| UUDISED | SPONSORID |
MOSKVA 1980
| Tallinn 1980 - olümpiamängude purjeregatt | Huvitavamaid fakte |
| Olümpialood - Sebastian Coe ja Steve Ovetti rivaliteet |
 |
Võistlus: XXII nüüdisaegsed olümpiamängud. |
Olümpialinn: Nõukogude Liidu pealinn Moskva. Esimest korda kroonikas mainitud 1147. aastal.
Asend: Ida-Euroopa lauskmaa keskosas Moskva jõe ja sellesse suubuva Jauza jõe kaldal.
Peamised vaatamisväärsused: Kreml, Punane väljak, Relvapalat, Tretjakovi galerii, Idamaade Rahvaste Kunsti Muuseum, Ajaloomuuseum, Suur Teater.
 |
Kinnitati olümpialinnaks: Moskva oli esimest korda kandideerinud olümpialinnaks 1970. aastal, kuid kaotas siis Montrealile häältega 28:41. Teisel katsel, ROK-i 75. istungil Viinis 1974. aastal oli Moskva võit ülivõimas. Ainus konkurent Los Angeles jäi alla häältega 22:39. ● Moskva olümpiamängude logo |
 |
Peaareen: Lenini-nim. Keskstaadion Lužniki spordikompleksis, 103 000 pealtvaatajakohta. Staadion valmis aasta enne 1957. aasta Moskva rahvusvahelise noorsoofestivali üritusi. Kompleksi kuulsid veel Lužniki Spordipalee, Družba spordihall, Väike areen ja ujumisstaadion.
● Lenini-nim. Keskstaadion Lužniki spordikompleksis |
Peastaadionil võisteldi kergejõustikus ja jalgpallis ning peeti ratsutamise Grand Prix. Väikesel areenil ja Družba hallis võisteldi võrkpallis, ujumisstaadionil peeti veepalliturniir ning Lužniki Spordipalees toimusid võistlused võimlemises ja judos.
Teisi võistluspaiku: Krõlatskoje spordikompleks (290 ha),12 kilomeetrit olümpiakülast. Võisteldi sõudmises, aerutamises, vibulaskmises ja jalgrattasõidus. Aerutamis- ja sõudmisstaadionil oli raja pikkus 2300 meetrit ja laius 76 meetrit (21 000 pealtvaatajakohta). Vibulaskmisareenil oli 70 võistlusrada ja pealtvaatajakohti 3000 inimesele. Velotrekil oli raja pikkus 333,33 meetrit ja laius 9 - 10 meetrit, raja kalle kaartes 42° ning sirgetel 11°, materjaliks siberi lehis. Istepaiku oli velodroomil 6000 inimesele. Omapärase katusekonstruktsiooni pärast (arhitektid N. Voronina, A. Ospennikov ja V. Gagajev) kutsuti velodroomi Liblikaks. Maanteejalgratturite grupisõit toimus spetsiaalselt rajatud 13,64 kilomeetri pikkusel asfaltkattega rajal (laius 7 - 14 m), finišipaigas istekohti 4000. Meeskonnasõit peeti Moskva - Minski maanteel.
Spordikeskus Olimpiiski Prospekt Mira maa-alal, 25 kilomeetrit olümpiakülast. Suurim Moskva olümpiamängudeks rajatud uus spordikompleks (peaarhitektid M. Posohhin ja B. Thor, 1977 - 1980), kuhu kuulusid Euroopa suurim ja maailmas suuruselt kolmas sisehall (45 000 istekohta), mis võistluste ajaks jaotati heli summutavate vaheseintega kaheks osaks, seal võisteldi poksis ja korvpallis ning ujumishall, kus peeti olümpiavõistlusi ujumises ja vettehüpetes (13 190 pealtvaatajakohta).
Dünamo spordikompleks Petrovski pargis Leningradski Prospekti ääres, 21 kilomeetrit olümpiakülast. Suur Dünamo staadion oli Moskva vanimaid spordiväljakuid, mis valmis juba 1923. aastal. Hiljem ehitati juurde väike Dünamo staadion, mitmed harjutusväljakud, kergejõustiku- ja jalgpallihall (116 × 66 m), võimlemishall (54 × 36 m) ning ujula. Olümpiamängude ajal olid Dünamo spordikeskuses loodud harjutamisvõimalused kergejõustiklastele, poksijaile, võimlejaile ja vehklejaile. Olümpiavõistlusi peeti jalgpallis (Suur Dünamo staadion) ja maahokis (Väike Dünamo staadion).
 |
AKSK spordikompleks Leningradi Prospektil, 23 kilomeetrit olümpiakülast. Armee spordikeskus valmis 1962 ja AKSK uus kergejõustiku- ja jalgpallihall 1979. Olümpiavõistlusi peeti maadluses ja vehklemises (Uus hall) ning korvpallis (Spordikeskus).
● Maanteejalgratturite grupisõit toimus spetsiaalselt rajatud rajal |
Dünamo spordihall Lavotškini tänaval, 32 kilomeetrit olümpiakülast. Ehitati olümpiamängudeks aastail 1976 - 1979, arhitektid I. Mitšaljov, J. Rozanov ja V. Milaševski. Võistlusi peeti väravpallis.
Izmailovo spordikompleks, 1200 ha pargialaga ja 100 000 elanikuga Moskva linnaosas, 35 kilomeetrit olümpiakülast. Kehakultuuriinstituudi õpilastele mõeldud universaalne spordipalee (arhitekt B. Jofan, 1976 - 1979), kus peeti olümpia tõstmisvõistlused. Istekohti 5000. Samas kompleksis kolm basseini, spordiväljak ja 10 000 inimest mahutav hiigelhotell.
Sokolniki spordikompleks Sokolniki pargis, 30 kilomeetrit olümpiakülast. Kompleks valmis 1973. aastal Moskva universiaadiks ja uuendati 1977 - 1979. Võisteldi meeste ja naiste võrkpallis (80 000 pealtvaatajakohta).
Bittsa ratsaspordikeskus Bitsevski pargis, 10 kilomeetrit olümpiakülast. Moskva traditsiooniline tervisevõimlejate lemmikpaik, kuhu 1975 - 1979 rajati moodne ratsutamiskeskus (peaarhitekt L. Djubek), koos takistussõidustaadioniga (12 000), maneeži, koolisõidustaadioni (3000), lasketiiru, ujula ja hobusetallidega (440 kohta).
Dünamo lasketiir Mõtištšis, 47 kilomeetrit olümpiakülast. Valminud 1925, uuendatud 1980, pealtvaatajakohti 4000.
Olümpialinnad: Kiievi Keskstaadion (100 000) - jalgpall, Leningradi Kirovi-nim. staadon (80 000) - jalgpall, Minski Dünamo staadion (55 000) - jalgpall, Tallinna Purjespordikeskus (5000) - purjetamine.
Korralduskomitee esimees: Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu aseesimees Ignati Novikov.
Korralduskomitee aseesimehed: V. Promõslov, S. Pavlov, I. Denissov, V. Popov, V. Smirnov, V. Kotsemissov, V. Bõkov, A. Green, V. Koval, I. Kozulja, G. Rogulski, U. Rudoi.
Korralduskomitee peasekretär: Aleksandr Greško.
