PARIIS 1924

Võistlus: VIII nüüdisaegsed olümpiamängud, mis pühendati ROK-i asutamiskongressi 30. aastapäevale. Läbiviimise aeg: 3. mai - 27. juuni 1924. Olümpialinn: Prantsusmaa pealinn Pariis. Kinnitati olümpialinnaks: ROK-i XIX istungil Lausanne'is 1921. aastal. Teised kandideerinud linnad: Amsterdam, Barcelona, Los Angeles, Praha, Rooma. Peaareen: Colombes'i staadion. Staadionirada: 500 meetrit. Pealtvaatajakohti: 45 000.

	Muid võistluspaiku: Piscine de Tourelles - ujumine, veepall, vettehüpped; Vélodrome d'Hiver - raskejõustikualad; Vélodrome Municipal Vincennes'is - jalgrattasport; Argenteuil Seine'i jõel - sõudmine; Meulan ja Le Havre - purjetamine; Reims, Versailles ja Chalons - laskmine. Korralduskomitee esimees: krahv Justinien de Clery (1860 - 1933). Võistluste peasekretär: Franz Reichel.
● Colombes'i staadion Pariisis

Võistluste patroon: Prantsusmaa president (1920 - 1924) Alexandre Millerand (1859 - 1943). Piletiga pealtvaatajaid kokku: 462 000. Majutus: esmakordselt "olümpiaküla", milleks kasutati suvilaid ja kasarmuid Bois Colombes'i linnaosas. Osalenud riike: 44. Esmakordselt: Ekuador, Filipiinid, Leedu, Läti, Mehhiko, Poola, Rumeenia, Uruguai (iseseisva riigina ka Iirimaa). Osalenud sportlasi: 3092 (sealhulgas 136 naist). Suurim võistkond: Prantsusmaa - 319 sportlast. Väikseim võistkond: Filipiinid - 1 sportlane. ● Olümpiamängude plakat

Spordialasid kavas: 20 (kergejõustik, tõstmine, maadlus, poks, vehklemine, laskmine, veepall, ujumine, vettehüpped, jalgrattasõit, moodne viievõistlus, võimlemine, sõudmine, ratsutamine, purjetamine, jalgpall, tennis, polo, ragbi, kunstikonkursialad). Võistlusalasid: 131. Kergejõustikualasid: 26. Näidisalad: aerutamine, pelota, savate ehk prantsuse poks. Võistluste avaja: Prantsusmaa president (1924 - 1931) Gaston Doumergue (1863 - 1937).     ● Sportlased majutati esmakordselt "olümpiakülla"

Olümpiavande andja: kergejõustiklane Georges André (1889 - 1943), olümpiahõbe kõrgushüppes 1908, -pronks 4 × 400 m teatejooksus 1920. Osales Teise maailmasõja ajal prantsuse vastupanuliikumises, sattus vangi ja lasti gestaapolaste poolt maha 4.05.1943. ● Olümpiamängude avamine

Olümpiamedali kujundus: Aversil: keskel kompositsioon mitmesugustest spordivahenditest - jalg- ja ragbipall, ketas, kuul, oda, aer, poksikinnas, vehklemismask, suusakepp ning suusk. Tekst: "VIIIeme/OLYMPIADE/PARIS/1924". Revers: osaliselt helmesnööriga servatud tagaküljel langevate kiirte foonil kaks sportlase figuuri. Püstiseisja on ulatnud käe istuvale atleedile. Allservas olümpiarõngad. Diameeter 55 mm. Sign. A. Rivaud. ● Pariisi mängude medal

Olümpiasümboolika: esimest korda kasutati olümpiamängudel spordialade sümbolitena piktogramme. Olümpiapostmargid: anti välja neljast margist koosnev seeria, mis oli jälle kavandatud klassikalises stiilis, kuid antiikfiguuride taustal näeme ka Pariisi staadioni, triumfikaart ja Notre-Dame'i katedraali. Uudseks oli postkaart pealetrükitud olümpimargiga, millel kujutatud kuulus antiik-kreeka maadleja Milon.

