Bob Beamon püstitas México olümpiamängudel kaugushüppes maailmarekordi, millist kergejõustikuajalugu polnud veel tundnud. Ameeriklane saavutas uskumatuna näiva resultaadi - 8.90. Kergejõustikuajaloolased püüdsid seda rekordit transleerida kohe ka muudele aladele, nimetades seda sajandi rekordiks. Nad kalkuleerisid, et Beamoni hüpe jääb ületamatuks vähemalt kümneks aastaks - see on sama hea kui keegi jookseks miili ajaga 3.43, hüppaks kõrgust 244 või tõukaks kuuli 23.40.

Oma sportlastee alguses oli Beamon olnud korvpallur. Harlem Magisciani klubi juhtkond pakkus 191 cm pikkusele noormehele kohe pärast kooli lõpetamist lepingut, kuid Beamon astus Põhja-Carolina kergejõustikuklubisse, et olla oma elatanud vanaema lähedal. Ka tema kooliaegne treener Lawrence Ellis veenis teda keskenduma kergejõustikule.

1968. aastal oli Beamon maailmas esinumber. Ta oli võitnud 23 võistlusest 22, kaotanud ühel korral ja sedagi sisevõistlustel. Kõik ei olnud siiski roosiline. Ta oli mitu kuud olnud treenerita, sest arvati välja El Paso ülikooli kergejõustikukoondisest, kuna keeldus võistlemast Brigham Youngi ülikooli vastu. See oli mormoonide kool ja mormoonid pidasid neegreid alamaks rassiks. Beamoni olümpiaeelne suvi oli möödunud tühjalt, tema treeningud piirdusid korvpallimänguga.

Olümpia kaugushüppe eelvõistlustel oleks Beamoni äärepealt tabanud fiasko: ta astus kaks esimest katset üle. Siis astus ta juurde maailmarekordimees Ralph Boston, soovitas rahuneda ja hüpata mõni toll enne pakku. Nagu Jesse Owens 32 aastat tagasi, tegi ka Bob märgi ühe jala kaugusele äratõukekohast, võttis hoogu ja ületas 8.19-ga kvalifikatsiooninormi. Lõppvõistlusel 18. oktoobril asus Bob Beamon esmakordselt hoovõturajale kell 15.44. Neli seni hüpanud meest olid üle astunud. Bob oli veidi närviline. Ta üritas rahuneda, vedas sügavalt hinge ja raputas liikmeid. Erutus ei kadunud. Erutus muutus suuremaks. See rebis end tema sisemusest välja ja sundis tegutsema. Bob sööstis ettepoole, äratõukepakk kasvas tema silme ees, selgines värvilt, vormilt ja asendilt… Bob tegi võimsa äratõuke ning lendas… Lendas ebatavaliselt kaua, põlved tõusid õlgade kõrguseni, kuni jalad lõpuks sirgete tikkudena niiskesse liiva prantsatasid, meeletult kaugel äratõukepaigast.

”See on üle 28 jala,” ütles Boston Tokyo võitjale Lynn Daviesele. “Esimese hüppega?” üllatus Davies, “ei või olla!” Mehed sörkisid hüppekasti juurde, et täpsemalt vaadata. Kohtunikud nihutasid optilise mõõtemehhanismi paika, kus Beamoni jalad olid liiva puudutanud. Üks neist pöördus Beamoni poole ja pomises: “Fantastiline. Fantastiline.” Ning sööstis vanamoodsat terasmõõdulinti otsima. Kasutati mitmeid mõõtmisvahendeid, kuni lõpuks ilmusid elektroonilisele tabloole numbrid 890.

Beamon kepsles närviliselt ja teadmatuses tabloo ees ega saanud oma sooritusest sotti, sest ei tundnud meetersüsteemi. Ta jooksis Bostoni juurde, kes ütles: “Bob, sa hüppasid 29 jalga.” Beamon oli jahmunud: “Mis ma nüüd pean tegema? Ralph, ma tean, et sa veel lööd mind. Mul on halb, ma ei või täna enam hüpata, see on meeletus… Ma jään haigeks.” Ta jalad läksid nõrgaks ja mees varises kui halvatu maha. Ta oli teadvusel, kuid käsi-jalgu ei suutnud liigutada. Bob sai omal nahal tunda, mida tähendab arstiteaduse termin kataplastiline seisund ehk lihaste atooniline seisund, mis võib tekkida tugeva emotsionaalse ärrituse puhul. Ta hakkas nuuksuma, võistkonnakaaslased Boston ja Charlie Mays aitasid ta jalule ning toetasid seni, kuni mees toibus.

Davies ja Ter-Ovnesjan vahtisid tühja pilguga ringi. Nad olid uskunud Beamoni võitu, kuid sellist maailmarekordit - see oli liig! Ter-Ovanesjan pöördus inglase poole: “Selle hüppe kõrval oleme kõik poisikesed.” Davies vastas: “Mina ei suuda enam jätkata, sel pole mingit mõtet. Me kõik oleme lolliks tehtud.” Ta pöördus Beamoni poole ja nähvas: “Sa hävitasid kaugushüppe.”

