Rakvere korvpallimeeskonna käekäik eelmisel hooajal oli pehmelt öeldes kurb. Esiti kaotas hooaega kindla medalisoosikuna, liialdamata võib öelda, et isegi kullapretendendina, alustanud meeskond juba koduste meistrivõistluste veerandfinaalseerias Andres Sõbra juhendatavale Tallinna Kalevile. Seejärel teatas hooaja kuuenda kohaga lõpetanud Rakvere meeskonna peatreener Aivo Erkmaa oma loobumisest, aastaid Lääne-Virumaa meeskonda tüürinud mees ütles krõbedaid sõnu klubi juhtkonna aadressil. Õnneks leiti Erkmaa kohale peagi uus mees, Rakvere Palliklubi peatreeneri koha võttis vastu seesama mees, kes klubi kuristiku äärele lükkas – Andres Sõber. Järgnevalt saabki lugeda, kuidas teiste seas ka Martin Müürsepa tippu aidanud treener Rakveres kohanenud on.

Andres Sõber, olete nüüd juba mitu kuud Rakvere Palliklubi peatreeneri ametis olnud, kas tegite Tallinnast lahkudes õige valiku või kahetsete provintsimeeskonna juurde mineku otsust?

Räägin nii nagu asjad on – ma olen väga rahul ja õnnelik, et see samm sai tehtud. Olen kaks ja pool kuud meestega tegelenud ja aina huvitavamaks asi läheb. Olen väga rahul.

Äkki oli Tallinnast lahkumine selline omamoodi sunnitud lahendus? Tallina Kalevi meeskond lakkas ju eksisteerimast.

Mingeid teisi konkreetseid pakkumisi mul tõepoolest ei olnud. Siiski oli mul koolis töökoht olemas, olin õpetaja Tallinna Reaalkoolis. Määravaks said emotsioonid, lükkasime ju Kaleviga eelmisel hooajal Rakvere veerandfinaalis välja, tol hetkel oli Rakverel väga tugev meeskond ja ma ise mõtlesin, et väga hea oleks seda asja ise vedama minna. Ja kuna oli nii minu poolne huvi, kui ka Rakvere Palliklubi poolne huvi, siis saime üsna kiiresti kokkuleppele. Pikalt ma ei mõelnud, kuigi pidin tegema üsna karme otsuseid – tulin ära koolist, samuti tuli vahetada elukohta. Kuna olen aga selliste asjadega harjunud – Soomes treeneritööd tehes elasin ju samuti esimese aasta üksinda ja pere tuli alles hiljem järgi – siis see mulle võõras kogemus ei olnud.

Varasematel aastatel tegite lisaks Tallinna Kalevi tüürimisele tööd ka koolilastega, kas Rakveres on ka keegi juba noortetöö vastu huvi ilmutanud?

Praegu saan Rakveres meestega korralikult kaks korda päevas trenni teha, olen sellele tööle täielikult pühendunud. Kolm leedulast, kes meeskonnas on, samuti mitmed kohalikud mängumehed on oma tööd-tegemised sättinud nii, et nad saavad hommikuti trennis käia. Hommikul kell 9.30 jookseme, seejärel kangitrenn ja korvpall ning õhtul teeme poolteist kuni kaks tundi korvpallitrenni. Üle pika aja saan professionaalsel tasemel tööd teha. Samuti on meil klubiga kokkulepe olemas, et tulevikus hakkan aitama noorteprogrammi läbiviimist, koolitama noortetreenereid ja kuus korra korraldan mõne seminari. Need asjad peaksid siis tulevikus peatreeneri kohustustele juurde lisanduma.

Kas trennis tuleb meeste peale sageli kõva häält teha?

Ikka tuleb, olen ju 23 aastat treeneriametit pidanud. Lihtsalt peab tegema kõva häält, sest mängijad on ikka sellised, et tahavad vahepeal riidlemist saada – see on selline väike šokivärk. Kui sa aga õigesti asjad selgeks teed ja kogu aeg ühte asja nõuad, siis ei ole mõistlikele inimestele väga palju peale hüpata ja karjuda vajagi. Suurem osa karjumisi saab trennis ära karjutud.

Mitmeks hooajaks plaanite Rakverre jääda?

Mul on praegu tehtud klubiga kaheaastane leping, kuid võtan aasta korraga. Eks mul treeneriambitsioonid on ikkagi sellised, et tahaksin midagi väga head teha. Oma viimast nelja hooaega vaadates – peaaegu iga kord on medal tulnud. Kas sama ka Rakveres kohe õnnestub, peab nätama aeg. Medalit ma tänavu siiski sihin, kuigi see saab väga raske olema, sest need neli meeskonda, kes Balti liigat mängivad, on ikkagi natuke teisest puust. Siiski ei kujutaks ma ette, et me peaks praegu Rakverega Balti liigat mängima, see oleks meile täielik katastroof ja häving. Küll aga on plaanis mängida Balti liigas järgmisel hooajal. Eneseuhkust ja ambitsiooni on mul treenerina nii palju küll, et kui mängijad minust lugu peavad ja juhtkond koostööd jätkata tahab, siis mina olen valmis.

