Norra väikelinna Kongsbergi maksunõudjal Sigurd Ruudil oli viis poega. Väikesekasvulised, kuid rühikad ja tugevad blondid noormehed tõid väikesele hõbedakaevanduslinnale oma sportlike saavutustega palju kuulsust. Isa, endine hea suusataja ja uisutaja, võis poegade Tormodi, Sigmundi, Birgeri, Øivindi ja Asbjørni üle uhke olla. Vanim vendadest, Tormod, võitis 1937. aastal III tööliste talimängudel Johannisbadis kiirlaskumise, ka Øivind saavutas mitmeid võite suusarajal. Noorim, 18-aastane Asbjørn, tuli 1938. aastal Lahtis maailmameistriks suusahüpetes. Suurimad kordaminekud pärinevad aga Sigmundilt ja Birgerilt.

20-aastane Sigmund oli vendadest esimene, kes pääses suurvõistlustele. Seda 1928. aastal Sankt Moritzi taliolümpia suusahüppemäele. Sigmund ei löönud kartma, kui enne teda hüpanud soomlane Toivo Jänttinen nii õnnetult kukkus, et murdis reieluu ega lasknud ennast ka sellest segada, kui tiitlikaitsjast kaasmaalase Jacob Tullin Thamsi 73 meetri pikkune hiigelhüpe lõppes kurva maandumisega. Võitjaks tuli norralane Alf Andersen, Sigmund Ruud võitis hõbemedali. Kokku võitis ta oma karjääri jooksul seitse Norra meistritiitlit, sai olümpiahõbeda ning tuli maailmameistriks. Teda peetakse ka aerodünaamilise hüppestiili esimeseks pioneeriks.

Suurima kuulsuse saavutas vendadest aga Birger Ruud (1911-1998). Veel tänagi peavad mitmed asjatundjad teda kõigi aegade silmapaistvaimaks hüppajaks. Just Birgeri võitude tõttu sai Kongsbergi linn Oslo lähedal maailmakuulsaks. “Iga endast lugupidav suusahüppaja on kord elus käinud Kongsbergis ja Ruudide juures,” nii tavatseti rääkida paari aastakümne vältel. Birger oli Sigmundist neli aastat noorem ja neli aastat hiljem saabus ka tema kord seista olümpiamäe hüppetornis. Lake Placidis muutis ta venna hõbeda kullaks.

Birger, kes oli ka osav riistvõimleja, kasutas oma hüppestiilis edukalt ära selle alaga kaasneva jõu, enesekindluse ja elegantsi. Tema julgust ja trotsi demonstreerib seegi, et Zakopane MM-võistluste eelsel treeningpäeval söandas tormieelses tuules hüppetorni ronida vaid üks suusalendur - Birger.

Sigmund ja Birger keerlesid koos suusahüppekarussellis ja vallutasid üha uusi mägesid. 1934. aasta kevadel saabusid nad Jugoslaaviasse. Planicas kohtusid nad hiigelmäega, mille sarnast polnud varem näinud. Igal muul suurvõistlusel oleksid 75 meetri pikkused hüpped taganud kindla esikoha, kuid siin näisid sellised õhulennud ebaõnnestumisena.

Birger võitis, kuid Sigmund sooritas pikima hüpe (87,5 m). Kaugemale polnud maailmas veel keegi maandunud. Pärast ametlikke võistlusi lubati hüpata vabalt - nii kõrge hoovõtuga, kui keegi soovis. Birger võttis 92,5 meetriga mäe- ja maailmarekordi enda nimele. Kui 1936. aasta Garmisch-Partenkircheni taliolümpial oli esmakordselt kavas ka mäesuusatamine, siis ei pidanud hüppemägede valitseja Birger Ruud paljuks ka sel alal kaasa lüüa. Ta otsustas panna kõik ühele kaardile - kas pikali või võidukalt finišisse. Aeg 4.47,4 kiirlaskumises oli üle kümne sekundi parem kui eeslaskunud favoriitidel Gustav Lantscheril ja Emile Allais’l ning üle nelja sekundi kiirem kui kolmandal kõval, sakslasel Franz Pfnüril. Birger Ruud, suusahüppaja, oli löönud kõiki Alpimaade kiirlaskumisässasid! Ometi ei toonud see veel kuldmedalit, sest olümpial võisteldi alpi kahevõistluses, kuhu kuulus ka slaalom. See ala nõudis rohkem tehnikat kui hulljulgust ja Ruud ebaõnnestus - kokkuvõttes vaid neljas koht. Irooniline, et praktiliselt jättis ta medalist ilma Norra Suusaliit, kes soovitas enne mänge kiirlaskumise ja slaalomi ühitamist, millega Rahvusvaheline Suusatamisföderatsioon FIS ka nõustus.

