Paljudel spordialaliitudel on võistlushooajast kokkuvõtete tegemisel tava alustada kogu protsessi lõpptulemustest ehk siis tippvõistlustel kordasaadetust. Tulemusi ja saavutatud kohti tippvõistlustel  on  kerge võrrelda. Lõppeva hooaja kroonijuveeliks tuleb lugeda 24-aastase Jana Kolukanova kaheksandat kohta Montrealis peetud maailmameistrivõistlustel.

Et edaspidi vältida mingeidki spekulatsioone sel teemal, nagu oleks mõnel MM-l või muul tiitlivõistlustel medali või finaalikoha hind kergem,  pean ütlema, et tegelikult püsib  teatava perioodi jooksul võitjate, finaalide ja vaheujumiste tase üsna stabiilsena. Olenemata mõne maa sportlaste kõrvalejäämistest või mõne uue kuldkala fantastilistest võimete piiri nihutamistest.

Sydney olümpiapäevist alates Eesti esiujuja rolli kandnud Kolikanova on teinud  Montreali MM startidega - 50 vabalt  25,28 ja 100 vabalt 55,81, vastavalt 8. ja 14. koht -  märkimisväärse sammu maailma tipu poole.

Esimese naisujujana finaalis

Sydneys veel suurüllatusena tulnud 16. koha kõrvale tuli uut samaväärset tulemust oodata viis hooaega. Toodud  tabelis on Jana tulemustest suurvõistlustel selgelt märgata nii õnnestumised kui ebaõnnestumised. 

Ebaõnnestumised ja „mustas augus“ siplemine oleks nii  mõnegi neiu ja miks ka mitte mehe, loobumismõtteni viinud, aga mitte Janat.

Väliselt habras, tiigerlikult elastne ja majasteetliku luigena finaalis ujunud, USA-s Auburn Aquatic klubis treenerite Kim Brackini ja Dave Durdeni käe all treeniv ning ülikoolis  õppiv Jana on teinud läbimurde ja kohanenud  USA-s pakutavate võimalustega. 

Juba veidi enne MM-i tehtud rekord  25,45  50 m vabaujumises  oli tunnistus uuest kvaliteedist. Jana kõik viis starti MM-l olid maailmaklassist. Tulemustele lisab kaalu fakt, et ta murdis end eliitklassi olümpiadistantsidel.

Janale sekundeeris Montrealis oodatult Triin Aljand. Et Triin16 parema hulka pääseb, sisaldus meie poolt MMi n.ö käsikirjas, lahtine  oli ainult see,  missugusel distantsil. Seekord siis 50 m liblikas.

Kui Janal õnnestus vormiajastus ülihästi, siis Triinu isast treener Riho Aljand oli kindel, et tütresse jäi mõndagi „sisse.“ Tuleb tööd teha, et tulevikus õnnestuks mitu starti järjest. Triinu sugust stabiilset ja võitluslikku ujujat annab tikutulega otsida. Olenemata võistlustest ei riputa Triinu trikood varna ilma rekordit püstitamata või esikohta võitmata.

Head vormiajastust ning löögivõimelisena näitas end ka Aleksander Baldin (21. koht 200 m rinnuli 2.16,83) ja esmakordselt meeste hulgas võistelnud Roman Krõlov (33. koht nii 50 kui 100 m liblikujumistes 25,08 ja 55,15).

Järelkasv teeb rõõmu

Tähtsuselt teine võistlus oli Budapestis peetud juunioride EM 15-16aastastele tüdrukutele  ja 17-18 aastastele noormeestele. Kahel varajasemal  jõuproovilt tõi medaleid Jane Trepp, kes kerge vigastuse tõttu oma tegelikke võimeid sel hooajal ei avanudki.

Juunikuus Eesti meistrivõistlustel Tartus võistelnud Martti Aljand  (Indriksonide ja Aljandite dünastia järjekordse ning märkide järgi  mitte  viimane esindaja) jäi hoogsalt areneva Martin Liivamäe varju, kuid Budapestis andis Martti oma võimetest veenva tunnistuse. 

Sellises ülitäpses ja võimsas vormi ajastamises oli tunda ühe meie kogenenuma treeneri Ain Kaasiku kätt. Martti tuli üsna komplitseerituks peetaval 200  kompleksujumise distantsil neljandaks ajaga 2.05,64. Iga stardiga paranes aeg lausa sekundite kaupa.

