1972. aastal oli sprindidistantsidel vaieldamatuks favoriidiks Valeri Borzov. Ukrainlane oli olnud äärmiselt stabiilne ja teda polnud keegi võitnud peaaegu kaks aastat. Kuna ameeriklased Eddie Hart ja Ray Robinson olid mõlemad USA olümpiakatsevõistlustel saavutanud aja 9,9, loodeti kullaheitlust nimetatud kolmiku vahel. Olümpialinnas sujuski alguses kõik suurepäraselt. Borzov, Hart ja Robinson võitsid oma eeljooksud kergelt. Järgmine ring pidi toimuma samal päeval kell 16.15. Kui see kellaaeg lähenes, märkas 1968. aasta 400 meetri jooksu kuldmedalimees Lee Evans, et Hart, Robinson ja USA kolmas esindaja Robert Taylor ei olnud veel staadionile jõudnud. Kui ta ei leidnud neid ka soojendusrajalt, hakkas Evans muretsema ja ta kiirustas olümpiakülla kadunud kaasmaalasi otsima. Aga oli juba hilja. Ameerika sprinterid, kes arvasid, et veerandfinaal ei alga enne kella seitset, olid olümpiakülast lahkunud. Neid saatis treener Stan Wright, kes arvestas 18 kuu taguse vananenud ajakavaga. Oodates staadionile sõiduks bussi, astusid sportlased ABC televisiooni staapi ja hakkasid seal monitori jälgima. Ja mis nad nägid! Nägid meeste 100 meetri jooksjaid finišeerimas. Robinson küsis telemeestelt, kas see on esimese ringi jooksude kordus. Kuulnud, et tegemist on otseülekandega, taipas jänki ehmatusega, et on maha maganud selle, mille pärast ta mängudele oli tulnud.

Robinson pidi startima esimeses, Hart teises ja Taylor kolmandas jooksus. Sportlased hüppasid taksosse ja kihutasid staadionile. Oli hilja nii Robinsonile kui Hartile, aga Taylor jõudis just õigeks ajaks, et dress seljast visata, jooksukingad jalga tõmmata ja stardipakkudele asuda. Ta lõpetas teisena, kaotades Borzovile üheksa sajandikuga. 25 tundi hiljem toimunud finaaljooksus oli kaotus täpselt üks kümnendik.

Sellest jooksust rääkides ütles Borzov reporteritele korralikus inglise keeles, et võlgneb oma edu eest tänu "esiteks ja peamiselt oma nõukogude kodumaale, teiseks oma treenerile Valentin Petrovskile, kolmandaks kõigile neile, kes on tema arengule kaasa aidanud ning neljandaks iseendale". Treener Petrovski heitis valgust sellele, mis toimus Kiievi Kehakultuuriinstituudis, kus Borzov õppis: "Kiirjooksjaks ei sünnita, kiirjooksjaid tehakse. Asusime otsima nüüdisaegsemat sprindistiili. Uurisime aegluubis tehtud kaadreid mineviku ja nüüdisaja parimatest jooksjatest, jälgisime jalgade tööd, keha kallakut ja palju muid väiksemaid detaile… Borzov on võimeline jooksma 100 meetrit 10 sekundiga ja terve hulk teadlasi uurisid teda just nagu disainerid lennukit. Kui jooksja matemaatiline ekvivalent oli välja töötatud ja sellele antud teaduslik alus, hakkasime oma kalkulatsioone praktikasse viima. See oli ränk töö, mida võiks võrrelda baleriini treeninguga." Selline kirjeldus võib jätta mulje, et Borzov oli midagi masina taolist, kuid ta oli väga inimlik. Kord ütles ta: "Mul on tihti järgmine kujutlus: äkki tajun tänaval, et pean jooksma. Pean ilmtingimata jooksma - ülikonnas, müts peas ja lips kaelas, pööramata tähelepanu möödakäijatele. See tunne jõuab kõrgpunkti ja ma jään iseendaks.

10. septembril võitis Müncheni olümpiastaadionil peetud kõrgushüppevõistlustel kuldmedali eestlane Jüri Tarmak. See oli eesti kergejõustiklaste esimene olümpiavõit. Pärast seda, kui Leningradis õppinud ja treeninud Tarmak oli juulis 1972 peetud NSV Liidu esivõistlustel kvalifikatsioonis püstitanud 2.25ga maailma hooaja tippmargi ja alistas seejärel Oslos peetud rahvusvahelistel kergejõustikuvõistlustel kogu USA olümpiakolmiku, sai temast suurfavoriit.

Ameerika kergejõustikuajakirja Track & Field News peatoimetaja Bert Nelson ennustas talle kõrgushüppes kuldmedalit. Samuti pakkus eestlasele kulda ka üks Euroopa tuntumaid kergejõustiku eriteadlasi ja statistikuid tšehh Jan Popper. Ja Tarmak kandis favoriidikoormat väärikalt.

