Helsingi mängude suurim kangelane oli pikamaajooksus kolm kulda võitnud Emil Zátopek (1922-2000), kes neli aastat varem Londoni olümpialt oli võitnud kuldmedali 10 000 ja hõbemedali 5000 m jooksus.

Zátopek jooksis alati grimass näol, justkui oleks tal suured vaevad ja valud. Need, kes teda jooksmas nägid, olid kindlad, et mees kustub kohe. Tegelikult oli see ainult tema stiil. Hiljem on Zátopek öelnud: “Ma polnud nii andekas, et oleksin suutnud joosta ja naeratada samal ajal.”

Helsingi olümpiamängud olid Emil Zátopeki mängud. Soomlastelt Satu-Pekka hüüdnime saanud staier vallutas oma südi jooksuga igaveseks soomlaste südamed. Jooksurajal tuli ta toime sellega, et võitis esimesena olümpiamängude ajaloos ühtedel mängudel nii 5000 m, 10 000 m kui ka maratonijooksu.

Zátopek alustas regulaarse jooksutreeninguga Teise maailmasõja aastatel. Ta taipas, et pikemad treeningpausid pole head ning üritas harjutada aastaringselt. Nii jooksis ta mööda poriseid rööbasteid, sumpas lumistel väljadel või sörkis pimedatel metsaradadel, hoides raja valgustamiseks käes tõrvikut. Komandanditundidel tegi Emil tundide viisi toas paigaljooksu. Ta sidus jalatsite külge kahekilosed raskused, heitis selili lauale ja tegi niiviisi “õhujooksu”.

Zátopek armastas joosta võidu isegi rongidega. Võimlemist pidas jooksja aga mõttetuks: “Ka koerad ei võimle ja vaadake, kui kiiresti nad jooksevad.” Esimest korda elus lasi ta endale massaaži teha alles enne Helsingi olümpiamänge. Kuigi tal polnud esialgu jooksutreeningust õiget ettekujutust, avastas ta midagi sellist, mille õige pea võtsid üle ka teised sportlased. Nimelt hakkas Zátopek rakendama intervalltreeningut, joostes näiteks 30 korda 400 meetrit või 40 korda 400 või 50 korda 400 meetrit või isegi 70 korda 400 meetrit vaheldumisi 200 meetri pikkuste sörkidega. Aasta-aastalt kilometraaž kasvas. Sporditeadlased Zátopekki aidata ei usaldanud, sest see mees sammus ju treeningmeetodite otsimisel täiesti tundmatutel radadel. Kes võis kindel olla, et selline totaalne treening ka edu toob. Aastatel 1948 – 1952 võitis Emil Zátopek 38 korral 10 000 jooksu.

Zátopek oli esimene jooksja pärast Hannes Kolehmainenit, kes võitis mõlemad pikamaajooksud. Kahest olümpiakullast Emilile ei piisanud, tema otsustas võita ka kolmanda jooksu, maratoni. Et ta varem maratoni polnud jooksnud, ei teinud mehele muret. Ta otsustas sammu pidada selle jooksu favoriidi Jim Petersiga Suurbritanniast, kes oli jooksnud ajaloo kiireima maratoni alles kuue nädala eest. Zátopek leidis Petersi võistlejanumbri ühest ajalehest ja märkis üles. Järgmisel päeval stardijoonel tutvustas ta end maratonispetsile.

Peters suhtus asjasse rahulikult ja sööstis kohe ette nagu rekordimehele kohane. Zátopek jooksis paaris rootslase Gustaf Janssoniga ning 15. kilomeetril jõudsid nad inglasele järele. Mõnda aega jooksid nad koos, siis pöördus Zátopek Petersi poole ja küsis: “Tempo? Kas see on ikka küllaldane?” Inglane, kes oli väsinud eelmistest startidest, teeskles, et ta on ikka värske ja vastas: “Tempo on isegi liiga aeglane.” Selle peale lisas Zátopek kiirust ja jooksis rootslasega koos minema.

