Kergejõustik

Olümpiamängudel (ka maailma ja maailmajagude meistrivõistlustel) tohivad oma riiki esindada üksnes selle maa kodakondsust omavad isikud. Kodakondsuse vahetamisel peab sportlane üldjuhul tegema tiitlivõistlustel osalemises aastase pausi. Võistluspausi ei kohaldata, kui kodakondsus vahetub seoses uue riigi tekkimisega olemas olevate liitumise-jagunemise või asumaadele iseseisvuse (ka autonoomia) andmisega.

Olümpiamängude kergejõustikuvõistluste (ka maailma-ja Euroopa meistrivõistluste) kavas on nii naistel kui meestel 24 ala. See arv võrdsustus, kui 2008.aastal võeti kavva naiste 3000 m takistusjooks. Naiste ja meeste võistlusalad on täpselt sarnased, erinedes ainult tõkkesprindi ja sportliku käimise distantsi pikkustes (tõkkejooksus naistel 100 m, meestel 110 m, käimises naistel 10 km ja 20 km, meestel 20 km ja 50 km) ning mitmevõistluses (naistel seitsmevõistlus, meestel kümnevõistlus)

Võistlusalad on olümpiakavva lülitunud järgnevalt (ala järel sulgudes selle kavvavõtmise aasta naistele ja meestele):
100 m jooks (1928, 1896), 200 m jooks (1948, 1900), 400 m jooks (1964, 1896), 800 m jooks (1928, 1896), 1500 m jooks (1972, 1896), 5000 m jooks (1996, 1912), 10 000 m jooks (1988, 1912), maratonijooks - 42,195 km (1984, 1896), 100 m/110 m tõkkejooks (1968, 1900), 400 m tõkkejooks (1984, 1900), 3000 m takistusjooks (2008, 1920), 4 x 100 m teatejooks (1928, 1912), 4 x 400 m teatejooks (1972, 1912), 10 km/20 km käimine (1992, 1956), 20 km/50 km käimine (1932, 2000), kaugushüpe (1948, 1896), kõrgushüpe (1928, 1896), kolmikhüpe (1996, 1896), teivashüpe (2000, 1896), kuulitõuge (1948, 1896), kettaheide (1928, 1896), vasaraheide (2000, 1900), odavise (1932, 1908) seitsmevõistlus/kümnevõistlus (1984, 1912). Läbi aegade on olümpiamängude kavva kuulunud üle 50-ne ala, mis tänapäevaks sealt erinevatel põhjustel kadunud. Paljudel jooksualadel on muutunud distantsi pikkused, naiste viievõistlus asendunud seitsmevõistlusega. Kavas pole enam kahe käega kettaheidet, vasaku ja parema käega kuulitõuget, köievedu jpt alasid.

Kogu kergejõustikuvõistluste korraldamise, nendest osavõtuõiguse, vaidluste lahendamise ja võistluste tehnilise läbiviimise kord, nõuded ja tingimused on toodud IAAF-i rahvusvahelistes võistlusmäärustes. IAAF-i liikmeks olles on iga maa kergejõustikuliit kohustatud tagama nende määruste täpse täitmise kõigil oma riigis peetavatel kergejõustikuvõistlustel või teisisõnu: rahvuslik kergejõustikuliit tohib aktsepteerida ainult neid võistlustulemusi, mille püstitamise määrustepärasuses ta veendunud on. Määruste peaeesmärk on reglementeerida võistlusolusid ja -tingimusi määral, mis tagaks ükskõik kus püstitatud tulemuste võrreldavuse.

IAAF-i võistlusmääruste ametlik tekst on ingliskeelne ja vaidluste lahendamisel lähtutakse alati sellest. Võistlusmäärused on kättesaadavad IAAF-i kodulehelt, nende eestikeelne tõlge Eesti Kergejõustikuliidu kodulehelt. Raamatuna on rahvusvaheliste võistlusmääruste eestikeelne tõlge ilmunud peale 1990.aastat kolmel korral. Tähelepanuväärne on fakt, et 1924.aastal ilmunud rahvusvaheliste võistlusmääruste esimese eestikeelse tõlke tegi rahvakirjanik A.H. Tammsaare.

Kokkuleppel Rahvusvahelise Olümpiakomiteega kehtestab IAAF olümpiamängude osavõtunormatiivid (tugevam A ja pisut nõrgem B norm), mis tuleb täita kindlaksmääratud ajavahemiku (harilikult olümpia- ja sellele eelnev hooaeg) jooksul. Olümpiamängudele lubatakse ühest riigist igal individuaalalal kuni 3 sportlast, kuid selleks peavad nad kõik täitma A normi. B normiga pääseb võistlema igast riigist ainult üks sportlane, sedagi vaid juhul samast riigist A normiga osalejaid pole. Riigist, kus ühtki normitäitjat pole, lubatakse IAAF-ipoolt määratud alal (harilikult on selleks 100 m jooks) osalema üks nais- ja üks meessportlane. Eeljooksudesse pääsemiseks peavad säärased võistlejad esinema edukalt ainult neile korraldatavas kvalifikatsioonijooksude voorus.

Võistleja peab kandma korrektset, häid kombeid järgivat võistlusriietust, mis märgudes ei tohi muutuda läbipaistvaks. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel tohib kanda ainult oma riigi ametlikku võistlusvormi. Võistelda tohib pikas või lühikeses dressis, mille selja- ja rinnaosale tuleb korrektselt kinnitada võistlejanumbrid. Erandina võib kõrgus- ja teivashüppes kanda ainult ühte numbrit, võistleja soovil, kas rinnal või seljal. Võistelda tohib jalats ühes või mõlemas jalas või paljajalu. Jooksualadel, hüpetes ja odaviskes võib kanda naelikuid. Naeliku tallal ja kannal võib kokku olla kuni 11 naelte kinnituskohta. Sünteetilisel rajakattel ei tohi nael olla pikem, kui 9 mm (kõrgushüppes ja odaviskes erandina kuni 12 mm). Nael ei tohi olla jämedam, kui 4 mm. Kaugushüppes ei tohi naeliku tald ja kand olla paksemad, kui 13 mm, kõrgushüppes tald 13 mm ja kand 19 mm, ülejäänud aladel talla ja kanna paksust ei reglementeerita. Lubatud on kanda peakatet. Kinnaste kandmine on lubatud kõigil aladel peale kuulitõuke, kettaheite ja odaviske, kus tuleb võistelda paljakäsi. Vasaraheitjad võivad kasutada spetsiaalseid sõrmeotsi paljaks jätvaid kindaid. Lubatud on kasutada seljavööd, sidemeid, liigesekaitsmeid, randmerihma, teipi jms. Kuulitõukes, ketta-ja vasaraheites ning odaviskes võib teipida või siduda üksikuid sõrmi, kuid kahte või enamat sõrme kokku siduda või mõne sõrme sidet randmega ühendada pole lubatud. Heitjad-tõukajad ja teivashüppajad tohivad määrida kätele ja võistlusvahendile hõõrdumist või hoiet soodustavaid aineid. Keelatud on kasutada kõikvõimalikke liigutuste elastsust, põrkuvust või hoovõttu suurendavaid tehnilisi abivahendeid. Võistleja ei tohi võistluspaikka kaasa võtta (veel vähem seal kasutada) raadioid, pleiereid, mobiiltelefone, foto- ja videokaameraid jms.

Enne võistlusala algust peab võistleja kogunemiskohas registreeruma ja kontrollimiseks ette näitama oma võistlusriietuse koos sellele kinnitatud võistlejanumbritega, võistlusjalatsid ja võistluspaikka kaasavõetava spordikoti sisu. Võistluspaika viiakse võistlejad üheskoos. Võistluspaigast võistluse ajal lahkuda tohib ainult kohtunike loal ja nende saatel. Võistluse ajal tohivad võistlejad vabalt suhelda oma võistluspaiga läheduses jooksuraja piirde taga (tribüünil) asuvate treeneritega. Korraldajate kohustus on treeneritele sobivad kohad tagada. Seejuures ei tohi kasutada mitte mingisuguseid sidevahendeid ja/või näidata võistlejale tema soorituste videoülesvõtteid või fotosid.

