LOS ANGELES 1932

Võistlus: X nüüdisaegsed olümpiamängud. Läbiviimise aeg: 30. juuli - 14. august 1932. Olümpialinn: Los Angeles; täieliku nimega El Pueblo de Nuestra Señora La Reina de Los Angeles (Meie Issanda Inglite Kuninganna Linn). Asutatud hispaanlaste poolt 1781. aastal, linnaõigused 1835, liidetud Ameerika Ühendriikide koosseisu 1848. aastal. Asend: USA lääneosas Vaikse ookeani rannikul, California osariigi lõunaosas.

Peamised vaatamisväärsused: Hollywood, Mont Wilsoni observatoorium, Disneyland, okeanaarium Marineland, Lõuna-California ülikool (1879), Long Beach. Kinnitati olümpialinnaks: põhimõtteline otsus võeti vastu juba 1921. aastal ROK-i 21. istungil Roomas 1923. aastal. Võistluste patroon: USA president Herbert Hoover (1874 - 1964). Korralduskomitee esimees: William May Garland (1866 - 1948). ● Olümpiamängude embleem

Võistluste peasekretär: Zack J. Farmer. Peaareen: staadion Memorial Colosseum Olympic Park'is; arhitektid John ja Donald Parkinson. Pealtvaatajakohti: 105 000. Piletiga pealtvaatajaid kokku: 1 247 580.   ● Los Angeles Memorial Colosseum

Muid võistluspaiku: peale peastaadioni asusid Olympic Park'is olümpiaujula (10 000 pealtvaatajat), põhiliselt klaasist ehitatud vehklemisareen State Armory (18 000), sisehall Olympic Auditorium (10 000) raskejõustikualade läbiviimiseks ja muuseum, kus toimus kunstikonkurss. Sõudmine peeti Marine Stadiumil (17 000) Long Beachis, ratsutamine Riviera Country Club'i väljakul (9500), jalgrattasõit RoseBowl'i staadionil (85 000) Pasadenas, purjetamine San Pedros, laskmine Elysia Park'is.
Majutus: esmakordselt oli ehitatud olümpiamängude tarbeks spetsiaalne olümpiaküla, mis paiknes umbes 9 kilomeetri kaugusel Baldwin Hillsis ning mis koosnes üle 500 suvilatüüpi majast koos postkontori, haigla, raamatukogu ja teiste majandushoonetega. Naissportlased elasid eraldi Wilshire Boulevardil hotellis Baltimore.
Osalenud riike: 37.
Esmakordselt: Hiina, Kolumbia.
Osalenud sportlasi: 1408 (nendest 127 naist). Seda olümpiat saatsid kaks tähtsat asjaolu: majanduslik depressioon ja California geograafiline isoleeritus. Osavõtjate arv oli madalaim pärast 1906. aastat.
Suurim võistkond: USA - 337 sportlast.
Väikseim võistkond: Jugoslaavia, Hiina, Kolumbia, Uruguai - 1 sportlane.

Spordialasid kavas: 17 (kergejõustik, moodne viievõistlus, poks, maadlus, tõstmine, purjetamine, jalgrattasport, ratsutamine, sõudmine, ujumine, veepall, vettehüpped, võimlemine, laskmine, vehklemine, maahoki, kunstikonkursialad). Välja jäetud spordiala: jalgpall. Võistlusalasid: 126. Näidisalad: Lacrosse, ameerika jalgpall. Kergejõustikualasid: 29 (neist 6 naiste ala). Esmakordselt oli olümpiakavas 50 km käimine. ● Olümpiamängude avamine

Võistluste avaja: USA asepresident Charles Curtis (1860 - 1936). Olümpiavande andja: vehkleja George C. Calnan (1900 - 1944), neljadel mängudel võistelnud kolmekordne pronksmedaliomanik, USA olümpiakoondise kapten. Calnan hukkus 4.04.1944 õhulaeva Akron katastroofis. Olümpiatuli: peastaadioni 105 jala (32 m) kõrgusele müürile oli ehitatud tuleurn, kus olümpiatuli põles 30.07. - 14.08. Tseremooniameister: Harold William Roberts.

Olümpiahümn: helilooja Bradley Keeleri "Olümpiahümn". Olümpiakoor: Lõuna-California kooridest moodustatud 1200-liikmeline ühendkoor. Olümpiamedalid: Giuseppe Cassioli 1928. a. olümpiamängudeks kujundatud olümpiamedalid. Olümpia mälestusmedali kavand: skulptor Julio Kilenyi. Olümpiadiplomi kavand: Harry Muir Kurtzworth. ● Olümpiamängude medal

Olümpiapostmargid: esmakordselt ilmusid olümpiamargid hiigeltiraažis: üks mark tiraažiga ligi 169 miljonit, teine veidi üle 52 miljoni. Seeria teisel, viiesendisel margil on tuntud Myroni "Kettaheitja". Seeria esimesel, kolmesendisel margil on kujutatud sprinterit stardiasendis ja seda mitte juhuslikult. Meenutame 1896. a. Ateena olümpiamänge, kus ameeriklane Thomas Burke kasutas esimesena madallähte taolist asendit. On veel teinegi põhjus, miks ameeriklased näitavad olümpiamargil sprinterit - senitoimunud mängudel said nad enamiku lühidistantside kuldmedalitest. Margil on kujutatud 1924. aasta Pariisi OM-ist osa võtnud üliõpilast Alfred Leconey't, kes oli ankrumees 4 × 100 m teatejooksus ja viis USA meeskonna võidule uue maailmarekordiga 41,0 sekundit. Margil tema nime ei ole, kuid kergejõustikufanaatikud tundsid ta kohe ära. Esimest korda ilmus olümpiamarkidele olümpiatõrvik.
Olümpiasümboolika: esmakordselt oli olümpiamängudel, kuigi veel mitteametlikult, maskott - koer Smoky.
Infovahendid: ajalehed, teleks, ringvaatefilmid, raadioamatöörid.
Olümpiafilm: filmitegemise õigus müüdi neljale Hollywoodi filmistuudiole. Esmakordselt oli olümpiafilm heliga. Ometi ei suudetud teha terviklikku, kogu mänge hõlmavat olümpiafilmi. Filmi oli võetud kaadreid samal aastal Lake Placidis toimunud talimängudest.
Võistluste tragöödia: Paavo Nurmi eemaldamine olümpiavõistlustelt.
Eestlased olümpiamängudel: pika teekonna ettevõtmiseks ei leitud raha. Parema tahtmise korral oleks ilmselt Los Angelesi saanud sõita ka odavamalt - näiteks ühinesid lätlased austerlaste, sakslaste ja tšehhidega ning koos ületati Atlandi ookean luksusaurikul Europa. Mängudel võistlesid vaid sel ajal Los Angeleses viibinud kergejõustiklane Alfred Maasik ja maadleja Osvald Käpp. Mitmed eestlased olid ametis teiste riikide treeneritena: Aleksander Klumberg Poola kergejõustiklaste treenerina ja Valter Palm soomlaste poksitreenerina. Soome koondises võistles eesti päritolu kettaheitja Kalevi Kotkas.
Esindaja: professor Ants Piip.
Eesti lipu kandja avatseremoonial: maadleja Osvald Käpp.
Esindusvorm: sinine kuub, valged püksid, õlgkübar.
Edukaim riik medalite arvult: USA (44 kuld-, 36 hõbe- ja 30 pronksmedalit).
Eesti mitteametlikus punktiarvestuses: 29. - 31. koht, 4 punkti.