	Olümpiafilm: firma "Rapid Films" väntas mängudest dokumentaalfilmi "Jeux Olympiques, Paris 1924". See oli esimene olümpiamänge käsitlev pikem ülevaatefilm. Infovahendid: ajalehed.
● Pariisi mängude embleem

Poliitilised mõjutused: ka seekord ei saadetud osavõtukutset sõjasüüdlasele Saksamaale. Prantslaste fanatism tekitas palju pahandust - näiteks lärmamine sel ajal, kui mängiti teiste riikide hümne ja paljud intsidendid poksi-, ragbi- ning vehklemisvõistlustel. Prantslased, kes pole kunagi olnud heal arvamusel oma naabritest, olid eriti pahased ameeriklaste peale, sest USA valitsus oli kritiseerinud Ruhrimaa okupeerimist Prantsusmaa poolt.
Olümpiamängude kajastamine Eestis: ajakirjanikest viibisid Pariisis Oskar Lõvi (Toomas Kivi) ja Villem Lõvi. Erikirjasaatjateks olid Johannes Villemson ("Vaba Maa") ja Harald Tammer ("Päevaleht"). Sellest hoolimata oli olümpiamängude valgustamine tagasihoidlik. Põhjalikumad olid ülevaated jalgpallist ja kergejõustikust.
Eesti sportlased olümpiamängudel: kergejõustiklased Aleksander Antson (1500 m, 3000 m takistusjooks), Aleksander Klumberg (oda, kümnevõistlus), Elmar Rähn (kümnevõistlus), Jüri Lossman (maraton), Reinhold Kesküll (100, 200, 400 m jooks), Johannes Villemson (800 m jooks), Valter Ever (teivas, kõrgus, kaugus, kümnevõistlus), Eugen Neumann (kümnevõistlus), Elmar Reiman (maraton), Harald Tammer (kuul), Gustav Kalkun (ketas); maadlejad: Anton Koolmann (vaba ja kreeka-rooma), Osvald Käpp (vaba ja kreeka-rooma), Alfred Praks (vaba ja kreeka-rooma), Eduard Pütsep (kreeka-rooma), Albert Kusnets (kreeka-rooma), Voldemar Väli (kreeka-rooma), Roman Steinberg (kreeka-rooma), Rudolf Loo (kreeka-rooma); tõstjad: Harald Tammer, Gustav Ernesaks, Eduard Vanaaseme, Voldemar Noormägi, Alfred Neuland, Jaan Kikkas, Saul Hallap, Kalju Raag, Aleksander Richmann (osutus sulgkaalus lubatust raskemaks); jalgpallurid: August Lass, Eduard Ellman, Ernst Joll, Harald Kaarman, Elmar Kaljot, Arnold Pihlak, Voldemar Rõks, Hugo Väli, Ralf Liivar, Evald Tipner, Heinrich Paal, Bernhard Rein, Oskar Üpraus, Alfei Jürgenson, Otto Silber; poksija Valter Palm. Läti koondises esinesid kreeka-rooma maadlejad Juhan Oja (kreeka-rooma) ja Rudolf Rone (kreeka-rooma).
Treenerid: Robert Oksa (maadlus), Ferenc Konya (jalgpall).
Esindajad: Leopold Tõnson, kolonel Junkur.
Eesti lipu kandja avamisel: kergejõustiklane Jüri Lossman.
Sõiduraha: müügile lasti olümpiamärk, olümpialipukesi ja teisi suveniire. Tehti korjandusi ja korraldati olümpialoterii. Ainulaadse üritusena toimus 14. ja 15. mail ülemaaline olümpiapäev: Tallinna tänavail toimus pidulik rongkäik, "Kalevi" aias korraldati võistlused jm. Ka valitsus eraldas Spordikeskliidule laenuna mõnevõrra raha.
Teekond olümpialinna: aurikul "Rügen".

Edukaim riik medalite arvult: USA (45 kuld-, 27 hõbe- ja 27 pronksmedalit).

Eesti mitteametlikus punktiarvestuses: 16. koht (1 - 1 - 4). Eestlased olümpiamedalil: kuldmedal - Eduard Pütsep; hõbemedal - Alfred Neuland; pronksmedal - Aleksander Klumberg, Jaan Kikkas, Harald Tammer, Roman Steinberg. Eestlased esikuuikus: Eduard Vanaaseme - tõstmise sulgkaalus 6. koht; Gustav Ernesaks - tõstmise kergekaalus 6. koht. ● Enim kuldmedaleid võitnud sportlane: Paavo Nurmi (1897 - 1973), Soome, kergejõustikus 5 kuldmedalit.

