LONDON 1908

Omapärasemad spordialad:

• Rackets - squashi sarnane pallimäng, kus reketiga lüüakse palli vastu seina. Seda Suurbritannias tekkinud mängu mängiti üksi ja paaris.
• Tehnikaalana oli kavas mootorpaatide võidusõit. Võisteldi kolmes paadiklassis, distants 40 meremiili. Kõigis paadiklassides jagati välja vaid kuldmedalid, sest ülejäänud paadid läksid ümber.
• Kergejõustiku kavas oli nn. olümpiateatejooks 200 + 200 + 400 + 800 m.
• Lisaks klassikalistele viisidele võisteldi kettaheites ka antiikstiilis (heita tuli balbiselt) ja odaviskes vabas (ungari) stiilis, kus oda hoiti tagumisest otsast. Mõlemad kettaheited võitis ameeriklane Martin Sheridan ja mõlemad odavisked rootslane Eric Lemming.
• Olümpiamängude omapäraks oli taliala iluuisutamise võtmine olümpiaprogrammi. Meestel oli kavas üksiksõit ja spetsiaalharjutused, naistel üksiksõit. Võisteldi ka paarissõidus. Naiste üksiksõidu võitja Madge Syers sai pronksmedali ka paarissõidus.

Infovahendid: ajalehed.
Olümpiamängude kajastamine Eestis: jäid tähelepanuta.
Poliitilised mõjutused: avapidustustelt läksid olümpiaajalukku nn. lippude lahingud. Soomlased olid avadefileel liputa, sest Vene saatkond lubas tulla ainult Tsaari-Venemaa lipuga. Iirlased protestisid selle vastu, et pidid vihatud Union Jacki lipu all võistlema. Ümber staadioni heisatud osavõtvate maade lippude hulgast olid välja unustatud USA ja Rootsi lipp. Peaaegu kõigi spordialade võistlustel leidsid aset konfliktid USA ja Inglismaa vahel. Ainsa delegatsioonina ei langetanud ameeriklased paraadil kuninga ees tervituseks oma tähelippu, mis inglasi väga pahandas. Nägelemine Suurbritannia ja tema lärmaka endise asumaa vahel oli nii äge, et pidi peaaegu olümpiatraditsiooni lõpetama.

Medalid jäid välja andmata: jalgrattasõidu sprindis ei suutnud ükski finalist kinni pidada ajanormist (105 sek). Juhtunust üllatunud Rahvusvaheline Jalgratturite Liit ei lubanud sõitu korrata ja nii jäid medalid välja andmata.
Medalite jagamine: teivashüppes ületasid nii Alfred Gilbert kui ka Edward Cooke 3.71 ja said kuldmedalid. Pronksmedaleid anti välja koguni kolm.
Edukaim riik medalite arvult: Suurbritannia (56 kuld-, 50 hõbe- ja 39 pronksmedalit).
Enim kuldmedaleid võitnud sportlased: Melvin Sheppard (1883 - 1942), USA, kergejõustikus 3 kuldmedalit.ja Henry Taylor (1885 - 1951), Suurbritannia, ujumises 3 kuldmedalit.

Huvitavamaid fakte

Palju vasturääkivusi põhjustas Londonis 400 m jooksu finaal. Favoriidiks oli Buuri sõja veteran, 26-aastane Šoti leitnant Wyndham Halswelle, kes oli finaali pääsenud koos kolme ameeriklase John Taylori, John Carpenteri ja William Robbinsiga. Britid kartsid, et ameeriklased võivad kasutada meeskonnataktikat (joosti ühisel rajal) ja paigutasid kohtunikud iga 20 jardi taha ümber kogu staadioni. Lõpukurvi jõudis esimesena Robbins, siis möödus temast esmalt Carpenter ja siis Halswelle. Šotlane üritas mööduda ka Carpenterist, kuid jänki tõukas teda ja ei andnud teed. Kohtunikud hakkasid kohe kätega vehkima ja karjuma: "Viga! Vale jooks!" ning purustasid finišilindi enne kui Carpenter selleni jõudis, jooksja ise lükati rajalt ära. Ameeriklased avaldasid protesti, mida arutati kaua. Otsustati Carpenter diskvalifitseerida ja kordusjooks korraldada.

