LAKE PLACID 1932

Võistlus: III taliolümpiamängud. Läbiviimine: 4. - 15. veebruar 1932. Olümpialinn: Lake Placid, asutatud 1850. aastal. Asend: USA põhjaosas New Yorgi osariigis, Adirondacki mäestikus Mirror Lake'i ja Lake Placidi järvede ääres, 568 m üle merepinna. Kinnitati olümpialinnaks: ROK-i XXVII istungil Lausanne'is 1929. aastal.

Näidisalad: curling, naiste kiiruisutamine, sõit koerarakenditel. Võistluste avaja: New Yorgi osariigi kuberner Franklin D. Roosevelt (1882 - 1945). Olümpiavande andja: kiiruisutaja John A. Shea. Autasud: kuld-, hõbe- ja pronksmedalid. ● III taliolümpiamängud avas Franklin D. Roosevelt

Olümpiapostmargid: 25. jaanuaril 1932 lasi USA postiteenistus välja taliolümpiaajaloo esimese postmargi. Punasel kahesendisel margil on kujutatud mäesuustajat-kiirlaskujat. Märkigem siinjuures, et mäesuusatamist Lake Placidi talimängudel kavas veel ei olnud. ● Olümpiamängude medal

Edukaim riik medalite arvult: USA (6 kuld-, 4 hõbe- ja 2 pronksmedalit). Edukamad sportlased: kiiruisutajad John Shea ja Irving Jaffee (USA), mõlemad kaks kuldmedalit. Noorim olümpiavõitja: naisteste Sonja Henie (Norra), iluuisutamine, 19 a. 308 p. Meestest Albert Duncansson (Kanada), jäähoki, 20 a. 134 p.

Vanim olümpiavõitja: naistest Andrée Brunet-Joly (Prantsusmaa), iluuisutamine, 30 a. 149 p. Meestest Jay O'Brien (USA), bobisõit, 48 a. 359 p. Vanim kuldmedalivõitja talimängudel läbi aegade. Vanim osaleja: Joseph Savage (USA), iluuisutamise paarissõit, 52 a. 144 p. ● Mängude avatseremoonia

Edukamad perekonnad: iluuisutamise paarissõidus kordasid olümpiavõitu Andrée Brunet-Joly ja Pierre Brunet, kellest sai esimene abielupaar, kes võitis kuldmedali nii enne kui ka pärast abiellumist. Võiduka USA kahebobi meeskonda kuulusid vennad Hubert ja Curtis Stevens, kusjuures kolmas vend Paul Stevens sai hõbeda neljabobil.
Tähelepanuväärne osaleja: neljabobil võitis kuldmedali ameeriklane Edward Eagan. 1920. aasta Antverpeni suvemängudel oli ta olümpiavõitjaks tulnud poksi poolraskekaalus. Ta on tänini ainus isik olümpiamängude ajaloos, kes võitnud kuldmedali nii suve- kui ka talimängudel.
Piletiga pealtvaatajaid kokku: umbes 80 000.

