SANKT MORITZ 1948

ROK-i 38. istungil Londonis 1939. aastal valiti taliolümpialinnaks hoopis uuesti Garmisch-Partenkirchen (läbiviimine 2. - 11.02.1940). Samal istungil sai 1944. aasta talimängude korraldajaks Cortina d'Ampezzo (Itaalia). Teised kandideerinud linnad olid Montreal ja Oslo.
Pärast sõda (1945. aasta augustis) kogunenud ROK võttis vastu põhimõttelise otsuse olümpiamängude järkamiseks ja kinnitas samas 1948. aasta taliolümpialinnaks Sankt Moritzi, millest sai esimene linn, kus talimänge korraldati teist korda. Kinnitav otsus tehti ROK-i 39. korralisel istungil Lausanne'is 1946. aastal.

Võistlus: V taliolümpiamängud. Läbiviimine: 30. jaanuar - 8. veebruar 1948. Olümpialinn: Sankt Moritz Šveitsis, kus 1928. aastal peeti II taliolümpiamängud. Kinnitati olümpialinnaks: Teise maailmasõja tõttu 1940. ja 1944. aastal taliolümpiamänge ei peetud. 1936. aastal anti 1940. aasta talimängude korraldamise õigus Sapporole, mis 1938. aasta suvel siiski loobus Jaapani-Hiina sõja pärast (samal ajal ka suvemängude korraldaja Tokio). Mängude läbiviimise õigus läks nüüd üle šveitslastele, kuid FIS-i ja ROK-i vahelised erimeelsused nii suusatamise õpetajate kui ka proffide küsimuses ei võimaldanud lõplikku otsust langetada.

Korralduskomitee president: Marcel Henninger. Osalenud riike: 28. Esmakordselt: Island, Liibanon, Lõuna-Korea, Taani ja Tšiili. Sõjasüüdlastele Saksamaale ja Jaapanile osavõtukutset ei saadetud. Osalenud sportlasi: 669 (neist 77 naist). Suurimad võistkonnad: Šveits ja USA - 100 sportlast. ● Sankt Moritz oli esimene linn, kus talimänge korraldati teist korda

Spordialasid kavas: 7 (suusatamine, mäesuusatamine, iluuisutamine, kiiruisutamine, jäähoki, bobisõit, kelgutamine). Võistlusalasid: 22 (uuesti võeti kavva kelgutamine skeletonidel, mäesuusatamise programmi lisati alpi kahevõistluse kõrvale kiirlaskumine ja slaalom nii meestele kui ka naistele). ● Avatseremoonia Sankt Moritzis

Näidisalad: patrullsuusatamine, talvine viievõistlus. Võistluste avaja: Šveitsi president Enrico Celio. Olümpiatule süütaja: jäähokimängija Richard (Bibi) Torriani, olümpiapronks 1928 ja 1948. Olümpiavande andja: Richard Torriani.   ● Olümpiavande andis Richard Torriani

	Olümpiamargid: Šveitsi postiamet andis välja neljamargilise taliolümpiaseeria. Kahel margil oli kujutatud sümboleid koos olümpiarõngastega (esmakordselt talispordi sümbolina lumehelves), teistel markidel šveitslaste populaarsemad spordialad kiirlaskumine ja jäähoki (esimene mark maailmas, mis oli pühendatud hokile).
	Autasud: kuld-, hõbe- ja pronksmedalid. Edukamad riigid medalite arvult: Norra ja Rootsi, mõlemad 4 kuld-, 3 hõbe- ja 3 pronksmedalit. Edukaim sportlane: Prantsusmaa mäesuusataja Henri Oreiller (2 + 0 + 1). ● Olümpiamängude medal

Noorim olümpiavõitja: naistest Barbara Ann Scott (Kanada), iluuisutamine, 19 a.273 p. Meestest: Richard Button (USA), iluuisutamine, 18 a. 202 p. Vanim olümpiavõitja: naistest Gretchen Fraser (USA), mäesuusatamine, 28 a. 360 p. Meestest Francis Tyler (USA), bobisõit, 43 a. 58 p. Noorim medalivõitja: Suzanne Morrow (Kanada), iluuisutamine, 17 a. 55 p. Vanim medalivõitja: Max Houben (Belgia), bobisõit, 49 a. 278 p. Läbi aegade vanim medalivõitja taliolümpiamängudel. Oli 1920. aastal Antverpeni suvemängudel Belgia 4 × 100 meetri teatemeeskonna liige. ● Mängude edukaim sportlane oli  mäesuusataja Henri Oreiller