Huvitavamaid fakte

Maastikujooks kujunes Pariisis nii dramaatiliseks, et tegi lõpu krossijooksule olümpiamängudel. 10 650 meetri pikkusele distantsile asus 38 jooksjat. Termomeeter näitas 36 kraadi, päikese käes koguni 55. Trass oli erakordselt raske, kulgedes mööda kiviseid radu, mida katsid põlvepikkused ohakad ja võsa. Esimesena jõudis staadionile ja ületas finišijoone Paavo Nurmi. Ta jõudis pärale reipana ja pealtvaatajatel polnud mingit põhjust arvata, et kõik ei ole korras. Aga niipea, kui teised jooksjad hakkasid kohale jõudma, ilmnes kohutav olukord. Aquilari-nimeline hispaanlane kukkus ja lõi pea vastu kivi nii, et verd hakkas jooksma. Sewell jooksis vale teed. Kui teda õigele rajale juhatati, põrkas ta kokku teise jooksjaga. Mõlemad kukkusid ja suuri vaevu lonkasid finišisse. Soomlastele soodsas olukorras, kus Nurmi ja Ritola olid kergelt lõpetanud, oli neil ka kolmas mees vaja saada üle finišijoone, et meeskondlik kuldmedal kuuluks Soomele. Ootamatult kadus kindel pind aga Heikki Liimataineni jalge alt ja seda 30 meetrit enne lõppu. Oimetult vaarus mees siia-sinna, kuni hakkas äkki tagasi komberdama. Rahvas karjus ja jooksja jäi seisma. Ta seisis mõni aeg ,selg finiši poole, sai siis lõpuks enesekontrolli tagasi, pöördus ja jalutas läbi finiši. Kogu raja ulatuses võis näha ebameeldivaid stseene, esines päikesepisteid ja oksendamist. Tundide viisi otsisid kohtunikud ja Punase Risti töötajad raja äärest kadunud jooksjaid. Briti, Itaalia, Hispaania ja Rootsi meeskond ei suutnudki jooksu lõpetada. Kui tragöödia ulatus ilmsiks tuli, muutus Paavo Nurmi tähelepanuväärne esinemine veelgi võimsamaks.

Suursaavutusega sai hakkama USA kergejõustiklane Harold Osborn, kes võitis kuldmedali nii kümnevõistluses kui kõrgushüppes. Inseneriharidusega Osborn oli teaduslikult uurinud kõiki kõrgushüppetehnikaid ja kohandas enda jaoks sisejalastiili, milles oli ka rullstiili elemente. Tema tehnika üle vaieldi palju. Hüppel surus Osborn seljaga latti veidi alla, samal ajal pressides seda tellingute vastu. Iga tema hüppe järel jäi latt tellingutel võbisema. Osborni hüppe puhul oli raske öelda, kas puutusid ta jalad ikka enne maad kui pea ja käed. Erinevus keelatud "sukeldushüppest" oli juuspeen ja tihti loeti hüpe õigeks või valeks ainult kohtuniku maitse järgi. Pariisi OM-i eel viis Osborn maailmarekordi 203,8 sentimeetrini. Osborni hüppestiili pärast tehti kõrgushüppemäärustesse muudatus. Et enam ei oleks võimalik suruda latti postide vastu, asetati nüüdsest latt vabalt tellingutele, nii et see võis pudeneda mõlemale poole.

Rahvusvaheliselt tuntud lastearst ja populaarse raamatu "Teie laps" autor dr. Benjamin Spock esindas Pariisi OM-il USA-d sõudmises ja tuli Yale'i ülikooli sõudeklubi kaheksapaadi meeskonnas olümpiavõitjaks.

Ujumisaladel saavutas ühe kuld- ja kaks pronksmedalit ameeriklanna Gertrude Ederle. Oma esimese maailmarekordi oli ta püstitanud juba 1919. aastal 880 jardi vabaujumises 12 aasta ja 298 päeva vanuselt. Kaks aastat pärast olümpiamänge viis 19-aastane Ederle oma nime igaveseks ujumisspordi ajalukku. 6. augustil 1926. aastal kell 7 hommikul asus ta teele Prantsusmaa rannikult kavatsusega olla esimene naine, kes ujub üle Inglise kanali.

Seni ületamata pikaealisuse rekordi ujumises püstitas austraallane Frank Beaurepaire, kes võitis pronksmedali 1500 m vabaujumises kolmedel olümpiamängudel, neist esimese 1908. aastal Londonis ja viimase 44-aastasena Pariisis, kus püstitas ühtlasi isikliku rekordi. 1953. aastal valiti tollane Melbourne'i linnapea Beaurepaire 1956. aasta olümpiamängude korralduskomitee esimeheks. Kahjuks ei näinud tema silmad koduolümpiamängude avamist, sest ta suri 20. mail 1956. aastal.