Olümpiakroonika

4. veebruar 1932

Enne mänge oli korraldajatel muret küllaga. Lumevaene talv ähvardas rikkuda võistluste läbiviimist. Lund tuli juurde tuua kõrgelt mägedest ja rongiga isegi Kanadast. Riigis valitsev majanduslik depressioon omakorda ei soodustanud pealtvaatajate juurdevoolu - spordihuviliste hulk jäi loodetust väiksemaks.
Hädas võeti tarvitusele mitmeid abinõusid. USA-s kehtis tollal "kuiv seadus" Publiku juurdemeelitamiseks reklaamiti, et olümpialinnas on vabalt saadaval alkohoolsed joogid ja see asjaolu meelitas nii mõnegi inimese Lake Placidi baare külastama.
Sel ajal muutus USA-s populaarseks raadioringhääling. Miljonid inimesed ja noor ringhääling leidsid, et nad on loodud teineteisele. Igaühele, kellel oli vastuvõtja kuuldekauguses, pakkus eeter ergutavat meelelahutust. Aastatel 1930 - 1940 neljakordistus (40 miljonit) raadiote hulk ameeriklaste kodudes. Raadio muutus rahva homogeenseks meelelahutuse sümboliks. Pärast seda, kui Culbertsonid olid korraldanud raadios lepingubridzhi turniiri, istus oma kümme miljonit inimest maha õppima Culbertsoni pakkumissüsteemi.
Enne olümpialinnaks saamist oli Lake Placid noor ja vähetuntud paik. Kaks nädalat hiljem teadis tänu raadiole seda linna kogu maa. Ringhäälingu "olümpiameeskond" George Hicks, Ben Grauer ja Ed Thorgersen, keda juhtis Pulitzeri auhinna laureaat reporter William Miller, aktiviseeris oma spordiülekannetega kuulajaskonda ning aitas neil mõista ja jälgida sporti. Tänu raadioülekannetele Lake Placidist said ameeriklased teada, mis on bobisõit, iluuisutamine või suusahüpped ning neid alasid jälgides omandas rahvusliku hasardi.
Mängud avas New Yorgi osariigi kuberner, hilisem USA president Franklin Delano Roosevelt, kes raadio populaarsust ja üleriigilisust kasutades pidas spetsiaalse raadiokõne. Kohapeal võttis võitlejatelt olümpiavande vastu kuulus polaarlendur Richard E. Byrd.

Avapäeval alustasid võistlustega kiiruisutajad. Ameeriklased olid saanud ROK-i ja Rahvusvahelise Uisutamisliidu ISU juhid nõusse, et kiiruistuamises peetakse võistlused kõigil aladel ühisstardist. See oli eurooplastele väga ebamugav, kuid ameeriklased ja kanadalased, kes olid harjunud nii võistlema, tundsid end sõiduvees. ● Kiiruisutamise start Lake Placidis

5. veebruar 1932

1500 m kiiruisutamine algas jälle eelsõitudega. Võistlejad olid jagatud kolme alagruppi ning kaks paremat igast sõidust pääses finaali. Eelsõidud olid täis taktikalisi kavalusi - keegi ei soovinud minna võistlust juhtima, lootes vaid lõpuspurdile. Kohtunik pidi võistluse katkestama. Pärast uut starti polnud lugu parem. Vaevaga selgitati lõpuks finalistid. Lõppsõitu ei pääsenud ükski eurooplane. Norralased olid küll mitmel korral finaali äärel, kuid ikka lipsas keegi jänkidest või kanadalastest enne neid minimaalse eduga üle lõppjoone. USA-Kanada maavõistlusel (finaalis oli mõlema maa esindajaid kolm) sai esikoha küll ameeriklane John Shea, kuid järgmised kolm kohta kuulusid vahtralehemaa uisutajatele. ● Kahekordne olümpiavõitja John Shea

Finaalsõidus jäid kõik kaheksa võistlejat kokku kuni finišini. Lõpuponnistuses oli edukaim Irving Jaffee. Hõbemedali sai norralane Ballangrud ja pronksi ameeriklane Frank Stack. Muide, Stack võistles 46-aastasena kaasa veel ka 1952. aasta taliolümpial, kus 500 meetris lõpetas 12. ● Esimesena finišeerib Irving Jaffee

8. veebruar 1932

Iluuisutamisvõistlusi alustasid tavapäraselt mehed. Talimängude tarbeks oli Lake Placidisse rajatud 3000 istekohaga jäästaadion. Kõik piletid olid välja müüdud. Pealtvaatajaid huvitas eelkõige, kas rootslane Gillis Grafström suudab võita ka neljanda olümpiakulla ja kas suudab keegi konkurentsi pakkuda Sonja Heniele.

