CHAMONIX 1924

12. - 14. juunil 1922. aastal pidas Prantsusmaa olümpiakomitee nõu oma maa suusa-, uisutamise ning jäähoki rahvuslike liitudega ja võttis vastu otsuse korraldada 1924. aastal Chamonix's rahvusvaheline talispordinädal. 25. jaanuaril 1924 kogunesid talispordinädala raames peetud võistlustele 16 maa esindajad. ● Chamonix asub Mont Blanc'i jalamil

Samas peeti ka VIII rahvusvaheline suusatamiskongress ning kaks päeva pärast mängude lõppu asutati Rahvusvaheline Suusatamisföderatsioon FIS. Korraldajad, Prantsusmaa Talispordiliit ja Prantsuse Alpiklubi reklaamisid võistlusi VIII olümpiamängude talispordivõistlustena, kuid ROK-i ametlikku kinnitust sellele ei saadud. 27. mail 1925 võttis ROK Prahas peetud istungil vastu otsuse (mitte üksmeelse) taliolümpiamängude korraldamiseks. Tagantjärele anti Chamonix' rahvusvahelisele talispordinädalale I taliolümpiamängude nimetus. 4. - 7. veebruaril 1926 Lahtis peetud FIS-i kongressil kiideti pika mõttevahetuse järel suusaalade talimängude kavva võtmine heaks. Otsuse vastu olid vaid Soome, Norra ja Rootsi. 1926. aasta mais ROK-i XXIV istungil Lissabonis kinnitati ametlikult otsus Chamonix' talinädala nimetamise kohta I taliolümpiamängudeks.

Korralduskomitee president: Krahv Justinien de Clery (1860 - 1933). Osalenud riike: 16 (Austria, Belgia, Itaalia, Jugoslaavia, Kanada, Läti, Norra, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Soome, Suurbritannia, Šveits, Tšehhoslovakkia, Ungari, USA). Osalenud sportlasi: 258 (neist 13 naist). Suurim võistkond: Prantsusmaa - 43 sportlast. ● Ajalooline  Chamonix' kirik

Spordialasid kavas: 5 (suusatamine, kiiruisutamine, iluuisutamine, jäähoki, bobisõit). Võistlusalasid: 14. Näidisalad: patrullsuusatamine, curling. Võistluste avaja: alamriigisekretär Gaston Vidal. Olümpiavande andja: patrullsuusataja Camille Mandrillon. ● Olümpiavande andis patrullsuusataja Camille Mandrillon

Olümpiakroonika

25. jaanuar 1924

"Olgugi, et Eesti Shamoniist osa ei võtnud, said meie olematud võistlejad ja esitajad saatuse õnnelikkuse läbi veel meeldivama tähelepanu osaliseks. Eesti ja Burmeistri osavõtt oli märgitud igal pool. Ühest võistlejatele antud banketist osavõtjate nimestikus, mida lehed tõid, figueeris uuesti Burmeistri nimi. Pariisis "L'Intransigeant" märkis oma avamisrongikäigu kirjelduses, et kahe õe - Kanaada ja P.-Ameerika Ühisriikide vöistlejaid lahutasid väikese Eesti osavõtjad. Edasi märkis leht Eesti osavõtjate kohta, kellena rongikäigus oli kaks prantslast, et Eesti osavötjad s.t. prantslased, olid väga sümpaatlikud. Väga ootamatu ja meie keskliidule seekord ka väga teenimatu kiitus!"

Ka Jaapan oli varakult teatanud oma osalemisest, kuid Kwanto provintsi tabanud suur maavärin purustas Yokohama ja Tokio linnad, mille tagajärjel hukkus 95 000 inimest. Mõistagi polnud sellise traagilise sündmuse tõttu võimalik Chamonix'sse sõita.
Pealtvaatajate suurima soosingu osaliseks said peoperemehed prantslased, kelle kirev riietus andis möödamarssijaile elu ja värvi. Naerupuhanguid kutsusid esile aga curlingimängijad, kes kandsid õlal oma spordivahendeid - luudasid.
Võistlused avas riigialamsekretär Gaston Vidal, kuid ta ei kasutanud sõnavõtus nimetust taliolümpia.