Osakonnajuhatajad: V. Rodištšenko (spordivõistlused), V. Sertšenko (propaganda), V. Sovva (ajakirjandus), V. Polištšuk (infosüsteemid, raadio, televisioon), V. Prokopov (rahvusvahelised suhted), V. Kondratjev (majandus), N. Novožilov (protokolli- ja tseremooniaosakond), A. Kislov (olümpiatule toomine, avamis- ja lõputseremoonia), I. Tumanov (tseremooniate kunstiline külg), V. Zaitsev (teenindus, tehnika), A. Safonov (tervishoid), I. Holod (olümpiaküla), O. Sapožnin (purjeregatt).
Võistluste patroon: NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Leonid Brežnev.
Piletiga pealtvaatajaid kokku: 5,5 miljonit, kõigi aegade suurim pealtvaatajate arv olümpiamängudel.
Majutus: olümpiaküla (peaarhitekt Jevgeni Štamo) Mitšurini prospektil (107 ha), kokku 18 kuueteistkümne korruselist hoonet (12 000 voodikohta). Avamispäev 27.06.1980, sulgemine 10.08.1980. Külalistele oli Moskva hotellides kokku 27 000 voodikohta, neist suurim hotell Izmailovos (10 000). Ajakirjanikud elasid hotellis Rossija (5890), raadio- ja telereporterid hotellis Kosmos (3500) ja kohtunikud hotellis Sport (1000).
Osalenud riike: 81.
Esmakordselt: Angoola, Botsvaana, Jordaania, Küpros, Laos, Mosambiik, Simbabve (1964 Põhja-Rodeesia), Šeišellid.
Olümpiamänge boikoteerinud riigid: Albaania, Argentiina, Bahrein, Bermuuda, Kaimanisaared, Kanada, Hiina RV, Honduuras, Gambia, Hongkong, Indoneesia, Samoa LV, Saudi Araabia, Iisrael, Keenia, Malaisia, Liechtenstein, Malaavi, Mauritaania, Pakistan, Paraguai, Filipiinid, Singapur, Tai, Tuneesia, Türgi, Uruguai, USA.
Ei vastanud kutsele: Antigua, Hollandi Antillid, Bahama, Bangladeš, Barbados, Belize, Boliivia, Kesk-Aafrika Vabariik, Tšiili, Lõuna-Korea, Elevandiluurannik, Egiptus, Fidži, Gaana, Haiiti, Libeeria, Jaapan, Monaco, Maroko, Norra, Paapua Uus-Guinea, Salvador, Somaali, Sudaan, Svaasimaa, Tšaad, Togo, Neitsisaared, Sair.
Kutset ei saadetud: Taipeile, Iraanile, Katarile. Need riigid polnud täitnud ROK-i nõudmisi.
Osalenud sportlasi: 5326. Andmed Moskva olümpiamängudest osa võtnud sportlaste arvu kohta on olnud vastukäivad. Mängude algul teatati võistlejate arvuks 5677 või 5687, mängude ajal 5803 ja võistluste lõppedes 5928 või 5923. Osavõtjate nimekirjas esines kokku 5903 nime, kuid osa sportlasi andsid võistkonnad üles selleks, et saada rohkem treenerikohti. Viimastel andmetel on sportlaste arvuks jäänud 5326.
Suurim võistkond: Nõukogude Liit - 560 sportlast.
Väikseim võistkond: Birma - 2 võistlejat.
Spordialasid kavas: 23 (kergejõustik, ujumine, veepall, vettehüpped, võrkpall, korvpall, maahoki, jalgpall, väravpall, vehklemine, poks, maadlus, tõstmine, moodne viievõistlus, aerutamine, sõudmine, vibulaskmine, laskmine, võimlemine, jalgrattasport, judo, ratsutamine, purjetamine). Esmakordselt võistlesid naised maahokis.
Võistlusalasid: 203.
Kergejõustikualasid: 38 (neist 14 naiste ala). Uuesti võeti kavva meeste 50 kilomeetri käimine.
Näidisalad: polnud kavas.
 |
Võistluste avaja: NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Leonid Brežnev. ● Olümpiamängud avas NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Leonid Brežnev |
 |
Olümpiatule teekond: Olümpia - Ateena - Delphi - Saloniki (Kreeka) - Blagoevgrad - Sofia - Russe (Bulgaaria) - Bukarest - Bacau - Iasi (Rumeenia) - Chisinau (Moldaavia) - Tšernovtsõ - Vinnitsa - Kiiev - Poltaava - Harkov (Ukraina) - Belgorod - Kursk - Orjol - Tuula - Moskva. 30 päeva väldanud tõrvikuteatejooksul läbiti 4982 kilomeetrit. Olümpiatõrvik: kaal 900 g, kõrgus 55 cm, gaasivaru põlemisaega 10 minutit, tõrviku kavandi autoriteks Leningradi inseneride rühm Boriss Tutšini juhtimisel. Kokku valmistati tõrvikuid 5000.
● Olümpiatule süütas korvpallur Sergei Belov |
 |
Olümpiahümn(id): Spiridon Samarase ROK-i ametlik olümpiahümn, Moskva olümpiamängude tunnushümn Fiesta Overture (helilooja Dmitri Šostakovitš), Olümpiasümfoonia (helilooja Vladimir Komarov).
● Olümpiamängude avatseremoonia |
Olümpialipp: Belgia Olümpiakomitee poolt 1920. aastal kingitud ametlik olümpialipp. Montreali esindajatena tõid lipu staadionile tookordsed olümpiatule süütajad Sandra Henderson ja Stephane Prefontaine. Tavaliselt teeb seda eelmise olümpialinna linnapea, kuid Kanada boikoti tõttu keeldus Montreali meer Jean Drapeau sellest ritualist. Kanadalased andsid lipu üle ROK-i presidendile lord M. Killaninile ja too omakorda Moskva linnapeale Vladimir Promõslovile nelja-aastaseks säilitamiseks.
 |
Avatseremoonia: avapidustuste uudsusena tervitasid olümplasi avakosmosest Saljut-6 pardalt juba kolm ja pool kuud avaruses viibinud kosmonaudid Leonid Popov ja Valeri Rjumin, kelle suured kujutised ilmusid staadioni hiigeltabloole ja nende tervitus transleeriti kõvahäälselt pealtvaatajaile. Ava- ja lõputseremoonia režii: Aleksandr Pasternak. ● Moskva olümpia avamine |
 |
Autasud: kuld-, hõbe- ja pronksmedalid. Kullast ja hõbedast valmistatud kuldmedaleid (60 × 3 mm, kaal 134,1 grammi, kulda 6 grammi) valmistati kokku 483 ja neid anti 416 sportlasele. Medali avers - 1928. aasta olümpiamängudeks Giuseppe Cassioli loodud süžee, revers - olümpiatuli, jooksurada ja Moskva olümpiamängude tunnus (kavand Ilja Postola). ● Olümpiamängude medal |
 |
Olümpia mälestusmedal: kavandi autor Angelina Leonova, valmistaja Leningradi Rahapada. Medalil oli kujutatud staadion, Moskva olümpiamängude embleem ja Punane väljak. Olümpiaembleem: Rezeknest pärit kunstniku Vladimir Arsentjevi kavandatud puna-valge sümbol "Massispordist tippsportlaseks", mis võitis orgkomitee korraldatud konkursil 26 000 osavõtja seas esikoha. |
Olümpiarahad: neli erinevat mündisarja nominaalidega 1; 5; 10; 100 ja 150 rubla. Esimene sari 25.10.1977. Üherublased vasenikli sulamist (6 teemat), viie- ja kümnerublased hõbedast (kümme teemat, vermiti 450 000), sajarublased kuldmündid (kuus teemat, 180 000), saja viiekümne rublased plaatinamündid (viis teemat, 40 000). Teemadeks peamiselt olümpiaareenid, olümpiasümbolid ja antiikolümpiamängud.
