Lillehammeri talimängude üks peategelasi oli Norra kiiruisutaja Johann Olav Koss, kes ristiti pärast kolme kulla võitmist ka kuningas Johann Olav I-seks. Ehk lihtsalt: Koss on Boss.

29. oktoobril 1968 uisulinnas Drammenis sündinud Koss uisutas juba väikse poisina kihutada võidu jääl Norra suurte kiiruisutähtede moodi. Nagu Maier, Eriksen, Thomassen, Fornæss, Stensen, Sturholt jt. Aga tema mitte just kõige jõukamad vanemad kinkisid talle kõigepealt hokiuisud. Johann oli siis just koolipoisiks saanud. Jäähokimängijat temast siiski ei saanud. Kui ta oli kümnene, läks ta kiiruisutamise treeningule ning lõpuks sai endale ehtsad kiiruisud.

1986. aastal võitis Koss juunioride MM-tiitli, mida kaitses ka aasta hiljem. Läbimurre täiskasvanute MM-il 1988. aastal siiski suurt edu veel ei toonud. Esimene täistabamus tuli kaks aastat hiljem Innsbruckis, mil Koss tuli mitmevõistluses maailmameistriks. Esikolmikust ta lähiaastatel enam välja ei kukkunudki. 1992. aasta Albertville’i talimängudel oli ta juba üks suurtest tegijatest, võites kuldmedali 1500 ja hõbeda 10 000 meetris. Kossile see siiski täit rahuldust ei toonud.

Tema olümpiaks pidi saama kodune Lillehammer ning tagasihoidlik noormees pidas ka sõna. Uisukuninga tiitlit vääriv mees võitis kuldmedalid 1500, 5000 ja 10 000 meetris. Seejuures võitis ta kõik kullad hiilgavate maailmarekorditega, mida tema eelkäijad polnud suutnud. Kolmest tulemusest – 1.51,29; 6.34,96 ja 13.30,55 – oli kõige fenomenaalsem viimane. Ajakirjanduses nimetati seda Lillehammeri mängude suurimaks tulemuseks. Kolmel aastal (1990, 1991, 1994) kuulus Kossile maailma parima kiiruisutaja tiitel ja Oscar Mathiseni auhind. Ainus norralane, kes selle au osaks saanud kolmel korral.

Lillehammeri talimängudel osales rekordiline arv riike – 67. Kuid avatseremoonial sammusid hüppemäe jalamil 66 maa sportlased. Põhjuseks see, et Mongoolia delegatsioon saabus mängudele hilinemisega ja avadefileest osa võtta ei saanud.

Korealane Chae Ji-Hoon võis end pidada Lillehammeri mängude õnnelikumaks võitjaks. Aasialane võitis olümpiakulla ülinapi eduga lühirajauisutamise 500 meetri distantsil, edestades teiseks jäänud uisutajat vaid 0,02-sekundilise paremusega.

Murdmaasuusatamises võeti Lillehammeris esmakordselt stardijärjekorra määramisel kasutusele uus süsteemi, mis arvestas sportlaste tugevust käimasoleval hooajal. Selle kohaselt loositi hooaja MK-sarja jooksva tabeli 30 paremat suusatajat ühisesse tugevamasse stardigruppi. N-ö kuuma grupi asetus üldises stardijärjekorras otsustati sõltuvalt ilmaoludest. See andis tugevamatele võrdsemad võistlustingimused.

1994. aasta 27. veebruari õhtul lavastus Lillehammeri Håkan hallis talimängude viimane etendus: Kanada – Rootsi olümpiafinaal. 60 mänguminutit andsid 2:2 viigi. Lisaaeg jäi tulemuseta ja siis alustati Rootsi kuningapaari ja 10 000 pealtvaataja silme all karistusvisete seeriat.