Huvitavamaid fakte

Los Angelese kergejõustikuvõistlustel kasutati palgalisi kohtunikke. Ilmselt oli see ka üheks põhjuseks, miks esines intsidente, mille otsesteks süüdlasteks olid kohtunikud. Nii näiteks tuli 3000 m takistusjooksus sportlastel läbida üks ring rohkem. Võitja Volmari Iso-Hollo läbis 3460 meetrit ajaga 10.33,4. Hõbeda sai inglane Thomas Everson, kes kaotas soomlasele 12,6 sekundit, kuid võitis ameeriklast Joseph McCluskey'd 0,2 sekundiga. Probleeme tekitas see, et "õigel distantsil", s.o. 3000 m järel oli nende järjekord olnud vastupidine. Tulemused jäid siiski jõusse.

Sprindidistantsidel peeti peafavoriitideks ameerika neegersportlasi Ralph Metcalfe'i ja Eddie Tolanit. Finaaljooks lõppes nii tasavägiselt, et enamik pealtvaatajaist ei suutnud otsustada, kes võitis. Või ehk siiski Metcalfe? Nobedamad ajakirjanikud ruttasid seda kohe oma lehtedele teatama. Mitu tundi hiljem vaatasid seitse kohtunikku finišifotot ja otsustasid, et Tolan oli ületanud finišijoone kaks tolli Metcalfe'ist ees. Osariigis kehtivate reeglite järgi olnuks võitja Metcalfe, kes jõudis esimesena lõpujooneni. Olümpiamängudel need reeglid ei kehtinud. Hiljem proovis "Michigani öine kiirrong" Tolan oma kätt vodevillis, liitudes kuulsa tantsija Bill "Bojangles" Robinsoni trupiga. Ta oli edukas ka elukutselise jooksjana ja eriti populaarne Austraalias.   ● "Michigani öine kiirrong" Eddie Tolan

100 m jooksu neli paremat olid favoriitideks ka poole pikemal distantsil. Siingi tabas Metcalfe'i fiasko. Teine rada, kus ta startis, oli mõõdetud 1,5 jardi pikemaks kui ülejäänud. Mingi 400 m tõkkejooksu tõkkemärk oli mõõtjaid segadusse ajanud. Pealegi polnud nad eriti kursis meetermõõdustikuga. Räägitakse, et kohtunikud kasutasid mõõdulinti, mille ühel poolel olid meetrid ja sentimeetrid, teisel pool tollid. Nad olla vaadanud linti valelt poolelt ja pannud niiviisi Metcalfe'i jooksma 220 jardi ehk 201,13 meetrit. Nüüd jäi peafavoriit Metcalfe kolmandaks, võitnud Tolanist kolmveerand meetrit järel. Ju siis polnud hilisemal senaatoril Metcalfe'il Los Angeleses tähtede seis soodne. Muide, ei Metcalfe ega Tolan kuulunud olümpiavõitjaks tulnud USA 4 × 100 meetri teatejooksu meeskonda. Põhjus: nad olid neegrid.

Kuigi USA-s kehtis tollal alkoholi keeluseadus, tehti erand prantslastele, kes teadustasid: vein on oluline komponent sportlaste dieedis. Prantsusmaa võistkond sai loa importida USA-sse mitu tuhat pudelit veini. Kettaheitja Jules Noël oli üks neist sportlastest, kes külastas perioodiliselt staadionit tribüüniga ühendavat pimedat tunnelit. Oma neljandal heitel oli ta nii väge täis, et paiskas ketta selle lipukese kõrvale, mis tähistas ameeriklase John Andersoni esikohaheidet (49.49). Õnnetuseks ei märganud ükski kohtunik ketta maandumispaika, sest parasjagu olid nad end "unustanud" jälgima jaapani teivashüppaja Nishida katset. Sellest pahandusest pääsemiseks lubasid nad Noëlil sooritada lisaheite. Prantslane oli oma parima heite aga juba sooritanud ja jäi neljandaks. Aleksander Klumbergi tähelepaneku kohaselt poleks sellest märkamata jäänud heitest piisanud esikoha võitmiseks, küll oleks see kindlustanud medali.

Dramaatiliselt kulgenud 5000 m jooksus selgus võitja viimasel 120 meetril. Esimesena jõudis finišisirgele soomlane Lauri Lehtinen. Ameeriklane Ralph Hill alustas omakorda lõpuspurti, kavatsedes soomlasest mööduda paremalt, kuid Lehtinen astus talle ette. Jänki tegi veel kaks meeleheitlikku katset soomlasest möödumiseks, kuid ikka oli Lehtinen tal teel põiki ees. Finišis olid mehed korraga, saades sama aja 14.30,0. Võitjaks tunnistati Lehtinen. Ameeriklased esitasid kohe protesti, aga seda ei rahuldatud. Peakohtunik Kirby seletuste kohaselt ei olnud soomlane takistanud konkurenti füüsiliselt, vaid ainult taktikaliselt. Pole ju võistlusmäärustes kirjas, et finišeerida tohib vaid sirgjooneliselt. Hill ise oli džentelmen, öeldes, et Lehtinen tegi seda väsimusest. Lehtinen kommenteeris asja nii: "Toimisin täiesti tahtmatult. Olin nii läbi, et ei tajunud midagi." Autasustamisel surusid rivaalid teineteisel kätt.

