Moskva kergejõustikuvõistluste põnevamad heitlused toimusid brittide keskmaajooksjate Sebastian Coe ja Steve Ovetti vahel. Need kaks meest olid omavahel rivaalitsedes viinud edasi 800 ja 1500 m maailmarekordeid ning huviga oodati jooksjate omavahelist mõõduvõtmist.

Viimati olid nad kohtunud 1978. aasta EM-il, kus Ovett oli löönud Coe’d 800 meetris, kuid mõlemad olid kaotanud Saksa DV mehele Olaf Beyerile. Pärast seda olid Ovett ja Coe hoidnud teineteise kui katku eest, eelistades hoida spordifänne põnevuses ning viies vaheldumisi edasi rekorditähiseid.

Sebastian Coe ajas maailma spordipere ärevusse 1979. aastal, kui püstitas 41 päeva jooksul kolm maailmarekordit. 5. juulil jooksis ta 800 m 1.42,33ga – terve sekundi kiiremini, kui seda oli Alberto Juantorena maailmarekord. 17. juulil sai Sebastian Coe’st esimene mees pärast Peter Snelli, kelle nimel olid mõlemad maailmarekordid, nii 800 meetris kui ka miilijooksus, mil ta läbis miili 3.48,95ga. Siis, 15. augustil jooksis ta 1500 m 3.32,03ga, lüües Filbert Bayi viie aasta vanuse tippmargi.

Järgmisel aastal oli Steve Ovetti kord. 1. juulil 1980, vähem kui tund pärast seda, kui Coe oli teinud maailmarekordi 1000 meetris, tundis Ovett omakorda rahuldust, läbides miili ajaga 3.48,8 ja napsates rekordi rivaali käest.

15. juulil, üheksa päeva enne olümpiavõistlusi, saavutas Ovett 1500 m aja 3.32,09, mis oli peaaegu võrdne Coe maailmarekordiga. Rekorditabelisse läks mõlemale mehele kirja 3.32,1. Kui Sebastian Coe koos ülejäänud Briti meeskonnaga Moskvasse jõudis, võttis teda vastu vähemalt neljasajast ajakirjanikust koosnev armee, kes ründas jooksjat loendamatute totrate küsimustega, nagu näiteks: “Kas arvate, et võidate?”, “Kuidas te tunnete ennast kui inimene?” (see tuli ühelt uudisteagentuuri TASS esindajalt) ja “Kuidas teile meeldib Moskvas?” (Coe oli viibinud seal vaid mõne tunni). Ovett oli saabunud kaks päeva varem ja täitis oma tavakohast protseduuri, keeldudes pressiga rääkimast, mis oli üsna arukas otsus, kui arvestada Coe kogemust.

Spetsialistide ühine arvamus oli, et Coe on peafavoriit 800 meetris, kuid 1500 m on lahtine. Ovett avaldas arvamust, et 800 m on lahtine, kuid on 90% kindel, et ta võidab 1500 meetrit.

Esimene distants Moskvas oli 800 meetrit. Rivaalid ei kohtunud omavahel eeljooksudes ega poolfinaalis. Finaaljooks, mis peeti 26. juulil, kujunes veidraks, peaaegu loiuks sörgiks. Esimene ring läbiti ebaharilikult aeglaselt 54,3-ga. Jooks kulges brasiillase Guimarãesi juhtimisel, Ovett oli kehvalt karbis kuuendal kohal ja Coe jooksis viimasena. Siis sööstis Dave Warren juhtima, kuid kohe haaras juhtohjad Kirov. Ovett liikus kärmelt teisele positsioonile, trügides teel nii palju küünarnukkidega, et õhus oli diskvalifitseerimisoht. Samal ajal pendeldas Coe sise- ja välisraja vahel, olles ilmselt ebakindel, millist taktikat valida. Kui ta lõpuks otsusele jõudis, oli juba hilja. Ovett sööstis Kirovist mööda 70 m enne finišit ja võitis enam kui kolme meetriga. Irooniana oli võiduaeg täpselt sama, mis tema viienda koha aeg Montréalis neli aastat tagasi. Coe napsas lõpuks Kirovilt hõbemedali – autasu, mis oleks toonud kuulsust enamikule, kuid Coe’le oli vaid ebaõnnestumise sümboliks. Nagu tavaliselt, keeldus Ovett jooksujärgsest pressikonverentsist. Coe aga ei keeldunud. Murelikult teatas ta maailmale: “See päev on kõikidest jooksupäevadest minu elus kõige halvem.”

Õnneks oli talle jäänud veel võimalus lunastada ennast kuus päeva hiljem. “Pidin tulema tagasi, et ronida taas mäkke,” ütles Coe, “1500 meetrit on ränk katsumus, kuid nüüd kujuneb sellest suurim jooks minu elus. Ma pean selle võitma.”

Ka 1500 meetris said Coe ja Ovett esimest korda kokku alles finaalis. Jooksu asus juhtima sakslane Jürgen Straub. Coe oli võtnud eelmisest heitlusest õppust ja sättis end tema kandadele. 800 meetri vaheaeg 2.04,9 tähendas lonkimist. Seejärel võttis Straub hoo üles. Ta oli liider veel ka lõpusirge alguses, kuid siis tõusis Coe tema kõrvale ja pani täistuurid peale. Straub, kes oli jooksu juhtinud 1400 m enam kui kolm minutit, pingutas end hõbemedalile. Aga kus oli Ovett? Straubi 700 m pikkune kiirendus oli olnud Ovettile liiast ja pronksmedalit võis pidada antud olukorras maksimumilähedaseks.

Hiljem rääkisid Coe ja Ovett, keda pidevalt kujutati ajakirjanduses kibedate rivaalidena, kergendusest, mida mõlemad tundsid, ning olid nõus võtma koos paar drinki. Ovett andis teada, et on pronksmedali üle sama uhke kui kullavõitmisel, sest oli andnud parima. Autasustamispjedestaalil vaatas Coe taevasse. Kui temalt küsiti, miks ta nii toimis, vastas Coe: “Võib-olla lõppude lõpuks armastab mind seal keegi.”