Võimas vihmasagar käis üle staadioni ja võistlus lõppes praktiliselt kahe hüppevooruga. Beamoni teine hüpe 8.04 oli samahästi kui ebaõnnestumine ja mees loobus edasistest katsetest. Sakslasele Klaus Beerile andis teisel katsel hüpatud 8.19 hõbemedali. Rahule võis jääda Tõnu Lepik, kelle Eesti rekord 8.09 oli väärt viiendat kohta.

Pärast Mexico võistlust oli Beamon väga kuulus, aga sellega kõik piirdus. Teda tüütasid reporterid, kes targutasid nii pika hüppe võimalikuks saamise üle ja esitasid hulgaliselt tühje ning mõttetuid küsimusi. Kahtlemata avaldas see kõik Beamonile mõju. Ta oli ahistatud, ei suutnud võistelda, ei suutnud enam midagi. Majanduslikult oli Beamon nii laostunud, et ei suutnud isegi telefoniarvet tasuda. Ta naine kaotas töökoha ja varsti lõppes ka abielu lahutusega.

Beamon otsustas naasta El Paso ülikooli õpinguid jätkama. Ta pidi kolm kursust uuesti tegema, sest oli ka õpingutes maha jäänud. Tema imetlejate pealekäimisel püüdis Beamon oma tippmarki põlistada, kuid ei suutnud 7.70-st enamat. Võhikute otsus oli karm: Beamoni rekordhüpe oli suur juhus, ainult üks suur bluff. See murdis Beamoni südame. Ta läks 1973. aastal elukutseliseks, kuid polnud edukas sealgi. 1977. aastal kanti Beamoni nimi kergejõustiku Kuulsuste Halli, kuid mees ise jäi oma rekordiga ikka üksi.

Alles 20. augustil 1991 ületas ameeriklane Mike Powell Tokyo MM-il lõpuks ometi igaveseks peetud maailmarekordi, saavutades 9.95 ja vabastas Beamoni rängast rekordimehe koormast.

Tšehhoslovakkia võimlemiskuulsus, 26-aastane Vĕra Čáslavská oli México olümpiamängude üks peategelasi, võites 4 kuld- ja 2 hõbemedalit (kokku olümpiamängudelt 7 kulda ja 4 hõbedat). Aprillis oli Čáslavská alla kirjutanud “2000 sõna manifestile”, kus nõuti viie agressorriigi (NSV Liidu, Bulgaaria, Saksa DV, Poola ja Ungari) eemaldamist olümpiamängudelt. Kui Nõukogude tankid 21. augustil Prahasse veeresid, oli Čáslavská parasjagu treeninglaagris Moraavias. Sõbrad hoiatasid Věrat arreteerimisohu eest ja võimleja pages väikese Šumperki linna lähedal asuvasse Leseníky mägedesse. Kaks kuud enne olümpiat elas Čáslavská väikeses mägionnis, harjutas puuokstel ja sooritas vabaharjutusi aasal. Kolm nädalat enne olümpiavõistlusi lubati tal siiski ühineda Tšehhoslovakkia koondise ülejäänud liikmetega.

Nõukogude Liidu võimlemiskuulsus Larissa Latõnina seda ilusat legendi siiski ei usu. Liiga hästi esines Méxicos “alatreenitud” Čáslavská. Tema treener Vladimir Prorok on püüdnud võimleja edu põhjusi selgitada: “Čáslavská fenomen seisnes jumala poolt antud talendis. Minu kui treeneri ülesanne seisnes vaid selles, et õpetada teda vastutustundlikult töötama. Iseloomult oli Věra kergemeelne ja mänglev, väga jutukas ja seltskondlik.”

Kui Věra sai harjutuse eest poomil 9,6 punkti, kisas ja vilistas publik kümme minutit, kuni lõpuks tõsteti võimleja punktid 9,8-le. Vabaharjutuses erutas tšehhitar oma imetlejaid sellega, et esitas kava “Mehhiko kübaratantsu” saatel. Vabaharjutuses jäi Čáslavská esikohta jagama NSV Liidu võimleja Larissa Petrikuga. See tähendas, et mõlemad seisid autasustamistseremoonia ajal koos kõrgeimal astmel ja kuulasid kõigepealt Tšehhoslovakkia rahvushümni ja seejärel NSV Liidu oma. Poliitikavaatlejad märkasid kohe, et sel hetkel langetas Čáslavská pea ja pöördus kõrvale.

24 tundi hiljem lõpetas Čáslavská oma elu ilusaima nädala, abielludes Tšehhoslovakkia 1500 m jooksu meistri ja Tokyo olümpial hõbemedali saanud Josef Odložiliga. Pärast ilmalikku tseremooniat Tšehhoslovakkia saatkonnas suundus õnnelik noorpaar läbi 10 000-lise rahvahulga rooma katoliku kirikusse Xocalo väljakul. Tagasi olümpiakülla sõitis 1968. aasta mängude armunuim paar uhkes valges tõllas.

Praha lennuväljal tervitas noorpaari kümneid tuhandeid eufoorias kaasmaalasi. Vahetades 1968. aastal välja Jacqueline Kennedy, sai Čáslavskást vastavalt ajakirja “People” küsitlusele maailma kõige populaarsem naine.

