Inimene ja ka sportlane - tegelikult tippsportlase kohta käib see eriti selgelt -, tulles rahvahulga ette näitama, mida ta suudab, peab omama suur iha jagada iseennast teistega.

Selleks, et pakkuda publikule kaasaelamist väärivat hetke, tuleb lühikese hetke nimel, mil sadade, tuhandete, miljonite pealtvaatajate silmad on SIND  jälgimas, ennastunustavalt tööd rügada. Lihvida tehnikat ja õpetada neerupealise stresshormoone õigel hetkel käivituma.

Suure tööta pole mõtet katsetada. Võistlustingimustes, äärmuslikus stressis ei ole sportlasel enam aega ratsionaalselt mõtelda ja teadlikult otsuseid vastu võtta.

Tegelikult juhivad inimest sportliku tippsoorituse hetkel alateadvus ja ürginstinktid. Ilmselt ongi just ürgne inimloomuse ehedus ja siirus, mida sportlased võistlustel paljastavad, see magnet, mis paneb inimesi kõike muud kõrvale jättes spordivõistlust vaatama.

Usk, lootus ja armastus – vaimu koostisosad

Igaüks meist vajaks inimest, kel jätkub olukordadest hoolimata empaatiat, tingimusteta armastust. Just selline oli Helsingis Heino Puuste - treenerina Andrus Värniku kõrval. Vaimu teeb tugevaks, kui sinusse usutakse. 

Eesti keeles on sõna “vaim” mitmetähenduslik. Lapsi saab vaimuga hirmutada, kirjanikud ja kunstnikud unistavad, et “vaim peale tuleks.” Igal juhul on vaim midagi muud kui teadvus ja teaduslikkus.

Sportlase vaim sünnib koostöös treeneri ja teiste meeskonnaliikmetega. Andrus Värniku vaimus on kindlasti osa tema ema ja isa armastusest, osa Heino Puuste peenest treeneritööst, osa  tema odaviskajast massöörist Eero Kiidlist ning Andruse enda suurest usust ning lootusest.

Usk, lootus ja armastus ongi ehk need hädavajalikud tugeva vaimu komponendid. 

Odaviskamise tugevuseks on pikk ja edukas ajalugu

Lihtne on järjepidevust katkestada, raske luua. Järjepidevusel on muidugi harulised liinid: siksusi, kes ennast Eesti odaviske ajalukku kirjutanud, on oluliselt rohkem kui siin esimesel hetkel meenunute rida.

Meenutagem: Aleksander Klumberg-Kolmpere (1899-1958; OMi viies, maailma edetabelijuht kahel aastal), luuletaja Juhan Sütiste (1899-1945; universiaadikuld),  Gustav Sule (1910-1942; EMi pronks, universiaadihõbe, maailma edetabeli kolmas üle 15 aasta), Friedrich Issak (1915 – 1991, EMi viies, üliõpilaste maailmameister, kolmekordne NSV Liidu meister), Charles Vallmann (s. 1938; NSV Liidu meistrivõistluste hõbe), Mart Paama (1938; OMi 11. ja 15., NSV Liidu meistrivõistlustelt seitse medalit, viiel hooajal maailma edetabelis esikümnes),  Heino Puuste (s. 1955; OMi ja  MMi neljas, EMi hõbe, universiaadilt kaks pronksi, NSV Liidu meister), Andrus Värnik (s. 1977; MMi kuld ja hõbe...).

Et olla teistest parem, ei piisa tugevamatest lihastest, isegi mitte paremast tehnikast. Külg-külje kõrval võisteldes saab otsustavaks vaimujõud.

Tippsportlane kui isikupärane hull

Tugeval vaimul on tavaliselt isikupärane nägu. Ega muidu kõlanud võistlusülekannete ajal tehtud intervjuudes mõte, et hea odaviskaja peab “hull” olema. Kuigi Andrus Värnik paikneb Rahvusvahelise Kergejõustikuföderatsiooni uues üldedetabelis 153. kohal, on ta... maailmameister.

Andruse võluvõti paistab peituvat treener Heino Puustes, tema asjatundlikus massööris, vanemates ja kõikides teda ümbritsevates, pöialt hoidvates ning tingimusteta armastavates inimestes. See on midagi enamat, kui on võimalik üksi saavutada!

Praegu tahan Andrus Värnikule soovida head koostööd arstidega. Kui ta tõesti pidi läbi elama tugeva allergilise reaktsiooni, mis küll tavainimesele erilist ohtu ei kujuta, kuid ammutab tühjaks neerupealise hormoonide tagavara, võib hormoonide ja kehajõu taastamine võtta tippspetsialisti abita aega mitu kuud.