Olümpiakroonika

30. jaanuar 1948

St. Moritzi talimängud algasid skandaaliga. Ameerika Ühendriikidest saabus olümpialinna korraga kaks jäähokimeeskonda ja kumbki ei tahtnud teisele loovutada turniiril mängimise õigust. Amateur Athletic Unioni (AAU) meeskonda toetas USA Olümpiakomitee eesotsas Avery Brundage'iga, 1947. aastal loodud American Hockey Association (AHA) võistkonda omakorda Rahvusvaheline Jäähokiföderatsioon IIHF. Brundage süüdistas AHA-t kommertssõltuvuse pärast ja keeldus nende meeskonda tunnustamast.
Kaks päeva enne avatseremooniat otsustas ROK-i Täitevkomitee jätta mõlemad USA meeskonnad võistlustest kõrvale. Toetuti olümpiareeglitele, mille järgi meeskonda peavad tunnustama mõlemad, nii ROK kui ka rahvuslik olümpiakomitee. Raskustesse sattunud shveitslased, kes said IIHF-ilt hoiatuse, et jäähoki eemaldatakse koguni olümpiakavast, olid sunnitud ROK-i otsust ignoreerima ning lubasid AHA meeskonnal olümpiaturniiril kaasa mängida. Korraldajad olid huvitatud ka jäähokivõistluste piletite müügist, et katta sellega mängudega seotud kulusid.
Avery Brundage, kellel oli ROK-is suur mõjuvõim, esitas ultimaatumi: kui AHA meeskond mängib, kõrvaldab ta olümpialt kogu USA esinduse - uisutajad, suusatajad, kelgutajad... Oli tekkinud totter ummikseis.
Mõlema poole mängijad pidasid olukorda naeruväärseks. "Võib-olla USA võistkonnad mängivad omavahel ja võitjad osalevad mängudel," laekus šveitslastelt kompromissettepanek. Seda ei aktsepteeritud. AAU ründaja Jim Sloane arvas, et AHA meeskond võiks neile juurde anda mõned oma paremad mängijad, kuid AHA treener Joe Riley pareeris selle ettepaneku sõnadega: "Me pigem tapame teid."
AAU meeskond oli saanud avapidustusteks ilusa vormirõivastuse valge mantli ja võistlusmütsiga. Neid ei lubatud treenima kohalikele uisuväljakutele, mida kontrollisid IIHF-i ametnikud. Lõplikku otsust polnud ikka veel vastu võetud. Südaööl enne mängude avamist kogunesid korraldajad, ROK-i ja IIHF-i ametimehed ning USA Olümpiakomitee esindajad Hotel Kulmi banketisaali.
AAU ja AHA mängijad, kes luurasid uste taga, võisid kuulda, kuidas ROK-i president Sigfrid Edström, vanapoolne hallipäine härrasmees, lärmas ja tagus kepiga vastu lauda. Mitte vähem häälekas oli "olümpiatürann" Avery Brundage. Kella kolme paiku öösel, mõned tunnid enne seda, kui olümpiatuli staadionil süüdati, oli otsus ikka veel vastu võtmata. Lahkuti hambaid kiristades.
Avatseremoonial sammusid USA koondise ridades ka AAU hokimehed, AHA mehed jälgisid seda tribüünidelt.
Kui hokiturniir algas, tulid jääle aga AHA meeskonna liikmed. Esimestes mängudes käidi karmilt ümber Poola (23:4) ja Itaaliaga (31:1). Vahepeal oli jõutud kuulutada olümpiaturniir mitteametlikuks. Võisteldi vaid maailmameistrivõistluste arvestuses. Rahvusvahelise Jäähokiföderatsiooni nõudmisel korrigeeriti siiski turniiri keskel seda otsust - võistlused on ametlik jäähokiturniir, kuid kõik mängud, kus osaleb AHA meeskond, jäävad vaid demonstratsioonmatšideks. USA võistkonna saavutatud neljandat kohta arvestati vaid MM-võistluste raames.
Enne viimast mängudevooru oli kolmel riigil - Kanadal, Tšehhoslovakkial ja Šveitsil - võimalus tulla esikohale. Viimase päeva hommikul võitis Tšehhoslovakkia USA tulemusega 4:3. Šveits kohtus Kanadaga. Kaks päeva varem olid tšehhid ja kanadalased mänginud omavahel välja 0:0 viigi.
Vahtralehemaa hokimehed pidid šveitslasi võitma vähemalt kahe väravaga, et tulla olümpiavõitjaks.