Kui lisada, et ka tänavu  juunioride EM-ile pääsev Martin Liivamägi oli 200  m  kompleksujumises kaheksas (2.07,31) ja Jelena Petrova ning Anastassia Steinmiller  esikümne piirimai, võib ka juunioride esinemise kordaläinuks lugeda.

Pekingi projekti on kirjutatud lõppeesmärgina täna veel kättesaamatu, kuid mitte utoopiline  olümpiamedal. Kaua me kuulame põhjanaabrite poolt helisema pandud tuttavat meloodiat autasustamisetseremooniatel!

Ka meie homne päev - noortekoondislased - ei jäänud statisti rolli Euroopa noorte olümpiapäevadel ja Balti mere mängudel. Ebaõnnestumiste hulka tuleb aga arvata ujumine universiaadil. Peapõhjuseks praktiliselt olematud treeninguvõimalused juulis ning 50 m ujula puudumine.

Arvud näitavad, et võrreldes hooaja tipptulemuste ning isiklike tipptulemuste väljaujumist,  oli vaieldamatult suurim õnnestumine Montreali MM. 

Vabariigi koondise tase on aasta-aastalt vaieldamatult  tõusnud. Meie toetajad ning koostööpartnerid jälgivad asjade arengut  huviga ning on meie tegemistega kursis.  Ujumisliidu juhatuse arvates tuleb latti tõsta. Areng nõuab analüüsi ja otsuseid, otsused omakorda mõistmist ja kompromisse. Kui masinavärk töötab tõrgeteta, pole kõrged eesmärgid utopistlikud.

Ujumisliidu reservid

Ükskõik milliselt vähemalt kümneaastase töökogemusega ujumistreener ütleb sügavaimagi une pealt, et  rahvusvahelise klassi jõudmiseks on vaja ujuda hooaja jooksul ca 2000 km.  Mõned räägivad ka 2500st, osa piirdub 1800ga. Alla seda ei tuleks kõne allagi.

Analüüsides koondise ettevalmistust, saame täna treeningmahu  1500 km piires. Põhjuseid  on mitut.

Sportlaste suhtumine hariduse omandamisse ja õppeasutuste suhtumine sporti on muutunud. Avardunud õppimisvõimalused vähendavad sportlikku motivatsiooni ja loobumisotsused on kerged tulema. Kallineb ujularadade üür ja treeneri tasustamine jääb klubi õlgadele. Ujulad on pikka aega remondis.

Ja ikkagi, üha rohkem koondisse pääsenud ujujaid näeb mõtet ja võimalusi jätkata sportimist ka kõrgkoolides õppides. Nii kodus kui mujal. 18st A- ja B-koondise ujujast tudeerib kõrgkoolis koguni kümme.  Neist neli USA  ülikoolides - Jana Kolukanova, Triin ja Berit Aljand, Miko Mälberg. Kaks neidu, Maria Albert ja Natalia Hissamutdinova harjutavad Soomes, Tamperes, Elina Partõka Moskvas ning Vladimir Labzin Barcelonas ülikoolis õppides.

Ainult pimedale jääb nägemata see uus ja rõõmustav tendents. Jana kummutas lõpuks ka skepsise, et USA ülikoolides õppivad ujujad hiilgavad oma tulemustega ainult vabariigi ujumise edetabelites.

Kahe erineva ujumismaailma (USA  ja kogu muu maailm) võistlussüsteemi kokkusulatamine on jõukohane ainult tõeliselt motiveeritud tegijatele. Lähemal uurimisel pole seal salapärast midagi,  lihtsalt kõva töö, eriti jõutreening, tiimi õlatunne ja koostegemise rõõm.

Peame hooaega pikendama ja eriti suvel 50 m ujulas treenima.

Täna võime rääkida ligi sajast ujulast - kui arvestada ka lasteaedade basseine, rajatavaid ujulaid ning projektirullid kaenlas ringi kiikavaid arhitekte. Sellest hoolimata napib võitlusujumisega tegelevatel klubidel harjutamisruumi.

Hoogsalt käivitunud kvalifikatsiooni tõstmise süsteemis  on Eesstis tasemekoolitusele pühendunud  ligi  90 treenerit. Võrdluseks, tunnustatud ujumismaal Soomes töötab praegu 37 palgalist treenerit, 1999. aastal oli neid ainult üks. Kogu aeg kasvab riiklik toetus koolipingist lahkunud sportlastele. See pole kaugeltki veel piisav, kuid jää on murdunud ning  tagasiside märgatav.