Kuidas perekond teie töösse teises linnas suhtunud on?

Kevadel saab naisega juba 30 aastat koos elatud, ta on mul selliste elumuutustega harjunud. Selline on mu elu olnud kogu aeg – alates ajast, mil ise mängisin ja pidevalt reisisin, seejärel töö Soomes. Rakvere pole õnneks Tallinnast kuigi kaugel. Elan nädala sees Rakveres klubi poolt antud korralikus kahetoalises korteris, abikaasa elab aga jätkuvalt Pirital. Naine ütles mulle, et tema küll enam minu pärast elu- ja töökohta vahetama ei hakka, et võib-olla olen juba paari aasta pärast kuskil mujal. Lugesin ükskord isegi kokku, et olen seoses korvpalliga viisteist korda elukohta vahetanud. Graafik on mul praegu selliselt sätitud, et nädala lõpus olen kodus, kui midagi just ees ei oota. Reedeti hakkavad meil nüüd klubiga sagedasti mängud olema, laupäev-pühapäev puhkan. Pühapäeva õhtul olen tavaliselt juba Rakveres tagasi ja teeme meestega trenni.

Mis on Rakveres parem või halvem võrreldes nende meeskondadega, keda varem treeninud olete?

Hea asi on see, et olemas on oma baas. Seda eelkõige võrreldes eelmiste hooaegade Kaleviga, kus meil polnud õiget treenimiskohta, seda tuli otsida ja vaadata pidevalt, majandusseis oli raske, Saku Suurhallis ei saanud normaalselt trenni teha. Tingimused treeningtööks on Rakveres selgelt palju mugavamad ja mõnusamad. Mis mängijatesse puutub, siis mängijate kontingent on suhteliselt piiratum kui Tallinnas oli. Välja on kujunenud paar-kolm vanemat mängijat – Priit Lokutšievski, Silver Kallas, Sven Pugonen. Terve rida on nooremaid mehi, 16-18-aastaseid. Lisaks kolm leedulast – Saulius Raziulis, Ridas Globys, Saulius Dumbliauskas. Palju valikuvõimalusi rohkem väga ei ole, see kontingent, kes on, sellega tuleb üritada parimat.

Seega võrdlemisi sarnane seis mõne varasema hooajaga, kus pingilt mehi eriti võtta pole, või kuidas?

Mul läheb treenerina millegipärast alati nii, et satun tööle sinna, kus mind kuldmunad just ees ei oota. See on mul millegipärast koguaeg nii olnud, ju siis mu saatus selline on. Eelmisel hooajal mängisid Rakvere eest Jermaine Green, Jason Coleman, Toomas Liivak, Ardo Ärmpalu, Viljar Veski – neid mehi enam täna Rakveres pole, sisuliselt viisiku jagu mehi on lahkunud. Need, kes mulle kasutada on jäänud, olid ju eelmisel hooajal pingimehed. Mulle just see võib-olla pakubki motivatsiooni. Korra naljaga Rakvere mehed isegi ütlesid, et võtsin neil eelmisel hooajal suured rahad ära, et teenigu ma need nüüd tagasi.

Kuidas hindate meeskonna komplekteeritust? Kas mõnele positsioonile on plaanis kedagi lähiajal juurde hankida?

Põhimõtteliselt olid lepingud meestega tehtud juba enne minu tulekut. Veebruari lõpuni on aga aega mehi vahetada või juurde hankida, eks mängud peavad näitama, keda me vajame. Ei tahaks praegu sel teemal eriti spekuleerida, aeg näitab. Tõenäoliselt mingeid käike teha tuleb, aga millal ja milliseid – see kõik on praegu veel lahtine.

Tallinna HC Panteri jäähokimeeskond on Soome meistrivõistluste II divisjoni lõunatsooni liider. Pantrid on võitnud seitse ja kaotanud ühe kohtumise. Meeskonna üks liidreid on ründaja Rainer Palu, kes löönud Soome meistrivõistlustel tänavu viis väravat, veel mitmele väravale on ta teinud tubli eeltöö - jaganud meeskonnakaaslastele resultatiivseid sööte.