Rootsi koondise esimene viskaja, Håkan Loob eksis, kuid seeria lõppes 3:2 Rootsi eduga ning esmakordselt tulid rootslased jäähokis olümpiavõitjaks. Teiste seas ka nende üks suurimaid hokilegende, eesti päritolu Håkan Loob.

1980. aastal valis NHL-i profiklubi Calgary Flames oma drafti 20-aastase Rootsi koondislase Håkan Loob. Tegu oli Kihnu saarel enne Teist maailmasõda elanud eestlase Paul Loobi pojaga. Paul oli 1944. aasta septembriööl 11-aastane, kui tema isa Jüri ja ema Tatjana koos oma nelja lapsega Rootsi teed alustasid. Jõuti Gotlandile, kus Paul Loob hiljem oma kodu asutas. Håkan on meenutanud, kuidas isa oma laste tarvis eesti nimesid rootsipäraseks muutis:

Peetrist Peter, Andresest Andres, Jaanist Jan. Siis veel Håkan ja õde Lotta. “Kui ma olin väike metsik poisiklutt, siis ma ei mõtelnud oma päritolu peale. Aga et vanaisa ja vanaema rääkisid ainult oma imelikku keelt, siis tärkas uudishimu,” rääkis sportlane, kes 1996. aastal jõudis esmakordselt oma isa sünnimaale.

Håkan Loob mängis Calgary Flames’is kuus hooaega, 1983/84 - 1988/89. Hiilgavaks kujunes eesti päritoluga hokimehele hooaeg 1988/89, mil Calgary meeskond võitis Stanley karika ja 106 punkti (50 + 56) kogunud Loob valiti esimesse All Stars meeskonda. Loob, kes 1987 ja 1991 aitas Rootsi hokikoondise maailmameistriks, õnnestus 1994. aastal Lillehammeris teha esimese jäähokimängijana maailmas suur slämm: võita ka olümpiakuld!

Meeste kiirlaskumine oli ala, mis seekord pälvis suuremat tähelepanu ka eestlaste hulgas. Lõi ju seal kaasa viimasel hetkel Eesti koondisse arvatud New Yorgis elav väliseestlane Connor Olev Martin O’Brien. Mees tegi olümpiadebüüdi juba 1984 Sarajevos, kus lõpetas kiirlaskumise 33. kohaga, esindades Suurbritanniat. Eesti esindamine aga kukkus välja õnnetult. Juba esimestel meetritel kaotas O’Connor suusa jalast ja leidis end rajaäärses piirdeaias. Esmakordselt olümpiaajaloos ei jõudnud kiirlaskumises medalikolmikusse ükski alpimaade suusataja. Kuldmedali võitis ameeriklane Tommy Moe norralase Kjetil Andre Aamodti ja kanadalase Eddy Podivinsky ees.

Kiiruisutamises jätkus 500 meetris igavese ebaõnnestuja ameeriklase Dan Jansen käänuline tee. 1984 Sarajevos oli tema osaks jäänud neljas koht, favoriidi rollis neli aastat hiljem lõppes olümpia talle kukkumisega ja 1992 Albertville’is jäi jälle laeks jälle neljas koht. Lillehammeriski oli Jansen maailmarekordiomanikuna suursoosik, olles esimene inimene, kes alistanud 36 sekundi piiri. Ei olnud rekordimehel õnne aga nüüdki. Paarsada meetrit enne lõppu kaotas ta korraks tasakaalu ja kulunud sekundikümnendikud jätsid ameeriklase lõpuks kaheksandaks. Kuid neli päeva hiljem toimunud 1000 m distantsil naeratas õnn lõpuks ka ameeriklasele. Jansen võitis kauaoodatud kuldmedali ja seda oma viimasel võimalusel.

