Londoni mängud üheks kangelaseks tõusis suurüllataja, 17-aastane USA koolipoiss Robert Bruce Mathias, kes tuli olümpiavõitjaks kümnevõistluses 7139 punktiga. Võidusumma oli tagasihoidlik, kuid seda võistluses, kus kaks päeva järjest sadas lakkamatult vihma ja võistluspaigad olid muutunud porimülkaks. Lisaks venis võistlus sedavõrd pikaks, et ROK tahtis järgmisel olümpial korraldada kümnevõistluses koguni eelvõistluse. Mathiasest sai Londonis läbi aegade kõige noorem meeskergejõustiklane (17 aastat ja 263 päeva), kes võitnud olümpiakulla.

Robert Mathias sündis 17. novembril 1930. aastal Disneylandi lähedal Californias väikeses 12 000 elanikuga Tulare linnas. Huvi spordi vastu äratas temas kirurgist isa, kes oli omal ajal mänginud Oklahoma ülikoolis jalgpalli. Juba 6-aastaselt nõudis Bob, et tal lubataks mängida pesapalli koos vanema venna ja tolle sõpradega. 12-aastaselt kasutas ta tagahoovi harjutusväljakuna, kus treenis päev otsa kõrgushüpet. Koolis oli agar teismeline alaline jalg- ja pesapallivõistluste jälgija ning lõi kaasa kõikvõimalikel spordivõistlustel. 1948. aasta kevadel soovitas treener Virgil Jackson, et Bob prooviks end eelolevatel AAU mängudel Los Angeleses kümnevõistluses. Bob oli nõus, kuid mõtles hirmuga, et võistlusteni oli jäänud ainult kolm nädalat. Ta ei olnud veel kunagi hoidnud käes oda, jooksnud võistlustel 1500 meetrit ega hüpanud teivast. Mathias õppis kiiresti, kuid oli ka murettekitavaid momente - tulevane meister suutis esialgu ületada teibaga vaid 2.40.

Aga ikkagi võitis Mathias olümpiakatsevõistlused, edestades Irving Mondscheini 123 punktiga. Temast sai noorim mees, kes pääsenud USA kergejõustikukoondisse. Londoni saabus 35 kümnevõistlejat 20 riigist, kes jagati kahte gruppi. Mathias sattus teise rühma, mis oli eeliseks, kuna see grupp pidi lõpetama hiljem. Pärast kolme ala oli Mathias argentiinlase Enrique Kistenmacheri ja prantslase Ignace Heinrichi järel kolmandal kohal.

Kõrgushüppes ähvardas Mathiast fiasko, sest algkõrgusel 1.75 tuli latt kahel esimesel katsel maha.

Mathias otsustas siis unustada oma senise hüppestiili ning proovida ületada latt “ükskõik mil viisil”. Ta ei võtnud enam hoogu küljelt nagu tavaliselt, vaid jooksis latile peale keskelt ja läks üle. Lõpuks suutis ta ületada koguni 186. Esimese päeva lõpetas ta kolmandana.

Järgmisel päeval sadas taas pidevalt, kuid Mathias pidi Wembley staadionil viibima järjest tosin tundi. Ta lõdises teki all, kui just ei jooksnud, hüpanud või heitnud. Päev kaldus õhtusse, õhtu muutus ööks ja 70 000-ne rahvahulk hakkas juba hõrenema. Teivast pidi ta hüppama poolhämaras, märjal ja libedal väljakul. Kohtunikud hoidsid taskulampe, et ta võiks hoovõturada näha.

Kui ta asus 1500 meetri jooksu starti, valgustasid staadioni ainult prožektorid. Selleks ajaks oli Mathias asunud võistlust juhtima, see juhtus pärast kettaheidet. Nüüd oli tal vaid vaja lõpetada korralikult 1500 meetrit, et saada noorimaks sportlaseks, kes tulnud kuldmedalile olümpiastaadionil. Ta sai sellega hakkama.

Pärast võistlust lausus Mathias: “Mitte kunagi enam kümnevõistlust.” Hiljem riietusruumis küsiti, et kuidas kavatseb ta võitu pühitseda. Väsinud noormees vastas: “Arvan, et hakkan habet ajama.” Tegelikult oli ta sedavõrd kurnatud, et läks kohe magama. Bob oli nii väsinud, et järgmisel päeval tuli teda lausa jõuga üles raputada, et õigeks ajaks autasustamistseremooniale jõuda.