26. jaanuar 1924

Võistlused avasid kiiruisutajad. 500 meetri distantsi starti asus 27 meest. Favoriit Clas Thunberg oli viimased olümpiaeelsed kolm nädalat innukalt harjutanud Davoses, kuid jaksas nüüd välja sõita vaid aja 44,8, millest piisas pronksmedali jagamiseks koos norralase Roald Larseniga.

"Kui meie oma kiiruisutajatega seisame Norra koolipoiste klassis, siis seisavad belglased ja inglased meie koolipoiste uisuklassis. Neid kui rahvusvahelisi võistlejaid jooksmas näha oli lihtsalt häda. Jõu ja kiiruse puudus, kõnelemata tehnikast. Pikematel võistlusmaadel tulid nad viimased sajad meetrid suure vaevaga, kuna viimased meetrid sõitsid nad püsti, ainult viimase hoo varal. Finishist läbi olles seisid nad jalul suure raskusega. Huvitavana on märkida, et üks Inglise kiiruisutuse konkurent - Teabit on vana 53 a., kuna tal ühtlasi lapselapsed, seega vanaisa."

27. jaanuar 1924

Teine võistluspäev kiiruisutajatele. 1500 meetris oli taas edukaim Clas Thunberg ja kindlustas võiduga ühtlasi oma positsiooni mitmevõistluse arvestuses. See on olnud taliolümpia ajaloos ka ainus kord, kui kiiruisutamises peeti paralleelarvestust mitmevõistluses.
10 000 meetri distantsil sattusid soomlased Skutnabb ja Thunberg uisutama ühes paaris. 1964. aastal ilmunud autobiograafias "Jää on sulanud" kirjutab Thunberg:

"Kui läbitud sai 25 ringist 23, olin turvaliselt võistlust juhtimas. Siis hüüdis Julle mulle: "Casse, mäletad, mida lubasid!" Mina mäletasin, aeglustasin sõitu ja andsin Juliusel minna. Ta võitis kolme sekundiga."

Nii sai Skutnabb kulla ja Thunberg hõbeda. Mitmevõistluses olid kolm paremat Thunberg, Larsen ja Skutnabb. Neli distantsi sõitsid läbi vaid üheksa meest, nende hulgas ka lätlane A. Rumba, kes lõpetas mitmevõistluse seitsmendana.

28. jaanuar - 3. veebruar 1924

Algas jäähokiturniir, millest võttis osa kaheksa meeskonda (Kanada, USA, Rootsi, Suurbritannia, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Belgia ja Šveits). Hokimängijate olümpiadebüüt oli toimunud juba neli aastat varem - 1920. aastal Antverpeni suveolümpiamängudel. Tookord võitis Kanada, kusjuures meeskonna põhiosa moodustasid Kanadas õppivad islandlased. ● Kanada võitis Suurbritanniat 19:2

Pronksimatšis sai Suurbritannia napilt jagu Rootsist (4:3). Kanadat esindas Toronto Granites, mille mängiv treener Harry Watson viskas mängus Tšehhoslovakkiaga 13 väravat ning kolm finaalis USA vastu. Hiljem sai Watsonist Hockey's Hall of Fame'i liige. Ameeriklane Clarence (Taffy) Abel, kes viskas turniiril 15 väravat, mängis hiljem kaheksa aastat NHL-is New Yorgi Rangersi ja Chicago Black Hawksi ridades. ● Jäähokiturniiri võitis Kanada

