältel võib kuulda vilesid. Lõppeks pööratakse kuulutustetahvel ümber - see jääb tühjaks - ja mastidesse ilmuvad lipud, vastavalt auastmestikul seisvatele rahvustele. Oleks lugu sellega lõppenud, oleks asi siiski kuidagi korras olnud. Kuid varsti järgnes uus segadus. Välja kuulutatakse vabamaadluse raskekaalu võitjate austamine. Trepile astub kolm meest, masti kerkivad Eesti, Tshehhoslovakkia ja Soome lipud, kõlab Eesti hümn. Tahvel jääb aga tühjaks. Milles nüüd asi lahti? Meile, eestlastele, selgub kohe, et auastmestikul pole Palusalu ega teist kaht raskekaalu medalimeest, vaid keskkaalu võitjad. Seega siis prantslast Poilve'd austatakse Eesti hümniga. Mis veel kõige imelikum, nähtavasti eestlaste poolt, lauldakse hümni kaasa, kuigi iga eestlane oleks pidanud nägema, et Palusalu üldse pole olemas. Veidi aega hiljem astuvad samad mehed, s.o. prantslane Pilve, ameeriklane Woliva ja türklane Ahmet Kirecci uuesti auastmestikule. Kõlab Prantsuse hümn, kuid tahvel jääb kauaks tühjaks. Ning lõppeks ilmuvad austamisele Palusalu, Klapuch ja Nyström. Kõlab uuesti Eesti hümn, kuid tahvlile ilmuvad meeste nimed alles siis, kui lippusid uuesti alla lastakse. Kui veel lisada, et vabamaadluse poolraskekaalu võitjate austamisele Fridelli ja Neo kõrvale ei ilmunud selle kaalu kolmas, sakslane Siebert ja et ka naiste 80 m tõkkejooksu võitjate austamisele ei teadnud õigeks ajaks ilmuda kanadalanna Taylor, kes alul, enne filmi ilmutamist, kuulutati neljandaks jäänuks, siis oli olümpiastaadionil tõesti haruldane segaduste päev. Nagu rääkis meie ekspeditsiooni juht H. Tammer, kes kogu segadust pealt nähes seda selgitama ruttas, olevat korraldajad olnud näost kahvatud ja värisenud, sest... staadionil viibis ka Adolf Hitler, kes kogu virr-varri tahes-tahtmata kaasa elas. Kanadalanna Taylor olevat tribüüni all nutnud, et ta ei pääsenud enda austamisele, kuna ta hilinenud ja kohale hakanud tulema alles siis, kui valjuhääldajate kaudu teda selleks paluti. Enne viidi aga austamine läbi.

Noppeid päevalehtedest

Sakslasi ei suuda keegi küllaldaselt kiita. Igal sammul üllatavad nad millegi uuega. Kui eesti ajakirjanikud läksid Austria-Poola korvpallimatshile ja pilgud kogemata heitsid staadioni kõrval asuvale Maifeldile, kus alles paar päeva tagasi peeti polovõistlusi, siis nägid nad, et üleöö on Maifeldi kivitribüüni ette kerkinud uus puust tribüün, kuuldavasti 10 000 pealtvaatajale. Üleöö ei ole öeldud liialdusvormis, sest igatahes eelmisel päeval seda tribüüni veel ei olnud. Missugune võrdlus: sakslased ehitavad üleöö uue tribüüni, meil aga ei suudeta õigeaegselt osta poksijatele kubemekaitseid.

Huvitav on märkida, et veel enne, kui Berliini olümpiamängud avati, olid jaapanlased asunud ettevalmistustööle Tokio olümpiamängude korraldamiseks. Nende "salakuulajaid" töötas kaasa Berliini olümpiamängude korraldustööde igas rattakeses. Seega japsid tahavad igati kindlustada, et Tokio mängud ei kujuneks Berliini omadest halvemateks. Kuid vaevalt saavad nad kujuneda halvemaks, sest jaapanlased korraldavad neid seoses oma veel suurema sündmusega, milleks, olgu meelde tuletatud, on esimese mikaado troonile astumise kahe tuhande kuuesaja aasta juubel. Jaapani ajaarvamise järgi peetakse Tokio olümpiamängud seega mitte 1940., vaid 2600. aastal.

Ühe eestlasest ajakirjaniku arvates võiks 1944. aasta olümpiamängud pidada Eestis. Varakult eeltöödega alata, kuna niikuinii on kindel, et olümpiamängude korraldamiseks saavad loa ainult suurriigid, nagu väidavad soomlased, kellel ei puudunud väljavaateid järgmise olümpiamängude korraldamiseks.