Olümpia suusahüppeid kogunes jälgima ligi 135 000 inimest, nende hulgas ka Hitler, Göring ja Goebbels. Nii suure publiku ees polnud suusahüppajad varem esinenud. Spordireporterist väikevend Øivind Ruud võis võistluste lõppedes Norramaale ja Kongsbergi pidulikult teatada: olümpiamängude parim suusalendur on jälle Birger Ruud.

1937. aastal krooniti Birger Chamonix’is teistkordselt maailmameistriks (esimene kord 1935). Järgmisel aastal Lahti MM-il jättis ta trooni vend Asbjørnile, olles ise demonstaratsiooniesinemistel Californias. 1939. aasta Zakopane MM-il võitis Birger Ruud hõbeda ja siis algas Teine maailmasõda. Tundus, et sellega oli ka tema hiilgav spordikarjäär lõppenud.

Võitlus Norra eest kestis kaks kuud, kuni armee alistus sakslaste ees 10. juunil 1940. Ei kulunud kaua, kui natsid segasid ennast ka Norra spordiellu. Endised spordijuhid vallandati ja asendati major Vidkun Quislingi juhitud norra fašismimeelsetega. Tagajärjed olid ootamatud: peaaegu kõik sportlased keeldusid võistlemast ja nende streik kestis 1945. aasta kevadeni. Anastajatel oli vaja aga kuulsaid nimesid ja sportlasi üritati iga hinna eest saada suuskadele.

Ka Birger, Sigmund ja Asbjørn ütlesid kollaboratsionistidele ei. Karistuseks paigutati sportlased Norra suurimasse koonduslaagrisse Grinis. Mehi üritati murda nii näljaga kui ka hingeliselt. Eriti suure katsumuse osaliseks sai Birger, kuid suusahüppaja ei alistunud. Kaksteist kuud hoiti vendi vangistuses, siis lasti nad vabaks. Mõisteti, et Ruudid pigem surevad, kui teevad koostööd natsidega.

1948. aasta Sankt Moritzi taliolümpiale saabus 37-aastane Birger treeneri ja varumehena. Nähes viletsat ilma õhtul enne võistlusi, arvasid norra spordijuhid, et kogenud Birgeril võiks sellistes rasketes ilmastikuoludes olla reaalseid medalilootusi ning registreerisid ta vähemeduka George Thrane asemele. Ruudi enesekindlus ja kõrgeklassiline hüppetehnika tõid talle koguni hõbemedali. Birger Ruud jättis võistlusspordiga hüvasti alles 1950, 39-aastaselt.

Jäähokiturniiril osales rekordarv meeskondi – 15, uustulnukatena Itaalia, Jaapan ja Läti. Veel enne mängude algust tekitas tõsist segadust aga 13-liikmeline Suurbritannia jäähokimeeskond, mille 11 mängijat olid Kanadas sündinud. Alles 1935. aastal olid nad kolinud Inglismaale. Kõik nad lubati mängima Rahvusvahelise Jäähokiföderatsiooni IIHF loal.

Tiitlikaitsja Kanada avaldas sellega seoses protesti, pidades Kanadas sündinud mängijaid kanadalasteks. Päev enne olümpiaturniiri algust otsustas IIHF kõrvaldada “suurimad kanadalased”, ründaja Alex Archeri ja tollal maailma ühe parema väravavahi James Fosteri. Ometi osalesid nad koos teiste Kanadas sündinud mängijatega avamatšis Rootsi vastu.

Miks neil lubati mängida ja mis vahepeal oli juhtunud? Briti versioon väidab, et kanadalased, olles uhked Briti Ühendusse kuulumise üle, võtsid galantselt oma vastuväited tagasi. Ameeriklased väidavad, et inglased lihtsalt ignoreerisid reegleid ja ei saanud karistada, kuna ähvardasid jääda kõrvale kõikidest olümpiaaladest. Lõpptulemuseks oli see, et britid jäidki olümpial võitmatuks ning võitsid kuldmedalid. Kanada hegemoonia murdsid siiski tegelikud Euroopas elanud kanadalased.

Alpi kahevõistluse kiirlaskumises oli parim 16-aastane norralanna Laila Schou-Nilsen - oma ajastu suur täht. Schou-Nilsen oli 101-kordne Norra meister kiiruisutamises, tennises, käsipallis ja mäesuusatamises. Tema tugevaim ala oligi kiiruisutamine, kus ta aastatel 1937 ja 1938 tuli maailmameistriks ning hoidis enda käes kõiki naiste maailmarekordeid. Kui naiste kiiruisutamine oleks olnud siis olümpiakavas, võinuks temast saada mängude edukaim sportlane. Nõrga slaalomisõidu tõttu pidi norralanna aga Ga-Pa-s lõpuks leppima vaid pronksmedaliga.

