| UUDISED | SPONSORID |
STOCKHOLM 1912
|
|
Võistlus: V nüüdisaegsed olümpiamängud. |
|
|
Kinnitati olümpialinnaks: ROK-i kümnendal istungil Berliinis1909. aastal. Staadionirada: 383 meetrit. ● Stockholmi Olümpiastaadion |
|
|
Muid võistluspaiku Stockholmis: Djurgårdsbrunnsvikken - ujumine, sõudmine; Kaknäs ja Råsunda - laskmine; Åstermalm - vehklemine, tennis; Nynäshamn - purjetamine; Råsunda ja Traneberg - jalgpall; Mälareni järve ümbrus - jalgrattasport. ● Olümpiamängude embleem |
|
|
Majutus: koolid, kasarmud, hotellid, laevad (Vene delegatsioon sõjalaeval "Birma"). ● Olümpiamängude plakat |
|
|
Spordialasid kavas: 15 (kergejõustik, kreeka-rooma maadlus, vehklemine, ujumine, vettehüpped, veepall, sõudmine, purjetamine, ratsutamine, moodne viievõistlus, laskmine, jalgrattasõit (ainult maanteel), võimlemine, jalgpall, tennis muruväljakuil ja sisehallis). ● Rootsi delegatsioon avatseremoonial |
Võistlusalasid: 107 (sellest 5 kunstikonkursiala).
Kergejõustikualasid: 31.
Näidisalad: Glima maadlus, pesapall, naisrühmvõimlemine, Gotlandi mängud (mitmesugused rahvaspordialad).
Välja jäetud spordialasid: tõstmine, vabamaadlus, poks, vibulaskmine. Rootslased keeldusid lubamast oma kodumaal poksivõistlusi, mis viis selleni, et ROK võttis vastu määruse, millega piirati kohalike olümpiakomiteede võimu tulevastel olümpiamängudel.
|
|
Võistluste avaja: Rootsi kuningas Gustav V. ● Võimlejate paraad olümpiamängude avamisel |
|
|
Autasud: viimast korda nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos anti võitjatele puhtast kullast medalid. Meeskondlike alade võitjad said ülekullatud hõbemedalid (v.a. ratsutamine). Lisaks jagati mitmesuguseid rändauhindu.
● Stockholmi olümpiamängude medal |
|
|
Olümpiamedali kujundus: Aversil: keskel atleedi täisfiguur, mida pärjavad kaks postamentidel istuvat neidu. Reversil: keskel heerold trompeti ja ürikuga. Heeroldist paremal rootsi võimlemisisa Per Henrik Lingi (1776 - 1839) büst, kujutisest vasemal aastaarv 1912. Medalit servab ringselt tekst: "OLYMPISKA SPELEN I STOCKHOLM". Diameeter 33 mm. Sign. Vauchston B.M. 17,8 g. |
Eestlased olümpiamängudel: Tsaari-Venemaa koosseisus võistlesid Stockholmis kreeka-rooma maadlejad Martin Klein, August Kippasto, Oskar Kaplur, August Pikker ja Georg Baumann; kergejõustiklased Elmar Reiman (maraton), Johan Martin (teivashüpe), Eduard Hermann (käimine), Karl Lukk (käimine), sõudja Mart (Mihkel) Kuusik ning Oskar Vilkmann moodsas viievõistluses. 1920.a. olümpiamängudel esines Oskar Vilkmann (1880 - 1953) Soome koondises ratsutamises Oskar Vilkama nime all. Mõningates teatmikes on eestlasteks loetud ka laskur Harry Blau ja võimleja Georg Maser, kuid otseste faktide puudumisel pole selles senini selgust.