“Ta peatus söögipunktis ja võttis tüki sidrunit,” meenutas Zátopek hiljem rootslase käitumist. “Ma ei olnud kunagi varem jooksu ajal midagi söönud. Otsustasin – kui tal hästi läheb, võtan järgmises söögipunktis kaks sidrunilõiku.”

Jansson aga hakkas tasapisi väsima. 30 kilomeetril katkestas jalakrampide tõttu Peters. Nii jooksis Zátopek kindlalt oma kolmanda kuldmedali poole Helsingis. Rahvas staadionil aplodeeris ja karjus Zátopeki nime. Parajasti 4x400 m teatejooksu võitnud Jamaica veerandmailerid tõstsid kangelase õlgadele ja tegid auringi.

Vaatamata kindlale võidule, rääkis Zátopek hiljem: “Ma polnud nädal aega pärast jooksu võimeline korralikult liikuma, kuid see oli kõige meeldivam väsimus.” Emil Zátopek võttis osa veel ka 1956. aasta olümpiamaratonist. Kuid kuus nädalat enne mänge, treeningul abikaasat kukil hoides, sai ta songa. Arstid keelasid tal jooksmise kaheks kuuks, asjata. Niisuguses olukorras saavutatud 6. koht olümpiamaratonil ei ole mingil juhul ebaõnnestumine.

Eelkõige tänu oma sportlikele saavutustele teenis 1944. aastast sõjaväkke kuulunud Zátopek leitnant-koloneli auastme, kuuludes samal ajal ka kommunistlikusse parteisse. Aga kommunist ta polnud.

Saabus 1968. aasta Praha kevad”. Zátopek asus Aleksander Dubceki poolele. 21. augustil tungisid tankid Prahasse, Bratislavasse, Ostravasse, Brnosse. Raadiost kostus: “Kutsume Emil Zátopekki, kutsume Emil Zátopekki! Ärgu Zátopek pöördugu koju. See, kes meid kuuleb, hoiatagu teda!” Samal ajal keelitas Emil Praha tänavail inimesi, et need ei ärritaks võõrsõdureid. Zátopek teadis, et see viib veresaunale. Tema juttu ei võetud kuulda.

Samal suvel juulikuus oli Tšehhoslovakkias käinud uus valitsev jooksukuningas Ronald Clarke. Lahkumishetkel pistis Zátopek pisikese karbikese Clarke'ile taskusse: “Võta see mälestuseks, sest oled selle ära teeninud,” lausus Emil. Alles lennukis sai Clarke aega kingitust vaadata ja oli keeletu - selles oli Emil Zátopeki 1952. aastal võidetud kuldmedal. Medalile oli graveeritud: “Ron Clarke’ile. Emil Zátopek. Praha, 19. juuli 1968.”

Zátopek kirjutas alla ka “2000 sõna manifestile”, mille Tšehhoslovakkia Olümpiakomitee lähetas ROK-ile ja kus nõuti vabadust Tšehhoslovakkiale ning Nõukogude Liidu, Poola, Ungari, Saksa DV ja Bulgaaria mittelubamist México olümpiamängudele, kuna need riigid olid toiminud olümpiadeviisi vastu. Kui see avaldus oli tagasi lükatud, astus Zátopek välja Tšehhi Olümpiakomitee presiidiumist. Ja maksis selle eest kõrget hinda: ta kaotas koloneli aukraadi ja arvati välja kommunistlikust parteist. Ta sai tööd ühes geoloogiarühmas lihtsa labidamehena. Hiljem teenis leiba kapsa kokkuostjana.

“Ei ole kunagi kohanud sportlast, kes oleks suurem isamaa armastja kui Emil Zátopek - ja vaadake, mis on juhtunud!” kirjutas Ron Clarke ajalehes nördinult.