Enne ala algust võimaldatakse kõigil võistlejatel teha võistluspaigas proovi- (soojendus-) katseid. Võistluste ajal proovikatseid ja immitatsioone (võistlusvahendiga või ilma) teha ei tohi.

Arstiabi tohib võistluse ajal paluda ja saada ainult võistluste ametlikelt meditsiinitöötajatelt. Oma võistkonna arsti või füsioterapeudi teenuste kasutamine on keelatud.

Võistleja võistluspaigast loata lahkumine, seal keelatud esemete (raadiod, mobiiltelefonid jne) kasutamine, keelatud abi vastuvõtmine, kohtunike korraldustele mitteallumine, aga ka solvav või agressiivne käitumine kaasvõistlejate, kohtunike või pealtvaatajate suhtes, ebasünnis ja üldtunnustatud käitumisnorme eirav tegevus, ettekavatsetud ja tahtlik võistlusmääruste rikkumine jms loetakse ebasportlikuks käitumiseks. Selle eest karistatakse esmalt hoiatusega (ala peakohtunik näitab võistlejale kollast kaarti), teistkordsel rikkumisel võistlustelt kõrvaldamisega (ala peakohtunik näitab võistlejale punast kaarti). Eriti jämedate rikkumiste puhul võib võistleja diskvalifitseerida ka eelneva hoiatuseta. Kuna (erinevalt nt pallimängudest) kergejõustiku võistlusmäärustes treeneri karistamismehhanism puudub, karistatakse ebasportliku käitumise korral tema õpilast.

Võistluste üldjuht on võistluste peakohtunik, keda abistavad oma valdkondades 3 peakohtuniku asetäitjat ja peasekretär. Peakohtuniku asetäitja võistlusküsimustes koordineerib kõigi kohtunikebrigaadide tööd, peakohtuniku asetäitja tehnilistes küsimustes korraldab võistluspaikade ettevalmistamist ja hooldamist, võistlusvahendite kontrolli ja julgestusteenistuse tööd, peakohtuniku asetäitja informatsiooni ja tseremoooniate alal koordineerib teadustajate ja infotabloode tööd, juhib ava-, lõpu ja autasustamistseremooniate läbiviimist, pesekretär korraldab võistlustulemuste arvestamist, stardi- ja lõppprotokollide tootmist. Iga võistlusala läbiviimist juhib vastava ala peakohtunik, kelle pädevuses on kõik antud ala läbiviimisega seotu. Jooksualadel on kaks peakohtunikku, kelledest üks vastutab stardi, teine distantsi, finiši ja ajavõtu eest. Ainult ala peaqkohtunikel on õigus võistlejaid hoiatada või diskvalifitseerida. Nende poole võivad võistlejad ala käigus pöörduda suuliste protestidega. Protestid lahendab ala peakohtunik ise või edastab need võistluste apellatsioonižüriile. Peakohtuniku otsusega rahulolematud võistlejad võivad samuti apellatsioonižürii poole pöörduda. Ala peakohtunikul on õigus käskida ära mõõta võistleja poolt protestitud ebaõnestunud katsete tulemused, need kuulutatakse kehtivaiks juhul, kui protest võistleja kasuks lahendatakse. Ala peakohtunik vastutab võistlustulemuste õiguse eest ning kinnitab seda võistlusprotokollis oma allkirjaga, vajadusel on tal õigus vanemkohtuniku otsust muuta. Ala kohtunikebrigaadi tööd juhib vanemkohtunik, kes otsustab iga katse määrustepärasuse üle ja annab õnnestunud katsest märku valge ning ebaõnnestunud katsest punase lipu tõstmisega. Starterite tööd juhib vanemstarter, kes määrab igaks jooksudistantsiks kõigile starteritele tööülesanded ja -positsioonid. Distantsikohtunike ülesanne on jälgida võistlusmääruste täitmist jooksu ajal, märkida rajal teibiga määrusterikkumise koht ja sellest jooksude peakohtunikule ette kanda. Lõpukohtunikud määravad võistlejate paremusjärjestuse finišis ja tegelevad ringilugemisega. Julgestusteenistuse kohtunike ülesandeks on tagada, et võistluspaikkadesse ei pääseks kõrvalisi isikuid. Olümpamängudel ja teistel rahvusvahelistel suurvõistlustel määrab IAAF või tema maailmajaoorganisatsioon võistluste tehnilised delegaadid ning rahvusvahelised tehnilise esindajad, kes nõustavad ja abistavad võistluse peakohtunikku ja ala peakohtunikke. Muuhulgas on tehniliste delegaatide pädevuses ka jooksude ning mitmevõistlejate gruppide moodustamine ning võistlejate osavõtuõigust puudutavad küsimused. Protestide ja apellatsioonide lahendamiseks määratakse rahvusvaheline apellatsioonizürii.

Kergejõustikustaadioni moodustavad kahest sirgest ja kahest võrdse raadiusega kurvist koosnev ringrada, selle sees paiknev heiteväljak ning ringraja sees ja/või väljaspool seda asuvad hüppepaigad. Vastavalt jooksu- ja hüppradade arvule ning rajakatte liigile omistab IAAF staadionitele sertifikaate. Olümpiamänge ja maailmameistrivõistlusi tohib korraldada ainult kõrgeimat sertifikaati omavatel staadionitel.

Täismõõtmelisel staadionil on kaheksa 1,21 m kuni 1,23 m laiust jooksurada. Rajad eraldatakse üksteisest 5 cm laiuste valgete joontega, milledest jooksu suunas paremale jääv kuulub antud raja laiuse sisse. Rajal joostakse vastupäeva. Rajad nummerdatakse jooksusuunas vaadatuna vasakult paremale ehk siserajast väljapoole. Esimese ehk siseraja siseservas peab asuma 5 cm kõrgune torujas või kandiline piire. Siseraja pikkust mõõdetakse 30 cm kauguselt piirde välimisest äärest, teiste radade pikkust 20 cm kauguselt vastava raja sisemisest äärest. Finišijoon paikneb ühe sirge lõpus, kohas, kus sirge läheb üle kurviks. Kõikide distantside stardijooned märgitakse maha finišijoonest lähtuvalt tagurpidi mõõdetuna 5 cm laiuste valgete või värviliste joontega. Stardijoone laius kuulub alati distantsi pikkuse sisse, finišijoone laius aga välja. 100 m ja 110 m stardijooned märgitakse ühe, üle kõikide radade ulatuva ristjoonega. 200 m, 400 m (ka 4 x100 m teatejooksu), 4 x 400 m teatejooksu ja 800 m jooksu stardijooned märgitakse igale rajale raja äärejoontega ristuva joonega, pikemate distantside stardijooned üle kõikide radade ulatuva sujuva kaarjoonega. Kaarjoonega märgitakse ka ühisele rajale siirdumise koht 800 m jooksus ja 4 x 400 m teatejooksus. Eri tähistega märgitakse jooksurajale ka tõkete ning takistuste asukohad. Maratonijooksus ja käimisaladel on staadionil ainult start ja finiš, ülejäänud rada kulgeb teedel-tänavatel.

