Olümpia kergejõustikuvõistluste suursoosik oli Los Angeleses üks ja ainus – Frederick Carlton “Carl” Lewis. 1. juulil 1961. aastal Birminghamis Alabama osariigis kahe kergejõustikutreeneri kolmanda pojana sündinud Carl kasvas üles Willingboros New Jerseys, kus tema isa Bill oli kehalise kasvatuse õpetaja. Carlil oli kaks vanemat venda, Cleve ja Mack ning õde Carol. Tema ema, neiupõlvenimega Evelyn Lawler, oli endine kergejõustiklane, kelle parimaks saavutuseks oli kuues koht 1951. a Pan-Ameerika mängudel 80 m tõkkejooksus. Isa Bill oli aga omal ajal hea sprinter ja kaugushüppaja. Vanem vend Cleve oli esimene mustanahaline atleet, kellega New Yorgi Cosmose jalgpalliklubi sõlmis profilepingu. Carol Lewis käis ema jälgedes ja oli maa parimaid kaugushüppajaid, kes kaks korda parandas ka USA rekordit (1985. a 7.01 ja 7.04). Los Angelese OM-il lõpetas ta kaugushüppes 9. kohaga, võitis aga pronksmedali 1983. a MM-il.

Oma vanuse kohta väike ja uje Carl hakkas 15-aastaselt kiiresti kasvama ning plahvatuslikult paranesid ka tema tulemused. Eriti tubli oli ta kaugushüppes. 15-aastaselt saavutas ta 7.26, 16-aastaselt 7.85 ja 17-sena jõudis Jesse Owensi omaaegsete maagiliste rekordinumbriteni – 8.13.

Noore Carli esimene suurem rahvusvaheline võistlus toimus 1979. a Pan-Ameerika mängudel, kus ta sai kaugushüppes kolmanda koha. 1981. aastal tegi Lewis aga ajalugu, kui võitis 100 m jooksu ja kaugushüppe nii NCAA (ülikoolide) kui ka USA meistrivõistlustel. Sama oli varem suutnud vaid legendaarne Owens.

Lewise esimene suur tähetund saabus 1983. aastal. Kõigepealt võitis ta juunis USA esivõistlustel 100 ja 200 m jooksu ning kaugushüppe. See oli saavutus, millega sai viimati hakkama Malcolm Ford 1886. aastal. Kaks kuud hiljem riputati Carli kaela kolm kuldmedalit Helsingis peetud I kergejõustiku MM-il. Pärast seda oli Big Carl üks suuremaid võitjasoosikuid ka olümpial. Ambitsioonikas mees kavatses võita koguni neli kuldmedalit ning tõusta Alwin Kraenzleini, Jesse Owensi ja Fanny Blankers-Koeni kõrvale, kes varem olid saavutanud ühtedel mängudel neli kuldmedalit.

Esimeseks sammuks teel nelja kuldmedali poole Los Angeleses oli 100 m jooks, mille kohta Carl sõnas hiljem: “Seda ala kartsin kõige rohkem.” Lewis näitas end juba vahejooksus, kui saavutas aja 10,04 ning võitis vastutuules 10,14-ga ka oma poolfinaali. Finaal kujutas endast justkui USA–Suurbritannia–Kanada kolmikmatši. Kuid Lewis asus liidriks 60 m läbimise järel ja finišeeris kindlalt esimesena. Võiduaeg 9,99 oli maailma kõigi aegade seitsmes tulemus.

Kaugushüppes, kus Lewis saavutas kohe esimesel katsel olümpiavõidu toonud tulemuse 8.54, tuli teine kuld. Olles võidus kindel, loobus ta seejärel pingutamast – astus teise katse üle ega hüpanud siis publiku pettumuseks enam üldse. Carl tahtis sel moel jõudu säästa samal päeval peetavateks 200 m vahejooksudeks. “Tundsin end teise hüppe ajal veidi kangena, ei tahtnud riskeerida, sest teisigi alasid oli ees ootamas. Tahtsin vaid kulda, mitte Beamoni maailmarekordit,” lausus Carl hiljem. Küll jätkus Lewisel energiat ülearu pikaks veninud triumfijooksuks ümber staadioni. Rahvas oli aga maksnud ja tahtis näha kõiki kuut hüpet. “See on sama, kui oleksin andnud 50 dollarit selleks, et kuulda Frank Sinatralt vaid ühte laulu,” ironiseeris New York Times.

200 m jooksus saavutasid ameeriklased, kannustatuna kodupubliku tormilisest kaasaelamisest, kolmikvõidu. Carl Lewis saavutas 0,9 m/s puhuvas vastutuules võiduajaks kõrgeklassilise 19,80 ja kolmas kuld oli võidetud.

Ning lõpetuseks oli Carl ankrumees 4 x 100 m teatejooksus maailmarekordi 37,83 püstitanud USA nelikus (Sam Graddy, Ron Brown, Calvin Smith, Carl Lewis).

See oli ka kergejõustikuvõistluste ainus maailmarekord. Neljakordne olümpiavõitja Carl Lewis läbis ankrumehena viimased 100 meetrit lendstardist 8,94-ga.