Ekstippmängija teel tipptreeneriks

Margus Sööt

● Urmas Hepner töötab Tallinna FC Levadias väravavahtide treenerina

● Viis aastat treenerina ametis olnud Hepner ootab uusi väljakutseid

Taasiseseisvuse järgsel perioodil oli Urmas Hepner üks Eesti vutikoondise tugitalasid. Ajapikku tema suhted Eesti Jalgpalli Liiduga jahenesid, ka koondiseuks sulgus. Mees läks aastateks mängima välismaale, Soome, kus omandas ka hulgaliselt treeneritöö kogemusi.

Soomes mängis Hepner teises ja kolmandas liigas, samuti töötas eestlane põhjanaabrite juures noortetreenerina. Ehkki Hepner harjus eluga Soomes kenasti, pidi ta siiski umbes kolme aasta eest kodumaale naasema, sest Eesti polnud tol ajal veel Euroopa Liidus ja Hepneri elamisluba Soomes sai lihtsalt läbi. «Läbisin Soomes treenerite B-kursuse, A-litsenti saamiseni aga kahjuks ei jõudnudki – pidin enne Eestisse naasma. Tegelikult sai mul sellest Soomest natuke villand ka, olnuks perekond (abikaasa ja kaks last, poeg ja tütar – toim.) ka seal ja naisel töökoht Soomes, siis ehk jäänukski sinna elama,» rääkis 41-aastane Hepner.

Alustas Valeri Bondarenko abilisena

Eestisse naastes alustas Hepner taas oma lõbuks jalgpalli mängimist ja jätkas treeneritööd. «Mind kutsuti toonase  Tallinna FC Levadia juurde Valeri Bondarenkoga koostööd tegema. Minu ülesandeks oli otsida noori mängijaid, abistada treeningutel Bondarenkot, samuti aitasin väravavahte soojendusel,» selgitas Hepner.

Algselt väravavahte vaid soojendusel abistanud Hepner leidis end peagi väravavahtide treeneri ametist. «Väravahtide treeneri amet võimaldab mul kõvasti areneda, see on väga hea kogemus. Loomulik, et mul võib-olla ei ole nii täpset silma väravavahtide juhendamisel, jalgade töö jälgimisel, kui mõnel kolleegil. Selle koha peal jääb mul kindlasti vajaka. Inimene, kes ise on olnud 20 aastat väravas, oskab selliseid asju loomulikult paremini näha. Arvan, et minu suur mängukogemus kaitses kompenseerib aga mingil moel selle puuduse. Olin ikkagi nö viimane kaitsja, pidin mängu lugema ja teisi juhendama – sarnased ülesanded on ka väravavahtidel,» sõnas Hepner.

Samaaegselt meistriliigas mängiva Tallinna FC Levadia meeskonna väravavahtide treenerina töötamisele on endine tippjalgpallur ametis ka sama klubi esiliigameeskonna peatreenerina. «Olen valinud treenerina töötamise, see on mu eesmärk edaspidigi. Viis aastat, mis ma olen treenerina töötanud, on väga lühike aeg. Näiteks Tarmo Rüütli (Tallinna FC Levadia meistriliiga meeskonna peatreener – toim.) on tunduvalt kauem treenerina töötanud, tema kõrval on mul hea õppida,» rääkis Hepner. Hepner soovib end treeneriametis täiendada, lisaks praktiseerimisele tahab mees läbida ka nn treenerite A-kursused.

Ise enam väljakule ei trügi

Hepnerile ei meeldi, et Eesti jalgpalli ajaloost rääkides või kirjutades jäetakse sageli vahele üks periood, Eesti NSV  ajal toimunu. Praegusele tasemele jõudmiseks ladus põhja just Hepneri põlvkond, Roman Ubakivi juhendatud mehed. «Kahju, et vahepealne aeg, suur töö, mida tegime, vaikitakse lihtsalt maha,» kurvastas Hepner.

