Võistlus: IX taliolümpiamängud.
Läbiviimine: 29. jaanuar - 9. veebruar 1964.
Olümpialinn: Tirooli liidumaa pealinn Innsbruck; asutatud 1239. aastal.
Asend: Lääne-Austrias Inni jõe kaldal, 580 meetrit ü.m.p.
Vaatamisvärsused: Renessansiaegne kirik Hofkirche, kus asub ka keiser Maximilian I hauakamber, endine keisriloss, ülikool (1669), kuus muusemi.
Kinnitati olümpialinnaks: ROK-i 55. istungil Münchenis 1959. aastal.
Teised kandideerinud linnad: Calgary/Banff (Kanada), Lahti (Soome).
Korralduskomitee president: Dr. Heinrich Drimmel.

Osalenud riike: 36.
Esmakordselt: India, Korea RDV, Mongoolia.
Osalenud sportlasi: 1091 (neist 200 naist).
Suurim võistkond: Saksa ühendvõistkond - 96 sportlast.
Spordialasid kavas: 8 (suusatamine, mäesuusatamine, laskesuusatamine, iluuisutamine, kiiruisutamine, jäähoki, bobisõit, kelgutamine).
Võistlusalasid: 34 (lisandusid kelgutamine /naiste ja meeste ühekelk, meeste kahene/, naiste 5 km suusatamine ning suusahüpped 90 m mäelt).
Näidisalad: curling.

● ROKi president Avery Brundage IX taliolümpiamängude avamisel

Võistluspaigad: Seefeld (murdmaasuusatamine, laskesuusatamine), Axamer Lizum (mäesuusatamine), Igls (kelgutamine), Innsbruck (jäähoki, iluuisutamine, kiiruisutamine, suusahüpped).
Võistluste avaja: Austria föderaalpresident Adolf Schärf (1890 - 1965).
Olümpiatule süütaja: mäesuusataja Josl Rieder.
Olümpiavande andja: bobisõitja Paul Aste.
Olümpiamargid: Austria postiteenistus lasi välja seitsmemargilise olümpiaseeria (1963). Markidel oli kujutatud talimängude kavas olevaid spordialasid.
Autasud: kuld-, hõbe- ja pronksmedalid.

● IX taliolümpiamängude medal

Edukaim riik medalite arvult: Nõukogude Liit (11 + 8 + 6).
Edukaim sportlane: kiiruisutaja Lidia Skoblikova (N. Liit), neli kuldmedalit.
Noorim olümpiavõitja: naistest Marielle Goitschel (Prantsusmaa), mäesuusatamine, 18 a. 128 p. Meestest Manfred Stengl (Austria), kelgutamine, 17 a. 310 p.
Vanim olümpiavõitja: naistest Alevtina Koltšina (N. Liit), murdmaasuusatamine, 33 a. 88 p. Meestest Sixten Jernberg (Rootsi), murdmaasuusatamine, 35 a. 2 p.

● Mängude edukaim sportlane oli kiiruisutaja Lidia Skoblikova

Nagu juba mitmeid kord varem, mõjutas ka Innsbrucki mängude läbiviimist lumevaegus. Lund polnud sadanud juba peaaegu kuu aega ning 3000 austria sõdurit pidid suusaradadele kühveldama umbes 40 000 m³ kohaleveetud lund. Lisaks tuli 20 000 m³ toimetada teistesse võistluspaikadesse ja panna kõrvale täienduseks. Kuus USA-st toodud lumemasinat töötasid nii päeval kui ka öösel bobi- ja kelguradadel. Oli kõige pehmem veebruari esimene nädal 58 aasta jooksul.

Avapäeval selgitati ka esimesed võitjad. Iluuisutamise paarissõidus läks esikoht 28-aastasele Ljudmila Beloussovale ja 31-aastasele Oleg Protopopovile. Nad olid esimesed Nõukogude iluuisutamiskoolist, kes saavutasid edu rahvusvahelistel tiitlivõistlustel.