Nii said mõlemad konkurendid kuldmedali ja võisid rahul olla. 27. augustil 1980 võttis Steve Ovett lohutuseks enda nimele 1500 m jooksu maailmarekordi, saavutades Koblenzis 3.31,36. Mõlemad rivaalid jätkasid jooksmist ka pärast Moskva OM-i, kuid nüüd polnud neil vaja enam kellelegi midagi tõestada. Coe näitas uuesti hambaid 1981. aastal, püstitades neli maailmarekordit – 800 ja 1000 m ning kaks korda miilis. Aga tema 1982. a hooaeg oli pettunus, ilmselt lümfinäärmepõletiku tagajärjel. Järgmise aasta algul näis ta olevat kosunud, kuid kaotas hooaja jooksul ühe võistluse teise järel.

Lõpuks loobus Coe ka MM-võistlustest ja läks haiglasse, kus laskis opereerida lümfisõlme. Avastati, et ta põdes toksoplasmoosi, haruldast, mõnikord ka saatuslikku Protozoa infektsiooni. Näis, et tema tšempionipäevad olid loetud, kuid aasta lõpus alustas Coe taas treeningutega. 1984. aastal Los Angelese OMil usuti rohkem teise briti Steve Crami võimalustesse, kuid ometi oli just Sebastian Coe see mees, kes 1500 m jooksus taas olümpiavõidu võttis, saades ainsaks jooksjaks, kes võitnud olümpiamängudel 1500 m kahel korral. 800 m distantsil lisas ta oma medalikollektsiooni teise hõbeda. Steve Ovettil polnud aga enam Moskva-päevade minekut, jäädes 800 meetris kaheksandaks.

Ratsutamise koolisõidus tuli olümpiavõitjaks 24-aastane austerlanna Elisabeth Theurer. Tema osavõtt olümpiast oli viimase hetkeni küsimärgi all, sest Austria spordijuhid polnud huvitatud ratsutamiskoondise lähetamisest Moskva OM-ile. 1979. aastal Aarhusis Euroopa meistriks tulnud Theurer tahtis aga väga olümpial võistelda. Appi tuli kuulus vormelisõitja Niki Lauda, kes oli eralennukifirma Lauda-Air omanik. Ta tõi Theureri, tema treeneri Hans Maxi ning võistlushobuse Mon Cherie oma lennukiga Moskvasse.

Moskvas esines austerlanna kindlalt ja võitis kuldmedali. 20. septembril 1956 Linzis sündinud Theurer oli ratsutamisega alustanud 10-aastaselt. Alates 1968 oli tema treeneriks Hans Max, kellega 15 aastat hiljem ka abiellus. Olümpiavõidu toonud hannoveri tõugu halli täku Mon Cherie omanikuks sai 1973. aastal.

1984. aasta Los Angelese OM-il lõi Theurer kaasa hobusel Acapulco ja saavutas individuaalselt 11. koha. Seejärel sündisid tal tütar Victoria (1985) ja poeg Johannes (1987). Theurer pöördus uuesti võistlusradadele ja 1992 Barcelonas hobusel Liechtenstein võisteldes tuli koolisõidus kaheksandaks.

Austerlanna lõpetas võistlusspordi 1994. aastal. Tema tütar Victoria käib ema jälgedes – 2004 Ateena OM-il oli ta koolisõidus individuaalselt kahekümnes ja võistkondlikult kaheksas. Aastast 2002 on Elisabeth Max-Theurer Austria Ratsutamisföderatsiooni president.

7. augustil 1957 Leningradis sündinud Aleksandr Ditjatinist sai Moskvas esimene sportlane, kes võitnud ühtedel olümpiamängudel 8 medalit (3+4+1). Moskvas sai temast ka olümpiaajaloo esimene meesvõimleja, kes pälvis harjutuse eest maksimumhinde 10,0 (toenghüpetes). Lisaks oli ta Montréalis saanud 2 hõbemedalit (meeskondlikult ja rõngastel). Tema saavutust – võita medal kõikidelt võimlemisaladelt – pole keegi suutnud korrata. Peagi pärast Moskva olümpiat pidi Ditjatin vigastuse tõttu sportimisest loobuma. 1980 autasustati teda Lenini ordeniga. Kuni 1995 töötas Ditjatin Peterburis võimlemistreenerina, seejärel vanemtolliinspektorina lennujaamas Pulkovo-2. Tal on ka piirivägede alampolkovniku auaste. 2004 võeti Ditjatin Rahvusvahelise Võimlemiskuulsuste Halli liikmeks.

Näiteks, kuidas sportlane võib tahtmatult sattuda poliitikakarusselli, mille tulemusena ei pääse ta kunagi olümpiamängudele, oli odaviskaja Bruce Kennedy. 1972. aastal saabus Rodeesia (praegune Zimbabwe) kodakondsusega Kennedy Münchenisse oma riigi olümpiakoondise liikmena, kuid pidi sealt võistlemata lahkuma, sest Rodeesial ei lubatud apartheidipoliitika pärast olümpial osaleda. 1976. aastal valiti Kennedy jälle oma riigi olümpiaesindusse, kuid taas pidi Rodeesia võistlustest kõrvale jääma. Seejärel abiellus Kennedy ameeriklannaga ja sai 1977. aastal USA kodakondsuse. 1980. aastal valiti 89 m visanud odaviskaja USA koondisse, kuid boikoti tõttu ei saanud Kennedy juba kolmandat korda olümpial võistelda. Zimbabwe aga oli nüüd mustade võimu all ja osales Moskva OM-il. Alles 1984. aastal Los Angelese olümpial sai Bruce Kennedy, kes tolleks ajaks oli saanud magistrikraadi Stanfordi ülikoolis, oma ainsa võimaluse olümpiastaadionil viibimiseks, kuid seda kohanäitajana tribüünil.

Esimest korda puudus olümpia korvpalliturniirilt USA meeskond. Olümpiapileti lunastanutest jäid kõrvale veel Kanada, Argentina, Puerto Rico ja Hiina RV. NSV Liidu koondise peatreener Aleksandr Gomelski ei võtnud koondisse jälle ainsatki eestlast, kuigi Heino Enden oli vahepeal kandidaatide nimekirjas. Loodeti kindlat kuldmedalit, kuid ootamatult saadi koduväljakul kaks kaotust: 85:87 Itaalialt ja 91:101 Jugoslaavialt. Nii tuli leppida kõigest pronksiga.

