Korvpall

2012. aasta Londoni olümpiamängudele on pääsenud 9 meeskonda ( 3 kohta selgitatakse lisavalikturniiride kaudu) ja 7 naiskonda ( 5 kohta selgitatakse lisavalikturniiride kaudu) kes on jagatud kahte kuuelisse alagruppi, kus kõik mängivad omavahel läbi. Olümpiamängudel on koht alati garanteeritud valitsevale maailma¬meistrile, võistluste korraldajale ja igast maailmajaost vähemalt ühele esindusele. Ülejäänud viis kohta kuuluvad võistkondadele, kes viimastel maailmameistrivõistlustel on hõivanud teise kuni kuuenda koha, kuid Rahvusvahelise Korvpalliliidu (Federation Internationale de Basketball Amateur, FIBA) reeglid on õrnema ja tugevama soo suhtes erinevad: meestel on Ameerika ja Euroopa jaoks kummalegi veel kaks kohta, Okeaania jaoks on veel üks koht, naistel Aasia ja Euroopa jaoks kummalegi veel kaks, Okeaania jaoks veel üks.

Pärast alagrupi mänge kohtuvad viimaseks jäänud võistkonnad, et selgi¬tada 11. -12. koht, eelviimased heitlevad 9. -10. koha pärast. Kummagi alagrupi neli esimest jätkavad play-off-süsteemis: A 1 - B 4, B 1 - A 4 jne. Veerandfinaalides kaotanud selgitavad 5. -8. koha, võitjad jätkavad poolfinaalis ja vastavalt finaalis.

Londoni olümpiamängudel mängitakse korvpalli rahvusvaheliste reeg¬lite järgi, mis erinevad pisut USA kolledžite ja profiliiga NBA korvpalli-reeglitest.

Esimesed korvpallireeglid pani selle mängu looja dr. James Naismith paberile 1891. aasta detsembris. Tal kulus 13 reegli kirjapanekuks umbes tund, need mahtusid kahele hõredalt trükitud leheküljele. Koos mängu enda leviku ja arenguga täienesid nobedasti ka reeglid, näiteks 1906/07. aasta väljaanne sisaldab 12 reeglit ja 104 alajaotust. Kui 1932. aastal sündis FIBA, siis anti välja FIBA reeglite kogu, need kopeerisid suures osas ameeriklaste omi. Reegleid oli 15 ja need mahtusid 15 leheküljele, kusjuures põhitõed kehtivad tänaseni. FIBA on täiendanud ja uuendanud reegleid keskmiselt nelja aasta tagant (olümpiatsükkel), pärast Ateena olümpiamänge näeb päevavalgust juba 18. väljaanne. Reeglite uuendamise eesmärk on pidada sammu mängu aina kiiremaks ja atleetlikumaks muutumisega. Oma roll on ka televisiooni nõuete arvestamisel.

Ettepanekud reeglite uuendamiseks teeb FIBA tehniline komisjon.
1936. aastal kuulus sellesse tallinlane Aleksei Selenoi, aastatel 1999-2011 oli komis¬joni president Valdu Suurkask. Praegu mängitakse 2010. aastal välja antud reeglite järgi. Esimene reegel selgitab, millise mänguga on tegemist. Korvpalli mängitakse kahe viieliikmelise võistkonna vahel. Eesmärgiks on pall vastaste korvi visata ja takistada vastasvõistkonda palli valdamast ning korvi viskamast.

Palli tuleb mängida kätega ja seda võib sööta, visata, lüüa, veeretada või põrgatada mis tahes suunas. Mängu võitja on võistkond, kes mänguaja lõpuks on visete eest rohkem punkte saanud.

Ametlikel FIBA võistlustel on korvpalliväljak 28 m pikk ja 15 m lai (enne Teist maailmasõda polnud kindlaid piire, platsi pikkus kõikus 18-28 m ja laius 10,6-15 m vahel). Väljak peab olema mis tahes takistustest vaba, tasane ja kõva kattega. Väljaku kohal ei tohi olla takistusi madalamal kui 7 m. Piirjoonte (ei kuulu väljaku sisse) laius on 5 cm ja värvilt on nad eelis¬tatavalt valged. Korvpalliväljaku äärde peab jääma kaks meetrit takistustest vaba ruumi, võistkondade pingid on sellest tagapool. Pealtvaatajate iste¬kohad peaksid olema väljaku välisservast vähemalt viie meetri kaugusel. Väljaku keskel on poolekshüppering, millel raadius on 1,8 m (algselt 6 jalga).

Vabaviskeala ulatus korvist alguses 15 jala kaugusele, nüüd on see kaugus seega 4,6 m. Korvialuse kolmesekundiala laius on vastavalt 12 jalga ehk 3,6 m.
Väljaku valgustus peab olema vähemalt 1500 luksi, seda mõõdetakse põrandast poolteise meetri kõrguselt.