Veepalli poolfinaalis kohtusid Rootsi ja Prantsusmaa meeskond. Tulises matšis rabelesid omavahel kõvasti rootslane Anderson ja prantslane Padou. Ühel hetkel teeskles prantslane vigastatut ja ta tõmmati basseinist välja. Kuival "virgus" Padou sedavõrd, et suutis veenda kohtunikku rootslast karistama, kes saatiski Andersoni mängust välja. Kui prantslane nägi, et tema trikk õnnestus, sööstis ta tagasi vette ja mängis nagu mees muiste. Rootslastel tuli vastu võtta kaotus 2:4. Kui Rootsi astus pronksmedalimängus vastu USA-le, keelas Rootsi suursaadik Pariisis "liialt agressiivselt" mängival Andersonil kaasavõistlemise. Pole teada, kas diplomaatia on kunagi veel sellisel moel olümpiavõistlusesse sekkunud.

Olümpiavande andja aule konkureerisid lisaks Géo Andréle veel sajandi parimaks vehklejaks tituleeritud Lucien Gaudin, kuulitõukaja Paoli ja õrnema soo esindajana legendaarne tennisist Suzanne Lenglen. Lõpuks arvasid asjamehed, et olümpiatõotuse andmine on oma laadi poolest siiski rüütellik etteaste, mistõttu sobib see rohkem meestele. Lenglen jäeti seega kandidaatide hulgast välja. Vande andmisel langetasid riikide esindajad oma lipud, püsti jäi aga Brasiilia lipp. Korraldajad jooksid ärritunult lipukandja juurde ja selgitasid, et rituaal nõuab lipu langetamist. Brasiillane oli aga kõigutamatu: "Seda keelab meie konstitutsioon" ja tõstis oma lipu endisest veelgi kõrgemale.

Raskejõustiklased võistlesid Vélodrome d'Hiveri klaaskatusega sisehallis, kus talvel peeti jalgrattavõistlusi. Võimsad lambid ja prožektorid kütsid saali kuumaks ja maadlejad higistasid juba enne matile asumist. Võistlusõhtud venisid pikale ja Gallia kuked tavaliselt juba kiresid, kui viimane paar matilt lahkus. Hommikul polnud alustamisega aga kiiret. Algul maadeldi vaid ühel matil, kuni soomlased oma harjutusmati juurde andsid. Mati äärel tuli võistlejail vahel ligi paarkümmend minutit matikohtunikku oodata, keda saalis valitsevas melus taga otsiti. Seejärel raisati aega sellega, et kõiki kohtunikke rahvale pidulikult esitleda. Rahval oli aega küllalt. Maadlushuvilised istusid mugavalt tribüünidel, klapp-laudadel veinipudelid ja pea kohal hõljumas suitsupilved. Aeg-ajalt hüüdis keegi kelnerit, kes kallas fännidele uued portsjonid ergutavat märjukest. Mida hilisemaks aeg läks, seda rohkem kannustas rahvas maadlejaid, kes kõigest hoolimata pidid matil rassima. Kohtunikud olid ebakompetentsed, esindades riike, kus maadlus alles lapsekingades. Võtteid ei tuntud ja võitja üle otsustati sageli suvaliselt. Ega publikki maadlusreegleid tundnud. Rahvas kakles ja riidles peaaegu iga otsuse väljakuulutamise järel. Viiskümmend politseinikku olid valmis kaklejaid lahutama. Eriti hulluks läks asi siis, kui oma mees oli matil. Siis tehti kõik, et raskendada konkurendil võitmist. Imetlusväärselt esinesid soomlased, kes kogusid kreeka-rooma maadluses 3 kuld-, 4 hõbe- ja 3 pronksmedalit. Kokku 20 punkti. Edukuselt järgmised riigid Rootsi, Eesti, Ungari ja Prantsusmaa said kokku 16 punkti.

Olukorra kõrgusel oli d'Hiveri maadlusmattidel sulgkaallane Eduard Pütsep, kellele pidid alla vanduma ka soomlaste lootused Anselm Ahlfors ja Väinö Ikonen. Pariisis Eestile ainsa kuldmedali võitnud Pütseppa peeti meeles ka kodumaal. Olümpiakomitee annetas talle riigivanema poolt kulduuri. Vabrikantide ühisus kinkis valgest marmorist maadleja kuju.   ● Eduard Pütsep rassimas soomlase Väinö Ikoneniga

Esimest korda nägid olümpiaväljakud Ladina-Ameerika jalgpallikunsti. Olümpiavõitjaks tulid värvikat ja kaunist mängu demostreerinud uruguailased.   ● Olümpiavõitja Uruguai jalgpallimeeskond

"Tulevankrid"

Neli "Oscarit" võitnud režissöör Hugh Hudsoni film "Chariots of Fire" ("Tulevankrid"), jutustab 1924. aasta Pariisi olümpiamängude sangaritest Harold Abrahamsist ja Eric Liddellist. Nimikangelasi kehastasid Ben Cross ja Ian Charleson. Suurbritannia jooksjad on olümpiaajalukku läinud kui esimesed eurooplased, kes suutsid rikkuda ameeriklaste hegemooniat lühimaajooksudes. Kuigi filmis on käsitletud paljusid sportlastega seotud fakte suvaliselt, annab "Tulevankrid" suurepärase pildi Suurbritannia sportlaste valmistumisest Pariisi olümpiamängudeks.