Olümpiamängude eel peeti naiste riistvõimlemises üheks favoriidiks 1978. aasta absoluutset maailmameistrit Jelena Muhhinat. Vaid 16 päeva enne olümpia algust eksis Muhhina aga Minskis treeningul vabaharjutuses ühe raske salto sooritamisel ja murdis selgroo. Tema alakeha muutus halvatuks ning võimleja jäi eluks ajaks ratastooli.

Juba 1979 oli ta murdnud jalaluu ja tahtnud sportimise lõpetada, kuid kuna sel hetkel oli ta ainus AKSK võimleja, kellel lootust pääseda olümpiale, jätkas. Juhtunus on süüdistatud Muhhina treenerit, olümpiavõitjat Viktor Klimenkot, kes nõudis tütarlapselt ülikeeruliste elementide sooritamist, mis pidavat saama Muhhina trumbiks.

1982 autasustas ROK-i president Juan Antonio Samaranch invaliidistunud võimlejat hõbedase olümpiaordeniga. 1991 valmis Muhhina saatusest dokumentaalfilm “More than a Games”. 2000. aastal, kui Muhhina sai 40-aastaseks, tuletas teda hea sõnaga meelde president Vladimir Putin. Samal aastal võeti Muhhina Rahvusvahelise Võimlemiskuulsuste Halli liikmeks.

Esialgselt pidi meeste maahokiturniiril osalema 12 meeskonda, kuid boikoti tõttu kahanes see arv kuuele. Olümpiaturniiride järjepidevus oli tagatud, kuid eemale jäi valdav osa viimastel aastatel maahokiareenil silma paistnud meeskondi, olümpiaõiguse lunastanud tosinast tervelt kümme. Montréalis võistelnud maadest lõid kaasa vaid 7-kordne olümpiavõitja India ja 1974. aasta Euroopa meister Hispaania.

Sellele vaatamata oli maahoki üllatuslikult Moskva olümpial üks vaadatumaid spordialasid. Igale mängule elas kaasa 10 000 või enam pealtvaatajat. Kokku jälgis tribüünidelt 33 peetud mängu 177 880 huvilist ja vaadatavuselt oli maahoki kuues spordiala. Olgugi, et turniirile meelitatud Tansaania ja Kuuba osutusid üpris nõrkadeks. Nii purustas India Tansaania 18:0 ja Kuuba 13:0.

Tõstmises kehakaalus kuni 52 kg lõpetasid koguni neli sportlast võrdse summaga 245,0 kg. Nendeks olid Kanõbek Osmonalijev (NSV Liit), põhja-korealased Bong Choi Ho ja Gyong Si Han ning ungarlane Béla Oláh. Kuldmedali päris kõige kergema kehakaaluga Osmonalijev, hõbe kuulus Hole. Kuna nii Hanil kui Oláhil oli kehakaal ka võrdne, kutsuti nad võistluse lõppedes uuesti kaalule. Han oli ungarlasest nüüd 98 g kergem ja nii kuulus pronksmedal temale.

Boikotiga seoses jäi naiste maahokiturniiri pidamiseks vajalik võistkondade arv väheseks. Kohustuslikust kuuest võistkonnast puudus üks. Siit sai alguse tõeline Tuhkatriinu lugu. Valgete valitsetav Rodeesia oli olümpiamängudelt apartheidipoliitika pärast eemaldatud, kuid nüüd oli must enamus saanud võidu ja keeld kaotati. Püüdes igal juhul esmakordselt olümpiakavva võetud naiste maahoki turniiri läbi viia, võtsid NSV Liidu ja ROK-i ametnikud kontakti 18. aprillil 1980 loodud Zimbabwega. Seda viis nädalat enne olümpia algust, lubades kompenseerida kõik kulutused. Kibekähku loodi Zimbabwe olümpiakomitee ja pandi kokku maahokinaiskond. Koondis sai lõplikult kokku nädal enne olümpiavõistlusi ja koosnes ainult valgenahalistest mängijatest. Zimbabwe naiskond mängis Moskvas viiki Tšehhoslovakkia (2:2) ja Indiaga (1:1) ning võitis 2:0 NSV Liitu, 4:1 Austriat ja 4:0 Poolat. Nii lõppes Zimbabwe olümpiadebüüt kuldmedali võitmisega.

Zimbabwe valitsus oli olümpiavõidu üle nii rõõmus, et otsustas kõiki naiskonna liikmeid autasustada elusa härjaga.

Vabamaadluses kehakaalus kuni 68 kg võitis NSV Liidule kulla Dagestani maadleja Saipulla Absaidovi. Nõukogude Liidu spordikomitees peeti eraldi medaliarvestust ka liiduvabariikide osas ja see võidetud kuldmedal läks kirja Eesti NSV-le, sest Absaidov teenis parasjagu sõduriaega Eestis ja kuulus Tallinna Dünamo sportlaste nimekirja. Absaidov alistas oma kuuest vastasest viis enne matši normaalaja lõppu.

Vetehüpete hoolauahüpetes olümpiavõitjaks tulnud Aleksandr Portnovi võitu varjutasid vastuolud. Olles häiritud kisavast publikust, kes jälgis meeste 100 m ujumise finaali, komistas Portnov oma katsel mõne sammu järel ja prantsatas ülepeakaela vette. Ta avaldas kohe protesti ning sai uue võimaluse, mille sooritas väga hästi. Konkurendid Carlos Girón (Mehhiko), Franco Cagnotto (Itaalia) ja Falk Hoffmann (Saksa DV) protesteerisid, kuna ka neid oli samal kombel häiritud. Hoffmann oli eriti nördinud, sest tema hilisem kaebus oma välgutamisega hüpet häirinud fotograafist jäi üldse tähelepanuta. Autasustamistseremoonia lükati kaks päeva edasi, kuni rahvusvaheline ujumisföderatsioon kuulutas välja lõpliku otsuse. Méxicos korraldati Nõukogude Liidu saatkonna ees isegi demonstratsioone.

Vjatšeslav Platonovi juhendatud NSV Liidu võrkpallikoondise tee finaalini kulges libedalt. Enamik mänge võideti ühe tunni jooksul tulemusega 3:0, vaid Tšehhoslovakkiale loovutati üks geim. Ka poolfinaalis saadi kindel 3:0 võit Rumeenia üle. Finaalis alistati Bulgaaria 3:1 (15:7, 15:13, 14:16, 15:11).