Jooksualad viiakse läbi kuni neljas võistlusjärgus. Esimest võistlusjärku nimetatakse eeljooksudeks ja viimast finaaliks, nende vahele võivad jääda veerand- ja poolfinaalid. Inglise keeles märgitakse võislusjärke alates eeljooksudest Round 1, Round 2 jne. Igast jooksust peab pääsema järgmisse võistlusjärku vähemalt kaks sportlast. Edasipääsu valem ja võistlusjärkude arv sõltuvad võistlejate arvust antud alal. Edasipääsu valem avaldadakse näiteks kujul: 3 K + 5 A, mis tähendab, et igast antud võistlusjärgu jooksust pääseb järgmisse võistlusjärku 3 esimest ja neile lisaks veel 5 kiiremat kõigi jooksude aegade võrdluses. Võistlejate paigutamiseks jooksudesse koostatakse reitingutabelid. Eeljooksude puhul võetakse arvesse võistlejate käimasoleva ja eelmise hooaja tulemused ning isiklikud tippmargid, järgmistes võistlusjärkudes juba käimasolevatel võistlustel saavutatud tulemused. Tabelis saab kõrgeima koha parima ajaga oma eeljooksu võitja, seejärel paremuselt teise ajaga oma eeljooksu võitja jne, jooksu võitjate järel paigutatakse samamoodi tabelisse teiseks ja seejärel kolmandaks tulnud võistlejad ning lõpuks aegadega edasipääsenud. Edasi jaotatakse võistlejat järgmise võistlusjärgu jooksudesse "sikk-sakk" meetodil (nt kolme jooksu puhul paigutuvad võistlejad reitingutabeli esimesest alates jooksudesse nii: esimesse, teise, kolmandasse, kolmandasse, teise, esimesse, esimesse, teise jne). Jooksude toimumise järjekord loositakse. Jooksude siseselt loositakse eeljooksudes kõik rajad kõigi võistlejate vahel, järgmistes võistlusjärkudes aga vastava jooksu 4 kõrgema reitinguga jooksjat radadele 3, 4, 5 ja 6, reitigutabeli 2 järgmist võistlejat radadele 7 ja 8, ning kaks viimast radadele 1 ja 2.

Kuni 400 m (kaasa arvatud) pikkustel individuaaldistantsidel ning 4 x100 m ja 4 x400 m teatejooksudes starditakse madallähtest ja stardipakkude kasutamine on kohustuslik. Madallähte puhul kasutatakse kahte stardikäsklust. Käskluse "kohtadele!" peale asuvad võistlejad pakkudele nii, et mõlemad jalad toetuvad pakkude jalatugedele, mõlemad käed ja vähemalt üks põlv rajapinnale. Üks stardipakkude jalatugedest peab olema teisest eespool. Käsluse "valmis!" peale tõusevad võistlejad lõplikku stardiasendisse nii, et kogu keharaskus toetub pakkudel olevatele jalgadele ja rajapinda puudutavatele kätele. Käsklused tuleb täita viivitusteta ja jääda liikumatusse asendisse. Kui kõik võistlejad on valmis-asendi fikseerinud kõlab stardipauk. Juhul, kui keegi võistlejatest läheb liikvele enne stardipauku või täpselt koos sellega, kutsuvad starterid jooksjad korduspauguga tagasi. Valelähteanduritega varustatud stardipakkude kasutamisel kõlab starteri kõrvaklappides helisignaal, kui mõni võistleja alustas pakkudelt liikumist enne, kui stardipaugust oli möödunud 0,1 sekundit, ehk tema reaktsiooniaeg oli väiksem kui 100/1000 sekundit. Sellisel juhul on starter kohustatud võistlejad igal juhul tagasi kutsuma. Starteritel on õigus võistlejad tagasi kutsuda ka siis, kui valalähteandurid valelähet ei fikseeri. Valelähte võib määrata korraga mitmele võistlejale, selle teinud võistleja(d) diskvalifitseeritakse. Diskvalifitseeritakse ainult tegeliku valestardi eest. Kõigi teiste võimalike määrusterikkumiste (starteri käskluste liiga aeglane täitmine, "jõnksutamine", jala eemaldamine stardipakult, kaasvõistlejate häirimine, stardiprotseduuri põhjuseta katkestamine jne) puhul on tegemist käitumisvigadega, mille eest karistatakse esimesel korral hoiatusega (kollane kaart) ja teisel korral diskvalifitseerimisega (punane kaart), st sellised käitumisvead võrdsustatakse ebasportliku käitumisega. Seejuures pole oluline, kas võistlejad kutsuti tagasi korduslasuga või katkestas starter stardiprotseduuri juba enne pauku käsklusega "jätta!". Eristamaks diskvalifitseerimist valelähte puhul, samasugusest karistustest käitumisvigade eest, kasutatakse esimesel juhul punast kaarti, mille diagonaalist ühele poole jääv osa on must, teisel juhul üleni punast kaarti. Peale mõne võistleja hoiatamist või diskvalifitseerimist käitumisvigade eest näidatakse kõigile võistlejatele rohelist kaarti, teavitamaks neid õigusest edasi võistelda. Sama toimub ka siis, kui starterid panevad valelähte või stardiprotseduuri katkestamise kõrvaliste mõjurite süüks ja kedagi ei karista. Alates 800 m pikkustest distantsidest on stardipakkude kasutamine keelatud. Käskluse "kohtadele!" peale asuvad võistlejad stardijoone taha ja jäävad liikumatusse asendisse, misjärel starter annab stardipaugu. Stardi hetkel ei tohi asetada kätt raja pinnale või jalatsile. Kõik eelpool valelähete ja käitumisvigade kohta toodu kehtib ka siin. Rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse ainult ingliskeelseid stardikäsklusi: "on your marks!" ja "set!", stardiprotseduuri katkestamisel: "stand up!".

Kuni 400 m (kaasa arvatud) pikkused jooksud joostakse algusest lõpuni eraldi radadel. 800 m jooksus läbitakse eraldi radadel esimene kurv, 4 x 400 m teatejooksus esimene ring ja teise ringi esimene kurv, kokku seega kolm kurvi. Kõik ülejäänud jooksud joostakse algusest lõpuni ühisel rajal. Eraldi radadel joostes ei tohi võistleja kurvis kordagi astuda endast vasakule jäävale rajajoonele või üle selle. Kaldumine kurvis endast paremale jäävale rajale või sirgel ükskõik kumbale kõrvalrajale on karistatav üksnes juhul, kui sellega takistati või häiriti vastaval rajal jooksnud kaasvõistlejat. Ühisel rajal toimuvates jooksudes ei tohi võistlejad kordagi astuda siserada ääristavale rajapiirdele, seda asendavale rajajoonele või neist sissepoole. Võistlejat ei diskvalifitseerita selle rikkumise eest ainult juhul, kui põhjuseks oli kaasvõistlejate tõuklemine-nügimine või soov vältida ees kukkunud kaasvõistejale peale astumist ja ta koheselt rajale naases. Keelatud on kaasvõistlejate tõukamine, riietusest tirimine jms. Keelatud on kõrvalise abi kasutamine ehk võistlejate "vedamine" ringi sisse saanud või kohe saama hakkavate võistlejate ning raja kõrval jooksvate isikute poolt. Keelatud on karastus- ja jõujookide vastuvõtmine väljaspool ametlikke joogipunkte. Määrusterikkumine on ka ühisele rajale siirdumine enne vastava joone ületamist eraldi radadel startinud jooksus. Staadionil rajalt lahkunud sportlane loetakse katkestanuks ja ta ei tohi uuesti rajale tulla. Väljaspool staadioni toimuvatel jooksu-ja käimisaladel võib võistleja vajadusel rajalt lahkuda, kuid peab jätkama täpselt samast kohast, kus ta rajalt ära läks.

Tõkkejooksudes peab võistleja täitma neidsamu reegleid, mis tõketeta jooksuski, lisaks peab ta ületama (või üritama ületada) kõik rajal olevad tõkked. Võistleja ei tohi tõkkeid tahtlikult ümber ajada, neist mööda või nende alt läbi joosta ega ületada võõral rajal olevat tõket. Eraldi paiknevatest tõketest tohib võistleja jala mööda viia, kuid mitte tõkkelati ülaääre mõttelisest pikendusest madalamalt. Kui tõkked asetsevad reas, ei tohi võistleja jalga üle võõra tõkke viia, veel vähem seda tõket riivata. Tõkkeid on nii 100/110 m kui ka 400 m distantsil 10. Lühmal tõkkedistantsil on naiste tõkete kõrgus, esimese tõkke kaugus stardijoonest ja tõkkevahe vastavalt 83,8 cm, 13 m ja 8,5 m; meestel 106,7 cm, 13,72 m ja 9,14 m. Pikemal distantsil on tõkete kõrgus naistel 76,2 cm ja meestel 91,4 cm. Esimese tõkke kaugus stardijoonest ja tõkkevahe on kõigil ühesugune vastavalt 40 m ja 35 m.