Jäähokimängudel pälvis erilist tähelepanu Jaapani koondise väravavaht Teji Honma. Nimelt kasutas ta mängides tugevast traadist punutud väravavahimaski, mis oli tollal ennenägematu sündmus. Pealtvaatajad pidasid seda pelgalt idamaalase veidruseks.

Hokiturniiril viiendaks tulnud Saksamaa juhtiv mängija oli Rudi Ball (1910-1975). Mees pages riigist 1932. aastal, kui natsid hakkasid ellu viima oma juudivastast poliitikat. Üks kuu enne olümpiamängude algust pöördus ta tagasi Saksamaa võistkonda. Seda pärast ROK-i presidendi krahv Henri de Baillet-Latour’i ja Hitleri omavahelist vestlust. Ball oli ainus juut sakslaste olümpiakoondises.

Esmakordselt oli olümpiakavas mäesuusatamisala - alpi kahevõistlus, kus 37 võistleja seas startis Eesti esindaja Karin Peckert-Forsman. Läbi aegade esimene Eesti naissportlane, kes olümpial võistlustulle asunud, sest iluuisutaja Helene Michelson võistles kuus päeva hiljem. Saksamaal elanud daam tegi olümpiatalvel nimeka saksa treeneri Toni Baderi juhendamisel läbi tugeva treeningtsükli, makstes omast taskust iga harjutamispäeva eest 10 marka.

Sportlanna head treeningindu tõendas asjaolu, et iga päev sõitis neiu oma autoga 120 km eemal asuvast kodust olümpialinna ja õhtul jälle tagasi.

Kuid et Peckert-Forsman oli tulnud Saksamaa meistrivõistlustel seitsmendaks, loodeti olümpial temalt kümne parema hulka jõudmist. Suusataja ise oli oma võimaluste hindamisel siiski tagasihoidlikum.

Peckert-Forsman, kes jäi kiirlaskumises 37 startinu seas 31. kohale, rääkis oma sõidust nii: “Üleval läks väga hästi, aga sõidutee keskel tuli järsk kallak, mis oli üleni jäätanud. Libisesin seal ja kukkusin. Suusk tuli lahti ja libises alla, kepp aga jäi üles mäeveerule. Kaotasin rohkem kui ühe minuti kallist aega.”

Slaalomis saavutas Peckert-Forsman kokkuvõttes juba 21. koha, olles esimeses sõidus 23. ja teises koguni 18. Kokkuvõttes saavutas ta alpi kahevõistluse 26. koha. See on jäänudki Eesti mäesuusatajate seniseks parimaks saavutuseks talimängudel.

Ga-Pa talimängudel tõusis Eesti esimeseks olümpiasuusatajaks Vello Kaaristo (Vassili Krassikov). 1932. aastal esmakordselt Eesti paremiku piirimaile tõusnud Kaaristo oli karjääri jooksul suur iseotsija ja novaator.

Üheks tema eeskujuks oli Soome liider Veli Saarinen, kelle harjutamisnippe püüdis ta omaks võtta. Samas ka ise uusi võimalusi otsides, kuidas tugevamaks saada. Väga palju kulutas ta aega mäesuusatamisele ja suvisele harjutamisele. Sel ajal, kui teised Eesti suusatajad suvel põhialast puhkasid, treenis Kaaristo n-ö mustal maal.Tema sportlik ettevalmistus alates 1934. aastast oli kantud deviisist: “Kui harjutada, siis harjutada, kui võistelda, siis lüüa. Poolik treening ei vii kunagi võidule!”

Nii tõusis ta suure töö tulemusena alates 1936. aastast kindlalt Eesti esisuusatajaks. Olümpiapilet 1936. aasta mängudele oli auga välja teenitud. Kaaristo olümpiasõidud teenisid kodumaal ainult kiitust. 50 km 23. ja 18 km 30. koht olid kinnituseks mehe rahvusvahelisest tasemest. Seejuures tänas Kaaristo olümpialinnast eriti suusameistrit Alfons Matsot, kelle suusad olid tema sõnul esmaklassilised. Kaaristo sõnul tulid soomlasedki olümpial ligi ja laususid: “Perkele, kyllä on pojalla hyvät sukset!”

Meeste 4 × 10 km teatesuusatamine oli esimest korda MM-võistluste programmis 1933. aastal. Ga-Pa mängudel sai uus suusaala ka olümpiatuleristsed. Äärmiselt pinev esikohaheitlus arenes Norra ja Soome vahel. Mängude kangelaseks tõusis soomlaste ankrumees Kalle Jalkanen (1907-1941), kes läks viimasel etapil rajale 1.22 norralasest Bjarne Iversenist (1912-1999) hiljem. Ometi suutis ta peagi vahe tasa teha ja konkurendist isegi mööduda. Raadio otseülekande vahendusel said tuhanded soomlased kodudes sellest pingelisest heitlusest osa. Finišis edestas Jalkanen norralast kuue sekundiga. See jäi ka viis aastat hiljem Jätkusõjas Leningradi oblastis langenud Jalkaneni ainsaks olümpiamedaliks.