Olümpiakuld riputati kaela ka Eesti võrkpallurile Viljar Loorile (1953-2011), keda peeti finaali parimaks mängijaks. Algusest lõpuni väljakul olnud Loor oli tagasihoidlik: “Ise arvan, et ega mul elu parim vorm praegu olnudki. Järelikult on kahtlane ka, et just mina sellegi mängu parim võisin olla.”

1976. aastal oli Loor viimasel hetkel jäänud välja Montréali sõitnud olümpiakoondisest. Peamine süü selles lasus tollasel peatreeneril Juri Tšesnokovil, kellega Looril oli erimeelsusi instituudi lõpetamise tähtaja osas.

Nõukogude Liidu vehkleja Vladimir Lapitski sai floreti poolfinaalis rinda haavata, kui poolakast vastase relv purustas tema rinnakaitse ja läbistas kopsu. Õnneks ei riivanud florett südant. Haiglasse viidud Lapitski asendati rohkem epeevehklejana tuntud armeenlase Karagjaniga.

Tõstmises kehakaalus kuni 100 kg olümpiakulla võitnud tšehh Ota Zaremba vaevles pärast sportlaskarjääri lõpetamist tõsise maksakahjustusega. Tõstja sõnul on tema terviseprobleemide põhjuseks anaboolsed steroidid, mida omal ajal kasutama sunniti. “Kommunistlik režiim röövis minult mu tervise,” tunnistas 47-aastane Zaremba 2005. aastal haiglas viibides Tšehhi spordilehele.

Saksa DV ujujate ja eriti naisujujate edu maailmas oli mäekõrgune. Ka dopinguküttidel ei õnnestunud nende ujujaid kunagi vahele võtta. Ametlikult pole mitte ühtegi dopingu kasutamise juhtumit Saksa DV ujujatel fikseeritud.

Saksa DV naisujujad võitsid kõik, mis võimalik. Tunnused anaboolsete ainete kasutamisest (mehelik muskulatuur, madal hääl jne) olid ilmselged, aga ometi keegi dopingukontrollis vahele ei jäänud. Kuni seda polnud juhtunud, võis vastuse anda igale küsimusele. “Miks on teie tüdrukutel selline muskulatuur?”
“Hästi töötame treeningsaalides.”
“Miks on neil nii jäme hääl?”
“Seepärast, et me ei tulnud siia laulma, vaid ujuma.”
Umbes nii vastas Saksa DV ujumiskoondise peatreener Schramme Montréali OM-il ajakirjanike küsimustele. Sellised dialoogid stiilis “Punamütsike ja hunt” toimusid paljudel pressikonverentsidel. Ajakirjanikud lahkusid alati tühjade kätega. Kuidas see neil õnnestub? Kõik teavad, kõik püüavad, kuid kätte ei saada.

Milline salarelv aitas Saksa DV ujujail võita selles mitmeaastases võitluses dopingukontrolliga? Selle salarelva nimi on Lothar Kipke, ujumiskoondise arst, kes Stasis oli tuntud kui “Rolf”. Juba 1968. aasta olümpiaks valmistumise ajal osales ta võistkonna arstina ujujate keskmäestikutingimustes aklimatiseerumise programmi väljatöötamises. 1971 lülitati ta meditsiiniprogrammi kontrollgruppi, mis loodi Saksa DV sportlaste olümpiaks ettevalmistuse kindlustamiseks, mitte ainult ujumises, vaid kõikidel spordialadel. Ta oli pidevalt sündmuste keskel, mis seotud dopinguprogrammiga. Vähe sellest. Lothar Kipke oli ka Rahvusvahelise Ujumisföderatsiooni meditsiinilise komitee liige. Ta töötas selles aktiivselt ja 1985 pälvis FINA hõbemärgi. Peab nentima, et FINA reeglite järgi pidi tehnilise komitee liige sellise autasu saamiseks demonstreerima väljapaistvat tööd vähemalt kolme perioodi jooksul – seega 12 aastat.

4 x 200 m vabaujumises oli NSV Liidu meeskonna võit kindel. Teises eelujumises saadi kõigepealt võiduajaks 7.29,39, kusjuures parimat etapiaega meeskonnas näitas 1.51,54-ga Ivar Stukolkin. See tagas talle ka finaaliks koha meeskonnas. Lisaks temale ujusid eelvõistlustel veel Sergei Russin, Sergei Krasjuk ja Juri Prissekin. Finaalis ujus Liidu meeskond koosseisus: Sergei Kopljakov, Vladimir Salnikov, Ivar Stukolkin, Andrei Krõlov). Olümpiakuld võideti ajaga 7.23,50. järgnesid Saksa DV ja Brasiilia. Kullameeste etapiajad oli järgmised: Kopljakov 1.50,00, Salnikov 1.51,09, Stukolkin 1.52,04, Krõlov 1.50,37.

“Kuldmedali üle on hea meel, kuid ujumisega rahul pole. Mingit erilist tunnet seoses olümpiavõitjaks saamisega pole jõudnud märgata,” oli Eestisse esimese ujumise olümpiakulla toonud Stukolkini kommentaar pärast kuldset finaali.

Tallinna olümpiaregatil purjetanud soomlane Peter Tallberg, kes 1976. aastal oli saanud ROK-i liikmeks, osales oma viiendal olümpial ja kandis ühtlasi Moskvas avatseremoonial oma riigi lippu. Tallbergide perekonna olümpiapurjetamise traditsioon sai alguse juba 1912. aastal Stockholmis, kui Peteri vanaisa Bertil koos vend Gunnariga võitis pronksmedali. Olümpiavetel on purjetanud ka Peter Tallbergi vennad Henrik ja Johan. Tallinnas võistlesid Peteri pojad Mathias ja Georg. Neist Georg Tallberg võitis 470 jahiklassis pronksmedali, Mathias seilas aga koos isaga Staril ning lõpetas 11. kohaga.