3000 m takistusjooksus tuleb võistlejatel ületada 28 kuiva ja 7 veetakistust. Takistused on sama kõrged, kui 400 m tõkkejooksuski ehk naistel 76,2cm ja meestel 91,4 cm. Takistus on vaähemalt 3,94 m pikk, kaalub 80 kuni 100 kg, takistuse ülaosaks on 12,7 x 12,7 cm pruss. Veetakistuse veekast on 3,66 m küljepikkusega ruut. Takistuse poolses küljes on veekast 70 cm sügav ja selle põhi kerkib sujuvalt kuni ühtimiseni maapinnaga kasti takistusest kaugemas servas. Veetakistust ületades võib võistleja maanduda vette või teisele poole veekasti, mitte aga selle külgedele.

Takistustest võib ületada hüpates või neile toetudes nendest ei tohi mööda joosta või alt läbi pugeda, muus osas on taksituse ületamisviis vaba. Veetakistus võib paikneda nii sees- kui väljaspool ringrada, mistõttu on takistusjooksu ringi pikkus igal staadionil erinev ja takistuste vahekaugusi numbriliselt ei määrata. Igal ringil peab rajal olema üksteisest võrdsetel kaugustel 4 kuiva ja 1 veetakistus. 3000 m takistusjooksus esimesel ringil stardist kuni finisijooneni takistusi pole (ned tõstetakse ette jooksu ajal). Esimene takistus paikneb veidi peale finišijoont, järgmised kaks tagasirgel, neljas takistus igal ringil on veetakistus ning viies takistus asub peasirgel.

Teatejooksud on olümpiamängude kergejõustikuvõistluste ainsad võistkondlikud alad. Kui teatejooksud toimuvad kahes või enamas võistlusjärgus, võib võistkond kasutada kuni kahte varuvõistlejat. Teatejooksudes tuleb teatepulk seda käest-kätte üle andes viia stardist üle finišijoone. Teatepulk tuleb üle anda jooksuradadele 5 cm laiuste ristjoontega märgitud 20 m pikkuse teatevahetusala piires, seejuures pole määrav mitte jooksjate vaid teatepulga asukoht. Teatepulka ei tohi visata ega veeretada. Teatepulga pillamisel peab selle üles tõstma pulga kaotanud võistleja. Kui pulk kukub üleandmise hetkel, mil sellest hoiavad kinni korraga mõlemad võistlejad, loetakse pulga kaotajaks seda üleandev sportlane. Kukkunud teatepulga üles võtmiseks võib võistleja oma rajalt lahkuda, kuid ei tohi seejuures ette jääda kaasvõistlejatele või lühendada võistlusmaad. 4 x 100 m teatejooksus võivad 2, 3 ja 4 vahetuse jooksjad kasutada kuni 10 m pikkust hoovõtumaad enne teatevahetusala algust ja tähistada seal täpse hoovõtu alguskoha teibiga. 4 x 400 m teatejooksudes eelhoovõttu kasutada ei tohi ja järgmise vahetuse jooksjad peavad teatepulka ootama vahetusala piires. Teise vahetuse jooksjad teevad seda omal rajal, 3 ja 4 vahetuse, kus teatevahetus toimub ühisel rajal, jooksjad aga rivistatakse kohtunike poolt siserajast väljapoole järjekorras, mis vastab nende võistkondade järjestusele rajal 200 m kaugusel enne vahetusala. Seda paigutust ei tohi võistlejad muuta (st rivis kohti vahetada) ka siis, kui võistkondade järjestus rajal vahepeal muutub.

Kõigi jooksu vältel toimunud määrusterikkumste kohad fiseeritakse distantskohtunike poolt. Peale jooksu lõppu teeb jooksude peakohtunik otsuse, kas võistleja või võistkond diskvalifitseerida või mitte. Kui mõne võistleja määrusterikkumise tagajärjel teiste võistlejate jooks ebaõnnestus, võidakse korraldada kordusjooks, kus määrusterikkuja loomulikult ei osale. Võimaluse korral võib teiste süül kannatanud võistleja ka lihtsalt järgmisesse võistlusjärku edasi viia.

Tuule kiirust mõõdetakse 100 m ja 200 m jooksudes 10 sekundi vältel ning 100 m ja 110 m tõkkejooksudes 13 sekundi vältel. Tuulemõõtur käivitatakse koos stardipauguga, väja arvatud 200 m jooks, kus mõõtmist alustatakse hetkel, mil jooksu liider jõuab välja finišisirgele. Edetabelikõlblikud on tulemused, mille püstitamisel ei ületanud tagantuule kiirus 2 m/sek.

Võistlejate ajad fikseeritakse ja nende paremusjärjekord määratakse hetkel, mil nad läbivad oma rindkere mõne osaga (pea, kael, käed ja jalad arvesse ei lähe) finišijoone stardipoolse servaga ristuva mõttelise vertkaaltasapinna. Lubatud on kasutada kolme ajavõtumeetodit: täisautomaatset elektroonilist ajavõtuseadet ehk fotofinišit, käsiajavõttu ja mikrokiipidel põhinevat elektroonilist ajavõttu. Viimast ainult aladel mis toimuvad täielikult või osaliselt väljaspool staadioni. Fotofiniš peab automaatselt käivituma stardipüstoli paugust, fikseerima kõik võistlejad finišitasapinna läbimise hetkel ja esitama finišipildi koos selle all kulgeva 1/1000 sekundilise täpsusega ajaskaalaga arvutiekraanil. Tulemused esitatakse 1/100 sekundilise täpsusega, kusjuures ümardamine toimub alati suurema sajandiksekundi suunas. Käsiajavõttu rakendatakse üldjuhul fotofiniši julgestamiseks. Ajamõõtjad käivitavad kellad stardipüstolist väljuva suitsu või leegi ilmumise hetkel. Käsiajad fikseeritakse 1/10 sekundilise täpsusega. Kiipidel põhinev ajavõtusüsteem peab stardipaugust automaatselt käivituma ja fiseerima kõigi võistlejate ajad finišijoone ületamise hetkel vähemalt 1 sekundilise täpsusega. Kiibid ei tohi võistlejaile tüli teha ega olla jooksu ajal manipuleeritavad. Ühe võistlusala ühe võistlusjärgu kõigi joosude ajal tohib kasutada ainult üht ajavõtumeetodit. Nt kui komest eeljooksust ühe ajal fotofiniš ei tööta, tuleb paremusjärjestus määrata ja edasipääsejad selgitada kõigi jooksude käsiaegade põhjal. Siis ja ainult siis, kui järgmissse võistlusjärku edasipääsu viimasele kohale pretendeerib võrdse ajaga kaks või enam sportlast, kasutatakse aegade võrdluses tuhandiksekundeid. Kui ka need võrdsed selgitatakse edasipääseja loosiga. 800 m jooksus ja sellest pikematel distantsidel näidatakse võistlejatele läbida jäänud ringide arvu finišijoone läheduses paikneval ringilugemistablool. Tabloo näitab alati joosu liidril joosta jäänud ringide arvu ja numbrit vahetatakse seal hetkel, mil liider jõuab järjekordselt välja finišisirgele. Liidrilt ringi sisse saanud või kohe saama hakkavatele võistlejatele näidatakse joosta jäänud ringide arvu käsitabloodega. Igale võistlejale helistatakse viimasele ringile minnes kella.

Olgu alal jooksjaid kui palju tahes, finaali jõuavad neist ainult 8, pikematel distantsidel kuni 24. Ülejäänud võistlejate kohad lõplikus paremusjärjestuses määratakse viimases võistlusjärgus, kus nad veel osalesid, saavutatud aegade võrdluses. Võistlejate, kes teatud võistlusjärgus tulemust ei saa (katkestasid, diskvalifitseeriti valelähte tõttu), kohad on antud võistlusjärgus tulemuse saanud võislejate järel, eelmises võistlusjärgus saadud aegade võrdluses. (Nt 200 m finaaljooksus üks võistleja katkestas ja teine diskvalifitseeriti valelähte tõttu. 7 ja 8 koht jaotuvad nende vahel vastavalt poolfinaalis saadud aegadele, 9. kohast edasi reastuvad poolfinaalidest mitte edasi pääsenud jooksjad poolfinaalides saadud aegade järjestuses ning seejärel eeljooksudest mitte edasi saanud võistlejad eeljooksudes saadud aegade järjestuses). Kui kaks või mitu jooksjat on saanud erinevates jooksudes täpselt ühesuguse aja, jäävad nad kohti jagama.