Umbes 5000 šveitslast mäenõlval jälgis mängu ja pildus kohtunikke lumepallidega, kui polnud nõus arbiteri otsusega. Nende entusiasmist polnud suurt kasu, sest kanadalased lõid igal mänguperioodil värava ja võitsid 3:0. Hõbeda said tšehhid ja pronksi šveitslased - nii nagu kakskümmend aastat tagasigi. Richard Torriani kuulus pronksimeeskonda mõlemal korral. Olümpiaturniiril oli ülekaalukalt nõrgim meeskond Itaalia, kelle väravasse laoti kokku 113 litrit. Resultatiivseim mängija 27 tabamusega oli tšehh Vladimir Zabrodský. ● Kanadalaste võidurõõm

31. jaanuar 1948

Selgus olümpiavõitja kahebobidel. Kodupubliku rõõmuks tulid esikohale šveitslased Felix Endrich ja Friedrich Waller. 1953. aastal võitis Endrich kahebobil Garmisch-Partenkirchenis maailmameistritiitli. Vähem kui nädal hiljem juhtis ta samal rajal neljabobi, kui ta kelk paiskus üle valli "surnud mehe kurvis" ja lendas vastu puud. 31-aastane Endrich sai peaaegu silmapilkselt surma. ● Kahebobidel võitsid šveitslased

1. veebruar 1948

5000 meetri kiiruisutamises võis favoriitideks pidada norralasest tiitlikaitsjat Charles Mathiesenit ja rootslasest maailmarekordimeest Åke Seyffarthi. Mõlemale lõppes võistlus aga fiaskoga. Norralane vääratas distantsil ja kukkus, Seyffarth aga kaotas väärtuslikke sekundeid, kui põrkas kokku fotograafiga, kes oli roninud otse uisurajale pildistama. Olümpiavõitjaks tuli norralane Reidar Liaklev.

Esimest korda krooniti kahevõistluse tšempioniks soomlane. Hüppemäel saavutatud üheksas koht kindlustas esikoha Heikki Hasule. Kaksikvõidu tõi Soomele Martti Huhtala. Hüpete parim Sven Israelsson (Rootsi) jõudis pronksile. Parim norralane oli alles kuues. Kahevõistlejate ebaõnnestumise üle oldi fjordidemaal kõige kurvemad. Vähe sellest, et neljadel eelmistel talimängudel oli esikoht kuulunud norralastele, alati oli saavutatud ka kolmikvõit. ● Kahevõistlejatest oli parim soomlane Heikki Hasu

2. veebruar 1948

1500 meetri kiiruisutamises läks kuldmedal järjekordselt Norrasse. Võitjaks tuli Sverre Farstad. Mõningast lohutust eelmisel päeval üleelatud ebaõnnestumisele sai Åke Seyffarth, kes finišeeris teisena. Veel enne viimast ringi oli rootslane maailmarekordigraafikus, kuid hõredas õhus tuli jõust puudu ja uisutaja tempo rauges.
Mäesuusatajatel oli kavas esimene ala - kiirlaskumine. Meestest peeti peafavoriidiks Teise maailmasõja aegse Prantsuse vastupanuliikumise veterani Henri Oreilleri. Prantslane oli täis enesekindlust, hoiatades teisi võistlejaid, et neil pole tema vastu lootustki.
Ta laskuski 3750-meetrisel rajal nagu akrobaat, lennates üle kinkude nagu juhtus, kuid saavutas iga õhulennu järel kindlalt tasakaalu. Tasuks kuldmedal 4,1-sekundilise eduga austerlase Franz Gabi ees.
1950. aasta Aspeni maailmameistrivõistluste järel jättis Oreiller lõplikult suusarajad. Val d'Isere'is sündinud mees oli ka fanaatiline autovõidusõitja, saavutades edu autopiloodina, kuni sai surma 7. oktoobril 1962 Pariisis Monthlery ringrajal.
Naiste kiirlaskumises domineerisid austerlased ja šveitslased. Kuldmedal kuulus talimängude korraldajaile. Hedy Schlunegger oli vähem kui sekundiga parem austerlannast Trude Beiserist.