|
|
Poliitilised mõjutused: jätkusid Londoni OM-il alguse saanud nn. lippude lahingud. Põhiline konflikt arenes Soome ja Venemaa vahel. Erilise innuga võitles Soome iseseisva võistkonnaga esinemise vastu kindralkuberner Franz Albert Seyn, Soome sai lõpuks esineda, kuid Venemaa lipu all. Kurioosne on see, et jalgpallis võitis Soome Venemaad 2:1, kuid lipumasti heisati kaotaja lipp. Ka Böömimaa pidi võistlema Austria-Ungari keisririigi lipu all. Suurriikide surve oli nii tugev, et 1914. aastal võeti ROK-i 6. kongressil nii Soomelt kui Böömilt üldse hääleõigus ja nad otsustati eemaldada 1916. a. olümpiamängudelt. ● Kaksikvennad Vilhelm ja Eric Carlberg (Rootsi) võitsid kahe peale 5 kuld- ja 4 hõbemedalit |
|
|
Edukaim riik medalite arvult: Rootsi (24 kuld-, 24 hõbe- ja 17 pronksmedalit). ● Hannes Kolehmainen |
|
|
Vanim olümpiavõitja: Oscar Swahn (1847 - 1927), Rootsi, laskmine - 64 a. 8 k. 17 p. Oma esimesed kaks kuldmedalit oli vanamister võitnud juba 1900. a. Pariisi OM-il. ● Jim Thorpe |
Õnnetuim sportlane: USA kergejõustiklane Jim Thorpe (1888 - 1953) võitis ülivõimsalt viie- ja kümnevõistluse, kuid diskvalifitseeriti pool aastat hiljem süüdistatuna elukutselisuses.
Võistluste tragöödia: maratonijooksu ajal sai portugallane Francisco Lazaro päikesepiste, mille tagajärjel järgmisel päeval haiglas suri. See oli nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos esimene surmaga lõppenud juhtum.
Medalid jäid välja andmata: Kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus maadlesid rootslane Anders Ahlgren ja soomlane Ivar Böhling üheksa tundi tulemusteta ja kohtunik katkestas võistluse. Kuldmedal otsustati jätta välja andmata, mõlemad maadlejad said hõbemedali.
Medalite jagamine: teivashüppes anti välja üks kuldmedal, kaks hõbemedalit ja kolm pronksmedalit.
Maailmarekordeid: 12.
Olümpiarekordeid: 41.
Huvitavamaid fakte
|
|
Kergejõustikuvõistlused paistsid silma ladusa korralduse poolest. Kui aastatel 1896 - 1924 olid jooksuradadel kasutusel radasid eraldavad köied, siis Stockholmi OM-il need puudusid. Esimest korda olid maha märgitud rajajooned. 400 m joosti esmakordselt eri radadel. ● 100 m jooksu start olümpiastaadionil |
Esimest ja viimast korda olümpiajaloos võisteldi Stockholmis odaviskes, kuulitõukes ja kettaheites mõlema käega sooritatud tulemuste kogusummale. Viimast korda peeti olümpiavõistlusi paigalt hüpetes.
|
|
Ajamõõtmisel kasutati elektrilisi ajamõõtjaid (aega võeti 0,1 sekundi täpsusega), katsetati fotofinišit, kuigi rohkem uskusid kohtunikud oma silmi. Staadionil asus teadetetabloo. 100 m jooksus kasutasid ameeriklased Ralph Craig, Alvah Meyer ja Donald Lippincott nii eeljooksudes kui finaalis omapärast taktikat. Konkurentide tasakaalust väljaviimiseks sooritasid nad ridamisi valestarte, mis tollaste reeglite järgi polnud keelatud. Nii kogunes Craigile kokku koguni kümme valelähet. Finaalis "varastasid" ameeriklased kuus korda. Ralph Craig tuli olümpiavõitjaks ka 200 meetris. Uuesti ilmus Craig olümpiamängudele 36 aastat hiljem Londonis. Avadefileel kandis 59-aastane mees USA tähelippu. Võisteldes seekord purjetamises, tuli Craigil "Draakonil" leppida 11. kohaga. ● Ralph Craig |
|
|
"Ta jooksis Soome maailmakaardile!" - nii kirjutati Hannes Kolehmainenist pärast tema edukaid starte Stockholmi olümpiamängudel. Alustuseks võitis soomlane 10 000 m jooksu uue olümpiarekordiga. Kõige meeldejäävam heitlus kuldmedalile toimus aga 5000 m distantsil. Kolehmaineni peamiseks konkurendiks oli prantslane Jean Bouin, kes oma jõu säästmiseks oli vahele jätnud poole pikema distantsi. ● Hannes Kolehmainen ja prantslane Jean Bouin finišeerimas |
- Jaapanlane Sisho Kamakuri oli nende 68 jooksja seas, kes 14. juulil suures kuumuses olümpiamaratoni alustasid. Poolel teel mees väsis ja palus ühelt majaperemehelt lonksu juua. Too osutus aga nii lahkeks, et pakkus sportlasele ka lõunat süüa. Kamakuri ei suutnud kiusatusele vastu panna ja nõustus. Kõht täis, otsustas jaapanlane lahkesse majja ööbima jääda ja teatas endast võistluste organisaatoreile alles järgmisel päeval.1937. aastal jõudis Kamakuri jälle Stockholmi, et õiendada ära asi, mis meest 54 pikka aastat oli piinanud. 76-aastane jaapanlane oli otsustanud poolelijäänud maratoni lõpuni joosta, mis ka õnnestus. Seega kulus Kamakuril maratoni läbimiseks aega 54 aastat, 8 kuud, 6 päeva, 8 tundi, 32 minutit ja 20 sekundit. Mehe hingerahu oli taastatud.
