Soome pikamaajooksu tõi 1972. aastal Münchenis taas maailma tippu Lasse Viren, võites mõlemad pikamaajooksud: 5000 ja 10 000 meetri. Kahe olümpia vahel polnud Lasse Artturi Viren näidanud eriti kõrgeid tulemusi ja võistles üldse harva. Vaid 1974 õnnestus tal võita EM-i pronksmedal 5000 meetris. Olümpia-aasta kevadel asus ta aga jälle tõsisemalt treenima, rännates koos treener Rolf Haikkolaga Keeniasse, et harjutada seal 2400 m kõrgusel üle merepinna. Ja Montréalis oligi Viren taas löögihoos.

10 000 m finaalis olid neli ringi enne lõppu ette jäänud kolm kanget: Viren, Carlos Lopes ja Brendan Foster. Portugallane lisas veelgi tempot ja Foster hakkas maha jääma, Viren omakorda möödus Lopesist 450 m enne finišit ja Portugali sportlasel polnud sellele spurdile enam midagi vastu panna. Kui Viren lõpetas, kargasid korravalvurite ahelast läbi kaks soomlasest fänni. Nad haarasid kangelasel kätest ja triumfeerisid pidulikult Soome lippu lehvitades piki staadionirada.

“Jooksin nendega veel 300 meetrit”, jutustas Viren. “Mulle saabus teine hingamine ja rõõm täitis hinge. See oli eriline tunne, mida tahaksin ikka ja jälle korrata”.

Pressikonverentsil imestasid ajakirjanikud, millega olümpiavõitja küll vahepealsetel aastatel tegeles. Leidus neidki, kes veredopingu kohta huvi tundsid. Viren imestas. “Mis veredoping? Kogu edu saladus peitub põhjapõdrapiimas, mida meelsasti tarvitan!” Osa ajakirjanikke võttis vastust tõena ja joogi populaarsuse kampaania kestis 1980. aasta Moskva mängudeni. Aastaid hiljem siiski selgus, et Viren ikkagi kasutas veredopingut. Paljud sportlased, kes verevahetamisest kasu nägid, hakkasid ka ise seda tegema, ja nii võib öelda, et Vireni edu oli omamoodi pöördepunktiks spordi pahupoolel.

5000 meetris alustas Viren oma pikka spurti kaks ringi enne lõppu. Finišisirgel tõrjus soomlane edukalt uusmeremaalaste Quaxi ja Dixoni ning sakslase Hildenbrandi rünnakud ning lõpetas esimesena. Võita kahel olümpial järjest nii 5000 kui 10 000 m jooks, oli tõeline imetegu. Võidetud medal oli Soomele ühtlasi läbi aegade 100. olümpiamedal.

Võidutunnet Virenil enam kogeda ei õnnestunud. Moskva olümpial lõpetas soomlane 10 000 m ajaga 27.50,46 viiendana ja maratonijooksus katkestas. Seejärel jättis ta võistlusspordiga hüvasti. 1999. aastal valiti Viren Soome parlamenti. Tema kodupaigas Myrskyläs peetakse olümpiavõitja vägitegude meenutamiseks traditsiooniliseks kujunenud jooksuvõistlust “Lassen hölkkä” ning Vireni auks on Myrskylässe püstitatud ka väike ausammas.

12. novembril 1961 sündis Onestis Rumeenia võimleja Nadia Comăneci. Vanemad andsid lapsele eesnime ühe Nõukogude filmi kangelase Nadežda järgi, mis tähendab ‘lootus’. Nende lootus täituski, kui tütrest sai maailma läbi aegade üks kuulsamaid võimlejaid, viie olümpiakulla omanik.

Montréalis tegi nooruke rumeenlanna Comăneci võimlemise ja olümpia ajalugu, saades esimese võimlejana oma harjutuse eest maksimaalsed 10 punkti. Tabloo ei suutnud seda tulemust fikseerida. Kokku sai kõigi aegade noorim olümpiavõitja, 14 aasta ja 252 päeva vanune Comăneci Montréalis seitse maksimaalset hinnet. Tema hiilgav esinemine jättis varju nii Müncheni olümpia lemmiku Olga Korbuti kui teised Nõukogude Liidu võimlemistähed Ljudmila Turištševa ja Nelli Kimi.

Oma esimese võistluse 1967. aastal lõpetas Nadia 13. kohaga. Treener kinkis talle lohutuseks kaks nukku – ühe kanada ja ühe eskimo nuku – ning ütles kurvale tüdrukule: “Olgu need sulle hea õnne märgiks. Ära lepi selle olukorraga. Sa ei tohi enam kunagi jääda kolmeteistkümnendaks.”

Järgnevad aastad kujunesid tüdrukule edukaks. Tema kollektsioonis oli juba üle kahesaja nuku, kuid esimesena kingitud eskimo nukk saatis teda talismanina ka olümpiamängudel. Väike tüdruk, kes kogus nukkusid, oli täielikult teadlik oma vastutusest. “Ma ei tulnud siia naeratama,” ütles ta Montréali jõudes, “tulin siia tööd tegema.”

