Pikamaajooksja Vladimir Kutsi saatuseks oli olla nõukogude sportlase musternäidis. Atleet, kes pidi kogu maailmale demonstreerima sotsialismimaa sportlaste lõputuid võimeid, raudseid närve, vahvust ja tugevat tervist. Ta oli esimene suur nimi Nõukogude impeeriumist pärit kergejõustiklaste hulgas, keda tunti laialt üle kogu maailma. Endisest Balti laevastiku madrusest, kellest sai suurjooksja alles 24-aastaselt, tuli paljude maailmarekordite püstitaja ja kahekordne olümpiavõitja. Tema sportlastee jäi lühikeseks, kulmineerudes meeldejäävalt Melbourne’i olümpiamängudel.

Kutsi debüüt jooksjana algas 1952. aastal. Staierid, kes valmistusid Helsingi olümpiaks, peaaegu ei märganudki 22-aastast madrust, kes I järgu sportlasena NSV Liidu meistrivõistlustel kaasa lõi.

“1952. aasta Liidu esivõistlused näitasid, et olin veel nõrk ja teadsin jooksmisest liiga vähe. Spurtisin kohe ette ja teadmata oma jõuvarusid, “kuivasin” varsti kokku. See oli hea õppetund,” on Kuts meenutanud. Kuid juba järgmisel aastal võitis ta meistritiitli mõlemal distantsil.

Alles mereväes teenides alustas Kuts regulaarse jooksutreeninguga. 1952. aastal toodi ta Tallinnasse ja treener Aleksander Tšikini juhendamisel muutus treening plaanipärasemaks ning sai metoodiliselt õige suuna. Kuts arenes väga kiiresti. Startides septembris Tartus toimunud Eesti esivõistlustel, tuli ta kahekordseks meistriks, edestades 5000 meetri jooksus meie hilisemat suurjooksjat Hubert Pärnakivi rohkem kui minutiga. Kuu aega hiljem Tallinnas Balti spartakiaadil saavutas Kuts ülekaalukad võidud 3000 m takistusjooksus ja 5000 m distantsil.

Aukartmatus vastaste ees ja võitu kindlustava taktika hülgamine tõid Kutsile algul küllaltki palju kibedaid kaotusi.

Tema julgus aga imponeeris ning 1953. aastal arvati ta esimest korda NSV Liidu koondisse osavõtuks ülemaailmsest noorsoofestivalist Bukarestis. 5000 m jooksus läks Kuts oma traditsiooni järgides kohe ette, hoolimata sellest, et kaasa võistles ka olümpiasangar Emil Zátopek. Lõpuks pani Zátopek asjad paika, kuid Kuts oli saanud kogemuse võrra rikkamaks. Kutsi jonnakus ja järjekindlus võistlust kohe juhtima minna, sai kinnitust ka 1954. aasta EM-il Bernis 5000 m jooksus, kui ukrainlane asus kohe kõva tempot tegema. Zátopek, Chataway, Iharos ja teised pidasid paremaks alguses end tagasi hoida. Ja mis juhtus! Kuts pidas seekord lõpuni vastu ja tema soolojooks lõppes uue maailmarekordiga 13.56,6. Järgmisel aastal maailmarekordi uuendamine jätkus, nii Kutsi kui tema konkurentide poolt.

1956. olümpia-aastal oli jooksjate peaeesmärgiks Melbourne. Kutsile ja ungarlasele Iharosele oli ilmunud uus tugev konkurent, kõhn britt Gordon Pirie, tuttav mees juba Helsingi olümpia 10 000 m jooksust ja kõvade tulemuste tegija mitme aasta vältel. Väljanägemiselt olid Kuts ja Pirie nagu Pat ja Patasson - Pirie 188 cm pikk ja 65 kg raske, Kuts 172 cm pikk ja 72 kg raske. Nendevaheline eellahing toimus 19. juunil 1956. aastal Norras Bergenis. Kuts hoidis tempot üleval, tehes aegajalt lühikesi lahtirebimiskatseid, ent kui Pirie sellele kõigele vastu jõudis seista, oli Kutsi mäng läbi. Viimased 300 meetrit kattis inglane nagu veerandmailer 41,2-ga ja uus maailmarekord 5000 meetris 13.36,8 oli tõsiasi.