● Paarissõidu esikoht läks Beloussova - Protopopovile

Meeste 30 km murdmaasuusatamine viidi läbi ideaalsetes ilmastikutingimustes (-10°C). Maailmameister Eero Mäntyranta Soomest oli favoriit ja juhtiski algusest peale. Temaga üritas tempot pidada norralane Ole Ellefsaeter, kuid kukkumine ühel laskumisel viis medalilootused. Finišis oli Mäntyranta ja hõbemedali saanud Harald Grønningeni vahe üle minuti. Pronks kuulus N. Liidu suusatajale Igor Vorontšihhinile.

● Maailmameister ja olümpiavõitja Eero Mäntyranta

Meeste kiirlaskumine toimus leinapilve varjus, mis järgnes austraallase Ross Milne'i hukkumisele treeningul 25. jaanuaril.
24-aastasest austerlasest Egon Zimmermannist sai kolmas alpiala kuldmedalivõitja pärast Teist maailmasõda, kes oli pärit kahesaja elanikuga suusakülast Lechist. Sealt olid ka 1952. aasta slaalomivõitja Othmar Schneider ja sama aasta naiste kiirlaskumise võitja Trude Beiser.

● Meeste kiirlaskumise võitis austerlane Egon Zimmermann

Suursoosik oli soomlane Veikko Kankkonen, kes oli võitnud muuhulgas ka Kesk-Euroopa mäginädala. Esimeses hüppevoorus üllatas 80,5-meetrise hüppega tšehh Jozef Matouš. Kankkonen ebaõnnestus täielikult. Teises voorus tegi soomlane pikima õhulennu, kuid oli hetkel veel medalinõudlejate hulgast väljas. Juhtis Toralf Engan, Norra parim sportlane 1962. aastal. Kolmandaski hüppevoorus oli parim Kankkonen ja see tõi kuldmedali. Norralased Thoralf Engen ja Torgeir Brandtzaeg jagasid kahvatumat värvi medalid.

● Veikko Kankkonenile tõi kuldmedali kolmas hüppevoor

Olümpiavõistluse lõpetasid kahebobid. Esmakordselt läks kuldmedal mägedeta riigile - Suurbritanniale. Britid Anthony Nash ja Robin Dixon jätsid teiseks-kolmandaks Itaalia bobiekipaažid.

● Esmakordselt läks kahebobide kuldmedal Suurbritanniale

Meeste ühekelgul olid Iglsi rajal klass omaette sakslased Thomas Köhler ja Klaus Bonsack, kes kõikides sõitudes jagasid omavahel vaheldumisi esimese-teise koha. Lõpuks sai 0,27-sekundilise eduga võidu Köhler. Saksamaale tõi kolmikvõidu Hans Plenk. Kahekelgul viisid kulla Austriasse Josef Feistmantl ja Manfred Stengl. Ka hõbe kuulus austerlastele ja pronksi said itaallased.

● Meeste ühekelgul võitis sakslane Thomas Köhler

Dijkstra ülekaal oligi mäekõrgune ja kõik kohtunikud asetasid ta esikohale. Hõbe kuulus Austria esilekerkinud tähele Regine Heitzerile ja pronks kanadalanna Petra Burkale. Hollandi kuninganna Juliana oli tribüünil aplodeerimas, kui Dijkstra võitis oma maale esimese kulla pärast 1948. aasta olümpiamänge, kus hiilgas Fanny Blankers-Koen.

● Naiste üksiksõidus oli Sjoukje Dijkstra ülekaal mäekõrgune

Kokku võitis Lidia Skoblikova talimängudel (1960 - 1964) kuus individuaalset kuldmedalit, mis on rohkem kui kellelgi teisel talimängude ajaloos. Nõukogude valitsus ruttas olümpiavõitjat premeerima. Skoblikovat autasustati Lenini ordeniga ning lisaks sellele otsustas NLKP KK Poliitbüroo oma spetsiaalsel istungil Nikita Hruštšovi ettepanekul võtta Lidia Skoblikova NLKP liikmeks kohe ilma kandidaadiajata.