Peagi aga kõik muutus. “Praha kevad” lõppes ja Čáslavská poolt antud allkirja “2000 sõna manifestile” tõlgendati kui nõukogudevastast tegevust. Seda polnud unustatud ja olümpiavõitja kuulutati persona non grata’ks. Temast keelati kirjutada, talle ei antud tööd. Suure vaevaga leidis ta lõpuks treenerikoha Sparta spordiklubis, kus Josef treenis kergejõustiklasi. Samas saabus tööpakkumisi kogu maailmast. Jaapanlased, kes olid Čáslavskásse armunud juba Tokyo olümpiapäevil, tegid ka ettepaneku temast raamatu kirjutamiseks, kuid selleks ei antud luba. Lõpetanud tippspordiga, sukeldus Věra perekonnaellu. Tal sündisid kaks last: tütar Radka ja poeg Martin.

Kümme aastat hiljem naasis Čáslavská Méxicosse, et asuda Mehhiko võimlejaid juhendama. Kogu pere elas seal kolm aastat ja sinna otsustati koguni jääda, sest elu okupeeritud kodumaal polnud roosiline. Ometi pöörduti tagasi Prahasse.

Kuni 17. novembril 1989 jättis Tšehhoslovakkia valutult hüvasti sotsialismiga. Ka “sametrevolutsiooni” sündmustes oli Věra Čáslavská jälle üheks keskseks kujuks. Václav Haveli võimuletulekuga valiti olümpiavõitja 1989 Tšehhi Rahvusliku Olümpiakomitee presidendiks (1995 ka ROKi liikmeks) ja peagi sai ta ka Tšehhi Vabariigi presidendi nõunikuks spordialal ning Tšehhi-Jaapani Assotsiatsiooni aupresidendiks.

Eriarvamused perekonnas, mis viis lõpuks lahutuseni, oli spordiringkonnas paljudele suhteliselt hästi teada. Čáslavskál olid omad poolehoidjad, kes kinnitasid, et Josef oli liiga agressiivne ja emotsionaalne mees, samas oskas aga Věra hästi perekonnasisest elu korraldada ja pingeid maandada. Teised seevastu kinnitasid, et Josef Odložil oli tore ja südamlik inimene. Probleemid pereelus said alguse 1980ndate aastate algul, peamiselt laste kasvatamise küsimuses. Josef pooldas rohkem karmimat kasvatusmeetodit, samas kui ta abikaasa lapsi liialt hellitas. 1988. a jõudis pereelu krahhini. Lapsed seisid enim ema poolel, aga Martin käitus oma isa suhtes lausa vaenulikult. Sel hetkel saidki alguse sündmused, mida võib võrrelda antiikse tragöödiaga. 1989. aastal Věra ja Josef lahutasid oma abielu.

Kurb lugu leidis aset 1993. aastal Šumperki linnakese lähedal, kus Josefil oli oma maja. Seal elas ta koos uue perekonnaga, Věral aga oli läheduses suvila. Sel õhtul tahtis Josef nähtavasti oma poja Martiniga rääkida, aga võimalik, et nad kohtusid juhuslikult diskoteegis, kus poeg oma sõpradega parajasti pidutses. Ühed räägivad, et tüli isa ja poja vahelt tekkis neiu pärast, kelle Josef tantsima palus. Teised väidavad, et Martin lihtsalt tahtis seltskonnale näidata, kuidas ta praegu oma isasse suhtub. Võimalik, et mõlemad olid lihtsalt liiga palju alkoholi tarvitanud. Tekkis kähmlus, mille käigus Martin saatis isale tugeva rusikahoobi. Josef kukkus õnnetult, lüües pea vastu tantsupõrandat. Kohale kutsuti kiirabi, kuid Odložil ei tulnudki enam teadvusele ja mõne päeva pärast haiglas suri. Věra jaoks oli see tõeline tragöödia. Polnud tema kasuks, et ta sel hetkel oli üheaegselt nii olümpiakomitee president kui spordinõunik.

Niisama palju kui tšehhid Čáslavskát armastasid, niisama julmalt suhtusid nad ka rahvuskangelannat tabanud muresse. Josef Odložili tapmine sai pressis pikaks ajaks sündmuseks number üks. Üksteise järel ilmusid ajalehtede esilehekülgedel artiklid, kus olümpiavõitjat alandaval kujul süüdistati, laimati ja materdati. Kõiki artikleid läbis nimi “mõrvari ema”.

Kõige vapustavamalt mõjus ühiskonnale aga mitte niivõrd Martini kuritegu kui tema karistusest vabastamine. Nimelt andis Václav Havel oma presidendiõigusega Martinile armu ja vastavalt konstitutsioonile ei pidanud ta oma otsust ka kellelegi selgitama. Martin vabastati aresti alt.

Věra Čáslavskál enesel polnud selle kõigega mingit pistmist. Ta suutis juhtunu küll üle elada, kuid ei suutnud seda teadvustada. Alati tugev, julge ja elurõõmus Věra ei suutnud saatuselööki seedida. Temast sai mitmeks aastaks Bognice psühhiaatriahaigla patsient. Raskekujuline depressioon. Enesetapukatse. Keeldumine kõigiga suhtlemast. Ei mingeid intervjuusid. Teda jäid toetama vaid üksikud sõbrad.