3. veebruar 1948

10 000 meetri uisumaratonis sai lõpuks kuldmedali ka Åke Seyffarth, edestades kindlalt soomlasi Lauri Parkkineni ja Pentti Lammiot. Ungarlaste parim kiiruisutaja, 1947. aasta absoluutne maailmameister Cornelius Pajor jäi napilt medalita.   ● Uisumaratoni võitis Åke Seyffarth

Ebatavalise näidisalana oli St. Moritzis kavas talvine viievõistlus (10 km suusatamine, püstolist laskmine, vehklemine, kiirlaskumine ja ratsakross). Sellelgi alal olid edukamad moodsa viievõistluse sünnimaa Rootsi sportlased, kes saavutasid kolmikvõidu. Kullavõitja Gustaf Lindh oli edukaim laskmises ja ratsutamises, pronksimees Bertil Haase murdmaasuusatamises ja kiirlaskumises ning shveitslased Somazzi ja Rumf vehklemises. Hõbemedali võitnud William Grut võistles poole aasta pärast Londoni suvemängudel ja tuli moodsas viievõistluses olümpiavõitjaks. Märkimist väärib ka kuuendaks jäänud inglane Derek Allhusen. Kakskümmend aastat hiljem tuli ligi 54-aastane britlane olümpiavõitjaks ratsutamise kolmevõistluses.

4. veebruar 1948

1928. aasta St. Moritzi talimängudel oli kavas kelgutamine sekeletonidelel. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem võtsid šveitslased selle väheharrastatava ala uuesti olümpiaprogrammi. Eelmisel korral olid säravad medalid näpanud ameeriklastest vennad Jennison ja John Heaton. Loodetud medaleid ei saanud võistluste korraldajad nüüdki. Esikoht läks Nino Bibbiale, kes tõi Itaaliale taliolümpia esimese kuldmedali. Suuremat tähelepanu pälvis aga New Havenist pärit 39-aastane ameeriklane John Heaton, kes võitis jälle hõbemedali ja seda kahekümne aasta järel. Seitsmenda koha saavutas ligi 54-aastane kelgutamisfänn Suurbritanniast, kolonelleitnant James Coats. ● Nino Bibbia tõi Itaaliale taliolümpia esimese kuldmedali

5. veebruar 1948

Slaalomirajal üritas Henri Oreiller saavutada maksimumi - võita ka kolmas väljamängitav alpiala kuldmedal. Esimene laskumine aga ebaõnnestus ja vaid edukas sõit teisel katsel tõi medali - pronksi. Olümpiavõitjaks krooniti šveitslane Edy Reinalter.Naistest oli edukaim 29-aastane ameeriklanna Gretchen Frazer, kelle võit oli ühtlasi ajalooline, sest saavutatud kuldmedal oli USA-le suusaaladelt esimene. ● Gretchen Frazeri kuld oli Ameerikale suusaaladelt esimene

Iluuisutamises polnud seni veel ükski olümpiakuldmedal läinud väljapoole Euroopat. Sonja Henie siirdumisega USA-sse sai selle spordiala areng Põhja-Ameerikas võimsa tõuke. Kümnest aastast piisas, et Kanada ja USA tõusid maailma eliiti. St. Moritzis domineeris meeste üksiksõidus 18-aastane USA meister Dick Button, kellele andsid esikoha kaheksa kohtunikku üheksast. Vaid Šveitsi kohtunik asetas esikohale kaasmaalase Hans Gerschwileri. ● Meeste üksiksõidus domineeris USA meister Dick Button

6. veebruar 1948

Nii nagu meeste üksiksõidus, rändas ka naiste iluuisutamise kuldmedal Põhja-Ameerikasse. Sonja Henie vabaks jäetud olümpiavõitja tiitli näppas 19-aastane kanadalanna Barbara Ann Scott, selle ala vaieldamatu liider, kes kinnitas oma esiiluuisutaja nimetust kahe järjestikuse duubelvõiduga EM-il ja MM-il (1947 - 1948). Seitse kohtunikku asetasid ta esikohale. Teiseks tuli austerlanna Eva Pawlik ja pronksi sai inglanna Jeanette Altwegg.   ● Dick Button ja Barbara Ann Scott