● Lidia Skoblikova võitis 3000 m distantsil oma neljanda kuldmedali

Kui kõige väledamad reporterid kiirustasid seda erutavat uudist maailmale teatama, puhkesid õekesed naerma. Kui ajakirjanikud said kätte Killy enda, muigas too ja avaldas tõe: "See oli võllanali. Marielle räägib liiga palju." Avaldatu iseloomustab küllaltki hästi õdede Goitschelite iseteadvust, kes kavandasid seda nalja juba õhtul enne võistlust. Nad olid kindlad, et üks neist võidab kuldmedali.

● Suurslaalomis said kaksikvõidu Marielle ja Christine Goitschel

Mehed alustasid kiiruisutamisvõistlusi 500 m distantsil. Kõikide jahmatuseks läks kuldmedal 23-aastasele Essexville'ist (Michigan) pärit ameeriklasele Richard "Terry" McDermottile. Innsbruckis USA-le ainsa kulla võitnud McDermotti saavutus jahmatas ka ameerika ajakirjanikke, kes võrdlesid tema võitu one-in-hole'ga golfis. Uisutaja püstitas uue olümpiarekordi 40,1 ja tema võit oli seda magusam, et alistatud sai ka endine rekordiomanik ja tiitlikaitsja Jevgeni Grišin. Hõbemedaleid tuli välja anda koguni kolm. Aja 40,6 saavutasid nii Grišin, Vladimir Orlov kui ka norralane Alv Gjestvang.

● 500 m distantsil läks kuldmedal 23-aastasele Terry McDermottile

Meeste 5000 m kiiruisutamises sai olümpiarekordiga kuldmedali 30-aastane norralane Knut Johannesen. Tema ja Jevgeni Grišin jaksasid võita olümpiamedali kolmedel mängudel (1956 - 1964). Norra sai koguni kolmikvõidu. Hõbe- ja pronksmedal langesid Johannesenist mitte vähem nimekatele Per Ivar Moe'le ja Fred Anton Maierile. Tiitlikaitsja Viktor Kossitškin oli neljas.

● 5000 m kiiruisutamises sai olümpiarekordiga kuldmedali norralane Knut Johannesen

Naiste murdmaasuusatamise kavas oli esmakordselt 5 km distants. Klavdia Bojarskihh võitis Innsbruckis oma teise kuldmedali, edestades soomlannat Mirja Lehtoneni rohkem kui kahe minutiga.
50 km suusamaratonil võidutses suur rootslane Sixten Jernberg. Hõbeda tõi Rootsi Assar Rönnlund.

● Suusamaratonil võidutses suur rootslane Sixten Jernberg

Kui Antson kaheksandas paaris koos sakslase Günther Traubiga rajale asus, oli võistlust ajaga 2.12,4 juhtimas soomlane Juhani Järvinen. Olümpiarekord kuulus Cortina-päevilt 2.08,6-ga Jevgeni Grišinile ja maailmarekord Järvinenile (2.06,3). Ants Antson heitles vapralt tuuleiilidega, pidas lõpuni vastu ja sai ajaks 2.10,3.
Pärast võistlust esitati Antsonile ka küsimus: "Mida mõtlesite, kui nägite tablool oma aega?" Olümpiavõitja vastas: "Mõtlesin, et veel on sõitmata 19 paari ja seda kõike pealt vaadata pole kerge." Tõepoolest, favoriidid olid veel startimata ja saavutatud aegki polnud eriti kõrgest klassist. Ometi ei suutnud konkurentidest enam mitte keegi eestlase aega ületada ja Antson võis hakata õnnitlusi vastu võtma. Kees Verkerk sai lõpuks hõbemedali ajaga 2.01,6 ja norralane Willy Haugen 2.11,2-ga pronksi.

● 1500 m kiiruisutamises saavutas kuldmedali meie Ants Antson

Jäähokis tuli olümpiavõitjaks N. Liidu meeskond, kes kaheksa võistkonna vahelisel finaalturniiril alistas kõik seitse vastast, väravate vahega 54:10. Rootsi (2), Tšehhoslovakkia (3) ja Kanada (4) mängisid omavahel nii, et igaüks sai ühe võidu ja ühe kaotuse ning kohad jagunesid vastavalt väravatevahele. Tiitlikaitsja USA oli vaid viies. Esimest korda jõudsid kuue parema hulka soome hokimehed.