Edu tegi temast Rumeenia kõige noorema sotsialistliku töö kangelase. Kõrgendatud tähelepanu kodumaal muutus Nadiale koormavaks. Võimlemisentusiastid nõudsid temalt üha enam. Comăneci edu oli ka tema treeneri Béla Karolyi edu, nende kordaminekut aga peeti kogu Rumeenia eduks, valitseva sotsialistliku süsteemi hiilgavaks saavutuseks. Võimud hakkasid treeningprogrammi segama, võttes võimlemistüdrukuid kaasa ringreisidele ja väntsutades neid propagandaetendustel. Kui Karolyi protestis, ähvardati teda rahvuskoondise vanemtreeneri kohalt vallandada. Comăneci viidi üle Bukaresti ja Karolyi oli oma leiust ilma. “Äkki olid kõik unustanud, mida ma olin teinud,” kurtis solvunud Karolyi. Ta otsustas vanemtreeneri tööst loobuda.

16-aastaselt oli tüdruk palju muutunud. 1978. aastal sai Nadia ühel võistlusel lüüa 14-aastaselt Emilia Eberlelt. Reporterid kirjutasid, et Nadia on väsinud, lahkunud spetsiaalsest võimlemiskoolist Karolyi käe alt, ta on armunud. “Nüüd, kus ma olen vanemaks saanud,” ütles ta, “on mul palju muidki tegevusalasid,” teatas Nadia. 1979. aasta mais pingutas ta end veel kord ja tuli individuaalses mitmevõistluses Euroopa meistriks. Moskva olümpia jäi Comăneci luigelauluks. Mitmevõistluses jäi ta alla nii Jelena Davõdovale kui Maxi Gnauckile. Kuldmedalid poomil ja vabaharjutuses ei toonud rahuldust, ta oli lootnud enamat.

27. novembril 1989 jättis ta maha oma maja, auto, suure summa raha, olümpiamedalid ja muud autasud ning ületas koos kuue kaaslasega salaja Rumeenia–Ungari piiri. Ungaris võeti olümpiavõitja vahi alla. Ta kartis Rumeeniasse tagasisaatmist, seepärast ületas salaja veel ühe piiri, sedapuhku Austria oma. USA saatkond Viinis pakkus Comănecile poliitilist varjupaika ja saatis Nadia USAsse. 1. detsembril saabus võimlejanna New Yorki. USA sai tema uueks kodumaaks, riigi kodakondsuse sai Comăneci siiski alles 2001. aastal.

1996. aasta aprillis abiellus ta USA võimleja Bart Conneriga. Comăneci rajas USA-s koos abikaasaga võimlemiskoolid Bart Conner Gymnastics Academy ja Perfect 10 Production Company ning rea spordivahendite kauplusi. 1999 sai rumeenlannast esimene sportlane, kes pidas kõnet ÜRO-s “Rahvusvahelise vabatahtlike aasta 2000” (Year 2000 International Year of Volunteers) puhul. 2003 ilmus Comănecilt raamat “Letters To A Young Gymnast”.

Tõstmise üliraskekaalus kordas Vassili Aleksejev oma Müncheni olümpiavõitu, kogudes kahe tõstega 440,0 kilo. Hõbeda võitnud sakslane Gerd Bonk sai kokku vaid 405 kg. Tõstmise tippu jõudis Aleksejev suhteliselt hilja, 28-aastaselt. Esimese rahvusvahelise stardi tegi ta 24. jaanuaril 1970, püstitades kohe maailmarekordi nii surumises kui kolmevõistluses. Sama aasta 18. märtsil sai temast esimene inimene maailmas, kes saavutas kolme tõste kogusummaks 600 kg.

Aleksejev oli ajavahemikul 1970–1977 võitmatu. Tuli 8 korda maailmameistriks ja püstitas kokku 80 maailmarekordit. Selline maailmarekordite rohkus on tingitud asjaolust, et iga rekordi eest pudenes midagi ka tõstja rahakotti. Nii kergitati maailmarekordeid sageli vaid poole kilogrammi kaupa.

Aleksejevi tõstjakarjäär lõppes ebaõnnestumisega. 1978 MM-il ei saanud ta surumises üles algraskust ja 1980 Moskva olümpial ei suutnud Šahtõ vägilane toime tulla rebimise algraskusega 180,0 kg. Tema isiklikeks rekorditeks jäid: surumine 236,5 kg, rebimine 187,5 kg, tõukamine 256 kg, kolmevõistlus 645 kg, kahevõistlus 445 kg.

Nagu paljusid tollaseid tipptõstjaid, on Aleksejevitki süüdistatud dopingu tarvitamises. Ka NSV Liidu tõstmiskoondise vanemtreenerina töötanud kahekordne olümpiavõitja Arkadi Vorobjov on seda kinnitanud.