Väljakualasid on kokku kaheksa. Neli hüppeala: kaugushüpe, kolmikhüpe, kõrgushüpe ja teivashüpe ning neli heiteala (eesti keeles on see nimetus küll pisut tinglik): kuulitõuge, kettaheide, vasaraheide ja odavise. Võistlemise olemuselt jagunevad väljakualad samuti kaheks: kõrgus- ja teivashüpe, kus võistlejad peavad tõestama, et nad suudavad ületada etteantud tulemuse (st hüpata üle teada olevale kõrgusele seatud lati) ja kõik ülejäänud väljakualad, kus iga võistleja tulemus selgub alles pärast sooritust. Kuuli tõugatakse, ning ketast ja vasarat heidetakse ringist, ülejäänud aladel kasutavad võistlejad hoojooksu. Kaugus-, kolmik- ja teivashüppe hoovõturada on 1,22 m, odaviske hoovõturada 4 m lai. Hoovõturaja pikkus on kaugus- ja kolmikhüppes 40 m, teivashüppes 45m ja odaviskes 33,5 m. Hoovõturada on mõlemast äärest tähistatud 5 cm laiuste valgete joontega. Hoojooksul pole hüppajatel keelatud raja äärejoontele või nendest väljapoole kalduda, odaviskes see aga lubatud pole ning võistleja sooritus loetakse sel puhul ebaõnnestunuks. Kõrgushüppe hoovõtualaks on maandumismati lati poolse ääre keskkohast lähtuv, 20 m raadiusega, poolring. Hoojooksu alustamise koha tähistamiseks ja hoojooksu korrigeerimiseks tohib iga võistleja asetada hoovõturaja äärele, rajast väljapoole, (kõrgushüppes suvalisse kohta hoovõtualal) kuni kaks spetsiaalset sammumärki või kleepida teipi.

Kuulitõuke ja vasaraheite heiteringi läbimõõt on 2,135 m, kettaheites 2,5 m. Kui ketta- ja vasaraheiteks kasutatakse üht võistluspaika, asetatakse väiksem vasararing kettaringi sisse. Ringi põhi peab olema jäik ja sile, kuid mitte libe. Ringi ümbritseb 2 cm kõrgune mettallääris. Kuulitõukes kinnitub metalläärisele maandumissektori poolsel osal 10 cm kõrgune tõukepakk. Ketta- ja vasaraheites peab heiteringi ümbritsema kaitsevõrk. Kaitsevõrk on pealtvaates U-kujuline. U tippudes asuvad teineteisest 6 m ja heiteringi keskpunktist 7 m kaugusel heiteava nurgapostid. Ainult kettaheiteks kasutatava kaitsevõrgu kõrgus on 4 m. Vasaraheite puhul peab võrk olema tagaosas 7 m , esiosas koguni 10 m kõrge. Lisaks kinnitatakse vasaraheiteks heiteava äärepostide külge veel 2 m laiused ja 10 m kõrgused väravad. Võistluse ajal on üks väravapool, sõltuvalt sellest, kas heitmas vasaku- või paremakäeline sportlane, pidevalt suletud asendis, ulatudes peaaegu maanumissektori telgjooneni.

Kuulitõuke ning ketta- ja vasaraheite maandumissektor märgitakse maapinnale ringi keskpunktis 34,92 kraadise nurga all lõikuvate 5 cm laiuste valgete joontega. Sektorit maha märkides on kasulik teada, et mõlemal äärejoontel ringi keskpunktist võrdsel kaugusel olevate punktide vaheline sirglõik (sektori kõõl), moodustab alati 60% nende punktide kaugusest ringi keskpunktist. (Nt ringi keskpunktist 20 m kaugusel asuvate punktide vaheline sirglõik on 12 m pikk). Kuulitõuke tõukepaku keskkoht peab ühtima maandumissektori mõttelise telgjoonega. Sektori telgjoonega risti läbi ringi keskpunkti kulgevale joonele märgitakse väljaspool ringi 75 cm pikkused ja 5 cm laiused valged jooned (nn "vuntsid"), tähistamaks kohta millest tahapoole tohivad võistlejad ringist lahkuda. Odaviske hoovõturada lõppeb 7 cm laiuse valge äraviskekaarega. Kaar on osa 8 m raadiusega ringjoonest, mille keskpunkt asub hoovõturaja telgjoonel. Odaviske maandumissektori 5 cm laiused äärejooned kulgevad sellest punktist läbi äraviskekaare ja hoovõturaja äärejoonte lõikumispunktide, moodustades nii umbes 29 kraadise sektori.

Kaugus- ja kolmikhüppes lõppeb hoovõturada 2,75 m kuni 3 m laiuse ja umbes 10 m pikuse niiske koheva liivaga täidetud maandumiskastiga. Hoovõturaja sisse tehakse kaetud süvendid teisaldatava äratõukepaku tarvis. Äratõukepaku kaugus maandumiskastist on 1 m kuni 3 m kaugushüppes, 11 m naiste ja 13 m meeste kolmikhüppes. Äratõukepakk on valget värvi, ulatub üle terve hoovõturaja ja on 20 cm lai. Äratõukepaku maandumiskasti poolne serv on äratõukejoon, mida võistleja hoojooksul ületada ei tohi. Äratõukejoone taga paikneb spetsiaalses süvendis plastiliiniga kaetus indikaatorliist, millele võistleja naelik üleastumise puhul jälje jätab.

Kõrgus- ja teivashüppes maanduvad võistlejad pehmetele maandumismattidele. Kõrgushüppe maandumismati mõõtmed on 6 x 4 x 0,7 m. Teivashüppe maandumismati põhiosa mõõtmed on 6 x 6 x 0,8 m, millele lisanduvad 2 m pikkused abimatid kahel pool teibakasti. Teivashüppe hoovõturaja lõpus on raja pinda süvendatud teibakast, kuhu võistlejad asetavad hoojooksu lõpul teiba alumise otsa, et teiba asendit hüppe ajal paremini fikseerida. Teibakast on eesäärel 60 cm ja tagaosa sügavamas (20 cm) kohas, 15 cm lai. Kasti seinad on maapinna suhtes kaldu. Teibakasti tagaseina ülaäär määrab nulljoone , mille kohal mõõdetakse lati kõrgust. Nulljoon märgitakse 1 cm laiuse valge joonega raja pinnale ja maandumismattidele.

Kõrgushüppe latt on 4 m , teivashüppe latt 4,5 m pikk. Lati kandetugedele toetuvad otsikud on tehtud sääraselt, et seda saaks tellingutele paigutada ainult ühes kindlas asendis. Kõrgushüppe tellingupostid paiknevad 10 cm kaugusel maandumismatist, neil asuvad siledad, 4 x 6 cm kandetoed on suunatud teienteise poole. Postide vahel ja neist 3 m mõlemale poole ulatuvalt, täpselt latiga kohakuti, on raja pinnal valge. Joon tähistab piiri, mida võistleja hüpet pooleli jättes ületada ei tohi. Teivashüppe tellingupostid peavad liikuma nulljoonest hüppe suunas kuni 80 cm kaugusele, võimaldamaks seada latti võistleja soovitud asendisse. Lati kandetugedeks on 13 mm jämedused, 5,5 cm pikkused, hoojooksu suunas postidele kinnitatud pulgad.