Rahvas püüdis Zátopekki igati aidata. Kommunistid märkasid, et Emil on saanud omamoodi passiivse vastupanu sümboliks ja tõrjusid ta kõikjalt välja. Siis Emil murdus. Võib-olla oli ta lihtsalt väsinud, kuid ta palus 1971. aasta juulis avalikult andeks, et oli olnud Dubceki-liini pooldaja. Andeksandmine tuli 1977.aastal, kui Emil ja Dana Zátopekki autasustati Tšehhoslovakkiale ja spordile osutatud teenete eest. Oma aadetest lahtiütlemine tähendas Emil Zátopekile nii iseendast kui poolehoidjatest lahtiütlemist - see oli kaitstud vanaduse hind ja ta oli valmis selle eest maksma.

Zátopeki murdumine on puudutanud ka meie malesuurmeister Paul Kerest. 1969. aastal kohtus Keres Tšehhoslovakkias suurmeister Ludĕk Pachmaniga, mispeale Keresel keelati enam kui aasta jooksul esineda välisvõistlustel. Pachmani sõnul kandnud keelt just Zátopek, kes viibis maletajate omavahelisel kohtumisel kolmanda mehena.

Üle kolme aasta Teise maailmasõja päevil koonduslaagris vaevelnud vene võimleja Viktor Tšukarin (1921 – 1984) oli Helsingi mängude edukaim sportlane, võites neli kuld- ja kaks hõbemedalit.

Tšukarin sattus võimlemise juurde 16-aastaselt. 1938. aastal siirdus ta õppima Kiievi kehakultuuritehnikumi ja temas nähti tulevast võimlemistalenti. 1941. aastal lubati teda kaasa võtta Moskvas toimuvatele NSV Liidu meistrivõistlustele. Seda võimalust tuli tal aga kaua oodata.

Kui juunis1941 algas sõda, läks Tšukarin koos kahe kursusekaaslasega vabatahtlikult rindele. Nad sõdisid Ukraina rindel suurtükiväeosas. Kiievi juures jäi Tšukarin piiramisrõngasse ning sai haavata. Nii langes ta juba esimesel sõjasügisel sakslaste kätte vangi. 1942. aasta jaanuaris viidi ta Saksamaale, sealt edasi Bremerförde lähedal asuvasse Sandbosteli koonduslaagrisse.

“Sandbostelisse jõudsime kevadel. Kaks kuud hiljem, juuli algul, nägime välja nagu muumiad, puha kondid ja nahk. Kaalusin 42 kilo. Igal hommikul äratati meid piitsalöökidega. Igal hommikul otsiti tööks kõlbulikke. Ühel hommikul kõlas taas käsklus: “Rivistuda!” Eraldati viiskümmend meest. Kolonn viidi Münsteri läheduses asuvasse söekaevandusse. Minu sõber, suurtükiväeohvitser Samotškin oli viiekümnes ja pidi minema. Mina olin rivis 51. ja jäin. Tagasi ei tulnud sealt keegi,” on meenutanud Tšukarin.

29. aprillil 1945 koguti viimased 2000 ellujäänud Sandbosteli vangi – poolakad, venelased, prantslased, kreeklased, jugoslaavlased – praamile ja viidi avamerele. Laevakere alla oli monteeritud neli miini. Nii tahtsid sakslased viimased laagri tunnistajad sõja lõpus likvideerida. Tšukarin oli taas õnnesärgis sündinud.

“Millegipärast lõhkekehad ei plahvatanud. Inglise sõjalaev avastas meie praami ja pukseeris meid Bremerhaveni sadamasse,” on rääkinud Tšukarin, kes pärast sõda, 26-aastaselt alustas teistkordselt oma võimlejakarjääri. Ja jõudis sellele vaatamata maailma absoluutsesse tippu. Tulla neljakordseks olümpiavõitjaks.