6-aastasena jäähokiga alustanud Palu pole päris professionaalne mängumees, raha teenib ta Sotkas ja Askos laotööd tehes. Hokit võtab Palu siiski väga tõsiselt, kuid tööl käimata pole lihtsalt võimalik ära elada, midagi teenib mees siiski ka hokiga. "Sellest hooajast rakendatakse klubis preemiasüsteemi, natuke raha ikka saan," ütles Palu.

Illusioone ei loo

25-aastane Eestis sündinud hokimees ei loo omale illusioone - mõnda tasemel väliskulubisse pääsemine sellises vanuses ja sellistest tingimustest on üsna ebareaalne. Palu hindab võimalusi vaid ühele protsendile ja sedagi juhul, kui maailmameistrivõistlustel õnnestub kellelegi silma jääda. Rong on tegelikult juba läinud, õige vanus väismaale siirdumiseks on möödas. "Välismaale tulnuks minna umbes 18-20-aastaselt, hokimängija parim iga jääb vahemikku 20-28," põjendas Palu.

Soomes sealses liigas mängimine Eesti hokimehele pinget ei paku. "SM-liigasse pole mul asja, minusuguseid mehi on terve maailm täis. Mestisesse võib-olla saaksin, kuid see mind ei ahvatle - parem juba Eestis mängida. Läheksin välismaale vaid siis, kui asi oleks rahaliselt tasuv," rääkis Palu.

Keskharidusega Palu soovib järgmisel aastal jätkata kõrghariduse poole püüdlemist, see võib tähendada aga seda, et jäähoki jääb tagaplaanile. "Tartu Ülikooli kehakultuuriõpingud jätsin pooleli, sest sain aru, et see pole asi, mida õppida tahaksin. Mind huvitab kinnisvara, sel aastal käisin teste tegemas Eesti Põllumajandusülikoolis ja oleksin isega saanud minna õppima kinnisvarahaldamist, kuid kuna selgus, et hakkame HC Panteriga mängima Soome meistrivõistlusi, siis otsustasin, et teen ikkagi korraliku hooaja. Järgmisel aastal tahan aga kindlasti kooli minna ja ma kardan, et see hakkab mängimist segama," rääkis Palu.

Režiimist tuleb kinni pidada

Päevas korra treeniv Palu suhtub praegu mängimisse väga tõsiselt. "Jälgin oma režiimi, et kõik oleks paigas, et jõuaksin mängida ja läheksin alati mängule hea enesetundega. Jälgin magamist, söömist ja kõike muud vajalikku. Ütlen ausalt, eks mõnikord tuleb ka pidusid vahele, see kulub vahele ära - on hetki, mil inimesel on vaja end lõdvaks lasta," sõnas Palu.

Palu võtab rünnakute lõpetamise sageli enda õlule. Tihti jääb tal aga heast olukorrast värav löömata ja siis on publiku seas alati palju kirujaid. Palu tunnistab ka ise, et ta on jääl vahel liiga kärsitu, liiga emotsionaalne. "Mul tekib tõesti palju väravavõimalusi, kuid väga palju häid võimalusi jääb kahjuks väravaks realiseerimata. Realiseerimisprotsent on mul suhteliselt väike, loomulikult võiks see parem olla," sõnas Palu.

Kas publiku nurinat luhtunud võimaluste üle kuuleb ka jääle? "Mängu ajal ei pane ma seda üldse tähele, keskendun täielikult ainult iseenda tegemistele. Mul on jääl kogu aeg oma arvamus, ma ei kuule publikut," selgitas ründaja, kes kuulub ka Eesti koondisse. Palu on Eesti koondises kaasa mänginud viimased kolm MM-tsüklit, samuti olümpiavalikturniiri.

Eesti jäähokist rääkides näeb Palu mitmeid puudujääke. "Palju asju on tegemata, kuid see, mis HC Panter teeb, on väga mõnus. Meil on väga mõnus seltskond, naudin pärast tööd trennis käimist," rääkis Palu. Kui aga Eestis korralikke profimeeskondi ei teki, ei näe Palu enam jätkamisel kaua mõtet - jäähoki mängimine ei toida.

RAINER PALU

Sünniaeg: 21.08.1980

Pikkus: 193 cm

Kaal: 99 kg

Haridus: lõpetanud Tallinna Järveotsa gümnaasiumi 1998, seejärel õppis aasta Tartu Ülikoolis kaugõppes kehakultuuri (lõpetamata)

Klubid: mänginud erinevates Eesti ja Soome võistkondades, alates hooajast 2003/2004 kuulub HC Panteri koosseisu

Saavutused: Eesti meister 2003/2004, Eesti meistrivõistluste hõbe 2004/2005

Positsioon väljakul: ründaja

Särgi number: 8

Hokikepi laba: L

Viimati muudetud: 16.05.2006