Olümpiamängude ajal pannakse liiklema 2000 erirongi. Autosid olümpiasõitjatega veereb kohale 20 000. SA paneb avamis- ja lõpupäeval korda pidama 28 000 meest, peale selle maratonijooksu teele 4000 meest. SS paneb välja 6500 meest, peale selle Hitleri ihukaitsevägi. Kortereid olümpiakülalistele on 277 000. Nendest erakorterites 231 962, võõrastemajades 22 000 ja massikorterites 23 000. Olümpiavõistlejaid koguneb 6800. Ajakirjanikke tuleb 1500, raadioreportereid 140. Olümpiamängudelt antakse kokku 350 saadet 182 tunni kestvusega, iga päev seega 11 1/2 tundi olümpia-raadiosaateid. Mikrofonisid on üles seatud 350. Olümpialipustuse all vaatavad välja kuulutustulpadelt punasevärvilised teadaanded, mis keelavad hindade tõstmist. Kõigil lokaalidel ja baaridel on lubatud lahti olla vahetpidamatult päevad ja ööd läbi. See kõrtside "ununterbrochen" vältab 1. septembrini. Punaste haakristidega lippude rohkus kõikjal võtab paiguti silmad virvendama. Väljapandud lippude rohkuses võistleb iga maja kõrvalasetsevaga, Mõnelgi majal on väljas lippe, millel kõigi seekordsetest olümpiamängudest osavõtvate rahvuste lipud miniatüürselt. Lipud vahelduvad girlandidega. Seejuures on ametivõimud pööranud tähelepanu ka hoonete kaunistamise kontrollimisele, et midagi maitsevaeselt ei tehtaks. Seetõttu sõidab igapäev hommikuti läbi tänavate "iluduskomisjon", kelle ülesandeks on lippude väljapanijatele nõu andmine. Iga lipp peab korralikult ja vabalt lehvima. Välismaalaste eest hoolitsemises on sakslased läinud isegi niikaugele, et on sisse seadnud 10 kohtumispunkti. Balti riikidest tulnutele on ühine kohtumispaik Siemenstadtis, Rohrdamm 24-b.

"Eesti Kultuurfilm" otsustas osta helifilmimise kaamerad ja seadeldised. Selleks tuli välismaa firmadelt kolm pakkumist. Neist langes üks kohe ebasoodsana ära. Jäid Rootsi firma "Aga-Baltic" ja Berliini "Klangfilm". Viimane pakkus täiesti uudset "Eurocord" tüüpi helifilmi kaamerat. Jõuti otsusele, et enne tellimise andmist tuleb kuulata aparaatide heli kvaliteeti ja selleks peavad mõlemad võistlejad valmistama ja saatma helivõtete proovid. Need peavad tingimata olema eestikeelsed, et jõuda otsusele, kuidas üks või teine aparaat on kohane eesti keele foneetilistele omapärasustele nii mees- kui naishäälte suhtes. "Klangfilm" kasutab selleks praegu Berliinis viibivaid Eesti olümpiasportlasi ja nende juhte.

Eesti filmiajaloos sai esimeseks helifilmilõiguks hetk kohtumiselt korvpalluritega, kus mehed räägivad olümpiakülas oma muljetest ja laulavad ühe laulu.

Lendpostiga lähevad ajalehtedele kirjutused olümpialinnast kodumaa poole, ümbrikele veel peale kleebitud punane sedel pealkirjaga "Eilbote", mis päris paraja lisatasu eest nõuab kirja viimist kohe selle Tallinna jõudmisel adressaadi kätte. Sama lendpostiga lendavad Tallinna poole ka heliplaadid.

Heliplaadid? Kuidas nii? Döberitzi olümpiakülla vurab punane kinnine auto. Peatuma jääb Eesti olümpiameeskonna elukoha, olümpialinnakeste "Halle" ja "Bückeburgi" ees. Tuleb maha paar meest, need tõmbavad traadiühenduse majasse elektrivoolu saamiseks ja peatselt on üles seatud mikrofon. Selle ette asub kõnelema ülevaate andmiseks meie sportlaste olümpiaelust Toomas Kivi, kes riigi ringhäälingu poolt Berliini eriliselt komandeeritud olümpiasündmuste üleandmiseks ja jäädvustamiseks. Punases autos töötavad masinad, jäädvustades mikrofoni tunginud sõnad ja hääled heliplaadile. Nii valmisid heliplaadid meie ringhäälingule esimeseks eestikeelseks olümpiasündmuste ülekandmiseks. Punases autos valmis sama kiirelt kui kõneldi mikrofoni, heliplaat. Selle esiettekanne toimus kohe samas auto juures pärast ülekannet heliplaadile kõnelejate ja pealtkuulajate ees. Punane auto vuras siis tagasi Berliini ja samal päeval läksid valmistatud heliplaadid lennukiga teele Tallinna poole. Päev hiljem mängiti need heliplaadid ringhäälingus ette kogu Eestile. Pole kahtlust, et nende kuulajaid oli mitmekordselt rohkem kui Eestis on üldse raadioaparaatide omanikke.

Eestile on "esimene kuldmedal" juba käes - meie mootorratturid rahvusvahelisel tähesõidul Berliini olümpiamängudele on üldvõitjad suure ülekaaluga teiste ees. Kuldmedalit meie mootorratturid muidugi ei saa, sest tähesõit ei kuulu olümpiamängude kavasse, kuid selle asemel toovad meie omad kaasa rahvusvahelise mootorspordiklubide liidu rändauhinna. Teel tuli veidi rängemaid õnnetusi ette ainult kaks. Stolpmündest 10 km kaugusel libedal kurvel lendas meeskonna juht adv. Harri Pärkmaa teelt välja ja sai rohkesti kriimustada. Mehele anti omal käel väikest arstiabi - üks kaasasolev korviga mootorratas oli muudetud ettenägelikult apteegiks. Pärkmaal tuli igatahes lähemast linnast rebenenute asemele osta endale uued püksid. Teine kord tuli arstiabi anda Suidtile, kes 30 km enne Rostocki sõitis tagant peale liig järsult pidurdanud Idnurmile ja kukkudes vigastas vasakut kätt. Mõnigi kord tuli ette väiksemaid rikkeid, nii et iga päev kulus 2 - 3 tundi rikete parandamiseks. Meie meeskonnas sõitsid tähesõidul kaasa O. Veldermann, V. Hennok, J. Tomson, H. Perten, S. Kletski, R. Idnurm, V. Põlts, R. Maalberg, J. Mannert, J. Suidt, V. Tomassov, A. Valter, H. Pärkmaa ja ainsa naisena A. Kook-Männi. Mootorratturite vastuvõtmine tähesõidu finishis, kuulsas Aduse väravas toimus pidulikult - jagati mälestusmärke ja lilli, pakuti kohvi ja vermutit. Meie mootorratturid elutsevad Berliinis ühiskorteris Spandaus.