400 m tõkkejooksus moodustasid esineliku mehed, kes kõik olid või said hiljem samal alal olümpiavõitjateks: 1. Robert Tisdall (Iirimaa) - olümpiakuld 1932; 2. Glenn Hardin (USA) - olümpiakuld 1936; 3. Frank Morgan Taylor (USA) - olümpiakuld 1924; 4. David Burghley (Suurbritannia) - olümpiakuld 1928. Alles seitsmendat korda sel distantsil võistelnud Tisdall sai maailma- ja olümpiarekordit tähistava aja 51,8, kuid rekordikõlblikuks seda ei tunnistatud. Tollaste määruste järgi pidi rekordjooks olema "puhas", kuid iirlane oli maha ajanud ühe tõkke. Olümpiarekord 52,0 kanti hõbemedalimehe Hardini nimele.

Kümnevõistluses tuli võitjaks ameeriklane James Bausch. Lätlasel Janis Dimzal oli suurepärane võimalus võita oma kodumaale esimene olümpiamedal: avapäeva järel asus ta teisel kohal ja oli seal ka veel teivashüppe järel. Ometi sundis hüppel saadud liigesevigastus võistluse katkestama. Enesekindel sportlane oli enne seda jõudnud kodumaa ajalehtedele saata oma foto koos elulooga. Hõbemedali võitis soomlane Aki Järvinen, kes samaga oli toime tulnud Antverpenis neli aastat varem. Praegu kehtiva punktitabeli alusel oleks ta tulnud mõlemal korral olümpiavõitjaks. Pronksmedaliomanik Wolrad Eberle šansse hinnati kodumaal sedavõrd väikesteks, et ametnikud polnud teda koondisse arvanud. Eberle osalemine sai võimalikuks ainult tänu tema kodukoha fännide rahalisele toetusele. Muide, Wolradi isa Heinrich Eberle oli kuulus maadleja, kes ka eesti spordihuvilistele tuttav kohtumistest Abergi ja Hackenschmidtiga.

Paavo Nurmi valiti Soome olümpiakoondisse neljandat korda. 35-aastane "Lendav turulane" tahtis oma sportlaskarjääri lõpetada olümpiavõiduga 10 000 m jooksus ja maratonis. Seda võimalust talle ei antud. Nurmile esitati süüdistus, et ta olevat võtnud tasu Breslaus ja Danzigis toimunud võistlustel jooksmise eest. Nurmi osalemiskeeld kinnitati mängude ajal toimunud IAAF-i juhatuse istungil. Soomlaste peamine viha langes IAAF-i tollasele rootslasest presidendile Sigfrid Edströmile. Peasüüdistajaks oli Soome Spordiliidu 32-aastane esimees Urho Kekkonen. Konflikt tekitas kolmeaastase pausi Soome ja Rootsi kergejõustikuliitude vahelisele läbikäimisele.

Tõstmise raskekaalus tuli olümpiavõitjaks tšehh Jaroslav Skobla. Neli aastat varem Amsterdamis oli ta võitnud pronksi. Isa jälgedes sammus tema poeg Jíri, kes tõstmise asemel leidis oma ala kergejõustikus. 1954. aastal tuli ta kuulitõukes Euroopa meistriks ja Melbourne'i olümpiamängudelt naasis pronksmedaliga. Ujumises kogus kõige suurema kuldmedalisaagi 19-aastane ameeriklanna Helene Madison. Pärast olümpiamänge olid Madisonil suured kavatsused, kuid need ei täitunud. 1933. aastal mängis ta kõrvalosa filmis "Sõjamehe abikaasa", seejärel püüdis ta teenida ööklubi ettevõtjana, ujumisinstruktorina ja departemangu ametnikuna. 1935. aastal sai ta põetaja kandidaadiks Seattle'i hospidalis, kuid tal ei õnnestunud saada põetaja ametitunnistust. Ka tema isiklik elu ei olnud õnnelik. Ta abiellus ja lahutas kolm korda, elas edasi üksi koos siiami kassiga ning suri vähki 56-aastaselt (1970).     ● Helene Madison (vasakul) sai olümpial ujumises kolm kuldmedalit

Võimlemise kangiharjutuses said soomlased Heikki Savolainen ja Einari Teräsvirta võrdselt 18,07 punkti ning neil tuli hõbeda ja pronksi pärast omavahel uuesti võistelda. 17-aastane Teräsvirta loobus ja loovutas nii vabatahtlikult hõbedase autasu oma vanemale kolleegile. Los Angeleses õpipoisina saadud kaks pronksmedalit vahetas hilisem arhitektuuriprofessor Teräsvirta 1948. aasta Londoni olümpiamängudel kuldmedali vastu.

Olümpiasangarid - Babe Didrikson - One Woman Olympic Team

Spordiajakirjanik Paul Galliaco arvates oli Mildred Ella (Babe) Didrikson "kõige andekam atleet, mees või naine, kes kunagi USA-s on aretatud". Üks teine ajakirjanik omakorda pidas Babe'i võimeliseks võitma kõike peale "Kentucky Derby". "Enne kui sain teismeliseks, oli mul juba saatus saada suurimaks sportlaseks, kes kunagi on elanud," on lausunud Babe ise.

Babe ei harjunud niisuguste asjadega, mida noored naised tavaliselt teevad. Ta ei kandnud kunagi rinnahoidjat ja pidas seda ebamugavaks asjaks. Ta oli fanaatiline sportlane, kelle kogu elu oli atleetika. Ta jooksis, ta viskas, ta ujus, ta hüppas. Ta mängis korvpalli, pesapalli, jalgpalli, tennist, lacrosse'i ja väravpalli. Ta poksis, mängis keeglit, vehkles, uisutas, mängis golfi, harrastas laskesporti, sõitis jalgrattaga. Mis puutub Didriksoni perekonda, siis oli ta väga lähedane oma isale, kes pidevalt merel viibis. Isa Ole oli võlutud füüsilistest harjutustest ja sundis ka oma seitset last treenima. Eelviimane laps, Mildred, oli neist kõige vastuvõtlikum. Ta ütles: "Kui ma saan kord spordis meistriks, siis ütleb papa uhkelt, et olen selle pärinud temalt. Aga mina arvan, et olen vist läinud oma emasse. Ma taipasin, et ta oli naiste hulgas kõige parem uisutaja ja suusataja kogu Norras."