Olümpiasangarid - Harold Abrahams

Harold Abrahams oli ka hiilgav kaugushüppaja. Kuu aega enne olümpiamänge hüppas ta 7.38, püstitades Inglismaa rekordi, mis püsis kuni 1956. aastani. Seepärast valiti ta esindama Suurbritanniat nii kaugushüppes kui ka 100, 200 ja 4 × 100 m jooksus. Kui "Daily Express" kritiseeris otsust valida Harold Abrahams kaugushüppele, siis teadsid vaid vähesed, et selle artikli oli kirjutanud Abrahams ise.

Harold Abrahams oli ka hiilgav kaugushüppaja. Kuu aega enne olümpiamänge hüppas ta 7.38, püstitades Inglismaa rekordi, mis püsis kuni 1956. aastani. Seepärast valiti ta esindama Suurbritanniat nii kaugushüppes kui ka 100, 200 ja 4 × 100 m jooksus. Kui "Daily Express" kritiseeris otsust valida Harold Abrahams kaugushüppele, siis teadsid vaid vähesed, et selle artikli oli kirjutanud Abrahams ise.

Abrahamsi peakonkurentideks 100 m jooksus olid ameeriklased: tiitlikaitsja Charles Paddock ning Antverpeni OM-i finalistid Jackson Scholz ja Loren Murchison. 18. juunil 1921 oli Paddock jahmatanud kergejõustikumaailma, läbides 110 jardi ennekuulmatu ajaga 10,2 - rekordiga, mis püsis 29 aastat. Paddock oli kindel, et võidab Pariisis mõlemad sprindidistantsid. Eeljooksud läksid aga raskelt ja ameeriklane otsis tuge oma filminäitlejast sõprade Douglas Fairbanksi, Mary Pickfordi ja Maurice Chevalier'i seltsis.

Kuigi ameeriklasi peeti favoriitideks, oli just Abrahams see, kes jooksis kiiremini kui kunagi varem, korrates oma briljantse stardiga olümpiarekordit 10,6 kahel korral - veerand- ja poolfinaalis. Esmakordselt tajus Abrahams, et võib võita olümpiakulla. Ta kaotas muretuse ja hakkas pinget tundma. Kui ta siis 7. juulil starti asus, meenusid talle Sam Mussabini nõuandesõnad: "Mõtle ainult kahele asjale - stardipaugule ja finišile. Kui kuuled üht, siis torma kui kurat, kuni läbid teise." Esimesed 50 meetrit läbiti võrdselt, siis nihkus Abrahams ette ja võitis kahejalase edumaaga. Täielikult kõrbesid Paddock ja Murchison, kes lõpetasid distantsi viienda-kuuendana.

● Hõbmedali võitis Jackson Scholz, kes võttis Abrahamsilt revanši 200 meetris. Huvi Scholzi vastu tärkas taas filmi "Tulevankrid" puhul, kus teda portreteeriti üsnagi vabalt. Ühes filmistseenis, kus Scholz asub 400 m starti (400 meetris ta tegelikult ei võistelnudki), läheneb talle Eric Liddell ja ulatab sedeli religioosse läkitusega. Scholz ei tegelenud taoliste asjadega, ta polnud isegi usklik. Kui "Tulevankrid" muutus "hitiks", tülitasid 84-aastast Scholzi, kes elas Floridas Delroy Beach'is, inimesed, kes palusid temalt vaimulikku inspiratsiooni. "Kardan," ütles ta reporteritele, "et mu religioosne taust oli pigem juhuslik." Nüüd sai laiem avalikkus teada, et Scholz, seni tuntud kui publitsist ja 31 noorsooraamatu autor, on ka mitme olümpiamedali omanik ja võistelnud kolmedel olümpiamängudel (1920 - 1928).