Tarmak alistas finaalvõistlusel algkõrguse 2.10 esimesel katsel. Esimesel katsel sai ta üle ka kõrgustest 2.15 ja 2.18. Otsustavad hüpped toimusid 3 cm kõrgemal. Esimesel katsel ajasid kõik viis konkurentsi jäänud hüppajat lati maha. Teisel katsel riivas Tarmak küll tugevalt latti, kuid tema õnneks jäi see tellingutele püsima. “Hüppasin korraliku varuga peale ja lõin ülevalt pihta. Kui juba maandusin ja nägin, kuidas latt võnkus, kuidas ta seal rappus, oli mulle kohe selge, et ta jääb peale,” rääkis Tarmak. Teisel katsel sai kõrgusest jagu ka sakslane Stefan Junge, kolmandal Dwight Stones. Nii oli Tarmakul olümpiamedal juba taskus. Kõrguse 2.23 ületas teisel katsel ainsana Tarmak. Langesid esimesed vihmapiisad ja konkurentide üritused olid üsna lootusetud. Tarmak palus latile asetada ka olümpiarekordit tähistava 2.26, kuid see oli olümpiavõitjale liiast.

Kas oskate nimetada sportlast, kes on tulnud maratonijooksus olümpiavõitjaks oma sünnilinnas? Münchenis võitis maratoni ameeriklane Frank Shorter, kes oli sündinud seal 31. oktoobril 1947 USA kõrgema sõjaväeohvitseri perekonnas. Nüüd, 25 aastat hiljem, tuli ta Baierimaa pealinna, et võita ja viia kaasa olümpia kuldmedal. Olümpiavõitja au aitas tal jagada saksa tudeng Norbert Sudhaus, kes hetk enne ameeriklase staadionile jõudmist kargas pealtvaatajate seast rajale ning sai niiviisi lõviosa aplausist endale - pealtvaatajad uskusid nimelt, et tegemist on ehtsa olümpiaatleediga.

400 meetri jooksus saavutasid kaksikvõidu USA neegersportlased Vincent Matthews ja Wayne Collett. Autasustamisel ei avaldanud nad mingit lugupidamist toimuva vastu. Collett oli paljajalu, jooksukingad kaenla all. Nad lobisesid ja olid väga püsimatud ajal, mil mängiti USA hümni. Publik alustas vilekontserti kohe hümni lõppedes. ROK-i Täitevkomitee reageeris sellisele ebaväärikale käitumisele kiirelt ja vastavalt olümpiaharta 5. punkti 1. paragrahvile olümpiavaimu ja -eetika austamisest, kõrvaldas Matthews'i ja Collett'i edaspidistest olümpiavõistlustest. Mõlemad mehed keeldusid tunnistamast, et nende tegevus põhjustas organiseeritud protesti. "Kui meil oleks olnud mõte korraldada demonstratsiooni," ütles Matthews, "siis oleksime asja paremini organiseerinud." Collett lisas: "Ma ei suutnud seista seal rahulikult ja laulda hümni sõnu, sest ma ei pea neid õigeks. Sooviksin, et need sõnad peaksid paika. Mõtlen, et meil on võimalik saada kauniks maaks, aga ei arva, et me ka teeme seda." Kui Matthews oli astunud maha autasustamispjedestaalilt, võttis ta kaelast kuldmedali ja keerutas seda sõrme otsas, andes mõista, et medal talle suurt midagi ei tähenda. Hulk aastaid hiljem intervjuus ajalehele "The New York Times" selgitas Matthews: "Võtsin medali kaelast näitamaks, et see kuulub minule. Terve hulk inimesi on mind unustanud ega hooli minust… Kakskümmend aastat tagasi sain medali, nüüd võin seda vaadata ja öelda, et olin sel päeval parim veerandmailer maailmas. Kui te ei pea seda tähtsaks, siis te ei tea, mis toimub sportlase hinges."

Matthewsi ja Colletti olümpiamängudelt eemaldamine tõi karistuse kaasa ka nende võistkonnakaaslastele. Vastavalt IAAF-i määrustele tuli 10 päeva enne mänge teatejooksudeks üles anda kuus nime. Ameeriklaste nimekiri oli: Matthews, Collett, John Smith, Lee Evans, Tommie Turner ja Maurice Peoples. Lisaks Collettile ja Matthewsile ei saanud enam võistelda ka Smith, kes oli end vigastanud 400 meetri jooksu finaalis. Ameeriklaste palvele lubada neljanda meeskonnaliikmena võistlema kümnevõistleja Jeff Bennett, ei tuldud vastu ja nii jäi USA sportlastel 4 × 400 meetri jooksus üldse startimata ning kindlana tundunud kuldmedal võitmata.