2004. aasta kevadel antud intervjuus eitas vägilane dopingu kasutamist: “Mis puutub Münchenisse, siis tookord maksti esmakordselt kulla eest 3000 rubla, millest 30% sai sportlane valuutas. See oligi meie doping. Anaboolsed steroidid polnud doping, sest need olid siis lubatud. Aga mina pole neid proovinud. Hea näide on 1976. aasta Montréali olümpia, mille eel steroidid keelati. Kõigi meie koondislaste tulemused langesid, vaid mina püstitasin fantastilise maailmarekordi, tõugates üles 255,0 kg. Ajakirjanikud küsisid minult: miks teised ei suutnud? Vastasin: nüüd näete, mille najal keegi seni elas. Olen kogu aeg pooldanud kaht varianti: las kõik söövad kõike või tehakse kontroll lausa mahalaskmiseni rangeks. See tähendab, et tuleks eluks ajaks diskvalifitseerida. Ise arvan nii: kõik tarvitavad dopingut, aga vahelejäämine korraldatakse valikuliselt.”

Dopingu kasutamisega hästi kursis olnud ja seda heaks kiitnud Aleksejev ise keelatud ainete kasutamist ei tunnistanud. ”Mul polnud seda vaja. Töötasin peaga, otsisin uusi meetodeid jõu arendamiseks. Sellega kaasnes ka tehnika parandamine. Võitnuksin veel Moskva olümpialgi 38-aastaselt kulla, aga mind mürgitati. Pakuti midagi juua ja võtsin klaasi rumalalt vastu.” Praegu veedab Aleksejev pensionipäevi kaevurilinnas Šahtõs. Venemaal on vägilase auks välja lastud viin Russkii Bogatõr, mille sildil ilutseb tõstmislegendi pilt.

Olümpia-aastal oli maailmas seitse meest, kes ületanud teivashüppes 5.50. Montrealis suutsid seda kolm, kuid kõik said erineva medali. Pikaks kujunenud finaalvõistlusest väljus ootamatult võitjana poolakas Tadeusz Ślusarski, kes sooritas vaid kolm hüpet, alistades esimesel katsel nii 5.20, 5.40 kui 5.50. Hõbemedalimees Kalliomäki tegi viis õnnestunud katset, Roberts pidi pronksiga leppima seetõttu, et ajas algkõrgusel 5.35 korra lati maha. Kõrgus 5.55 jäi kõigil alistamata, sest hakkas sadama vihma. Olümpiavõitja Ślusarski hukkus koos 1972. aasta kuulitõuke olümpiavõitja Władysław Komariga autoõnnetuses 17. augustil 1998.

Meeste odaviskes selgusid medaliomanikud kohe esimeses viskevoorus. Pärast 29-aastase ungarlase Miklós Némethi šokeerivat superviset 94.58, mis oli ka uueks maailmarekordiks, olid ülejäänud võistlejad justkui hüpnotiseeritud. Soomlane Hannu Siitonen tunnistas, et suutis rahulikuks jääda üksnes seetõttu, et andis endale aru – nüüd tuleb kõne alla veel vaid hõbemedali võitmine. Némethi võit odaviskes oli 20. sajandil olümpiaajaloo ülekaalukaim (v.a. 1906. a vahemängud). Ta edestas hõbemedalimeest Siitoneni koguni 6 meetri ja 66 sentimeetriga.

Grusiisia nimekamaid maadlejaid Levan Tediašvili oli vabamaadluses kehakaalus kuni 90 kg olnud võitmatu alates 1971. aastast. Enne Montreali tuli ta neli korda maailmameistriks (1971, 1973-1975) ja kolm korda Euroopa meistriks (1974, 1976, 1978). Tediašvili oli kaval ja enesekindel sportlane, kes on öelnud: “Olümpiamängudel võidavad mitte kõige tugevamad, vaid kõige paksunahalisemad. Kõik elavad olümpiakülas koos ja paljud “põlevad” seal sinise leegiga. Läheb mööda keegi kergejõustiklastest, sina aga mõtled, et äkki võistleb minu kaalukategoorias, mina aga teda ei tunne. Enne võistlusi, kui loosimistulemused polnud veel teada, astusin sööklas sakslase Stottmeisteri juurde ja ütlesin: “Sinuga tuleb mul esimeses voorus kokku minna!” Sama rääkisin ka ameeriklasele ja rootslasele. Vaatan, kõik kolm lakkasid järsku söömast! Psühholoogiline töötlemine avaldas mõju…

Koju taheti mind aga saata juba laeval teel olümpialinna. Vaatasime telerit, kui juurde astus jalgpallur Oleg Blohhin, kes sõna lausumata vahetas kanalit. Käskisin tagasi keerata, kuid tema vaatas mind superstaarile kohaselt külma pilguga ega liigutanud sõrmegi. Võtsin tal siis kraest ja heitsin trepist alla. Parasjagu tuli trepist üles jalgpallurite peatreener Valeri Lobanovski isiklikult ning kukkus koos oma lemmikõpilasega. Intsidendile järgnes muidugi suur koosolek. Võtsin sõna: “Karistage, kuid andke vähemalt võimalus võita kodumaale kuldmedal, mida 11 jalgpallurit kohe kindlasti ei suuda.” Lubati.” 1999 tunnistati Levan Tediašvili XX sajandi Gruusia parimate meessportlaste seas kolmandaks (1. V. Sanejev. 2. Givi Kartozia).