Seda teades tahaks vaid tänada Andrust kummarduse eest, mille ta tegi eesti publikule pärast maailmameistriks tulekut Kadrioru staadionil. Nähtud heited olid tehtud vaid vaimu jõul. Keha jõud oli läinud võitluseks ellujäämise eest.

Tahan soovida jätkuvat usku, lootust ja armastust hulludele odaviskajatele – pika maailmatasemel traditsiooni jätkumise nimel.

Ehk lõpetaksime jutud professionaalsusest!

Hannes Koik, spordiõpetaja, Helsingi Noor inimene on alati noor inimene, sõltumata sellest, mida ta teeb. Spordipraktikas on vötmeküsimus selles, kuidas noorele sportlasele läheneda, teda paremini mõista. Treeneri inimlähedase suhtumise korral peaks noor sportlane saama ise valida, mida oma eluga peale hakata. Teda tuleks julgustada mõtlema ja tegutsema iseseisvalt, ise oma elu juhtima.

Sellest on palju oma mõtteid jaganud Soome jäähokitreener, läbi aegade esimene eurooplasest NHLi klubi peatreener Alpo Suhonen. Tahaksingi siin eesti noortetreeneritele, aga ka lapsevanematele, mänedzeridele ja spordiagentidele tutvustada väljavõtteid Suhoneni raamatust “Kirje urheilijalle.” (Kiri sportlasele)  

Räägi temaga

Noorsportlaste treenimisel tuleks lähtuda põhimõttest, et noor areneks ennekõike inimesena, leiaks end. Treener peab mõistma iga inimese erakordsust. Tähtsaim ülesanne on noortega vestlemine. Noortele tuleb rääkida spordist kui enesearendamise võimalusest, mitte ainult tulemustest, tippsooritustest ja –saavutustest. Siis julgeks noor kõnelda oma tunnetest,  kogemustest, mis omakorda toetab tema kasvu inimesena.

Nüüdselgi ajal on arvatud, et sport automaatselt kasvatab ja arendab inimest õiges suunas. Et heast sportlasest tuleb hea inimene. See mõtteviis on viinud juba mõnegi sportlase katastroofini. Noori eksitatakse sellega, et kui nad saavutavad häid sportlikke tulemusi, saavad nad hea profilepingu, seega palju raha, mainet ja kuulsust ning nende elus ongi seega kõik ära korraldatud.

Vanaaegne, ülalt alla juhitud kasvatus ning väärtushinnangud ei tohiks noori nii kergelt mõjutada. Probleem on paljuski selles, et noori juhendavad patoloogilised juhid, kellele mõte valikuvabadusest mõjub kui punane riie härjale. Kuna nad ei saanud noorena ise valida, siis ei lubaks nad seda ka teistele. Kui ise ei saanud olla mina ise, siis ei lase ka teistel ehe indiviid olla.

Küsimus ei ole juhtide pahatahtlikkuses. Iga  lapsevanem, treener vöi öpetaja läheneb teisele just nii, nagu temasse kunagi suhtuti.

Noortesport = sotsiaaltöö noortega

Me osutaksime noortespordile suure teene, kui lõpetaksime kõik jutud professionaalsusest ja ühendaksime spordi normaalse igapäevaeluga, kooliskäimise ja töötegemisega.

See ei ole lahendus, kui noor treenib kaks-kolm korda päevas ega tee midagi muud. Kes on andekas, jõuab tippu igal juhul. Tõsi, tippu jõuab väga-väga väike protsent noortest sportlastest. Peame eneselt küsima, kas me ei tee karuteenet noorsportlasele, kui valmistame teda ette elukutseks, valdkonnaks, kuhu lõppude lõpuks pääseb ainult murdosa harrastajatest.

Aastal 1999 teenis Soomes profisportlasena elatist vaid 800 inimest, kellest 200 olid välismaalased. Ainult väike protsent soome päritolu profisportlastest teenivad nii palju, et  profikarjääri lõppedes on nende tulevik majanduslikult kindlustatud.

Laste ja noorte sport on olemuselt sotsiaaltöö noortega. Loomulikult ei tähenda see, et treener ei vii treeninguid korralikult läbi. Ta peab mõistma oma privileegi olla noorte  elu möjutaja. Tal ei ole õigust lasta üle jala ja teha  noortest sportlastest invaliide nende pooliku liikumisvõime või oskuste töttu. Treener peab looma kõigile võimaluse spordis edu saavutada, kuid ta ei tohi seda teha lühinägelikult või kitsarinnaliselt (ainult lollid käivad koolis, tõsised mehed teevad sporti, saavad kuulsaks ning rikkaks...), vaid pikaajalise perspektiiviga.