Ka Kuts sai endisest Iharose rekordist jagu. Iharos oli aga laiendanud oma jooksuskaalat ja siirdunud 10 000 m distantsile. Ta parandas peagi oma isiklikku tippmarki üle nelja minuti ning lõi 11 sekundiga Zátopeki maailmarekordit (28.42,8). Sügisel sai ungarlane kõigest lahti - vene tankid tungisid tema kodumaale, Kuts võttis temalt maailmarekordi (28.30,4). Nad ei kohtunud ka Melbourne'is. Iharosel ei jätkunud olümpiamängude jaoks hingelist jõudu ja ta varjas end kommunistide eest Belgias.

Melbourne’i Main Stadiumil saabus Vladimir Kutsi tähetund. Ta jäi mõlemal pikamaadistantsil võitmatuks. Tasuks kaks olümpiakulda. Kutsi kahest jooksust oli meeldejäävaim duell Piriega 10 000 m distantsil. Veel eelmisel päeval oli üks Austraalia ajaleht esitanud küsimuse: “Kas suudab robot võita jooksjaid-mõtlejaid?” ja vastas samas: “Ei, kaval-targas taktikavõitluses niisugused sportlased nagu Kuts võita ei saa.” Ent Melbourne’is võistles hoopis uus Kuts, kes oli otsustanud kasutada veidi teistsugust taktikat, sundida peale iseloomude heitlust ja minna isegi teatud riskile. Esimese ringi läbisid Kuts ja Pirie tihedalt koos, inglase naelkingad peaaegu torkisid Kutsi jalgu. Teine, kolmas, neljas ring… Kiirus oli endiselt suur.

Kuts tundis kuklas Pirie kuuma hingust. Ning talle paistis, et inglane jooksis kergelt ja vabalt, isegi end tagasi hoides. Siis tegi Kuts vahespurdi. Pirie võttis väljakutse vastu. Kuts vähendas järsult kiirust ja Pirie peaaegu sööstis ukrainlasele otsa. Kuid britt ei püüdnud ette minna. Kuts kruvis tempo taas kõrgeks. Pirie ei jäänud maha. Ta hingas Vladimirile ikka veel kuklasse. Kuts vabastas esimese raja, kuid ka Pirie taandus teisele. Kassi-hiire mäng… Pirie ei tahtnud ette minna. Selline kavalus oli inglastele juba kaks korda edu toonud, miks mitte ka nüüd.

Viis kilomeetrit enne finišit Kuts äkki seisatus. Ta tegi seda, mida keegi enne ega pärast pole olümpiamängudel julgenud teha. Pidi olema pöörast meelekindlust, mehisust ja murdmatut usku oma jõusse, et seda teha. Kuts riskeeris. Ja Pirie pidi juhtima asuma. Ta oli ähmis ega teadnud enam, kuidas võidu poole tüürida. See ei vastanud ta plaanidele. Pealtvaatajad tervitasid kärarikkalt liidriks asunud Pirie’d. Kõik olid veendunud, et Kuts ei pidanud tempole vastu. Pirie liigutas mehaaniliselt jalgu, ta liigutused olid kammitsetud. Peatuda ja diplomaatilisi läbirääkimisi pidada polnud võimalik. Jätnud Gordon Pirie’le õiguse olla liider umbes sada meetrit, rebis Kuts end inglase tagant uuesti välja ja kihutas võidu poole. Pirie oli löödud, ta isegi ei püüdnud enam vastu seista. Hiljem sõnas nördinud ja pettunud, kaheksandana lõpetanud Pirie: “See polnud peamine, et ta mind lõi, vaid see, kuidas ta seda tegi. Ta tappis mu…”

Pärast olümpiat korraldati mitmetele olümpiakangelastele austraallaste poolt pidulik bankett. Venelastest olid seal näiteks Kuts ja kuulitõukaja Galina Zõbina. Suures saalis saadeti ühe grupi inimeste poolt Kutsile suur punane karp. Jooksja harutas karbi lahti ja nii kui selle valla päästis, hüppas sealt välja punaseks värvitud rott. Kingituse teinud aplodeerisid – need olid Austraalias elavad ungarlased. Kutsi karjäär jäi poolikuks. Veel kord tõusis ta tähelepanuorbiiti 1957. aasta sügisel, kui püstitas Roomas maailmarekordi 5000 m jooksus, kuid siis sundisid süvenev maohaigus ja valud jalgades sportimist lõpetama. Vladimir Kuts suri 1975. aastal südameinfarkti.