- Moodsa viievõistluse idee pärineb Pierre de Coubertinilt, kes soovis olümpiaalade hulgas näha mitmevõistlust, kus oleksid ühendatud mitu kaasajal harrastatavat spordiala, selgitades nii atleetide atleedi. Eeskujuks oli parun de Coubertinile vanakreeklaste pentathlon, mis hõlmas staadionijooksu, kaugushüppe, odaviske, kettaheite ja maadluse. Esialgu oldi tema idee vastu, kuid lõpuks võitis moodne viievõistlus kui sõjalis-rakenduslik spordiala just Rootsi ohvitserkonnas poolehoiu. Algul kandiski ala ohvitserite viievõistluse nime. Ajavahemikul 1912 kuni 1936 tulid olümpiavõitjateks alati rootslased. Stockholmi OM-i esikuuikust leiame viiendalt kohalt ameeriklase George Pattoni (1885 - 1945), hilisema kuulsa USA kindrali, kes juhtis Teises maailmasõjas 1943. aastal Põhja-Aafrikas ja Sitsiilias USA 7. Armeed ning 1944 - 1945 Prantsusmaal ning Saksamaal 3. armeed.
- ROK-i olümpiamedali pälvis Stockholmis rootslanna Wersäll, kuigi ise võistlustest osa ei võtnud. Autasu sai ta oma kuue poja eduka esinemise eest, kes kõik ühel või teisel moel olid seotud olümpiavõistlustega: kaks võistlejatena, kellest Clåes tuli kuldmedalile võimlemises, üks kergejõustikutreenerina ja kolm kiirkäskjalana.
- Esimest korda olümpiakavas olnud kunstikonkursil pälvis kirjanduse alal kuldmedali Georges Hohrod ja Martin Eschbach (Saksamaa) töö eest "Ood spordile". Selle pseudonüümi taga varjas end olümpiamängude taasalgataja Pierre de Coubertin.
- Pärast võitja Jim Thorpe'i diskvalifitseerimist tõusis kergejõustiku viievõistluses 5. kohale ameeriklane Avery Brundage, 1914. ja 1916. a. USA meister kümnevõistluses. 1932. a. Los Angelese OM-i kunstikonkursil pälvis ta audiplomi töö eest "Amatöörspordi tähtsus". Ajavahemikul 1952 - 1972 oli Brundage ROK-i president.
- Tummfilmiajastu lõpus oli maailma kinopubliku üheks soosikuks esimese armastaja rollide täitja, rumeenia päritolu filminäitleja Ivan Petrowich. Mees oli 1908 - 1912 tulnud Rumeenia meistriks vettehüpetes ja võistles kaasa ka Stockholmi olümpiamängudel. Tema saavutused spordis jäid siiski tagasihoidlikumaks kui hilisem karjäär filminäitlejana. Stockhlmis jäi Petrowich hoolauahüpetes 11. kohale.