Olümpiafilm: kaheosaline olümpiafilm "Oo sport, sa oled rahu" (1980), režissöör Juri Ozerov, käsikiri Ozerov ja Boriss Rõtškov.
 |
Olümpiamaskott: Moskva kunstniku Viktor Tšižikovi loodud karupoeg Miška; kelle rahu ja sõbralikkust sümboliseeriv kuju on pärit vene muinasjuttudest. ● Moskva olümpiamängude maskott karupoeg Miška |
 |
Kultuuriprogramm: olümpiamängude kultuuriüritused National Fine Art kestsid kokku poolteist aastat (1.07.1979 - 1.10.1980), mille jooksul korraldati 1500 kontserti, 144 ooperi- ja balletietendust, 450 kunstinäitust, 350 tsirkuseetendust jm. |
Paraolümpiamängud: alates 1960. aastast korraldatakse olümpiamängude raames ka võistlusi invaliididele (paraolümpiamänge). Tavaliselt toimuvad need samas riigis, kus ametlikud olümpiavõistlusedki. Nõukogude Liidus ei tunnistatud füüsiliste puuetega inimeste sporti ja nii toimusid paraolümpiamängud Hollandis Arnheimis.
Infovahendid: ilmusid viies erinevas keeles perioodilised väljaanded Olympic Panorama ja Olympiad `80. Mänge vahendas 5391 akrediteeritud ajalehe-, raadio- ja TV-reporterit ning üle 300 fotograafi. Televisiooni kaudu jälgis võistlusi iga päev üle 1,5 miljardi inimese: Intervisioon (Ida-Euroopa), Eurovisioon (Lääne-Euroopa). Ameerika Ühendriikide NBC katkestas 85 miljonili dollarilise televisiooniülekannete lepingu ja kaotas kindlustusest hoolimata suure summa.
Dopingukontroll: dopingukeskus asus Kazakovi tänaval, võistluspaikades 31 laborit, milles olid tegevad 27 arstiderühma. Dopingukomitee esimees dr. Viktor Rogozkin. Kokku tehti 2100 dopingutesti, millest ükski ei olnud positiivne.
Eestlased olümpiamängudel: Nõukogude Liidu koondises võistlesid kergejõustiklased Heino Puuste, Jaak Uudmäe, Enn Sellik ja Jüri Tamm, purjetajad Sergei Ždanov, Nikolai Poljakov, Vladimir Ignatenko ja Aleksandr Zõbin, ujuja Ivar Stukolkin, veepallur Mait Riisman ning võrkpallur Viljar Loor.
 |
Eestlased olümpiamedalil: kuldmedal - Jaak Uudmäe (kolmikhüppes), Viljar Loor (NL võrkpallimeeskonnas), Ivar Stukolkin (NL 4 × 200 m vabaujumise võistkonnas), Mait Riisman (NL veepallimeeskonnas); hõbemedal - Nikolai Poljakov (purjetamises Solingul); pronksmedal - Jüri Tamm (vasaraheites), Ivar Stukolkin (400 m vabaujumises).
● Jaak Uudmäe võitis kuldmedali kolmikhüppes |
Poliitilised mõjutused: USA presidendi Jimmy Carteri algatatud olümpiaboikott avaldas eelkõige mõju sportlastele, kes ei saanud võistelda ja nii jäid teenimatult olümpiamedalitest ilma paljud tippatleedid. Viimati oli olümpiamängudel osalenud vähem riike 1956. aastal Melbourne'is (67 riiki) ja vähem sportlasi 1968. aastal Méxicos (5531). Nõukogude Liidus oldi siiski rahul, sest USA algatatud boikott jäi oodatust kesisemaks. Paljud riigid otsustasid mängudel esineda Rahvusvahelise Olümpiakomitee lipu all. Konkurentsivaesteks jäid võistlused ratsutamises, meeste kergejõustikus ja ujumises ning veel mõnel alal. Samal ajal korraldasid boikoteerinud riigid alternatiivvõistlusi: kergejõustikus Philadelphias (Liberty Bell), võimlemises Hartfordis, poksis Nairobis, ratsutamise aladel Rotterdamis (Show Jumping Festival), Londonis (Goodwood Dressage Festival) ja Fontainebleaus. Moskva olümpiamängudelt jäid eemale ka mitmed maailmakuulsad firmad, näiteks Coca-Cola, mis oli 1928. aastast sponsorina tegutsenud kõikidel olümpiamängudel. President Carteri viga - olümpiamängude ja poliitika ühendamine - ei mõjutanud ainult Moskva olümpiamänge. Juba varakult sai kõigile selgeks, et Nõukogude Liit ei jäta tasumata - toimuvad ju järgmised olümpiamängud USA-s Los Angeleses. Olümpialiikumine elas üle raskeid aegu.
 |
Edukaim riik medalite arvult: Nõukogude Liit (80 kuld-, 69 hõbe- ja 46 pronksmedalit).
● Moskva mängude edukaim sportlane Aleksandr Ditjatin |
Neljandatel mängudel olümpiamedal: kergejõustiklane Viktor Sanejev (s. 3.10.1945), N. Liit, olümpiakuld 1968, 1972 ja 1976 ning -hõbe 1980 kolmikhüppes; purjetaja Valentin Mankin (s. 19.08.1938), N. Liit, olümpiakuld 1968 Finnil, 1972 Tempestil ja 1980 Staril ning -hõbe 1976 Tempestil; vehkleja Vladimir Nazlõmov (s. 1.11.1945), N. Liit, olümpiakuld 1968, 1976 ja 1980 (meesk.), -hõbe 1972 (meesk.) ja 1976 (ind.) ning -pronks 1972 (ind.) espadronis; viievõistleja Pavel Lednjov (s. 25.03.1943), N. Liit, olümpiakuld 1972 ja 1980 (meesk.), -hõbe 1968 (meesk.) ja 1976 (ind.) ning -pronks 1968, 1972 ja 1980 (ind.); korvpallur Sergei Belov (s. 23.01.1944), N. Liit, olümpiakuld 1972 ning -pronks 1968, 1976 ja 1980; veepallurid Endre Molnár (s. 23.07.1945), Ungari ja István Szivós jun. (s. 29.04.1948), Ungari, mõlemad olümpiakuld 1976, -hõbe 1972 ning -pronks 1968 ja 1980.
 |
Neljadel olümpiamängudel kuldmedal: vehkleja Viktor Sidjak (s. 24.11.1943), Nõukogude Liit, olümpiakuld 1972 (ind.), 1968, 1976 ja 1980 (meesk.) espadronis.
● Miruts Yifter sai kuldmedali 5000 ja 10 000 meetri jooksus |
Võistluste dramaatilisem hetk: 20 km käimises diskvalifitseeriti liidrikohal asunud peafavoriidid mehhiklane Daniel Bautista ja venelane Anatoli Solomin natuke enne finišit.
Suurim üllatus: Simbabve naiskonna võit maahokis.
Võistluste tragöödia: Nõukogude Liidu vehkleja Vladimir Lapitsi sai poolfinaalis rinda haavata, kui poolakast vastase relv purustas tema rinnakaitse ja läbistas kopsu. Õnneks ei riivanud florett südant.