Tom Crean, Marquette ülikooli (USA) korvpallimeeskonna peatreener on öelnud: “Parim, mida treener vöib teha, on valmistada noori mängijad ette ka eluks pärast sporti. Et ta ei öpetaks neile ainult tehnikat ja taktikat, vaid muid omadusi, mida läheb hiljem vaja edu saavutamiseks väljaspool spordiväljakut vaja.

Otsi üles puu, mille vastu lüüa oma pea

Kirjanik Kari Hotakainen on kirjutanud, et vanemate ülesanne on aidata noorel leida puu, mille vastu ta saaks oma pea ära lüüa.

See on tõsi, kuid noore sportlase vanematel ja treeneritel on teinegi ülesanne: põetada ja ravida teda last seda, kui ta on pea ära löönud ja puujuurte peale maha kukkunud. Noorel sportlasel peab olema õigus teha vigu. Teine asi on, kuidas neid vigu käsitletakse. Noort peab kasvatama võtma vastutust oma tegemiste eest, aitama teda iseseisvumisel. Iseseisev inimene on ka parem sportlane.

Loovus, vabadus, andekus ei sünni välispidisest distsipliinist, vaid sisemisest motivatsioonist. Distsipliiniga saavutab selle vaid hetkeks.

15-aastase nooruki elukogemusliku pagasiga ei ole kerge käsitleda olukorda, kus ajalehe esiküljel poseerib NHL-i proff koos oma Ferrariga, treener kutsub üles võitma ükskõik mis hinnaga, abitreener soovitab süüa pille lihasmassi suurendamiseks ja agent sosistab kõrva võimalikust NHL-i draftist. Kõige selle keskel küsib isa kodus aga hoopis, kas koolitükid on homseks tehtud. Kuidas suudab noor sportlane kuulata oma isa, kui muu ümbitsev loob täiesti erinevaid väärtusi? 

Varem olid noore mängija esmased koostööpartnerid tema vanemad ja treener. Nüüd on see spordiagent, kelle peaeesmärk on müüa noor mängija  vöimalikult kalli hinnaga profiklubile. Kindlasti on agente, kes mötlevad noorte mängijate peale ka perspektiivsemalt, kuid üldiselt on see bisness nagu bisness ikka: majanduslikud tulud on tähtsamad kui mängija füüsis vöi vaimsus kunagi tulevikus.

Noored mängijad on hea jahisaak spordiajakirjanikele. Soome jäähallides tiirleb iga päev jöuk ajakirjanikke, kelle ainus ülesanne on esitada mängijatelt triviaalseid küsimusi. Ajakirjanikke tavaliselt ei huvita, kuidas sportlasel tulevikus läheb, huvitab vaid see, kas midagi dramaatilist ei ole lähipäevil oodata. Siingi on tegemist lühikese perspektiivi ja maksimaalse kasumiga.

Vöi võtame klubide mänedzherid ja tegevdirektorid: kui noor ei mängi nüüd hästi, ei mängi ta järgmisel hooajal üldse. Võimalikult kiiresti kasumini!

Noore mängija ainsateks toetajateks võivad olla tema vanemad ja treener(id), kuid ka siin peab küsima, millistel motiividel nad tegutsevad. Lõpuks võib juhtuda nii, et üks vähestest, kes noorest sportlasest aru saab ja talle köige paremat soovib, on rockbändis mängiv lapsepölvesöber. Kõik teised üritavad temast nii kiiresti kui võimalik palju kasu saada.      

Mitte laisad, vaid motiveerimatud

Ei ole olemas laisku noorsportlasi, on vaid motiveerimata noored inimesed. Motiveerimatus tuleneb tihti sellest, et noor sportlane ei saa aru, miks see treener karjub kogu aeg tema peale, nägu punane? Kas ta tõepoolest ei kõlba kuhugi?

On   arusaamatu, kui sageli ei austata spordis noore inimese elu. Kui noort sportlast üritatakse viia arusaamiseni, et ta on kui vahend, on tagajärjed hirmsad. Loomulikult noor sportlane kardab ja see ajab teda tegema, mida tahes. Aga kui ta korrakski haardest pääseb, on kohe vastuväiteks “laiskus.” Noorsportlane aetakse nii  tupikusse. Selle asemel peaks treeneril (ja kogu süsteemil) jätkuma kannatust leida vahendeid, et noor saaks võimaluse otsida “oma häält.”