110 m tõkkejooks peeti mururajal. Uue maailmarekordiga 15,0 tuli olümpiavõitjaks ameeriklane Forrest Smithson. Sügavalt uskliku mehena hoidis Smithson jooksu ajal käes piiblit.

Inglaste ja ameeriklaste vahel toimus kokkupõrge ka köieveos. Esimeses ringis tõmbasid Liverpooli politseinikud, kelle hulgas oli ka olümpiavõitjaid (Ralph Rose, Joyn Flanagan) ameeriklased üle joone mõne sekundiga. Jänkid avaldasid protesti, sest liverpoollased kasutasid spetsiaalseid terasneetide ja tallaservadega varustatud tanksaapaid. Britid kinnitasid, et need on tavalised politseisaapad. Ameeriklaste protesti ei rahuldatud ja nad jätsid võistluse pooleli. Pärast turniiri kutsus võiduka meeskonna kapten ameeriklasi köit vedama ühesugustes eriarvamuse põhjustanud jalatsites, kuid pole andmeid, kas niisugune võistlus ka teoks sai.

100 meetri jooksus said ebameeldiva üllatuse osaliseks ameeriklased. Selle valmistas neile 19-aastane lõuna-aafriklane Reginald Walker, kes polnud mahtunud Lõuna-Aafrika Liidu meeskonda, kuid kes saabus Londonisse varumehena. Ta jõudis Londonisse kolm nädalat enne olümpiamänge. Seal märkas Walkerit kuulus treener Sam Mussabini, kes treenis paar nädalat tema starti. Viimasel minutil ettevõetud töö kandis vilja ning finaalis alistas Walker peafavoriidid, ameeriklase James Rectori ja kanadalase Robert Kerri. Tundmatu nooruk sai kangelaseks! 49 000-line rahvahulk hõiskas ja pildus heameelest peakatteid. Ühe USA ajalehe sõnul "olid inglased väga rõõmsad, et lõpuks ometi oli murtud ameeriklaste võitude monotoonne rida ja et murdja oli britlane, kuigi asumaalt pärit."

Londoni kergejõustikuvõistluste omapäraks olid eeljooksud, millest pääsesid edasi vaid võitjad. Näiteks 100 m jooksus oli osavõtjaid 57, eeljookse 17 ja finaale 4. 1500 m jooksus ei pääsenud lõppjooksu eelmiste mängude selle ala võitja James Lightbody, Prantsusmaa uhkus Jean Bouin ja Londonis 800 meetris hõbemedalile jõudnud itaallane Emilio Lunghi.

Omapäraselt selgitati olümpiavõitja purjetamises 12 m paatide klassis. Nimelt registreerus vaid kaks jahti, mõlemad Suurbritanniast. Kohtunikud otsustasid autasud kohe kätte anda, sest "Hera" ja "Mouchette" meeskonnad olid vahetult enne mänge võistelnud Šotimaal Clyde'i jõel, kus võitjaks tuli "Hera".

Poksis kohtusid II keskkaalu finaalis inglane John Douglas ja austraallane Reginald Baker. Tasavägise matši võitjaks kuulutati inglane. Baker esitas süüdistuse kohtuniku ebaobjektiivse tegevuse kohta, see aga jäeti rahuldamata. Ometi oli argument veenev - kohtunikuna tegutses John Douglase isa.

Londonis sündis kõigi olümpiate jalgpalliturniiride rekord: poolfinaalis alistas Taani Prantsusmaa 17:1, kusjuures 10 väravat kanti Sofus Nielseni arvele. Prantslased pidid järgmiseks pidama 3. - 4. koha mängu Hollandiga, kuid otsustasid, et on piisavalt palju palle oma väravasse lasknud ning sõitsid koju. Pronksi sai Holland, kes alistas Rootsi 2:0.