Austraalia ujujad saavutasid kodubasseinis silmapaistvat edu, kuid kõige kirkamalt tõusis esile nooruke Dawn Fraser, järgnenud aastate üks maailma säravamaid ujujaid. Melbourne’s alustas ta oma valitsemisaega 100 m vabaujumises, võites kuldmedali maailmarekordilise 1.02,2-ga. Alles olümpia-aastal oli Sydney äärelinnas elanud töölisperekonna kaheksast lapsest noorim Dawn pannud endast esmakordselt rääkima maailma. 21. veebruaril 1956 ületas ta 20 aastat püsinud Willy den Ouden’si maailmarekordi ning võitis esikoha Austraalia meistrivõistlustel ajaga 1.04,5. Fraser ise oma tulemusest vaimustuses polnud ning arvas, et ta võiks ujuda palju kiiremini. Kuigi pärast seda avaldust peeti teda ülbeks, peab tunnistama, et Fraseril oli absoluutselt õigus. 1956. aastal tegi naiste 100 meetri vabaujumine läbi kiire arengu. Järgnenud kaheksa kuu jooksul parandati maailmarekordit viiel korral ning enne olümpiamänge hoidis tipptulemust enda käes juba teine Austraalia esindaja Lorraine Crapp 1.02,4-ga.

Melbourne ootas kahe Austraalia oma tüdruku duelli. Eelujumises oli Crappi aeg 1.03,4, millele Fraser vastas 1.02,4-ga. Poolfinaalid australlannad võitsid, Fraseri aeg oli 1.03,0 ja Crappil 1.03,1.

Finaalieelsel õhtul läks Fraser varakult voodisse, palvetas, mõtles läbi võimaliku 100 meetri läbimise ning jäi magama. Ja nägi õudusunenägu, mida ta hiljem on kirjeldanud järgmiselt: “Stardipauk käis ja mul olid jalad meega koos ning ma ei liikunud paigast. Lõpuks hüppasin ja kui vee peale kerkisin, polnud ma vees, vaid ümberringi olid spagetid. Suutsin üles ja alla liikuda vaid ühe koha peal, nagu jo-jo. Jalad olid spagettidega seotud ning liikusin vaid käte toel. Kui ma üles ärkasin, ahmisin õhku ja rahmisin voodis, justkui oleks seal ka spagetid.”

Järgmisel päeval tundis 19-aastane Fraser kindlasti kergendust, kui nägi, et basseinis on siiski vaid vesi. Finaali 25 meetri järel olid Fraser ja Crapp teistest lahti rebinud, pöördel oli esimene Fraser, kuid kui lõpuni jäi 25 meetrit, jõudis Crapp talle järele. Nii jõudsid nad ka finišisse, teadmata, kumb võitis.

Pärast võitja väljakuulutamist jooksis Fraser mööda teda oodanud ajakirjanikest ning jagas esimesed rõõmupisarad koos vanematega. Võidu pühendas ta aga surnud venna Doni mälestuseks, kes oli Dawni ujumise juurde viinud.

Alates sellest päevast hoidis Dawn Fraser 100 meetri maailmarekordit enda käes järgmised 15-aastat. Melbourne’is võitis ta veel kulla 4x100 m teateujumises ja hõbeda 400 meetris. Rooma olümpial 1960 kordas ta võitu 100 m kroolis.

29. veebruaril 1964 viis Fraser 100 m vabaujumise maailmarekordi juba 58,9-le. Mõned päevad hiljem sõitis autoroolis olnud Fraser kokku ühe tänaval pargitud veoautoga. Dawni ema sai surma, ujuja ise vigastas kaela. Kuid juba oktoobris oli Dawn Tokyos kohal, et võita 100 meetri vabaujumises kolmas kuldmedal.

Ent pahandused hakkasid peale enne, kui Fraser sai end ujumistrikoosse riietada. Nimelt oli ta Austraalia ametimehi vihastanud sellega, et võttis avatseremooniast osa, selle asemel et puhata. Võistlusele ilmus ta ujumiskostüümis, millel oli sponsorfirma nimi. Vaidlus kohtunikega lõppes sellega, et ta pidi teise trikoo selga panema. Fraser võitis Tokyos olümpiarekordiga oma kolmanda kuldmedali 100 meetri vabaujumises, mida pole keegi suutnud korrata.