Maailmarekordeid: 36.
Olümpiarekordeid: 74.
TALLINN 1980
 |
Võistlus: XXII nüüdisaegsete olümpiamängude purjeregatt. Purjeregati direktor: Nikolai Küün. ● Olümpiaregati avamine Pirita Purjespordikeskuses |
Peaareen: Pirita Purjespordikeskus (arhitektid Henno Sepmann, Peep Jänes, Ants Raid ja Himm Looveer) 193 000 m² suurusel maa-alal (spordikompleks, jõe- ja meresadam 470 alusele, jahtklubi, ellingud, töökojad, pressikeskus ja laevakujuline olümpiaküla 632 voodikohaga). Poolsaarena lõikus jõesadamasse tseremooniaväljak, mille tipus sirutus konsoolina jõe kohale platvorm olümpiatulega. Jõe vastaskaldale monteeriti tribüünid 5000 pealtvaatajale.
Muid olümpiaehitusi: 314 meetri kõrgune televisioonimast Kloostrimetsas, Tallinna Peapostkontor, Lennujaam, 28-korruseline hotell Olümpia, Linnahall. Vanalinnas restaureeriti mitmed elamukvartalid.
Osalenud riike: 23 (Austria, Bulgaaria, Brasiilia, Guatemaala, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Jugoslaavia, Kreeka, Kuuba, Küpros, Nõukogude Liit, Poola, Rootsi, Rumeenia, Saksa DV, Simbabve, Soome, Šveits, Taani, Tšehhoslovakkia, Ungari).
Rahvusvahelise Olümpiakomitee lipu all esinenud riigid: Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Taani.
Suurimad võistkonnad: Brasiilia, Holland, Nõukogude Liit, Poola, Saksa DV - kõik maksimaalse 12 purjetajaga.
Väikseim võistkond: Guatemaala - 1 purjetaja.
 |
Võistlusalasid: 6. ● Olümpia purjeregatti maskott hülgepoeg Vigri koos Mišaga |
Võistluste avaja: Arnold Green.
Olümpiatule teekond: olümpiatule teatejooksu vabariikliku orgkomitee esimehe Heino Sisaski juhtimisel tõi Eestist lähetatud delegatsioon olümpiatule Moskvast Tallinna rongiga. Balti jaama jõudis tuli 19. juulil, kust teatejooksjad tõid selle Raekoja platsile. Tseremoniaalurnis süütas leegi kergejõustiklane Rein Tõru. Järgmisel päeval jätkus tõrvikuteatejooks Piritale.
Olümpiatule süütaja purjeregati paigas: Vaiko Vooremaa.
Olümpiaorkestrid: Ellerhein, Hortus Musicus, Kukerpillid, Leegajus, Laine jt.
Ava- ja lõputseremoonia režii: Mikk Mikiver.
Ava- ja lõputseremoonia muusika: Lepo Sumera "Olümpiamuusika".
Olümpiamaskott: hülgepoeg Vigri, autor Saima Sõmer.
Olümpiapostmargid: Nõukogude Liidu postiteenistuse väljalastud viies olümpiamarkide seeria oli pühendatud Tallinna purjeregatile. Kunstnik Juri Artsimenjevi kujundatud viiel margil on olümpiaregatil osalenud jahiklassid Star, Soling, Finn, 470 ja Lendav Hollandlane ning margiplokil Tornaado.
 |
Edukaim riik kuldmedalite arvult: Brasiilia - 2 kuldmedalit. ● Star jahiklassi võitja Valentin Mankin |
Noorim osalenud sportlane: Alberto Gallardo (s. 25.08.1962), Kuuba, 18 a. 1 k.
Vanim osalenud sportlane: Geert Bakker (s. 15.01. 921), Holland, 59 a. 6 k.
Edukamad perekonnad: ungarlastest kaksikvennad Szabolcs ja Zsolt Détre võitsid pronksmedali klassis Lendav Hollandlane ja vennad Boriss ja Aleksandr Budnikov said hõbemedali Solingul. Moskva olümpiamängude vanim osavõtja Geert Bakker tuli koos oma poja Steveniga Solingul viiendaks. 470 jahtideklassis võitis hõbemedali Jörn Borowski (Saksa DV), kes jätkas isa Paul Borowski (olümpiapronks 1968 ja -hõbe 1972 Draakonil) edukat olümpiatraditsiooni.
Tähelepanuväärne osavõtja: soomlane Peter Tallberg, kes 1976. aastal oli saanud ROK-i liikmeks, osales oma viiendatel olümpiamängudel ja kandis ühtlasi Moskvas oma riigi lippu. Tallbergide perekonna olümpiapurjetamise traditsioon sai alguse juba 1912. aastal Stockholmis, kui Peteri vanaisa Bertil koos venna Gunnariga võitis pronksmedali. Olümpiavetel on purjetanud ka Peter Tallbergi vennad Henrik ja Johan. Tallinnas võistlesid ka Peteri pojad Mathias ja Georg. Neist Georg Tallberg võitis 470 jahtidel pronksmedali, Mathias seilas aga koos isaga Staril ning lõpetas 11. kohaga.
Huvitavamaid fakte
Mõnevõrra üllatuslikult tuli meeste 100 meetri jooksu võitjaks Edinburghist pärit šotlane Allan Wells. Temast sai Suurbritannia esimene 100 meetri jooksu võitja pärast Harold Abrahamsi ja Šotimaa esimene kergejõustiku kuldmedalimees pärast Eric Liddelli. 28-aastasena oli ta ühtlasi vanim 100 meetri jooksu võitja olümpiamängude ajaloos. Tema võit tähendas ka seda, et nüüd oli Teise maailmasõja järgsete 100 meetri võitjate vahekord 5 - 4 valgenahaliste sprinterite kasuks. Neljale miljonile šotlasele tähendasid Moskva olümpiamängud vaid Allan Wellsi. Ka Montreali mängude eel oli neil olnud supersprinter George McNeil, kuid viimane asus elukutseliste hulka. Wellsi isa oli sepp ning ema õmbles kaluritele võrke ja töötas haiglas koristajana. Allanit treenis tema abikaasa. Huvitav, et Wells ei kasutanud kaua aega üldse stardipakke. Rahvusvahelistel võistlustel ei saanud ta neid siiski ignoreerida. Moskvas, teise ringi jooksude eel, avaldas šotlane imestust, kuidas oli see võimalik, et ühte sarti paigutati neli eeljooksude võitjat, Montreali olümpiavõitja Hasely Crawford ja Pietro Mennea, kes tulid võitjaks 200 meetris, kuid mitte ühtegi venelast.
 |
See sundis Wellsi pingutama ja püstitama Suurbritannia rekordi ning näitama kogu võistluste kõige kiiremat aega 10,11. Enne mänge peeti peamisteks kuldmedali soosikuteks poolakat Marian Woroninit, Guajaana meest James Gilkesi ja kuubalast Silvio Leonardi, kuid finaaliski oli Wells kõigist parem. Pressikonverentsil ütles šotlane: "Pühendan oma kuldmedali Margaretile, kes nii väga ihkas, et Union Jack lehviks lipuvardas." Kuulajad uskusid teda silmas pidavat Margaret Thatcherit, kes oli energiliselt vastu seisnud Suurbritannia osalemisele Moskva olümpiamängudel. Kui Wells märkas ajakirjanike seas tekkinud hämmeldust, kiirustas ta lisama: "Muidugi oma treenerist abikaasa Margaretile."