Tulares oodati pinevusega kümnevõistluse tulemusi. Kui raadiost teatati, et Bob on võitnud, läks väikelinn pööraseks. Vabrikuviled ja tuletõrjesireenid undasid 45 minutit järjest. Ärid sulgesid uksed, spontaanne kolmetunnine autoparaad veeres läbi linna ja üle naabruses oleva osariikidevahelise maantee. Postkontor oli öö läbi avatud, et arvukatel spordisõpradel oleks võimalus omakandipoisile õnnitlustelegrammi saata. Kui Mathias kolm nädalat hiljem koju jõudis, oli ärevus nii suur, et lennuk pidi maandumisega viivitama, sest enne tuli rahvas lennurajalt kõrvaldada.

Eestlastele on jäänud Mathiase võidutulemust silmitsedes siiski okas hinge. Põhjus on selge - kui vaid maailma edetabeli juht Heino Lipp oleks saanud Londonis kaasa teha! Kuulitõukajana tippkarjääri alustanud Lipp püstitas olümpiamängude päevil 1948. aastal Tartus 7584 punktiga NSV Liidu rekordi. Kõik läks väga hästi, väljaarvatud teiba purunemine hüppel.

Kuu aega hiljem Harkovis NSV Liidu meistrivõistlustel alustas Lipp rünnakut juba maailmarekordile. Algus oli küll kehvem kui Tartus, kuid avapäeva lõpetas ta isikliku rekordiga 400 meetris ja oli 9 punktiga plussis. Tulemused: 11,4 – 6.14 – 16.18 (kümnevõistlejate maailma tippmark) – 1.70 – 50,2.

Teine päev algas tormise ilmaga, kus Lipp tõkkejooksus naeliku kaotas ja jala valusaks lõi. Aeg siiski 15,4. Ketast heitis eestlane 47.55, hüppas teivast 3.40, viskas oda 61.96 ja jooksis vaatamata oma hiiglase kasvule 1500 m 4.35,0-ga. Kokku 7780 punkti, mis oli maailma kõigi aegade teine tulemus. Londoni tagajärjed olid selle kõrvalt kui koolipoiste tulemused. Isegi üleliidulise spordikomitee raportis märgiti, et kümnevõistluses läks NSV Liidul mitteosalemise pärast kaduma kuldmedal. Siiski oleks ebaõiglane kanda Harkovis saavutatud punktisumma üle külma ja vesise Londoni tingimustesse.

Mathias oli väärt kergejõustiku kuninga tiitlit. Seda kinnitas ta neli aastat hiljem Helsingi olümpial, kus ta võitis kümnevõistluse juba maailmarekordilise 7887 punktiga. Hõbeda võitnud Milton Campbell (USA) kogus vaid 6975 punkti. Kahe olümpia vahel maailmarekordit uuendanud Mathias ootas Helsingis lõpuks ometi võimalust kohtuda võistlusrajal Lipuga. Kahjuks aga see lootus ei täitunud. Raudteejaamas Nõukogude delegatsioonil vastas käinud (lootuses näha Lippu) Mathias pidi pettuma. “Kus on Lipp?” küsinud jänki.

“Lipp on haige,” vastati talle ja Mathias võistles Helsingis vaid iseendaga. Kahekordne olümpiavõitja Robert Mathias suri 2. septembril 2006. aastal Fresnos.

1948. aasta Londoni olümpiamänge on nimetatud ka ühe naise mängudeks, sest Francina “Fanny” Blankers-Koen, haruldane hollandi mamma, võitis neli kuldmedalit. “Kõik, mida olen teinud, on see, et olen kiiresti jooksnud. Ma ei suuda mõista, miks inimesed selle pärast nii palju kära teevad,” lausus 100 m esimese kulla võitnud kangelanna.

Kui ta pärast olümpiat koju Hollandisse tagasi pöördus, kogunesid tuhanded inimesed Amsterdami tänavate äärde, et tervitada olümpiavõitjat. Fanny sõitis koos abikaasa Jani ja oma kahe lapsega raudteejaamast raekotta lahtises tõllas, mille ette oli rakendatud neli valget hobust. Fanny ei suutnud mõista, miks tavaliselt nii tagasihoidlik hollandlane tema puhul niisugust lärmi teeb, kuna ta enda arvates ei teinud midagi muud kui seda, millega ta lapsest saadik oli harjunud.