Toomas Kivi olümpiaeelselt treeningult optimistlikult:

"Noor Varss" Uno Uba treenib ja sooritab reedel oma viimase olümpiaeelse jooksu sekundite vastu. Äärma sooritab stiilihüppeid. Selle juures ei unune tal meelest 4 meetri ületamine. Toomsalu kohta mingeid treeningu kümnendiksekundeid ei ole. See kiire jala mees vaatab läbi oma prillide, käib natuke, sörgib natuke, vaatab uuesti läbi prillide ja on kõik pannud välja viimasele frondile - oma kiiretele varvastele. Teadmata on ainult see, kui tugevaks ja kas üldse trumbiks osutuvad need ta varbad, mis olid nii kiired koduse staadioni rajal. Kaugushüppes Toomsalu nikerdab sammude väljatuleku küsimuse kallal. See on näputöö, sest kaugushüppe maailma mõõdupuud arvestades ei saa see Tommile olla rohkem kui väikeseks kõrvalalaks. Ka meie mehed olümpiakülas jälgivad ameeriklasi kõige maksimaalsemalt. Sobitavad tutvusi, fototavad jänkisid ja ... kallistavad vastastikku. Owens, hüpanud 7.55 osutunud lahkeks meheks, ütelnud umbes nii: "Ahaa, mu kallid sõbrad kuulsalt Eestimaalt" ja kukkunud kohe ümber kaela kinni. Päris imeelukateks olid meie meeste silmis jänkide teivashüppajad. Need treenides sooritasid mitmesuguseid trikke, nii saltosid, eriti osavalt rööbaspuudel, harjutusi punchingpalliga jne. "Berliner Zeitungi" kõige viimane number ja väljaanne "Am Abend" teatavad: "Wiiding - 3 mal über 16 Meter". See on pealkiri ja edasi: "Paljude juuresolijate ja eriti ameeriklase Torrance'i imestuseks saavutas kolm korda tõuke üle 16 m."

Viljandi Tennise- ja Veespordiklubi liikmed Elmar Kuuskler, Ferdinand Jephe ja Aleksander Schmidt on õnnelikult sooritanud oma paaditeekonna Pärnust Berliini. Eile oli neid näha Spree kanalis. Nende süst kandis nime "Estonia" ja kodusadamaks oli märgitud paadile "Wiljandi". Poisid olid teel kaks kuud ja 8 päeva, asudes kodust teele 31. mail. Nad jõudsid kohale päev ettenähtust hiljem, sest Liibavi sadamapolitsei pole neid välja lasknud. Poisid olid oma teekonnaga väga rahul, kiites kõikide veespordiklubide vastutulekut ja sõbralikkust, kellega neil sel teekonnal oli kokkupuutumist.

Mööda Berliini lipuehtest, olümpiarõngastest ja rohelistest vanikutest kirjusid tänavaid kihutas täna hommikul kaks halli Saksa kaitseväe omnibust, kandes ees mootoril Eesti värve. Eesti olümpiameeskond oma juhtidega eesotsas sõitis panema pärga Saksa tundmatu sõduri hauale, maailmasõjas langenud sakslaste mälestussambale. See oli meie olümpiasportlastele esmakordseks reisiks olümpiaküla piiridest väljaspoole, esmakordseks sukeldumiseks olümpiaküla idüllilisest vaikusest miljonilinna liiklemis- ja kärakeerisesse.

Neue Wache - nii nimetavad sakslased ise rohkem kui saja aasta eest Unter den Lindenile ehitatud kivihoonet, kuhu on maetud Saksa tundmatu sõdur. Nelinurkne hoone, ees väike sammaskäik. Seintes ei ühtki akent. Keset avarat ruumi massiivne must alus hiigelsuure pärja kandmiseks. Aluse ees maas must tahvel aastaarvudega 1914 - 1918. Taga mõlemas nurgas leegitsevad kõrged tulehoidjad. Ringi ümber aluse maas rohkesti pärgi, mis on asetatud mälestussamba jalale viimaste päevade kestes. Veidi aeglasliku marsisammuga läheb Eesti olümpiameeskond mälestushoonele, ees Viiding ja Annamaa pärga kandes. Olümpiameeskonna järele sammub veidi logisevas marsikorras Eesti üliõpilaspere esindusmeeskond. Vaikselt ja sõnatult meie olümpiakomitee esindajad A. Anderkopp ja H. Tammer asetavad Eesti rahvuslintidega pärja mälestussamba jala juurde, tardudes koos meeskonnaga mälestusseisakusse. Ühtki sõna ei lausuta. Seejärel lahkutakse jällegi sõnatult hoonest rivikorras. Meie olümpiasportlased asuvad omnibustesse ja sõit läheb tagasi olümpiakülla kauemaks Berliini jäämata.