Tänapäeval on üsna tavaline, et paljud ujujad raseerivad enne starti oma pea paljaks. Moskva mängude aegu oli see veel ebaharilik. Erilist tähelepanu äratas kiilaspäine inglane Duncan Goodhew, keda arvati seda teinud olevat, saavutamaks veelgi aerodünaamilisemat vees libisemist. Tegelikult oli lugu teisiti.

Duncan oli jäänud kiilaspäiseks ning muutunud õnnetuse tagajärjel kogelejaks juba lapsepõlves. Seepeale otsustas ta silma paista millegi ebatavalisega. Ta läks ujumistreeningule ja vandus enesele, et tuleb olümpiavõitjaks. Kuigi tema kasuisa, erumarssal keeldus olümpiale tulemast, sest valitsus oli Suurbritannia osavõtu vastu, viibis Moskvas pealtvaatajate hulgas Duncani ema, ootamas poja unistuste täitumist. Hoolimata ujulas valitsevast kärast, näis Goodhew “kuulvat ema häält üle kõige” ja lõpetas 100 m rinnuliujumise esimesena, tuues Suurbritanniale sellelt alalt esimese olümpiavõidu.

Naiste ühesüsta 500 m distantsil tuli olümpiavõitjaks Saksa DV sportlane Birgit Fischer. 1962. aastal Brandenburgis sündinud Fischeri võit oli ülekaalukas. Temast sai siis ka 18 aasta ja 158 päeva vanuselt noorim olümpiavõitja naiste aerutamises. 24 aastat hiljem Ateenas võttis Birgit Fischer enda nimele aga ka teise vanuserekordi, saades 42-aastaselt vanimaks kuldmedali võitnud naisaerutajaks.

Palju rahvusvahelist poleemikat tekitas Moskva OM-il kohtunike tegevus. Mitmel alal püüti igasuguseid abinõusid tarvitusele võttes saavutada Nõukogude sportlaste võitu. Esimest korda olümpiamängude ajaloos muutus kohtunikeprobleem nii teravaks ja silmatorkavaks. Kahjuks võeti siit halba eeskuju ning kohtunike ebaobjektiivne tegevus jätkus ka Los Angeleses ja Soulis – sest olümpia korraldajatel oli vaja medaleid. Kergejõustikuvõistlustel tekitasid kõige rohkem hämmingut ja vasturääkivusi meeste kolmikhüpe, kettaheide ja odavise.

Imelikul kombel puhus näiteks kettaheites Nõukogude sportlaste katsete ajal mõnus vastutuul, vastastel aga mitte. Pikad katsed tühistati aga väidetava üleastumise tõttu. Videolint kuubalase Delis’e kuldmedalit vääriva heitega, mis kandus üle 67 m ja ei loetud, jõudis isegi IAAFi žüriilauale, kuid midagi ette võtta oli juba hilja. Mis seal imestadagi, kui IAAF pidi korraldajate nõudel väljakult ära viima oma rahvusvahelised vaatlejad. Selgus ka põhjus, miks Nõukogude kettaheitjatele ja odaviskajatele puhusid soodsad tuuled. Kellelgi võistluste korraldajatest oli neil hetkedel ilmtingimata vaja avada staadionil vastakuti asuvaid väravaid ja ennäe, sealt “tuuletunnelist” need imelised iilid staadionikatlasse pääsesidki.

Kuigi etiooplane Miruts Yifter polnud rahvusvaheliselt tundmatu jooksja, ei usutud juba veteranide kilda kuuluva etiooplase medališanssidesse. Yifter oli tulnud võitjaks 1977 ja 1979 MK-võistlustel ja paljudel muudel rahvusvahelistel jõuproovidel. Ikka ja jälle oli ta vaekausi enda kasuks kallutanud pika lõpuspurdiga. Tema jooksjaanne lõi välja siis, kui sattus teenima Etioopia Õhujõududesse. Yifter arvati maa olümpiakoondisse juba 1968, kuid olümpiadebüüt toimus siiski alles nelja aasta pärast Münchenis, kus ta üllatuslikult võitis pronksmedali 10 000 meetris. Etioopia boikoti tõttu tuli vahele jätta Montréali OM.

Moskva mängudel oli ta kindel valitseja nii 5000 kui 10 000 meetris. Tema edu trumbiks oli pikk, 300 meetrine lõpuspurt. “Pühendan oma võidud meie revolutsiooni ja Aafrika kontinendile,” lausus Yifter pressikonverentsil ajakirjanikele pärast 10 000 m jooksu. Kahe olümpiavõidu eest ülendati Yifter Etioopia õhujõudude kapteniks ja pälvis maa kõrgeima autasu, Sinise Niiluse ordeni. Oma karjääri jooksul võistles Yifter mitmesugustel distantsidel kokku 252 korda, võites neist 221.

Tänini on segane Miruts Yifteri (sageli ka kirjapildis Muruse Yefter) täpne sünniaeg, kuna etiooplane lihtsalt ei teadnud seda. Enam-vähem kindel võib olla, et ta on sündinud 1938. aastal, kuid sünnikuupäev 1. jaanuar on tõenäoliselt suvaline. Sageli on Yifteri sünniajaks märgitud aga hoopis 15. mai 1944, mis tegelikult ei vastanud tõele.

4000 m meeskondlikus jälitussõidus kuulus kulla võitnud NSV Liidu nelikusse ka mitmekülgne Vladimir Ossokin, kes oli juba Montréalis kuulunud hõbemedali võitnud jälitussõidumeeskonda. Leningradist pärit Ossokin oli ka hea maanteejalgrattur ning kuulus 1975 ja 1977 Rahutuuri võitnud NSV Liidu meeskonda. Veel enne jalgrattaspordiga tegelema hakkamist oli Ossokin täitnud rahvusvahelise meistersportlase normatiivi 100 ja 200 m rinnuliujumises.

Ta soovis trekil võita veel ühe olümpiamedali Los Angeleses, kuid NSV Liidu boikott võttis selle lootuse. Seejärel kavatses Ossokin emigreeruda välismaale. Ta armus Austriast pärit tütarlapsesse Christinesse, kellega koos viisid 1985 avalduse perekonnaseisuametisse. Pärast seda algasid ähvardused KGB-st. Ossokinil soovitati loobuda oma kavatsusest abielluda välismaalasega või muidu... Olümpiavõitja jäi endale kindlaks ja siis sokutasid KGB mehed tema autosse narkootikume. Kohus mõistis Vladimirile 5 aastat vanglakaristust, Christine aga sõitis kodumaale. Kaks aastat vireles Ossokin mitmetes NSV Liidu vangilaagrites, siis kirjutas Ülemkohtule armuandmispalve.