Kõigil kolmel olümpial võistles ta ka 400 meetri vabaujumises (1956. aastal hõbemedal, 1960. aastal 5. koht ja 1964. aastal 4. koht) ning 4 × 100 meetri teateujumises (üks kuld- ja kaks hõbemedalit).

Õhtul, päev enne Tokyo olümpiamängude lõputseremooniat, läks 27-aastane Australia ujumiskoondise “vanaema” koos kahe sõbraga hotelli Imperial Palace oma võitu pühitsema. Kui väljas juba ahetas, läks seltskond hotelli aeda suveniirlippu otsima. Nad leidsid olümpialipukese keisripalee maa-alalt. Olles saagiga lahkumas, segas politsei vahele. Fraser püüdis politseinike eest mootorrattaga põgeneda, kuid teekond lõppes kõrge kivimüüriga. Ta üritas end üle müüri vinnata, kuid libises ja kukkus põõsastesse. Politseinikud olid olümpiavõitja suhtes vastutulelikud. Ka pihtapandud lipuke anti talle kaasa.

Olümpiakülas olid spordiametnikud nii raevunud, et esimese hooga keelati Fraseril ujumisspordiga tegelemine kümneks aastaks, mis tähendanuks eluaegset võistluskeeldu. Lõpuks siiski rahuneti. Dawni kand oli kukkumisest tugevasti paistes, kuid vapralt kandis ta lõpudefileel kängurumaa lippu. Seekord ei saanud teda miski lõpupidustustest loobuma sundida.

Kui Dawn Fraser Austraaliasse tagasi jõudis, nimetati ta oma maa 1964. aasta parimaks sportlaseks. Kuninganna Elizabeth II otsusega sai ta ka Briti Impeeriumi ordeni. 1988 valiti Fraser Balmainist pärit saadikuna kolmeks aastaks New South Walesi osariigi parlamenti. 8. juunil 1998 autasustati ujujat Austraalia kõrgeima tsiviilordeniga. Fraser püstitas ühtekokku 39 maailmarekordit. Ta oli esimene naine, kes alistas ujulas ühe minuti piiri. Aga tema suurim saavutus on kolm järjestikust kuldmedalivõitu olümpiamängudel ühel ja samal ujumisalal.

Melbourne’i olümpia kujunes kodu-eesti sportlastele erakordselt saavutustevaeseks. Vaid kaks sportlast olid olümpiastardis ja koju toodi üks medal. Käija Bruno Junk (1929-1995), kes oli 20 km distantsil maailma hooaja kolmas number, lõpetas oma teise olümpiavõistluse teise olümpiapronksiga. Helsingis 1952 oli Junk võitnud pronksi 10 km.

Kahe olümpia vahelisel perioodil oli Junki 1953. aastal Bukarestis tabanud 40 kraadises kuumuses keset võistlust kuumarabandus. Selle järelmõjud andsid end tunda veel järgmiselgi hooajal. Taassünd tuli 1955. aastal, mil Junk võitis 20 km Liidu kulla Eesti rekordi 1:32.56-ga. Olümpia-aasta kevadel käis ta aga Tallinnas Komsomoli staadionil maailma tippaja 1:30.00,8. Liidu meistrivõistlustel jäi aga eestlane seitsmendaks ja nii tuli tal enda olümpiavormi tõestada oktoobris Kiievis peetud katsevõistlustel. Seal käis Junk hiilgava Eesti tippaja 1:28.45,2. Maailmarekordist jäi lahutama ainult 6,8 sekundit.

Melbourne’i olümpiarajal dikteeris Junk esimestel kilomeetritel tempot, kuni teenis hoiatuse. Seejärel alandas ta tempot ja käis koos Leonid Spiriniga esikümne lõpus. 15. km kohal oli Junk veel kuues. Mida edasi, seda enam hakkas Junk tempot tõstma ja konkurente püüdma. Kui lõpuni jäi 700 meetrit, tõusis ta kolmandaks ja kindlustas oma pronksiga NSV Liidule kolmikvõidu (1. Spirin, 2. Antanas Mikenas).

Naiste kuulitõukes oli favoriit maailmarekordinaine Galina Zõbina. Melbourne’is juhtis Zõbina võistlust kuni viimase vooruni, olles juba kolmel korral parandanud olümpiarekordit: 16.36, 16.48 ja 16.53. Viimasena asus võistlustel tõukeringi 109 kilo kaalunud Tamara Tõškevitš, kes oli tõuganud kogu aeg 15,5 meetri peale.