Ilmaolud võivad võistlustulemusi oluliselt mõjutada. Kui vähegi võimalik, valitakse võistluspaigad nii, et hüppajad ja odaviskajad saaksid võistelda alla tuult ja kettaheitjad heita vastu tuult. Tuule suuna ja kiiruse hindamiseks peavad nende alade võistluspaikkades olema tuulekotid või -lindid.Tulemuste edetabelikõlblikkus on seatud tuule kiirusest otsesesse sõltuvusse ainult kaugus- ja kolmikhüppes, kus tagantuule kiirus ei tohi ületada 2 m/s. Tuult mõõdetakse tuulemõõturiga 5 sekundi jooksul, täpsusega 0,1 m/s, alates hetkest, mil hüppaja on hoojooksul äratõukejoonest kaugushüppes 40 m ja kolmikhüppes 35 m kaugusel, lühema hoojooksu korral alates hetkest kui võistleja seda alustab. Suure osavõtjate arvu korral, kui võistlejad on jaotatud kahte gruppi, peavad need grupid võistlema üheaegselt kahes kõrvuti asetsevas võistluspaigas, kui see pole võimalik, siis ühes võistluspaigas vahetult üksteise järel. Erakordsetest ilmaoludest tulenevalt on kohtunikel õigus võistlus katkestada, edasi lükata või teise võistluspaikka üle viia. Tuule suuna muutumine võistluse ajal võistluspaiga vahetamiseks põhjust ei anna.

Kõrgus-ja teivashüppes mõõdetakse lati kõrgust metallist mõõdupuuga lati keskohast risti rajapinnani suunduvat sirget mööda. Lati tõstmise kord peab olema enne võistluse algust välja kuulutatud. Väikseim lati tõstmise intervall on kõrgushüppes 2 cm ja teivashüppes 5 cm. Inervall võib võistluste käigus kahaneda, kuid ei tohi kasvada. Kui võistlema on jäänud ainult üks, võistluse juba võitnud võistleja võib ta latitõstmise korda ise määrata. Teistel aladel kasutatakse terasest mõõdulinti või elektron-optilisi mõõteseadmeid. Kaugus ja kolmikhüppes mõõdetakse tulemus võistleja lähimast maandumisjäljest mööda hoovõturaja telgjoonega paralleelset sirget äratõukejooneni. Kuulitõukes, ketta- ja vasaraheites mõõdetakse tulemus võistlusvahendi lähimast maandumisjäljest läbi tõuke- või heiteringi keskpunkti kulgevat sirget mööda tõukepaku või ringi äärise siservani, odaviskes oda lähimast maandumisjäljest läbi maandumissektori keskpunkti kulgevat sirget mööda kuni äraviskejoone siseääreni. Kõik mõõtmised tehakse 1 cm täpsusega, kusjuures ümardamine toimub alati väiksema täissentimeetrini.

Väljakualade võistlussüsteem koosneb kvalifikatsiooni- ja põhivõistlusest, mis kõigil aladel peale kõrgus- ja teivashüppe jaguneb omakorda eel- ja lõppvõistluseks. Sageli nimetatakse lõppvõistlust ka finaaliks. Kvalifikatsioonivõistlusi peetakse suure osavõtjate arvu puhul, eesmärgiga selgitada välja kindlaksmääratud arv põhivõistlusele pääsevaid sportlasi. IAAF kehtestab igal alal kvalifikatsiooninormid, mille kõik ületajad pääsevad lõppvõistlusele. Kui normi täitjaid on vähem kui 12, täidetakse vabad kohad kvalifikatsioonivõistluste paremusjärjestuse alusel. Kõrgus- ja teivashüppes kestab kvalifikatsioonivõistlus kuni kvalifikatsioonikõrguseni. Kõik selle kõrguse ületajad pääsevad põhivõistlusele. Võistleja ei tohi kvalifikatsioonikõrgust vahele jätta. Kui juba enne kvalifikatsioonikõrguseni jõudmist jääb võistlema ainult 12 või vähem sportlast, katkestatakse kvalifikatsioonivõistlused ja põhivõistlusele pääsevad kõik selle kõrguse, millel kvalifikatsioonivõistlus katkestati, ületanud võistlejad.. Mõnikord katkestatakse kvalifikatsioonivõistlus ka siis, kui vastava kõrguse ületajaid on 13 või 14. Kui neid on vähem kui 12, täidetakse vabad kohad paremusjärjestuse alusel. Ülejäänud alade kvalifikatsioonivõistlustel antakse igale võistlejale kuni 3 katset. Esimesel või teisel katsel normi täitnud võistleja ülejäänud katseid kasutada ei tohi. Protokollides on kvalifikatsiooninormi tätnud võistlejate tähiseks Q ning paremusjärjestuse alusel põhivõistlusele pääsenute tähiseks q. Kvalifikatsioonivõistluste tulemusi põhivõistlusel arvesse ei võeta, küll aga määratakse nende alusel mittekvalifitseerunud sportlaste paremusjärjestus alates 13 (kui kvalifitseerus 12 võistlejat) kohast.

Kõrgus- ja teivashüppes on igal võistlejal igal kõrgusel kasutada kuni kolm katset. Võistleja võib võistlemist alustada suvaliselt, antud võistluste latitõstmise korraga kindlaksmääratud kõrguselt ning kõrgusi vabalt vahele jätta. Loobunud aga mõne kõrguse üritamiset esimesel ja/või teisel katsel ei tohi võistleja sellel kõrgusel sooritada ka teist ja/või kolmandast katset. Võistleja langeb konkurentsist välja, peale oma kolmandat järjestikku ebaõnnestunud katset. Võistleja tohib peale ebaõnnestunud katset allesjäänud üritused järgmisele kõrgusele üle viia. Paremusjärjestuse määramisel arvestatakse kõrgus- ja teivashüppes kolme näitajat: esmalt võistlejate lõpptulemusi, võrdsete lõpptulemuste puhul seda, mitmendal katsel keegi võistlejatest selle ületas ja kui ka see näitaja on võrdne, siis ebaõnnestunud katsete arvu kogu võistluse jooksul enne viimast õnnestunud katset. Kui ka viimase abinõuga paremusjärjestus ei selgu, jäävad võistlejad kohti jägama. Erandolukord tekib siis, kui kohtade jägamine hõlmab ka esikohta. See, kas esikoht lisavõistluse teel välja selgitatakse või jäävad võistlejad seda jägama, peaks kirjas olema võistlusjuhendis. Kui aga pole, teevad vastava otsuse kohtunikud. Nii või teisiti: kui lisavõistlust ei toimu, läheb esikoht kahasse, kui aga otsustatakse see korraldada, on võistlejatel endil õigus sellest loobuda, ja esikoht läheb ikkagi jägamisele. Kui lisavõistlus võitja selgitamiseks siiski peetakse, algab see madalaimalt kõrguselt, millel vähemalt üks lisavõistlusest osavõtja kaotas edasivõistlemise õiguse (st tegi oma kolmanda järjestikuse ebaõnnestunud katse). Lisavõistlusel on igal võistlejal igal kõrgusel üks katse ja seda ei tohi vahele jätta. Võistleja, kes ükskõik, mis põhjusel mõnd kõrgust ei ületa, langeb esikoha konkurentsist välja. Iga katsevooru järel tõstetakse või langetatakse latti kõrgushüppes 2 cm ja teivashüppes 5 cm võrra, vastavalt sellele, kas võistlejad eelmise kõrguse ületasid või mitte. Võistlejate lõpptulemuseks jääb kogu põhi- ja lisavõistluse parim saavutus. Protokollides on õnnestunud katse tähiseks 0, ebaõnnestunud katse tähiseks X ja vahele jäetud katse tähiseks

Ülejäänud väljakualadel saavad kõik põhivõistlusest osavõtjad esmalt kolm eelvõistluse katset ja nende põhjal 8 paremat veel kolm lõppvõistluse katset. Juhul, kui põhivõistlusel osaleb 8 või vähem võistlejat, saavad nad kõik igal juhul 6 katset. Võistlejatel on lubatud katseid vahele jätta. Võrdsete tulemuste korral on paremusjärjestuses eespool võistleja, kelle paremuselt teine katse oli parem, nende võrduse korral see, kelle paremuselt kolmas katse oli pikem jne. Kui sel moel paremus ei selgu, jäävad võistlejad kohti, kaasa arvatud esikoht, jagama. Kvalifikatsioonivõistlustelt põhivõistlusele või sealt finaali pääsejate selgitamisel saavad, juhul kui tegemist vastavalt 12. või 8. koha jagamisega, edasi kõik seda kohta jagavad võistlejad. Katseid sooritatakse vastavalt võistlusprotokollis toodud, eelnevalt loositud, järjekorrale. Kvalifikatsiooni- ja põhivõistluseks loositakse järjekord eraldi. Kõigil aladel, kõrgus- ja teivashüppe välja arvatud, reastatakse võistlejad peale kolmandat ja peale viiendat katset ümber ja järgnevad katsed sooritatakse sellel hetkel kehtivas pööratud paremusjärjestuses, st esimesena peab katsele minema 8. kohal olev võistleja ja katsevooru viimasena võistluste liider.