38-aastane aristokraatlik Grafström esitas silmapaistvalt oma vabakava, kuid kohustuslikes harjutustes lipsas sisse vigu, mis jätsid vanameistri lõpuks hõbemedalile. Kuldmedali viis kahe viimase aasta maailmameister austerlane Karl Schäfer, kes revanšeeris võiduga ka kaasmaalase Willi Böckli kahekordse allajäämise olümpiaareenil kahtedel eelmistel mängudel. Kuni Garmisch-Partenkircheni mängudeni oli austerlane vaieldamatu tšempion: maailmameister 1930 - 1936, Euroopa meister 1929 - 1936 ja teine olümpiakuld 1936. Schäfer võistles esimest korda olümpiamängudel 1928. aastal kahel korral - Sankt Moritzis iluuisutamises (4. koht) ja Amsterdami suveolümpial rinnuliujumises. ● Meeste üksiksõidu võitja Karl Schäfer

10. veebruar 1932

Kahebobidel peeti viimased laskumised. Tosina võistleja seas leidus ka kaks krahvi ja üks parun. Mount Van Hoevenbergi bobirajal võidutsesid Lake Placidi omad poisid - vennad Hubert ja Curtis Stevens. Hõbemedali said šveitslased ja pronksile tuli USA II bobi, mille koosseisus ka Sankt Moritzis kelgutamises skeletonidel hõbeda võitnud John Heaton.

Iluuisutamise naiste üksiksõidus oli Sonja Henie võit väljaspool kahtlust. Võistlused pidid algama juba eelmisel päeval. Kinomehed tahtsid Sonja artistlikku esinemist kindlasti ka filmida, aga kuna ilm võtete tegemiseks polnud soodne, lükati võistlused päeva võrra edasi. Nii kõva oli Hollywoodi mõjuvõim korraldajatele. Kõik seitse kohtunikku hindasid norralanna esinemist esimese kohaga. Hea mulje jättis ka austerlanna Fritzi Burgeri etteaste, kes pälvis hõbemedali.   ● Naiste üksiksõidus oli Sonja Henie võit väljaspool kahtlust

11. veebruar 1932

Selgus olümpiavõitja kahevõistluses. Nagu arvata võis, suutis Grøttumsbråten jälle suusarajal võidetud edu hoida. Kuues koht hüpetes kindlustas võidu.
Andes kahevõistluses olümpia- ja MM-võistluste arvestuses kuuele paremale punkte 7; 5; 4; 3; 2; 1, oleks norralasel punkte 32. Samapalju, kui näiteks hilisemal sangaril Ulrich Wehlingul.
Grøttumsbråten võitis olümpial kahevõistluse kaks korda ja kord oli kolmas. MM-il osales vaid kaks korda (1926, 1932) ja tuli mõlemal juhul maailmameistriks. Lisaks on tal olümpiamedaleid murdmaasuusatamises: kuld- ja hõbemedal 18 kilomeetris ning pronks kahevõistlejale ebatavalisel 50 km distantsil.
Huvitav, et kahevõistluses suutis Grøttumsbråten tulla Norra meistriks vaid korra (1926), murdmaasuusatamises aga mitte kordagi. Nii kõva oli norra suusatajate tase. Seda suurem sangar oli Johan Grøttumsbråten aga Holmenkollenis, kus saavutas viis võitu, näidates, et on rahvusvaheliste võistluste mees.

12. veebruar 1932

Iluuisutamise paarissõidus kaitsesid nelja aasta tagust olümpiavõitu Prantsusmaad esindanud Andrée Brunet-Joly ja Pierre Brunet. Pettumuse valmistasid ungarlastest maailmameistrid Emilie Rotter ja László Szollás, kes pidid leppima pronksiga. See medal oli ometi Ungarile talimängudelt esimene. Pierre Brunet oli hiljem tunnustatud iluuisutamistreener USA-s, kus tema õpilasteks olid hilisemad olümpiavõitjad Hayes Jenkins (1956), David Jenkins (1960) ja Carol Heiss (1960). ● Suusahüppevõistlustel oli pidupäev norralastel, kes said kolmikvõidu. Olümpiavõitjaks tuli Birger Ruud, kes kuldas üle venna Sigismundi St. Moritzi hõbemedali. Teiseks tulnud Hans Beck sooritas aga võistluste pikima hüppe - 71,5 meetrit.