Olümpiakülas on 160 toreda maja ümber. Iga maja kannab ühe saksa linna nimetust. Millised "linnad" on eestlastele määratud ja kas nad asuvad treeningvälja lähedal või eemal, seda küsimust püüdis meie olümpiaatashee selgitada juba 3 - 4 kuu eest. Alguses teatati, et meile antakse kaks maja: "Guben" ja "Lübbenau", mõlemad Sileesia linnad. Kuid Sileesias ei saanud me asuda kaua, sest meid sunniti kolima Lääne-Saksasse. Uuteks majadeks nimetati "Bad Neuheim" ja "Wiesbaden", mõlemad kuulsad kuurortid. Kuna ameeriklased saabusid mängudele oodatust väiksema koondisega, siis vahetati eestlaste majutuspaika veel kord: "Bückeburg" ja "Halle". Bückeburgi linnas on peetud üleriiklikke lõikustänupühasid, Halle on Händeli sünnilinn ja linna vapil sadulaga eesel.

Kristjan Palusalu pärast oldi mures. Tal tuli terve nädala kestel igal õhtul maadelda ja nädala lõpuks oli mees nii väsinud, et teised eestlased olümpiakülas tema saatuse pärast juba muret tundsid. Mees ütles matilt tulles, et ta ei tundvat enam oma käsi. Nii "tapetud" on need järjekordsete murimistega matil. Teised tegid siis meie rammumehele mashaashi küll elektriaparaadiga, küll ka muidu ja järgmisel korral läks Palusalul jälle matile täis jõudu ja võiduindu ning tuli sealt tagasi alati võitjana.

Teised rahvused imestasid mitte ainult Eesti võitude üle, vaid ka eestlaste värsid panid neid üllatuma. Läbi hiigelsaali kõlas pidevalt: "Palusalu, anna valu!", "Hurra, hurra, Kristjan murra!" või "Neo, hurra, murra, murra!" Mujal kõlasid: "Hurra, hurra, eesti poisse sa ei murra!", "Eesti, Eesti, mängi hästi, et võiks lippu tõsta masti!" või "Arno, suru, rauapuru!" Ärge uskuge, et siin on tegemist härra Rooma maailmameister Sütistega. Suurluuletaja oli kahtlemata Oskar Lõvi, alias Toomas Kivi isiklikult, tuntud halloo-mees ja pressisheff. Üks saksa ajakirjanik küsis kord Lõvilt: "Kes on Palusalu elukutselt?" Saanud vastuseks, et Kriminalwachtmeister, päris sakslane edasi: "Aga kui kaebealune vastu paneb?" - "Noh, siis võib ta valida, kas ta tahab selili minna vaba- või kreeka-rooma stiilis," vastas Lõvi.

Kehvasti läks teivashüppajal Evald Äärmal. Tema teibad läksid teel kaduma ja nii pidi ta võistlema jaapanlaste kingitud hüppevahenditega. Kuigi jaapanlased olid kinnitanud, et nendega võib kasvõi maailmarekordi püstitada, jäi Äärma tulemuseks kvalifikatsioonivõistlusel 3.50. Sellestki sai ta üle alles teisel katsel. Järgmiseks kõrguseks lasi ta enesekindlalt panna 3.80. Esimesel katsel ajas ta lati maha jalgadega, teisel katsel rinnaga ja kolmandal käega.

Järsku kostis staadionitribüünilt nagu valjuhääldajast kõva tenorihääl: Äärman! Press peale! Press peale!" Äärma heitis pilgu tribüünide suunas, tundis hüüdjas ära tuntud laulja Eedo Karrisoo, raputas pead ja hüüdis kurvalt: "Ei ole enam!"

Muide, mängude lõpul ilmusid välja ka Äärma isiklikud teibad. Sportlases jäi püsima kindel veendumus, et kellegi kuri käsi meelega ta teibad peidus hoidis.

Meie raskemat meest Arnold Luhaäärt ähvardas veel kolm päeva enne võistlust rivist väljakukkumine. Teda valdas üldine nõrkus, mis tingis säärase alavormi, et mees veel vahetult enne võistluspäeva ei suutnud rinnale saada 140 kg. Seedimine oli rikkis ja ninast jooksis verd. Võistlustel läks aga hästi. Selleks, et saada kogusummaks 400 kg ning selega hellitada lootusi pronksmedalile, oli Luhaäärel tingimata vaja tõugata 165 kg. Kõigil pronksmedalipretendentidel, nii egiptlasel Hussein Mokhtaril, inglasel Ronald Walkeril kui meie mehel oli jäänud viimane katse. Esimesena asus tõstma Luhaäär. Ta astus kangi juurde täiesti rahulikuna, kuid kangi rinnale saamisega oli tegemist. Siiski sai ta sellega hakkama ja nüüd oli kindel, et raskus läheb üles. Nii oligi. "Ega see 165 kg poleks nii kergesti läinud, kui ma poleks dopinguks saanud klaasi konjakit. Küll võttis aga rahulikuks!" olid Arnold Luhaääre esimesed sõnad tõstepoodiumilt alla tulles. Nüüd jäi oodata, mida suudavad teised mehed. Egiptlasel läks tõste luhta. Inglasel Walkeril oli valida: kui ta tõstaks samapalju kui Luhaäär, saaks ta kergema kehakaalu tõttu pronksi, 167,5 kilogrammi ülestõstmise korral võidaks aga hõbemedali. Walker oli ahne mees ja läks 167,5 kg raskusele. Mees saigi kangi üles, kuid ei suutnud seda fikseerida ja pidi leppima neljanda kohaga. Arnold Luhaäär võis hakata vastu võtma õnnitlusi. Kinni oli peetud traditsioonist tuua vähemalt üks medal tõstmises nendelt olümpiatelt, millel Eesti tõstjad esinenud.