Mängijana Hepner enam platsile ei trügi. «Võiksin ehk mängida vaid veteranide võistlustel. Mul ei ole mõtet minna kuskile teise või kolmandasse liigasse, jalad pole enam nii kiired. Mul on enda vastu lugupidamine, kui olen lõpetanud jalgpalli kõrgel tasemel, siis miks ma peaksin selle asja allapoole viima,» rääkis Hepner. Mängijakarjäärile tagasi vaadates kahetseb mees, et ei läinud õigel ajal välismaale mängima, kasvõi Venemaale.

Hepneri nägemuse kohaselt on tänapäeval välismaale pääseda kõige kergem just väravavahtidel või ründajatel. «Jalgpall on küll meeskonna mäng, kuid väravavahi juures on väga määravad individuaalsed oskused ja see jääb ka kohe silma, kui on vähe andekust, reaktsiooni ja taipu, siis on väravavahtidel end kergem müüa kui platsimeestel. Ka ründajatel on head võimalused välja pääseda, seda juhul, kui on olemas väravalööja vaist ja väravaid ka lööd. Platsimeestel on enda kasulikumat poolt palju raskem näidata,» sõnas Hepner.

Naiste saldo EMil: kaks võitu, neli kaotust

Margus Sööt

● Eesti naiskond lõpetas EMi B-divisjoni turniiri kaotustega

● Vastastele jäädi alla kiirusliku jõu ja kiirusliku tehnika poolest

Eesti naiskond pidas eelmisel nädalal oma viimased mängud Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni A-alagrupis. Turniirtabelis hõivati omas alagrupis Rootsi ja Iirimaa järel ning Luksemburgi ees kahe võidu ja nelja kaotusega kolmas koht. Alagrupi võitja Rootsi tagas järgmiseks aastaks koha aste kõrgemale, A-divisjoni.

Eelmise ja selle aasta septembris peetud kolmes mängus võitis Eesti naiskond kahel korral tasemelt selgelt nõrgemat Luksemburgi ning kaotas kahel korral Rootsile ja Iirimaale.

Eesti koondis nooreneb

Eesti naiskonna treener Heino Lill meenutas EMi valiktsükli algust: “Eelmine Eesti naiskonna peatreener Kersti Sirel palus mind veidi enam kui aasta tagasi appi naiskonna treeningute juurde, EMi eelne treeningtsükkel oli siis juba poole peal ja neil oli suuri probleeme kontrollmängudega. Sirel palus mul tulla teiseks treeneriks. Aitasin välja ajada kontrollmängud, käisime mängimas Leedus, Lätis, Hollandis.”

Kuna eelmisel aastal jäi Eesti naiskond selgelt alla Iirimaale ja Rootsile, kes hetkel on meie naiskonnast paremad, siis puudus reaalne võimalus võidelda viimastes mängudes A-divisjoni koha eest.

“Jäime vastastele alla õige paljudes näitajates, eriti torkas silma vastaste kiiruslik jõud ja kiiruslik tehnika, just see oli varem kogu Eesti korvpalli, nii meeste kui ka naiste korvpalli trump. Probleeme on palju. Esiteks: alles viimastel aastatel on korvpalliliit hakanud väärtustama naiste korvpalli. Teiseks: Eestis on väga vähe naiskondi – konkurents puudub,” vaagis Heino Lill allajäämise põhjuseid.

Kuna reaalne edasipääsuvõimalus A-divisjoni minetati kolme kohtumise järel, võeti ette julge ja vajalik samm, asuti teostama naiskonna noorenduskuuri. “Oli õige aeg teostada põlvkondade vahetus, sest praegu on veel vanemast generatsioonist heas eas mängijaid, kelle kõrvale saab noori panna. Kui oleks veel aasta-kaks oodanud, siis oleks tekkinud olukord, kus võistlustulle oleks pidanud saatma ainult noored. Noorel peab aga olema tugi väljakul kogenumate mängijate näol,” selgitas Heino Lill.

Kuna Eesti noortevõistkonnad on kõik olnud viimastel aastatel esindatud noorte Euroopa meistrivõistlustel ja meie noored tüdrukud esinesid tänavu omaealiste seas hästi, oli naiskonna ukse taga koputamas mitu nooremat mängijat. Mäletatavasti sai Eesti kuni 18-aastaste tüdrukute koondis omaealiste EMil Bosnia ja Hertsegoviinas B-divisjonis neljanda koha, kuni 16-aastaste tüdrukute koondis sai aga Tallinnas peetud omaealiste B-divisjoni turniiril koguni teise koha ja tagas seeläbi pääsu järgmiseks aastaks A-divisjoni.