● 100 meetri jooksus oli teistest kiirem šotlane Allan Wells |
Mõned asjatundjad pidasid Moskva olümpiamängude parimaks kergejõustiklaseks teivashüppe võitnud poolakat Wladyslaw Kozakiewiczit, kes ületas kõik kõrgused kuni kullavõiduni esimesel katsel ja seejärel püstitas 5.78-ga veel ka maailmarekordi. Viimati oli see teivashüppes juhtunud kuuskümmend aastat tagasi Antverpenis, kui Frank Foss ületas 4.09. Huvitavat võistlust rikkus nõukogude pealtvaatajate ebasportlik käitumine, kes vilistasid ja karjusid välismaa sportlaste peale, kui need oma katseid sooritasid. Eriti pahatahtlikult suhtuti Kozakiewiczisse, kes ähvardas võtta Nõukogude Liidu teivashüppajatelt võidu. Umbes kolm tuhat poolakat, kes jälgisid tribüünidel kaasmaalase esinemist, hakkasid omakorda vilistama Volkovile. Neid vihastas ka see, et võistlustelt väljalangenud Sergei Kulibaba andis Volkovile lubamatuid märke ja "reguleeris tuult".
 |
Kõigest hoolimata väljus võistlustest võitjana Kozakiewicz, kes lausa paistis venelaste vaenulikust suhtumisest uut jõudu saavat. Lõpuks edestas ta Volkovit 23 sentimeetriga ja demonstreeris inetut žesti pealtvaatajate aadressil. Ta läks oma kaasmaalaste juurde ja laulis koos nendega, ümbritsetuna Nõukogude sõduritest, Poola hümni "Pole kustunud Poola hiilgus". Hiljem Kozakiewiczi isamaalisus ilmselt nõrgenes, sest ta võttis Saksamaa kodakondsuse ja viis mitmel korral edasi Saksamaa teivashüpperekordit. Muide, tema vend Edward on hüpanud teivast 5.13 ja kogunud kümnevõistluses 7764 punkti.
● Wladyslaw Kozakiewicz võidutses teivashüppe |
 |
3000 meetri takistusjooksus läks olümpiavõit samuti Poolasse. Oma Montreali hõbemedali kuldas üle Bronislaw Malinowski. Ta sai endale peamisteks konkurentideks etiooplase Eshetu Tura ja tansaanlase Filbert Bayi. Bayi alustas raevukalt ja juhtis 2000 meetri läbimise järel 5.29,3-ga, mis tähendas Henry Rono maailmarekordi lähedast lõppaega. Tansaanlane ei pidanud aga lõpuni vastu ja pool ringi enne lõppu läks Malinowski oma teed. Pärast olümpiamänge otsustas poolakas pühenduda edaspidi vaid krossijooksule ja esindada Šotimaad (tema isa oli poolakas, ema aga šotlanna), kuid hukkus 26. septembril 1981 autoavariis oma kodukoha Grudziadzi lähedal.
● 3000 meetri takistusjooksu võitis Bronislaw Malinowskile |
20 kilomeetri käimises oodati Nõukogude Liidu ja Mehhiko maavõistlust. Poolel võistlusmaal olidki käijaterivi eesotsas Montreali olümpiavõitja ja viimaste aastate käimiskuningas Daniel Bautista, tema kaasmaalane Domingo Colin ja venelased Anatoli Solomin ning Pjotr Potšentšuk. "Maavõistluse" väliselt pidas nendega sammu ka itaallane Maurizio Damilano. Kui distantsi lõpuni jäi 5 kilomeetrit olid peavoriidid Bautista ja Solomin oma teed minemas. Ometi kujunes paar kilomeetrit hiljem olukord teistsuguseks. Kohtunikulipp kutsus mehed rajalt ära. Bautista laiutas nördinult käsi, Solomin aga puhkes raevunult nutma. Ühtäkki oli itaallane Damilano kuldmedalis kinni. Finišis langes ta Itaalia Kergejõustikuliidu presidendi Primo Nebiolo käte vahele. Maurizio kaksikvend Giorgio jõudis kohale üheteistkümnendana. Itaalia oli taas kord võitnud käimises olümpiakulla, nii nagu varem Ugo Frigerio, Giuseppe Dordoni ja Abdon Pamich. Siis, kui käijaid staadionile enam ei oodatudki, ilmus staadioniväravast ometi veel üks sportlane, kelle käimine meenutas pigem jalutamist. Laose käija Thipsamay Chanthaphone, kes samal päeval tähistas oma 19. sünnipäeva, pööritas nagu üllatunult oma silmi ja pealtvaatajad jõllitasid teda. Mees ületas finishijoone ajaga 2:20.22,0, mis oli peaaegu tunni võrra võitjast hiljem ja 31 minutit pärast eelviimast lõpetajat. Kuid erinevalt Bautistast ja Salomonist ta siiski lõpetas.
 |
Palju rahvusvahelist poleemikat tekitas Moskva olümpiamängudel kohtunike tegevus. Mitmel alal püüti igasuguseid abinõusid tarvitusele võttes saavutada Nõukogude sportlaste võitu. Esmakordselt olümpiamängude ajaloos muutus kohtunikeprobleem nii teravaks ja silmatorkavaks. Kahjuks võeti siit halba "õppust" ja kohtunike ebaobjektiivne tegevus jätkus ka Los Angeleses ja Soulis. Olümpia korraldajatel oli vaja medaleid. Kergejõustikuvõistlustel tekitasid kõige rohkem hämmingut ja vasturääkivusi meeste kolmikhüpe, kettaheide ja odavise. "Minult varastati Moskvas olümpiavõit," lausus austraallane Ian Campbell pärast kolmikhüppevõistlusi, kus tal jäeti mõõtmata 17,5 meetri pikkune hüpe. Kohtunike väite kohaselt olevat austraallase naelikud teisel sammul puudutanud maapinda.
● Kõrgushüppes oli parim maailmarekordi püstitanud Gerd Wessig (Saksa DV) |
"Ma ei teinud midagi valesti. Palusin kutsuda keegi inglise keelt oskav ametnik, kuid kohtunik, kelle poole pöördusin, kehitas vaid õlgu ja kõndis minema," rääkis Campbell. Austraallane oli ehtne ebaõnne sõdur, viis tema kõigist hüpetest tunnistati kehtetuiks. Pärast võistlusi saatis Austraalia juhtkond kirja IAAF-i zhüriile, kuid see jäi tähelepanuta. Austraallased hankisid ka sellest hüppest tehtud videolindi ja demonstreerisid seda ikka ja jälle olümpiakülas. Filmilindilt oli selgesti näha, et Campbelli hüpe oli määrustepärane.
Kolmikhüppevõistluste eel võis peasoosikuks pidada brasiillast Joao de Oliveirat. Kolm korda tõstis ta liivakastist väljudes võidukalt käsi, kolm korda pidi ta käed nördinult langetama - kohtuniku punane lipp fikseeris tema ülinappi üleastumist (või täpset pakutabamist, mis igal muul võistlusel oleks tavaliselt loetud määrustepäraseks).