Ei tahaks näha primitiivsete, rumalate, ainult spordist aru saavate  professionaalide hulka. Isiksus areneb spordi körval ka koolis ja muude harrastuste kaudu. Mitmekülgne isiksus on spordis tulemuslikum – ta on laiema haardega, sügavam, arenenum, iseseisvam. Selline sportlane talub paremini kehalist ja psüühilist stressi.

Sport ja sportlane on siis nüüdsel ajal teistmoodi. Seetõttu on endisest veelgi tähtsamaks kerkinud keskustelu inimlikkuse ja isiksuse teemadel.

Kuna spordiga käib kaasas esinemine, show, kasvab oht, et selle kaudu sünnib rohkem ka pinnapealset sporti ja pinnapealseid sportlasi. See on aga suur oht andekale sportlasele.

Seepärast kordan kokkuvõtlikult: köik noored sportlased tagasi kooli, köik noored sportlased tagasi tööle!

Õhkav Tombak: oleks mul Lauri professionaalsus

Tiit Lääne

● Seitse aastat Cofidist teeninud rattur ootab uut lepingut

● Tombak vajab uut motivatsiooni, teist hingamist

Seitse aastat Cofidise profiklubis jalgratturina leiba teeniv Janek Tombak valmistas endale tänavu erilise sünnipäevakingi: lõpetas kaks päeva pärast 29-aastaseks saamist Pariisis Champs – Elyseel ratturite unistuse, Tour de France'i. 153. kohaga. Üldse kolmanda eestlasena ja teise mehena sini-must-valge all. Sest enne teda on samaga hakkama saanud Norra värvides Jaanus Kuum ja Eesti eest Lauri Aus.

Nüüd, enam kui kuu pärast tuuri lõpetamist ootab Tombak uut väljakutset. Mitte velotuuri või klassikut, vaid lepingut uue klubiga. Tombak tunnistab, et seitse aastat Cofidises on olnud liiga pikk aeg ja nüüd on tarvis muutusi.

Võidusõitja on veendunud, et lähipäevil on selgus majas: kus ja kui pika lepinguga eestlane profileeris jätkab.

Kui oluline on profiratturile sellise võidusõidu nagu  Tour de France’i läbimine?

Kindlasti väga oluline, seda võibolla kõige rohkem moraalses mõttes. Pärast lõpujoone ületamist mõtled küll, et enam ei sõida ma ühetegi tuuri, oled moraalselt tühi. Aga möödub kaks – kolm nädalat ja...mõtled teisiti.

Cofidis sõitis üheksandat aastat tuuril ja esmakordselt jõudis terve meeskond, kõik üheksa meest, ka lõpujoonele. Veel parem oleks siis muidugi olnud, kui me oleks ainus täiskoosseisuga lõpoetanud meeskond olnud, aga oli veel kaks tiimi.

Kas tuuri läbisõitmine tapab rohkem moraalselt või füüsiliselt?

Rohkem ikka füüsiliselt. Kõik oleneb sportlikust vormist, millise toonusega tuurile vastu lähed.

Näiteks eelmisel aastal oli mul tuuril palju kergem sõita. Kuigi Eesti meistrivõistluste aegu oli nadi tunne. Olin tuuril tegelikult juba peaaegu finišis, kuid siis pistsin näpud valesse kohta ja oligi kõik.

Tänavu, ma ei tea isegi, kuidas ma lõpuni suutsin, sest sõitsin pidevalt ajalimiidi piiril. Juba starti läksin kehva olekuga, kuigi Eesti omadel tundsin end suurepäraselt. Võibolla tegi olukorra hulluks seegi, et mehhaanikud panid ka vahepeal puusse. Vihmaga pandi teised jooksud alla, kuid jäeti tavalised piduriklotsid. See aga tähendas, et järsult pidurdada ei saanud. Ja nii ma sõitsin, muud teha ei saanudki, kui ainult vaikselt pidurdada. Muidu oleks kohe lennanud.

Iga laskumisega kaotasin linnaringil 70 – 80 kohta. Siis tegin vahe tagasi, et uuel laskumisel jälle tahaotsa langeda. Sellised asjad tapavad.

Kas tuuridel on ka vahe sees?

Eks kindlasti. Tänavune tuur oli minu arvates raskem kui mullune, sest siledamaid etappe oli vähem ja tõuse rohkem. Kuid selle tundmine võib sõltuda ka enestundest.

Kas kihvatas mõnel etapil ka mõtetes katkestamine?

Kõige raskem oli 16. etapp, 180 kilomeetrit Mourenex Pau’sse. See oli see etapp, kui  Andreas Klöden mulle tagant sisse sõitis.

Minu ees toimus kukkumine, mina pidurdasin ja Klöden kukkus mulle tagant otsa. Lõhkudes sellega oma käe ja minu rattal pedaali. Vist lendas käega pedaalikorvi.