Zõbina on meenutanud: “Kohtunikud hakkasid juba asju kokku pakkima ja keegi ei vaadanudki õieti Tamara tõuget. Too seda tahtiski, võttis kuuli nagu muna pihku ja viskas. Selgelt mittemäärustepärane katse, kuid ükski kohtunik seda ei fikseerinud ja tulemus mõõdeti ära. Ta sai korraga meetri juurde (16.59) ja võitis. Mul polnud kellelegi protestida, muidu oleks see ka viimane võistlus välismaal olnud. Pettunud olin muidugi, et kindlast kullast sohiga ilma jäin.”

Vaen nõukogude ja ungari sportlaste vahel jõudis olümpial haripunkti 6. detsembril, kui veepallimatšis omavahel kohtuti. Mäng muutus õige pea kakluseks vees ja kohtunik katkestas võistluse 3 minutit enne mänguaja lõppu.

Ka vahepeal oli mäng ligi 10 minutiks peatatud, et rahustada pealtvaatajaid ja kutsuda korrale mängijaid. Tapluse käigus sai kõvasti kannatada ungarlane Ervin Zádor, kes toimetati haiglasse. Mängu võitis Ungari 4:0. Lõpuvile järel pidi nõukogude meeskond jääma umbes kümneks minutiks basseini, sest 5500 pealtvaatajat olid nii vihased, et tahtsid nõukogude veepallureid kohapeal karistada. Tugeva politseieskordi saatel õnnestus neil viimaks ujulast pääseda. Tervelt pool Ungari meeskonnast keeldus pärast olümpiamänge pöördumast koju tagasi.

Ratsutamise takistussõidus oli 22. takistus nii raske, et selle ületamisel toimus ohtralt kukkumisi ning sportlased ja hobused said mitmeid vigastusi. Ühe kukkunud hobuse, rootsi kuulsa ratsu Illeri elu tuli lõpetada raskete luumurdude tõttu. Osa pealtvaatajaid, ajakirjanikke ja loomakaitseorganisatsioonide esindajaid avaldasid Stockholmi erakordselt raske raja üle nördimust.

Ungari sportlased küll osalesid Melbourne’i mängudel, kuid rohkem kui olümpia juures, olid nende mõtted seotud kodumaal toimunud sündmustega. Helsingis 200 m rinnuliujumise võitnud Éva Székely on meenutanud: “Kui jõudsime Melbourne’i, saime kuulda, et venelased on haaranud võimu. Alates sellest ajast kuni olümpiamängude lõppemiseni neli nädalat hiljem ei saanud ma ühtki sõna kuulda oma kaheaastase tütre ja vanemate kohta. Ma ei saanud õieti magada nädal aega enne võistluspäeva ja kaotasin kaalust mitu kilogrammi. Mure omaste pärast oli ka põhjuseks, miks me pöördusime kodumaale tagasi.”

Ungari kuulsate pikamaajooksjate Sándor Iharose, Miklós Szabó, László Tábori, Sándor Rozsnyói, István Rózsavölgyi, József Kovácsi ja teiste kuulus treener Mihály Iglói lausus: “Olen saanud nad füüsiliselt heasse vormi, kuid nende mõtted on Ungaris.”

Maailmarekordiomanik Iharoselt oodati kaht kuldmedalit 5000 ja 10 000 m jooksus, kuid mees andis alla juba enne olümpiavõistlusi, leides endale redupaiga Belgias ja jättis Melbourne’i üldse sõitmata. Perekonna pärast pöördus ta hiljem siiski kodumaale tagasi, talle anti armu ja mees võistles kaasa Rooma olümpiamängudel. Küll aga põgenes pärast mänge Austriasse 3000 m takistusjooksu maailmarekordimees ja Melbourne'i olümpiahõbe István Rozsnyói, kuid pidi sportimise lõpetama pärast seda, kui Ungari Kergejõustikuliit ei lubanud tal kodakondsust vahetada. Koju ei pöördunud enam ka jooksjate meistertreener Iglói ise. Üks kuulsamaid Ungari sportlasi, võimleja Agnes Keleti, kes oli alustanud olümpiamedalite võitmist juba 1952. aastal Helsingis, võitis Melbourne'is neli kuldmedalit ja otsustas pärast mänge Ungarisse mitte tagasi pöörduda. Ta jäi algul Austraaliasse, hiljem siirdus Iisraeli. Meeskondlikus espadronis kulla võitnud ungari vehklejatest jäid pärast mänge Läände Attila Keresztes, Jenö Hámori ja Dániel Magay. Nendest Keresztes ja Hámori vehklesid 1964. aastal Tokyo olümpiamängudel USA eest.