Helsingi olümpiamängude avapidustustel “tegi ajalugu” sakslanna Barbara Rothbraut-Pleyer. Just enne peapiiskop Ilmari Salomiehe ladinakeelset olümpiapalvust hüppas Rahuingli hüüdnime saanud valges kleidis naine tribüünilt väljakule ja jooksis mööda rada kõnepulti, kus üritas pidada kõnet. Seda talle loomulikult ei võimaldatud. Hilisemal ülekuulamisel selgitas kohtlase olekuga Rothbraut-Pleyer, et ta tahtnud vaid kuulutada kogu maailmale rahusõnumit. Ta oli ette valmistanud lühisõnavõtte mitmes keeles, sõnavõtu sisuks oli: “Armastage üksteist.”

Juhtum ajas suurde segadusse tuntud raadiomehe Pekka Tiilikaineni, kes tegi avatseremoonialt reportaaži. Nimelt pidas ta seda kõike mingiks avaetenduse üllatusnumbriks.

Helsingi olümpiamängud jäid ametlikult lõpetamata ja on seda tänaseni. ROK-i president Sigfried Edström pidas lõputseremoonial küll pika kõne, kuid unustas lausumata traditsioonilised sõnad:

“Kuulutan XV nüüdisaegsed suveolümpiamängud lõppenuks.”

Aerutamise ühesüstal 500 m distantsil üllatas naiste konkurentsis soomlanna Sylvi Saimo (1914-2004). Venemaal Karjalas sündinud ja Jyväskyläs kasvanud Saimo saavutas spordis esimest edu suusatamises. Soome meistrivõistlustel 1939. aastal pälvis ta 5 km distantsil viienda koha. Seejärel harrastas Saimo kergejõustikku, kuulitõuget ja kettaheidet.

Aerutamise juurde tuli soomlanna alles 1946. aastal ning kaks aastat hiljem oli Londoni olümpial juba kuues.

Esmakordselt olümpiamängudel võistelnud NSV Liidu jalgpallikoondis oli turniiri suursoosik, kuid kaotas juba teises ringis Jugoslaaviale. See oli niisugune šokk, et mängu ei mainitud NSV Liidu ajakirjanduses ajani, mil suri diktaator Jossif Stalin. Pärast seda, kui punameeskond avavoorus võitis raskes mängus 2:1 Bulgaaria, tuli teises ringis neil kohtuda Jugoslaaviaga, kellega Nõukogude Liidu valitsusel olid käsil rasked hetked. Vähemalt palliplatsil tuli Tito-kliki meeskonda kindlalt võita!

Mäng algas aga õnnetult, sest jugoslaavlased läksid 3:0 ette. Teise poolaja 10. minutiks oli seis veelgi hullem - 5:1. Nüüd juhtus aga ime - üks minut enne lõpuvilet seadsid NSV Liidu vutimehed jalule viigi 5:5. Seis püsis muutumatuna lisaaja lõpuni. Kordusmängu võitis siiski Jugoslaavia 3:1 (2:0) ja jõudis lõpuks olümpiafinaali.

Moskvas aga seda kaotust sportlastele ei andestatud. Et oma nahka päästa, sepitsesid jalgpallijuhid kokku väljamõeldise, et olümpiamängudel ei olnudki riigi koondis, vaid AKSK, kes esines maa koondise lipu all. Nii veeretati kogu süü armeeklubi kaela. Stalini parem käsi Lavrenti Beria sai soodsa võimaluse armeeklubile kihvu näidata. Teda nimelt oli juba kaua häirinud AKSK edu Nõukogude Liidu meistrivõistlustel. Eriti ei meeldinud talle see, et AKSK oli siseministeeriumi meeskondadest Moskva ja Tbilisi Dünamost eespool. Nüüd oli koitnud hetk, mil sai vastasele jala taha panna. Ta laimas AKSK meeskonda kuidas suutis, süüdistades armeelasi kõikides surmapattudes.