Pidin seejärel ratast vahetama, aga seda sain teha alles pooleteise minuti pärast. Lõpuks võtsin tagavararatta, aga sellel polnud jälle minu positsioon paika pandud. Just eelmisel õhtul, pärast puhkepäeva, küsisin mehhaaniku käest, kas on kõik asjad paigas, et äkki ma kontrollin ise üle.

“Ei, ei, pole vaja, kõik on kontrollitud,” ütles mehhaanik. Ja nii kui rattale istusin, tundsin, et asi pole õige. Kõik oli reguleerimata. Siis ma sõitsin ja vandusin, vandusin ja kannatasin. Jäin ka Klödeni tuulest maha, rääkimata suurest grupist.

Siis mõtleisn küll, et ma ei saa nii lõpuni sõita ja katkestan. Ajalimiit niikuinii tiksub täis.

Lõpuks suudeti mu oma rattal pedaalid ära vahetada ja sain selle tagasi. Tänu millele suutsin etapi lõpetada ja jäin tuuri edasi sõitma. Pärast oleksin ma muidugi seda katkestamist kindla peale kahetsenud.

Mida sa mehhaanikule pärast ütlesid?

Noo....(jätab lause katki). Me oleme ainuke klubi, kellel on treeningrattad ühed ja võistlusrattad on teised. Sellepärast tuleb iga päev otsida ja kruttida oma positsiooni paika. Iseenesest pole see ju normaalne. Kindlam on alati kõik ise üle kontrollida. 

Milline tunne valdas sind viimasel päeval, kui Pariisis Champs – Elyseel sõitsid?

Õige arusaam tuli alles hiljem. Viimane päev oli raske sõita, sadas vihma ja oli mitmeid kukkumisi. Tundus küll juba, et sõit on läbi, aga tegelikult oli lõpp uskumatult raske.

Pärast lõpetamist olin algul nii väsinud, et polnudki nagu mingeid emotsioone. Isegi puudus tunne, et olen Tour de France’i läbinud. Aga nüüd tagantjärele on muidugi hea meel küll, et sõitsin tuuri läbi. Tegin auringi Champs - Elyseel. Panin selleks päevaks isegi spetsiaalselt tuttuue särgi selga ja hoian seda alles.

Kuidas sa võrdleksid tuuri Hispaania Vueltaga, mida sa oled ka sõitnud?

Tour de France’il on kõige rohkem rahvast, see tõstab ta Vueltast või Giro’st ettepoole. Aga oma raskuselt ei jää Vuelta või Itaalia velotuur prantslaste omale alla. Muidugi traditsioonid ja üldine tähelepanu on ka suuremad.

Võibolla on vahe selleski, et tuuril hakatakse sõitma kohe esimestest meetritest kui start antakse. Kuid ega Vuletalgi pikalt passita. Hispaanias on võibolla kergem võita etappi, kuid tervikuna on tuur isegi raskem. Aga eks see ole rohkem igaühe tunde küsimus.

Palju sa suurtel võidusõitudel kukkumiste peale mõtled?

Pärast Lauri Ausiga juhtunud õnnetust hakkasin mõtlema. Kuu aega pärast seda ei julgenud õieti finišeeridagi, kogu aeg oli kukkumise hirm peal.

Praegu kardan kukkuda samal kombel, nagu eelmise aasta augustis, mil auto meile Jassiga Pirital trenni tehes tagant peale sõitis. See kõik käis nii kähku, et ei saanud arugi kui kraavi lendasin.

Eestis rattaga sõites peadki rohkem üle õla taha kui ette vaatama. Siin on ohtlikum kui Prantsusmaal ja teede valik on muidugi ka kehvem. Pole õieti, kus treenida. 

Meie nö. jalgrattateedel on veelgi ohtlikum sõita kui maanteel, sest seal liiguvad kõik. Alates rulluisutajatest, lõpetades lapsevankreid lükkavate emadega. Ja nende liigutused ja reakstioon, kui sa rattaga kõrvale jõuad, on ettearvamatud.

Aga kukkumisele õige rattur mõelda vist ei tohiks?

Seda küll, aga ega mu sõidud kartuse taha pole kunagi jäänudki. Pigem ikka võimete taha. Et finišis midagi teha, pead hea olema. Terava jala ja kõrge moraaliga. Küll ma sellest ka üle saan.

Kuidas hindad oma tänavust hooaega?

Midagi erilist pole olnud, kuid ega ma kehvalt ka ei sõida. Picardia velotuuril oli mul hea minek. Tuuri sõitsin läbi. Vaatame, mis sügis veel toob.