Nõukogude Liidu moodsa viievõistluse koondisse kuulus 39-aastane veteran Boriss Oništšenko, kes oli võistelnud juba México ja Müncheni olümpial ning võitnud ühe kuld- ja kaks hõbemedalit. Ka Montréalis näis vanameister olevat heas vormis. Ratsutamine läks hiilgavalt ja ka vehklemine algas hästi – ta võitis kaheksa esimest vastast.

Siis aga, kohtumises inglase Jeremy Foxiga, juhtus midagi arusaamatut. Suurbritannia koondislane Adrian Parker märkas, et tablool süttis Oništšenko edukat torget fikseeriv lambike hetkel, kui Nõukogude Liidu sportlase relv polnud Foxini jõudnudki. Ta palus kohtunikel vehklemisvahendit kontrollida. Avastati, et Oništšenko oli oma epee varustanud lisajuhtme ja lülitiga käepideme sees, mis võimaldas tal oma suva järgi süüdata torget fikseeriv signaallamp. See originaalne konstruktsioon suurendas epee mõjupiirkonda elektrivälja arvelt 10–15 cm võrra ja andis kolossaalse edu.

Võistluste žürii nõudis Oništšenkolt selgitust. Mees ei osanud midagi paremat välja mõelda, kui et epee ei ole tema oma. Oništšenko ja NSV Liidu meeskond diskvalifitseeriti. Nõukogude Liidu delegatsiooni juhtkond diskvalifitseeris omakorda Oništšenko ja seda eluks ajaks. Samuti võeti temalt teenelise meistersportlase nimetus.

Nii sai Oništšenko Montréali olümpia suurimaks antikangelaseks, keda võis teleekraanil näha ööpäev läbi. Ta sai rahva seas tuntuks kui Borys Dis-Onyshchenko.

Selles loos on ka valgeid laike. Kui palju oli neid inimesi (ametnikke, treenereid, kaasvõistlejaid), kes olid sellest pettusest teadlikud? Vähemalt oleksid nad pidanud olema tähelepanelikumad, et peatada Oništšenko juba tema meeletu teo alguses. Pole teada, kas sisaldus see spordijuhtide strateegilistes plaanides või uskusid nad naiivselt, et lõid nähtamatu relva, mille abil on vehklemises võimalik alati kõiki võita. Asitõenditega oleks teda kinni püüda võidud juba varem (rahvaste spartakiaadil 1975), aga talle pöörati tahtmatult tähelepanu – kuulsus ju! Vaadatakse, et meistri epee käepide näeb välja väga ekstravagantne – seemisnahaga kaetud. Paljusid pani see imestama, kuid tunnustatud autoriteedilt küsida, milleks see vajalik on, häbeneti. Kui ikkagi söandati küsida, vastas Oništšenko vastumeelselt: “Nii on mugavam, käsi libiseb vähem.” Viievõistluse Ostap Bender viis juba siis uuendust ellu, harjutas seda. Oništšenko vedas olümpial alt kogu meeskonda. Isegi siis, kui ta oleks vehklemises saavutanud kas või viimase koha, võinuks NSV Liidu meeskond võita medali. Oništšenkot peideti Montréalis kaua teise Nõukogude viievõistluselegendi Pavel Lednjovi eest, kes ähvardas “uputada raisa otse olümpiabasseinis, pilvelõhkujate taustal”. Lednjov ise eitab seda fakti: “Loomulikult olin siis väga vihane, jäin ju kindlast olümpiamedalist ilma. Kuid uputada teda ei kavatsenud. Aga võrkpallurid, kellega ta seni tihedalt suhtles, lubasid ta küll hotelliaknast välja visata,” ütles Lednjov.

Kuubalane Alberto Juantorena võitis kuldmedalid harvaesinevas jooksualade kombinatsioonis: algul 800 m ja neli päeva hiljem 400 m. Sellise saavutusega oli varem toime tulnud vaid ameeriklane Paul Pilgrim 1906. a vahemängudel. Pärast maailmarekordiga lõppenud 800 m jooksu rääkis Juantorena: “Ma ei tundnud teisi jooksjaid. Olen võistelnud vaid oma kodumaal ja sotsialismimaades. Tippmehed on jäänudki kohtamata. Jooksin enda jooksu. Tahan selle kuldmedali pühendada meie juhile Fidel Castrole. Ta on suurepärane inimene.” Juantorenat ei peetud Montréali eel favoriidiks, kuigi ta oli kevadel läbinud 800 m hooaja teise ajaga 1.44,9-ga. Olümpiafinaalis võitis aga Juantorena maailmarekordilise 1.43,50-ga. Teine kuld lisandus 400 meetris.