Vettehüpetes kahekordseks olümpiavõitjaks tõusnud Gregory Louganise (USA) elutee oli kulgenud tippu üle kivide-kändude. Varsti pärast Gregory sündi 19. jaanuaril 1960 andsid tema lapseohtu vanemad (15-aastased, ema rootslanna ja isa pärit Samoa saartelt) väikese imiku kasulapseks El Cajunis Californias elavale abielupaarile – tuunikalakaupmees Peter Louganisele ja tema kaasale Francesele. Nagu mitmed teisedki tulevased olümpiavõitjad, pidi Greg taluma ränka lapsepõlve. Uus isa oli alkohoolik ja peksis last sageli. Põlatuna oma klassikaaslaste poolt El Cajunis, hüüti teda “tubakaks”, sest ta oli armetu lugeja, “neegriks”, sest tal oli tume ihunahk ja “plikaks”, sest ta tegeles tantsimise ja akrobaatikaga.

Keegi ei aimanud, et poisil oli düsleksia, haigus, mis teeb lugemise raskeks. Nagu paljud düsleksikud, pidi ka Louganis taluma kriitikat õpetajatelt ja sõpradelt, kes tema haigusest midagi ei teadnud. 12-aastaselt sooritas Greg paadunud ja masendunud narkomaanina enesetapukatse. “Pärast seda olin veel vihasem ja mind valdas depressioon, sest ei näinud mingit väljapääsu. Hoidsin koolis viskipudelit lauasahtlis,” tunnistas ta aastaid hiljem. Kui ta oli 13-aastane, leidsid kasuvanemad tema toast marihuaanat ja andsid poisi võimude kätte.

Louganise päästis nendest karmidest oludest pagemine vettehüpete maailma. Pärast pihtimist, et ta on alkohoolik, lõpetas Greg joomise ning sai endale treeneriks kuulsa korealase Sammy Lee, kahekordse olümpiavõitja, kes arstina teadis, kuidas halbadest harjumustest jagu saada. 16-aastaselt oli Louganis juba nii hea, et kvalifitseerus Montréali OM-ile, kust naasis hõbemedaliga. Teda peeti kindlaks kuldmedalivõitjaks 1980. a olümpial, kuid ta ei saanud neist osa võtta USA boikoti tõttu. Selle puudujäägi hüvitas ta 1982. a MM-il.

Louganis oli aktiivne ka California ülikooli elus, esinedes näidendites ja tantsuprogrammis, klassikaline ballett kaasa arvatud. “Mul oli seal sõpru, kes vaevalt teadsid, et olen vettehüppaja,” ütles ta.

Siiski olid vettehüpped Louganisele tol ajal kõige tähtsamad. “Bassein on minu pühamu,” ütles ta tihti. Los Angelese OM-il sai ta kuulsaks sellega, et oli esimene meessoost vettehüppaja pärast 1928. aastat, kes võitis mõlemad alad. Tema mõlema ala punktisummad olid pretsedenditud, küündides hoolaualt 751,41 ja tornist 710,91ni. Seni polnud teised sportlased suutnud ületada 700 punkti piirigi. Louganise 92 punkti suurune võit hoolauahüpetes hõbemedaliomaniku ees on tänini omamoodi olümpiarekordiks. Kuigi Greg otsustas pärast Los Angelese OM-i spordist tagasi tõmbuda, jätkas ta siiski ja ajavahemikus 1982-1987 saavutas veel 19 rahvusvahelist võitu.

Ameerika poolraskekaallane Evander Holyfield alistas poksiringis kõik kolm esimest vastast ning oli valmis nokauteerima ka neljandat, kui juhtus ebatavaline lugu. Mõni sekund enne esimese raundi lõppu poolfinaalmatšis Kevin Barryga põrutas Holyfield vastasele parema haagi ribidesse ja jätkas kohe vasakhaagiga, mis viis Barry põrandale. Ringikohtunik Gligorije Novičić Jugoslaaviast suunas Holyfieldi vastasnurka, luges Barry välja, pöördus siis ameeriklase poole ja diskvalifitseeris ta selle eest, et too oli andnud vasakhaagi pärast seda, kui ta oli hüüdnud “Stop!”. Hilisem videolindi läbivaatus kinnitas löögi hilinemist, kuid näitas ka, et Barry ja Holyfield olid enne seda vahetanud kumbki neli hilist lööki. Kui otsus välja kuulutati, pöördus Barry Holyfieldi poole ja ütles: “Sina võitsid kohtumise ausalt ja selgelt.” Seejärel haaras ta ameeriklase käe ja tõstis selle üles.

Publik sattus raevu ning jugoslaavlase aadressil sadas sõimu ja põlgust. Tuli kohale kutsuda politsei, et Novičić ringist ära eskortida. Jugoslaavlane pidi plaani järgi olema kolm päeva hiljem ka ühe finaali kohtunikuks, kuid vabastati sellest kohustusest julgeolekukaalutlusel. Vahejuhtumi tegi veelgi pöörasemaks asjaolu, et amatöörpoksis kehtis reegel, mille kohaselt nokautilöödud Barry ei tohtinud võistelda enne 28 päeva. See aga tähendas, et kuldmedal kuulus vahejuhtumi tõttu ilma matšita teise poolfinaali võitjale Anton Josipovićile, kes oli kohtunik Novičići kaasmaalane. Autasustamisel sai bosnialane Josipović kuulda publiku pikka vilekontserti. Kuid pärast Jugoslaavia hümni mängimist tuli ta kõrgemalt astmelt alla ja tiris sinna üllatunud Holyfieldi.

Kuigi Evander Holyfield jäi ilma olümpiakullast, saavutas ta suurt kuulsust profiringis, tõustes viis korda (1990-1992, 1993-1994, 1996-1997, 1997-1999, 2000-2001) WBA raskekaalu maailmameistriks.