Millist pead oma seni parimaks aastaks?

Arvan, et ikka 2003. MM-i kümnes koht Hamiltonis oli nagu välk selgest taevast. Keegi ei ooadanud  seda. Kindlasti oleksin sellisteks tulemusteks veelgi võimeline, kui ei peaks kogu aeg klubis teiste heaks musta tööd tegema. Sest kui ma sõidan Stuart O’Grady kõrval, pean tema heaks ka töötama. Ka sellepärast tunnen, et olen end Cofidises ammendanud.

Nii et ootad uut pakkumist?

Töö selles suhtes käib, kuid ei taha praegu midagi kindlat veel öelda. Klubivahetus on siiski peaaegu kindel. Kõik oleneb muidugi tingimustest. Olen seitse aastat Cofidises olnud ja kõik soovitavad sealt lahkuda.

Uues klubis leian kindlasti teise motivatsiooni, teise hingamise. Tunnen praegust tiimi liiga palju, et seal areneda. Ma ei taha öelda oma kaaslaste ja meeskonna kohta, et midagi on halvasti. Olen ikkagi seitse aastat seal olnud ja nad on mulle korralikult palka maksnud.  Aga otsin endale nüüd professionaalsema suhtumisega klubi.

Kasvõi see rataste jama tuuril. See pole kuskil mujal nii, see pole ju normaalne. Näitab ebaprofessionaalsust. Oleme pro tuuri meeskondadest ainus selline.

Kes on sulle professionaalses mõttes eeskuju?

Lauri oli väga professionaalne sportlane ja tänu sellele ta spordis nii kaugele ka jõudis. Mulle on see võibolla elu suurim unistus olla sama professionaalne kui tema seda oli. Siis suudaksin spordis palju rohkem saavutada kui seni. Ma pole ju õigupoolest seni suurt midagi saavutanud, või natuke siiski.

Lauri oli aga minu jaoks ideaal. Kogu ta päev ja tegutsemine oli täpselt ette planeeritud. Ärkas hommikul vara ja teadis täpselt ette, mida ja kui palju täna teeb. Ka söögiga oli ta alati väga täpne, süües ainult neid asju, mida vaja.

Lisaks veel väga kõrge moraal. Ja seda alati. See pani mind vahel hämmastama. Kuigi tal olid põlve või seljaga hädad ja käis pidevalt arstide vahet, siis ikkagi oli ta moraal üleval. Ma ei mõista, kuidas ta nii tugev oli. Kui mul midagi taolist juhtuks, vaevalt et ma suudaks sellist optimismi hoida.

Janek Tombak sündinud 22. juulil 1976 Põltsamaal rattatreeninguid alustas 1988 esimene treener Mallor Türna esimene klubi Jõgeva Centrum profileping alates 1998 Cofidis kuni 23-aastaste EM-i 6. koht 1998 MM-võistluste grupisõidu 10. koht 2003 lõpetas Tour de France'i 2005 olümpiamängudel 2000 Sydney'is ja 2004 Ateenas

Õpetajad peaksid õpilasi rohkem usaldama

Kristi Vahemaa

● Olümpiavõitjad näitasid ette, kuidas alasid hästi teha

● Loomapsühholoog Aleksei Turovski esinemisest võiksid kõik õppida

Möödunud nädalal Läänemaal Tuksis toimunud Eesti Koolispordi Liidu (EKSL) poolt korraldatud noorte aktiivilaager läks igati korda, kuna kolm pikka tööpäeva andsid ideid ja mõtlemisainet nii noortele kui nende õpetajatele. 

Laager toimus teist aastat ning selle eesmärgiks on kaasata kooli sporditöö juhtimisse mitte ainult õpetajaid, vaid ka aktiivseid noori. Laagri käigus sai õppida, kuidas korraldada võistlusi ning mida peab seejuures arvestama, et kõik libedalt läheks.

Illustratsiooniks demonstreerisid olümpiavõitjad nii endale kullatoonud alasid kui hiljem avastatud hobisid. Nii näitas EKSLi president Erika Salumäe oma kunagist trumpi trekisõidus, suplace´i. Svetlana Tširkova-Lazovaja vehkles ning Jaak Uudmäe hüppas kolmikut. Kõrgushüppe olümpiavõitja Jüri Tarmak aga õpetas hoopis, kuidas orienteeruda ning korraldas kohaletulnutele ka võistluse.