Vettehüpete meeste tornihüpetes oli mehhiklane Joaquin Capilla Pérez võitnud medaleid nii Londonis kui Helsingis, kuid kuldmedal tal veel puudus. Viimane meisterlik hüpe viis ta võistlust juhtima ja andis 0,03-punktise edu ameeriklase Gary Tobiani ees. USA avaldas seepeale protesti nõukogude ja ungari kohtunike vastu, kuid FINA sekretär Bertil Sallfors lükkas selle tagasi, öeldes: “Kohtunike vastu ei saa olla mingeid pretensioone.” Nõukogude kohtunik Eva Bozd-Morskaja oli andnud Tobiani hüppele hindeks 6,35, kuna teised hinded olid ameeriklasel keskmiselt olnud 7,3. Tekkinud konflikt viis selleni, et võistlusmäärustikku muudeti nii, et edaspidi oli võimalik kõrvaldada kohtunikke ka ebakompetentsuse pärast. Mehhiklane osales koos ungarlastega Melbourne’is Nõukogude vastasel demonstratsioonil.

Kreeka-rooma maadlusturniiril kehakaalus kuni 57 kg tuli olümpiavõitjaks 26-aastane Irkutski maadleja Konstantin Võrupajev, kes näppas kulla eesti kodakondse Edvin Vesterby eest, kes võistles Rootsi koondislasena. Aastaid hiljemgi on Vesterby kinnitanud, et maakera kuklapoolel peetud olümpiamängudel oli ta elu parimas vormis. Terve aasta polnud ta kaotanud ainsatki matši. Olümpial oli tal üks eesmärk – võita kreeka-rooma maadluse kärbeskaalus kuldmedal.

Kuid juba esimene ring lõi kaardid segi. Rootsi dressis maadlev eestlane kaotas punktidega bulgaarlasele Stoikovile. Edasi tuli küll võit austerlase Brunneri üle, aga et esimeste hulka jõuda, tuli seljatada järgmine vastane, nimekas türklane Yilmaz. Vesterby suutiski sellega toime tulla – poolteist minutit enne maadlusaja lõppu. Koht esiviisikus oli sellega käes.

Neljandas ringis jäi Vesterby loosiga vabaks. Et kaotuspunktidega langesid välja Kämmerer (Saksa) ja tiitlikaitsja Hodos (Ungari), oli medalikolmik selgunud. Viiendas matšis läks eestlane kokku Rumeenia esindaja Francise Horvathiga. Vesterby pidas seda rumeenlast oma tugevaimaks konkurendiks.

“See oli tegelikult kärbeskaalu sisuline finaal, mis mul õnnestus punktidega võita.” Kümme minutit pärast võidukat matši pidi Vesterby aga minema venelase Võrupajaevi vastu, kes oli rumeenlasele kaotanud. “Palusin küll veel kümme minutit lisapuhkust, aga seda mulle ei antud. See oli õhtu viimane matš ja publik ootas. Nii pidin asuma ebavõrdsesse heitlusse puhanud venelase vastu. Kaotasin seljaga ja sain venelase järel hõbemedali.”

See jäi ka 20. sajandil viimaseks olümpia maadlusmedaliks, mis eestlase poolt võideti. 31-aastane Läänemaalt Riguldi rannast pärit eestlane osutus ühtlasi Rootsi meeskonna edukaimaks maadlejaks olümpial.

Kolmandat olümpiat järjest kuulus poksiturniiril kehakaalus kuni 71 kg olümpiakuld ungarlasele Lázsló Papp’ile. 30-aastane madjar oli esimene poksija, kes võitnud kolm olümpiakulda. Lisaks oli hiilgava tehnikamehena tuntud Papp kahekordne Euroopa meister (1949 ja 1953). Oma amatöörkarjääri jooksul pidas ta 312 matši, millest kaotas vaid 12. Papp oli Ungaris sedavõrd populaarne sportlane, et riigi president Janos Kadar võimaldas talle esimese ungarlasena oma kodumaal hakata profisportlaseks. 1957 pidas ta esimese profimatši ja tuli 1962. aastal keskkaalus Euroopa meistriks. Veel 1965. aastal üritas ta võita elukutseliste MM-tiitlit. Aastatel 1969 – 1986 oli Papp Ungari koondise peatreener. Tema õpilastest tuli 1972. aastal olümpiavõitjaks György Gedo.