Kangelanna lausus: “Isa nõudis, et ma ei kõnniks, kui ma olin veel laps, ma pidin ainult jooksma.” Nüüd tervitas teda üle 200 000 inimese kui erakordset sangarit. Isegi Teise maailmasõja kuulsad väejuhid Eisenhower ja Montgomery polnud saanud sellise vastuvõtu osaliseks, kui nad külastasid Hollandi pealinna. Fanny viidi pidulikult kuningalossi, kus kuninganna Juliana lõi ta rüütliks. Kahe nädala jooksul sai ta üle tuhande õnnitluskirja. Fanny Blankers-Koen sündis 26. aprillil 1918 Utrechtis. Olümpiale hakkas Fanny mõtlema 17-aastaselt, kuid ei suutnud otsustada, millist ala valida. Kuna hollandlastel oli juba palju väljapaistvaid ujujaid, siirdus tütarlaps kergejõustikustaadionile. Tema treeneriks sai endine kolmikhüppaja Jan Blankers. 1936. aastaks oli Fanny juba küllalt tubli, et osaleda Berliini olümpiamängudel. Ta tuli kõrgushüppes kuuendaks ja oli viies Hollandi 4 × 100 m teatejooksunaiskonnas. Fanny lahkus Berliinist kindla otsusega saada olümpiavõitjaks, kuid selle soovi täitumiseni kulus kaksteist pikka aastat. Naiste EM-võistlustel Viinis 1938. aastal pälvis ta pronksmedali nii 100 kui 200 m jooksus. Samal aastal püstitas Fanny oma esimese maailmarekordi, läbides 100 jardi 11,0-ga.

Üksteise järel jäid pidamata 1940. ja 1944. aasta olümpiamängud. Fanny unistus tulla olümpiavõitjaks muutus üha ebareaalsemaks. Ta abiellus Jan Blankersiga. Neil sündis kaks last: 1941. aastal Jan ja 1945. aastal Fanny. Kodune elu meelis Fanny Blankers-Koenile. Londoni olümpiapäevil ütles tema mees uhkusega: “Minu naine on tõeline koduperenaine. Ta valmistab toitu, peseb pesu ja hoolitseb laste eest. Ta õmbleb riideid ja parandab neid.”

Kui suur sõda oli lõppenud, asus Fanny veelgi usinamalt treenima. “Paljude naissportlaste mure on see, et nad ei taha küllalt kõvasti treenida. Seda tuleb teha iga päev,” arvas ta. Ja iga päev, kui ta treenis, võisid Amsterdami elanikud näha lapsevankrit staadionil. Isegi võistluste ajal võis teda tihti näha lapsevankri juures.

Kuigi leidus inimesi, kes arvasid, et 30-aastane kahe lapse ema Fanny Blankers-Koen on oma sportlikud saavutused juba teinud, oli sportlane ise teisel arvamusel. 1946. aasta Oslo EM-ile sõitis ta suure soosikuna. Siiski ei laabunud võistlustel kõik nii, nagu oleks pidanud. Kuigi ta võitis kuldmedali 80 m tõkkejooksus ja teatejooksus, kukkus Fanny 100 m eeljooksus ja ebaõnnestus ka kõrgushüppes, kus sai neljanda koha. Fanny Blankers-Koeni tähetund saabus Londoni olümpiamängudel, kus ta võitis kuldmedali 100 m, 200 m, 80 m tõkkejooksus ja 4 x 100 m teatejooksus. Seejuures jättis ta maailmarekordinaisena trooni vabaks kaugushüppes ja kõrgushüppes.

Võidud tulid erinevalt. Näiteks 80 m tõkkejooksu finaali stardis jäi hollandlanna veidi magama ning jõudis Gardnerile kõrvale alles viiendal tõkkel. Nii ületati lõpujoon kõrvuti ning oodati närviliselt võitja väljakuulutamist. Riietusruumis istudes kuulis Blankers-Koen, et mängitakse Inglise hümni. See ei tähendanud siiski Gardneri võitu, vaid kuninga saabumist staadionile. Pärast filmi läbivaatamist andsid kohtunikud võidu hollandlannale. Sangariteoga sai Blankers-Koen hakkama aga teatejooksus, kus viimast vahetust joostes püüdis kinni nii Austraalia kui Kanada sprinteri ning tõi kuldmedali Hollandi naiskonnale. Neli kuldmedalit ühtedel mängudel, selline medaliküllus on olümpiamängudel naiste kergejõustikus ainulaadne. Abikaasa Jan Blankersi, kes oli Hollandi Kergejõustikuliidu peatreener ja maa meister kolmikhüppes (1931 ja 1933), soovitusel pandi Londonis põhirõhk jooksualadele ja see oli ka õige otsus.