Dana Zatopková on meenutanud: „Věra oli raskelt haige ega saanud mitme aasta jooksul Rahvusvahelise Olümpiakomitee töös osaleda. Sel põhjusel saabus viimaks hetk, kui ROK-i president Juan Antonio Samaranch teatas, et Čáslavská kuulumine ROK-i liikmeskonda pole enam otstarbekaks ja tegi ettepaneku liikmeksolekust loobuda. Tšehhi OK esindajad püüdsid võimlejaga kontakti astuda ja paluda tal “erruminemise” dokumendile allkiri anda, kuid Věra oli sel ajal sellises seisus, et ei tahtnud kedagi vastu võtta. Lõpuks suruti see dokument talle kätte läbi uksealuse pilu. Čáslavská kirjutas sellele alla ja sama teed pidi saatis paberi ka tagasi.”

Rumeenlanna Lia Manoliu kuulus 23 aastat järjest maailma naiskettaheitjate tippu, kuid alles oma viiendal olümpial jõudis suure võiduni. 25. aprillil 1932. aastal Chisinaus sündinud Lia põdes lapsepõlves tuberkuloosi ning tervise parandamiseks soovitati tal viibida palju värskes õhus ja tegeleda spordiga. Lia polnud füüsilistest harjutustest vaimustatud, kuid temast paar aastat nooremad kaksikud meelitasid ta spordi juurde. Insenerist vend kuulus hiljem Rumeenia tenniseparemikku ja õde korvpallikoondisse.

Ka Lia hakkas tegelema alguses korvpalliga, kuid 1952. aastal Helsingis saavutas ta eneselegi ootamatult edu hoopis oma kõrvalalal kettaheites. Areng kettaheites aga ei jätkunud. Melbourne’is jäi saagiks 9. koht, Roomas võitis ta siiski pronksmedali, nagu ka neli aastat hiljem Tokyos. Seejärel arvati ta Rumeenia koondisest välja - liiga vana, perspektiivitu. Iseseisvalt treenides jõudis Manoliu enne México olümpiamänge siiski heasse sportlikku vormi ja ta võeti tagasi olümpiavõistkonda. Kvalifikatsioonivõistlused jäid vähese osavõtjate arvu (15) tõttu ära. See oli kasuks Manoliule, kes saabus heitesektorisse vigastatud käega. Ta tegi lõppvõistlusel panuse kohe esimesele katsele ja sai kirja 58.28. Tema paremuselt teine katse oli juba 12 meetrit lühem. Manoliul oli ka õnne, sest alanud paduvihm muutis võistlustingimused raskeks ja konkurentidel ei õnnestunudki tema tulemusest kaugemale heita. 36 aasta ja 176 päeva vanusest rumeenlannast sai 20. sajandil vanim naiskergejõustiklane, kes olümpiamängudel võitnud kuldmedali.

Manoliu proovis veel kord võita Münchenis, kuid lõpetas seal 9. kohaga. Üllatavalt kehv oli aga rumeenlanna esinemine Euroopa meistrivõistlustel: kolm korda kvalifikatsiooninormi mittetäitmine, üks kord seitsmes ja üks kord neljas.

Aastail 1973-1990 oli Lia Manoliu Rumeenia Olümpiakomitee asepresident, 1990-1998 aga president. 1975 pälvis ta ROKi pronksise olümpiaordeni ja 1990 autasu The Woman in Sport ning 1994 anti talle ROKi 100. aastapäeva auhind. Lia Manoliu suri 65-aastaselt Bukarestis 9. jaanuaril 1998. Rumeenia pealinnas kannab üks 1953. aastal ehitatud ja 2002 renoveeritud staadion Lia Manoliu nime.

20. oktoobril 1968 hõõrusid 700 miljonit televaatajat oma silmi, kui nägid Richard „Dick” Fosburyt kõrgust hüppamas. Ameeriklane ületas omapärases stiilis kõrguse 2.24, võitis kuldmedali ja sai kogu maailmas suure tähelepanu osaliseks. Mõne aasta möödudes floppisid juba paljud kõrgushüppajad ja keegi enam ei imestanud.

Flopi tekkimise müütide hulgas on ka niisugune variant: Fosbury olevat leiutanud oma stiili graafiku abil joonpaberil, sest tema deformeerunud selg polevat lubanud hüpata rullstiilis. Tegelikult arenes Fosbury flop märksa lihtsamalt.

11-aastaselt kõrgust hüppama hakates kasutas Fosbury käärtehnikat. See oli populaarne laste hulgas, kes kargasid üle plankude, kui suured koerad neid taga ajasid. Kui Dick 1962. aastal Medfordi saabus, oli tema parim tulemus vaid 1.65. “Ta oli jonnakas, jultunud, liiga ruttu kasvav laps,” rääkis Dicki üks esimesi treenereid Benson. Fosbury hakkas õppima rullstiili, kuid see ei tahtnud õnnestuda.