Rahvusvahelistel võistlustel jagatakse tõstjad vastavalt tugevusele kahte gruppi. Pärastlõunal võistlevad nõrgemate tulemustega tõstjad B-grupis ja õhtul võistlevad tugevamad medalite pärast A-grupis. Los Angeleses osutus kehakaalu kuni 100 kg B-grupis kõige tugevamaks 31-aastane soomlane Pekka Niemi. Kuna seni polnud veel ükski B-grupi tõstja rahvusvahelistel võistlustel medalit saanud, ei läinud Niemi õhtuseid võistlusi vaatamagi, vaid jälgis Memorial Coliseumil hoopis kergejõustikusündmusi. Ta mängis parajasti arvutil, kui üks Saksa TV-reporter ütles: “Vaatame järele, mitmendale kohale sa kokkuvõttes jäid.” Kuvarile ilmus uudis, et Niemi oli lõpetanud kolmandana.

Vahepeal lükati Loyola-Marymouthi ülikooli tõstmissaalis medalitseremoonia edasi, sest kohtunikud otsisid tulutult Niemit või kedagi teist Soome delegatsioonist. Viimaks korraldasid nad autasustamise ilma pronksmedaliomanikuta. Kui Niemi helistas koju, et head uudist jagada, kuulis ta, et perekond oli televisioonist saanud tema edust teada juba tükk aega enne medalivõitjat ennast. Järgmisel päeval sai Niemi oma medali kätte spetsiaalsel tseremoonial, mille järel tal tuli jagada mitusada autogrammi.

Aastatel 1977–1987 võitis 400 m tõkkejooksu suverääne valitseja Edwin Moses 122 järjestikust võistlust (neist 107 finaali) ja parandas neli korda maailmarekordit. 31. augustil 1983 jäi Mosesel 47 sekundi piiri alistamisest jäänud napilt puudu. Koblenzis peetud võistlustel saavutatud aeg 47,02 oli siiski fantastiline, mille suutis alles üheksa aastat hiljem Barcelona OM-il lüüa Kevin Young.

Moses, kes viimast korda oli kaotanud 26. augustil 1977 Berliinis Harald Schmidile, oli pälvinud nii Jesse Owensi (1981) kui James Sullivani (1983) auhinna. Pärast seda kaotust võitis ta kuni Los Angelese olümpiani järjest 102 võistlust. Ta oli alistanud 48 sekundi piiri 32 korral. Seda olid suutnud veel vaid korra John Akii-Bua ja Andre Phillips ning kolm korda Schmid. Moses oli võitnud kolm korda maailma karika (1977, 1979, 1981) ja 1983. a MM-võistlused. Los Angelese Memorial Coliseumil võitis ta suveräänselt oma teise olümpiakulla.

1976. a Montréalis lõpetas Haiiti jooksja Dieudonne Lamothe 5000 m eeljooksu olümpiaajaloo kõige aeglasema tulemusega. Los Angeleses tegi sama mees kaasa maratonis ja oli taas viimane (78.), kes finišijoone ületas. Pärast Haiiti diktaatori Baby Doc Duvalier’ kukutamist kirjutati, et Haiiti ametimehed olid ähvardanud Lamothe tappa, kui ta jooksu ei lõpeta. Ta jooksis lõpuni, finišeerides isegi normaalse ajaga 2:52.18. Lamothe sellega aga veel ei piirdunud ja neli aastat hiljem Souli olümpial lõpetas maratoni juba 20. koha ja suurepärase aja 2:16.15-ga.

Sõudmises roolijaga kahepaadil pronksmedali võitnud USA paadi roolimeheks oli 145 cm pikkune ja 47 kg kaaluv 32-aastane Doug Herland. Herland oli sündinud murdunud puusaluude, ribide ja rangluudega – see oli osteogenesis imperfecta – hapraluutõve tagajärg. Ta murdis luid elu esimese kaheksa aasta jooksul kaks korda aastas.

Herland avastas sõudmise Pacific Lutheran Universitys Tacomas, kus taotles teaduslikku kraadi sotsiaalpsühholoogias. Ta jätkas oma karjääri sotsiaaltöö alal, andis juriidilist nõu, abistas vaimselt maha jäänud lapsi ning asutas Michiganis puuetega inimeste sõudemeeskonna.

Los Angelese tõstmisvõistlustelt puudusid kõikide kehakaalude maailmameistrid, viimaste MM-võistluste 30 medaliomanikust jäi kõrvale 29 ning maailma 100 parimast tõstjast pidid koju jääma koguni 94 sportlast. USA spordistatistik Herb Glossbrenner sõnas olümpiamängude järel: “Need olid vaid suured B-kategooria tõstmisvõistlused.”

Edukaim riik oli Hiina, kes saavutas neli olümpiavõitu. Sotsialismimaade sportlaste puudumisel tõusis kuld- ja hõbemedaliga suureks tõstmismaaks ootamatult ka Austraalia. Svaasimaa tõstja Paul Hoffman reisis läbi pool maailma, et jõuda Los Angelese OM-ile. Saabudes sai mees aga pettumuse osaliseks, sest tema maa spordiliit oli võlgu Rahvusvahelisele Tõstmisföderatsioonile, kes võlgades sportlasi võistlema ei lubanud. “Pole minul raha ega ole ka Svaasimaa tõstmisliidul. Olümpiaideaale enam ei eksisteeri,” kahetses 28-aastane laoametnik Mbabanest.