9. aprillil 1940 pidid 10. kompanii sõdurid, nende hulgas ka Nils Karlsson pääsema sõjaväeteenistusest. Samal päeval aga juhtus paarisaja kilomeetri kaugusel tragöödia: saksa 163. diviis kindralmajor Erwin Engelbrechti juhatusel tungis Norrasse ja enne, kui pool päeva sai läbi, oli Oslo vallutatud. Rootsi valitsus, tajudes ohtu, tühistas kõik puhkuse ja errusaatmise load ning määras armee peamised löögijõud Norra piirile. Sinna marssis ka 10. kompanii ja koos sellega Nils Karlsson.
Karlsson oli kompanii parim suusataja ja nii tehti temast sidemees, kes kolm korda nädalas pidi suusatama mõnda kaugemasse valvepunkti. Rootsi Hitler ei usaldanud tungida, kuid midagi sõja tõelisusest sai Mora Nissegi tunda. Päevast päeva voolas Norrast põgenikke. Ühel päeval saabus piiripunkti viis sõiduautot. Karlsson ja ta kaaslased peatasid sõidukid dokumentide kontrollimiseks. Tekkis hauavaikus, kui selgus, et põgenikeks olid Norra kuningas Haakon, peaminister ja teised kõrgemad ametnikud. Peakorterist Falunis saabus rügementi karm käsk - saata tulijad tagasi. 10. kompanii sõdurid täitsid käsku. Noruspäi istus talispordi tuline austaja, kuningas Haakon autosse, et pöörduda tagasi sinna, kust oli tulnud.
Norra püsis anastajate käes 1945. aasta kevadeni. Rootsi jäi sõjast puutumata. Karlsson pääses sõjaväest ja pöördus tagasi suusarajale. Varsti polnud ta enam mitte rügemendi, vaid kogu Rootsi parim suusataja.
Samal ajal sai temast ka Mora Nisse - see oli nagu perekonna- ja eesnimi kokku. Nils Karlssonist ei teadnud keegi midagi. Hüüdnime sai suusataja seepärast, et oli sündinud Moras, seal oli ka ta kodu.Ta sai surematu kuulsuse Vasaloppetil, 90 km pikkusel suusarajal Sälenist Morasse, mida mööda neli ja pool aastasada tagasi põgenes vaenlase eest kuningas Gustav Vasa ja mida nüüd läbis igal talvel üle 12 000 rootslase.
Surematu kuulsuse? Täpselt nii! Kümme korda startis Nisse Vasaloppetil ja üheksa korda tuli võitjaks (1943, 1945 - 1951, 1953), neist seitse võitu saavutas järjestikku. Unikaalne ja ületamatu saavutus. Tema võit 1950. aastal oli legendaarne - veel enne, kui keegi teine võistlejatest oli finišisse saabunud, andis Karlsson mitmeid intervjuusid, kõneles printsess Sibyllaga ja vestles rahvaga, et siis õigeks ajaks tagasi tulla, õnnitlemaks teise koha saajat, kes kaotas võitjale 21 minutiga. Vaid üks kord jäi Mora Nisse teiseks. See oli 1944. aasta talvel. Siis oli umeålane Gösta Andersson finišis temast ühe sekundi võrra kiirem.
Elu parimas vormis oli Karlsson just selsamal 1944-ndal. See pidi olema olümpiatalv, kuid maailmas möllav sõda lükkas spordipeo edasi, teist korda järjest. Sel talvel tuli Karlsson Rootsi meistrivõistlustel Bodenis neljakordseks võitjaks, võttes kõik, mis võtta oli. Ta oli parim nii 15, 30 kui ka 50 km distantsil ja saavutas lisaks kiireima etapiaja 4 × 10 km teatesõidus.

Neli aastat hiljem oli 55 miljonit inimelu nõudnud sõda möödas ja Sankt Moritzisse saabusid need, kes möllust eluga pääsenud. Mora Nisse tuli sinna võtma seda, mis talle kuulus - olümpiavõitu. See andnuks talle lõpliku õiguse võtta endale 1940. aastate suusakuninga kroon. Ta oli 30-aastane ja rikkaliku kogemustepagasiga.
Siiski ei tundnud Karlsson ennast täielikult, täpsemalt küll oma keha üht nõrkust. Nimelt ei tahtnud ta organism kohaneda hõreda õhuga. St. Moritz aga asub 1820 m üle merepinna.
Juba 15 km distantsil ilmnes hapnikupuudus. Rootslased said küll kolmikvõidu, kuid nendest nõrgim oli viienda kohaga Karlsson. Järgmistel päevadel ronis ta harjutama mägedesse, nii kõrgele kui sai - kui suusatamine sujub kõrgel üleval, küll siis sujub ka allpool. Hingamine muutuski kergemaks.