“Sellise momendi pidi ära kasutama, eriti veel kui naiskonna edasipääsuvõimalused olid vaid teoreetilised,” rääkis Heino Lill.

Probleemid algavad, kui mängijad väsivad

Kui võrrelda eelmisel aastal EMi B-divisjoni turniiril peetud kolme mängu ja käesoleval aastal peetud kolme mängu, siis on neil mängudel selge vahe. Mullu tegid tugevamad Eesti vastu kohe alguses kindla vahe sisse, tänavu suudeti Iirimaaga võrdselt mängida kolm ja Rootsiga samuti peaaegu kolm veerandaega.

“Meie koondises algavad probleemid siis, kui mängijad väsivad, hakatakse mängima emotsionaalset mängu, distsipliinist ei peeta enam kinni, üritatakse individuaalselt üle mängida tehniliselt paremat vastast. Meil ei ole praegu naiskonnas tehniliselt tasemel mängijat, kes suudaks mängida hästi üks-ühe vastu, naiskonnal puudub kindel liider,” rääkis Eesti naiskonna peatreener Juna-Ona Lill.

“Kuni puudub kindel liider, on ainuke lahendus võistkondlik mäng. Seda näitas ka äsjalõppenud meeste Euroopa meistrivõistluste finaalturniir – Kreeka võit tuli tänu meeskondlikule heale koostööle,” lisas Juna-Ona Lill.

“Mitmed nooremad mängijad ei saa aru, et mängitakse Eesti eest, et kaitstakse vabariigi au. Kui seda tunnet ei ole, siis ei ole ka vastutust, ei ole ka tulemust. Mängitakse nagu tavalist reamängu,” juhtis peatreener tähelepanu veel ühele probleemile naiskonna juures.

Ka naiste treenerite, eriti just noortetreenerite töös näeb Juna-Ona Lill Eestis probleemi, Leedus või Soomes väärtustatakse neid treenereid, kes annavad rohkem mängijaid rahvuskoondisele. Meil Eestis on aga proriteediks näiteks C-, B- või A-klassis võitmine, ei keskenduta niivõrd rahvuskoondisele mängijate kasvatamisele.

Eesmärk on jõuda võimalikult kiiresti A-divisjoni

“Kindlasti annab naiste edasisele arengule väga palju juurde Balti liiga turniiril osalemine. See on Eesti jaoks kõige lähem, kõige odavam ja antud juhul meile kõige parem viis. Paari aasta pärast näeme ehk ka tulemust,” vaatas Heino Lill optimistlikult tulevikku.

“Leian, et kolme-nelja aasta töö eesmärk peaks olema naiskonna pääs Euroopa meistrivõistluste A-divisjoni, see tähendab edukat esinemist juba järgmises või ülejärgmises valiktsüklis,” sõnas Heino Lill.

“Vaja on teha palju individuaalset tööd, tuleb otsida noori talenti. Kõvasti tuleb teha visketrenni, praegu pole meie koondises snaipreid. Konkurentsi olemasolul on võimalik ka ise paremaks saada,” lisas Juna-Ona Lill.

“Suhtumises treeningprotsessi ei saa naiskonnale midagi ette heita, naistele peab tõstma mütsi, et nad suhtusid treeningutesse tõsiselt. Iseasi küsimus on muidugi see, kas kaks ja pool kuud vältav treeningprotsess on piisav, taoline protsess peaks vältama üksteist kuud aastas,” lõpetas Heino Lill.

Kui Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni A-alagrupi võitis Rootsi, siis B-alagrupis oli parim Sloveenia ja C-alagrupis Valgevene. Need kolm naiskonda alustavad järgmises tsüklis A-divisjonis.

EUROOPA MEISTRIVÕISTLUSTE B-DIVISJON

A-alagrupp

1. Rootsi	6	0	12
2. Iirimaa	4	2	10
3. Eesti	2	4	8
4. Luksemburg	0	6	6

17.09.2004 Eesti - Luksemburg 89:47

22.09.2004 Iirimaa - Eesti 93:71

25.09.2004 Eesti - Rootsi 64:85

17.09.2005 Luksemburg - Eesti 63:70

20.09.2005 Eesti - Iirimaa 42:61

23.09.2005 Rootsi - Eesti 76:51

	Eesti Spordileht - arhiiv

Viimati muudetud: 16.05.2006