Mängude avatseremoonia ajal oli olümpiastaadioni infotabloole kirjutatud: “Rahvusliku baasi järgi loetud punktide arvestamist ei tunnistata.” Kas tunnistati või mitte, toimus olümpial siiski paratamatult pidev punktide lugemine. Oli ju tegu peamiselt Ida ja Lääne vahelise võitlusega, eriti aga Nõukogude Liidu ja USA vahel. Ükskõik, millist meetodit kasutati punktide lugemisel, tuli NSV Liit välja võitjana - venelastel 37 kuldmedalit, USA-l 32.

Euroopa spordistatistikud said NSV Liidule 622,5 punkti ja USA-le 497,5. Ameerika punktilugejad andsid jälle Liidule 622 punkti USA 493 vastu. Punktid ja medalid ei räägi siiski kõigest. Kergejõustikus parandasid NSV Liidu atleedid küll oma 1952. aasta esinemist, kuid Ameerika sportlased domineerisid 15 kuldmedaliga nõukogude kolme vastu.

Melbourne’i mängud tõid kaasa ka ühe uue positiivse traditsiooni tekkimise, seda nimelt mängude lõputseremoonial. Võttes kuulda ühe 17-aastase hiina poisi nõuannet, otsustati, et kõik sportlased marsivad lõpudefileel üheskoos, mitte eraldi rahvusmeeskondades. See pidi sümboliseerima maakera ühtsust, mis 1956. aastal aga tegelikult puudus.

Sõudmise ühepaadil võitis meeletu lõpuspurdiga kuldmedali venelane Vjatšeslav Ivanov. 18-aastane Ivanov oli ülirõõmus ning pärast autasu kättesaamist hüppas nii kaua üles-alla, kuni pillas kuldmedali Wendouree järve. Koheselt sukeldus ta medalile järele, kuid tuli veest välja tühjade kätega. Pärast mängude lõppu anti talle siiski asendusmedal. Õige kuldmedali aga teenis ta veel nii 1960. kui 1964. aasta mängudelt.

Suurbritanna trekiratturid võitsid kuuendat olümpiat järjest pronksmedali meeskondlikus jälitussõidus. Nende koondise liige Thomas Simpson, kes 1965. aastal krooniti maailmameistriks maanteesõidus, sai hiljem tuntuks seeläbi, et oli esimene Tour de France’il hukkunud jalgrattur. Nimelt suri britt 1967. aasta tuuri 13. etapil Marseille – Carpentras. Siis, kui jõuti mägedes 1800 meetri kõrgusele ning ülepingutuse tagajärjel tõusis Simpsoni temperatuur 50 kraadini. Ta jõuti küll haiglasse viia, kus ta aga suri. Põhjuseks arvati olevat dopingu tarvitamine.

Maailma poliitiline olukord oli 1956. aastal erakordselt keeruline. Pingeline olukord valitses mitmes regioonis. Spordil tuli teed anda poliitilistele ambitsioonidele ja kahju kannatasid eelkõige sportlased.

Juunikuus asendus maailma mure Melbourne’i valmisolekust suurema murega poliitilistel põhjustel. Egiptuse taotlused Suessi kanalile jõudsid haripunkti sellega, et Egiptus hõivas kanali. Vastukäiguna marssisid Iisraeli sõdurid Gaza sektorisse Siinail, mida toetasid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kanali ”legitiimsed omanikud” Egiptus, Liibanon ja Iraak teatasid seejärel Melbournei olümpia organiseerimiskomiteele oma loobumisest.