Neli aastat varem Müncheni mängudel oli El Caballo (‘hobune’) hüüdnime kandnud Juantorena silma paistnud 400 m eeljooksus, kus edestas ameeriklast Wayne Colletti, kuid poolfinaalist ta siiski kaugemale ei jõudnud. 190 cm pikkune kuubalane alustas sportimist pesa- ja korvpallurina. 1965. aastal kuulus ta isegi Kuuba noorte korvpallikoondisse, kuid siis suunas poolakast treener Zygmunt Zabierzowski Alberto kergejõustikutreeningutele. Aasta hiljem võistles Juantorena juba Müncheni OMil. Oma esimese rahvusvahelise suurvõidu 400 m (45,36) sai ta 1973. aastal Moskvas ülemaailmsetel üliõpilasmängudel. 1975 tuli samal distantsil võitjaks Pan-Ameerika mängudel. Alberto Juantorena võistles 400 m ka Moskva olümpial 1980, kus pidi leppima neljanda kohaga.

Lõpetas sportlasekarjääri 1983. aastal Helsingis toimunud I kergejõustiku MM-il, kus langes välja 400 m jooksu poolfinaalis. Hiljem oli Juantorena Kuubas spordiministri asetäitja, 1986 sai Kuuba Olümpiakomitee viitsepresidendiks.

Alles Montréalis said naiskorvpallurid õiguse võistelda olümpiamedalite eest. Osales kuus naiskonda: viis MM-i kolm parimat NSV Liit, Jaapan ja Tšehhoslovakkia, korraldajamaa Kanada ning valikturniiri kaks paremat Bulgaaria ja USA. Mängiti turniirisüsteemis.

NSV Liidu koondis oli selge favoriit ja kinnitas seda ka kullavõiduga. Naiskonna parim korvpallur oli 210 cm (mõnedel andmetel 218 cm) pikkune Riia TTT keskmängija Uljana Semjonova, kes viskas mängus keskmiselt 19,4 punkti ja sai kätte 12,4 lauapalli. Protokollidesse kanti riialanna pikkuseks tavaliselt 210 cm, kuid paljud kahtlustasid, et tema pikkus võib ulatuda isegi 220 sentimeetrini. Ent mitte kunagi ei õnnestunud kellelgi ametlikult mõõta Semjonova täpset pikkust. Ilmselt häbenes korvpallur seda naise kohta liiga suurt kasvu. Lätlased tunnistasid kahekordse olümpiavõitja Semjonova XX sajandi parimaks Läti naiskorvpalluriks (meestest Jānis Krūminš). 1993. aastal võeti Semjonova esimese mitteameeriklannana Korvpalli Kuulsuste Halli liikmeks.

5000 m viimases, kolmandas eeljooksus, kus oli stardis ka Eesti lootus Enn Sellik, tehti mitmeski mõttes ajalugu. Üks favoriite, Brendan Foster Suurbritanniast, ei tahtnud midagi saatuse hoolde jätta ja tappis kõiki tempoga. Tulemuseks oli jooksuvõit ja olümpiarekordit tähistav 13.20,34. Järgnesid Rodney Dixon (Uus-Meremaa) 13.20,49, Knut Kvalheim (Norra) 13.20,60 ja Enn Sellik 13.20,81.

Omamoodi olümpiaajalugu tegi selles jooksus Haiiti sportlane Dieudonne Lamothe. Mees juhtis jooksu pärast esimest ringi, kuid siis oli haiitilase jõud otsas ja ta lõpetas distantsi teistest jooksjatest viis minutit hiljem. Lamothe lõpuaeg 18.50,7 on olümpiaajaloo nõrgim tulemus 5000 meetris.

Viimase kaasmaalane Olmeus Charles tegi umbes sama 10 000 meetris, lõpetades jooksu 42.00,11-ga. Olümpiaajaloos pole seda võistlusmaad keegi aeglasemalt suutnud joosta. Haiitilane ületas finišijoone peaaegu 14 minutit hiljem kui võitja Lasse Viren ning kaheksa ja pool minutit hiljem kui eelviimane. Terve kergejõustiku ajakava lendas seetõttu uppi.

1972. aastal Münchenis oli 18-aastane USA kõrgushüppaja Dwight Stones olnud üks publiku lemmikuid. Neli aastat hiljem Montréalis oli lugu sootuks teine – nüüd oli ta maailmarekordiomanik ja favoriit. Mõni päev enne mängude algust oli Stones kritiseerinud mängude organisaatoreid, et staadion on lõpuni ehitamata.

Tema erilise pahameele kutsus esile varikatuse puudumine, mis vihma korral sportlasi kaitseks. Hiljem selgus, et sadu rikkuski tema kuldmedali võitmise. Pärast seda, kui tema märkus oli jõudnud kohalikesse ajalehtedesse, süüdistati Stonesi selles, nagu oleks ta nimetanud kõiki Kanada prantslasi jõhkarditeks. Kui Stones ilmus kõrgushüppe kvalifikatsioonivõistlusele, alustasid pealtvaatajad vilekontserti.