- Purjetamises tuli 10 m jahtide klassis kuldmedalile rootslane Carl Hellström (1864 - 1962). Ta on senini olümpiavõitjatest kõige vanemaks elanud sportlane (97 aastat, 7 kuud).
- Vehklemise meeskondlikus epees jäi neljandaks Rootsi võistkond. Meeskonna liikmed olid ka hilisema Rootsi peaministri Karl Hjalmar Brantingi poeg Georg Branting ja 102-aastaseks elanud krahv Louis Pehr Sparre, kes hiljem lõikas loorbereid kunstnikuna, olles Rootsi üks tunnustatumaid portretiste.
|
|
Stockholmis sai alguse Havailt pärit USA ujuja Duke Paoa Kahanamoku kuulsus. Olümpiamängude eel oli ta muutunud selliseks täheks, et varjutas kõik ülejäänud ujujad. Teade, et Rootsi kuningas olevat välja pannud eriauhinna sellele, kes esimesena rikub 100 meetris ühe minuti piiri, suurendas huvi tema vastu veelgi. ● Duke Paoa Kahanamoku |
- Kohtunikekogu vastu, kes liigselt soosis oma sportlasi, laekus mängude jooksul sedavõrd palju proteste, et ROK andis oma liikmele Karl von Wenningenile ülesande trükkida protestide kogumik. Sellele vaatamata kujunesid Stockholmi olümpiamängud mustermängudeks, millega võrdseid ei korraldatud varem ega veel paarkümmend aastat hiljemgi. Eeskujulik ettevalmistus, läbimõeldud ja ladus korraldus ning pidulikkus tegid mängudest selle, millest Coubertin oli unistanud. Olümpiaegiidi all korraldati ka rahvusvaheline 1200 osavõtjaga noortelaager ja peeti suur laulufestival, kus osales 4400 lauljat üle kogu Rootsi. Meeldejääv oli olümpiamängude lõpetamine, kus banketilaud kaeti 3000 inimesele otse jalgpalliväljakule.
- Kõige suuremat spordiinnustust tunti Stockholmi olümpia eel Tartus. Neid, keda Taaralinnast lõpuks olümpiadebüüdile saadeti, oli viis: kergejõustiklased Eduard Hermann, Elmar Reiman ja Karl Lukk ning maadlejad August Kippasto ja August Pikker. Kohaliku "olümpiakomitee" propagandajuhi ja treeneri ühes isikus moodustas raamatuköitja ja väikeärimees Heinrich Tõnisson. Sügisel renditi Saksa näituse väljakult porine ja loomadest sõtkutud plats, kus asuti usinalt harjutama. Tõnisson on jutustanud: "Kuna olin ainus, kes rohkem laias maailmas viibinud ja näinud selliseid treeningmeetodeid, tuli harjutuste juhatamine tahes-tahtmata ense peale võtta. Mäletan, nii see oli - mina asusin platsi keskel väikesel kõrgendikul, kuna platsi äärt mööda sörkisid jooksjad harjutada. Nemad siis olid nagu tsirkuse hobused, mina aga keskel kui tsirkuse direktor, kes järjest kamandas, et nii tuleb astuda ja nii õiget sammu võtta." Reimanile korraldati ka proovimaraton maršruudil Tartu - Voldi ja tagasi. Üüriti kahehobusetroska, millega Tõnisson jooksja kõrval kaasa sõitis. Hobuste vastupidavus osutus aga Reimani omast kehvemaks ja nii jõudis jooksja voorimehe suureks imestuseks üksinda finišisse.
- Karl Lukk ja Eduard Hermann osalesid Stockholmis 10 km käimises. Neile uudsel alal debüteerinud eestlased langesid välja juba eelvõistlusel. Mehed polnud aga eriti pettunud. Oma treenerile Tõnissonile saatsid nad lakoonilise teatega piltpostkaardi: Kallid Spordivelled! Täna olime võistluses, et meil olid kanged vastased ei võitnud meist keegi, võitsivad ameeriklased: Tervitades Ed. Hermann, Karl Lukk.