Maadluses kehtisid samad reeglid mis 1904. aastal St. Louisis poksis, eelmise kaalu võitja võis esineda ka järgmises kaalukategoorias. Inglasel George de Relwyskowil oleks peaaegu õnnestunudki võita kaks kuldmedalit vabamaadluses, sest I kergekeskkaalus alistas ta kõik vastased. I keskkaalus pidi Relwyskow kahjuks leppima hõbemedaliga.

Ameeriklane Walter Winans tuli Londonis olümpiavõitjaks hirvelaskmises. Neli aastat hiljem oli ta jälle kohal, teenides USA hirvelaskmise meeskonna koosseisus hõbemedali. Kullata Winans siiski Londonis ei jäänud. Osaledes olümpiamängude kunstikonkursil, võitis ta selle skulptuuriga "Ameerika rändur".

Naiste vibulaskmises tuli hõbemedalile inglanna Charlotte Dod. Spordiavalikkusele oli ta rohkem tuntud tennisistina - Lottie oli viiekordne Wimbledoni võitja, kusjuures esimese võidu sai ta 1887. aastal 15 aasta ja 285 päeva vanuselt. Mitmekülgse sportlasena kuulus Lottie Inglismaa koondisse ka maahokis ning tuli 1904. aastal maa meistriks golfis. Ta oli ka suurepärane ujuja ja kelgutaja.

Esimest korda olümpiamängude ajaloos olid Londonis võistlemas kõigi viie maailmajao sportlased.

Londoni olümpiamängude kokkuvõttes on esmakordselt ametlikult ära toodud riikidevaheline paremusjärjestus punktides, kusjuures esikoha eest arvestati 5, teise koha eest 3 ja kolmanda koha eest 1 punkt. Kuigi arvestuses esines hulgaliselt ebatäpsusi, kujunes esikolmik selliseks: 1. Suurbritannia, 2. USA, 3. Rootsi.

Võistluste dramaatilisemaid heitlusi

Maratonijooksu toimumise päeval valitses Londonis Inglismaa olude kohta ebatavaline palavus. Varjus näitas kraadiklaas 30 pügalat, mis tagantjärele vaadates on osutunud üheks kuumemaks päevaks Inglismaal sellel sajandil. 26 miili pikkust maratonitrassi, mis algas Windsori lossi juurest ja lõppes White City's, palistas rahvamass. Jooksu lõpuosa (385 jardi) pidi joostama staadionil. Finišilint asus otse kuninganna Alexandra looži ees. Nii sai kogu distantsi pikkuseks 26 miili ja 385 jardi, s.o. 42,185 km. Maratonile registreerus 56 jooksjat 16 riigist, võistluste korraldajad olid väljas 12 mehega.

Esimesed 26 miili olid väga erutavad, kuid need unustati õige pea erakordse intsidendi pärast, mis toimus viimasel 385 jardil. Briti jooksjad tahtsid oma rahvale meeldida ja alustasid liiga kiires tempos, mida hiljem tuli kibedasti kahetseda. T. Jack Šotimaalt juhtis esimesed 5 miili, kuid siis olid tema jõuvarud ammendatud. Jooksjaterivi etteotsa asusid Fred Lord ja Jack Price. Poolel teel Ruislipis juhtis Price 200-jardise eduga, lõuna-aafriklane Charles Hefferson oli liikunud teisele kohale, järgnesid Lord ja itaallane Dorando Pietri. Seevastu ameeriklased pidasid rahulikku tempot ega lasknud end juhtijate kiirest jooksust ahvatleda.