Kõigele sellele järgnes oktoobris 1952 NSV Liidu Spordikomitee esimees Nikolai Romanov määrus AKSK jalgpallimeeskonna kohta: a) meeskond esines olümpiamängudel ebaõnnestunult ja heitis varju nõukogude spordi mainele. Selle tõttu heidetakse meeskond Liidu meistrisarjast välja ja likvideeritakse; b) meeskonna ebarahuldava treenituse tõttu vallandatakse peatreener B. A. Arkadjev. Samuti kaotab ta kõik oma sporditiitlid ja aunimetused;

c) komitee järgmisel istungil arutatakse eraldi iga mängija vastutustundetut esinemist kohtumises Jugoslaaviaga.

Määrus ilmus päeval, mil AKSK pidi meistrivõistlustel kohtuma Kiievi Dünamoga. Tuhanded jalgpallisõbrad ootasid staadionil kannatamatult oma lemmikute ilmumist. Neid aga ei tulnud. Lõpuks teatati pealtvaatajatele, et kohtumine on edasi lükatud. Põhjust ei öeldud, raadios ja ajakirjanduses asja ei mainitud.

Paar nädalat hiljem avaldas Sovetski Sport meistrivõistluste edetabeli, kus AKSK nimi enam ei figureerinud.

Austraallane Russell Mockridge (1928 – 1958) arvas, et jalgrattasport on midagi väga igavat, aga ikkagi tegeles sellega, kuna sõitmine ise tuli tal lihtsalt väga hästi välja. Mockridge töötas ajakirjanikuna, kuid jättis spordi nimel töö. Seejärel õppis ta ülikoolis kunstiteadust, kuid jättis ka õpingud pooleli.

Pärast seda, kui Mockridge võitis trekil kaks kuldmedalit 1950. aasta Briti Ühenduse mängudel, teatas ta pressile: “Ma leian, et elus on palju enam teha, kui jalgrattaga sõita,” ning otsustas hakata tegema kirikuprobleemidega. Kaks kuud hiljem pöördus mees siiski taas spordi rüppe.

1952. aasta alguses näis, et Mockridge kaotab oma koha Austraalia koondises, kuna ta polnud nõus alla kirjutama lepingule, mille järgi pidi ta vähemalt kaks aastat sõitma amatöörina. Küsimus jõudis arutlusele isegi parlamenti, kus lõpuks otsustati piiranguaeg lühendada aastale.

Mockridge jõudis Helsingisse neli päeva enne starti, olles alles siis saanud kinnituse, et ta võib startida. See oli õnnelik otsus, sest austraallane võitis trekil kaks kuldmedalit: 1000 m paigalstardist ja tandemil.

Kuus aastat hiljem osales Mockridge maanteeratturina Gippslandi velotuuril. 13. septembril, viis kilomeetrit pärast starti 140 km etapile, sõitis Mockridge’ile täishool otsa buss ning 30-aastane austraallane suri saadud vigastustesse kohapeal. Seejuures nägid õnnetust pealt vahetult ratturi selja taga saateautos sõitnud sportlase abikaasa ja kolmeaastane tütar.

Eesti maadlusajaloo kuulsamaid mehi Johannes Kotkas (3. veebruaril 1915 Tartumaal Kodijärve vallas - 8. mail 1998 Tallinnas) jõudis maailma liidriks juba 1938. aastal, mil ta Tallinnas toimunud EM-il kreeka – rooma maadluses võitis kuldmedali raskekaalus. Temast sai maailma raskekaalu valitseja pea järgmiseks kahekümneks aastaks. Pikaealisus, mida maailma maadlusspordiajalugu ei tunne. Kotkas kaitses EM-tiitlit 1939 ja 1947, kuid alles 1952. aastal avanes tal viimaks võimalus startida olümpiamängudel ning ta realiseeris oma ainsa olümpiavõimaluse sajaprotsendiliselt. Kotkas oli Eesti esimene sõjajärgne olümpiavõitja ja on jäänud tänaseni meie viimaseks maadlejaks, kes võitnud olümpiakulla.