- Hästi ei läinud ka teistel Tartu "Tervise" sportlastel. Maadlejad Pikker ja Kippasto medaliheitlusse ei jõudnud. Suuremad võimalused selleks olid August Pikkeril. Avavoorudes alustas ta mitme ülekaaluka seljavõiduga ja pääs finaali nelja tugevama hulka näis olevat kindel, kuid viiendas kohtumises tuli kokku minna ühe rootslasega, kellele ruttasid appi kohtunikud. Rootslasest matikohtunik diskvalifitseeris Pikkeri "lubamatu võtte" kasutamise eest. Venelaste tagasihoidlik protest jäeti tähelepanuta. Järgmises voorus kohtus "võitnud" rootslane ühe ameeriklasega. Kohtunik püüdis jälle oma kaasmaalasele abiks olla, kuid jänkid tegid kõva lärmi ja ähvardasid isegi olümpialt lahkuda. Korraldajad olid sunnitud ebaausa matikohtuniku tagandama ja kohtumist tuli korrata erapooletu kohtunikuga. Tõenäoliselt oleks Pikker seda rootslast võitnud ja ka mingit värvi medali saanud. Heinrich Tõnissoni määrata oli ka see, kes ajakirjanikest Stockholmi sõidab. Treeneri valik langes Oskar Kallasele, kes tollal noore toimetuseliikmena "Postimehe" juures töötas. Stockholmis korraldas Rootsi kroonprints väliskülaliste auks vastuvõtu. Teiste seas oli ka kogenematu Oskar Kallas. "Kuidas julgen ma kuninglikule kõrgusele ulatada oma lihtsureliku kinnastamata käe…" arutles Kallas. Kiiresti valmis tal otsus, millele kohe järgnes ka tegu. Ta haaras taskuräti, mähkis selle ümber käe ja ulatas siis "kinnastatud" käe kroonprintsile…
Olümpiamängude kajastamine Eestis
Esimest korda olid Eestist mängudele saadetud ajakirjanikud. Ajalehte "Postimees" esindas Oskar Philipp Kallas (1868 - 1946) ja ajalehte "Tallinna Teataja" Leopold Tõnson (1878 - 1935). Neist järjepidevamalt saatis olümpiateateid Tõnson. Mis tollal meie ajakirjanikele silma hakkas? Toome kirjaviisi muutmata mõningad katkendid 1912. a. "Tallinna Teatajast" ja maratonijooksu ülevaate "Postimehest". Kuna tollal puudus veel eestikeelne sporditerminoloogia, siis on vajaduse korral lisatud selgitavad märkused.
"Tallinna Teataja"
- Stokholmi Olümpia-mängudel võib ulatada osavõtjate arv juba üle 4000, see tähendab siis, et pidu nii suur on nagu see senini veel pole olnud. Stadion on suur kiviehitus ühes kaasikus, mis laiema Stokholmi uulitsa ääres seisab ja mahutab enesesse 27000 pealtvaatajat. Kõik on seal käepärast: pesu- ja supelusruumid, telefonid, telegraf, post ja jumal teab mis kõik. Ajakirjanduse jaoks on terve 500 kohta määratud, igal mehel oma kirjutusepult, peale selle veel rida ruumisid, kus rahulikult tööd võib teha. Ka on nende jaoks ise telegrafikontor ja kui sellest küll ei peaks olema, siis saadetakse telegrammid rattasõitjatega teistesse kontoritesse. Paremad korterid olla juba ära võetud ja hinnad olla õige soolased. Alla 5 rbl. päev olla vaevalt lootust läbi saada.
- Wenemaalt on 203 sportlast (tegelikult 178). Nende hulgas 92 ohvitseri ja 111 era spordimeest (soomlasi ei loetud). Need, kes võistlusest osa võtavad, saavad välismaa passi 2 rublaga, kuna teised peavad 12 rubla 50 kop. maksma.
- Parlamendi hoones peetud koosolekul anti prints Wilhelmile rahvusvahelise Olümpia-mängude komitee nimel kuld auraha vaeva eest, mis ta mängude korraldamisel näinud.
- Wõidujooksmine tasasel maal saja meetri peale. Esimesena tuli Craig (10,8 sekundit), teisena - Meyer, kolmandana - Lipincott. Kõik ameeriklased. Wenelased jäivad kõige viimasteks.