Fanny karjäär võinuks Londonis lõppeda, kuid nii ei juhtunud. Edust tiivustatuna esines ta suurepäraselt 1950. aasta EM-il Brüsselis, kus võitis jälle lühimaajooksud: 100 ja 200 m ning 80 m tõkkejooksu. Optimistlikuna sõitis Fanny Blankers-Koen 1952. aastal Helsingi olümpiamängudele, kuid veremürgitus, seedehäired ja valu jalgades sundisid teda auahnetest plaanidest loobuma. Ta asus vaid 80 m tõkkejooksu starti, kuid komistas kohe teisel tõkkel, komberdas veel mõned sammud ja jäi siis seisma.

Kokku võitis sportlane 12 tiitlivõistluste medalit ning püstitas üheksal kergejõustikualal 12 maailmrekordit. Londoni mängude kangelanna suri 25. jaanuaril 2004. aastal Hoofddorpis.

Olümpiakiirlaskmises oli maailmarekordilise 580 silmaga ülekaalukas võitja ungarlane Károly Takács (1910-1976). Tundus, et Takács teadis juba ette, et võidab. Kui ta võistluse lõppedes andis intervjuud Ungari raadiole, võttis ta paremast põuetaskust valmiskirjutatud võiduraporti ja luges selle paberilt maha. Mõju oli meeliülendav. Siiski, miks ta valmistas varem ette oma võiduraporti?

Vastus kõlas äärmiselt loogiliselt: “Ma ei ole kõnemees ja vihkan uisapäisa tegemist. Armastan korda ja kirjutasin valmis, mida öelda tahtsin. See oli vaja ainult ette lugeda.” Pärast Londoni olümpiamänge esitati kogu maailmas paljudes kohtades küsimus: “Miks ulatas kiirlaskmise olümpiavõitja Takács autasustamispjedestaalil kuldmedali üleandjale vasaku käe?” Õige vastus kõlas: “Seepärast, et sportlasel puudus parem käelaba.” Ka sel kombel sai Károly Takács kuulsaks. Ta oli paremakäeline nagu enamik inimesi ja juba võitnud mitmeid laskevõistlusi, kui käsigranaat viis talt parema käelaba.

Takács oli elukutseline ohvitser, aga ta ei kuulunud kõrgklassi. Teise maailmasõja eelses Ungari ühiskonnas jagati mehed kahte leeri: need, kel oli keskkooli lõputunnistus, teenisid sõjaväes ühe aasta ning said tänu koolitunnistusele kohe pagunid ja aunimetuse; kel küpsustunnistust polnud, võis olla vaid reamees.

Kas Károly Takács jõudis tollal mõne “poolaukraadini”, kuid see on kindel, et paar korda sattus ta kasarmuaresti, kuna söandas ilma loata aukandjatega võistelda. Kahevõitlus oli lubatud vaid kõrgklassile.

Raske õnnetuse järel arvati, et sarnasteks kokkupõrgeteks ei tule enam juhust ja et vigase laskesportlase karjäär ilmselt lõpeb. Kuid kes nii arvas, ei tundnud Takácsit. “Õppisin suhteliselt lühikese aja jooksul laskma vasaku käega. Huvitav on seejuures, et vasakukäelisus andis ka eeliseid: vasaku käega lastes ja parema silmaga sihtides tabasin paremini märklauda,” ütles Takács imetlejaile. Poole aasta pärast oli mees taas Ungari koondises. Nii sündis legend ühekäelisest laskurist.

1952. aasta Helsingi olümpiamängudelt naasis Takács teise kuldmedaliga olümpiakiirlaskmises ja neli aastat hiljem Melbourne’is lõpetas olümpiakarjääri 8. kohaga.

Ratsutamise meeskondlikus kolmevõistluses kuulus 4. koha saanud Šveitsi meeskonda Pierre Musy (1910-1990), kes oli tulnud 1936. aastal Garmisch-Partenkircheni talimängudel olümpiavõitjaks neljasel bobil. Pärast olümpiavõitu valis Musy sõduritee ja võitles rahvusvahelise brigaadi ridades Hispaania kodusõjas. Teisest maailmasõjast võttis vabatahtlikuna osa prantsuse vastupanuliikumises. Pärast sõda esindas Musy oma riiki Londoni olümpiamängudel juba uuel spordialal – ratsutamises.