Vaikselt, ilma igasuguse pidulikkuseta ja vastuvõtuta saabus Berliinist Tartusse tagasi sõudja Elmar Korko. Mõne aja pärast rääkis ta ajalehes "Postimees":

"Olin mahajäetud. Elasin olümpiakülast 60 km eemal sõudjate ühiskorteris. Minuga olümpiaküla eesti meeskond üldse ei arvestanud. Et teatatud mulle vähimatki meie sportlaste ühistest ettevõtmistest, nagu pärja panekust, saatkonna külastamisest jne. Sain nendest sündmustest kuulda sakslaste käest pärast sündmusi endid."

"... Kohtasin austraallaste kaheksamehe meeskonnas eestlast Einsaart, kes aga Eestist välja rännanud juba 1914. aastal ja tema oli sündinud Austraalias. Kogu Austraalia kaheksameheline võistkond koosnes politseinikest ja seda oli ka Einsaar. Kuulda saades, et ka eestlane võistleb kaasa sõudmisess, otsis ta mind üles ja saime suurteks sõpradeks ning lubasime jääda edaspidi kirjavahetusse. Rääkisime omavahel eesti keelt, mida tema on õppinud oma vanematelt. Pärast võistlusi sõitis ta Londoni end ametialal täiendama."

"... Jäin üsna rahule. Kohale muidugi ei tulnud, kuid sain rikkalikke kogemusi sõudespordi alalt. Grünaus olid koos kogu maailma parimad ja seetõttu võis neilt õppida palju."

"Balti Ekspressis" torkas silma üks vanamees, kellel sini-must-valge lipp kinnitatud oksliku varda külge. "Tulin Tallinnas rongile ilma vardata. Sain siis varda jaamameestelt. Andsid kõva juurikalise kadakakepi. Oli see Paralepa laagrist tulnud skaudi oma. Hea Eesti kadakas! Sellega ma alles vehin," lausus vanamees uudistajaile. Kadakalipuga onu polnud keegi muu kui "Eesti olümpiavanaisa" Hermann Lerchenbaum, mees, kes ainsa eestlasena viibis 1896. aasta Ateena olümpiamängudel. 73-aastane Lerchenbaum oli nüüd teist korda teel olümpiale ja lubas ilmtingimata külastada veel ka järgmisi olümpiamänge.

Millest meel hea, sellest keel kipub rääkima. Seepärast tuleme jälle uuesti eestlaste saavutuste juurde olümpiamängude maadlusmatil. Eesti võib end saavutatud tulemuste põhjal pidada neljandaks maadlusrahvaks maailmas, mis kõrgesti hinnatav seisukoht pärast seda, kui viimastel aastatel eesti maadlejaid rahvusvaheliselt palju ei arvestatud. Maailma parima maadlusrahva tiitli omab Berliini tulemuste põhjal Rootsi, kel vaba- ja kreeka-rooma maadluses kokku 20 punkti. Teisel kohal on Soome 11 punktiga. Järgnevad Ungari, Eesti ja Saksamaa igaüks 10 punktiga. Nendest tuleb kolmanda koha pärijaks lugeda Ungarit, sest tal on 3 kuld- ja ainult üks pronksmedal. Neljanda koha aga omab Eesti 2 kuld-, 1 hõbe- ja 2 pronksmedaliga, kuna viiendale kohale jääb Saksa, kel on ainult 3 hõbe- ja 4 pronksmedalit. Kuna maadlusest üldse võttis osa 25 rahvust, siis jäi punktita nendest tervelt 14. "Pimedaks" jäänud rahvusteks on isegi sellised maad nagu Austria, Itaalia, Helveetsia, Taani, Belgia, Egiptus ja Norra, millede mehed eelmistel olümpiamängudel punkte noppinud. Peale selle jäid punktita veel Poola, Rumeenia, Kreeka, Jugoslaavia jt. Mis puutub üksikute meeste saavutustesse, siis olümpiaajalugu tunneb ainult kolme varasemat juhtu, kus üks ja sama mees tulnud toime auhinna saavutamisega ühel ja samal olümpial nii vaba- kui ka kreeka-rooma maadluses. Mõlemal alal on kuldmedali varemalt toonud ainult rootsi maadluskuulsus Ivar Johansson, kes Los Angelesis saavutas kulla kreeka-rooma maadluse kergekeskkaalus ja vabamaadluse keskkaalus. Pariisi olümpial 1924. aastal rootslane Svensson mõlemal alal raskekaalus tõi hõbeda ja Los Angelesis austerlane Hirsch raskekaalus saavutas kreeka-rooma maadluses pronksi ja vabamaadluses hõbeda, just täpselt samuti, kui meie Neo käesolevatel mängudel poolraskekaalus. Kristjan Palusalu aga kordas Johanssoni saavutust, kuigi rootslane võitis Berliinis veel kolmandagi kulla. Kui nüüd veel lõpuks hakata suhet otsima üksikute maade punktide ja nende rahvaarvu vahel, siis Eestiga esikoha pärast ei suuda keegi võistelda. Ent aitab vist teadminegi, et oleme maailmas neljandaks maadlusrahvaks, ilma et meil pruugiks hakata jälle uhkustama meie väikese rahvaarvu alusel saadud suhtega.

Viimasena saabusid Berliinist kodumaale tagasi meie ajakirjanikud. Üllatuse valmistas Oskar Lõvi, kes oma initsiatiivil oli ostnud ära need ajaloolisteks saanud Eesti lipud, mis lehvisid staadioni võidumastis meie meeste võitude puhul. Lipud olid sedavõrd suured, et nende demonstreerimiseks tuli neid riputada vagunikatustelt alla.