Babe oli alati väljas, kui sai kutsuda naabripoisse spordivõistlustele. Noorukid, kes mängisid tema kõrval, ütlesid, et ta lööb pesapalli nagu New Yorgi Giantsi kuulus pitcher Babe Ruth. Juba ammugi kutsusid nad Mildredi Babeks, sest tal oli samuti tugev käsi ja ta tahtis ühel päeval proovida visata pesapalli 296 jala kaugusele, et võita amatööride rahvuslik meistritiitel. Babe oli midagi enamat kui mänguhimuline spordihull. "Mulle meeldisid samuti naiste kodused tööd nagu toidu valmistamine, õmblemine ja kaunistamine. Mulle meeldisid kõik ilusad asjad," seletas ta. Ja ta tõestas seda, võites 1931. aastal esimese auhinna Texase osariigi näitusel omavalmistatud spordidressi eest.

Babe Didriksoni tee olümpiamängudele algas Beaumonti gümnaasiumis. Ta astus kooli korvpallivõistkonda ja saavutas alati ühes mängus vähemalt 30 punkti, mis oli vastasvõistkonna kogu skoor. Babe äratas nii palju sensatsiooni, et Dallase tööandjate komapnii muretses talle töökoha, kus masinakirja ja ametnikutöö eest maksti 75 dollarit kuus. Babe astus kompanii korvpallivõistkonda ja sai üle Ameerika kuulsaks. Ta veenis ettevõtjaid, et need asutaksid ka kergejõustikuvõistkonna.

Kergejõustiklased pidasid tavaliselt igal pärastlõunal kahetunnise treeningu, kuid sellest ei piisanud Babele. Ta harjutas ka õhtuti. 1930. a. USA kergejõustikumeistrivõistlustel oli Didrikson parim kahel alal, 1931. aastal lisas kolm meistritiitlit.

1932. aasta juulis peeti Evanstonis USA esivõistlused, mis olid ühtlasi olümpiakatsevõistlusteks. Arvestust peeti ka Illinoisi naiste spordiklubi ja Dallase Ettevõtjate Kompanii võistkondade vahel. Kui esimesel oli välja panna 22 sportlast, siis Dallase võistkond koosnes vaid Babe Didriksonist. Aga ometi kogus Dallase Ettevõtjate Kompanii 30 punkti Illinoisi 22 punkti vastu. Babe osales kolme tunni jooksul kaheksal kergejõustikualal kümnest, võitis viis esikohta ning jagas meistritiitlit kõrgushüppes koos Jean Shiley'ga. Mõlemad ületasid 1.60. Didriksoni võidutulemused olid järgmised: 80 m tõkkejooks 12,1 (eeljooksus püstitas maailmarekordi 11,8), kuulitõuge 12.03, odavise 42.44, kaugushüpe 5.35, pesapallivise (kahe käega) 82.95. Kettaheite lõpetas ta neljandana. Tiheda ajagraafiku tõttu ei jõudnud ta 100 m jooksu finaali.

Olümpiamängude reglement nägi ette, et iga kergejõustiklane võib esineda vaid kolmel alal. Kuigi Babe oli kvalifitseerunud viiele alale, tuli tal nüüd valik teha. Ta valis odaviske, 80 m tõkkejooksu ja kõrgushüppe. Rongis, Los Angelese OM-ile sõites lõbustas Babe võistluskaaslasi lõõtspillilugudega. Ka sellel alal oli ta kord Texase Sinise Lindi konkursil pälvinud auhinna. See vaimustas reportereid. Babe ütles: "Ma jätan kõik varju, seda ma tean."

Los Angeleses, asudes esmakordselt suurvõistluste starti, alustas Didrikson olümpiakullaga odaviskes. Tugevat konkurentsi pakkusid talle sakslannad Ellen Braumüller ja Tilly Fleischer. Esimest kolme kohta lahutas vaid 69 sentimeetrit. Babe saavutas oma tulemuse 43.69 esimesel katsel. Järgmistel katsetel ta enam ei pingutanud, sest õlg oli viga saanud.

Kolm päeva hiljem läks Babe võitma kuldmedalit 80 m tõkkejooksus. Ta tegi valelähte. Starter hoiatas teda, et järgmine valestart põhjustab tema väljalangemise. Babe oli ettevaatlik, lahkus stardist kõige viimasena ja jõudis teistele järele alles viiendal tõkkel. Finišijoonele jõudis ta koos kaasmaalase Evelyne Halliga. Mõlemad said ajaks 11,7 - uue maailmarekordi. Hilisem analüüs on näidanud, et olümpiavõitjaks tulnuks kuulutada Hall. Kuigi Los Angeleses kasutati paremusjärjestuse määramisel elektrilist ajavõttu ja fotofinišit, usaldasid kohtunikud tollal rohkem oma silmi. Nii tuli olümpiavõitjaks Didrikson.

Võistluste viimasel päeval proovis Babe oma jõudu kõrgushüppes. Põhikonkurendiks oli jälle Jean Shiley, kellega ta alles hiljuti oli jaganud USA meistritiitlit. Nüüdki hüpati võrdselt kuni maailmarekordilise 1.65,7-ni. See jäi piiriks mõlemale. Nüüd asetati latt kuus sentimeetrit madalamale ja esimesena hüppas Shiley. Ta ületas lati. Babe läks ka üle, kuid kohtunikud ei fikseerinud sooritust, väites, et sportlase pea ületas lati enne jalgu. Kuigi Babe protesteeris ja selgitas, et on kogu aeg nii hüpanud, öeldi: kui see nii oli, siis me ei märganud seda varem. Babe pidi leppima hõbemedaliga.

Aga miski ei vähendanud Didriksoni populaarsust, veel samal aastal võitis ta esimese oma viiest Associated Press'i aasta parima naissportlase autasust. Ning samal aastal eemaldati ta amatöörspordist, kuna oli lubanud avaldada oma foto ja intervjuu seoses ühe autofirmaga. Babe otsustas hakata elukutseliseks.

Babe oli ainuke naine David House'i korvpallivõistkonnas. Ta esines ka demonstratsioonmängus St. Louisi Cardinalsi võistkonnas, vastaseks Philadelphia Athletics. Ta mängis matši tennisetšempioni Vinnie Richardsiga, proovis õnne vodevillis, avaldas anekdoote, mängis lõõtspilli ning esines kõige erinevamatel spordialadel. Teenitud raha jagas ta perekonnaga.