Kogu võistluste kohtunikutegevuse idee näis ilmselgelt olevat legendaarse Viktor Sanejevi tõstmine jumalate sekka, sinna, kus seni ainsana oli Al Oerter oma nelja järjestikuse kuldmedaliga. Õnnetuseks polnud Sanejev enam see, kes varem, ja vigastatud jalg ei võimaldanud tal sooritada pikki hüppeid. Kui siis meie Jaak Uudmäe saavutas 17.35, oldi õnnelikud, et Nõukogude hüppaja ikkagi esikoha sai. Sanejevile "pingutati" välja siiski hõbemedal viimasel katsel hüpatud 17.24-ga, mis paljude vaatlejate arvates polnud rohkem kui natuke üle 17 meetri.
Joao Carlos de Oliveiral ei õnnestunudki tulla olümpiavõitjaks. 1982. aasta jaanuaris sai ta raskelt vigastada autoõnnetusel. Pärast üheksakuist võitlust tema tervise eest amputeeriti lõpuks parem jalg altpoolt põlve.
 |
Skandaalseks kujunes ka odavise. Läti meest Dainis Kulat ähvardas täielik läbikukkumine. Kaks esimest viset olid läinud aia taha ja nüüd oli tal vaja kindlasti tulemust, head tulemust - vähemalt 82 meetrit. Oda lendaski kolmandal katsel parajalt üle 80 meetri, kuid oh häda - maandus murule lapiti ega jätnud mingit märki. Lätlase mäng näis olevat läbi, kuid ometi "leidis" väljakukohtunik kõhklematult maandumisjälje. Kula tulemuseks mõõdeti 88.88 ja mees oli raskest seisust välja tulnud. Õnnelik Kula sai sellest uut hoogu ja järgmisel katsel paiskas oda 91.20 kaugusele. See tõi talle ka olümpiavõidu.
● Naiste 100 meetrit võitis Ljudmila Kondratjeva (NSVL) |
Kes on Viktor Raštšupkin? Protokollide järgi Moskva olümpiavõitja kettaheites. Sellise nimega mehest polnud kergejõustikusõbrad varem midagi kuulnud, ega kuulnud temast midagi ka Moskva olümpiavõistluste järel. Favoriitideks peeti sakslast Wolfgang Schmidti, kuubalast Luis Delis'd ja tšehhi Imrich Bugarit. Neljandal katsel sai Raštšupkin kirja 66.64. Nüüd tuli Delisel omakorda heide hästi välja ja ketas lendas kaugele - üle 67 meetri. Publik kohises, kuid tabloole ilmusid vaid numbrid 65.30, millest piisas ainult pronksmedali võitmiseks. Raštšupkin oli hakkama saanud toreda saavutusega, sest polnud ju Nõukogude meeskettaheitjad varem toonud olümpiamängudelt ühtki medalit ja nende parimaks saavutuseks oli vaid kuues koht. Imelikul kombel puhus nõukogude sportlaste katsete ajal mõnus vastutuul, vastaste heidetel aga mitte. Videolint Delise kuldmedalit vääriva heitega, mis kandus üle 67 meetri, jõudis ka IAAF-i žüriilauale, kuid midagi ette võtta oli juba hilja. Mis seal imestadagi, kui IAAF pidi korraldajate nõudel väljakult ära viima oma rahvusvahelised vaatlejad. Selgus ka süü, miks nõukogude kettaheitjatel ja odaviskajatel puhusid soodsad tuuled. Kellelgi võistluste korraldajatest oli neil hetkedel ilmtingimata vaja avada staadionil vastakuti asuvaid väravaid ja ennäe, sealt "tuuletunnelist" need imelised iilid staadionikatlasse pääsesidki.
 |
400 meetri jooksus ei olnud Montreali võitja El Caballo Alberto Juantorena enam endises vormis ja nii oli ameeriklaste äraolekul võimalikke kuldmedalikandidaate rohkem kui kunagi varem. Ometi oli olümpiavõitja Viktor Markini nimi ikkagi suurüllatuseks, sest tema nime polnud isegi mitte 300-leheküljelises Nõukogude Liidu olümpiakandidaatide nimekirjas (küll aga kuus muud veerandmailerit). ● Viktor Markin üllatas olümpiavõiduga 400 meetri jooksus |
Veelgi rohkem üllatas Markini võiduaeg 44,60, mis oli hooaja maailma tipptulemus ja Euroopa rekord. Arvestades seda, et alles eelmisel aastal oli Markini isiklik rekord 400 meetris olnud 47,20, oli ümbersünd tõepoolest lausa muinasjutuline.
 |
Ühe riigi sportlaste kolmikvõit mõnel kergejõustikualal on tähelepanuväärne. Kergem on seda muidugi saavutada olümpiamängudel, kus ei osale kõik maailma paremad sportlased. Moskvas sai Nõukogude Liit kolm kolmikvõitu: meeste vasaraheites (1. Juri Sedõhh, 2. Sergei Litvinov, 3. Jüri Tamm), naiste 800 meetris (1. Nadežda Olizarenko, 2. Olga Minejeva, 3. Tatjana Providohhina) ja naiste viievõistluses (1. Nadežda Tkatšenko, 2. Olga Rukavišnikova, 3. Olga Kuragina). Moskva olümpiamängude kergejõustikuvõistlustelt on Guinnessi rekorditeraamatusse kantud ka üks ebatavaline rekord, nimelt kõige lühemat aega püsinud maailmarekord. Naiste viievõistluse viimasel alal, 800 meetri jooksus, ületas Olga Rukavišnikova finišijoone ja sai kokku 4937 punkti - uus maailmarekord. 0,4 sekundi pärast jõudis finišisse Nadežda Tkatšenko, kes sai seejärel uueks rekordsummaks 5083 punkti.
● Itaallane Pietro Mennea oli kiireim 200 meetri jooksus |
Itaallane Luciano Giovannetti tuli olümpiavõitjaks jahilaskmises kaevikrajal. Mitmeid Euroopa- ja maailmameistritiitleid võitnud mees oli edukas ka neli aastat hiljem Los Angeleses. Medalite jahtimine oli vaid osa Giovannetti laskespordiharrastusest. Ta oli treeningul lasknud savikettaid samapalju kordi, kui teised itaallased mänginud tema tulemuste peale totalisaatoril. Jahilaskmine on Itaalias avalik hasartmäng ja laskurid professionaalid. Giovannetti on Itaalia laskureist kuulsaim ja ka rikkaim. Ala populaarsus Itaalias kajastub ka olümpiaprotokollides. Enne Giovannetti kaht kulda tõid itaallastest kaevikrajal esikoha Galliano Rossini (1956), Ennio Mattarelli (1960) ja Angelo Scalzone (1972).
 |
Moskva olümpiamängude võimlemisvõistluste eel peeti naiste hulgas peafavoriidiks maailmameistritiitli omanikku Jelena Muhhinat. 16 päeva enne olümpia avamist treenis Muhhina vabaharjutuskava, eksis ühe pooleteistpöördelise salto ajal ja murdis selgroo. Ta sai nii raskelt vigastada, et kuue kuu jooksul ei suutnud isegi kõnelda. Võimleja jäi halvatuks altpoolt keha ning sattus eluks ajaks ratastooli. ● Võimlemise meeskonnavõistluses võidutses NSV Liit |
 |
Boikotiga seoses jäi naiste maahokiturniiri pidamiseks vajalik võistkondade arv väheseks. Kohustuslikust kuuest võistkonnast oli üks puudu. Siit sai alguse tõeline Tuhkatriinu lugu. Valgete valitsetud Rodeesia oli olümpiamängudelt apartheidipoliitika pärast eemaldatud, kuid nüüd oli must enamus saanud võidu ja keeld kaotati. Püüdes igal juhul esmakordselt olümpiakavva võetud naiste maahoki turniiri läbi viia, võtsid Nõukogude ja ROK-i ametnikud kontakti vastloodud Simbabvega viis nädalat enne mängude algust, lubades kompenseerida kõik kulutused. Kibeähku pandi Simbabves naiskond kokku. Irooniana koosnes see ainult valgenahalistest mängijatest. Nad mängisidki viiki Tšehhoslovakkia ja Indiaga, võit 4:1 Austria üle kindlustas neile kuldmedali. Simbabve valitsus oli olümpiavõidu üle nii rõõmus, et otsustas kõiki naiskonna liikmeid autasustada… elusa härjaga.