Lõpuks, küllap halastuse mõttes, lubas Benson Fosburyl enne ringkonna esivõistlusi korraldatud katsevõistlustel kasutada käärhüpet. Kõrgusel 1.70 juhtus midagi ebatavalist. “Tajusin äkki, et mul oli tarvis kergitada puusi niipalju, et tagumikuga latti mitte puudutada. Ja kui kergitasin puusi, hakkasin õlgu allapoole vajutama,” rääkis Fosbury. Tulemus näis kaootilisena, nagu oleks kaks jõumeest teda kätest ja jalgadest haaranud ning üle lati paisanud. Resultaat oli mõjus - Dick ületas 1.80 ja pääses ringkonna meistrivõistlustele.

Fosbury on öelnud, et flop sündis 1963. aastal ühel maikuu pärastlõunal. “Ma ei muutnud oma stiili, see muutus minu sisemuses,” ütles ta. 1965. aastal võttis Fosbury tehnika lõpliku kuju: ta hakkas oma keha rohkem juhtima pea abil ja ületas lati selili asendis. Ta lõpetas osariigi meistrivõistlused Eugene’is teisena, tulemuseks 1.90. Ühes ajalehes ilmunud fotolt võis esmakordselt näha tema stiili, mille üks spordiajakirjanik Medford Mail Tribune’ist nimetas sportlase nime järgi flopiks.

Pärast Fosbury kolimist Carvalli linna, juhtus midagi, mis oleks äärepealt tema flopile lõpu teinud - tulemused langesid järsult kuni 1.70-ni. Dick oli vapustatud ning treener valmis teda kolmikhüppele ümber suunama. Järgnes aga sama ootamatu tõus. Kui Forsbury võitis Vaikse ookeani mängud (2.05) ja tuli viiendaks NCAA esivõistlustel, hakati Dicki tõsiselt võtma. 1968. aasta veebruarikuu Track and Field News kaanepildil näeme sünge ilmega kõrgushüppajat, käed rinnal ristamisi, jälgimas, kuidas Dick ületab 2.15. See oli pöördepunkt, sellest ajast tunnistati flop vastuvõetuks.

México kõrgushüppesektoris seisis Fosbury vastamisi 13 hüppajaga, kes olid ületanud 7 jalga ja enam. 80 000 inimest staadionil ja tohutu telepublik jälgis, kuidas kõhetu ameeriklane võttis hoogu, hüppas, painutas selga ja ületas ühe kõrguse teise järel. Ta tõusis matilt poisiliku naeratusega, käed kõrgele tõstetud. Ta võitis kuldmedali USA ja olümpiarekordiga 2.24. Fosbury proovis ka ületada Valeri Brumeli maailmarekordit, kuid edutult.

1972. aastal Müncheni olümpiamängudel oli 40 meeskõrgushüppaja hulgas juba 28 floppijat. 1973. aastal ületas Dwight Stones kõrguse 2.30, olles esimene flopi-stiilis hüpanud maailmarekordimees.

Tõstmises kehakaalus kuni 60 kg kordas Yoshinobu Miyake Tokyo olümpiavõitu ja võitis järjekordse olümpiamedali. Jaapanlane võistles neljadel mängudel 1960-1972 ning võitis kokku 2 kuld- ja ühe hõbemedali, 1972 Münchenis oli neljas. Méxicos seisis temaga koos autasustamispoodiumil ka kuus aastat noorem vend Yoshiyuki Miyake.

Yoshinobu Miyake oli kodumaal kuulus oma kahe kohvri poolest, mida ta alalõpmata endaga kaasas kandis. Kohvrites polnud aga midagi muud, kui spetsiaalsed raskused. Nii sai ta oma muskleid treenida isegi siis, kui ei viibinud parasjagu treeningsaalis.

Maratonis kulla võitnud etiooplasel Mamo Woldel oli pikaajaline ja ebatavaline olümpiakarjäär. Esimest korda võistles ta olümpial 1956. aastal 800 ja 1500 m jooksus, kuid lõpetas mõlema ala eeljooksu viimasena. Wolde jooksis kolmandat vahetust ka Etioopia 4 x 400 m teatejooksus, kus samuti jäädi viimaseks. 1960. aasta olümpiast ta osa ei võtnud, kuid Tokyos oli jälle kohal. Maratonis katkestas, 10 000 m jooksus platseerus neljandaks. Méxicos lõpetas ta 10 000 m keenialase Neftali Temu järel teisena. Nädal hiljem joostud maratoni võitis Wolde sama kergelt kui Abebe Bikila neli aastat varem Tokyos. 36-aastaselt oli ta lõpuks välja jõudnud oma kuulsa kaasmaalase varjust ning võitnud olümpial. 1972. aastal Münchenis oli juba 40-aastane Wolde jälle kohal, läbis maratoni isikliku rekordiga 2:15.08,4 ja võitis pronksise autasu. Hämmastav olümpiakarjäär - alustada 400 meetriga ja lõpetada maratoniga.

