|
"Taipasin, et on vaid üks väljapääs. Hankisin endale automaatvastaja, kuhu ei salvestanud tavalist infot, vaid õrna ja tundelist muusikat. Austajannad said nüüd vähemalt nautida imelist muusikat ning endale ette kujutada, mida tahtsid," rääkis Schenk.
Hollandlaste kõrgendatud tähelepanu Schenki vastu on kerge mõista. Kiiruistuamine, jalgpall ja jalgrattasport on ju Hollandi rahvuslikud spordialad. Lisaks oli Ard mehelikkuse ideaal: pikk, heledapäine, muskliline, samas äärmiselt elegantne.
Üle kümne aasta oli ta oma maa soositumaid sportlasi. Ajakirjandus polnud kiidusõnadega kitsi. Aeg-ajalt oli Ard sellest ülistamisest tüdinud: "Liiga paljud nimekad sportlased on uskunud kõike seda, mida neist kirjutatakse ja räägitakse. Kui oleksin seda kõike tõsiselt võtnud ja end iseendale võitmatuks imperaatoriks kuulutanud, poleks ma kunagi tippu jõudnud. Paljud andekad sportlased on läinud kiidukõnede ohvriks ja see on olnud tee allakäigu poole."
Ard Schenk hakkas uisutamisega tegelema isa Claesi õhutusel, kes oli kunagi olnud ka ise Hollandi kiiruisutajate paremikus. Algul ei tundunud ta olevat kuigi andekas, kuid alates 1964. aastast hakkas tasapisi leidma oma stiili ja vähehaaval arenes võitlejaks.
Davose MM-il 1966 tegi Schenk oma esimese maailmarekordi, lüües 1500 meetris soomlase Juhani Järvineni endist tippmarki ühe kümnendikuga (2.06,2). Kolm päeva hiljem uisutas ta Inzellis maailmarekordi 3000 meetris. Ta oli kirjutanud oma nime maailmarekordite raamatusse ja lisas sinna veel mõnegi lehekülje.
1968. aastal Grenoble'is ei olnud Schenk siiski veel suursaavutusteks valmis, kuigi teda loeti juba medalinõudlejate hulka. Pikk, uljas, füüsilises plaanis sajaprotsendiline atleet. Kulda ei antud siiski mitte väljanägemise põhjal. 1500 meetris oli tal šanss kõige kirkama medali võitmiseks. Enne viimast ringi oli ta kaasmaalase Kees Verkerkiga tasa, kuid viimase lõpuponnistus oli võimsam ja andis 0,6-sekundilise edu. Kuidas Verkerk oli temast jagu saanud, seda Schenk ei mõistnud. Ivar Erikseniga jagatud hõbemedal jäi Ardile Grenoble'ist ainsaks, kuid andis edasiseks veel ühe väärt kogemuse.
Uus aastakümme tähistas kiiruisutamises revolutsiooni, mida alustas Ard Schenk. Hjalmar "Hjallis" Andersen oli suutnud toime tulla ainulaadse saavutusega - kolm järjestikust maailmameistritiitlit (1950 - 1952). Nüüd sai samaga hakkama Schenk - täpselt kaks aastakümmet hiljem (1970 - 1972).
Andersen oli esimesena uisutanud 10 000 meetrit alla 17 minuti ja Knut "Kuppern" Johannesen alla 16 minuti. Schenki kord oli avada uus "unelmapiir" 15 minutit (14.55,6). Peadpööritavam ja võimatuna näiv uudis saabus aga 1971. aasta jaanuaris Davosest - Ard Schenk oli uisutanud 1500 meetrit alla kahe minuti (1.58,7). See oli tõepoolest vapustav.
Sapporo talimängudele saabus Schenk kindla eesmärgiga võita kõik neli kiiruisutamisdistantsi. Imelik küll, kuid enamik asjatundjatest pidas seda "gigantomaaniat" täiesti loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks sooviks.
Sapporos eksis Ard vaid kord. Ehk ahistas teda liigne ahnus, kes teab, kuid 500 m distantsil leidis ta end pikali jääl ja nii läks ka kindlana näiv kuldmedal. Ühest komistusest Schenkile piisas. Edasi tegi ta kiiruisutamise ajalugu: kuld 1500 meetris ajaga 2.02,96; kuld 5000 meetris ajaga 7.23,61 ja kuld 10 000 meetris ajaga 15.01,35. Kolme distantsi võitmisega talimängudel olid enne teda hakkama saanud vaid Ivar Ballangrud (1936) ja Hjalmar Andersen (1952).
Rootslasest veteran Jonny Nilsson polnud kiidusõnadega kitsi, nimetades Schenki kõigi aegade parimaks kiiruisutajaks. Nilssoni ennast peeti kunagi hollandlasest looduse poolt veelgi andekamaks, kuid tal polnud vajalikul määral visadust. Schenkil oli sama palju ülemvõimu kui Eric Heidenil hiljem Lake Placid'i olümpial.
Schenk oli fanaatiline harjutaja. Tema koduküla elanikud korjasid aasta aasta järel uisutajale raha pikkade treeninglaagrite tarbeks. Kõige rohkem meeldis Ardile harjutada Norras. Seal oli ta peaaegu sama populaarne kui norralaste endi legend Knut Johannesen. Kõvade treeningute kõrval pidi Schenk leidma aega ka koolis käimiseks. Ta valmistus saama arstiks.
Kolm olümpiakuldmedalit, kolm maailmameistritiitlit ja kümned maailmarekordid oli saavutus, mis tegi Schenkist kiiruisutamise ajaloo ühe silmapaistvama persooni. Millegi enama saavutamiseks puudus motivatsioon ja nii siirdus Ard pikemalt aru pidamata Ned Nealy loodud elukutseliste uisutajate liigasse, mille üks eestveda oli ka Jonny Nilsson. "Kiiruisutamistsirkus" läks peagi finantsraskuste tõttu hingusele ja Schenki uisutajakarjäär oli läbi. Ega ta kahetseudki seda, et enam polnud võimalik amatöörina jätkata. Midagi võita ju enam polnud, pealegi oli paras aeg asuda arstipraksise juurde.
Schenk avas Amsterdamis terviseinstituudi, kus tavalised hollandlased said oma tervise eest hoolt kanda. Südameasjaks võttis Ard noored, kel probleeme narkootikumidega ja üritas neid spordiga tegelema panna. Ta ütles: "Neile inimestele ei tähenda midagi see, et olin kunagi rahvussangar. Nad vajavad kedagi, kellele võivad südant puistata. Kellele tahes."
|