1933. aastal pühendus Babe Didrikson täielikult golfile ja juba esimesel turniiril tuli medal. Ta lõi ühe 77-se ja see tähendas, et temast tõotab tulla maailma üks suurimatest golfimängijatest. Peagi võitis Babe USA amatöörmeistrivõistlused ja esimese ameeriklannana ka Briti lahtised meistrivõistlused. Ajavahemikul 1946 - 1947 võitis ta kokku 14 turniiri, siis läks elukutseliseks ja rajas daamide profigolfiassotsiatsiooni.

1938. aastal abiellus Babe George Zahariasega, 285 naela kaaluva maadlejaga, keda kutsuti Crying Greek from Gripple Creek ("Nuttev kreeklane lombakalt allikalt"). See oli idülliline abielu. Viiekümnendate aastate algul avastati Babel vähk. Associated Press'i poolt XX sajandi suurimaks naissportlaseks tunnistatud Babe Didrikson suri 27. septembril 1956. aastal 42-aastaselt vähki.

Olivér Halassy - vigase jalaga Újpesti poolkaitsja

Erilist lugupidamist väärib ungarlane Olivér Halassy (1928. aastani Haltmayer). Veepallis võitis ta kolm Euroopa meistri tiitlit (1931, 1934, 1938), kaks olümpiakulda (1932, 1936) ja ühe olümpiahõbeda (1928) ning 1931. aastal Euroopa meistritiitli 1500 m ujumises. Ja seda kõike vigase jalaga.

Olivér Halassy isa oli Ungari armee ohvitser ja soovis sama elukutset ka oma pojale. Ta armastas kehalist aktiivsust ja püüdis spordihuvi äratada ka pojas. Olivéri armastatuimaks tegevuseks oli jalgpallimäng - nagu peaaegu kõigil ungari poisikestel. Kuid saatus ei näinud talle ette jalgpalluri karjääri.

Ühel päeval koolist tulles juhtus parandamatu - poisike kaotas trammiõnnetuses vasaku jalalaba. 9-aastasel Olivéril ei tulnud enam mõttessegi saada kuulsaks sportlaseks, ta ei julgenud end kellelegi isegi näidata. Olivéri isa oli garnisoniülem ja poiss elas tema juures. Seal, garnisoni 20-meetrises basseinis algasid ujumistreeningud. Oma üllatuseks avastas Olivér, et jalalaba puudumine ei takistagi nii väga ujumist. 14-aastasena läks ta Újpesti ujulasse, seal mõõdeti teda kahetseva pilguga ja saadeti minema. Olivér tegi mõne aja möödudes uue katse, talle oli tähtis pääseda basseini mitte kaastundest, vaid võimete tõttu. Üks treenereist vaatas poisi tõmbeid põhjalikumalt ja leidis, et noores ujujas on märgata stiilitunnet. Võttis siiski veel kaks aastat, enne kui Halassy võis võistlemisele mõtlema hakata.

1925 aastal toimus iga-aastane 9 km pikkune ujumisvõistlus Doonaul läbi Budapesti. Üllatuseks endale ja teistele tuli Halassy kolmandale kohale. Sellest kordaminekust sai ta julgust ning asus veel innukamalt treenima. Järgmisel aastal peetud jõevõistlusel edestas ta seni võitmatuks peetud kuulsat pikamaaujujat István Pahokit. Mõne aja pärast puhkes uus sensatsioon: oma elu kuuendal võistlusel võitis Olivér Halassy Ungari meistritiitli 1500 m vabaujumises. Samal aastal Budapestis korraldatud Euroopa meistrivõistlustel jõudis ta 1500 m distantsil finišisse neljandana, jäädes vaid pisut maha võitjast Arne Borgist. Ühel päeval läks noor staar julge idee mõjul mängima veepalli ning enam ta lilla-valgete veepallimeeskonnast ei pääsenud. 1930. aastal said Újpestlased just tema suurepärase mängu tõttu esimest korda maa meistritiitli.

1931. aasta. EM-võistlused Pariisis. Halassy sihiks oli meistritiitel veepallis, kuid ta andis nõusoleku osaleda ka 1500 m vabaujumises juhul, kui võistkondlik punktiarvestus seda nõuab. Nõudis, sest sakslased ähvardasid ungarlastest mööda minna. Pärast viit kurnavat veepallimatši tuli Hallassyl 1500 m ujumise finaalis vastu seista sellistele tuntud meistritele nagu prantslane Taris ja itaallane Perentini. Veel 300 meetrit enne finišit ei uskunud ta oma võitu. Ungarlastest pealtvaatajad karjusid ennastunustavalt: "Olii!... Olii!..." Ja Halassy jõudis finišisse esimesena, edestades peafavoriiti Giuseppe Perentinit. Viimane viidi meelemärkusetult riietusruumi, Olivér kanti aga süles minema. Üks Prantsusmaa ajaleht hindas toimunut järgmiselt: see on suurim austusavaldus, mis võõramaalasest ujujale Pariisis osaks saanud. Samal EM-il aitas Halassy ka veepallimeeskonna kuldmedalile.

Edaspidi pühendus Halassy vaid veepallile. 1932. ja 1936. aasta olümpiamängudel kuulus ta võidukasse Ungari meeskonda. Üha sagedamini hakkas meistrile aga muret tekitama jalakönt. Pärast pingelisi matše tuli taluda lausa põletavaid valusid. Ta konstrueeris jala masseerimiseks elektrilise aparaadi, mis veidi leevendas jalale langenud koormuset tekkinud vaevusi.

Halassy surm oli traagiline, ta langes sõjajärgse Budapesti varemeis röövmõrtsuka ohvriks 1946. aastal. Isa alustatud sporditraditsiooni jätkas Olivéri tütar Katalin Szölke, kes 1952. aasta Helsingi OM-il võitis ujumises kaks kuldmedalit. Ujumisringkondades tunti teda kui "Katit, maailma esimest veekindlat beebit". Ta oli vaid kaheaastane, kui alustas ujumistreeninguid, basseini viis ema ta juba kuuekuisena. Ka veepallimäng jäi suguvõssa püsima, sest Katalin abiellus veepalluri, mitmekordse olümpiavõitja Kölmän Markovitsiga.

Olümpiamängude kajastamine Eestis

Eesti ajakirjanikke 1932. aasta Los Angelese olümpiamängudel ei olnud. Kuna teadus ja tehnika olid edasi arenenud (teleks, raadio), siis olid võistlustulemused kättesaadavad kõikidele ajalehtedele. Pikemad ülevaated mängudest ilmusid Alfred Maasiku ja Aleksander Klumbergi vahendusel Eesti Spordilehes alles pärast olümpiamänge. Klumbergil oli plaanis välja anda ka 100-leheküljeline rikkalikult piltidega varustatud olümpiaraamat, kuid kahjuks see plaan ei teostunud.