3000 m takistusjooksus pälvis olümpiakulla tundmatu suurus – Amos Biwott Keeniast. Mitte keegi peale mõne üksiku kergejõustikufänni ei olnud enne México mänge temast midagi kuulnud. Olümpialgi oli ta esialgu pealtvaatajaile nagu õhk, asjatundjaile naerualuseks ja sportlastele pilketeemaks. Kui aga eeljooksud olid läbi saanud, tunti Keenia meest juba paremini. Arutleti, kas ei pillanud 20-aastane Biwott asjata oma jõuvarusid? Sest eeljooksu esimesel ringil oli keenialase edumaa 60 meetrit, teise ringi läbides juba 100 meetrit… Biwotti lõpuaeg oli rasketes mäestikutingimustes 8.49,4.

Publikut vaimustas Biwotti meetod veetakistusi ületada - vastupidi maailma treenerite nõuannetele hüppas ta kõigepealt tõkke peale ja siis üle vee. Midagi kolmikhüppe taolist, maandudes samale jalale, millega ära tõukas. Tema hüppestiil oli ainulaadne, sest ta hüppas jalad koos.

Ajakirja “Track and Field News” asjatundja Joe Henderson kommenteeris, et Biwott ületas tõkkeid nii, “nagu oleks nendel okkad ja hüppas üle vee, nagu ujuksid seal krokodillid.” Kui algas finaal, üllatusid kõik uuesti. Biwott ei rünnanudki liidrikohta, vaid lonkis viimasena, näidates üles vana jooksuhundi taktikalist küpsust. Pidurid olid peal ka teistel. Enne viimast ringi sörkis Biwott ikka veel viimaste seas, kuid alustas siis tagaajamist ja oli finišis esimesena. Neli aastat hiljem Münchenis alustas Biwott tuttaval kombel, võites oma eeljooksu olümpiarekordiga 8.23,8, kuid finaalis jäi siiski vaid kuuendaks. Seejärel kadus mees Keenia mägedesse sama salapäraselt ja vaikselt, kui oli sealt ilmunudki.

Maailma üks kõigi aegade edukamaid tõstesportlasi Jaan Talts (1944) jõudis NSV Liidu koondisse 1966. aastal, teenides sõdurina aega Ukrainas. Visa tööga saabus Taltsi esimene suur tähetund 1967. aastal rahvaste spartakiaadil, mil ta ühe õhtuga tegi neli maailmarekordit ja kogus esimese poolraskekaallasena maailmas kolme tõstega enam kui viissada kilo (502,5 kg). Sügisel võitis aga esikoha Mexico eelolümpial.

Samal aastal valiti Talts Nõukogude Liidu parimaks sportlaseks ja kuulus üheksandana ka maailma kümne parima sportlase nimekirja. Kui 1967. aastal tegi Eesti vägilane kokku seitse maailmarekordit, siis olümpiahooajal kaheksa, valitsedes maailmas poolraskekaalu tõstmist täielikult.

Tundus, et Méxicos tuleb Taltsil kuldmedal lihtsalt vormistada, kuid siis kerkisid üleöö esile uued tõstjad Põhjamaadelt. Äkki jõudis viiesajaliste klubisse tundmatu rootslane Bo Johansson ja siis ka 27-aastane Pori politseinik Kaarlo Kangasniemi. Nende omavahelise mõõduvõtmise varasuvisel EM-il Leningradis Talts võitis maailmarekordilise 512,5 kilogrammiga. Olümpialinnas tabas Taltsi paljusid sportlasi jälitanud nuhtlus sooleinfektsioon ja see tekitas nõrkust. Surumises pidi Talts leppima vaid teisel katsel üles saadud 160 kilogrammiga, samal ajal surus Kangasniemi koguni 172,5 kg. Rebimises lisas soomlane veelgi edumaad, saades üles maailmarekordilise 157,5 kg. Nüüd jäi Taltsil üle võidelda vaid hõbemedali eest. Tõukamises tegigi eestlane maailmarekordi 197,5 kg ja sai kogusummas hõbedat väärt 507,5 kg. Kangasniemi tõukas 187,5 ja tuli olümpiarekordiga 517,5 kg võitjaks.

Jaan Talts: “Üllatus oli Kangasniemi võit muidugi, sest kunagi varem ega hiljem ma talle ei kaotanud. Hiljem küll Kangasniemi tunnistas, mis oli tema tähelennu taga. Aga ma ise ka ei teinud Mexicos mitte kõige paremini. Pisut jäi puudu ja et tema tegi maksimumi, kuulus võit temale.”

Lawrence „Larry” James oli 14. septembril 1968 South Lake Tahoes jooksnud 400 m ajaga 44,1, mis tähendas maailmarekordit. Selle ala vaieldamatu favoriit Lee Evans oli sealsamas saanud ajaks 44,0, kuid tema tulemust ei kinnitatud, sest see oli joostud määrustevastastes naelikutes. Evans ja James olid ka olümpiafinaalis teistest selgelt üle ja alistasid ka 44 sekundi piiri.

Evansi maailmarekord 43,86 oli selline uskumatu tagajärg, et seda hindasid mõned spetsialistid isegi paremaks Beamoni kaugushüppe tagajärjest. Evansi rekordile ennustati pikka iga ja see püsiski löömatuna ligi 20 aastat. Alles 1988. aastal jooksis temast kiiremini Butch Reynolds.