Vaatamata tugevdatud turvameetmetele toimus 3000 m takistusjooksu finaali ajal ka üks erakordne sündmus. California noormees Llewelyn Thomas Phelan, kes oli end riietanud numbriga spordisärki ja hoidis käes lippu tekstiga “Rahu maailmale! Olgem üks pere!”, tormas pärast esimest ringi pealtvaatajate hulgast rajale. Nii jooksis ta võistlejate kannul ligi 100 meetrit, enne kui turvamehed ta kinni suutsid nabida. See oli keeruline ülesanne, sest võistlejaid ei tohtinud segada. Brian Diemer tunnistas hiljem: “Tommy Ekblom, Henry Marsh ja mina nägime teda esimestena ja ehmatasime kõvasti, sest mõtlesime, et ta tahab meile kallale tungida. Igatahes häiris ta meid tublisti.”

1977. aasta oktoobris kaotas judoka Yasuhiro Yamashita kohtuniku otsuse põhjal Jaapani üliõpilasmeistrivõistluste finaalis. Raevununa, et ei võidelnud “nagu sõjamees”, tõotas ta, et ei luba enam kunagi sellisel veal korduda. Järgmise seitsme aasta jooksul ei saanudki Yamashita ainsatki kaotust, kaasa arvatud 194 matši rahvusvahelisel tasemel. Selles kaotusteta võistluste seerias – vaid viis matši polnud lõppenud ipponiga – on ka neli maailmameistritiitlit. 1981 sai temast judoajaloo esimene kahe kaalukategooria võitja samal MM-il.

Kuid üks auhind oli ikka veel võitmata – olümpia kuldmedal, sest Jaapan ühines 1980. a Moskva OM-i vastase boikotiga. Los Angeleses jõudis aga Yamashita vaatamata vigastusele ka olümpiavõiduni. Seejuures oli ta jalg nii läbi, et finaalivastane Rashwan pidi teda aitama autasustamisel pjedestaalile tõusta.

Ajavahemikul 1977. kuni 1985. a aprillini saavutas Yamashita 203 järjestikust võitu. Ta tuli Jaapani meistriks 9 korda (1977–1985). 2003 sai Tokyo ülikooli professor Yamashita rahvusvahelise judoföderatsiooni IJF teadusnõukogu direktoriks. Kirjutanud judost raamatud “Osoto-gari” (1991) ja “Fighting Spirit of Judo” (1993).

Sotsialismimaade sportlaste puudumisel jäid eriti kesiseks tulemused vasaraheites.

Los Angeleses oodati kogenud sakslase Karl-Hans Riehmi võitu, kelle paremad päevad olid olnud siiski Moskva OM-i päevil. Kuid üllatusvõitjaks osutus soomlane Juha Tiainen, kes oli olümpia-aastal heitnud Soome rekordiks 81.52. Olümpiaringis heitis soomlane kolmandal katsel võiduks piisava 78.08.

Soome oli saanud vasaraheites esimese olümpiamedali 52 aastat tagasi Los Angeleses, kui hõbemedali võitis Ville Pörhölä. “See võistlus ei selgitanud muidugi, kes on maailma parim vasaramees, kuid see pole minu süü. Kuldmedal on alati kuldmedal,” sõnas soomlane võidu järel.

Lappeenrantast pärit Juha Tiainen (5.12.1955–28.04.2003) tuli 1977–1990 kuus korda Soome meistriks. Tema püstitatud Soome rekordi 81.52 ületas alles 2002. a Olli-Pekka Karjalainen. Moskva OM-il oli ta jäänud kümnendaks, Soulis ei pääsenud kvalifikatsioonivõistluselt kaugemale, Helsingi MM-il oli üheksas. Vaid 48-aastaseks elanud olümpiavõitja oli ametilt politseinik, kuid pärast võistlusspordist loobumist töötas Soome vasaraheitjate juhendajana.

Kreeka-rooma maadluse sulgkaalus (-57 kg) võitis kuldmedali Saksa FV-d esindanud Itaalia päritolu 27-aastane Pasquale Passarelli. Võidetud kullast jäi maadlejale aga väheseks, sest kaks aastat hiljem ründas ta koos oma venna Tomasso ja äiapapa Josef Buschiga raha vedanud postiautot. Olümpiavõitjale mõisteti 20 kuud vanglakaristust. Hiljem töötas kuus korda Saksa FV meistriks tulnud Passarelli maadlustreenerina.

Šoti ja Nigeeria juurtega kümnevõistlejast Francis Morgan “Daley” Thompsonist sai Los Angeleses teine sportlane, kes tuli kümnevõistluses kahekordseks olümpiavõitjaks. Kuid ta oli maailmas esimene kergejõustiklane, kes individuaalalal tuli võitjaks nii olümpiamängudel (1980, 1984), EM- (1982, 1986) ja MM-võistlustel (1983) kui ka Briti Ühenduse mängudel (1978, 1982, 1986). Thompson oli võistelnud juba Montréali OM-il, kusjuures alustas kümnevõistlust 17-aastaselt ja lõpetas 18-aastasena 7434 punkti ja 18. kohaga. Thompson tegi kaasa ka 1988 Soulis, kus platseerus neljandaks.

NSV Liidu viievõistleja Boriss Oništšenko rabas paljusid spordisõpru pettusega 1976. a Montréalis. Los Angeleses käis tema jälgedes Rootsi viievõistleja Roderick Martin, kes hävitas oma teoga ka Rootsi meeskonna medalilootused.