● Jäähokis võitis olümpiakulla N. Liidu meeskond

Nagu paljud varasemad tippsuusatajad, pärines ka Eero Mäntyranta metsade keskelt vaesest perekonnast. Elu kasvatas teda juba maast madalast. "Meie peres oli kaksteist last, kellest vaid kuus on elus. Kodu oli nii suurele perele väga väike, vaid üks tuba 4 × 4 m². Kitsas oli kõigil, ainult isal ja emal oli voodi. Meie, lapsed, magasime kõik koos põrandal. Mänguasju meil polnud. Mis oli, tegime ise... Isa ei nõustunud kunagi minu suusaharrastusega. Tema meelest oli see ülearune aja ja energia raiskamine, kui täiskasvanud mehed võidu suusatavad.

Isa tundsime eriti äkilise mehena, kes enne vemmeldas ja alles siis mõtles. Üldiselt oli nii, et kui vähegi põhjust oli, siis seljasaun ka saadi." Nii rääkis Eero Mäntyranta oma noorpõlvest Pentti Vuorio raamatus "Kairoilta kisaladuille" (1968).
Eero pidi metsatööle asuma kohe, kui kirvest jõudis tõsta. 19-aastaselt läks ta ajateenistusse. Enne seda oli ta jõudnud abielluda lapsepõlvesõbratari Raakeliga. Pärast sõjaväest vabanemist sai Mäntyranta tollitöötaja koha. Üha suurenev pere nõudis leiba.
Suusatajana kerkis Eero Mäntyranta esile 1950. aastate keskel, kui saabus polaarjoone tagant Vuokatti treeninglaagrisse. 23. veebruaril 1960 tegi ta Squaw Valley's olümpiadebüüdi, tulles endast vanemate ja kogenumate meistrite järel 15 kilomeetris kuuendaks. Ometi oli 22-aastane Mäntyranta tookord pettunud.
Need olid nooruse ambitsioonid, mis ei lasknud leppida vähemaga kui kuldmedal. Alles aastaid hiljem oskas ta seda saavutust hinnata: hästi sõitis, eriti hästi. Enamat poleks ta tollaselt nigelalt üldfüüsiliselt vundamendilt suutnudki. Teatesuusatamises sai Eerogi Toimi Alatalo, Väiniö Huhtala ja Veikko Hakulineni kõrval olümpiakulla. Kodusel Lapimaal süüdati selle auks akendel küünlad. Sangar ise ei tõusnud siiski pilvedesse - kuldmedalist oli tema jagu ju vaid neljandik, vaevalt sedagi…
Mäntyranta ihaldas enamat. Tal oli nälg võitude järele. 1962. aastal tuli ta Zakopane MM-il 30 km distantsil maailmameistriks. Kõik märgid viitasid sellele, et ees oli "Mäntyranta ajastu". Maailmameistritiitel tähendas arengus uut pööret ja uut kvaliteeti. Peagi demonstreeris ta maailmale seda, kui palju ta tõeliselt oli tahtnud.
"Ega endiste tippsuusatajate headus tulnud sellest, et nad olid pärit metsade keskelt. See tuleneb rohkem sellest, et nad kõik on olnud vaesed poisid, kellel tuli metsas rabada elatise teenimiseks ja isiklikult kogeda, kui vaevaline ja kehvalt tasustatav on metsatöö. Andekaid suusatajaid on ajendanud teadmine, et kõva harjutamise järel avaneb neil võimalus pääseda suusaeliiti ja seega ära raietöölt," tõdes materialist Mäntyranta ("Kairoilta kisaladuille").