13. veebruar 1932

Vihm ja päike olid viinud Lake Placidist kogu lume ja korraldajatel oli tegemist, et otsida sobiv võistluspaik suusamaratoni läbiviimiseks. Lõpuks leiti linnakesest kaugemal üks metsalagendik, kus lumi polnud jõudnud veel ära sulada. Suursoosik oli rootslaste liider Sven Utterström, kes St. Moritzis oli ebaõnnestunud haiguse tõttu, kuid seejärel võitnud Holmenkollenis suusamaratoni kaks korda järjest.
Poolel võistlusmaal oligi ees Utterström, kuid sõi viimases toitlustamispunktis liiga palju ning viimased 12 kilomeetrit tõid kaasa vaid tuska ja piina. Oli 13. kuupäev ja rootslase stardinumbergi 13. Finišisse saabus rootslane kuuendana. Esimest korda oli suusaaladel rõõmustamiseks põhjust soomlastel, kes saavutasid kaksikvõidu. Olümpiavõitjaks krooniti Veli Saarinen ja hõbeda sai Väinö Liikkanen. Järgmised kolm kohta kuulusid norralastele. Nagu ka 18 kilomeetri distantsil, jäid ka nüüd viimasteks USA suusatajad.

Lõppes olümpia jäähokiturniir, millest lisaks USA-le ja Kanadale võtsid osa veel Saksamaa ja Poola. Vähese meeskondade arvu tõttu peeti kaks ringi. Kanada võitis USA kokku 4:3 (2:1; 2:2), karistas poolakaid üldskooriga 19:0 ja sakslasi 9:1 ning tuli järjekordselt olümpiavõitjaks. Hõbe kuulus USA-le ja pronks Saksamaale. ● Kanada - USA vaheline mäng lõppes 2:2

15. veebruar 1932

Olümpiamängude lõputseremoonia oli peetud juba eelmisel päeval, kuid ikka oli selgumata võitja neljabobidel. Võistlused pidid vastavalt ajakavale lõppema juba 10. veebruaril, kuid lumetormi tõttu tuli võistlusi aina edasi lükata. Domineerisid mehed, kes olid esikolmikus olnud ka neli aastat tagasi St. Moritzis. Favoriidiks oli USA I neljabobi tuntud Bill Fiskega roolis. Nende peamine konkurent oli insener Henry Homburgeri juhitud USA II meeskond, millele hoidsid pöialt ka kohalikud elanikud, sest tiimi pidurdaja oli omakandimees Paul Stevens.

Olümpiavõitjaks tuli siiski USA I, mis võitis neljast sõidust kolm. Tähelepanuvääriv on meeskonna koosseis. Piloot Bill Fiskest, kes võitis kuldmedali ka neli aastat tagasi, sai 1939. aastal üks esimesi ameeriklasi, kes siirdus teenima lendurina Briti kuninglikesse õhujõududesse. Tema lennuk tulistati alla 17. augustil 1940. aastal ja piloot hukkus. Praegu peetakse USA-s neljabobidele W. Fiske memoriaalvõistlusi.   ● Olümpiavõitja USA esimene meeskond

Lühidalt ka näidisaladest. Omapärane ala oli Lake Placidis koerakelkude võiduajamine. Osales 12 ekipaaži, seitse koera rakendis. Peeti kaks sõitu ligikaudu 25-miilisel distantsil, kusjuures saavutatud ajad summeeriti. Kanadalane Emile St. Goddard võitis hõlpsasti, finišeerides mõlemas sõidus esimesena ja sai koguajaks 4:23.12,5, olles ligi 8 minutit kiirem kui USA soomlane Lennart Seppälä. ● Koerakelkude võiduajamine olümpiamängudel

Curlingis võistlesid ainult USA ja Kanada sportlased, kummastki neli meeskonda. Kolmikvõidu said Kanada võistkonnad. Naiste kiiruisutamises, mis sai olümpiaõiguse alles 1960. aastal, oli kavas kolm distantsi (500; 1000 ja 1500 m). Osalesid vaid kanadalannad ja ameeriklannad. Kahe medaliga olid edukamad Elizabeth Dubois (USA), Catherine Klein ja Jean Wilson (Kanada). ● Mängud lõpetas ROKi president Henri de Baillet-Latour