Individuaalses kahevõistluses olid pärast hüppeid edukamad Fred Börre Lundberg ja elu võistluse teinud Eesti koondislane Ago Markvardt. Järgnesid Bjarte Engen Vik, Takanori Kono, Todd Lodwick jt. Markvardtilt medalit loota oli siiski raske, sest murdmaarajal polnud ta eriti tugev. Ometi tegi mees ka suusarajal korraliku etteaste ja lõpetas kokkuvõttes olümpiavõistluse suurepärase viienda kohaga.

Suusahüpete 120 m mäel sai vägiteoga hakkama juba veteranide kilda arvatud 29-aastane sakslane Jens Weissflog, kes sai esimese kuldmedali juba kümme aastat tagasi Sarajevos. Tolle aja hüppajaist oli Weissflog ainus, kes suutis eeskujulikult omandada ka uudse V-stiili ja Lillehammeris pani mees oma suured kogemused taas maksma. Endise ida-sakslase võit oli ülekaalukas.

Meeste 4 x 10 km teatesuusatamises oli kuld ammu broneeritud Norrale, kuid nagu sellistel puhkudel ikka, läks teisiti… Viikingite järeltulijad ei suutnud kolmel esimesel etapil teistel otsustavalt eest ära sõita. Nii läksid viimast vahetust koos suusatama soomlane Jari Isometsä, itaallane Silvio Fauner ja norralaste ankrumees Bjørn Dæhlie. Isometsäle käis Dæhlie tempo peagi üle jõu, kuid Fauner oli väga sitke ja visa. Viimaste meetrite lõpuponnistuses alistas Fauner norralaste silme all nende suurima iidoli Dæhlie. Tähelepanuväärne oli võitjate keskmine vanus (ca 35 aastat), kusjuures avaetapil suusatanud Maurilio de Zolt oli juba 43.

Meeskondlikus kahevõistluses loodeti head kohta Eesti meeskonnalt. Et aga nii hästi läheb ja isegi medaliheitlusse sekkutakse, seda ei osatud arvata. Medalid jagati praktiliselt välja siiski juba hüpete järel. Kindlaks liidriks tõusis Jaapan. Norralased ja šveitslased olid kõvad suusatajad ning nende püüdmine käis eestlastele üle jõu. Pigem tuli võidelda hüpete järel saavutatud neljanda koha hoidmise eest, sest tugevad sõidumehed tšehhid polnud kaugel. Sellega tuldi edukalt toime ja meeskondlik neljas koht oli ka Eesti kahevõistluse viimane suurtulemus.

Jäähokis krooniti olümpiavõitjaks esmakordselt Rootsi. Kanadalased said hõbeda ja soomlased pronksi. Venemaa neljandat kohta loeti aga tõsiseks läbikukkumiseks, sest kunagi varem polnud vene hokimehed olümpial medalita jäänud. Senine halvim koht oli pronksmedal 1960. aasta mängudelt. Esmakordselt võistlesid olümpiajääl eraldi võistkondadega tšehhid ja slovakid, kes lõpuks kohtusid omavahel 5. koha mängus. Turniiri resultatiivseimad mängijad olid kõik Slovakkia esimese ründekolmiku mehed Zigmund Palffy 10 (3 + 7), Miroslav Satan 9 (9 + 0) ja Peter Štastny 9 (5 + 4).

Talimängude lõpetamisel ilmusid Lysgårdsbakkenile neli kümnest koerast koosnevat rakendit, mille meeskondade eesmärgiks oli läbida 16 000 kilomeetrit ja jõuda järgmiste talimängude maale Jaapanisse. Kasutades selleks läbi Norra, Rootsi, Soome ja Venemaa ainult loodussõbralikke liiklusvahendeid: kelgud ja suusad (Jaapanis ka rullsuusad ja purjelaev). The Olympic Enviromental Message’i rühma liikmed, kes pika rännaku ette võtsid, olid norralased Geir Randby, Anita Fossum ja Magnar Aasheim, jaapanlane Isao Nozaki, ameeriklane Lonnie Dupre ja venelane Stanislav Kostjaškin.