1987. aasta detsembris pääses sportlane uuesti vabadusse. Ta proovis õnne lastetreenerina Pariisis, kuid see ei tasunud end ära. Seejärel hakkas Peterburis müüma Royali piiritust, mis tõi suurt tulu, kuid seda bisnist polnud kauaks. Peagi haaras kogu linna viinamonopoli enda kätte retsidivist Kostja Mogila ja Ossokin tõrjuti kõrvale. 1990ndate alguses huvitus ikka veel heas sportlikus vormis olev Ossokin triatlonist ja saavutas 1991 Venemaa esivõistlustel isegi pronksmedali. Käesoleva sajandi alguses siirdus ta aga järjekordselt uue ala juurde, hakates tegelema veemootorispordiga. Praegu on Ossokin jetisõidus üks Venemaa nimekamaid sportlasi, tulles 2003. aastal esmakordselt Venemaa meistriks (klassis Runabout-1200).

Naiste 400 m kompleksujumises domineeris täielikult 17-aastane maailmarekordiomanik Petra Schneider. Taas sündis maailmarekord ja edu hõbemedali ees oli enam kui 10 sekundit. See võidutulemus püsis olümpiarekordina 2000. aasta Sydney OM-ini. Hiljem on Schneider tunnistanud dopingu kasutamist ning tal on tõsiseid terviseprobleeme südame- ja selgrookahjustuse tõttu. 2005. aasta detsembris teatas sakslanna soovist tühistada tema nimel olev Saksamaa rekord 400 m kompleksujumises, kuna oli selle 1982 Ecuadori MMil püstitanud keelatud ainete toetusel.

“Rekord on vaid möödunud aja tippmark. Tahaksin, et rekordite statistikat uuendataks,” ütles Schneider Saksa telekanali ARD saates “Kontraste”.

21-aastane Minskist pärit aerutaja Vladimir Parfenovitš võitis Krõlatskoje kanalil kokku 3 kuldmedalit. Tuli neli korda ka maailmameistriks (1979, 1981-1983). Pärast sportlaskarjääri töötas Valgevenes aerutamistreeneri, miilitsatöötaja ja ühe Austria firma esindajana. 2000. aastal pääses Valgevene parlamenti, kus kuulus opositsioonis oleva fraktsiooni Respublika koosseisu. 3. juunil 2004 alustas ta koos kahe parlamendiliikmega näljastreiki, et juhtida tähelepanu president Lukašenka autoritaarsele valitsemiskorrale, mille kohaselt parlament on vaid tema käsutäitja. Näljastreik lõppes alles 21. juunil. Kuu hiljem organiseeris Parfenovitš oma mõttekaaslastega, seoses Lukašenka valitsemise 10. aastapäevaga, protestimiitingu, mille ajas laiali miilits. Parfenovitš taunis ka asjaolu, et Valgevene president on ühtlasi maa olümpiakomitee president.

Odaviske finaal kujunes üpris skandaalseks. Läti meest Dainis Kūlat ähvardas täielik läbikukkumine. Kaks esimest viset olid läinud aia taha ja nüüd oli tal vaja kindlasti visata vähemalt 82 meetrit, et finaali jõuda. Oda lendaski kolmandal katsel parajalt üle 80 meetri, kuid maandus murule lapiti ega jätnud mingit märki. Elu esimesel tiitlivõistlusel osalenud 21-aastase lätlase mäng näis olevat läbi, kuid ometi “leidis” väljakukohtunik kõhklematult maandumisjälje. Kūla tulemuseks mõõdeti koguni 88.88 ja mees oli raskest seisust välja tulnud. Õnnelik Kūla sai sellest uut hoogu ja järgmisel katsel paiskas oda 91.20 kaugusele – olümpiavõit! Neljandaks jäänud Heino Puustele (86.10) maksis see aga olümpiamedali.

Floretis tuli alles pärast lisaringi torgete vahega olümpiavõitjaks Vladimir Smirnov, kellele jäi see viimaseks suurvõistluseks. 1982. aasta MM-il Roomas kohtus Smirnov (20.05.1954–27.07.1982) Saksa FV vehkleja Matthias Behriga. Tulises heitluses tungis Behri florett läbi Smirnovi vehklemismaski. Läbi silma peaajuni jõudnud relv tekitas Smirnovile raskeid vigastusi ja olümpiavõitja suri üheksa päeva hiljem haiglas.

Smirnovi juhtum näitas, et kaitsevahendid pole vehklemises piisavalt kindlad. Seejärel hakati FIE nõudmisel maskide valmistamiseks kasutama roostevaba terasest kaks korda tugevamat ergutusterast, karbooni, ballistilist nailonit jm.

NSV Liidu veepallimeeskond võitis olümpial kõik oma kaheksa vastast. Finaalturniiril alistati 6:2 Hispaania, 8:5 Kuuba, 7:3 Holland, 5:4 Ungari ja kullamängus 8:7 ka Jugoslaavia. Veepallis toodi üks kuldmedal ka Eestisse. Tallinnas sündinud ja treener Mati Haljand juures veepalliga alustanud Mait Riisman. Asudes 1974 õppima Moskva Riiklikku Ülikooli (lõpetas selle ajakirjanduserialal 1984), tõusis ta kiiresti ülikooli meeskonna üheks juhtmängijaks. 1976. aastal võitis ta selle meeskonna koosseisus Euroopa karika ja 1979 tuli esimest korda NSV Liidu meistriks. “Tunnen, et mõnus on olla. Olen rahul, rahul sellega, et uskusin endasse lõpuni ja pidasin vastu,” olid Riismani esmased mõtted pärast olümpiavõitu. Autasustamispjedestaalil kuldmedalit kaela saades olevat talle meelde tulnud seik oma esimese treeneriga. Mati Haljand olevat poisikese kord õhtust sööma viinud ja kui Riisman küsis arve maksnud treenerilt, kui palju ta võlgu on, vastas Haljand: “Määratult palju. Olümpiavõidu oled mulle võlgu.” Kuue aasta pärast õnnestus Riismanil see võlg tasuda. Olümpiaturniir jäi Riismanile NSV Liidu koondises üldse viimaseks võistluseks, klubide eest pallis ta veel seitse aastat, tulles 1985-1987 Moskva Dinamo koosseisus NSV Liidu meistriks.