Järgmisel päeval püüdis Stones teha kohaliku publikuga rahu, kandes särki kirjaga: “Ma armastan Kanada prantslasi!” Väljakukohtunikud sundisid teda selle ära võtma. Esimese särgi all oli Dwightil teine, 1972. aasta olümpia aegne särk, mida ta kandis sponsorlepingu pärast. Kohtunikud käskisid ka selle seljast ära võtta.

Kui latt oli tõstetud 2.18-le, hakkas tibutama vihma, mida Stones nii väga oli kartnud. Tema stiil põhines kiirel hoojooksul, märja ilmaga aga olid suuremad šansid jõulisema äratõukega hüppajatel. 2.23 ajal oli sadu juba väga tugev ja hoovõturada katsid lombid. Stones oli meeleheitel, sest ametimehed ei jõudnud väljakut kuivatada. Ta haaras ise harja ning hakkas endale jooksurada puhastama, teised hüppajad ühinesid temaga.

Kuni äkki astusid Stonesi juurde politseinikud ja teatasid kiretul häälel: nad saanud info, et kui Stones peaks autasustamispjedestaalile tõusma, lastakse ta maha. See rikkus ameeriklase võistlemisisu lõplikult ja ta pidi leppima pronksiga. Neli päeva hiljem Philadelphias tegi Stones uueks maailmarekordiks 2.32.

Poolatar Irena Szewińska-Kirszenstein alustas olümpiamedalite võitmist juba 1964 Tokyos, kus ta oli võitnud hõbemedali 200 m jooksus ja kaugushüppes ning tulnud olümpiavõitjaks 4×100 m teatejooksus. Neli aastat hiljem Mexicos lisandusid kuld- ja hõbemedal 200 ja 100 m jooksus. Münchenis 1972 tuli lisaks pronks 200 meetris. Kuid neljandal olümpial osalenud Szewińska ihkas seekord kuldmedalit just 400 m distantsil. Lootusteks oli ka põhjust, sest ajavahemikul 1974-1978 võitis Poola kergejõustiklane järjest kolmkümmend neli 400 m jooksu finaali.

22. juunil 1976 püstitas Szewińska Bydgoszczis maailmarekordiks 49,75. Montréali olümpiafinaalis polnud konkurentidest poolatarile vastast. Olümpiavõit tuli kümnemeetrise edumaa ja maailmarekordiga 49,28.

Ikka veel suurepärases vormis olev Szewińska oleks 1976. aastal ilmselt võinud olümpiamedalit taotleda ka mõnel muul jooksualal. Olles võitnud seitse olümpiamedalit, proovis Irena Szewińska-Kirszenstein veel kord õnne 1980. aastal Moskvas, kuid pudenes siis konkurentsist poolfinaalis jalalihase vigastuse tõttu (16. koht). Ta võitis 13 medalit EM-võistlustelt ja tuli 1965-1979 viiel kergejõustikualal Poola meistriks 26 korda. Aastast 1998 on Irena Szewińska ROK-i liige, 2005 valiti ta kolmanda naisena IAAF-i Nõukogu liikmeks.

Naiste viievõistluses tekkis harvaesinev olukord. Sest sakslannad Sigrun Siegl ja Christine Lazer-Bodner kogusid võistluse lõppedes täpselt ühesuguse punktisumma – 4745. Mõlemale kuldmedalit siiski ei antud, sest vastavalt reeglitele sai määravaks paremus üksikaladel. Siegl oli Lazer-Bodnerist parem kolmel alal – 100 m tõkkejooksus, kaugushüppes ja 200 m jooksus – ning nii riputati kuldmedal tema kaela.

Väikepüss laskmises (standardharjutus 3×40 lasku, pälvis esimese naislaskurina ajaloolise olümpiamedali 33-aastane ameeriklanna Margaret Murdock-Thompson. Ta võitja Lanny Basshamiga (USA) võrdse 1162 silma, kuid kaotas kuldmedali väiksema arvu sisekümnete tõttu.

Autasustamisel ronis enesekindel ameeriklanna võitja kõrvale pjedestaali kõrgeimale astmele ja võttis seal vastu oma hõbedase autasu. Bassham laskis sel heatahtlikult sündida. Murdock-Thompson jäigi ainsaks naissportlaseks, kes meestega konkureerides võitis laskmises olümpiamedali. 1984. aastal Los Angeleses võeti olümpiakavva juba naistele eraldi laskmisalad.

Margaret Murdock oli meedia tähelepanu pälvinud juba 1967 Pan-Ameerika mängudel, kui püstitas esimese naisena laskmises maailmarekordi (391 silma väikepüssist laskmises). Ta tuli võitjaks ka 1975. aasta Pan-Ameerika mängudel.

Olümpial saavutatud hõbemedali eest autasustati Murdocki ka 1968 asutatud USA Olümpiakomitee Kuulsuse medaliga (U.S. Olympic Spirit Award). Selle autasu olid enne saanud Bob Beamon (kergejõustik, 1968) ja Dave Wottle (kergejõustik, 1972).