Taliolümpia tähti - Sonja Henie

Ta sündis 8. aprillil 1912. aastal erakordse lumetormi ajal - see oli hullem, mis kunagi Oslot vapustanud. Enne, kui ta 12.oktoobril 1969 suri leukeemia tagajärjel Punase Risti lennukis teel Pariisist Oslosse, oli ta kardinaalselt muutnud inimeste suhtumist iluuisutamisse. Tema nimi oli Sonja Henie ning ta on rohkem kui keegi teine kaasa aidanud iluuisutamisspordi populariseerimisele. Ta teenis miljon dollarit aastas palju aega enne seda, kui niisugused palgad said sportlastele tavaliseks. Pärast sportlasekarjääri lõppu oli ta kino üks peamine tõmbenumber, keda edestasid vaid Shirley Temple ja Clark Gable. Teda mäletatakse kui võluvat keerlevat dervishshi kinolinal.

Sonja Heniele meeldiks aga enam, kui teda mäletataks sportlike saavutuste põhjal. Ta oli iluuisutamise võitmatu kuninganna läbi 1920. ja 1930. aastate. Läinud elukutseliseks pärast 1936. aasta Pariisi MM-võistlusi, oli tema trofeedekogus 257 mitmesugust medalit, karikat, vaagnat ja teeneteplaati. Need tähistasid sportlase karjääri, milles ta jõudis võrratule kõrgusele kümne järjestikuse MM-tiitliga (1927 - 1936), kuue Euroopa meistritiitliga (1931 - 1936) ja pretsedenditu kolme olümpiavõiduga (1928 - 1936).
Heniede kodu asus Oslos Frogneri staadioni lähedal. Peres oli keegi, kes tahtis Sonjalt midagi rohkemat, kui see, et tüdruk viidab meeldivalt aega uisutamisega. See oli energiline pereisa Wilhelm Henie, jalgrattasõidu maailmameister aastast 1894. Wilhelm uskus oma silmi ja tütre annet. Õnneks oli ta ka varakas mees - karusnahakaubandus läks hästi. Veel enne, kui Sonjast iluuisutaja sai, oli ta tegelenud suusatamisega. Vanemad viisid teda koos vend Leifiga sageli perekonnavillasse Norra mägikülas Geilos. Sonja hakkas suusatama nelja-aastaselt niipea, kui esimene lumi maha sadas. Geilos ei kõndinud keegi, kõik olid suuskadel. "Varajasest suusatamisest tulenevalt," ütles Sonja, "omandasin suurepärase tasakaalutunde ja liikumisrütmi. See andis mulle hea aluse hilisemaks, kui alustasin uisutamisega."
Tema iluuisutamiskarjäärile aitas kaasa ka tütarlapse varajane huvi balleti vastu. "Ballett oli minu esimene armastus, uisutamine teine, kui kõnelda kronoloogiliselt... Tahtsin tantsu tuua uisutamisse, balleti jääle."
Sonja sai oma esimese uisupaari kuueaastaselt pärast pikki tingimisi vanematega, kes pidasid teda liiga nooreks. Nad pakkusid talle tõukekelku. Sonja aga eelistas uiske - ja sai oma tahtmise. Ta õppis uisutama venda jälgides. Enne kui tüdruk sai seitse täis, avaldas ta juba muljet ühele eraklubi liikmele, kes andis Sonjale ka esimest erialast õpetust. Seitsmeaastaselt osales ta oma esimesel võistlusel ja võitis. Auhinnaks sai tüdruk hõbedase pärlmutterpeaga paberinoa.
Bergeni linna lähedal Finsees asus raudtee ääres vana kaarhall, mille Wilhelm Henie muutis treeningusaaliks, kus sai uisutamisega alustada juba varasügisel. Sonja treenis tagant sundimata rõõmuga hommikust õhtuni. Kust ta seda rõõmu leidis, ei teadnud keegi. Innukalt harjutas tüdrukutirts kohustuslikke figuure. Need oli vaja omandada täielikult, kasvõi une pealt, et võistlustel saaks keskenduda keha ja hingega vabakavale.