Helsingi olümpiamängude Messuhalli maadlusmatil käis ta oma vastastega karmilt ümber. Kuldmedali võitmiseks kulus eestlasel aega kokku vaid 13 minutit ja 36 sekundit. Avaringis sai Kotkas loobumisvõidu A. Baarendse’lt (Luksemburg). Edasi tuli neli kiiret seljavõitu: rootslane B. Fahlgvist (2.40), itaallane G. Fantoni (3.41), soomlane T. Kovanen (2.43) ja finaalis tšehh J. Ruzicka (4.32), kõik kapituleerusid kiiresti. Soome rootsikeelne ajaleht Hufvudsbladet nimetas Kotkast Helsingi mängude kõige ülekaalukamaks võitjaks, jättes teisele kohale isegi tšehhi “jooksulokomotiivi” Emil Zatopeki.

Rootsi legendaarne maadlustreener Robert Oksa avaldas samas arvamust, et Johannes Kotkas on peamine pretendent maailma kõigi aegade parima kreeka- rooma maadleja tiitlile. “Mida ta aga oli võimeline saavutama siis, kui ta oli võimete tipul, seda pole meil kahjuks võimalik olnud näha sõja ja osalt raudeesriide tõttu,” tunnistas spetsialist Oksa.

Neli aastat hiljem Melbourne’i olümpial oli Kotkas samuti kohal, kuid varumehena. NSV Liidu valitseva meistrina pidi ta kõrvalt vaatama, kuidas temast nõrgem koondisekaaslane olümpiakulla vastu võttis.

29-aastane New Jerseyst pärit 3000 m takistusjooksja, FBI agent Horace Ashenfelter tekitas sentsatsiooni juba eeljooksus, mille võitis ajaga 8.51,0. Sellega parandades ta oma isiklikku rekordit 15 sekundiga. Siiski tundus ka pärast seda võimatu, et 1951. aasta USA meister Ashenfelter, kes treenis peamiselt öösiti, kasutades takistustena pargipinke, võiks vastu saada maailmarekordimees Vladimir Kazantsevile.

Finaali kolm esimest ringi juhtis Mihhail Saltõkov, siis liikusid ette Ashenfelter ja Kazantsev. Nii jooksid nad koos, kuni 200 m enne lõppu kiirendas venelane ja näis, et jooks on tema kontrolli all. Ometigi, viimasel takistusel Kazantsev komistas, samal ajal ületas Ashenfelter takistuse nii, et ei puudutanudki seda ja lõpetas veenva ülekaaluga. Tulemuseks uus maailmarekord 8.45,4.

USA ajakirjanikud leidsid huumoriga pooleks jooksule ka poliitilise mõõte – esmakordselt ajas venelane taga FBI agenti.

25-aastane rootslane Lars Hall oli esimene viievõistluse olümpiavõitja, kellel polnud sõjaväelist tausta. Tegemist oli Karlskrona politseinikuga. Hall oli aga õnnesärgis sündinud, sest kaks korda rippus tema võit lausa juuksekarva otsas.

Hobune, kellega Hall pidi Helsingis sõitma, osutus lombakaks. Asendusratsu oli aga üks Soome parimaid hobuseid ja rootslane läbis raja vigadeta.

Kolmandal päeval jäi Hall 20 minutit laskmisele hiljaks, kuid vaatamata NSV Liidu esitatud protestile, sai ta tulemuse siiski kirja. Nii tuli ka olümpiavõit.

Olümpia poksiturniiril (nagu ka Londonis 1948) esindas Iraani kehakaalus kuni 57 kg Emanuel “Mike” Agassi, hilisema USA tennisekuulsuse Andre Agassi isa. 1930. aastal Iraanis Salmas sündinud Agassi vanem pärines Süüria ja Armeenia perekonnast, kandes algselt perekonnanime Agasjan.