Jõumehe perekonnas

Magasini tänava alul suure kahekordse maja sissekäik on ehitud vanikutega ja Eesti rahvuslipukestega. Möödakäijad peatuvad, vaatavad ja arutlevad: on siin pulmad, leeripidu või mõni muu tähtis perekondlik sündmus? Ei... Ei ole. Siin sünnib midagi palju tähtsamat - siin oodatakse koju kangelast. Kangelast Kristjan Palusalu.

Kristjani õe Minna Naska nobedad näpud on siin juba mitu päeva olnud kibedasti ametis, et teha väärikaks oma kuulsa venna vastuvõttu. Temale on abiks olnud ka majaselavad näitsikud, kuid siiski on askeldamist veel nii palju... Välisuksest kuni teisel korrusel asuva väikese korteri ukseni, kõik on ilustatud vanikute, lillede ja lipukestega. Kõnnid üles nagu mööda ilusa pargikese kitsast rada. Ja siis selles väikeses kahetoalises korteris ajame pisut juttu. Kõik ümberringi nii pidulik, puhas ja mugav.

Siin elab kuldvõitja Kristjan Palusalu oma õe Minna Naska ja selle abikaasaga. Seintele on riputatud pilte - ülesvõtteid Kristjani varematest võistlustest. Samal puhtal linal asetseb õunavaas ja riiulil lebavad lihtsad valged karbikesed - neis on maadlusmeistri senised tagasihoidlikud auhinnad. Tihedalt kokkulükatuna seisavad tagatoas voodid. Need on varjatud sirmidega. Pilk tahtmatult otsib nende seast suurt - sellist, milline oleks sobiv suurele kangelasele. Kuid ei, kõik need on tavalised, sellised, millel pikutad ise ja tuhanded, tuhanded teised harilikud kodanikud. "Jah, elame siin juba kaua aega," räägib kangelase lahke õde, "ja Kristjan kah sellest ajast kui tuli linna." "Kas kitsas ei hakka kah? Ta ju nii suur mees," naljatan. "Oh ei, ta on ju nii vaikne, kohe ei märkagi on ta kodus või ei!" Ja siis kaldub jutt Kristjani lapsepõlvele. Olnud jah niisugune tugev juba poisikesest peale. Minnal on selgesti meeles kuidas poisikesena Kristjan maadelnud härjaga. Igal hommikul karja väljalaskmise ajal käinud Kristjan naabritalu suure pulliga karjamaal jõudu katsumas. Haaranud härja sarvist kinni ja rassima. Kord hommikul naabri talu peremees märganud, et härg otsekohe karjamaale jõudes eraldub karjast ja kaob eemale. Mees läinud järele. Ja siis näinud ta, kuidas aia ääres naabri talu Kristjan ja tema härg võitlevad. Haaranud siis mees malaka, et poisile naha peale anda - teeb teine veel härja tigedaks. Kristjan aga plagama. Võitlusväljal pole siis ka muud näha olnud kui musta mulda, kõik rohi olnud ümberringi äratallatud. Visanud siis naabrimees malaka maha ja sõnanud: "Noh, siin on ta isegi vaeva küllalt näinud!" ja läinud minema.

Nii kasvanud Kristjan, teinud omale igasuguseid turnimisepuid ja sikutanud rõngastel. "Jah, kes seda teadis oodata," räägib õde Minna edasi. "Ega ta isegi julenud loota. Aga ärasõidu eel oli nii imelik ja endasse süvenenud. Ei meiegi siis tahtnud teda suurt segada. Ütlesime head aega ja läks. Mu mees siis hüüdis veel läbi akna järele, et katsugu aga olla tubli mees. "Püüan, püüan!" ütles ja kadus varsti tänavanurga taha. Ta on ju alati nii tagasihoidlik. Kui tuleb võistlustelt ja pärime, et kes võitis, siis vastab ikka - Eesti! Siis meie juba teame, et võitis tema.

Siis ajame juttu Kristjani elust ja olust. "Oh, eks neid kibedaid päevi ole olnud tal küll," räägib õde edasi. "Oli alul ilma kohata ja siis tuli sikutada püksirihma. Pidi kord juba minema maale tagasi, aga siis sai koha ja jäi." "Kuidas ta selle väikese palgaga läbi tuli?" pärin edasi. "Eks kuidagi ikka sai. Ta ju nii vähenõudlik - kui seda peab olema. Paned lõunaks ette ühe kotleti, sööb selle ja ei lausu sõnagi. Paned ette kilo või paar, sööb ka selle ega lausu samuti sõnagi. Kui just on nii, et annad igapäev ainult heeringast ette, siis viimaks jätab söögi söömata, aga ega ta selle pärast nurise, on lihtsalt tüdinud. Ühest söögist." Astub tuppa keegi naisterahvas lillekimp käes. On nii tuttavat nägu... "Jah, see on ka Kristjani õde. Anna Pärtelpoeg on tulnud jalgrattal Kose-Uuemõisast, oma venda vastu võtma. Kaasa on tulnud ka tema mees, kes on Kosel metsavahiks.

Nii on varsti jutt läinud perekonnale. Kristjan on sündinud Saulepa vallas Andruse talus, kus vanemad peavad väikest talukohta. Varem olnud kuus tiinu maad, nüüd on kakskümmend seitse tiinu. Neid on üldse neli venda ja kolm õde. Vennad kõik tugevad maamehed.