Neljabobidel tuli võitjaks Šveitsi II meeskond, mille roolimees oli 25-aastane leitnant Pierre Musy (1910-1990), endise Šveitsi presidendi poeg. Pärast olümpiamänge siirdus mees Hispaaniasse, et võidelda sealses kodusõjas fašismi vastu rahvusvahelise brigaadi ridades. Teise maailmasõja ajal osales ta Prantsuse vastupanuliikumises. Musy jätkas sportimist pärast sõda, esindades oma maad 1948. aasta Londoni suvemängudel laskmises ja ratsutamises (võistkondlikus kolmevõistluses 4. koht).

Eesti sportlaste parima koha Ga-Pa mängudel saavutasid iluuisutajad Helene Michelson - Eduard Hiop, kes 18 paari seas jäid kindlalt viimaseks. Paraku oli see ka Eesti võistkonna parim koht taliolümpial.

Ajakirjanik Oskar Lõvi kirjutas Eesti Spordilehes: “Kohe selle (viinlased Pausinid – toim.) furooritekitanud paari järele esinesid eestlased Michelson - Hiiop. On ju tõde, et esinemine bravuuritekitanute järele on häiriv, kuid eestlaste etteaste oli elutu ja lausa kartlik. Ning lõpuks veel kukkumine, - see kõik riisus lootuse, et eestlased pääseksid viimaselt kohalt. Ja ei pääsenudki. Miks, - sellest vast võetakse pikemalt sõna edaspidi. Ootamatuseks see 18-nes koht polnud. Oli ju enne Ga-Pa sõidu algust palju juttu sellest, et iluuisklejate asemel võinuks saata teele rohkem suusatajaid.”

Ga-Pa mängude suurim võitja oli Norra kiiruisutaja Ivar Ballangrud (1904-1969), kes võitis oma viimasel olümpial kolm kulda ja ühe hõbeda (1500 m). Sellega jõudis lõpule pikaealise Ballangrudi võimas olümpiakarjäär, mis algas 1928 Sankt Moritzis. Kolmelt olümpialt võitis Ballangrud kokku neli kuld-, kaks hõbe- ja ühe pronksmedali. Lisaks oli ta neljakordne maailma (1926, 1932, 1936, 1938) ja neljakordne Euroopa (1929, 1930, 1933, 1936) meister. Norra meistriks tuli ta aastatel 1926-1939 viis korda.

Viimase olümpiastardi tegi Ballangrud 10 000 m distantsil, kus pidas tasavägises duelli soomlase Birger Vaseniusega. Alles lõpus suutis norralane oma paremuse maksma panna. 1939. aastal maailmameistriks tõusnud Vasenius oli üks neist Soome olümpiameestest, kes langes Talvesõja rindel. Ballangrud üritas aga veel 1948 tõusta Norra olümpiameeskonda, kuid ei suutnud saavutada vajalikku sportlikku vormi.

Kahebobidel tulid olümpiavõitjaiks ameeriklased Ivan Brown ja Alan Washbond. Brown oli üsna omapärane mees, kelle üks veidrusi oli leida iga päev kas või üks õnnetoov juuksenõel. Enne olümpiat oli ta seda õnneks suutnud 24 päeval järjest. Brown oli ka ainuke bobisõitja, kes võistles kaitseprillideta. Ta seletas, et need ainult piiravad ta vaatevälja ning lisavad tuuletakistust.

Suusahüppevõistlusi vaatas koos riigikantsler Adolf Hitleriga koguni 135 000 pealtvaatajat. Austerlased lootsid eelkõige oma tõusvale tähele Sepp Bradlile (1918-19882), kuid mees valmistas pöidlahoidjatele pettumuse, jäädes 19. kohale. Vaid kuu aega pärast olümpiavõistlusi (15. märtsil) sai aga Saksamaal sündinud Bradlist Planica trampliinil esimene suusahüppaja, kes alistas 100 m piiri, hüpates 101,5 m.

Bradlile polnud saatus määranud kunagi olümpiamedalit võita, kuigi tema olümpiakarjäär kujunes lõppes alles 1956, mil ta 38-aastasena saavutas oma parima (12.) olümpiakoha. 1952 Oslos Bradl kukkus esimeses hüppevoorus ja katkestas võistluse. Tema parimaks saavutuseks jäi 1939. aastal Zakopanes võidetud maailmameistritiitel. Treenerina viis aga just Sepp Bradl 1960ndatel Austria suusahüppajad maailma tippu ning pani aluse terve koolkonna tekkimisele. Bradlile on Bischhofshofenis püstitatud mälestusmärk.