Kahtlused hajusid lõplikult siiski alles maratonipäeval. Nii südametud Alpide jumalad ka polnud, et oleksid jätnud Nisse kuningakroonita. Kogenud pikamaasuusatajana ei alustanud ta sõitu liiga tempokalt, nii nagu kaasmaalane Harald Eriksson. Ilm oli soojenenud ja suusad andsid tagasi. Kui ta lõpuks jõudis viimasele künkale, avanes sealt imeline vaatepilt: 400 meetrit allamäge, finiš ja olümpiavõit. Karlsson edestas hõbemedalimeest Erikssoni viie minutiga.   ● Suusakuningas Mora Nisse

7. veebruar 1948

Iluuisutamise paarissõidus konkureerisid esikoha eest maailmameistrid Micheline Lannoy ja Pierre Baugniet Belgiast ning Euroopa meistrid Andrea Kékessy ja Ede Király Ungarist. Kindlamaks osutusid maailmameistrid, kelle võidetud kuldmedal oli Belgiale talimängudelt esimene. Ja seni ka viimane.
Neljabobide võistlus kulges närvilises õhkkonnas. Esimese sõidu võitis Fritz Feierabendi juhitud Šveitsi I. Teist laskumist oli juhtimas USA I neljabobi, kuid võistlus katkestati, sest purunenud veetoru ujutas raja üle. See tähendas, et kolm sõitu tuli määrata järgmisele päevale. Uus päev tõi kaasa lisakomplikatsioone, sest öö läbi sadas lund ja see jätkus kogu võistluspäeva. Rasketes tingimustes oli edukaim USA I neljabobi Francis Tyleri juhtimisel. Meeskonda kuulus ka leedulasest uusjänki Edward Rimkus.
Suusahüpetes said kolmikvõidu norralased, mis leevendas veidi ebaõnnestumisi murdmaadistantsidel. Hõbemedali võitnud veteran Birger Ruud oli juba ligi 37-aastane.
Patrullsuusatamises võitsid esikoha võrdselt hästi lasknud ja suusatanud šveitslased. Traditsioonilise hõbemedaliga pidid leppima soomlased ning pronks kuulus rootslastele.

8. veebruar 1948

Polnud ime, et V taliolümpiamängude edukamad riigid mitteametlikus punktiarvestuses olid sõjast puutumata jäänud Rootsi ja Šveits. Rootslastele tõid enim punkte suusatajad, šveitslased olid edukamad mäesuusatamises ja bobisõidus. Võistluste korraldajad ohkasid kergendatult lõputseremoonial, kui langetati olümpialipp. See oli juba kolmas lipp, mis lehvis 1948. aasta talimängudel. Esimesed kaks olid varastatud. ● Mängude lõputseremoonia

Taliolümpia tähti - Dick Button

Richard Totten Button sai oma esimese paari uiske 1941. aasta jõuluks. "Said need seepärast, et sagedamini klaverit harjutaksid," ütles Evelyn Button 12-aastasele pojale. Kuigi poisi koolist vaba aeg kulus peamiselt klaverimängule, veetis ta laupäevased pärastlõunad kodulähedasel liuväljal Engelwoodis New Jersey's. Dicki entusiasm mõjutas isa niipalju, et ta palkas pojale iluuisutamisõpetaja. Poisi esimene juhendaja oli optimismist kaugel: "Temast ei saa kunagi head iluuisutajat, isegi miljoni aasta pärast. Ta on liiga paks ja tal puudub koordinatsioon," ütles instruktor.

Barbara Ann Scott

St. Moritzis hõivas Sonja Henie vabaks jäetud olümpiavõitja pjedestaali 19-aastane kanadalanna Barbara Ann Scott. Iluuisutajana meenutas ta Heniet kahest olulisest vaatevinklist: ta tormas võistlusse - mida ägedamalt, seda parem - ja ta oli meister kohustuslike figuuride sooritamisel.