● Nelli Kim (NSVL) sai Moskvast kaks kuldmedalit |
Järgnev lugu demonstreerib, kuidas sportlane võib tahtmatult sattuda poliitikakarusselli, mille tulemusena tal jäävadki olümpiamängud vaid unistuseks ning olümpiamedal võitmata. 1972. aastal saabus Rodeesia (praegune Simbabve) kodakondsusega odaviskaja Bruce Kennedy Münchenisse oma riigi olümpiakoondise liikmena, kuid pidi olümpialt peagi lahkuma, sest Rodeesial ei lubatud apartheidipoliitika pärast olümpiamängudel osaleda.
 |
1976. aastal valiti Kennedy jälle oma riigi olümpiaesindusse, kuid uuesti pidi Rodeesia võistlustest kõrvale jääma. Seejärel abiellus Kennedy ameeriklannaga ja sai 1977. aastal USA kodakondsuse. 1980. aastal valiti 89 meetrit visanud odaviskaja USA koondisse, kuid boikoti tõttu ei saanud Kennedy juba kolmandat korda võistelda. Saatuse tahtel oli Simbabve nüüd mustade võimu all ja osales Moskvas olümpiamängudel. 1984. aastal Los Angelese olümpiamängude päevil sai Bruce Kennedy, kes tolleks ajaks oli saanud magistrikraadi Stanfordi ülikoolis oma ainsa võimaluse olümpiastaadionil viibimiseks - kohanäitajana.
● Jalgratturite grupisõidu parim oli Sergei Suhhorutšenkov |
 |
Ratsutamise koolisõidus tuli olümpiavõitjaks austerlanna Elisabeth Theurer. Tema osavõtt olümpiamängudest oli viimase hetkeni küsimärgi all, sest Austria spordijuhid polnud huvitatud ratsutamiskoondise lähetamisest Moskva mängudele. 1979. aasta Euroopa meister Theurer ise aga oli väga võistlemisest huvitatud. Appi tuli talle kuulus autovõidusõitja Niki Lauda, kes oli eralennukifirma omanik. Ta tõi Theureri ja tema hobuse Mon Cherie oma lennukiga Moskvasse. Kurioosumiks võib pidada fakti, et sõudmises võistelnud 54 Saksa DV sportlasest võitsid kõik olümpiamedali, kusjuures 50 neist tulid olümpiavõitjateks. Hämmastav resultatiivsus.
● Meeste ühepaadil sai kulla soomlane Pertti Karppinen |
 |
Hoolauahüpetes olümpiavõitjaks tulnud Aleksandr Portnovi võitu varjutasid vastuolud. Olles häiritud publiku kisast, kes jälgis meeste 100 meetri ujumise finaali, komistas Portnov oma katsel mõne sammu järel ja prantsatas ülepeakaela vette. Ta avaldas kohe protesti ja talle anti uus võimalus, mille ta sooritas väga hästi. ● Vladimir Salnikovi saagiks Moskvast jäi kolm kuldmedalit |
Konkurendid Carlos Girón, Franco Cagnotto ja Falk Hoffmann protesteerisid, kuulutades, et neid oli samal kombel häiritud. Hoffmann oli eriti nördinud, sest tema hilisem kaebus, et üks fotograaf oli oma välgutamisega häirinud tema hüpet, jäi tähelepanuta. Autasustamistseremoonia lükati kaks päeva edasi, kuni rahvusvaheline ujumisföderatsioon kuulutas välja lõpliku otsuse. Méxicos korraldati Nõukogude Liidu saatkonna ees demonstratsioone.
 |
Praegu on üsna tavaline, et paljud ujujad raseerivad enne starti oma pead paljaks. Moskvas oli see veel ebatavaline. Erilist tähelepanu äratas kiilaspäine inglane Duncan Goodhew, keda arvati seda teinud olevat saavutamaks veelgi aerodünaamilisemat vees libisemist. ● Kiilaspäine inglane Duncan Goodhew lõpetas 100 m rinnuliujumise esimesena |
Tegelikult oli lugu teisiti. Duncan oli jäänud kiilaspäiseks ning muutunud õnnetuse tagajärjel kogelejaks juba lapsepõlves. Tihti narritasid teda koolivennad ja Goodhew otsustas silma paista millegi ebatavalisega. Ta läks ujumistreeningule ja vandus enesele, et tuleb olümpiavõitjaks. Kuigi tema kasuisa, eruviitsemarssal keeldus mängudele tulemast, sest valitsus oli Suurbritannia osavõtu vastu, viibis Moskvas pealtvaatajate hulgas Duncani ema, ootamas poja unistuste täitumist. Hoolimata ujulas valitsevast kärast, näis Goodhew "kuulvat ema häält üle kõige" ja lõpetas 100 meetri rinnuliujumise esimesena, tuues Suurbritanniale sellelt alalt esimese olümpiavõidu.
Olümpialood
Sebastian Coe ja Steve Ovetti rivaliteet
 |
● Moskva kergejõustikuvõistluste põnevamad heitlused toimusid brittide Sebastian Coe ja Steve Ovetti vahel. Need kaks meest olid omavahel rivaalitsedes viinud edasi 800 ja 1500 meetri rekordeid ning huviga oodati jooksjate omavahelist mõõduvõtmist. |
Viimati olid nad kohtunud 1978. aasta Euroopa meistrivõistlustel, kus Ovett oli löönud Coe'd 800 meetris, kuid mõlemad olid kaotanud Saksa DV mehele Olaf Beyerile. Pärast seda olid Ovett ja Coe hoidnud teineteise kui katku eest, eelistades hoida spordifänne põnevuses ning viies vaheldumisi edasi rekorditähiseid.
Sebastian Coe ajas maailma spordipere ärevusse 1979. aastal, kui püstitas 41 päeva jooksul kolm maailmarekordit. 5. juulil jooksis ta 800 meetrit 1.42,33-ga - terve sekundi kiiremini, kui seda oli Alberto Juantorena maailmarekord. 17. juulil sai Sebastian Coe'st esimene mees pärast Peter Snelli, kelle nimel olid mõlemad maailmarekordid, nii 800 meetris kui ka miilijooksus, mil ta läbis miili 3.48,95-ga. Siis, 15. augustil jooksis ta 1500 meetrit 3.32,03-ga, lüües Filbert Bayi viie aasta vanuse tippmargi.
Järgmisel aastal oli Steve Ovetti kord. 1. juulil 1980, vähem kui tund pärast seda, kui Coe oli teinud maailmarekordi 1000 meetris, tundis Ovett omakorda rahuldust, kui läbis miili ajaga 3.48,8 ja napsas rekordi rivaali käest. 15. juulil, üheksa päeva enne olümpiavõistlusi saavutas Ovett 1500 meetris aja 3.32,09, mis oli peaaegu võrdne Coe maailmarekordiga. Rekordite tabelisse läks mõlemale mehele kirja 3.32,1.