Üldjuhul on võistlejal katseks valmistumiseks aega üks minut. Selle aja joosul peab võistleja alustama hoojooks või liikumist tõuke-või heiteringis. Katseks valmistumise aeg hakkab jooksma hetkst, mil võistluspaik ja kohtunikud on katse sooritamiseks valmis. Katseks valmistumiseks jäänud aega näevad võistlejad spetsiaalsel tablool. 15 sek enne aja lõppu tõstab kohtunik märguandeks kollase lipu, hoides seda üleval kuni aja lõpuni või hetkeni, mil võistleja alustab sooritust. Võistleja tohib katse sooritamise ükskõik mitu korda pooleli jätta ja sedsa uuesti alustada, kuid katseks valmistumise aeg sellega seoses ei pikene. Kui üks võistleja peab tegema kaks katset järjest on katseks valmistumise aeg 2 min (teivashüppes 3 min). Kõrgus- ja teivashüppes , kui võistlema on jäänud 2 kuni 3 võistlejat, antakse katseks valmistumiseks aega vastavalt 1,5 min ja 2 min ning siis, kui võistlema jäänud ainult üks võistleja vastavalt 3 min ja 5 min.

Kaugus- ja kolmikhüppe võistlusmäärused on suures osas sarnased. Kolmikhüppaja peab lisaks äratõukele ühelt jalalt tegema veel teise äratõuke samalt jalalt ja kolmanda äratõuke teiselt jalalt. Äratõuge tuleb sooritada äratõukejoone tagant. Hüpe ei loe, kui võistleja astub üle äratõukejoone, sooritab äratõuke tõukepaku kõrvalt, maandub enne maandumiskasti jõudmist või puudutab maandumisel maapinda maandumiskasti kõrval kohas, mis on äratõukejoonele maandumiskastis olevast jäljest lähemal, lahkub maandumiskastist tagasisuunas või teeb hüppe ajal salto. Katset poolei jättes ei tohi võistleja joosta üle äratõukejoone ega selle mõttelise pikenduse.

Kõrgushüppes ei tohi ära tõugata kahelt jalalt. Katset pooleli jättes ei tohi puudutada tellinguposte, latti, maandumismatte või rajapinda teiselpool latialust valget joont. Teivashüppes pole lubatud hüppe ajal üht kätt üle teise viia ja latti tellingutel kinni hoida. Katset pooleli jättes ei tohi võistleja puudutada ise või teibaga maandumismatte või rajapinda teisel pool nulljoont. Tuulise ilma korral peavad kohtunikud latti viimase hetkeni tellingutel kinni hoidma. Vanemkohtunik peab katse õnnestunuks lugema, kui ta on veendunud, et latt kukkus alla tuule mõjul, mitte võistleja tegevuse tagajärjel. Lati allakukkumise põhjuses kahtlemise korral antakse võistlejale uus katse. Võistlusteibad on igal võistlejal isiklikud. Teised võistlejad tohivad neid kasutada ainult omaniku loal. Teibale võib otsa tugevdamiseks ja parema hoide saavutamiseks kerida teipi. Kui teivas hüppe ajal puruneb antakse võistlejale uus katse.

Võistluskuul on siledapinnaline metallkera, mis naistel peab kaaluma vähemalt 4 kg ja meestel 7,26 kg. Kuuli tõugatakse ühe käega. Katset alustades peab kuul puudutama tõukaja kaela ja/või lõuga. Tõuke ajal ei tohi viia tõukekätt sellest asendist tahapoole (kuuli visata) ega tõukekäe küünarnukki õlajoonest allapoole. Tõukaja võib jalgadega toetuda tõukepaku siseküljele, kuid ei tohi puudutada tõukepaku pealispinda ega tõukeringi äärise ülaserva. Katse ajal võib tõukaja teha pöörelda ümber oma verikaaltelje. Pöörlemine ümber horisontaaltelje ehk "hundiratta" tehnika on keelatud. Naiste ketas ja vasar kaaluvad vastavalt 1 kg ja 4 kg, meestel 2 kg ja 7,26 kg. Vasara puhul, mis koosneb kolmest osast: kuulist, varrest ja käepidemest, on tegemist nende kogukaaluga. Vasara suurim lubatud kogupikkus käepideme siseservast mõõdetuna on naistel 1195 mm ja meestel 1215 mm Ketast heidetakse ühe käega, vasarat käepidemest kinni hoides kahe käega. Vasaraheidet võib alustada hoides vasarakuuli vart pidi õhus või asetades selle maapinnale heiteringi sees või väljaspool seda. Kui ketas või vasar riivavad heite ajal kaitsevõrku või selle kandekonstruktsioone, kuid maanduvad sektori piiridesse, loetakse katse selles osas õnnestunuks. Katse õnnestumiseks peab tõuke- või heitevahend maanduma täielikult maandumissektori äärejoonte vahele, neid seejuures riivamata. Vasara puhul puudutab see ainul kuuli, varre või käepideme maandumiskoht tähtsust ei oma. Võistleja peab peale vahendi lendulaskmist ringis tasakaalu saavutama, st ta ei tohi sealt välja kukkuda. Ringist võib lahkuda alles peale võistlusvahendi maandumist, kusjuures võistleja esimene samm ringi äärisele või maapinnale väljaspool ringi tuleb teha ringi tagumises poolkaares, tagapool ringi äärde märgitud "vuntse" . Eeldusel et kirjeldatud nõuete vastu pole eksitud, võib võistleja katse sooritamise pooleli jätta, panna (mitte visata või pillata!) võistlusvahendi maha, ringist tahapoole väljuda, tagasi tulla ja uuesti alustada. Kui vasar või ketas peaksid lennul purunema, antakse võistlejale uus katse. Naiste oda kaal on 600 g, meestel 800 g. Oda visatakse käepidemest (sidemest) hoides ühe käega. Visketehnika peab olema selline, et võistleja enne oda lendulaskmist seljaga maandumissektori poole ei pöörduks. Oda maandumisel peab selle esimene ots ehk teravik, langema maapinna suhtes nurga all ja puudutama seda esimesena. Maandumisjälg peab jääma sektori äärejoonte vahele. Odaviskaja peab kuni oda maandumiseni püsima hoovõturajal. Katse sooritamise pooleli jätmise kohta kehtivad samad tingimused, mis teiste heitealadegi puhul. Oda purunemisel lennu ajal antakse võistlejale uus katse.

Lisaks kaalule on võistlusvahenditel veel hulk fikseeritud mõõtmeid, olulisim neist vast oda raskuskeskme asukoht. Kõik võistlusvahendid kaalutakse ja mõõdetakse enne võistluse algust kohtunike poolt üle. Lisaks kaalu ja mõõtmete nõuetekohasusele peab vastavat marki võistlusvahend olema ka IAAF-i poolt sertifitseeritud. Sellest tulenevalt ei tohi kasutada vahendeid mille marki pole võimalik visuaalsel teel määrata. Võistlejatel on lubatud kasutada isiklikke võistlusvahendeid, kui korraldajatel sama marki riistu pakkuda pole. Isiklikud vahendid tuleb anda ettemääratud ajal kohtunikele kontrollimiseks ja võistlustel on need kõigi võistlejate ühiskasutuses kuni võistlusala lõpuni. (Nt kvalifikatsioonis põrunud kettaheitja saab oma isikliku ketta tagasi alles peale põhivõistluse lõppu).