Laskmisvõistlustel märkas kohtunik, et Martin tulistas 3 sekundi jooksul kaks lasku. Kui märklaud ilmus esimest korda, magas rootslane selle maha ega jõudnud tulistada. Ta otsustas oma eksimuse parandada ja laskis järgmisel korral kaks lasku, et saavutada viis tabamust viiest. Martin uskus, et keegi seda ei märka. Martin sai kokku 189 silma, kuid tulemus tühistati.

Kehakaalus kuni 48 kg poksi olümpiavõitjaks tulnud Paul Gonzalese kodu asus Los Angelese võistluspaigast Sports Arenast vaid 4 miili kaugusel, kuid tee, mida ta olümpiapjedestaalile jõudmiseks läbis, osutus pikaks ja konarlikuks. Kasvanud üles paigas, mida ta nimetas “getode getoks”, nägi 7 aastane Paul oma isa lahkumas, jättes ema õlule kaheksa lapse kasvatamise. 9-aastaselt oli poiss ühinenud Primera Flatsiga, ühega selle piirkonna peamisest noorukitekambast. Kord seikles 12-aastaseks saanud Paul kambajõmmidega väljas ja nad parkisid oma auto maa-alale, mida kontrollis rivaalitsev jõuk. Tulistati läbi auto akende ja Gonzales sai põsest haavata. Järgides kohalikku protseduuri, pesi ta nägu kõrval asuva pargi tiigis ning laskis nõol pintsetiga kõrvaldada klaasipuru ja tulistamise jäljed.

15-aastaselt arreteeriti Gonzales mõrvas süüdistatuna. Õnneks oli tal aga täielik alibi – ta poksis sel ajal ja tema treener oli politseinik. See politseinik, Al Stankie, oli kutsunud Pauli poksis kätt proovima pärast seda, kui oli näinud noorukit tänavakakluses. Esialgu ronis Gonzales võimlasse tagumise akna kaudu, kuna see asus politseijaoskonna hoones ja ta ei tahtnud, et tema kambakaaslased peaksid teda nuhiks.

Paul suhtus poksi üha tõsisemalt ja sõbrad hakkasid teda pilkama, sest ta jättis joomise, läks õhtuti varakult koju ja tõusis hommikul kell viis, et jooksma minna. Gonzales hakkas poksiringis üha suuremat edu saavutama. Kui Paul oli 17-aastane, jäi tal 11 kuud treeninguid vahele, sest kirurg pidi eemaldama luukillu vasakust käest.

Los Angelese poksiturniiril küttis Gonzales üles kohaliku entusiastliku publiku, kuulutades iga kord ringi tulles, et võitleb oma kodulinna oponentide vastu. Ta võitis oma finaalmatši üksnes ringi ilmumisega, sest vastane Salvatore Todisco oli eelmises kohtumises vigastanud pöialt. Ega Gonzaleski polnud enam eriti võitlusvõimeline, kuna oli vigastanud paremat kätt, mida pärast olümpiat tuli opereerida. Gonzalese poks oli siiski nii efektne ja kaunis, et ta tunnistati ka olümpiaturniiri parimaks tehnikapoksijaks ning pälvis Val Barkeri karika.

Ameeriklanna Valerie Brisco-Hooks võitis Memorial Coliseumil 400 meetris 48,83-ga esimese oma kolmest kuldmedalist. Sellest kiiremini olid varem jooksnud üksnes tšehhitarid Jarmila Kratochvilová ja Tatjána Kocembová ning Saksa DV veerandmailer Marita Koch.

Olümpiastaadionist vaid 3 miili kaugusel oli 12 aastat varem maha lastud Valerie vanem vend, kes kooliõuel treenides sörkjooksu tegi. Õde vandus venna mälestuse nimel tulla olümpiavõitjaks ja selle lubaduse täitis ta nüüd kuhjaga. Brisco-Hooks võitis Los Angeleses kolm kulda: 200 m, 400 m ja 4 x 400 m. Temast sai esimene naisjooksja, kes võitis ühel olümpial nii 200 kui 400 m jooksu.

Esmakordselt olümpiakavas olnud naiste 400 m tõkkejooksus võitis Marokole läbi aegade esimese kulla Nawal el-Moutawakili. Viimase nimi tähendab araabia keeles võitjat ja Allahit uskujat. 20-aastane jooksja oli oma nime vääriline, sest temast sai esimene araablannast olümpiavõitja. USAs Iowa ülikoolis õppinud el-Moutawakil rääkis pressikonverentsil pisarsilmil: “Teadsin, et minu maa loodab mult kuldmedalit, kuid mõtlesin ka Aafrika ja islamimaade naistele. Loodan, et minu võit kannustab neid tegelema spordiga. Kiidan kõige eest oma isa Muhammedi, kes tahtis, et minust saaks tšempion, algul klubitasemel, siis Aafrikas ja lõpuks kogu maailmas. Isa suri veebruaris, kuid tunnen, et ta rõõmustab koos minuga.”

Olümpiavõidu üle rõõmustas ka Maroko kuningas, kes käskis kõigile 8. augustil 1984 Marokos sündinud tütarlastele panna olümpiavõitja auks tema nimi. 1995 sai Nawal el-Moutawakil IAAF-i Nõukogu liikmeks ja 1998 võeti ROK-i liikmeks. 2006. a Torino talimängude avatseremoonial oli marokolanna üks kaheksast olümpialipu staadionile toojast.