Pakume valiku meie olümpialaste üle 60 aasta tagustest tähelepanekutest ja muljetest, samuti olümpiakilde Päevalehe erikirjasaatjatelt Valter Palmilt ja Henry Grisilt. Peatähelepanu on pööratud võistlusvälisele küljele - elu-olule Los Angeleses ja olümpiakülas.

Alfred Maasik kõneleb olümpiamängudest

"... Los Angelesi jõudes oli meie esimeseks teekonnaks peaesindaja prof. Piipi, Los Angelesi eestlase August Morse ja attashee Kodili saatel olümpiakülla minna eneste kohalejõudmist registreerima. Küla asus linna serval väikese mäekese otsas ja sinna minemiseks kulus kesklinnast umbes 40 minutit autosõitu. Linnatänavad olid kogu pikkuses palistatud kõigi rahvuste lippudega ja iga saja sammu järele võis näha ka üht Eesti lippu. Western Pacific jaama esiküljel oli aga ainult kaks lippu: Ameerika tähelipp ja Eesti sini-must-valge. Nähtavasti oli jaamaülemaks eestlane.

... Eesti meeskonna registreerimise järel tõmmati olümpiaküla lipuvardasse Eesti lipp. Külas olid kõik majad ehitatud neljale inimesele. Majal oli kaks tuba ja üldiselt soetatud kõigi tarvilikkude ja mittetarvilikkude mugavustega: tush, telefon, aurusaunad vannide, tushide ja masseerimiseruumidega. Voodipesu ja silmarätikud vahetati korralikult igal hommikul. Ka oli külas oma teater ja kino. Viimases näidati kogu võistluste kestvusel eelmisel päeval vändatud olümpiavõistlusi. Peale selle oli külas veel postkontor, haigla ja hambaarsti kabinet. Küla ise oli traatvõrguga piiratud, mille taga hobustel vahti pidasid cowboyd, et ära hoida soovimatu elemendi ligipääsu. Et olümpiakülla naisi sisse ei lastud, on ka eestlastele vist juba teada. Ainuke naine, kellele see au aga osaks sai, oli pesude korraldaja. Meid paigutati vähemaarvuliselt esindatud osavõtjate rajooni, kust aga hiljem üle kolisime, kuna toitlustamine polnud meile küllaldaselt sobiv. Saime soomlaste ligidusse ja nende esindaja kolonel K.E. Levälahti lahkel loal saime toidu soomlaste köögist.

... Olümpiamängude avamispäeval asusime koos teistega rongkäigus teele staadionile. Kõige ees sammusid kreeklased. Meie väikese meeskonna ees olid egiptlased ja meie järel soomlased. Staadionil võttis 100.000 pealine rahvahulk Eesti ilmumise soojalt vastu, sest juba paar kuud enne mänge olid meie attashee Kodil ja prof. Piip alustanud ajakirjanduse kaudu Eesti tutvustamist. Muuseas saadeti ka Tartust pärit eestlanna pr. E. Juudas Chicaho ülikooli kulul Los Angelesi laulma. Proua esines Eesti lauludega Shrineri auditooriumis ja ka raadios. Pr. Juudas esines alati eesti rahvariietes ja pidas ka palju kõnesid Eesti üle. Lisaks pr. Juudasele ka pr. Elvy Kaalep tutvustas Eestit. Temast kui paremast lendurist ja ookeani vallutajast võis igapäev lehtedes midagi leida. Eesti ja ta sportlaste vastu tunti suurt huvi ja meie olime kutsutud külalised reale seltskondlistele ballidele ja saime kutseid ka kinokuulsuste õhtusöökidele. Pidime aga kõik lahkesti tagasi lükkama, kuna esimeseks hooleks oli olümpia treening. Pärast võistlusi kasutasime aga külalislahkust õige suurel määral. Lisaks kõigele kuulsime, et ujumises kuldmedali võitnud Eleanor Holm olevat eestlanna. Kahjuks kuulsime seda niivõrd hilja, et isiklikult selles veenduda.

... Olümpiamängude eelseks huvipunktiks oli Nurmi, kellest ajakirjandus igapäev midagi teatavaks tõi. Kui kongressi otsuse järele Nurmi osavõtt võistlustest keelati, mõjus see õige masendavalt soomlastele. Oli märgata nende tuju langust ja viha rootslastele ja sakslastele. Meie tundsime soomlastele täiel määral kaasa. Kuid ka meie Käppa ähvardas Nurmi saatus. Päev enne maadlusvõistlusi tuli meie juurde rahvusvahelise maadlusliidu esimees soomlane V. Smeds ja teatas, et kolme rahvuse nõudmisel Käpp tahetakse elukutseliseks tunnistada, kuna ta olevat New Yorgis tasu võtnud oma esinemiste eest. Aktsioon tuli ootamatult, kuid meie pareerisime selle kõige kategoorilisemalt. Käskisime Ameerika liidult järele pärida, mida ka viivitamatult telegraafi teel tehti. Muidugi osutus Käpp täiel määral amatööriks ja nii oli see vahepealne viperus lahendatud. Kuid sellegipärast ei olnud Käpal õnne, kusjuures kaotusele kaasa aitas oma kohtuniku puudumine.

... Ka minul ei olnud õnne. Sain kaasa teha ainult 50 km käimises, kuid maratonist pidin loobuma. Käiguvõistlusele oli üles antud 19 meest, starti ilmus aga 15. Poole maa järele olin seitsmes ja nagu mulle minu juht A. Morse teatas, olevat mul olnud võimalus kohale tulla. Kolmveerand maa järele hakkas mu käiku takistama aga parem jalg. Kingasse oli liiv sattunud ja see hõõrus mu varba veriseks, kuni see üleni paistetas. 8 km enne finishi olin sunnitud kiirust vähendama ja lõpetasin käigu kümnendana. Järgmisel päeval oli maratonijooksjate arstiline ülevaatus, kus arstid mu varbale operatsiooni tegid, mille järele aga jalg koguni üles paistetas. Kahju oli loobuda, kuid ka parata polnud midagi. Nii ei saanud ma kodumaalastele midagi oma võimalikkudest võimetest näidata.