Aja jooksul muutus tütarlapse keha naiselikuks, kuid tema lapselik naeratus ei kadunud. Kooliskäimine jäi tagaplaanile, kuid mis sellest - Sonja vallutas maailma uiskude, mitte sulepeaga - seda teadis isa Wilhelm hästi. Kaheksa-aastaselt võitis Sonja Norra meistritiitli juunioride klassis ja järgmisel aastal sai temast Norra iluuisutamise tšempion täiskasvanute seas. Ta siirdus Londonisse, kus asus õppima balletti kuulsa vene baleriini Anna Pavlova juhendamisel. Kui Sonja sai kümneseks, viis isa ta Sankt Moritzisse ja Chamonix'sse, kust täiendati iluuisutamiskunsti. Seal kohtus Henie ka Rootsi kuulsa tšempioni Gillis Grafströmiga, kellest sai tütarlapse treener.
Ta polnud veel 12-aastanegi, kui läks 1924. aastal Chamonix'sse olümpiamänge "proovima". "See oli just see, mida tahtsin. Mitte au pärast, vaid et saada eluline kujutlus maailma uisutähtede särast ja olla valmis omandama vajalikku tulevikuks," ütles Sonja hiljem.
Norra päevalehtede toimetajad olid sügavalt nördinud - meeletus, arutu, vastutustundetu -, kui Henie valiti 11-aastaselt rahvuskoondisse kaitsma Norra spordiau. Olümpiamängud pole laste jaoks, vaid täismeestele, sellistele vägilastele nagu Thorleif Haug, Johan Grøttumsbråten või Narve Bonna.
Suupruukijatel oli õigus, sest Sonja jäi naiste üksiksõidus kaheksa osavõtja seas viimaseks. Kuid üks seitsmest kohtunikust andis talle kõrgeima hinde vabaharjutuse eest. "Mulle ei meeldi mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui oleksin selles eas saanud olümpiavõitjaks," ütles Sonja Henie. "See oleks võinud mulle pähe lüüa ja röövinud mult sihilejõudmisel mitmeks aastaks lõbu ning treenimistahte."
Maailma vallutamist alustas 14-aastane Sonja Henie kodulinnas Oslos tuttaval Frogneri staadionil 1927. aasta veebruaris, kus ta krooniti esmakordselt maailmameistriks. Võistlustel polnud muud viga, kui see, et osales vaid neli iluuisutajat ja et isa Wilhelm võitis kohtunikud oma joviaalsusega. Nii tuleks eduka karjääri alguseks pidada St. Moritzi talimänge aasta hiljem.
Jõudnud olümpialinna, oli 15-aastane norralanna oma kohevate blondide juuste ja sädelevate pruunide silmadega naisiluuisutamise revolutsionääri kehastus. Kuna ta oli nii noor, kandis ta lühikesi seelikuid, mida eakamad uisutajad võisid pidada ebasündsaks, kuid mis võimaldasid tal arendada kiiremaid piruette ning sooritada kõrgemaid hüppeid. Seda ei osatud siiski pidada veel julgeks võistluskostüümiks, sest tundus lapsele üsna loomulik. Ometi mõjutas see salakavalalt publikut ja kohtunikke.
Sonja oli ka esimene, kes loobus mustadest uisusaabastest ja sukkadest, kandes vahelduvaid värve nagu hall, beež või valge. Nende pilkupüüdvate sädelevate kostüümidega näitas ta briljantset vabakava. Publik ja kohtunikud jälgisid pärani silmi, kuidas ta tuiskas ja libises jääl, esitades täiuslikku balletti ja uisutamist. Meisterlikkus oli tulnud suure tööga. "Seni oli uisutamine vormilt pigem puine ja pedantne," kirjutas Henie oma autobiograafias.
Olümpiamängude lõpuõhtu toimus Palace'i hotelli kaunis ballisaalis. Esimestena läksid tantsupõrandale Sonja Henie ja Johan Grøttumsbråten. Mõlemad olid olümpiavõitjad ja nooruke Sonja nuttis rõõmust, kui kahevõistluse kuningas viis teda uljalt viini valsi keerutustesse.
Sonja Henie nimi lendas üle maailma ja temast sai täht, kelle koduks olid suurlinnade luksushotellid ja jäähallid. Kogu Heniede pere reisis koos Sonjaga. Neiu iluuisutamise kunst täiustus veelgi ja üha enam sulatas ta oma kavasse tantsuelemente, klassikalise balleti plastika kaasa arvatud. Ikka oskas ta lisada midagi uut ja enneolematut, täiendades harjutusi ka hüpetega, mida seni olid sooritanud vaid mehed. Ka muusika pidi olema teistsugune, mitte ainult traditsioonilised viini valsid.