Ülekaalukalt olümpiavõitjaks tulnud USA korvpallimeeskonda kuulus ka mitmeid hilisemaid NBA tähti: Patrick Ewing, Michael Jordan, Chris Mullin, Sam Perkins jt. Jänkid olid olümpiaturniiril edukamad kõigis valdkondades: lauapallide hankimises (Wayman Tisdale), resultatiivsuses (Michael Jordan, keskmiselt 17,1 punkti mängus), “kulbipanemises” (Patrick Ewing, 18), resultatiivsete söötude osas (Leon Wood, 63) ja vaheltlõigetes (Alvin Robertson, 17).

USA alistas oma vastased keskmiselt 32-punktise vahega. Sellest hoolimata saatis mängijate esinemist pidevalt rahulolematu treeneri Bobby Knighti sõim ja kärkimine. Polnud ime, et Jordan pidas olümpia ettevalmistusperioodi “piinamiseks”, Ewing soovis vaid koju saada, et natuke rahus puhata ning Tisdale oli õnnelik mitte olümpiavõidu, vaid selle üle, et turniir lõpuks läbi oli.

Veel oktoobris 1982 näis USA raskekaalumaadleja Jeff Blatnick olevat kõige ebatõenäolisem olümpiakulla kandidaat. Kuigi Blatnick oli kvalifitseerunud 1980. a olümpiameeskonda, mida Moskvasse ei lubatud, ei peetud teda enne Los Angelese OM-i USAs enam number üheks. Põhjuseks tervis.

Maikuus oli ta märganud väikesi muhukesi oma kaelal. Juulis diagnoositi tal Hodgkini tõbi – lümfisõlmede vähk. Augustis opereeriti tal põrn ja pimesool, oktoobris alustati kiiritusteraapiat. Kuid Blatnick ei olnud käegalööja. Vend Davidi mälestuseks, kes sai surma 1977. a mootorrattaõnnetuses, asus Blatnick treenima peaaegu kohe, hoolimata arstide hoiatustest. 1984. a USA olümpiakatsevõistlustel võitis ta finaalis 177 kg kaaluva favoriidi Pete Lee.

Blatnick tuli olümpiaturniirile tundmatu medalinõudlejana, kuid oma esimeses kohtumises sai jagu kuldmedali peapretendendiks peetud Refik Memiševićist, kes diskvalifitseeriti passiivsuse eest. Teises matšis jäi Jeff 3:4 alla kreeklasele Panaiotis Pikilidisele. Pole eriti tõenäoline, et kaotanu veel finaali jõuab. Aga järgmisel päeval võitis Memišević Pikilidist ja Blatnick alistas rumeenlase Dolipschi ning oligi finaalis. Vastaseks tuli Rootsi kuulsus Tomas Johansson.

Enne otsustavat võistlust nägi Blatnick tribüünil vanemaid ja läks nende juurde. “See on juba nii lähedal, Jeff, nii lähedal,” ütles isa Carl, “rootslane on suur, kuid sa oled jõudnud juba nii kaugele, et ei tohi lasta end veel nüüd peatada.” Ja ema Angela sosistas kõrva: “Davidi eest, Jeffrey, Davidi eest!”

Finaalmatš oli tihe ja karm. Pärast nelja minutit polnud kumbki maadleja suutnud teha ühtegi võtet, kuid ameeriklast oli hoiatatud kaks korda, Johanssoni ainult korra. Kui jäänud oli veel 64 sekundit, tõmbas Blatnick rootslase matile ja sai punkti. Publiku järjest paisuva kisa saatel teenis Jeff 38 sekundit hiljem taas punkti. Pealtvaatajad lugesid kõva häälega viimaseid sekundeid ja lõpukongi kõlades oli areen täis ülevaid tundeid. Blatnick langes põlvili, lõi risti ette, pani käed palveks kokku ja vaatas üles. Ja siis, esimest korda pärast venna surma seitse aastat tagasi, Jeffrey Blatnick nuttis.

Esmakordselt olümpiakavas olnud kujundujumise nüanssidest ei saanud enamik spordiajakirjanikke aru ja suhtusid uude alasse üpris kriitiliselt. Ajalehe The Observer spordivaatleja David Hunn märkis: “Ameeriklaste paar Costie–Ruiz on eriti tubli kohustusliku naeratuse poolest. Kui ROK ei tee sellele klounaadile lõppu, muutuvad olümpiamängud peagi naeruväärseks ürituseks.”

Los Angeles Daily News kirjutas irooniliselt: “Oleme nüüd ära näinud tõelise spordi vaenlase nimega sünkroonujumine. See banaalne veepiinamise moodus on saanud alguse Esther Williamsist ja tema delfiinidest. Kuid viimased ei kasutanud vähemalt želatiini. Ujujad meenutavad vägisi teineteise koopiaid. Kui vasakpoolne leedi on hukkumise äärel, siis mida teeb parempoolne? Mis on selle meeletuse auhind? Kuldmedal või vaprusemedal? Enne võistlusi paluti pealtvaatajail olla liikumatult ja keelati suitsetamine. Miks, seda ei selgitatud. Kogu võistlusest jäi meelde vaid üks seik: kui Ruiz ilmus veepinnale, siis oli tema naeratuse tagant paista 26 hammast.”