Võistlus 800 meetri kuldmedali eest kulges ettearvamatult eeljooksudest alates. USA suursoosik Rick Wohlhuter kukkus juba 200 meetri järel, tõusis ja suutis teised küll kinni püüda, kuid pudenes siiski kõige napimalt edasisest võistlusest. Teine ameeriklane Ken Swenson katkestas eeljooksus juba paarisaja meetri järel. Finaalis tõi ameeriklastele kastanid tulest välja nokatsmüts peas jooksnud Dave Wottle. 200 meetri järel oli jänki jooksjaterivis kõige viimane, 15 meetrit teistest maas. Wottle jätkas järjekindlalt viimasena, kuid finišisirgel asus ägedalt spurtima ja sai lõpuks kõik kätte. Nii Jevgeni Aržanov, kes kangestus ja lausa kukkus üle finišijoone, kui ka Dave Wottle said lõpuajaks 1.45,9, kuid fotosilm eelistas ameeriklast. Autasustamistseremoonia pakkus omapärast vaatepilti. Ameeriklane seisis kõrgeimal pjedestaaliastmel ja kuulas hardal ilmel kodumaa hümni, käsi südamel ja … nokatsmüts peas. "Kannan oma mütsi juba aastaid ja teen seda edaspidigi. Müts on olnud osanik kõigis minu võitudes. Seepärast kuuluvad austusavaldused võrdselt nii mulle kui mu mütsile," seletas Wottle hiljem ajakirjanikele. Hämmastust avaldati ka ameeriklase omapärase taktika üle jääda jooksjaterivi lõppu ja teha panus lõpuspurdile. "Polnud see mingi taktika. Startisin äärmiselt halvasti, miks, ei tea isegi. Pärast esimest 400 meetrit olin kindel, et ei jõua kõrgemale kui kolmas või neljas koht. Võitsin tänu õnnele."

Kõigist Münchenis püstitatud kergejõustikurekorditest peeti silmapaistvaimaks ugandalase John Akii-Bua (1949-1997) võiduaega 47,82 400 meetri tõkkejooksus. Akii-Bua, kes muide oli ka Uganda meister kümnevõistluses, rääkis pressikonverentsil: "Kui oled määratud esimesele jooksurajale, siis kaotad alati. Ma ei saanud öö läbi magada. Olen rõõmus, et kõik nii hästi lõppes."

Akii-Bua isal oli 8 naist ja 43 last, kellest 1972. aastal olid elus 29. Politseiinstruktor John Akii-Bual tuli 1979. aastal Idi Amini režiimi ajal Ugandast põgeneda. Ta vireles kuu aega Keenia vanglas, enne kui ära tunti ja vabaks lasti. Olümpiavõitja elas mõned aastad Saksamaal, kuid pöördus siis Ugandasse tagasi. 1987. aastal arreteeriti Akii-Bua uuesti, seekord püstolkuulipilduja omamise eest.

10 000 meetri distantsil pakkus pealtvaatajaile "elamuse" kolmas eeljooks, milles osales haiitilane Anius Joseph, kes polnud ilmselt varem nii pikka maad jooksnudki. Ta alustas nii, nagu oleks finišini jäänud veel vaid paar ringi. Joseph läbis esimese ringi ajaga 59,6 sekundit, juhtides võistlust 50 meetriga. Ta oli esimene ka pärast 800 m läbimist, kuid siis oli mehe jõud otsas ja ta jäi võistlejaterivi lõppu. Kaheksanda ringi järel oli ta ülejäänuist ringi võrra maha jäänud. Mõne aja pärast tehti talle teine ring sisse.

Kui helises kell, mis kuulutas jooksu juhtijale viimast ringi, arvas Joseph, et temalgi jääb läbida vaid ring ja alustas lõpuspurti. Kohtunikel õnnestus mehele selgeks teha, et kuigi teised jooksjad on lõpetanud, jääb temal veel kaks kilomeetrit läbida. Joseph pidas seda paljuks ja loobus. Teda ei nähtud pärast seda enam mitte kunagi olümpiamängudel, kuid sportlase esinemine oli üksnes eelmänguks ebatavalisele saavutusele, mille tegid Haiiti kergejõustiklased neli aastat hiljem Montrealis.