Teine probleem oli seoses Hiinaga. Juba ROK-i 49. istungil Ateenas 1954. aastal oli rahvusvahelise olümpiakomitee liikmete töörahu rikkunud Hiina, kes oli esitanud taotluse hiinlaste spordiasjade ainuõiguslikuks esindajaks saamisel. Probleemi üle sündis pingeline keskustelu ja veelgi pingelisem hääletamine. Selle tulemusena Hiina ainuõigust küll tunnistati (häältega 23:21), kuid lisaklausliga, et see reguleeriks suhted Taivaniga ja looks nii hiinlastele kui taivanlastele võrdsed tingimused olümpiamängudel osalemiseks. Hiina Rahvavabariigi Olümpiakomitee oli loodud 1949. aastal. Nn. Hiina Taivani maakond oli loodud alles 1951. aastal, kuid saanud ROK-i põhimõttelise tunnustuse juba Helsingi OM-i päevil. Oli tekkinud absurdne olukord, kus ROK-i liikmeks pürgisid korraga kaks Hiina olümpiakomiteed. Asi võeti uuesti üles 1956. aasta algul ROK-i istungil Cortina d’Ampezzos. Peamiselt ”tänu” Avery Brundage’i Taivani-lembusele jäi ka seekord probleem lahendamata. Pärast seda, kui Taivani sportlased olid saanud osavõtukutse Melbourne’i olümpiamängudele, otsustas Hiina Rahvavabariik omakorda mängudest loobuda.

Euroopas kees Ungari rahvaülestõus, mis algas 4. novembril 1956, kui 200 000 Nõukogude Liidu sõdurit tungisid Ungarisse, et suruda maha üldine vastuhakk kommunistlikule valitsusele. Kui olümpiamängudeni oli jäänud vähem kui kolm nädalat, purustati vabadusvõitlejatest kivipildujate rühmad Budapesti saadetud tankidega. Protestiks kutsusid Hispaania, Hollandi ja Šveitsi valitsused oma sportlased Melbourne’i mängudelt ära. Ka Saksamaa LV valitsus tahtis mänge boikoteerida, kuid jõudis oma avalduse tagasi võtta, kui selgus, et Saksa DV oleks oma sportlased igal juhul saatnud ja nii oleks sündinud Bonni poliitika seisukohalt talumatu olukord, kus Saksamaad oleksid esindanud üksnes Saksa DV sportlased. ROK-i 50. istungjärgul Pariisis 1955. aastal oli president Avery Brundage olnud äärmiselt uhke oma kompromissettepaneku üle, et Saksa DV ja Saksamaa LV võiksid osaleda olümpiamängudel Saksamaa ühendatud võistkonnaga. Häältega 27:7 leidis see ettepanek ka toetust. Nüüd ei tundunudki see enam mõistliku lahendusena. Brundage kõneles olümpia künnisel: ”Antiikaja rahvad lõpetasid sõja, et pidada mängusid, tänapäeval peatame olümpiamängud, et jätkata sõda.”

Ungari ja Nõukogude Liidu sportlased olid minisõjas kogu olümpiamängude aja. Osa Ungari sportlastest oli teel Austraaliasse Nõukogude laeva pardal, kui nende kaasmaalased alustasid ülestõusu. Ülejäänud atleedid olid Prahas, et sealt lennukiga teele asuda. Nad ei teadnud, kas minna või mitte, kuid lõpuks siiski läksid. Austraalias keeldusid nad võistlemast kommunistliku lipu all ja heiskasid olümpiakülas masti vaba Ungari lipu. Kui kommunistlik lipp ametliku korralduse põhjal masti tõmmati, ronisid kaks Ungari sportlast mööda varrast üles ja rebisid lipu alla. Avadefileel sammusid nad 1848. aasta ülestõusu aegse Lajós Kossuthi lipu järel. Varrukail kandsid ungarlased aga musta leinalinti.

Toimus esimene suurem boikotikampaania olümpiamängude ajaloos. Seitse riiki, kes boikoteerisid mänge, edastasid maailmale järgmised loobumise põhjused:
Egiptus - majanduslikel ja sotsiaalsetel kaalutlustel.
Hiina RV - Taivani maakonnalt pole võetud olümpiamängudel osalemisõigust.
Hispaania - keerulise poliitilise olukorra tõttu maailmas, kus rahvaste enesemääramisõigust on rikutud.
Holland - kallaletung Ungarile andis viimase hoobi. Holland ei saa osaleda olümpiamängudel, millest agressor (Nõukogude Liit) osa võtab.
Iraak - Araabiamaades valitseva olukorra tõttu.
Liibanon - poliitilise suuna tõttu, mille Austraalia võttis Lähis-Ida kriisi suhtes.
Šveits - Nõukogude Liit on veriselt maha surunud Ungari rahvaülestõusu.