„Mulle meeldis kõige enam just see, et saime juurde palju teadamsi, kuidas ikkagi võistlusi läbi viia,“ rääkis Kuusalu kekkoolist Mariliis Käsnapu. „Mõtlema peab igale pisiasjale. Nüüd on igal juhul palju kindlam midagi ette võtma hakata.“

Mariliisi kooliõde Karol Rahuoja aga arvas, et temale jäi kõige enam meelde loomapsühholoog Aleksei Turovski ettekanne. Lisaks huvitavale jutule, kus Turovski tõmbas paralleele inimmaailma ja loomade elu vahele, panid noored kõrva taha sedagi, kuidas peaks ise esinema, et kuulajad ka midagi tähele paneksid.

Meelespea õpetajatele!

Vestlusest noortega koorusid välja pidepunktid, mida tasuks õpetajatel meelde jätta. Kohalolnute arvates ei peaks koolisport olema maksimaalselt pingutust nõudev omavaheline mõõduvõtt, vaid pigem emotsionaalne tegevus, millest on rõõmu kõigile, ka neile, kellele pole kaasa antud suurepäraseid kehalisi võimeid.

Samuti leiti, et õpetajad umbusaldavad õpilasi, ei anna neile piisavalt ülesandeid näiteks võistluste korraldamisel, sellega aga kurnavad vaid iseennast ja kui peab uuesti tegema hakkama, siis on juba küsitav, kas ettevõtmist viitsitakse korrata.

Viimastel aastatel on ehitatud küll koolide juurde hulgaliselt uusi ja uhkeid spordihooneid, kuid tihitpeale üüritakse need pärast koolitundide lõppu välja treeninggruppidele. Õpilasaktiivi arvates peaks baasid teenindama eelkõige oma õpilasi. Praegusel juhul aga peavad õpilased tihtipeale oma ujulasse või jõusaali pääsuks ostma pileti.

Tüdrukute ettepanek aga on 7-9 klassi neidudele pakkuda võimalikult palju jõukohast ja huvitavat liikumist – tantsimist, aeroobikat, võimlemist, ujumist.

Koolispordi kalendris uue alana saalihoki

Ettekannetega õpetajatele ja kohalikele spordijuhtidele esinesid ka Tõnu Seil Kultuuriministeeriumist ja Madis Lepajõe Haridus-ja Teadusministeeriumist. Reaalste otsustajate kohalolek on igati kiiduväärt, kuna aruteludel peaks osalema just need, kes otsustavad ise või viivad info otsustajateni. 

Muuhulgas tutvustas uue hooaja programmi ka EKSLi peasekretär Madis Pettai. Liidu eesmärgiks on eelkõige saada võistlustele ja sportima ka need kooliõpilased, kes ei käi trennides ega tegele muul viisil aktiivselt spordiga. Koolisport on ikkagi see tasand, mis  mõeldud veel erineva võimetega noortele.

Muudatuseks uuel hooajal on see, et klassid on jagatud järgmisel põhimõttel: koos võistlevad 1-5 klass, 6-9 klass ja gümnaasiumiosa.  Punktiarvestus on viidud võistkondlikule põhimõttele, seega ei tasuks valesti aru saada ega mõelda, et esimese klassi juntsu peab sama tugev olema kui viiendik.

„Püüame hoida ka seda traditsiooni, et viia võistlusi Eestimaa kaunitesse kohtadesse, kuid paraku on ikka nii, et Kuressaarest on Tallinnase palju lühem maa kui Tallinnast Kuressaarde,“ sõnas Pettai, viidates sellele, et pealinna koolid pole just väga agarad käima võistlemas väljaspool kodulinna. Uue alana on koolispordi võistlustel tänavu kavas saalihoki, välja on jäänud programmist käsipall ja laskmine.

Kergejõustiku vaatajate read harvenevad. Emotsioonid on ammendumas, järgmist suurvõistlust ei paista, väiksemad lähevad pärast MMi üha vähem korda.

Hooaeg väsib ja selle kandjad, sportlased, samuti. Üha avameelsemalt kõnelevad tipptegijad tahtmisest koti peale külili visata. Kuigi keha end nii kergesti ei ammenda,  küll aga vaim.

Tipust kaugemal olijatel võistlusi liiga palju vist pole. Mispärast nad siis võistelda ei taha? Viimane Eesti Suure Auhinna etapp, finaalvõistlus, tõi Kadrioru staadionile ülivähe kergejõustiklasi. Ühe ringi jooksjaid leidus vaid üks – ei saagi kirjutada “naiste 400 m jooks,”  õigem oleks “naise 400 m jooks.” Niisugust asja annab mäletada. See peaks olema hooaja tipptulemus – Eesti meistrivõistlustel Rakveres oli ühes ringijooksus kaks võistlejat. Aga too oli eeljooks.