Londoni olümpia ratsutamisvõistlustel tekitasid oma eduga furoori mehhiklased. Takistussõidus pälvis olümpiavõidu kolonel Humberto Mariles Cortés (1913-1972), mis oli Mehhikole üldse esimeseks kuldmedaliks ja muutis ta kodumaal väga populaarseks. Sõjaväelasena ülendati ta seejärel kindraliks.

Mehhiko hobused, mis startisid rahvusvahelisel areenil esmakordselt 1937. aastal, olid väga hea hüppevõimega ja õpetatud äärmuseni kuulekaks. Mehhiko Ratsaväe Kooli, mis oli ühtlasi riigi ratsaspordiföderatsiooni kool, käsutas samuti olümpiavõitja Humberto Mariles Cortés. Kindral Cortés’i elu lõpp oli traagiline. 14. augustil 1964. aastal toimunud autoavarii järel tekkinud sõneluse ajal tulistas Cortés teise osapoole surnuks ja põgenes USA-sse. Ta tuli siiski varsti tagasi ja talle mõisteti talle 20 aastat vanglakaristust.

Kui 1968. aastal toimusid México olümpiamängud, lubati vangil kui riigi esimesel olümpiavõitjal erandkorras jälgida ratsutamisvõistlusi. Hiljem vabanes kindralipagunid loovutanud Cortés amnestia korras vanglast ja asus tööle turismi alal. 1972. aasta novembris võeti ta kinni Prantsusmaa võimude poolt, süüdistatuna heroiiniga hangeldamises. Kaks nädalat hiljem suri 59-aastane olümpiavõitja ühes Pariisi vanglas südameinfarkti.

Aerutamise 1000 m kahesel kanuul võidutses Tšehhoslovakkia paat Jan Brzak-Felix ja Bohumil Kudrna. Tähelepanuväärse saavutusega sai nii hakkama Jan Brzak-Felix (1912-1988), kes osutus esimeseks sportlaseks, kel õnnestus tulla individuaalalal olümpiavõitjaks nii enne kui pärast Teist maailmasõda. Kui Berliinis 1936 oli tema paariliseks Vladimir Syrovotka, siis Londonis Bohumil Kudrna. 1955. aastal tekitas 43-aastane Brzak uuesti elevust, kui sooritas koos 46-aastase Bohuslav Karlikuga (kellega koos oli 1938 tulnud maailmameistriks) 118 miili pikkuse aerutamismaratoni Ceske Budejovicest Prahasse, läbides vahemaa 20 tunniga.

Tähelepanuväärne oli Londoni mängudel Tšehhoslovakkia naiskonna võit võimlemise võistkondlikus mitmevõistluses, kus nad said kuldmedali dramaatilises olukorras. Varsti pärast seda, kui nende võistkond jõudis Londonisse, haigestus Tšehhoslovakkia võimlemisnaiskonna 22-aastane liige Eliska Misàkovà, keda tabas kopsukramp. Mõne päeva pärast suri ta lastehalvatuse tagajärjel Londoni haiglas.

Tšehhoslovakkia naiskond, kuhu kuulus ka Eliska vanem õde Miloslava Misàkovà, suutis end raskes olukorras siiski kokku võtta ja saavutas esikoha. Kui autasustamisel heisati Tšehhoslovakkia lipp, siis ümbritses seda must lint. ROK autasustas Eliska Misàkovàt kuldmedaliga postuumselt.

Meeste vettehüpete hoolauahüpetes võitis hõbemedali ameeriklane Miller Anderson (1922-1965), kellele see võistlus oli tõeliseks come back’iks. Teises maailmasõjas oli Anderson USA armee lendur, kelle sakslased läänerindel tema 112. lahingulennul alla tulistasid. Lennukisaba lõikas Andersoni vasaku jala peaaegu otsast. Mees sattus sakslaste kätte vangi ja veetis haiglas rohkem kui kuu. Kui ameeriklased ta lõpuks vabastasid, tehti jalale uus operatsioon, pannes sinna sisse hõbedased plaadid.

Sportima hakkas Anderson uuesti pärast nelja-aastast pausi 1944. aastal ning jõudis neli aastat hiljem olümpiamedalini. Anderson suri 42-aastaselt südameinfarkti.