Helsingi turniiri avaringis pidi Agassi vastu võtma 0:3 punktikaotuse hilisemalt pronksimehelt Leonard John Leischingilt (LAV). Pärast Helsingi mänge asus Agassi elama USA-sse.

USA raskekaalu poksija Edward Sanders võitis eelnevad vastased nii veenvalt, et tema finaalivastane Ingemar Johansson (Rootsi) muudkui taganes, tegemata ühtegi lööki. Selle peale ta diskvalifitseeriti, jäeti üldse medalita ning rootslane naasis häbiga kodumaale. Hõbemedal anti talle üle alles 1982. aastal.

Ometi osutus just Johanssoni hilisem karjäär palju edukamaks, sest 1959. aastal krooniti ta raskekaalu maailmameistriks. Olümpiavõitjal läks aga kõik allamäge.

Sanders (1930 – 1954) mängis õpingute ajal Idaho ülikoolis edukalt ameerika jalgpalli ning harjutas 1936. aasta Berliini kettaheite olümpiavõitja Ken Carpenteri juhendamisel kümnevõistlust. Pärast olümpiavõitu Helsingis alustas Sanders poksiringis profikarjääri. 11. detsembril 1954 poksis Sanders Bostonis Willie Jamesi vastu, kui Jamesi paremsirge ta 11. raundis nokauti saatis. Sanders langes koomasse ja suri 18 tundi hiljem Bostoni ülikooli haiglas.

Helsingi olümpia purjeregatil võisteldi esimest korda ühemehejahtidel klassis Finn. Pronksmedalile tuli rootslane Rickard Sarby, kes selle jahi ise konstrueeris. Nimelt oli Soome purjespordiliit enne mänge välja kuulutanud olümpiapurjeka konkursi, mille võitis Sarby. Et võistlused peeti Soomes, siis pani rootslane uuele jahile nimeks Finn.

Ratsutamise individuaalses koolisõidus pälvis Rootsi kuulsuse Henri Saint Cyri järel hõbemedali taanlanna Lis Hartel. See oli mitmeski mõttes ajalooline saavutus. Nimelt esmakordselt olümpia ratsutamise ajaloos võistlesid koos meestega samadel tingimustel kaasa neli naissportlast.

Üks osalenud naistest oli taanlanna Lis Hartel, kes oli läbi elanud lastehalvatuse. Lis Holst (1921-2009) sai endale esimese poni, millega ratsutada, juba neljaselt. 1941. aastal abiellus ta Finn Harteliga ja sünnitas varsti esimese tütre – Pernilla. Ühel 1944. aasta hommikul ärkas 23-aastane rase Hartel pea-ja kaelavaluga. Paari päeva jooksul selgus ka selle põhjus – noor naine jäi halvatuks.

Kuid Lis Hartel ei kavatsenud alla anda. Esmalt õppis ta uuesti käsi liigutama, lihased hakkasid treeningu tagajärjel tööle ning peagi sünnitas ta terve tütre. Kaheksa kuud pärast õnnetust suutis ta karkude toel juba liikuda.

Vaevaliselt, kuid kindlalt alustas ta uuesti ka ratsutamisega. Kolm aastat pärast halvatust võttis Hartel osa Skandinaavia koolisõidu meistrivõistlustelt ja saavutas naiste seas teise koha. Põlved jäid tal ikkagi tundlikeks, kuid ta õppis ratsutama neid lihaseid kasutamata. Olümpiamängudel võitis Lis Hartel hõbemedali, kuigi hobuse selga ja maha tuli teda aidata. Liigutav hetk, kui kuldmedalist Henri Saint Cyr aitas Harteli poodiumile, jäi spordiajalukku. Neli aastat hiljem Stockholmis kordas visa taanlanna oma saavutust. 1954. aastal tuli ta maailmameistriks.