Eero Mäntyranta suurhetked olid 1964. aastal Innsbruckis. Seefeldi suusaradadel võitis ta sissejuhatuseks poolteise tunniga ülivõimsalt 30 km distantsi ja kolm päeva hiljem sai teise kulla 15 kilomeetris. Teatesõidust lisandus hõbemedal. Olümpiaküla karnevalil anti Mäntyrantale veel neljaski kõrge autasu - hinnaline Mr. Seefeldi tiitel. Ta ähvardas tippsuusatamisega hüvasti jätta kohe pärast triumfi, kuid see polnud tõsiselt öeldud. Ta polnud oma nälga veel kustutanud. Eero jätkas ja jäädvustas oma nime üha tugevamini suusaajaloo lehekülgedele. 1966. aasta MM-il Oslos saavutas ta esikoha 30 kilomeetris ja tuli hõbedale 4 × 10 km teatesõidus.
1968. aasta Grenoble'i talimänge ei pidanud Mäntyranta edukaiks, kuigi võitis hõbeda (15 km) ja kaks pronksmedalit (30 km; 4 × 10 km). Saavutatu oleks ükskõik kellele olnud suur kordaminek, kuid mitte Eerole. Ta oli alati maksimalist.
Salpausselkä, Holmenkollen, Ounasvaara… Võidud ja kaotused vaheldusid. Kui juba mitmes hooaeg käsil. Lõpuks väsis ja küllastus ka Mäntyranta. Oli tulnud aeg lõpetada. Tõsiselt.
Sobiv hetk saabus märtsis, kui ta võitis Ounasvaara mängudel suusamaratoni. Võit oli seda magusam, et alistatud sai Grenoble'i olümpia selle ala kuldmedalimees Ole Ellefsaeter. Oli paras aeg suusaradadega hüvastijätmiseks. Nii ta ka tegi. Ta oli saavutanud seda, mida tahtis. Peagi tulevad esile uued suusatamistähed, Eerost saab aga ärimees ning tema pilt ja nimi pannakse spordimuuseumi seinale.
Ikkagi ei saa suusataja Mäntyranta lugu siinkohal veel otsa. Ootamatult pöördus ta pärast kolmeaastast vaheaega enne Sapporo talimänge uuesti suusaradadele. Miks? Kas tema, materialist, kes oma karjääri kõige magusamaks võiduks pidas Grenoble'i teatesuusatamise pronksi, kui alistas lõpuponnistuses Vjatšeslav Vedenini, tahtis veel kord nautida võistlust mees mehe vastu? Seda oli ta ju alati nautinud, kui spordi kogu olemus mahtus igavikuna tunduvasse sekundisse. Tahtis ta seda tõepoolest uuesti kogeda?
Mäntyranta valiti Sapporosse sõitvasses olümpiakoondisse pärast ägedaid vaidlusi. Käimas oli ka suusakoondise noorendamise kuur. Sapporos läks nii, nagu skeptikud ennustasid. Mäntyranta katkestas 50 km suusamaratonis ja lõpetas 30 kilomeetris 19-ndana, tõsi, olles parim soomlane. Kas oli seda 34-aastasel tiitlivõitudest pärjatud mehel vaja?
Märtsis võitis ta veel kord soome spordisõprade südames, kui jahmatas 15 kilomeetris esikohaga Salpausselkä mängudel. Selle lühikese come back'i järel jättis Mäntyranta uuesti suusatamisega hüvasti.
Aasta lõppes aga siiski kehvasti. Soome esivõistluste ajal oli Mäntyranta kasutanud amfetamiini ja testi tulemused avalikustati. Sangar oli muutunud petturiks. Lugu jäigi päris lõpuni selgitamata, sest vanameister oli tippspordist loobunud ning ehk sooviti ka mitmekordse olümpiavõitja nimi puhtana hoida. Eero ise mängis süütut ja viitas isegi sabotaažile. Vaikselt kadus ta Rovaniemi tundrasse tagasi, kus oli hakanud tegelema põhjapõdrakasvatusega. Teadagi paneb aeg paljusid asju unustama. Mäntyranta seitset olümpiamedalit (3 + 2 + 2) aga ei unustata. Need saavutused on igavesti kantud olümpiaannaalidesse.

Teksti autor: Tiit Kuningas