Kohe pärast Sankt Moritzit võitis Sonja Londonis oma teise MM-tiitli ja printsessid Elizabeth ning Margaret käisid üle poordi temalt nõu küsimas, millised uisud nad peaksid endale ostma. Kutseid sadas igalt poolt. Kopenhaagenis tungles järvejääl Sonja esinemist jälgides 30 000 inimest, nii et jää ei pidanud lõpuks enam vastu ja pragudest tungis areenile vesi.
1930. aasta Ameerika-turnee oli kui muinasjutt. Madison Square Gardenis imetlesid 17 000 newyorklast prožektorivalguses lendavat haldjat. Chicago suures hallis olid esinenud nii tuntud lauljad kui ka tantsijad, kuid nad polnud kohale meelitanud 20 000 pealtvaatajat, nagu 18-aastane norralanna.
Sonja sai hulgaliselt kingitusi ja armastuskirju. Miljonärid pakkusid autosid, kleite, sõrmuseid, papagoisid, mida kõike. Autogrammisoove sadas tuhandeid. Isa Wilhelm, tahtmata tütart asjatult segada, maalis fotodele Sonja allkirju ja pühkis higi. Ta sädeles rõõmust, tõrjudes kümneid ettepanekuid, mis oleksid ta tütrele tähendanud amatöörspordiga hüvastijätmist, ja tema kunst oleks muutunud miljoniteks dollariteks. Aeg ei olnud selleks veel küps.
Sonja Henie positsiooni üritasid kõigutada austerlannad Fritzi Burger ja Hedy Stenuf, rootslanna Vivi-Anne Hultén, britlannad Cecilia Colledge ja Megan Taylor ning ameeriklannad Marbel Vinson ja Beatrix Loughran, kuid asjatult. Kolmas MM-tiitel Budapestis, neljas New Yorgis, olümpiavõit Lake Placidis, viies, kuues, seitsmes ja kaheksas MM-tiitel Berliinis, Montrealis, Stockholmis ja Oslos.
Iga kord oli Sonja Henie ülivõimas võitja. Oma osa oli siin ka tema uuel kanadalasest treeneril Howard Nicholsonil, kes mõtles välja üha uusi liikumisi ja figuure. Pärast Lake Placidi olümpiavõitu arvasid Sonja vanemad, et ta võiks nüüd lõpetada, aga neiu ise oli seadnud oma sihid kõrgemale: "Tahan võita kolm olümpiakulda ja kümme maailmameistritiitlit," ütles ta. "Pärast seda lähen filmi."
Ees olid Garmisch-Partenkircheni talimängud. Kõmu erakordsest professionaalsest karjäärist ümbritses teda, kui norralanna jõudis Saksamaale. Neljandate talimängude sangarid olid Sonja Henie ja Adolf Hitler, kes tihti esinesid ka tähelepanuäratavalt koos. Ei taibanud neiu tookord natsismis peituvat ohtu. Avamisel lehvitas Sonja Hitlerile, sõbrustas eriliselt sakslastest paarissõidu võitjate Maxi Herberi ja Ernst Baieriga ning elas hotellis Alpenhof, kus füürer, Goebbels ja Göring.
Sonja lubas endale teatud staaritsemistki. 11 000 pealtvaatajat Hitleriga eesotsas istusid naiste üksiksõidu ootel tribüünidel. Osavõtjate tutvustamiselt norralanna aga puudus, puhates rahulikult hotellitoas, ja jõudis jäästaadionile alles oma etteaste ajaks. Taas oli tema esinemine laitmatu. Sonja Henie sai kuldmedali sama ülivõimsalt kui eelmistelgi kordadel. Der Führer'gi oli neiust sedavõrd sisse võetud, et kinkis talle enda tohutu suure portree koos autogrammiga.
Kohe pärast olümpiat võitis Henie ka oma kümnenda maailmameistritiitli - 23-aastaselt. Kõik unistused olid täitunud. Amatöörina polnud enam midagi saavutada. Oli tulnud aeg tegeleda millegi muuga. Ta rändas USA-sse, kus sõlmis Century Fox'iga oma esimese filmilepingu.