29. jaanuar 1924

30. jaanuar 1924

Meeste üksiksõidus kordas oma 1920. aasta olümpiavõitu rootslane Gillis Grafström, kuigi enne võistlust haigestunud tiitlikaitsjale andis tugeva lahingu austerlane Willy Böckl. Viini kooli esindaja tasus Grafströmile kaotuse eest järgnevatel aastatel, tulles 1925 - 1928 neljal korral järjest Euroopa- ja maailmameistriks. Grafströmi suurus ilmnes aga just olümpiamängudel: ta võitis hiljem veel kord kulla ja seejärel hõbeda. ● Meeste üksiksõidu võitja Gillis Grafström

Murdmaasuusatajad alustasid põhialaga - 50 km suusatamisega. Osales 33 sportlast 11 riigist. Rada oli kõrgel mägedes, kõrguste vahe ligi 800 meetrit (1034 - 1820 m). Kesk-eurooplastele osutus see katsumus liialt rängaks, vaid itaallased suutsid enam-vähem normaalselt sõita. Raske rada ei avaldanud mõju norralastele, kes võtsid nelikvõidu. Viienda-kuuenda koha said rootslased ja ainsa soomlasena finišisse jõudnud Matti Raivio oli seitsmes. Viimane lõpetaja (21.) oli poolakas Witkowski, kes finišeeris võitjast Thorleif Haugist 2 tundi ja 41 minutit hiljem.
Oskar Lõvi kirjutas:

"Suusatamine sai Shamoniis suure tunnustuse ja ülistuse osaliseks. Oli palju publikut, kes jälgisid suusameeste sõitu ja nende kohalejõudmist. Kõik lehed täitusid suusatamisest, mida üldiselt tunnistati spordiks, millest kui praktilisest liikumishõlbustajast otsekohene kasu. Näidati, et suusatamine on puht maa- vöi külainimeste sport, kuna ka paremad suusatajad küladest. Haug on pärit Norra sisemaalt, kuna teised norralased Gröttumsbraaten, Maardalen ja Strömstad külaelanikud. Rootslane Persson on rahvuse poolest eht põhjamaalane, nimelt laplane."

31. jaanuar 1924

"Soomlaste Jakobssonide paarissöidu iseloomuks on täielik ühtlus, mida nad ainukestena sarnasel suurel, täpselt väljatöötatud määral omavad. Nende sõidukavas ei ole midagi, mis oleks lööv oma otsekohese erakordsusega. Neil tuleb ütelda, et ei ole oma sõidukavas teravat kulminatsiooni, milleks teistel on igal oma "patentnumber". Teistel paaridel oli ühtluse kõrval olemas ka see viimane - patentnumber, kus näit. daamid oma partneritele tuginedes tegid kõrgeid õhuhüppeid ja muud. Võitja paar - Engelmann ja Berger - esitas mõlema toodud kooli vahepäälset ja pääsis selle tõttu esimesele kohale. Seda sündmust tuleb võtta kui võitu Jakobssonide poolt esitatud vana "akadeemilise" voolu üle, mis oli liigsuure plastilikkusega sentimentaalselt magus. Selle magususe tähe alt peaks muuseas vabanema ka kodumaa paarissõit."

Võitja Helene Engelmann ja naiste üksiksõidu võitnud Herma Planck-Szabó olid omavahel nõbud. Helene isa Eduard Engelmann oli samuti tuntud iluuisutaja, kahekordne Euroopa meister meeste üksiksõidus.

Hokiväljak ja curlingi võistluspaik asusid lähestikku. Kord puhastasid töömehed luudadega hokiväljakut ning samal ajal käisid võistlused curlingis. Ajakirjanikud viskasid sel puhul nalja: "Jää puhastamise ja curlingi mängimise vahel pole mingit erinevust."