Ameeriklane Michael Burton oli 1500 m vabaujumises kolm korda järjest parandanud maailmarekordit, viies selle olümpia-eel 3. septembril 16.08,5-ni. Tema ujujakarjäär sai alguse üsna omapäraselt. 13-aastaselt kukkus Michael jalgrattaga sõites vastu isa veoautot (isa oli veoautojuht) ja lamas seejärel kaheksa nädalat haiglas.

Vigastada saanud parema jala põlve tõttu ei saanud Burton muude spordialadega enam tegeleda, kuid ujumist see siiski ei seganud. Nii kujunes temast üks esimesi suurte koormustega harjutamise pioneere. 1966-1969 ja 1971 sel distantsil USA meistriks tulnud Burton ujus treeningul iga päev vähemalt 4000 meetrit.

Ujumismaratonis kimbutas võistlejaid hapnikunälg ja need, kes liiga kiirelt olid alustanud, kustusid üksteise järel. Vaid ühtlaselt ujunud Burtonit ei seganud miski. 1000 m kohal oli ta teistest ees juba 18 meetrit ja maailmarekordimehe võit oli ülivõimas. Koguni 27 meetriga jäi temast finišis maha hõbemedali võitnud 16-aastane John Kinsella. Alates 1936. aastast oli see veenvaim võit 1500 m distantsil.

Mexico olümpiamängudel ledis aset esimene fikseeritud dopingujuhtum olümpiamängude ajaloos. Moodsas viievõistluses meeskondlikult kolmandana lõpetanud Rootsi diskvalifitseeriti, sest üks nende meeskonnaliige jäi vahele dopingutestiga. Dopinguaineks oli konjak.

Individuaalselt kaheksandaks tulnud Hans-Gunnar Liljenvall oli enne laskmist tarbinud alkoholi kaugelt rohkem, kui oleks olnud lubatud piir. Nimelt oli rootslane joonud konjakit ja tema verest leiti 0,7 promilli alkoholi. Kohtunikekogu oli karm: Rootsi meeskond tuleb jätta medaliteta, Liljenvall aga ilma 8. kohast. Hans-Gunnar Liljenvallist sai esimene sportlane olümpiamängudel, kelle tulemus tühistati dopingu tarvitamise tõttu.

Poksiturniiril kehakaalus kuni 57 kg kulges finaal ameeriklase Albert Robinsoni dikteerimisel, kes oli mehhiklasest Antonio Roldánist selgelt parem. Kohtumine lõppes aga ootamatult teises raundis. Mõlemad ründasid üheaegselt ja Roldanil purunes kokkupõrkel kulm. Kohtunik tõstis võidu märgiks mehhiklase käe, Robinson aga diskvalifitseeriti määruste rikkumise pärast. See oli pärast 1952. aastat, kui eemaldati Ingemar Johansson, esimene juhus, kui diskvalifitseerida tuli olümpiafinaali jõudnud poksija.

Mehhiklasel oli õnne, sest võistluste normaalne kulg poleks sellist tulemust andnud. Robinson jäeti esialgu aga isegi hõbemedalist ilma. USA esitas küll protesti, kuid otsust ei muudetud. Loosse sekkusid paljud spetsialistid. Hilisem filmivaatlus tõestas, et teatud süü langes ka Roldanile ning 1968. aasta novembris sai ameeriklane oma hõbemedali siiski kätte. 1971 sai Robinson aga treeningul raskelt vigastada ja lebas kolm aastat haiglas koomas kuni lõpuks suri.

Purjetamise Finn klassis lõpetas olümpiavõistluse 25. kohaga praegune ROK-i president Jacques Rogge. Ta osales ka Müncheni ja Montreali mängudel, kuid Acapulcos saavutatud 25. koht jäigi tema parimaks saavutuseks olümpiamängudel. Rogge on 16-kordne Belgia meister purjetamises ja kuulus kümnel korral ka oma maa ragbimeeskonda. Ta oli 1989-1992 Belgia Olümpiakomitee president, 1989 sai Euroopa Rahvuslike Olümpiakomiteede (ENOC) presidendiks ja 1991 valiti ROKi liikmeks ja 2001. aastast on Rahvusvahelise Olümpiakomitee president.

Ratsutamise kolmevõistluses võisteldi Méxicost 180 km kaugusel ligi 2000 m kõrgusel üle merepinna asuvas Avandros. Kõrgmäestik oli oluline lisatakistus hobustele. Isegi kergemate hüpete juures kippusid nad komistama. Nii tegi paduvihmas peetud 7200 m pikkune ratsakross üldjärjestuses suuri korrektiive. 35st takistusest olid 11 vee all, paistsid ainult takistuse ülemised osad. Ei ratsanikud ega hobused näinud äratõuke- ja maandumiskohta ning kross muutus eluohtlikuks nii sportlastele kui hobustele.