Varsti pärast 14 miili märki möödus Hefferson Price'ist, kes õige pea katkestas. Lord hakkas vaaruma 15 miili järel. Kogu maailmas laialt tuntud onandoga indiaanlane Tom Longboat, üks suurematest esikohapretendentidest, asus omakorda juhtima. Väsis temagi, jätkas kõndides ja loobus. 18 miili märgi juures oli selge, et ainult Hefferson ja Pietri (või Dorando nagu teda tollal kutsuti) võivad kuldmedalile tulla. Kaks miili hiljem oli Heffersoni edu 3 minutit ja 52 sekundit, kuid siis tegi ta saatusliku vea: võttis vastu pakutud klaasi šampanjat, sai miil hiljem maokrambi ja muutus peaaegu oimetuks. Nüüd tegi Pietri omakorda taktikalise vea: õhutatuna rahvahulga ergutustest, asus ta liiga varakult spurtima. Samal ajal olid ameeriklased John Hayes, Joseph Forshaw ja Alton Welton lähenema hakanud. Rahvahulk läks hulluks, hakkas veel juhtivale Heffersonile seljale patsutama ning ergutas teda veel viimastki jõuraasu leidma. Asjata, pool miili enne staadioni möödus temast Pietri.

Tähelepanuväärne on see, et Dorando Pietri oli juba järgmisel päeval jalul ja kurtis, et ta oleks ka ilma kohtunike abita finišeerinud, kohtunikud on süüdi. Ometi tõendavad sündmuskohal tehtud fotod, et see oli täiesti ebatõenäoline. Kirjanik Arthur Conan-Doyle'i ettepanekul kinkis kuninganna Dorandole lohutuseks erilise kuldkarika, pealtvaatajad tervitasid teda kui tegelikku võitjat. Isegi Ameerika Ühendriikides kirjutati temast laule. Üks heliloojatest oli Isador Baline, kes tuntuks sai Irving Berlini nime all. Õnnetuseks ei tabanud Berlin sündmuste tuuma ja kujutas vaprat itaallast bigga de flop'ina, andes laulule pealkirjas "Dorando on tubli mees millegi eest".

Tegelik võitja John Hayes, 22-aastane ametnik New Yorgi linna Bloomingdale'i kauplusest, oli enne 24. juulit kaks päeva voodis puhanud, et suureks jooksuks valmis olla. Ta oli Bostoni maratoni 1906. aastal lõpetanud viiendana ja 1907. aastal kolmandana. Mr. Bloomingdale ise hoolitses Hayesi eest ja laskis isegi oma kaupluse katusele jooksuraja ehitada. Nii võis mees ka töö vaheaegadel treenida. Kui Hayes valiti USA olümpiakoondisse, võimaldas Bloomingdale talle palgalise puhkuse ja kui ta võitis, ülendas ta sporditarvete osakonna juhatajaks, kuigi mitte kauaks.

Pietri sensatsiooniline pingutus Londonis oli süüdanud ülemaailmse maratonihulluse. Dorandole ja Hayesile pakuti suuri summasid, et nad proffideks hakkaksid. Mida mehed tegidki ja ajasid kokku head raha, kaugelt rohkem kui Hayes kaupluse osakonnajuhatajana oleks teeninud. Kõige tähtsamad võistlused Hayesi ja Pietri vahel peeti 25. novembril 1908 ja 15. märtsil 1909. Mõlemad jooksud võitis Dorando, kellelt vend kogu raha võttis ja jalga laskis. Dorando elas ülejäänud elu taksojuhina ja sai Itaalia valitsuselt ka stipendiumi maratonijooksjate suunamise eest. Pietri nimi kerkis uuesti esile 40 aastat hiljem, kui London sai jälle olümpialinnaks. Meest otsiti, et teda mälestusmedaliga autasustada, kuid ei leitud. Lõpuks saabus Birminghami keegi vanamees ja teatas, et tema ongi omaaegne kuulus jooksja. See mees oli petis. Õige Pietri oli surnud juba kuus aastat tagasi. Hayes elas tunduvalt kauem, tema suri 1965.

Viimati muudetud: 11.06.2004