Vabamaadluses (-74 kg) olümpiavõidu pälvinud ameeriklane David Schultz (6.06.1959–26.01.1996) oli ainus valitsev maailmameister, kes võistles Los Angeleses. Seitse korda USA meistriks tulnud Dave Schultz lõpetas võistlemise 1987, kuid tegi siis 1993 come backi. Ta tuli 1995. a MM-il isegi viiendaks ja veel olümpia-aastal 1996 oli oma kaalukategoorias maa esinumber. Enne Atlanta OM-i treenis 36-aastane Dave Schultz du Ponti treeningkeskuses, kavatsedes kodumängudel taas olümpiamedal võita. 26. jaanuaril 1996 kustutas tema eluküünla aga kuulsa töösturist miljardäri du Ponti lapselapselaps John E. du Pont, kes alkoholiuimas kihutas maadleja kehasse mitu kuuli. Tapja arreteeriti pärast 48 tundi kestnud tagaajamist. John du Pont oli olnud USA vabamaadluskoondise suurim sponsor.

Üliraskekaalu võitjat peetakse tõstmisvõistlustel tavaliselt tugevaimaks meheks, kuid Los Angelese puhul seda väita ei saa. Puudusid maailma tugevamad tõstjad ja võitja, 24-aastase austraallase Dean Lukini kogusumma 412,5 kg oli enam kui tagasihoidlik. Lõuna-Austraaliast Port Lincolnist pärit olümpiavõitja Lukin oli miljonär, kes oma kapitali kogunud tuunikala püügiga. Austraallane rääkis ajakirjanikele, et veedab poole aastast tuunikala püüdes ja teine pool kulub kangi kolistades. Austraalia olümpiakoondise nimekirjas oli Lukini andmete hulgas hobina nimetatud ka naisi. “Mul pole sellega mingit pistmist, kõik see on ema väljamõeldis,” naeris õnnelik võitja ja lubas koju jõudes kohe kalale minna. Dean “Dinko” Lukin tuli kaks korda võitjaks ka Briti Ühenduse mängudel.

Rahvusvaheline Ujumisföderatsioon FINA kehtestas ujujatele ka piirangu. Nüüd lubati individuaalalal starti ühelt ja samalt maalt senise kolme võistleja asemel kuni kaks ujujat. Uuenduseks oli ka poolfinaalidest loobumine. Selle asemel viidi läbi kaks lõppujumist: A-finaal ja B-finaal. Põhifinaalis selgitati kohad esimesest kaheksandani, B-finaalis üheksandast kuueteistkümnendani.

400 m vabaujumises oli üks esikohapretendente Prantsusmaal Lyoni lähedal elav Saksa FV ujuja Thomas Fahrner. Ta üritas olla eelujumises maksimaalselt säästlik ja ujus rahulikult, olles kindel oma edasipääsus. Treener Manfred Thiesmann, kes märkas, et Fahrneri tempo on liiga aeglane, sööstis basseini servale ja teavitas sellest valjult karjudes. 21-aastane ujuja teda suures melus ei kuulnud ja jätkas mõõdukalt. Juhtuski nii, et Fahrner oli aegade põhjal esimene finaalist väljajääja. Mees oli sellest nii pettunud, et otsustas esimese hooga 9.–16. kohti selgitavas ujumises ehk B-finaalis üldse mitte osaleda. Treener veenis teda osalema sõnadega: “Näita vähemalt, et oled sel distantsil siiski kõigist parem.” Fahrner alustas B-finaalis nii hoogsalt, et 300 meetri kohal edestas isegi Salnikovi maailmarekordit. Fahrner jõudis finišisse võistluste kiireima aja ja olümpiarekordiga 3.50,91! Kahjuks piisas sellest vaid 9. kohaks.

Olümpia jalgpalliturniirilt puudusid küll eelmistel mängudel esikolmikusse jõudnud meeskonnad, kuid esmakordselt sai mängudel näha Lääne-Euroopa parimaid jalgpallureid. Nimelt oli ROK andnud nõusoleku lubada OM-ile ka elukutselisi mängijaid. Vaid MM-võistlustel kaasa löönud jalgpallureil polnud õigust olümpiaturniiril osalemiseks. Enamik elukutselistest olid siiski n-ö pisiprofid. Nii lõi Itaalia meeskonnas kaasa kaheksa esiliiga mängijat, Brasiilial puudusid tuntud mängijad sootuks ja ka prantslastel said mitmest mängijast tähed alles hiljem.

Olümpiavõitjaks tulnud Prantsusmaa mängijatest kuulusid kaks aastat hiljem MM-il pronksmedali saanud meeskonda Daniel Xuereb, Michel Bibard ja Albert Rust, neist viimane oli juba 1984 olnud Euroopa meistriks tulnud Prantsusmaa koondise liige. Hõbemedali võitnud brasiillased Carlos Caetano “Dunga” Verri ja Gilmar Luiz Rinaldi tulid 1994. aastal maailmameistriks. 91 korda maa koondises mänginud Dungast sai 2006. a Brasiilia meeskonna peatreener.

Turniiri 32 mängu jälgis kokku 1 421 627 inimest, seega oli mängu kohta keskmiselt 44 446 jalgpallihuvilist.

Naiste 100 m vabaujumine andis üllatava tulemuse. Esmakordselt olümpiaujumise ajaloos tuli kuldmedaleid välja anda kaks, sest nii 22-aastane Nancy Hogshead kui 16-aastane Carrie Steinseifer lõpetasid võrdse ajaga 55,92. Võitjapaar sai ajakirjanike seas tuntuks kui The Gold Dust Twins (“kullatolmused kaksikud”).

1972 Münchenis oli Gunnar Larssonile ja Tim McKeele fikseeritud 400 m kompleksujumises ühesugune lõpuaeg 4.31,98, kuid rootslane kuulutati võitjaks tuhandiksekundite põhjal, 0,002-sekundilise paremusega (ajad 4.31,981 ja 4.31,983). Pärast seda otsustati ujumises aega hakata määrama vaid sajandiksekundite põhjal.