Korvirõngas asub väljakupinnast 305 cm kõrgusel ja väljaku otsajoonest poolteist meetrit seespool. Rõnga siseläbimõõt on 45 cm. Korvivõrk peab rõngast läbinud palli hetkeks pidurdama. Ta ei tohi olla lühem kui 40 cm ja pikem kui 45 cm.

Et korvirõngas asub just mainitud kõrgusel, tuleneb sellest, et mängu looja James Naismith naelutas esimese korvi - see oli tõeline juurviljakorv! - Springfieldi kolledži rõdu äärele ja see paiknes saali põrandast kümne jala kõrgusel.

Tagalaua mõõdud on 120x80 cm, sest Ameerika Ühendriikides olid mõõdupuuks tollid ja jardid ning tagalaua suuruseks pandi kirja 4x2 jalga.

On soovitatav mängida oranži palliga, mille ümbermõõt on 75-78 cm (algselt ragbipalli ümbermõõt - 30 tolli) ja kaal 567-650 g. Nahast palli tuleb õhku pumbata nii palju, et umbes 1,8 m kõrguselt põrandale kukutatud pall põrkab vähemalt 1,2-1,4 m kõrgusele. Meeskonnad mängivad nr 7 palliga ning naiskonnad nr 6 palliga, seega naiste pall on väiksema ümbermõõduga

Mängu juhivad vanemkohtunik ja kaks kohtunikku (kuni 1937. aastani oli platsil vaid üks kohtunik ja kuni 2004 kaks kohtunikku), keda abistavad komissar ja lauakohtunikud. Väljakukohtunike riietuseks on kohtuniku särk (tavaliselt hall), pikad mustad püksid, mus¬tad sokid ja sama värvi korvpallikingad. Eestist on olnud olümpiamän¬gudel kohtunikuks Valdu Suurkask (1980 Moskvas ja 2000 Sydneys, 2004 Ateenas ja 2008 Pekingis). XX olümpiamängudel teenindas korvpalliturniiri ka Eesti lauakohtunike brigaad.

Kui kohtunik on saanud vigastada või ei saa mõnel muul põhjusel jätkata oma kohustusi 10 minuti jooksul pärast vahejuhtumit, tuleb mängu jätkata ühe kohtunikuga (kui just ei ole võimalust asendada vigastatud arbiitrit vastava kvalifikatsiooniga asenduskohtunikuga). Asenduse kohta lange¬tavad otsuse terve kohtunik ja komissar.

Kui pall puudutab mängu käigus kohtunikku, siis käsitletakse seda nii, nagu puudutanuks pall selles kohas väljakut.

Korvpallivõistkonda kuulub kuni 10 mängijat, aga kui on tegemist tur¬niiriga, kus peetakse vähemalt kolm mängu, siis 12 mängijat. Mängijad kannavad numbreid 4-15, 20-25, 30-35, 40-45 ja 50-55. Mängu ei saa alustada, kui ühel võistkondadest on väljakul vähem kui viis mängijat.

Kui vigastatud mängija ei saa kohe (umbes 15 sekundi järel) mängu jät¬kata või talle antakse veel arstiabi, peab talle tulema vahetus 1 minuti jooksul. Kui vigastatud mängija oleks pidanud sooritama vabaviskeid, siis teeb seda tema asemele tulnud mängija. Mängija võib tagasi tulla mängu ilma vahetuseta, kui tema vigastada saamise järel võeti minutiline vaheaeg ning mängija toibus selle aja jooksul. Sama olukord on hüppe-palli puhul. Kui mängus oleval mängijal jookseb kusagilt verd või tal on lahtine haav, peab kohtunik nõudma tema väljavahetamist.

Mänguaeg koosneb neljast 10-minutilisest perioodist. Esimest ja teist ning kolmandat ja neljandat veerandaega, samuti normaal- ja lisaaega eraldavad kaheminutilised vaheajad. Poolaegadevaheline paus on 15 minutit. Minutilisi vaheaegu, mis on jäetud kasutamata, ei saa kanda järgmisesse perioodi ega lisaaega. Kui pärast neljandat veerandaega on seis viigiline, siis järgneb 5-minutiline lisaaeg, või nii mitu lisaaega, kui on vaja võitja selgitamiseks.

Mänguaja ja muu mängu puudutava teabe tarvis on tabloo, millel on näha mängukell, hetke tagajärg, mängijate vead ja punktid jms. 24 sekundi reegli täitmist jälgitakse eraldi seadmega, selle näidik paigu¬tatakse mõlema korvilaua kohale.

Ametlikult algab mäng hetkel, kui vanemkohtunik viskab palli keskringis üles hüppepalliks. Teised hüppepalli olukorrad lahenda¬takse alates 1. oktoobrist 2003 nii, et võistkonnad saavad vaheldumisi audi sisseviske õiguse. Erandiks on poolaegade ja iga lisaaja algus.

Pallil on mängu jooksul kaks staatust. Elus pall tähendab, et ta on mängus ja mängukell käib (vabaviske ajal on pall elus ka kella käivitamata, kui ta on vabaviskaja käes). Kui kohtunik vilistab ja mängukell peatatakse, siis on pall surnud.