Ühel mägiojal asetseval takistusel kukkus sakslane Ulrich Vité ja vette karanud pealtvaatajad suutsid ta suuri vaevu elusalt kaldale toimetada. Venelase Gluškovi hobune Balerina uppus kiirevoolulisse jõkke. Iirimaa ratsutaja Penelope Moretoni hobune Loughlin murdis kukla ja selgroo, kolm ribi murdnud võistleja ise sai närvivapustuse ja viidi helikopteriga haiglasse. Rasketes tingimustes pani end maksma 1967. aasta Euroopa meister Suurbritannia, kelle liidriks oli 54-aastane Derek Allhusen (1914-2000).

5000 meetris võitis kulla 29-aastane Tuneesia sõjaväelane Mohammed Gammoudi, kes heitles viimasel 200 meetril Keenia meeste Keino ja Temuga ning väljus võitjana. See oli Tuneesia esimene ja viimane olümpiakuld 20. sajandil.

Mohammed Gammoudi (õieti Mohammed Tlili ben Abdallah) sündis Sidi Achis Tuneesias 11. veebruaril 1938. Rahvusvaheliselt pälvis esmakordselt tähelepanu 1963, kui võitis Napolis Vahemeremaade mängudel 5000 ja 10000 m jooksu. 1964 saabus Gammoudi Tokyosse kogenematuna, kuid näitas end sitke võistlejana ja pälvis 10 000 m jooksus hõbemedali. 5000 m enam jõuvarusid ei jätkunud.

Méxicos üritas Gammoudi taas kahel distantsil medaleid võita ja seekord see ka õnnetus – 10 000 m võitis ta lisaks pronksmedali. Münchenis võistles tuneeslane jälle mõlemal pikamaadistantsil ja 5000 meetris pälvis hõbemedali. Ka 10 000 m jooksus oli tal võimalus võita olümpiamedal, kuid ta kukkus koos Lasse Vireniga ning jäi medalita. Gammoudi oleks võinud võistelda ka 1976 Montrealis, kuid Aafrika riigid boikoteerisid neid mänge ning olümpiakevadel 10 000 meetrit 28.14,2-ga läbinud 38-aastasel tuneeslasel jäid võimed proovile panemata.

Esmakordselt viimase 40 aasta jooksul jäi India eemale maahoki olümpiafinaalist.

Rohkete protestidega turniiril naeratas India meeskonnale küll õnn mängus Jaapaniga. Kohtumises oli veel 55 minutilise mängu järel seis viigiline 0:0, siis aga määrati India kasuks 7 meetri karistusvise. Kui see väravaks realiseeriti, lahkusid kohtuniku otsusega rahulolematud jaapanlased üldse väljakult. Neile kanti tabelisse kaotus numbritega 0:5. Varem oli India ise avaldanud protesti 1:2 kaotuse puhul Uus-Meremaale.

Jalgratturite 100 km maanteesõidus olid favoriidid maailmameistrid (1967 - 1969) ja esimesed 2 tunni piiri alistajad vennad Petterssonid Rootsist. Nendest 27-aastane Gösta, 26-aastane Sture ja 24-aastane Erik olid pronksmedali võitnud neli aastat tagasi Tokyos. Nüüd oli Sven Hamrini asemel meeskonda võetud ka Petterssonide neljas vend, 21-aastane pesamuna Tomas. Kuldmedalit ei õnnestunud vendadel siiski kahjuks võita, kuigi poolel distantsil juhiti. Siis aga lõhkes Tomas Petterssonil rattakumm ja vennad pidid lõpuni sõitma kolmekesi. Olümpiavõitjaks tulid hollandlased, kelle edu rootslaste ees oli üle pooleteise minuti.

Naiste kuulikaared hakkasid olümpia lähenedes kahtlaselt kiiresti kasvama. 24. aprillil ületas Nadežda Tšižova Sotšis Tamara Pressi maailmarekordi (18.59), tõugates 18.67. Enne olümpiat saavutas aga sakslanna Margitta Gummel uueks tippmargiks 18.87. Méxicos üllatas avakatsel kõigepealt 18.78-ga Marita Lange, siis oli kord Gummeli käes. Kolmandas voorus ületas ta esimesena maailmas 19 meetri joone (19.07) ja sai siis viiendal katsel koguni 19.61. Mõnedki võrdlesid seda tollal koguni Beamoni saavutusega. Hiljem, teades nii mõndagi Saksa DV sportlaste dopingutarvitamisest, suhtuti ka Gummeli tulemusse umbusklikult.

Erakordselt kõrgetasemeliseks ja võistluslikuks kujunes meeste kolmikhüpe. Viis korda vahetus liider, viis korda parandati maailmarekordit ja lõpuks olid kuus meest ületanud 17 meetri piiri. Juba eelvõistlustel üllatas itaallane Giuseppe Gentile, hüpates maailmarekordiks 17.10. Mehe närv oli erk ka lõppvõistlustel, kus ta parandas rekordi 17.22-ni. Seejärel ületasid aga selle Viktor Sanejev (17.23), brasiillane Nelson Prudêncio (17.29) ja lõpuks veel kord Sanejev (17.39). kahe maailmarekordiga alustanud Gentile suutis hoida pronksmedalikohta. Hiljem mängis itaallane Iasonit kuldvillaku toomise retkel Pier Paolo Pasolini filmis “Medeia” (1970).