Kui astume trepist alla, siis ongi ettevalmistused lõpetatud. Parajasti kantakse ära redelit, millel kinnitati välisuksele hall papp-plakat kirjaga: "Ole tervitatud kodus Sa maailma tugevaim Eesti Kalev!" Nüüd on kõik vastuvõtuks valmis, niipalju kui seda saab selles tagasihoidlikus kodus korraldada. Kangelane võib tulla!

Triumfisõit

Riias... Meie maadlejate triumfisõit algas juba Riias, kus raudteejaama olid vastu tulnud Eesti saatkonna esindajad ja peaaegu kogu eesti kolinii. Olümpiameestele annetati lilli, neid lasti elada. Liigutavalt mõjus väike Riia eestlane Brandt. Too poisike tõi kaasa kaks tahvlit shokolaadi. Ühe nendest andis Palusalule ja teise jaotas ülejäänud olümpiameeste vahel. Sealjuures kurtis ise, et ta oleks toonud rohkemgi, aga tal pole jätkunud raha.

Valgas... Pidulikult võeti meie olümpiamehi vastu Valgas, kus oli raudteejaama tulnud linna- ja maavalitsus terves koosseisus, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad ja kaitsevägi oli rivistatud perroonile. Pasunakoor mängis tervituse marssi. Omaaegne olümpiavõitja Alfred Neuland ütles olümpiameestele tervitusi. Kõiki medalimehi pilluti õhku. Raudteejaama einelauas pakuti olümpiameestele klaas veini.

Tartus... Valgast kuni Tartuni juubeldati meie võidumeestele igas raudteejaamas. Tartus ootas olümpiarongi ennenägematu rahvahulk, orkestriga eesotsas. Jälle lilli, jälle elaguhüüded ja võitjate tõstmisi kätele.

Tapa... Tapal oodati olümpiarongi saabumist pikisilmi. Mitmesajapealine rahvamurd tervitas võitjaid. Lilled, ikka lilled ja käeviiped, tervitused...

Lagedil... Omapärase ja leidliku üllatusega said toime Lagedi suvitajad. Raudteejaama oli ilmunud "Estonia" ooperilaulja Viisimaa, kes väga soravas ja ilusas kõnes tervitas mehi. ühtlasi andis ta Palusalule üle ilusa rukkivihu koos tammepärjaga. Viisimaa tähendas: "Sa oled meile võitnud kulda võitudega. Sulle tahame anda meie kodumaa kuldteri, mida edaspidi kasvatada oma talu mullas."

Mida ligemale Tallinnale, seda enam tervitajaid. Rongile vastu oli ilmunud eralennuk ES-RWD, mis lendas nii madalalt, et näha oli isegi lenduri tervitusviibe allolijaile.

Kogu Tallinn tervitas võitjaid

Vaevalt kunagi varemalt on meil näha olnud sääraseid suuri austusavaldusi. Eesti muidu nii tagasihoidlik temperament unustas ja purustas seekord kõik piirid ja juubeldas määratu vaimustusega olümpiavõitjatele. Veel hilisõhtul räägiti igal pool linnas sellest, kuidas meie rahvuskangelaseks saanud olümpiavõitjad koju jõudsid.

Juba paar tundi enne rongi saabumist kogunes rahvast Balti jaama juurde, aga samuti tuli rahvast kokku linnas ka nendele tänavatele, kust kaudu oli ette nähtud võitjate rongkäik jaamast kaitseliidu hoonesse. On raske hinnata seda rahvahulka, kes reede õhtul Tallinnas olümpiavõitjaid tervitasid, kuid võib liialdamata öelda, et nende austamiseks ja vastuvõtmiseks oli liikvel vähemalt mitukümmend tuhat inimest. Perroonile lasti ainult eriliste pääsmetega, nimelt saabujate lähemaid omakseid ja tuttavaid, Eesti spordijuhte ja ajalehemehi. Täpselt ettenähtud ajal saabuski rong võitjatega. Kõlas tervitusmarss Tallinna garnisoni orkestrilt. Vagunitest astusid üksteise järel välja järjekorras Palusalu, Neo, Väli jt. Neid nähes puhkesid perroonil vastuvõtjate seas valla suured kiiduavaldused. Saabujaid sõna tõsises mõttes uputati lilledesse. Olümpiamedalivõitjat Välit oli muuseas vastu võtma tulnud ka tema vana ema. Kõik perroonil viibijad surusid end võidumeeste lähedale, et neile õnne soovida ja juubeldada. Oli tegemist, et vastuvõttu jätkata ettenähtud kava kohaselt. Kui esimene juubeldushoog oli möödunud, astus saabujate juurde Eesti Spordi Keskliidu esimees K. Terras, kes ütles: "Terve Eesti sportlaspere, kogu Eesti rahvas võtab teid vastu jõudnult suurematelt spordivõistlustelt, mis maailmas peetud. Paremate õnnesoovidega teid Berliini saates, ei julgenud meie loota, et teie käsi seal nii hästi käib, et teie toote endale kuulsust ja Eestile au sellisel määral, nagu täna meile. Väikeste lootustega asusite teele Berliini, kuid suurte võitudega olete sealt tagasi pöördunud. Need teie võidud on suuremad sportlikud saavutused, mis teevad au Eesti rahvale, Eesti riigile ja mis on parimaks tunnustuseks meie Eesti spordile. Eesti Spordi Keskliidu esimehena tänan teid kõiki eeskujuliku esinemise eest Berliini olümpiamängudel. Esijoones aga neid mehi, kes Berliinist kaasa tõid võidupärgi ja medaleid. Nende meeste nimed leiavad endale väärilise paiga Eesti spordi ajaloos ja nende sportlikke saavutusi olümpiamängudel kirjeldatakse kord Eesti spordi ajaloos ilusamate silmapilkudena, mis edasi peab andma tulevastele põlvedele seda sportlikku vaimu, mis meid on edasi juhtinud ja viinud suurematele sportlikkudele saavutustele. Elagu meie olümpiamehed, elagu Eesti sportlased!" K. Terrase kõnele järgnes rahvushümn. Selle järel võitjatele vastutulnud spordikaaslased Tallinna "Spordist" ja "Kalevist" haarasid võitjad õlgadele ja kandsid nad jaamaesisele. Nende sinna jõudes algas alles päris vaimustuse torm. Nüüd hõiskas kogu jaamaesist palistav tihe rahvahulk lakkamatult. Jaamaesisel rivistuti rongkäiguks, et marssida Kaarli tänavale kaitseliidu peahoonesse. kus Eesti Spordi Keskliidu poolt oli korraldatud saabunuile eine. Vaimustusse sattunud rahvahulk piiras aga rongkäiku sedavõrd tihedalt, et raske oli edasi pääseda. Kõik tormasid võitjate juurde, et neid lähemalt näha. Rongkäik siirdus läbi kesklinna, Nunne tänava, Raekoja platsi, Karja tänava, Vabaduse platsi Karja tänavale. Kogu teed palistas äärmiselt tihe rahvamurd, kes kõikidel tänavatel hõiskas tuhandehäälselt ja juubeldas võitjatele. Meie olümpiasangarid olid juba ammu kaitseliidu hoones, aga ikka veel seisis suur rahvahulk väljas ja tahtis ikka jälle näha olümpiakangelasi. Kümmneid kordi pidid need kordamööda ilmuma kaitseliidu hoone akendele, et lasta auavaldustel jälle paisuda suureks austustormiks.