2. - 3. veebruar 1924

Bobisõidus oli kavas vaid üks ala. Osaleda võisid nii nelja- kui ka viiebobid. Tookordsed reeglid seda lubasid. Võitjaks tuli šveitsi leitnandi Eduard Sherreri juhitud bobi "Acrobate". Huvitav on seejuures, et Sherrer polnud seda ala eriti kaua harrastanudki. Kuna ta võitis spordiklubi Tombola loteriil bobikelgu, siis otsustas ta kolme sõbraga võistlustel kaasa lüüa ning tõid oma riigile taliolümpiamängudelt esimese kuldmedali! ● Šveitsi kuldsed bobisõitjad stardis

4. veebruar 1924

Chamonix' uuel Le Buassoni hüppemäel peeti pooletunnilise vahega kaks võistlust - kahevõistluse hüpped ja spetsiaalne võistlus suusahüppajaile. Norralased olid siingi eriklassist. Kui kahevõistluse punktid kokku loeti, mahtusid esikolmikusse Thorleif Haug, Thoralf Strømstad ja Johan Grøttumsbåten. Suusahüpped võitis Jacob Tullin Thams, kes sooritas kaks 49 meetri pikkust hüpet. Järgnesid teised norralased Narve Bonna ja Thorleif Haug. ● Thorleif Haug suusahüppel

50 aastat hiljem avastas norra spordistatistik Jacob Vaage vea, mille kohtunikud olid teinud võistlustulemuste arvestamisel. Tegelikult oleks pronksmedal pidanud kuuluma ameeriklasele Anders Haugenile. 1974. aastal loovutas Haugi tütar selle medali 86-aastasele Haugenile.

Taliolümpia tähti - Thorleif Haug

Tema üleolekut jumestab eriti suusamaratoni võit. Haug läks rajale 23 numbri all, jõudis finišisse kolmandana ja edestas parimaid rootslasi 21 minutiga. Norralase rahvusvaheline suusakarjäär jätkus kuni 1926. aastani, mil ta võitis Lahti MM-il hõbeda kahevõistluses.
Norra üks suusatamisjuhtidest, Olav Helseth, on iseloomustanud olümpiavõitjat nii: "Thorleif Haug oli idealist. Ta oli uhke, kui teda valiti kaitsma Norra au välismaal ja tugev isamaatunne andis talle lisajõudu suusarajal. Chamonix's oli tal voodi kohal Norra lipp, mis innustas teda võitlema."
Pärast olümpiamänge kogunes Oslo sadamasse üle 50 000 inimese, et oma rahvuskangelasi südamlikult vastu võtta. Haug ja teised medalimehed kanti kätel neid ootavatesse autodesse. Kogu maal Oslost Trondheimini lauldi "Norra Thorleif Haug, suusakuningate kuningas". Viis oli laenatud Josephine Bakeri just maailmahitiks tõusnud laulust "Yes, We Have No Bananas". Haugist sai uus Norra rahvuskangelane, polaaruurija Roald Amundseni ja rahukaitsja Fridtjof Nanseni kõrvale ning teda tunti kõikjal nime all Hauern (Kivilõhkuja).
"Kui juba kord alustasid võistlust, tuleb jõuda ka finišisse," rääkis Haug. Sellest oma kreedost, mis sobiks eeskujuks ka eesti suusatajatele, pidas norralane alati ja kõikjal kõvasti kinni.
1920. aastal toimusid rahvusvahelised võistlused Haugi kodulinnas Drammenis. Ka Thorleif tahtis osaleda, kuid üks jalg oli nii pahas seisus, et arst keelitas teda võistlustest loobuma. Kuid mis oleksid võistlused väärt olnud kodukandi mehe osaluseta. Thorleif otsustas siiski võistelda. Ta võitis, aga kogu võistlus oli täis tuska ja piina. Finišis ei saanud ta enam suusasaabast jalast - see tuli jala küljest lahti lõigata. Arst pidi amputeerima ühe Thorleif Haugi varba. Suusakuningas oli oma kreedost kinni pidanud. Veel enamgi.
Thorleif Haug suri vaid 40-aastasena kopsupõletikku 12. veebruaril 1934. Viimsele teekonnale oli teda saatma tulnud kogu Drammeni rahvas. Haugist sai esimene norra suusataja, kellele püstitati ausammas. See asub tema kodukohas Drammenis, 50 km kaugusel Oslost.

Viimati muudetud: 11.06.2004