Kolmikhüppe võistluse kohtunikutegevuse idee näis ilmselgelt olevat legendaarse Viktor Sanejevi tõstmine jumalate sekka, sinna, kus seni ainsana oli Al Oerter oma nelja järjestikuse kuldmedaliga. Õnnetuseks polnud Sanejev enam see kes varem, ning vigastatud põlv ei võimaldanud tal sooritada pikki hüppeid. Kui siis meie Jaak Uudmäe saavutas 17.35, oldi õnnelikud, et Nõukogude hüppaja ikkagi esikoha sai. Sanejevile “pingutati” välja siiski hõbemedal viimasel katsel hüpatud 17.24-ga, mis paljude vaatlejate arvates polnud rohkem kui natuke üle 17 meetri.

Uudmäe on rääkinud: “Sanejevi viimast katset mõõdeti väga kaua. Tulemusega viivitati ja mul tekkis selline hull mõte, et äkki mõõdetakse ära. Samas teadsin, et Sanejevi põlved olid haiged ja pikki hüppeid temalt loota ei saanud.”

Jaak Uudmäele olümpiavõidu toonud 17.35 püsib tänaseni Eesti rekordina.

Olümpiamängude korraldamine Moskvas, mis tänu ROKi 1974. aasta Viini istungjärgule teoks sai, tõstatas rahvusvahelise spordiüldsuse ette tõsiseid probleeme. Olümpiamängud NSV Liidus ja purjeregatt okupeeritud Eestis oli teema, mis hakkas maailmas käärima kohe pärast Montréali OM-i. Vaba maailma ajakirjanduses ilmus ridamisi kirjutisi, mis viitasid probleemidele seoses 1980. a Moskva olümpia ja inimõigustega. Veel suuremat eeltööd tehti poliitikute seas. USA kongressi mõlemas kojas võeti vastu senaatorite John Heinzi ja Jack Kempi esitatud resolutsioon, mis nõudis Moskva OM-i korraldajatelt Helsingi kokkulepetest kinnipidamist.

USA president Jimmy Carter alustas ettevalmistust Moskva olümpiamängude boikoteerimiseks juba 1979. aastal. Valges Majas 10. juunil toimunud usalduslikul vestlusel pressi esindajatega kõlas stardipauk: “Ma isiklikult tahaksin agressiivsel viisil esitada Nõukogude Liidule ja teistele sotsmaadele väljakutse, muidugi mõista rahulikul moel, et äratada kõigis maakera osades tähelepanu, mis meie arvates on täna otsustava tähendusega.”

Nõukogude vägede viimine Afganistani, mis oli olümpiamängude boikoteerimise faktiliseks põhjuseks, jäi siis veel pea pool aastat. Washingtoni häält kuuldi ka Dublinis, kus ROKi president Michael Killanin oli 17. augustil sunnitud Carteri olümpiavastast seisukohta murelikult kommenteerima: “Ma jälgin Moskvat suure-suure tähelepanuga. Suurriikide omavahelistest suhetest võib nii palju sõltuda. Carteri esimene samm on pingete maandamisest eemaldumine. See loob ka õhkkonna, milles tuleb olümpiamängud läbi viia.”

13.–15. novembrini 1979 toimus Saksamaal Bad Bollis konverents teemal “Sport ja poliitika ühenduses olümpiamängudega Moskvas 1980. aastal”. Just seal nõuti esmakordselt Moskva OM-i boikoteerimist ja nende üleviimist Montréali. Konverentsil esinesid ka eestlased – peapiiskop Konrad Veem ja Rahvusfondi esimees Endel Krepp.

Viimaseks piisaks karikas saigi Nõukogude vägede sissetung Afganistani 1979. a detsembris. Algas sõda, mis läks NSV Liidule kalliks maksma ja aitas kiiremini lagundada suurt impeeriumi.

USA administratsioon reageeris kohe ning president Jimmy Carter lükkas käima boikotikampaania. 1980. aasta esimestel päevadel teatati Valgest Majast, et USA koos oma liitlastega kaalub kaubanduslike sidemete piiramist ja isegi olümpiamängudest loobumist. President Carteri viimane väide tekitas spordiringkondades kohe elavat vastukaja, kuigi paljud siiski rõhutasid, et poliitikat ei tohi samastada spordiga. Kuid juba 3. jaanuaril teatas Saudi Araabia esimese riigina, et loobub protestiks Vene vägede invasiooni vastu Afganistani osalemast Moskva OM-il. Boikott oli saanud alguse.

20. jaanuaril tegi USA president Jimmy Carter ROK-ile ametliku ettepaneku loobuda Moskva olümpiamängudest, kui NSV Liit ühe kuu jooksul ei vii oma vägesid Afganistanist välja. Samas pidi Carter telejaamale NBC antud intervjuus tunnistama, et läänemaailmas puudub üksmeel NSV Liidule surve avaldamiseks. Nädal hiljem esines sama avaldusega Kanada valitsus.

Veel enne Lake Placidi talimängude algust 13. veebruaril olid teatanud oma otsusest boikoteerida Moskva OM-i 36 riiki. Suurematest riikidest järgnesid USA-le ja Kanadale Jaapan ja Hiina. 12. aprillil Colorado Springsis toimunud Ühendriikide Olümpiakomitee istungil otsustasid USA spordijuhid häältega 1604:797 boikoteerida Moskva OM-i, kiites sellega heaks valitsuse kursi.

Kohe seepeale kutsus ROKi president lord Killanin 21. aprilliks Lausanne’is kokku ROK-i erakorralise nõupidamise. Korraks kaaluti isegi võimalust viia mängud Kreekasse, kuid Killanin ja ROK-i liikmed jäid kindlaks Moskvale. 25. aprillil teatas Saksa FV Olümpiakomitee oma otsusest boikoteerida Moskva OM-i. Samas ütles USA president Carter, et mõned Euroopa riigid, eelkõige Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia, valmistasid talle tõsise pettumuse. Prantsusmaa sportlased (teiste seas keskmaajooksja Jose Marajo) andsid NSV Liidu Olümpiakomiteele mängude ajal üle siiski apelli teiste maade siseasjadesse mittesekkumiseks ning nõukogude kodanike vanglaist vabastamiseks.