Olümpiamängude kavas on naiste seitsmevõistlus - 1 päeval 100 m tõkkejooks, kõrgushüpe, kuulitõuge ja 200 m jooks; 2 päeval kaugushüpe, odavise ja 800 m jooks ning meeste kümnevõistlus - 1 päeval 100 m jooks, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe ja 400 m jooks; 2 päeval 110 m tõkkejooks, kettaheide, teivashüpe, odavise ja 1500 m jooks. Mitmevõistluses käib võistlus suurimale punktisummale. Punkte antakse vastavalt üksikaladel saadud tulemustele IAAF-i rahvusvahelise punktitabeli alusel. (Nt seitsmevõistluses on vähemalt 1000 punkti saamiseks alalt vaja saavutada järgmised tulemused: 100 m tkj - 13.85, kõrgushüpe - 1.83, kuulitõuge - 17.07, 200 m - 23.80, kaugushüpe - 6.02, odavise - 57.18 ja 800 m - 2.07.63; kümnevõistluses: 100 m - 10.39, kaugushüpe - 7.76, kuulitõuge -18.40, kõrgushüpe - 2.21, 400 m - 46.17, 110 m tkj - 13.80, kettaheide - 56.17, teivashüpe - 5.30, odavise - 77.19 ja 1500 m - 3.53.73). Paremusjärjestus määratakse mitmevõistluses kogutud punktisummade alusel. On kahel või mitmel võistlejal punktisumma võrdne, saab parema koha see, kes on suuremal arvul üksikaldest saanud konkurentidest rohkem punkte (st neid omavahelises võistluses edestanud), kui ka see arv on võrdne saab parema koha võistleja, kes kõigi üksikalade kokkuvõttes on ühel alal saanud konkurentidest enam punkte, kui ka see number on võrdne, võrreldatakse suuruselt järgmisi punkte jne. Mitmevõistluse lõpetamiseks peab võistleja startima kõigil jooksualadel ja tegema vähemalt ühe õnnestunud või ebaõnnestunud katse igal väljakualal. Võistleja, kes ükskõik mis põhjusel mõnel alal ei osale, kaotab edasi võistlemise õiguse, tema seni kogutud punktisummat mitmevõistluse tulemusena ei arvestata ja paremusjärjestuses talle kohta ei määrata. 0 punkti alalt arvestatakse valelähte tõttu diskvalifitseeritud, jooksu katkestanud või väljakualal tulemuseta jäänud võistlejatele, aga ka neile kelle tulemus mõnel alal punktitabeli järgi punkte ei anna. Edeabelikõlblikud on ainult määrustepärases päevakavas ja alade järjekorras läbi viidud mitmevõistluse tulemused. Mitmevõistluse alade vahel peavad võistlejad saama vähemalt 30 min pikkuse puhkepausi, kahe võistluspäeva vaheline puhkeaeg peab olema vähemalt 10 tundi. Mitmevõistluse viimasel alal tuleb jooksud koostada senise paremusjärjestuse alusel, et võistluste liidrid saaksid vahetult konkureerida ühes, viimasena toimuvas, jooksus. Järgnevad olulisemad erandid välja arvatud, kehtivad mitmevõistluses kõik üksikalade võistlusmäärused. Jooksudes diskvalifitseeritakse iga võistleja, kes sooritab valelähte peale esimest valelähet selles jooksus, st iga jooksu esimene valelähe "antakse andeks". Peale jooksu esimest valelähet näidatakse diagonaalselt kollaseks-mustaks jaotatud kaarti esmalt valelähte põhjustajale ja seejärel kõigile teistele jooksjatele, hoiatamaks, et enam varastada ei tohi. Väljakualadel (va kõrgus- ja teivashüpe) on igal võistlejal kolm katset. Kõrgushüppes tõstetakse kogu võistluse jooksul latti 3 cm, teivashüppes 10 cm kaupa. Teivashüppes antakse üksinda hüppama jäänud võistlejale katseks valmistumiseks 3 min aega.Tulemuste edetabelikõlblikkuse hindamisel arvutatakse välja tuulemõõtmist nõudvate alade (seitsmevõistluses 100 m tkj, 200 m jooks ja kaugushüpe, kümnevõistluses 100 m jooks, kaugushüpe ja 110 m tkj) tuulte kiiruste matemaatiline keskmine, mis ei tohi olla suurem, kui +2 m/sek.

Kümnevõistluse punktitabel siit http://www.decathlon2000.com/eng/884/decathlon-points-calculator

Sportlik käimine on võistleja saavutuste hindamise osas täielikult erinev teistest kergejõustikualadest. Kergejõustikus on parim võistleja, kelle tulemus teistest pikem või kiirem. Käimises aga lisandub stiilikohtunike subjektiivne hinnang, mis võib sundida võistlejat endale sobivat liikumistempot aeglustama või ta konkurentsist hoopis kõrvaldada. Sportlik käimine on võistlusmäärustes defineeritud, kui edasiliikumine sammudes nii, et käijal säilib maapinnaga pidev kontakt, mille katkemist inimsilmaga pole võimalik hoomata; võistleja eespool olev jalg peab olema hetkest, mil see puudutab maapinda kuni hetkeni, millal jalg saavutab maapinnaga täisnurga, põlvest sirge. Definitsioonile mittevastav kulgemisviis loetakse määrustevastaseks ja kolme kohtuniku otsuse alusel võistleja diskvalifitseeritakse. Põnevust lisab seegi, et erinevalt kõigist teistest kergejõustikualadst ei tohi võistleja käimisstiili hindamisel ja võimalike vaidluste lahendamisel kasutada videokordusi ja aegluubis võtteid. Hindamise subjektiivsust püütakse kompenseerida vilunud ja suurte teadmistega stiilikohtunike rakendamisega.

Olümpiamängudel, kus käimisalad toimuvad suuremas osas väljaspool staadioni, rakendatakse 9 stiilikohtunikku, kes kõik peavad esindama eri riike. Stiilikohtunikud püüavad asetuda nii, et kõik võistlejad oleksid kogu distantsi vältel vähemalt ühe kohtuniku nägemisulatuses. Kui stiilikohtuniku arvates on oht, et mõne võistleja käimisviis võib määrustega vastuollu minna, teeb ta sellele märkuse. Märkust tehes näitab kohtunik võistlejale kollast kettakest, millel sõltuvalt rikkumise iseloomust laineline joon (tähistab kontakti puudumist maapinnaga ehk jooksu) või noole otsa kujutis (tähistab põlvest lubamatult kõverat jalga). Iga kohtunik võib teha igale võistlejale mõlema sümboliga ühe märkuse. Kui mõne stiilikohtuniku arvates on võistleja käimisstiil juba ebamäärustepäraseks muutunud, täidab ta erilisel punasel blanketil diskvalifitseerimisettepaneku ning läkitab selle käimise vanemkohtunikule. Igast saabunud ettepanekust teavitatakse võistlejaid spetsiaalse hoiatuste tabloo abil. Kui diskvalifitseerimisettepanekuid on ühe võistleja kohta laekunud juba kolmelt kohtunikult, tõstab vanemkohtunik võistleja ees punase kettakese ja see peab rajalt lahkuma.

Diskvalifitseerida saab, juhul kui vastavad ettepanekud saabuvad hiljem, ka juba finišeerinud võistleja. Vanemkohtunikul on õigus ainuisikuliselt diskvalifitseerida käija, kelle käimisstiil viimasel 100 m enne finišit ilmselgelt määrustele ei vasta. Muus osas kehtivad käimises samad võistlusmäärused, mis jooksualadelgi.

Olümpiamängude kergejõustikuvõistluste korraldamise eest hoolitseb kokkuleppel Rahvusvahelise Olümpiakomiteega Rahvusvaheline Kergejõustikuliit - IAAF (International Association of Athletic Federations), mis ühendab kuues mailmajaoorganisatsioonis kokku 212 riigi (teatud juhtudel osalise iseseisvusega territooriumi) kergejõustikuliite. Eesti Kergejõustikuliit kuulub ühena 50-st liikmesliidust Euroopa Kergejõustikuliitu EAA (European Athletics Association).