Õhtueinel pöördus pikema tervituskõnega võitjate poole Raskejõustiku Liidu esimees O. Köster, kes väljendas lootust, et nüüd meie meeste saavutusi arvesse võttes muutuvad paremaks ka meie raskejõustiklaste harjutus- ja võistlusvõimalused. Kösteri kõnele vastas olümpiamees E. Kõppo, tänades vastuvõtu eest. Lõpuks palus ta K. Palusalu nimel Keskliidu esimeest K. Terrast vastu võtta meie kuldmedalimehe kaks võidutamme. Tammesid vastu võttes ütles Terras, et ta võtab need oma hoole alla ja koos teistega kannab hoolt selle eest, et need tammed kasvaksid suurteks puudeks.

Kui kaks tundi kestnud koosviibimise järel olümpiavõitjad asusid koduteele, tervitati neid uuesti väljasseisvate rahvahulkade poolt. Nii pikka aega oli rahvas oodanud, et jälle näha meie võidumehi.

"Palusalu sai mõisa..."

Kõnelused, arutlused ja imetlused meie olümpiaatleetide-raskejõustiklaste suursaavutuste üle ei vaibu nii pea. Üksnes esimene suur lõõmalaine on asendunud tasakaaluka ja järelmõtleva kainemeelsusega. Ei jõuta küllalt imetleda... Palusalu, Neo, Väli, Luhaäär, Stepulov - kõikjal keeb kõnelus nendest endise hiiglahooga. Palusalu sai mõisa, Neo sai teedeministeeriumi kõrgemaks ametnikuks, Väli ülendati sadamakapteni abiks, Luhaäär jaamaülemaks... ja reamees Stepulovist saab kolonel.

Niisuguseid liialdusi medalimeeste ametikõrgendustest ja kingituste erakorralisusest liigub rahva hulgas rohkesti. Mis seal imestada. Igaüks poogib omalt poolt kangelastele midagi "head" külge. Tegelikult on medalimeestele siiski kingitusi kuhjunud rohkesti. Palusalu kinkidel hulgas on väärtuslikumaks vabariigi valitsuse poolt kingitud talukoht kogu inventaariga. Praegu matikangelane ongi sobiva talu otsimisel. Kõigile medalimeestele riigivanem annetab kulduurid. Saabumise õhtul viidi firma "Philipsi" poolt Palusalule koju väärtuslik raadioaparaart. Neile otsustas Eesti Lloyd kinkida hõbekapa. Kullassepaäri Kopfi poolt tehti teatavaks, et firma kingib kõigile medalimeestele 12 hõbelusikat, firma "Junona" võimaldab medalimeestele aasta kestel tasuta raseerimise ja kino "Bi-Ba-Bo" sama aja kestel tasuta kinoskäimise. Jaaksoni elektrotehnika tööstus kinkis 6-lambilise raadioaparaadi E. Puusepale. Ametialal Palusalu jaoks loodi keskvanglas teine veltveebli koht, senisest kõrgema palgaga. Nüüd avanevad Kristjanil ka suuremad treenimisvõimalused. Neo saab teedeministeeriumi autogaraazhi ülemaks. Väli, Luhaääre ja Stepulovi kohta pole veel lähemaid andmeid.

Mida teevad medalimehed praegu? Puhkavad. Olümpia- ja vastuvõtu rigin-raginast. Küsimusele, millal matimehed mõtlevad kasutada Kuressaare suvitusmõnusid, vastas Palusalu: "Ei mina sellest kuurortiasjast suurt hooligi... lähen isatallu... Vanemad ka ootavad ja tahavad mind näha... tuleval pühapäeval pealegi jälle suured aktused ja tea-mis..."

Viimati muudetud: 11.06.2004