... Kuigi meie, eestlased, seekordsetel mängudel vaeslapse ossa jäime, ei olnud meie kaotus siiski nii masendav, kui sakslastel ja soomlastel. Mõlematel oli kõik käepärast: vilunud esindajad, kohtunikud, treenerid, massöörid jne., kuid ei saavutatud siiski neid resultaate, mida oleksid pidanud. Ka lätlased olid paremini esindatud: kahe võistleja kohta kaks esindajat ja lisaks veel üks ajakirjanik. Los Angelesi olümpiamängudega oli Eestil bad luck, kuid loodame, et järgmistel mängudel meil good luck on, mis vast lepitab meie seekordse ebaõnnestumise."

Aleksander Klumberg: Olümpia keerises

"... Pealtvaatajaskond Los Angelesis oli rekordne ja reklaam selle saavutamiseks oli suurem isegi ameerikaslikust, millise mõiste all harilikult suurt reklaami defineeritakse. Olümpiareklaamiga tegid "shnitti" nii mängude korraldajad kui ka igasugused ärid. Ei saadud vist sammugi astuda, kui poleks satutud olümpia sümboolsele viisringile. Isegi apelsiinidele ja banaanidele oli surutud 5 ringi, rääkimata muudest kaubaartiklitest. Kaelasidemed, riided, panama kübarad, autod jne., igal neist ilutses 5 ringi. See tuletas järjest meelde olümpiamänge ja ühtlasi reklaamis kaupa. Ka kabreed, lokaalid ja muud selletaolised asutised tegid reklaami mängudele ja omale. Nii näiteks neis korraldatud tantsuvõistlustel anti parimatele auhindadeks olümpiamärgid ja pisima kui asja juures maaliti ikka olümpiamängud silme ette. Lisaks veel muu reklaam, nagu karnevalid, igasugused protsessioonid, broshüürid jne., siis oli aru saadav, et 200.000 ameeriklast sõitis väljaspoolt Los Angelesi, kiiludes kõik hotellid.

... Teisel päeval võis juba tervet avamistseremooniat näha olümpiaküla kinos. Muide: olümpiaküla kino oli midagi muud, kui me tavaliselt kino all mõistame. See oli vabaõhuetenduste kino. Teatavasti vaheldub geograafilisest asendist Los Angelesis päevavalgus ööpimedusega meie mõistes välkkiirelt. Sarnast pikaldast üleminekut, nagu see omane meil ja üldse maakeranabadele lähedastes vööndites, seal ei tunta. Nii ei ole seal ka meil nii armastatud "valgeid öid". Kell 7 õhtul, mil ka vabaõhukino etendused algasid, valitseb maad täieline pimedus. See võimaldabki vabaõhukino etendused. Ühele mäenõlvale oli ehitatud lava ja siia projekteeriti kõik eelmise päeva sündmused. Teisel pool astmetaolisel mäenõlvakul võttis aga aset terve olümpiaküla elanikkond. Ma pole kunagi varem ega hiljem ühte asja nii täpselt kahekordselt üle elanud, kui Los Angelesi vabaõhukino etendustel. Filmimise täpsus oli otse eeskujulik. Väga vähe jäeti vahele. Isegi eeljooksud ei puudunud. Sealjuures sündis filmi demonstreerimine samas tempos, nagu ta tegelikus elus oli. Kõige huvitavam jooksude juures oli see, et filmi demonstreerimisel teatud jooksu stopperiga võttes ühtus saadud aeg ametlikult väljakuulutatud ajaga peaaegu täpselt. Nii näitas Ameerika kino alal, mis vähegi suutis.

... Üldiselt möödus terve ennelõuna olümpiakülas elavas liiklemises. Eriti palju harrastati igasuguseid ajaviitemängusid. Mängiti palli ja kui kuskil kaks inimest selle kallal juba ametis oli, tekkis juurde kohe terve trobikond. Lisaks tegeleti muude mängudega, kusjuures sakslased rohkem golfi, soomlased väikest lauapiljardit mängisid, rootslased klopsisid ping-pongi jne. Mida aga näha ei olnud, see oli koroona. Ka yo-yo'd ei tuntud veel. Kuid kõiges selles moodsas keelte ja rahvuste Babülonis torkas silma, et rahvuste vahet üldse ei tuntud. Kellel aga pall on, sinna asusid varsti kõigist rahvustest atleete manu ja lärmitseti ja vallatati koos. Isegi need rahvused, kes poliitilises elus üksteisega vaenujalal seisid, olid siin suurimad sõbrad. Mul isiklikult oli sarnane ülev tunne, nagu oleksid kõik siiakogunenud inimesed vaatamata nende päritolule üksteisest kaugetest maakera soppidest, kui üks pere, kui ühe ainsa ema lapsed. Sport on ja jääb suurimaks rahvaste lähendajaks maailmas ja suudab sel alal rohkem ära teha, kui igasugused mittekallaletungi lepingud ja rahvasteliidud.

... Lisa ajaviitenumbreid muretsesid veel yankeed indiaanlaste esinemisega ratsahobustel. Nende esinemiseks oli ehitatud eriväli ja pealtvaatamine oli maksuta, nagu kõik lõbud külas. Küll Ameerika olümpiakomitee maksis! Indiaanlased esinesid paaril korral ja nende gasrollid andsid silmad ette seninähtud tsirkuse etendustele. Nii seoti hobustel esimesed ja tagumised jalad nööridega kinni ja kui hobused pantritena karglesid, tegid indiaanlased nende turjal kõige virtuooslikumaid trikke: kasvatasid tiritamme, tegid "stoikat", saltomortalesid jne. Jälgisime hinge kinni pidades. Lisaks demonstreerisid nad oma rahvatantse, kareldes poolkägaras kuidagi meie kaera-jaani taoliselt ühes käes püss, mida vahelduseks paugutati, kuna teises läikis pikk nuga.