Kuigi vahepeal tekkis lootus, et Nõukogude Liit ja teised sotsialismimaad ei boikoteeri Los Angelese OM-i, sai see siiski teoks. Juba 1982. a Roomas toimunud ROK-i 85. istungil esines Los Angelese OMi orgkomitee aadressil terava kriitikaga NSV Liidu Olümpiakomitee asepresident Vitali Smirnov, kes tõi muu hulgas esile järgmised probleemid: olümpiakülas on delegatsioonide majutamiseks kehtestatud liiga kõrged hinnad, mis võib teha võimatuks Ida-Euroopa ja Aafrika riikide osalemise mängudel; ennekuulmatu on orgkomitee poolt vastu võetud otsus enne olümpiat mitte korraldada traditsiooniks saanud eelolümpiat, millega USA sportlased satuvad varakult eelisolukorda; NSV Liidu ja teiste sotsialismimaade sportlastel pole Los Angeleses küllaldast turvatunnet ekstremistide võimalike rünnakute ees. Mängude korraldajad ei uskunud eriti boikoti võimalusse ja demonstreerisid pessimistidele vastuseks president Reagani garantiikirja, mis kinnitas: USA teeb kõik selleks, et sportlased tunneksid end mugavalt ja turvaliselt.

Novembris 1982 suri NLKP KK esimene sekretär Leonid Brežnev ja usuti, et koos sellega hakkavad NSV Liidus puhuma ka uued tuuled ning vastuboikotti ei tule. Veel 1984 veebruaris Sarajevos peetud taliolümpial polnud näha märke, et sotsialismimaad võiksid Los Angelese mänge boikoteerida.

Stardipaugu boikotiks andis 29. aprillil 1984 Moskvas NSV Liidu Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimees Marat Gramov, kes saatis NLKP Keskkomiteele salajase märgukirja, mis kandis pealkirja “Kujunenud situatsioonist seoses Los Angelese olümpiamängudega”. See kiri provotseeris parteifunktsionääre kuus päeva hiljem vastu võtma otsust, millega jäädi XXIII olümpiamängudest siiski kõrvale.

5. mail 1984 kirjutas NLKP KK peasekretär Konstantin Tšernenko alla poliitbüroo otsusele, mille kohaselt NSV Liidu sportlased Los Angelese OMil ei osale. Dokument märkega “Täiesti salajane” koosnes neljast punktist:

1. Pidada ebaotstarbekaks Nõukogude Liidu sportlaste osalemist Los Angelese olümpiamängudel, kuna Ameerika Ühendriigid rikuvad jämedalt olümpiahartat, Nõukogude delegatsiooni kaitseks pole piisavat ohutusgarantiisid ja USAs on valla päästetud Nõukogude-vastane kampaania.

2. NSV Liidu välisministeeriumil, KGB-l ja NLKP KK propagandaosakonnal koostöös spordikomiteega ette valmistada NSV Liidu Olümpiakomitee vastavad dokumendid, mis avaldada 1984. a mai lõpus. Välja töötada propagandameetmed, mis lubaksid kujundada maailmas meie jaoks soodsa avaliku arvamuse ja veenvalt näidata Nõukogude sportlaste olümpial osalemise võimatust.

3. Usaldussuhetele toetudes informeerida meie seisukohast sotsialismimaade kommunistlike parteide keskkomiteesid ja väljendada palvet meie positsiooni toetada.

4. Suhtuda positiivselt NSV Liidu Spordikomitee ettepanekusse viia 1984. a sotsialismimaade sportlaste osavõtul läbi rahvusvahelised võistlused kõigil olümpiaprogrammi kuuluvatel aladel. Saata see arutamiseks sotsialistlike maade komparteide juhtkondadele. Kuigi Nõukogude Liit ei suutnud oma aktsiooniga paljusid maid hõlmata, oli nende riikide arvel, kes koju jäid, siiski 58% Montréali OM-i kuldmedalitest. Nende spordialade hulka, mis kaotasid enamiku oma medalipretendentidest, kuulusid tõstmine, maadlus, võimlemine, jalgpall, käsipall, moodne viievõistlus, naiste kergejõustik ja naiste ujumine. Nõukogude Liidu ja tema liitlaste boikott kutsus ameeriklastes esile tõelise ühtekuuluvustunde, mis oli sellise suure ja paljurahvuselise elanikkonnaga riigi puhul erakordne.

Erakordset tähelepanu pöörati turvateenistusele. Juba varakult asus FBI jälgima maailma 40 tuntumat terroristide rühma. Kaitsekomitee leidis 105 rahvusvahelist konfliktikollet, kust võis lähtuda oht ka olümpiamängudele. Riski suuruse järgi jagati need punaseks, oranžiks ja kollaseks ohugrupiks. Nii näiteks kuulusid punasesse rühma Sudaani–Liibüa, Tšaadi–Liibüa, Etioopia–Somaali jt konfliktikolded. Turvameetmed läksid korraldajaile palju maksma, kuid tõsisemad vahejuhtumid jäid ka toimumata. Hulgaliselt said korraldajad igasuguseid pommiähvardusi: viievõistluse ratsutamisvõistlustel, UCLA olümpiakülas, võimlejate peaareenil Pauley Hallis jne, mis pidurdas võistluste läbiviimist ja elurütmi, sest iga kord tuli hooned põhjalikult läbi otsida. Aafrika riikide esindused said ähvarduskirju ka Ku Klux Klanilt.