Kaheksa tundi päevas 12 aasta jooksul harjutas Scott figuure. Neid oli kokku 70 - kõik kaheksafiguuri kombinatsioonid ja variatsioonid. "Minu päevil," ütles Scott, "ei teadnud sa kuni viimase õhtuni, millist kuut 70 figuurist tuleb sooritada. Pidid tõepoolest neid kõiki teadma."
Barbara Anni sõbrad Minto Uisuklubist Ottawas arvutasid kord välja, et ta uisutas päevas 11 miili, täites vaid kohustuslikke figuure. "Mulle meeldivad detailid," ütles Scott, "ja mulle meeldib kõik, mis on kena, korralik ning sümmeetriline. Mulle pakkus rõõmu sooritada ring nii täpselt kui võimalik. See valmistas naudingut."
Võistlustel asus Barbara Ann Scott mäekõrguselt juhtima kohe koolifiguuride järel ja täpsus kajastus ka tema vabaharjutuses. Oma hiilgeaastatel 1947-1948 oli ta rahvusvahelistel võistlustel võitmatu ka vabakavas.
"Ta oli delikaatne, täpne, täiuslik ja sihikindel - lihtsalt perfektne," rääkis Scotti kauaaegne sõber Dick Button. "Ta tegi kõike õigesti ja keegi ei saanud tema kavale midagi ette heita."
Barbara Anni isa oli kolonel Clyde Scott, Kanada kaitseministri sõjaline sekretär ja ta vanaisa R. B. Bennett konservatiivide peaminister (1930 - 1935). Kuigi Scottid olid tihedasti seotud Ottawa valitsusringkondadega, ei olnud nad jõukad. Kui kolonel Scott 1941. aastal suri, elasid tema lesk Mary ja tütar Barbara Ann (siis 13-aastane) 3000-dollarilisest valitsuse aastapensionist.
1947. aastal toimusid esimesed rahvusvahelised iluuisutamisvõistlused pärast Teist maailmasõda ja ettevõetud Euroopa-reis läks maksma ligi 10 000 dollarit. Kulud katsid mitu isa mõjukat sõpra. Üks neist kinkis Barbarale selleks puhuks isegi piibrikasuka. "Euroopasse lennates kasutasime Lancaster-pommitajat, kus istmeteks olid kõvad pingid," meenutas Scott. "Kasukas oli suurepärane, mässisin end sellesse ja magasin."
Scott saabus Davosesse Euroopa meistrivõistlustele Kanada ja Põhja-Ameerika tšempionina. Suuremat tähelepanu pälvis aga ameeriklanna Gretchen Merrill. "Nad seal ei tulnud selle peale, et Põhja-Ameerika tähendab ka Kanadat, mitte ainult USA-d. Leidus inimesi, kes tulid mulle ütlema: "Mis tunne on elada jäämajas?" Jäämajas? Lõpuks taipasin, et nad pidasid mind eskimoks." See mälestus paneb Scoti seniajani naerust rõkatama.
Võistlustel pani Barbara Ann asjad paika. Kui ta võitis Euroopa meistri tiitli, hüüdis publik vaimustatult: "Barbarelli, Barbarelli." Kaks nädalat hiljem Stockhomi MM-il, kus kanadalanna mähkis end kingitud kasukasse, sest termomeeter näitas -20 kraadi Celsiust ja kus kavalehel oli ta nimeks pandud Barbara Annscott, hääletasid kaheksa kohtunikku üheksast ta esikohale.
Rootsi uisutamissuurus Ulrich Salchow, kellelt pärineb hüpe, mida nüüd nimetatakse tema järgi, ütles: "Ta kombineeris oma raske programmi artistlikult, nii et tema hüpped olid seotud imetlusväärsete üllatustega, kõik teostatud kerges stiilis, nagu uisutaks ta üksnes enese lõbustamiseks."
Kui Scott naasis Ottawasse, anti koolilastele pool vaba päeva. Kaks orkestrit juhtisid paraadi Sparksi tänaval ja linnapea ulatas talle kanaarilinnukollase Buick-kabrioleti võtmed. Kaks kuud hiljem andis Scott alandaval tseremoonial selle auto tagasi. Pahatahtlik "olümpiadestpoot" Avery Brundage oli märkinud ROK-is, et tema arvates rikkus Scott amatööristaatust, kui võttis vastu Buicki.