Sonja esimene täismetraažiline film oli "Üks miljonist", mis linastus 1937. aastal. Suuremat tähelepanu tema paljudest filmidest pälvisid aga "Jääkuninganna" ja "Päikesepaistelise oru serenaad". Ameerikas ei leppinud ta vaid filmidega, mida kogunes lõpuks ligi 20, vaid asutas jäärevüütrupi, mille peaesineja ja täht oli ta ise. Wilhelm Henie suri 1937. aasta suvel, kuid tütar oskas asju ajada nüüd juba isegi. Ta teenis küllalt, et lubada endale ekstravagantsusi. Ainuke isik, kellele ta usaldas oma uiskude teritamise, oli Eddie Pee. Kord kui Sonja esines Chicagos, oli tal vaja teravaid uiske. Ta kutsus New Yorgist Eddie Pee, kes jõudis pärale järgmisel päeval. Mõni minut kulus Henie uiskude teritamiseks, siis tõttas ta järgmise rongiga New Yorki tagasi. ● Filmimaailma kuninganna Sonja Henie

Sel ajal, kui Hitler anastas tema kodumaa, sooritas Sonja ringreisi mööda USA linnu, hullutas inimesi virtuoosse esinemisega ja jõi teed president Franklin Roosevelti seltsis. Oma filmide ja arvukate jääshõudega äratas ta Ameerikas määratut huvi spordialal, mis seni polnud seal kuigi populaarne. Uisuväljakuid hakati rajama kogu riigis. Väikesed ameerika tüdrukud, kes polnud varem üldse spordist huvitatud, asusid uiskudele. Nad tahtsid olla nagu Sonja Henie.
Sonja Henie sai USA kodakondsuse 1941. aastal. Juba enne seda oli temast saanud maailma rikkamaid naisi (elu lõpuks oli ta kogunud 47 miljonit dollarit). Isiklikus elus ei läinud kõik kaugeltki nii, nagu ta oleks soovinud. Esimesed kaks abielu lõppesid lahutusega.
Enne kolmandat abielu 1956. aastal oma lapsepõlvekallima, 44-aastase laevaomaniku Niels Onstadiga, lausus Sonja: "Vaid surm võib meid lahutada." Surm neid ka lahutas. Sonja elu katkes 1969. aastal. Temast jäi järele suur sportlasekuulsus ja koos Onstadiga rajatud kunstikeskus Høvikkoddenis Oslo lähedal. Selle kunstimuuseumi, mille ehteiks olid Henri Matisse'i, Paul Klee, Edvard Munch'i, Juan Grisi, Pablo Picasso ja teiste kuulsuste tööd, kinkis abielupaar 1968. aastal Norra rahvale.
Kunagi soovitas keegi Sonja Heniele, et tema elust tuleks vändata film. Iluuisutaja oli siis ise selle idee vastu. "Milleks see? Kes seda usuks?" küsis ta. Neile, kes jälgisid Sonja uisutamist filmides või said sellest vahetult osa, püüdis norralanna seletada oma tundeid. "See on tunne, nagu jookseksid jäämiilid su uiskude all, tuul avab sulle vaba tee, maailm keerleb su jalgade all ja kiirus paiskab su jäält kaugele kõigest, mis võib sind maapinnal hoida," ütles ta. "See on jõutunne liikumise üle, raskustungi üle ja tekib illusioon, et ise pole enam tarvis liigutadagi, sest liikumine kannab sind."