... Vaikus külla tekkis uuesti kella 12 - 2 vahel, mil oli avalik lõunatund. Kuna võistlused (ka treeningtunnid) algasid kell 2.30, siis lõunatasid kergejõustiklased juba kell 12. Pealelõunal oli olümpiaküla tühi ja igav, nagu oleks tast katk üle käinud. Tardumusest ärkas küla alles kella seitsme paiku õhtul, kui võistlustelt ja treeningutelt tagasi tuldi. Kinnitati veidi keha ja siis hakati ümber vaatama õhtu lõbusaks möödasaatmiseks. Kõik olid ju inimesed kõigi selle juurde kuuluvate nõrkuste ja hüvedega, nii et askeeti keegi mängida ei tahtnud. Paljud olid ju ka kohale sõitnud lõbuks. Õhtu möödasaatmiseks oli kari mitmekesiseid võimalusi. Nii õitses ka flirt olümpiaküla ees. Flirditi ja kurameeriti rohkem omamaalastega, sest Los Angelesis leidus igast rahvusest elanikke. Ka eestlased ei puudunud siin. Külaliste vastuvõtmiseks oli olümpiaküla väravate juures kaks suurt aulat. Siin oli oma dancing-ruum, siin oli raadio, siin sai vestelda jne. Raadioga õnnestus meil isegi Euroopat häälestada. Loomulik, et atleedid kogunesid siia kõige piinlikumalt riietatud. Riietumise piinlikkus ei seisnenud aga moekarjetes, vaid puhtuses ja korralikkuses. Sportlased olid riietatud oma esindusdressi nii, nagu see igal rahvusel staadionil esinedes oli. See oli kirev värvide segu. Ainult mõningad esindajad kandsid kraesid kaelas ja selle nägemine kujunes nii naljakana, nagu oleks teatud lindude sekka mõni võõrapärane lind eksinud. Lõbusat nalja sai meie olümpiamehe Osvald Käpaga, sest Käppa peeti muhameedlaseks. Igatahes säärase küsimusega pöördus paar inimest minu poole, kes nägid mind Käpaga juttu ajamas. Kui lähemalt peatuda Käpa isikul, siis andis ta sellise arvamise tekkimisele ka põhjust. Käpa pead ilustas sinine paret, seljas pruun nahkjope, ümber kaela suur rätt ja jalas villased, karvased püksid laiade punaste lampassidega. Lisaks veel Käpa pruun ärapõlenud näovärv ja väikesed silmad ning muhameedlane oligi valmis.

... Peale dancingu võis ennast lõbustada veel küla kohvikus, mis asus samuti väravate juures. Siia pääses kõige suuremal määral sisse võõraid ja õieti kujunes see kohaks, kus tehti igasuguseid tehinguid spordi ja muul alal. Nii oli olümpiaküla kohvik rohkem midagi börsi, kui mitte koguni mustabörsi taoliseks kohaks. Mustaks börsiks nimetan teda sellepärast, et seal salaja kaubeldi alkoholiga. Muidugi ei olnud müütajateks kohviku pidajad, vaid Kanadast ja mujalt kohalesõitnud isikud. Tarvitajateks olid aga yankeed ise. Olümpiaatleetide kiituseks peab nimetama, et viimased sellest kohvikust kõrvale hoidsid.

... Igasuguse informatsiooni saamiseks oli külas kümned bürood, kusjuures huvitav oli see, et igale rahvusele oli oma büroo asutatud, kus teenisid ka vastavast rahvusest Ameerikas elutsevad isikud. Ka Eestile oli olümpiakülas oma büroo määratud, kuid kuna eestlasi Los Angeleses näputäis oli, siis suleti büroo tööpuudusel. Üheks suureks vastutulekuks olümpiaatleetidele oli ka asjaolu, et iga osavõtja võis mängude kestvusel kolm tasuta raadiotelegrammi koju saata."

Päevaleht

"... Soome olümpiameeskonda tabas uus raske õnnetus, mis Nurmi diskvalifitseerimise kõrval andis tervele võistlusmeeskonnale teise masendva hoobi. Vähe aega enne õhtut põles maha soomlaste soovil olümpiakülla ehitatud soome saun. Õnneks omab olümpiaküla iseseisva tuletõrje, mille tõttu see kiiresti kohale alarmeerituna suutis takistada tule levimist teistele ehitistele. Kuna sauna põlemisega tekkis kartus, et kogu olümpiaküla põleb maha, algas külas üldine paanika. Nii tuleb soome olümpiameeskonnal kõige kibedamal võistlusajal ajada läbi ilma hädavajaliku saunata. Soomlased näevad sauna põlemises ja Nurmi osavõtu keelus üldse halba ja tähendusrikast ennustust eelolevaks olümpiaadiks.

... Los Angelesi olümpiastaadionil käis võimlemisharjutustel haruldaselt vähe pealtvaatjaid. Võimlemist jälgisid ainult üksikud fanaatikud. Korra oli siiski 500 pealtvaatajat, kes aga sadatuhat inimest mahutavasse tribüüni ära kadusid. Ja needki pealtvaatajad ei kannatanud välja sagedasti kogu võistlusaega, mis hirmsasti venis. Võistlus hobusel võimlemises kestis näiteks üle kolme tunni. Resultaadid lubati kuulutada alles järgmisel päeval ja võistluste lõpul oli pealtvaatajaiks ainult orkester, neli ajalehemeest ja staadioni teenijaskond. Pole see võimlemine sugugi populaarne.

... Paavo Nurmi ei läinud staadionile ega teele maratonijooksu vaatama. Ta veetis aja olümpiakülas ja istus seal rahulikult söögisaalis, kui teised saabusid staadionilt ja teatasid võitja Zabala resultaadi. "Oleksin võitnud viie minutiga," ütles Paavo ja jätkas söömist.

... Los Angelesis äratas piinlikku tähelepanu Jim Thorpe, 1912. aasta mängude kümnevõistluse võitja, kes ei saanud pääsetähte staadionile. Üks ajalehemees toimetas Thorpe siiski kuidagi staadionile. Juhtumist sai teada Ühendriikide asepresident Curtis ja andis Jim Thorpele pääsetähe presidendiloozhi. Nii istub siis Ühendriikide asepresident kõrvuti indiaanlase Thorpega.

... Tolanile ja Metcalfe'ile korraldasid Los Angelesi neegrid pidustuse puht-Aafrika stiilis, mida mõlemad olümpiakangelased mäletavad vist kogu elu aja. Tantsiti, karjuti ja möirati ning lõppeks tõusis vaimustus nii suureks, et Tolan ja Metcalfe sattusid hädaohtu. Võitjailt nõuti mälestusesemeid, ja kui neist tuli maailma kiirematel meestel puudus, siis asuti vägivaldselt meeste riiete kallale. Lipsud ja kraed rebiti tükkideks. Igaüks tahtis saada vähemalt väikese tükikese neist mälestuseks oma värvilistelt olümpiavõitjailt."

Viimati muudetud: 11.06.2004