Pärast võidukat päeva Colombes'i staadionil ei jooksnud Harold Abrahams enam kunagi nii hästi. Järgmisel aastal vigastas ta kaugushüppel jalga ja loobus lõplikult võistlemisest. Ta kirjutas: "Mulle tundub, et see polnudki nii väga suur õnnetus. Paljud inimesed peavad peaaegu võimatuks end õigel ajal kokku võtta. Kas mulle oleks meeldinud minna allamäge, püüdes ikka jätkata? Niisugust otsust ei saanud ma kunagi teha, see otsustati minu eest. Oli küll valus, kuid nii juhtus." Hiljem saavutas Abrahams edu nii BBC spordikommentaatori, "The Sunday Times'i" kergejõustikuvaatleja, advokaadi, literaadi kui IAAF-i liikme ja Briti Amatöörsportlaste Assotsiatsiooni presidendina. Tema kahest vennast oli Sidney Suurbritannia kaugushüppemeister ja Adolphe tuntud spordifüsioloog. Harold Abrahams suri 14. jaanuaril 1978. aastal.

Olümpiasangarid - Eric Liddell

Eric Liddell sündis 16. jaanuaril 1902. aastal Tientsinis Hiinas, kus ta isa oli misjonär. Pärast viieaastaseks saamist kasvas poiss Šotimaal. Tema lemmikspordialaks oli ragbi, kuid ta näitas häid tulemusi ka jooksudes. Suuremat tähelepanu äratas ta 1923. aastal, kui võitis Suurbritannia meistrivõistlustel. Sellele järgnenud nädalal tõusis ta reputatsioon veelgi. Inglismaa ja Iirimaa maavõistlusel tõugati Liddell maha 440 jardi jooksus. Enne kui ta jalule suutis tõusta, olid teised temast juba 20 jardi kaugusel. Ometi jõudis ta kõigile järele ja võitis jooksu. Hiljem kordas ta tihti: "Mulle ei meeldi lüüa saada." Filmis "Tulevankrid" kujutatakse Liddelli kristlasena, kes kuulutab laeval teel Pariisi, et keeldub jooksmast 100 meetrit, mis peetakse pühapäeval - sabati pühitsemise päeval. Lõpuks üks teine Briti võistkonna liige (filmiversioonis lord Burghley) loovutab oma koha Liddellile. Too ülimalt dramaatiline Liddelli esinemine olümpiamängudel on ainult õige vähe tõepärane.

200 m jooksu lõpetas Liddell kolmandana Scholzi ja Paddocki järel. 400 m poolfinaalis jäi šotlane teiseks, kuid aeg 48,2 oli tubli saavutus, sest varem polnud ta suutnud joosta alla 49 sekundi. Finaaljooks toimus samal päeval ja selle võitis Liddell uskumatul kombel. Ta startis, nagu oleks tegu saja meetriga ja läbis pool distantsi ajaga 22,2 sekundit, ainult 0,3 sekundit aeglasemalt kui jooksis 200 m finaalis. Spetsialistid pidasid seda taktikaliseks rumaluseks, kuid Liddell oli hoos. Ta suurendas edumaad ja võitis üle viiemeetrise edumaaga teiste ees. Aeg 47,6 oli fantastiline.

Eric Liddell naasis Šotimaale kangelasena ja teda kanti pidulikult läbi Edinburghi tänavate. Aasta hiljem pöördus ta tagasi Hiinasse, et osaleda isa misjontöös. Liddell tegi veel paar reisi shotimaale, kuid oli taas Hiinas Teise maailmasõja ajal. Ta suri ajukasvajasse interneeritute laagris 21. veebruaril 1945. aastal.

Olümpiasangarid - Johnny Weismüller - igavesti tuntud

"Võiks ju arvata, et lapsed ei tunne Tarzanit nii hästi, kui tundsid nende vanemad ja vanavanemad, kuid tänu televisioonile, kus näidatakse minu vanu filme, olen ma ikkagi Tarzan ka nendele." (Johnny Weissmüller). Kinolint levitas tema kuulsust, teleekraan paljundas veelgi. See oli karjäär, mida ta polnud plaanitsenud. Ta oli olnud vaid supeltrikoovabriku toodangu demonstreerija, kui "Metro Goldwin Meyeri" filmistuudio kutsus teda proovivõtetele Edgar Rice Borroghsi džunglijuttude kangelase Tarzani rolli täitmiseks. Weissmüller vastas pakkumisele algul eitavalt, kuid pärast seda, kui lubati, et ta kohtub Greta Garboga ja võib einestada koos Clark Gable'iga, jäi ta nõusse. Ta oli üks neist sajaviiekümnest mehest, keda sellesse filmirolli prooviti. Ometi sai Johnny selle rolli. Spordivõhikust produtsent lubas tal isegi esineda oma nime all, kui kuulis Weissmülleri taustast.