Ilm oli tol seeriavõistluse lõpuüritusel isiklike tippmarkide tegemiseks ideaalne – soe, päikesepaisteline, vaid vähese tuulega. Tule ja tee! Ei tuldud, enamikul aladel oli võistlejaid üksnes kolm kuni viis.

August pole veel sügis

Uurisin treeneritelt, miks tegijaid ei jätku, 24. august pole ju veel sügis.

Kuulsin vastuseks viiteid teistest võistlustest, milleks valmistuti või millest ei oldud veel taastutud. Aga räägiti ka võistlemise kartusest, mugavustunde ületamise raskustest, motivatsioonipuudusest,  muud laadi kõhklustest. Kuigi treenitud on. Või suve teises pooles enam eriti mitte?

Õhtut elavdas esimesena Taavi Peetre, aga temagi ärkas uimase võistluse käigus alles viimaseks katseks, kui kuuli kahe sentimeetri kaugusele 20 m joonest lennutas. Hiidlane ei tahtnud kesise tulemusega leppida. Tal on vähemalt paar võistlust veel.

Olen kindel, et Peetre suudaks veel tänavu kakskümmend ja pool meetrit ületada ehk Eesti rekordi tõugata, kui end üles kütab ja vaim käte-jalgade käitumist kontrollib. Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu Kuldliiga etapp Berliinis (4. septembril), kuhu mänedzer Aivar Karotamm Peetrele osavõtuloa hankis, on parim võimalus MMi ebaõnne heastamiseks. Muidu see jääbki kummitama. Peetre tippmark (20.30) on Eesti rekordist nõrgem ainult 23 sentimeetrit.

Nii Gerd Kanterit kui Aleksander Tammertit kimbutas sama häda, mis Peetret – staarter ei käivitanud mootorit, miski ei motiveerinud endast kõike andma. Pandi nii nagu parajasti tuli. Tammert pani kaunimalt, Kanter kaugemale.

Üks rekord oli käeulatuses

Sporditähe miilijooksu kiireim, Nikolai Vedjohhin, jõudis Eesti rekordile päris lähedale, puudu jäi pool sekundit. Noore Vedjohhini võiduaeg 4.07,61 vastab umbes 3.52-le 1500 m jooksus. Järelikult ei ole see tulemus kuigi kõrgest klassist.Üht miili joostakse harva. See on üks põhjus.

“Valdek Apivala polnud tippvormis, kui ühe miili jooksus Eesti rekordi püstitas,” meenutas Raimond Luts, omaaegne Eesti tippmees 800 m jooksus, praegune koolijuht Valgas. “Vedjohhin on võimeline rekordi üle jookma, lootsingi, et ta suudab seda juba nüüd.”

Rekordi püstitamise korral saanuks võitja mõnda aega tasuta Renault`ga sõita. Kokkuvõttes Eesti Suure auhinna võitnud Taavi Peetre sai preemiaks 15 000 krooni ja tasuta sõidu kahele Egiptusesse.

Nädal varem peetud rahvusvahelisel võistlusel jäi kuulsate nimede varju Andres Raja mitmevõistleja kohta suurepärane aeg 110 m tõkkejooksus – 14,05. Tema võinuks nüüd kõva lahingu anda Eesti rekordit valdavale Tarmo Jallaile, aga ei jooksnud arvatavasti sellepärast, et valmistus Eesti meistritiitli võitmiseks kümnevõistluses. Raja tuligi pühapäeval Rakveres meistriks tulemusega, mis annab lootust, et näeme tuleval aastal veel üht  kaheksa tuhande punkti meest. Tänavu oli neid kaks. Kolme kümnevõistlejaga Euroopa meistrivõistlustele, miks mitte?

Eesti GP finaalvõistlus sarja kokkuvõttes: 1. Taavi Peetre  5609 punkti, 2. Kadri Viigipuu 5458, 3. Katrin Käärt 5353.

Naised: 100 m – Katrin Käärt 11,73; 100 m tj – Kadri Viigipuu 13,50; kaugus – Sirkka-Liisa Kivine 6.28, Vera Baranova 6.14; kuul – Anu Teesaar 14.60.

Mehed: 100 m – Henri Sool 10,77; 400 m – Martin Vihmann 47,27; 110 m tj – Tarmo Jallai 14,13, Rene Oruman 14,14,23; kõrgus – Rainer Piirimets 2.09; oda - Alan Puuste 76.03; ketas – Gerd Kanter 65.61, Aleksander Tammert 64.38; Sporditähe miilijooks – Nikolai Vedjohhin 4.07,61, Tiidrek Nurme 4.09,27, Roman Fosti 4.09,70, Pavel Loskutov 4.13, 75.

Viimati muudetud: 16.05.2006