Noorelt suri ka kulla võitnud Bruce Harlan (1926-1959), olles vaid 33-aastane. 21. juunil 1959 Fairfieldis toimunud demonstratsioonesinemisel aitas ta üleval tornis teisi hüppajaid ja kukkus 27 jala kõrguselt surnuks.

Sõjajärgse Londoni kehvas seisukorras spordiareenid avaldasid kõige suuremat mõju jalgratturitele. Jalgratturite 194,63 km pikkune maanteesõit toimus Windsor Park’is 11,5 km pikkusel ringil, mida tuli läbida seitseteist korda. Kui varem olid pargiteed asfalteeritud ja tasased, siis nüüd nägi rada välja nagu kuumaastik.

Nii püstitati omamoodi uus olümpiarekord, kus 98-st osalenud sportlasest suutsid rattakummi purunemist vältida vaid seitse ratturit.

Sõjasüüdlasi (Saksamaa ja Jaapan) olümpiale ei kutsutud. Kuid võimatu oli spordiväljal osaleda ka neil sportlastel, kes vahepealsete aastatega olid kaotanud kodumaa, kelle nimel võistelda. Nii sündis protestiolümpia idee. Augusti alguspäevadel 1948 kogunesid baltlased ja ida - eurooplased Nürnbergi oma protestiolümpiale. Osalesid need, kes asusid veel Saksamaal põgenikelaagrites.

Nürnbergi protestiolümpial startisid eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, ungarlased, tšehhid, slovakid, jugoslaavlased, ukrainlased jmt. väiksemate rahvusgruppide esindajad. Protestimängud leidsid küllaltki laialdast tähelepanu Euroopa ajakirjanduses. Uudiseid edastasid mängudest Šveitsi, Austria, Prantsusmaa, Saksamaa jt. riikide väljaanded ning isegi uudisteagentuur Reuter.

Mängude avadefilee ja kergejõustikuvõistlused toimusid Nürnbergi suurel kergejõustikustaadionil ligi 10 000 pealtvaataja kaasaelamisel. See oli endine Adolf Hitleri staadion, mis nüüd kuulus USA sõjaväelastele. Eesti rahvuslippu kandis mängude avatseremoonial kuulitõukaja August Maalstein. Talle sekundeerisid noored naissportlased Ülle Lipping ja Eve Einer. Eestlaste kolonni ees sammus aga ujuja Julius Kangur. Peaalal kergejõustikus kuulus Eesti meessportlastele mängude üldvõit 86 punktiga. Järgnesid Läti 82, Leedu 79, Ukraina 23, Ungari 21, Poola 14 ja Jugoslaavia 3 punktiga. Protestiolümpia ainsa kergejõustikukulla tõi Eestile aga Lembit Järver teivashüppes 3.40-ga. Ühe kulla (kaugushüppes) ja kaks pronksmedalit võitis olümpialt leedulane Valdas Adamicius – Adamkus, hilisem Leedu president.

Saksamaal leidis augustis 1948 aset veel teinegi protestiolümpia. See toimus Hamburgis ja märksa tagasihoidlikumas mastaabis. 1200 elanikuga Zoo põgenikelaagris osalesid protestiolümpial kuus rahvust. Üldvõit kuulus 149 punktiga Eestile, kellele järgnesid Läti (kõige suurem rahvusgrupp) 123, Leedu 72, Poola 64, Tšehhi 46 ja Ukraina 6 punktiga. Mängude kavas olid lauatennis, ujumine, võrkpall ja mõned kergejõustikualad. Kui Nürnbergis võisteldi korralikul staadionil rohkearvulise publiku ees, siis Hamburgis kasutati jooksurajana pikemaid ja laiemaid barakkidevahelisi teid. Iga ala kolme paremat autasustati auhindadega.

Eesti võistkonna edu pandiks olid vennad Valter ja Verner Yllöd. Neist Valter Yllö tõi üksinda Eesti koondisele 48 punkti. Noormees võitis kolm esikohta ujumises ja kaks kergejõustikus (100 ja 400 m jooksus). Verner Yllö oli võidukas kaugushüppes. Vennad aitasid Eestile kindlustada esikoha ka võrkpalliturniiril. Eesti sõjapõgenikud võitsid kindla esikoha teateujumises ja suur - rootsi ning 10 x 50 m teatejooksus. Olümpia parimate sportlaste eriauhinnad kuulusid meestest eesti üliõpilasele Valter Yllöle ja naistest leedulannale Melute Indrikaitytele.