USA presidendi Jimmy Carteri algatatud olümpiaboikott avaldas eelkõige mõju sportlastele, kes ei saanud võistelda ja nii jäid teenimatult olümpiamedalitest ilma paljud tippatleedid. Viimati oli olümpiamängudel osalenud vähem riike 1956. aastal Melbourne’is (67 riiki). Nõukogude Liidus oldi siiski rahul, sest USA algatatud boikott jäi oodatust kesisemaks. Tähtsamad eemalejääjad olid USA, Saksa FV, Keenia, Iisrael, Jaapan, Kanada, Norra ja Hiina RV. Suurbritannia ja Prantsusmaa osalesid olümpial väikesearvulise delegatsiooniga. Paljud riigid (16) otsustasid mängudel esineda Rahvusvahelise Olümpiakomitee lipu all. Euroopa kapitalistlikest riikidest osalesid oma maa lipu all vaid Rootsi, Soome, Austria ja Kreeka. Konkurentsivaeseks jäid eelkõige võistlused ratsutamises, purjetamises, meeste kergejõustikus, maahokis, poksis, laskmises ja ujumises ning veel mõnel alal.

Moskva OM-ilt jäid eemale ka mitmed maailmakuulsad firmad, näiteks Coca-Cola, mis oli 1928. aastast sponsorina tegutsenud kõikidel olümpiamängudel. President Carteri viga – olümpiamängude ja poliitika ühendamine – mõjutas mitte ainult Moskva olümpiamänge. Juba varakult sai kõigile selgeks, et Nõukogude Liit ei jäta tasumata – toimuvad ju järgmised olümpiamängud USAs Los Angeleses. Olümpialiikumine elas üle raskeid aegu.

Tallinnas toimunud olümpia purjeregatiga loodi pretsedent – esmakordselt olümpiaajaloos toimusid rahu ja sõpruse ideaale rõhutavad olümpiavõistlused okupeeritud riigis. Juhtivad lääneriigid arvestasid seda, sest sportlaste saatmine Tallinna purjeregatile tähendanuks nende riikide poolt NSV Liidu okupatsiooni tunnustamist Eesti territooriumil. Olgugi et NSV Liidus püüti igati siluda 40 aasta okupatsiooni vilju.

Pärast seda, kui USA oli 1980. a jaanuaris käivitanud boikotikampaania, teatas Kanada välisminister Flora MacDonald, et konservatiivide valitsus ei saada Tallinna purjetamisvõistlusele ühtegi ametlikku esindajat, kuna seda võidakse tõlgendada tunnustuse andmisena NSV Liidu okupatsioonile Balti riikides. Sama seisukohta järgisid ka mitmed riigid, kes nii Tallinnas kui Moskvas võistlesid ROKi lipu all. Paljudes riikides toimus sel puhul suur poleemika. Hollandi ajakirjanduses tekkis arutelu purjetajate saatmisest okupeeritud Eestisse. Norralased küsisid endilt: mida ütleksime, kui Hitler oleks võitnud II maailmasõja ning sakslased korraldaksid taliolümpiamängud Oslos?

Läänemaailma toetati ka Eestist. Jaanuaris saatsid Balti vabadusvõitlejad avaliku kirja (ilmus USA ajalehes Christian Science Monitor) NSVL Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Leonid Brežnevile ja ÜRO peasekretärile Kurt Waldheimile, milles öeldi: “...ükski riik, kes on sõjalises vahekorras teise riigiga, ei tohi olla olümpiamängude korraldaja.” Eestlastest kirjutasid 30 baltlase kirjale alla Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam, Endel Ratas ja Jüri Kukk.

Eesti Rahvuskomitee Ameerika Ühendriikides (ERKÜ) saatis ROKile ja kõigile olümpiamängudest osavõtjaile kirja, milles selgitati Eestis valitsevat poliitilist olukorda. Samuti viidati ohule, mida olümpiaregati pidamine Tallinnas kujutab de jure eksisteeriva Eesti Vabariigi õiguslikule seisundile.

Pärast Moskva poolt esitatud taotlust olümpiamängude korraldamise õiguseks 1971. aastal, seadis Tallinna poolt oma kandidatuuri purjeregati kohana üles linnapea Ivar Kallion. Moskva vastust ootamata algasid ettevalmistused. Hiljem osutus see trumbiks: Tallinn oli konkurentidest mitu sammu ees.

Algselt oli NSV Liidu spordiametnike poolt purjeregatipaigaks planeeritud siiski hoopis Leningrad, kusjuures Neevalinnas peetud jalgpalliturniiri alagrupimängud oleksid olnud vaid nagu “garneeringu“ eest. Kandidatuuri purjeregati korraldajaks esitas veel ka Riia. Samuti olid kõne all Klaipeda, Sotši ja Odessa. Enamik Nõukogude purjetajaid eelistas Leningradi. Oma võimalused rikkusid ära leningradlased ise, eelkõige lasus süü selles Leningradi oblasti parteikomitee esimesel sekretäril Georgi Romanovil, kes arutles nii: kui Moskva annab korralduse (ja ka raha), siis korraldame purjeregati, kui ei anna, siis ei korralda. Tallinn aga teatas endast samal ajal konkreetselt ja valjuhäälselt. Tõenäoliselt aga sai otsustavaks siiski välispoliitiline lähenemine. USA ja paljud teised lääneriigid ei tunnistanud NSV Liidu okupatsiooni Balti riikides. Nõukogude Tallinnas toimuv Nõukogude purjeregatt oleks aga võtnud paljudelt “antisovettidelt” pinna suupruukimiseks.

Lõplikult valis purjespordipaiga 1974. aasta suvel välja NSV Liidu Purjespordiföderatsiooni komisjon Aleksei Promõslovi juhtimisel. Leningrad küll veel protestis: “Kui tulime toime Oktoobrirevolutsiooni läbiviimisega, tuleme toime ka olümpiaregati korraldamisega!”, kuid asi oli juba otsustatud.