Kogu Kanada oli maruvihane. Keegi Toronto Globe and Mail'i kolumnist adresseeris Scotile avaliku kirja, mis algas nii: "Lugesime ajakirjandusest, et keegi tõre inimene nimega Avery Umbrage (solvumine), kes elab allpool Exited (erutatud) Ühendriikides, püüab teilt ära võtta amatööristaatust..."
Barbara Ann alistus siiski kartlikult amatörismi väsimatu valvekoera Brundage'i ettekirjutusele ja andis auto tagasi. Säilitanud amatööristaatuse, astus ta olümpia-aastasse. 1948. aastal võis kogu maailm olla tunnistaja Scoti suurele slämmile - võidud EM-il Prahas, MM-il Davoses ja olümpial Sankt Moritzis. Tema näopilt ehtis Time'i esikaant ja tema vahakuju pandi välja madame Tussaud' muuseumisse Londonis. EM-i ajal Prahas avaldasid ajalehed kolme päeva jooksul 17 korda tema pildi, mis oli tervelt üheksa korda enam, kui filmidiiva Rita Hayworthi austamisel tolle külaskäigul linna.
Pärast olümpiamänge siirdus Scott profileeri. Üks tema sõpradest mainis: "Barbara Annile oli elukutseliste hulka minek nagu astraalne muutumine." Ta oli lihne Ottawa tüdruk, kellele kingiti kübaraid, valgeid kindaid ja pärle - puhas Jane Eyre, kui ta neid kandis -, aga äkki oli ta New Yorgi Roxy teatri laval, tehes viis šõud päevas ning kandes keesid ja sulgedest peaehteid. Järgnesid 20-nädalane turnee mööda Kanadat revüüga "Skating Sensations", külalisesinemised "Ice Capades" ja Rudolf Frimli operetis Londonis, mida kutsuti "Rose Marie jääl" ning lõpuks Arthur Wirtzi "Hollywood Ice Revue's".
"Mr. Wirtzil oli kõige suurepärasem shõu," meenutab Scott. "Kui su kostüüm oli palistatud naaritsaga, siis oli see ka tõeline naarits. Seal oli mantel, mis tehtud rebaste sabadest. Algas ülevalt valgena ja lõppes kesköise sinisega all. Kandsin seda esinemise ajal ja, oh, see oli nii raske. Mäletan, ühel õhtul tõstsid poisid mind õlgadele, uisutasid ringi ja see suur mantel ulatus üle nende kõigi. Poiss, kes mind hoidis, komistas millelegi ja ma kuulsin, kuidas ta ütles: "Oi, oi, nüüd me lendame!" ja kogu poistehulk kukkus, mattudes sabade alla."
Scott jättis šõubisnesi 1955. aastal kahetsuseta ning abiellus endise Detroidi Falconsi esikorvpalluri Tommy Kingiga. Sel ajal oli King juba publitsist, kes reklaamis Wirtzi meelelahutusi ja äriüritusi.
Viimased kolmkümmend aastat on Scott huvitunud hobuste aretamisest. Iga päev sõidab Barbara Ann autoga Chicago äärelinnast Morton Groeve'i, loodeagulisse, et hoolitseda ja treenida oma hobuseid. "Tegin seda palju aastaid, aga nüüd olen mõnevõrra tüdinenud. Tõusta üles kell kuus hommikul, seista päev läbi päikeses ja tolmus - see kõik on lõpuks kaotanud uudsuse ja sära," räägib Scott.
Kord ja enesedistsipliin, mida mahendab huumorimeel, on iseloomustanud Barbara Anni elu. Need omadused on aidanud teda läbi füüsiliste ja emotsionaalsete raskuste uisutamisvõistlustel ning hiljem jäärevüüdes. Veel nüüdki, vanas eas, toetavad need teda. Tema majas on väike bassein, kus ta pedantselt iga päev ujub, isegi siis, kui see tähendab südaööl vette minekut.
Dick Button, kes on jäänud Anni heaks sõbraks, ütleb: "Olen kindel, et tal on elus olnud mitmeid täbaraid hetki, kuid ta jätab mulje, et on alati õnnelik ja heas vormis. Suur osa sellest tuleneb pildist, mille ta enesest on loonud. Olen kindel, et see pilt jääb väga selgeks."