Coe ja Ovetti maailmarekordiparandused
800 meetritSebastian Coe 1.42,4 Oslo 5.07.1979 (1.42,33 elektrooniliselt)
Sebastian Coe 1.41,73 Firenze 10.06.19811500 meetrit
Sebastian Coe 3.32,1 Zürich 15.08.1979
Steve Ovett 3.32,1 Oslo 15.07.1980
Steve Ovett 3.31,36 Koblenz 27.08.1980
Sydney Maree 3.31,24 Köln 28.08.1983
Steve Ovett 3.30,77 Rieti 4.09.1983
Steve Cram 3.29,67 Nice 16.07.19851 miil
Sebastian Coe 3.49,0 Oslo 17.07.1979
Steve Ovett 3.48,8 Oslo 1.07.1980
Sebastian Coe 3.48,53 Zürich 19.08.1981
Steve Ovett 3.48,40 Koblenz 26.08.1981
Sebastian Coe 3.47,33 Bürssel 28.08.1981
Steve Cram 3.46,32 Oslo 27.07.1985
Kui Sebastian Coe jõudis koos ülejäänud Briti meeskonnaga Moskvasse, võttis teda vastu vähemalt neljasajast ajakirjanikust koosnev armee, kes ründas teda loendamatute totrate küsimustega nagu näiteks: "Kas arvate, et võidate?", "Kuidas te tunnete ennast kui inimene?" (see tuli ühelt uudisteagentuuri TASS esindajalt) ja "Kuidas teile meeldib Moskvas?" (Coe oli viibinud seal vaid mõne tunni). Ovett oli saabunud kaks päeva varem ja täitis oma tavakohast protseduuri, keeldudes pressiesindajatega rääkimast, mis oli üsna arukas otsus, kui arvestada Coe kogemust.
Spetsialistide ühine arvamus oli, et Coe on peafavoriit 800 meetris, kuid 1500 meetrit on lahtine. Ovett avaldas arvamust, et 800 meetrit on lahtine, kuid on 90 protsenti kindel, et võidab 1500 meetrit.
 |
Esimene distants oli 800 meetrit. Mõlemad rivaalid ei kohtunud omavahel eeljooksudes ega poolfinaalis. Kolm poolfinaaljooksu võitsid Coe, Ovett ja bulgaarlane Nikolai Kirov. Kuigi lisaks brittidele oli finaalis veel kuus jooksjat, langes spordisõprade tähelepanu vaid Coe'le ja Ovett'ile. Kumb võidab? Finaaljooks, mis peeti 26. juulil kell 17.25, kujunes veidraks, peaaegu loiuks sörgiks. Esimene ring läbiti ebaharilikult aeglaselt 54,3-ga. Jooks kulges brasiillase Guimaraesi juhtimisel, Ovett oli kehvalt karbis kuuendal kohal ja Coe jooksis viimasena. ● Steve Ovett võitis Moskvas 800 meetri jooksu |
Siis kargas Dave Warren juhtima, kuid kohe haaras juhtohjad Kirov. Ovett liikus kärmelt teisele positsioonile, trügides teel nii paljusid küünarnukkidega, et oli juba diskvalifitseerimisohus. Samal ajal pendeldas Coe sise- ja välisraja vahel, olles ilmselt ebakindel, millist taktikat valida. Kui ta jõudis lõpuks otsusele, oli juba hilja. Ovett sööstis Kirovist mööda 70 meetrit enne finišit ja võitis enam kui kolme meetriga. Irooniana oli võiduaeg täpselt sama, kui tema viienda koha aeg Montrealis neli aastat tagasi. Coe napsas lõpuks Kirovilt hõbemedali - autasu, mis oleks toonud kuulsust enamikule, kuid mis Coe'le oli vaid ebaõnnestumise sümboliks. Nagu tavaliselt, keeldus Ovett jooksujärgsest pressikonverentsist. Coe aga ei keeldunud. Murelikult teatas ta maailmale: "See päev on kõikidest jooksupäevadest minu elus kõige halvem." Õnneks oli talle jäänud veel võimalus lunastada ennast kuus päev hiljem. "Pidin tulema tagasi, et ronida taas mäkke," ütles Coe, "1500 meetrit on ränk katsumus, kuid nüüd kujuneb sellest suurim jooks minu elus. Ma pean selle võitma."
 |
Võistlused 1500 meetris kulgesid tuttavat rada. Coe ja Ovett said esimest korda kokku alles finaalis. Jooksu asus juhtima sakslane Jürgen Straub. Coe oli võtnud õppust ja sättis end tema kandadele. 800 meetri vaheaeg 2.04,9 tähendas lonkimist. Seejärel võttis Straub hoo üles. Ta oli liider veel ka lõpusirge alguses, kuid siis tõusis Coe ta kõrvale ja pani täistuurid peale. Straub, kes oli jooksu juhtinud 1400 meetrit enam kui kolm minutit, pingutas end hõbemedalile. Aga kus oli Ovett? Straubi 700-meetrine kiirendus oli olnud Ovettile liiast ja pronksmedalit võis pidada antud olukorras maksimumilähedaseks. ● Sebastian Coe 1500 meetri jooksu finišis |
Hiljem rääkisid Coe ja Ovett, keda pidevalt kujutati ajakirjanduses kibedate rivaalidena, kergendusest, mida mõlemad tundsid, ning olid nõus võtma koos paar drinki. Ovett andis teada, et oli pronksmedali üle sama uhke kui kullagi üle, sest oli andnud parima. Pjedestaalil vaatas Coe taevasse. Kui temalt küsiti, miks ta nii toimis, vastas Coe: "Võib-olla lõppude lõpuks armastab mind seal keegi."
Nii said mõlemad konkurendid kuldmedali ja võisid rahul olla. Mõlemad jätkasid jooksmist ka pärast Moskva olümpiamänge, kuid nüüd polnud neil vaja enam kellelegi midagi tõestada. Coe näitas uuesti hambaid 1981. aastal, püstitades neli maailmarekordit - 800 ja 1000 meetris ning kaks korda miilis. Aga tema 1982. aasta hooaeg oli pettunus, ilmselt näärmepõletiku tagajärjel. Järgmise aasta algul näis ta olevat kosunud, kuid kaotas hooaja jooksul ühe võistluse teise järel. Lõpuks loobus ta ka maailmameistrivõistlustest ja läks haiglasse, kus laskis opereerida lümfisõlme. Avastati, et Coe põdes toksoplasmoosi, haruldast, mõnikord ka saatuslikku protozoninfektsiooni. Näis, et tema tshempionipäevad olid loetud, kuid aasta lõpus alustas Coe taas treeningutega. 1984. aastal Los Angelese olümpiamängudel usuti rohkem teise biriti Steve Cram'i võimalustesse, kuid ometi oli just Sebastian Coe see mees, kes 1500 meetri jooksus taas olümpiavõidu võttis, saades ainsaks jooksjaks, kes võitnud olümpiamängudel 1500 meetrit kahel korral. 800 meetri distantsil lisas ta oma medalikollektsiooni teise hõbeda. Steve Ovett'il polnud aga enam Moskva-päevade minekut, jäädes 800 meetris kaheksandaks.
|
Viimati muudetud: 22.03.2006
 |
|