Palliga ei tohi joosta (peale lubatud kahe sammu), teda ei tohi sihilikult jalaga ega rusikaga lüüa. Juhuslik kokkupuude jala mis tahes kohaga ei ole määrusterikkumine. Tabava vabaviske eest saab võistkond kirja ühe punkti, mängust visatud korvi eest 2 punkti ja kaugviske (kaugemalt kui 6,75 m) eest 3 punkti. Kui mängija saadab kogemata palli oma korvi, siis selline korv loeb ja kantakse vastaste kapteni arvele. Meelega oma korvi viskamine loetakse määrusterikkumiseks ja see kirja ei lähe. Alt läbi korvirõnga visatud palli korviks ei loeta. Pealeviskest õhus olevat ja korvi suunas langevat palli ei tohi puudutada ei kaitse- ega ründemängija enne, kui see on puudutanud korvirõngast. Kaitsja puudutus tähendab korvi lugemist, ründaja puudutuse korral saavad vastased audi sisseviske.

Külje- või otsajoone tagant palli sisseviskav mängija ei tohi puudutada palli enne, kui see on käinud läbi teise mängija käte, astuda väljakule enne, kui pall on käest läinud, kasutada rohkem kui 5 sekundit pallist vabanemiseks, sööta palli otse korvi ega liikuda küljesuunas rohkem kui ühe meetri. Erand on mängija puhul, kes võib liikuda otsajoone taga koos palliga peale seda, kui vastane viskas korvi ning mängija sooritab audi sisseviset.

Korvpallis on isiklikud vead möödapääsmatud, sest suhteliselt väikeses ruu¬mis liiguvad väga kiiresti enamasti kogukad mängijad. Igas kokkupõrkes või vastasega jõulises kokkupuutumises on keegi süüdi ja see toob kaasa vea. Vead on kas isiklikud (mängust tekkinud), ebasportlikud, diskvalifitseerivad või tehnilised (määratakse nii mängijale kui ka treenerile).

Viimaste puhul lisandub karistuseks see, et kannataja pool saab pärast vabaviset õiguse teha audi sissevise. Pall pannakse mängu keskjoone juurest.

Mängija, kes on saanud viis isiklikku ja tehnilist viga, peab män¬gust lahkuma. Vahetused tuleb teha nii kiiresti kui võimalik. Mängija, kes on saanud viienda vea või diskvalifitseeritud, peab olema vahetatud 30 sekundi jooksul. Samuti diskvalifitseeritakse väljakult mängija, kes on sooritanud kaks ebasportlikku viga. Kahepoolne viga esineb siis, kui kaks vastasmängijat teevad teineteisele vea peaaegu korraga. Mõlemad saavad kirja isikliku vea, kuid vaba¬viskeid ei anta. (Vabavisked võeti korvpallis kasutusele alles neli aastat pärast mängu sündi.)

Alates viiendast veast igal perioodil (lisaaeg või -ajad on neljanda perioodi jätkuks) saab vastasvõistkond õiguse teha vabaviskeid ka siis, kui viga ei olnud tehtud pealeviske ajal või oli kannataja hoopis pallita. Karistuseks määratud vabavise tuleb sooritada 5 sekundi jooksul. Ei tohi teha petteviset. Kui vise ei taba korvi, siis peab ta vähemalt puudutama korvirõngast, vastasel juhul läheb pall teisele võistkonnale. Ükski mängija ei tohi puudutada palli enne, kui see on jõudnud korvirõngani. Korvi ega korvilauda ei tohi puudutada siis, kui vabaviske pall on rõngaga kontaktis.

Tehnilise vea puhul võib vabaviskeid visata ükskõik kes vastasvõistkonna mängijaist, s.t see, kellele kapten osutab.

Kolme sekundi reegel tähendab seda, et palli valdava võistkonna mängi¬jad ei tohi viibida vastase korvi all kolmesekundialal rohkem kui kolm järjestikust sekundit (siis kui mängukell käib). Sellelt alalt lahkudes peavad mängijal olema mõlemad jalad kolmesekundialast väljaspool.

Viie sekundi reegel tähendab, et lähedalt kaetud mängija peab söötma, viskama või põrgatama palli 5 sekundi jooksul.

Kaheksa sekundi reegel: pall tuleb 8 sekundiga toimetada oma väljaku-poolelt üle keskjoone vastase poolele.

Kahekümne nelja sekundi reegel: alates sellest hetkest, kui võistkond on saanud palli, tuleb pealevise sooritada 24 sekundi jooksul. Kui peale-vise on sooritatud vahetult enne 24-sekundilise perioodi täitumist ja pall on sireeni kõlades õhus, siis korvi tabamise puhul korv loeb. Kui pall läheb mööda, kuid puudutab korvirõngast, siis jääb pall n-ö ellu ja mäng jätkub. 24 sekundi signaal ei peata mängu, selle peatab oma vilega kohtunik.