"Ahvide Tarzan", peaosas Weissmüller, tuli kinolinale 1932. aastal. Pikka kasvu, pronksikarva nahavärvi ja täiuslikult arenenud lihastega Tarzan oli mehelikkuse ideaal. Tarzan kaitses julgelt oma Aafrika kuningriigis asukaid jahimeeste eest.

Fiktsioon oli nii võimas, et Tarzani kuju Weissmülleri näol hakkas kogu sündmustikku mõjutama. Aga enne, kui temast sai ahvide Tarzan, oli ta ujujate Tarzan. Kümne aasta vältel oli Weissmüller võitmatu alates 50 jardist ja lõpetades 880 jardiga. Ta püstitas 24 maailmarekordit ja võitis olümpiamängudelt viis kuldmedalit. Weissmüller oli esimene mees ajaloos, kes purustas 100 m vabaujumises ühe minuti piiri ja 400 m vabaujumises viie minuti piiri.

Johnny Weissmüller (sündides Peter Janís Weiszmüller) sündis 2. juunil 1904. aastal Windbergi söelinnas Pennsylvania osariigis. Tema immigrantidest vanemad Peter ja Elizabeth olid teel Austriast Chicagosse, kui nende rahakott tühjaks sai ja nii pidi pereisa minema kaevandusse tööle. Lõpuks jõudis perekond Chicagosse, kus Johnny isa püüdis edutult salooni pidada. Nende kodune elu oli õnnest kaugel.

Johnny leidis lohutust ujumises. Ta alustas kaheksa-aastaselt. Fullenton Beach oli Johnnyle ja tema nooremale vennale Peterile väga ahvatlev nende kaljude pärast, kus Michigani järve lained moodustasid ohtlikke murdlainetusi. Ujumine meeldis poistele, kuid isa suri ja Johnny pidi tööle minema, et perekonda ülal pidada. Ta alustas jooksupoisina, seejärel töötas liftipoisina Chicago "Plaza Hotel'is". Sissetulek oli vilets.

16-aastaselt sai Johnny Illinoisi spordiklubis kokku lapsepõlvesõbra Hooks Milleriga. Jutt läks selle klubi tähtsaimale mehele, Suurele Billile - William Bachrach'ile. Suur Bill oli 350-naelane lihamägi sigariga hambus. Weissmüller demonstreeris talle basseinis oma oskusi. Billi arvates oli tema stiil vale, kuid tegi ometi Johnnyle ettepaneku: "Tõota mulle, et sa töötad minu juures ühe aasta ilma küsimusi esitamata ja ma võtan sind oma hoole alla. Sa ei uju mitte kellegagi võidu. Sa oled minu ori ja võid põlata minu käsklusi, aga lõpuks sa purustad kõik siinsed rekordid." Ilmselt oli Bachrach näinud kaugelt rohkem, kui välja lasi paista.

Kord viis Bachrach ujujad Havaile, et need võiksid võrrelda end kuulsa Duke Kahanamokuga, kes 1909. aastal oli San Franciscos demonstreerinud uut ujumisviisi krooli, mis erines oluliselt tollal kasutusel olnud trudgen-stiilist. Kahanamoku oli ujumisbasseinides valitsenud juba aastaid. 1912. ja 1920. aasta olümpiamängudel oli havailane võitnud kuldmedali 100 m vabaujumises.

Bachrach ja Johnny uurisid tähelepanelikult Kahanamoku tehnikat. Nad otsustasid loobuda tollal ideaalseks peetud havailase ülemäära kõrgest peaasendist, kuid samal ajal püüti omandada tema suurepärane jalgade töö. Weissmüller tegi krooliujumisse mitu olulist uuendust - käte töö teineteisest selgesti eralduva tõmbe- ja tõukefaasiga, pea pööramine sissehingamiseks ilma käte liikumist häirimata, sujuv löök, mis tõstis jalgade töö efektiivsust ja viimasest tulenev rindkere kõrgem asend. Kõige väärtuslikum, mida Suur Bill aga Weissmüllerile õpetas, oli puhkamise saladus.

1922. aasta juulis sündis see, mida maailma spordipublik oli juba aastaid oodanud. Alameda basseinis kroolis Weissmüller esimese ujujana 100 meetrit alla ühe minuti. Aeg 58,6 oli koguni 1,8 sekundit parem senisest Kahanamoku tipptulemusest ja püsis maailmarekordina kümme aastat. Järgmisel aastal ületas Johnny teisegi tähelepanuväärse piiri ujumise rekordtulemuste arengus - 4.57,0-ga jäeti seljataha viie minuti piir 400 meetri vabaujumises.