Poksi raskekaalus kordas kuubalane Teófilo Stevenson oma Müncheni olümpiavõitu. Montréalis põrmustas kuubalane oma kolm esimest vastast rekordilise 7 minuti ja 22 sekundiga. Tema viimane ohver oli rumeenlane Mircea Simon, kes kahes esimeses raundis tegeles vaid Stevensoni eest pagemisega, sooritamata ühtki lööki. Kuna niisugune taktika oli 24 aastat varem kaasa toonud Ingemar Johanssoni diskvalifitseerimise, näis selline otsus mõistetav ka Simoni puhul. Kui siis kuubalasel õnnestus kolmanda raundi algul Simonile pihta saada, viskas rumeenlase sekundant alistumise märgiks otsekohe käteräti ringi.

Pärast oma esimese kuldmedali võitmist Münchenis sai Stevenson 2 miljoni dollari suuruse pakkumise profipoksi promootoritelt, kuid kuubalane keeldus põhjendusel, et on rohkem huvitatud õpingute jätkamisest ja revolutsioonist. Summat kasvatati veelgi, kuid Stevenson keeldus ikka: “Profipoksis koheldakse võistlejaid kaubana, mida võib osta ja müüa ning kõrvale panna, kui enam ei vajata. Ma ei taha vahetada oma osakest Kuubas kogu selle rahahunniku vastu, mida nad võivad mulle pakkuda.” 1980. aastal Moskvas võitis Teófilo Stevenson oma kolmanda raskekaalu olümpiakulla. 1986. aastal demonstreeris 34-aastane maailma parim amatöörpoksija taas oma võimeid, võites järjekordse maailmameistritiitli. Seejärel loobus Kuuba poksikuulsus võistlusspordist.

Jalgratta 100 km meeskonnasõidus võitis olümpiakulla NSV Liidu nelik (Aavo Pikkuus, Anatoli Tšukanov, Vladimir Kaminski, Valeri Tšaplõgin), kus peaosaliseks oli 21-aastane eestlane Pikkuus. Esimese 25 km pikkuse lõigu läbimise järel oli parim aeg kohe NSV Liidu nelikul. Saksa DV meeskond kaotas 45 ja Poola 50 sekundiga. See oli väga julge algus ja paljud kartsid, et mehed ei pea sellisele tempole vastu. Kuid tempot tõsteti veelgi. 50 km järel oli vahe teiseks tõusnud Poolaga 1.09. Saksa DV sportlased langesid rattavahetuse tõttu kolmandaks, kaotades liidritele 1.48. Siis tõstsid omakorda tempot maailmameistrid poolakad ning suutsid 75. kilomeetriks vähendada vahet Liidu meeskonnaga 59 sekundile.

Algas viimane, otsustav lõik. Liidu meeskond töötas laitmatult, kuid vahe poolakatega aina vähenes. Viimase informatsiooni sai meeskond 13 kilomeetrit enne finišit, siis oli vahe Poolaga veel 45 sekundit...

Treener Viktor Kapitonov, kes nägi, et mehed sõidavad kõike välja panevalt, arvas 5 km enne lõppu ometi märkavat, et tempo veidi raugeb, ning hüüdis oma hoolealustele: “Vahe on kõigest 5 sekundit!”

Siis asus neliku etteotsa Pikkuus, kruvis tempo uuesti üles ja vedas nii nagu suutis. See oli meeletu pingutus. Viimase kilomeetri sõitsid ülejäänud mehed kolmekesi, sest neile kiiruse üles võtnud mees ei suutnud enam kaaslaste kannul püsida. “Suutsime järgnenud kilomeetritel kõik konkurentide vasturünnakud aga edukalt tõrjuda. Koostöö oli meil omavahel ideaalne.”

Poola nelik oli küll viimasel lõigul ennastsalgavat sõitu teinud, läbinud 25 km koguni 39 sekundit NSV Liidust kiiremini, aga kulda see ei andnud. Esimesel poolel saavutatud edumaa kindlustas Nõukogude Liidu nelikule, ka Aavo Pikkuusile, 20-sekundilise edumaaga olümpiavõidu.

Medalita pidi olümpial jääma printsess Anne, kes kuulus ratsutamise takistussõidu Suurbritannia võistkonda. Veel kahe ala järel oldi teisel kohal, kuid krossil said vigastada kahe võistkonnaliikme (Lucinda Prior-Palmer ja Hugh Thomas) hobused ja nii tuli enne takistussõitu katkestada. Printsess Anne sai maneežisõidus 26. koha, kuid krossil kukkus ja vigastas raskelt õlga. Ta jätkas siiski vapralt, lisandunud karistuspunktid viisid ta aga 28. kohale. Lõpetanud edukalt ka takistussõidu, platseerus 1971. aasta Euroopa meister lõpuks individuaalselt 24. kohale.