- Jooks 800 meetri peale. Eelvõistlused on läbi. Lõpuvõistlusele peasisivad 8 ameeriklast, 3 rootslast, 3 inglast, 2 kanadalast, 1 itallane ja 1 sakslane (Hansi Braun - maailma meister). Wenelased jäivad viimasteks.
- Jooksmine 5000 m maa taha. Kolehmainen võttis 14 min. 36 3/5 sekundi jooksul uuesti üleilmliku rekordi kiiruse.
- Lõpulikul tahwetijooksul 1600 meetri (4 × 400 m teatejooks) peal sai esimese koha Ameerika (3 min. 16,6 sek.).
- Palliviskamine (kuulitõuge). Lõpulik võistlus. Kõik kolm võitu saivad ameeriklased. McDonald tegi 15/34 meetrit, Rose 12/25 ja Whitney 13/93.
- Laskmine läheda maa taha (meeskondlik lamadesharjutus, 50 m). Esimene auhind, kuld auraha, sai inglasele, teine - rootslasele, kolmas - ameeriklasele.
- Lõpulik tagajärg õhku pillutavate asjade peale laskmisel (jahilaskmine kaevikrajal) esimese auhinna sai ameeriklane Graham, teise - sakslane Göldel, kolmanda venelane (?) Blau.
- Mittelõpulikul tennise segamängul saivad Broquedis ja Canet (Prants) Köringi ja Schomburgki poolt ära võidetud. Wõit tuli sellest, et proua Köring iseäranis hea mängija on.
- Lõpulikul võistlusujumistel naisterahwaste grupede vahel 400 meetri peale sai esimese koha Inglismaa. 5-10 meetri kõrguselt vee alla hüppamisel, lõpulikul võistlusel, oli esimene Adlerz Rootsimaalt. Ujumistel trampliinilt vette hüppamisega sai Saksamaa kõik 3 auhinda omale. Tagajärgede väljakuulutamise võtsivad sakslased "Deutschland" laulmisega vastu.
- Grupelised gümnastikaharjutused - harjutuste valimise vabadusega. Esimene auhind sai Norramaale.
Olümpia-mängude lõpu puhul anti võistlustest osavõtjatele õhtusöök, millest umbes 4000 m. osa võttis. Prints Wilhelm pidas väljamaalaste auks kõne. Parun de Coubertin näitas, et Olümpia-mängud hästi on läinud ja soovis samasugust edu ka 1916. a. Berliinis ärapeetavale Olümpia-nädalale. Sellega on Olümpia pidu lõppenud.
|
|
Eestlane Klein võitis soomlase Asikaineni 11 tunni pikkuse võistluse järel. See on kõige pikem võistlus, mis seniajani maailmas kunagi asjaarmastajate vahel on peetud. Enne seda pikka võistlust oli Kleini ja Asikaineni vahel 8-tunniline võitlus, kuid see ei toonud mingit tagajärge. Hilise aja pärast lükati võitlus järgmise päeva peale, mil Klein 3-tunnise võitlemise järele võitjaks jäi. ● Martin Klein ja soomlane Alpo Asikainen maadlesid omavahel kokku 11 tundi ja 40 minutit |
"Postimees"
Balti spordimeeste osavõtmine Marathoni jooksust Stokholmi Olümpia pidul.
"Rig. Rundsch." Telegraferitakse Stokholmist:
"Kuulen praegu, et ainukesele Balti Marathoni-jooksjale, kes lõpuni vastupidas, ehk ta küll viimasena Stadioni jõudis, herra Reimannile Tartus üks auuhind, nimelt Stokholmi ajalehe "Soendaks Nissen" poolt asutatud hõbedane karikas on otsustatud, auumärgiks selle spordi juhtsõnast kinnipidamise eest: "Wastupidama ja mitte järele andma."