Pariisi OM-il võitis Johnny sissejuhatuseks 400 m vabaujumise ajaga 5.04,2 - uus olümpiarekord. "Kolme meistri lahinguks" nimetatud heitluses edestas ta oma nimekaid konkurente, rootslast Arne Borgi ja austraallast Andrew Charltonit veenvalt. 100 m vabaujumises olid Weissmülleri põhirivaalideks kaasmaalased, havailastest vennad Duke Paoa ja Samuel Kahanamoku.

34-aastane Duke oli endiselt vormis ja Johnny pelgas teda veidi, kuid havailane oli suurejooneline: "Õnne sulle, Johnny! Kõige tähtsam selles võistluses on see, et saaksime USA lipu lehvima kolmel korral. Teeme selle ära!" Ja nad tegid seda. Weissmüller võitis uue olümpiarekordiga 59,0. Vennastepaar hõivas ülejäänud medalikohad. Kolmanda kuldmedali võitis Johnny 4 × 200 m teateujumises. Lisaks kuldmedalitele tõi ta koju pronksi USA veepallimeeskonna liikmena.

Weissmüller tuli olümpiamängudele ka neli aastat hiljem, kandes avatseremoonial USA tähelippu. Ta lisas oma kuldmedalitele veel kaks - 100 m vabaujumises ja 4 × 200 m teateujumises.

Pärast Amsterdami olümpiamänge sai Johnnyst elukutseline. Ta sai 500 dollarit nädalas selle eest, et propageeris Hollywoodis supeltrikoosid. Kui Associated Press hääletas Johnny Weismülleri sajandi esimese poole maailma parimaks ujujaks, said paljud filmisõbrad teada, et ta oli saavutanud kuulsust peale džunglijõgede ka olümpiabasseinides.

Johnny Weissmüller oli esimene neist neljast olümpiamedalimehest, kes on filmis mänginud Tarzanit. Teised olid Buster Crabbe (olümpiakuld 1932.a. 400 m vabaujumises), Herman Brix (olümpiahõbe 1928. a. kuulitõukes) ja Glenn Morris (olümpiakuld 1936. a. kümnevõistluses). Weissmüller esines kuueteistkümne aasta jooksul 11 Tarzani-filmis. Ta oli viis korda abielus.

Weissmüller oli populaarne igal pool. 1959. aastal võttis Johnny osa Havanna golfiturniirist. Sel perioodil pidasid Castro väed võitlust Batista valitsusega. Johnny oli oma sõpradega teel võistluspaika, kui ootamatult ilmusid põõsastest Castro mehed. Nad piirasid auto sisse ja suunasid relvad jänkide poole. Äkki tõusis Weissmüller püsti, tagus rusikatega vastu rinda ja lasi kuuldvale Tarzani röögatuse. Mässajad algul kohkusid, siis aga puhkesid naerma: "Tarzan! Tarzan! Bienvenido! Tere tulemast Kuubale!" Mässuliste eskort saatis teda võistluspaigani.

1932 "Tarzan the Ape Man" ("Ahvimees Tarzan"), rež. S. Van Dyke.
1934 "Tarzan and His Mate" ("Tarzan ja ta naine"), rež. C. Gibbons.
1939 "Tarzan Finds a Son" ("Tarzan leiab poja"), rež. R. Thorpe.
1941 "Tarzan's Secret Treasure" ("Tarzani sala-aare"), rež. R. Thorpe.
1942 "Tarzan's New York Adventure" ("Tarzani seiklused New Yorgis"), rež. R. Thorpe.
1943 "Tarzan Triumphs" ("Tarzani võidud"), rež. W. Thiele.
1943 "Tarzan's Desert Mystery" ("Tarzani kõrbesaladus"), rež. W. Thiele.
1945 "Tarzan and the Amazons" ("Tarzan ja amatsoonid"), rež. K. Neumann.
1946 "Tarzan and the Leopard Woman" ("Tarzan ja leopardinaine"), rež. K. Neumann.
1947 "Tarzan and the Huntress" ("Tarzan ja kütitar"), rež. K. Neumann.
1948 "Tarzan and the Mermaids" ("Tarzan ja näkineiud"), rež. R. Florey.
1933 "Tarzan the Fearless" ("Kartmatu Tarzan"), peaosas Buster Crabbe.
1935 "The New Adventures of Tarzan" ("Tarzani uued seiklused"), peaosas Herman Brix.
1938 "Tarzan's Revenge" ("Tarzani kättemaks"), peaosas Glenn Morris (Jane'i osas Eleanor Holm - 1932. aasta olümpiavõitja 100 m seliliujumises).
1939 "Tarzan and the Green Goddess" ("Tarzan ja roheline jumalanna"), peaosas Herman Brix.

Viimati muudetud: 11.06.2004