Naiste võrkpalliturniiri finaalis alistasid jaapanlannad, kes ei kaotanud kogu turniiri jooksul mitte ühtegi geimi, Nõukogude Liidu naiskonna kiirelt 3:0 (15:7, 15:8, 15:2). Hõbeda võitnud NSV Liidu naiskonda kuulus ka Tallinnas sündinud, kuid seejärel Bakuusse elama asunud juuditar Inna Rõskal, kes oli kaasa löönud kõigil senipeetud olümpiaturniiridel, võites 2 kuld- ja 2 hõbemedalit. Nii palju olümpiamedaleid polnud 20. sajandil ühelgi teisel võrkpalluril.

Sõudmise kahesel rooljata paadil esindas NSV Liitu Eesti paatkond: Gennadi Kinko ja Tiit Helmja. Eelsõidust saadi edasi, kuid poolfinaalis esineti halvasti.

Rütmikaotuse tõttu jäädi oma poolfinaalis koguni viimaseks. Lohutussõidus, kus selgitati kohad 7.–12., olid meie mehed aga taas tasemel. Kindel sõiduvõit ja kokkuvõttes 7. koht. Paatkonna viimane etteaste kinnitas, et mehed oli väärt olümpiamedaleid. Nagu nad olid ka Grünau regatil vendade Landvoigtide järel saavutanud teise koha. Pärast Montréali olümpiamänge näitasid Kinko ja Helmja, et nad on tõepoolest maa esinumbrid, tulles Krõlatskoje kanalil NSV Liidu meistriks.

100 m vabaujumises alistas USA maailmarekordimees James “Jim” Montgomery olümpial esmakordselt 50 sekundi piiri. Võites ülekaalukalt 49,99-ga. Seda võrreldi isegi Roger Bannisteri kunagise saavutusega, kes esimesena alistas 4 minuti piiri miilijooksus. Montgomery püstitas Montréalis maailmarekordi juba poolfinaalis, kui saavutas ajaks 50,39. Pärast olümpiat, 14. augustil 1976, viis aga olümpial mitte võistelnud lõuna-aafriklane Jonty Skinner Philadelphias maailmarekordi juba 49,44-ni.

Veepallis jäi tiitlikaitsja NSV Liidu meeskond alagrupis koguni kolmandaks ega pääsenud finaali kuue parema hulka. Mängudes 7.–12. kohani mängiti tujutult. Alistati 7:5 Kanada, 8:5 Austraalia ja 10:2 Iraan ning viigistati 4:4 Mehhikoga. Kuubale aga anti koguni loobumisvõit (0:5). Mõningatel andmetel oli hulgaliselt Nõukogude veepallureid haiguse küüsis ja seepärast ei suudetud meeskonda Kuuba vastu välja panna. Teise versiooni kohaselt ei viitsinud viis koondise juhtmängijat (sh meeskonna kapten Aleksei Barkalov) lihtsalt madalamate kohtade eest enam võistelda. FINA veenis Nõukogude Liidu meeskonda turniiri siiski lõpuni mängima.

Olümpiapäevil jäi ootamatult kadunuks 17-aastane Nõukogude vettehüppaja Sergei Nemtsanov, kes tornihüpetes oli tulnud üheksandaks. Kanada administratsioon kinnitas, et tegu on ärakargamisega, venelased püüdsid tõestada, et sportlane rööviti. Nad ähvardasid isegi olümpiamänge boikoteerida, kui Nemtsanovit kohe vabaks ei lasta. Kolme nädala pärast jõudis Nemtsanov kodumaale tagasi, tema salapärase kadumise põhjus jäi esialgu saladuseks. Hiljem selgus, et noormees oli ennastunustavalt armunud ühte neidu ja otsustanud jääda Kanadasse. KGB meestele anti käsk vettehüppaja iga hinna eest üles leida. Pärast seda, kui kanadalased olid teatanud Nemtsanovi kavatsusest jääda vahtralehemaale, läks omakorda kaduma Nemtsanovi tütarlaps. KGB-lased hoidsid neidu nii kaua enda juures, kuni kontaktita jäänud Nemtsanovil ei jäänud muud üle, kui vabatahtlikult saatkonda ilmuda. Vettehüppajat eriti ei karistatud, ta võistles veel Alma-Atas peetud EM-il, kuid välismaale teda enam ei lubatud.

Poola võrkpallimeeskond võitis olümpial kõiki oma vastaseid. Finaalis alistati viimaste aastate kindel valitseja NSV Liit 3:2 (11:15, 15:13, 12:15, 19:17, 15:7). Neljandas geimis oli Liidu meeskond olümpiakullast vaid ühe punkti kaugusel, juhtides 15:14. Kuid Poola koondise resultatiivseim mängija Tomasz Wójtowisz suutis seisu viigistada. Kaheksateist servimiskorda hiljem oli Poola selle geimi võitnud ja viiendas geimis oli demoraliseerunud NSV Liidu meeskonna (kust enne olümpiat oli välja arvatud Viljar Loor) vastupanu üsna väike.

Enne finaali oli poolakatel olnud raske kohtumine ka Kuubaga, kus jäädi kaotusseisu 0:2. Võit tuli viiegeimilise mängu järel 3:2 (13:15, 10:15; 15:6, 15:9, 20:18).