Nii on siis Baltimaade ja ka terve Wenemaa asemikkudest ainult eestlane Reimann (spordi seltsi "Tervise" liige) Marathoni-jooksus, selles iga Olümpia mängus ühes pääraskuses, auustavat tähelepanekut oma pääle jõudnud tõmmata. Marathoni-jooksu pikkus on 40,200 meetrit, s.o. 37 versta. 2. juulil meie kalendri järele jooksti seda määratud maad võidu. Juba enne seda oli põnevus suur, missugune ilm jooksu päeval on: kui jahe, siis on põhjamaalastel võidulootust, palavusekorral lõunamaalastel. Ilm oli aga vaga ja palav, 34° Celsiuse järele. Jooksu tee käis Stadionist ja Stokholmi linnast välja ja pööris Sallentuna kiriku juurest tagasi, mitmest järvest mööda.
96 ülesantud osavõtjast esitlesid endid jooksu hakatusel Stadionis kuninga looshe ees 68. Nad seati kuue mehe kaupa salkadesse. Looshes oli Rootsi kuningapaar, kroonprints, teised kõrged isikud, ka Wene suurvürst Kirill Wladimirovitsh. Kell 1.48 min. hakati jooksma, üks rootslane kõige ees. Baltlastest jooksid ühes A. Upmal, R. Raffo, A. Kruklin, A. Kapmal Riiast ja E. Reimann Tartust. Teised 5 Wenemaalt ülesantud jooksjat ei läinud õnne katsumagi.
Waheajal oli Stadion inimesi viimse platsini täis kogunud, kes põnevusega jooksu lõppu ootasid. Enne kahte ja poolt tundi ei olnud tagasijõudmist oodata. Waheajal oldi telefoni kaudu teada saadud, et Sallentuna pöördepunktist Lõuna-Afrika mees C. Gitsham esimesena tagasi on pöördunud (kell 3.40 min.). Ta oli siis 20,100 meetrit 1 tunni 12 minutiga ära jooksnud. Tema kannul olnud soomlane Tatu Kolehmainen ja McArthur Lõuna-Afrikast. Kell 4.25 min. kuulutavad pasuna helid viimaks hingeta põnevuses ootajale rahvale, et võitja tuleb. Päevatanud, tolmunud, jõuupingutuse pärast natukene kärssus näjoontega tuleb ta, lõuna-afriklane McArthur, lõpmata kiidumüra all Stadioni. Kaunis kindlal sammul astub ta kuninga looshe ette, siis aga langeb ta üleliigse jõuupingutuse tagajärjel minestanult murule maha. Arstidel läheb korda teda varsti meelemärkusele äratada ja tema isamaalased kannavad ta juubeli hõiskamisega õlgadel ära. Tema on uue ilmarekordi ülesseadnud ja hirmsa palavusega 37 versta 2 tunni, 36 min. ja 54 4/5 sekundiga ära jooksnud.
Üks minut pääle teda jõudis teine Lõuna-Afrika mees C. Gitsham kohale (Kolehmainen oli jooksmise järele jätnud). Kolmas oli Põhja-Amerika mees G. Strobino. Temale järgnevad veel kaks ameriklast. Suur hõiskamine tervitab esimest rootslast ja üleüldse esimest europlast S. Jaksobssoni. Pärast tuli teine rootslane, kes kogemata endise seisukohale peatuma jäi ja kui ta siis edasi tahtis tulla, oli tal valus kramp mõlemis jalus. Waene mees pidi ise ennast ühtelugu masseerides veel 50 - 100 sammu kuni eesmärgini edasi lonkama. Balti jooksjad olid kõik, pääle Tartu "Tervise" liikme, E. Reimanni, jooksmise järele pidanud jätma, sest et üleliigne palavus neile vere pähe ajas. Üks nendest, hra Kruklin, kukkus tagasitulekul maha ja viidi haigemajasse. Et see ettevaatus kohane oli, näitab portugallase F. Lazaro õnnetus, kes päevapiste käes maha langes ja teisel päeval haigemajas suri. E. Reimann ainult pidas vastu ja jõudis 4 tunni järele kohale. Päävõitude saamiseks oli see aeg hiline, aga, nagu öeldud, sai ta siisgi auuhinna vastupidavuse eest.
|
Viimati muudetud: 11.06.2004
 |
|