Teivashüpe on nüüdisaegsete olümpiamängude kavas olnud algusest (1896) peale ja kuni Münchenini olid alati olümpiavõitjaks tulnud USA kergejõustiklased. Seitsmeteistkümnendat kuldmedalit aga ei võidetud. Ameeriklaste hegemoonia sel alal lõpetas Saksa DV sportlane Wolfgang Nordwig, kuigi alles pärast tervet seeriat häirivaid ja meeli üleskütvaid sündmusi. 25. juulil otsustas Rahvusvahelise Kergejõustikuföderatsiooni tehniline komitee keelata teiba uued mudelid Catapole 550+ ja Skypole, mida kasutas enamik juhtivad teivashüppajaid, kaasa arvatud olümpiafavoriidid Bob Seagren, Steve Smith ja Kjell Isaksson. Asi kerkis päevakorda pärast seda, kui Saksa DV asjamehed väitsid, et teibad sisaldavad uut materjali karboonfiibrit. Tootjad omakorda kinnitasid, et nad pole karboonfiibrit kasutanud ja teibad on valmistatud vastavalt Rahvusvahelise Kergejõustikuföderatsiooni nõuetele, mis pealegi lubasid teibaid valmistada mistahes materjalist. Idasakslased jäid aga peale, põhjendades oma nõudmist sellega, et uued teibad pole kõigi riikide sportlastele võrdselt kättesaadavad. 27. augustil, neli päeva enne olümpiavõistluste algust, tegi IAAF ootamatult korrektiivi ja tühistas oma varasema otsuse, lubades uute hüppevahendite kasutamise. Sportlased asusid välkkiirelt uute teivastega harjutama. 30. augustil taastati keeld uuesti. Eelmisel õhtul olid IAAF-i ametimehed tunginud sportlaste ruumidesse ja konfiskeerinud kõik rohelist värvi Catapole teibad.

Catapole teivaste keelustamisest sai suurimat kasu Wolfgang Nordwig, kes ei olnud uue teibaga kohanenud ja kasutas ikka vana mudelit. Peafavoriit Bob Seagreni laeks jäi võistlustel 5.40. Pärast oma viimast ebaõnnestunud katset läks ameeriklane IAAF-i tehnilise komitee esimehe Adrien Pauleni juurde, kes oli võtnud enesele vastutuse Catapole 550+ teivaste keelustamise eest, ulatas oma hüppevahendi ja ütles: "Mister Paulen, tahan anda selle teile kõige juhtunu mälestuseks." 29-aastane insener Nordwig oli aga hoos ja tuli olümpiavõitjaks, ületades esmakordselt kõrguse 5.50.

11. aprillil 1940 Kaunases sündinud 195 cm pikkust ja 117 kg raskust kuulitõukajat Wladyslaw Komarit peeti aastaid Poola kergejõustiku enfant terrible'iks. Loodus oli talle andnud suurepärased kehalised eeldused, mis polnud aga alati õiget rakendust leidnud. "Ma ei kartnud tööd ja higi, kuid ei tahtnud saada ka kuulitõukemasinaks. Süüa, magada, treenida - see pole mulle kunagi sobinud. Olen seltskondlik," rääkis Komar, kelle vanemadki olid kergejõustiklased. Isale, Vitoldas Komarasele, kes võistles sageli ka Eestis, oli kuulunud Leedu rekord kõrgushüppes, emale Poola rekord kuulitõukes. Wladyslaw alustas poksiga. Aastail 1955 - 1959 pidas ta poksiringis 56 matši, millest võitis 44. Jõudis ka Poola juunioride koondisse, kuid pärast üht rasket nokauti siirdus kuulitõukeringi.

1964. aastal oli ta saavutanud silmapaistva tulemuse 19.50 ja sõitis Tokyo olümpiamängudele suurte lootustega. 9. koht talle erilist rõõmu ei valmistanud. Järgnes pikaajaline "kaaluta olek" - ebasportlik eluviis ja vähene treening lühendasid kuulikaari märgatavalt. Vanemaks saanud, muutusid Wladyslawi treeningud jälle sihipärasemaks ja Münchenist tuli ta mõnevõrra ootamatult tagasi olümpiavõitjana. Ülitasavägiselt kulgenud kuulitõukevõistlustel edestas poolakas ühe sentimeetriga ameeriklast George Woodsi. Seejuures saavutas Komar oma parima 21.18 kohe avakatsel. Rohkem ta üle 21 meetri ei tõuganudki ning tema paremuselt teine katse (20.80) oleks andnud tihedas olümpiakonkurentsis alles 7. koha.

Olümpiavõitja elutee lõppes traagiliselt 17. augustil 1998, kui ta hukkus autoõnnetuses koos teivashüppe olümpiavõitja Tadeusz Ślusarskiga.

1968. aastal esines Saksa DV televisioonis koomik Heinz Quermann, kes oma saates kutsus Ida-Saksamaa noori registreerima end Leipzigi spordiklubi sõudesektsiooni. Kaks noorukit, kes naljast aru ei saanud, olid 16-aastased Siegfried Brietzke ja Wolfgang Mager. Järgmisel päeval vastasid nad üleskutsele ja panidki end kirja. Kui nad hakkasid pälvima tähelepanu oma sportlike saavutuste eest, said sõudjad hüüdnimeks Quermanni paar. Münchenis võitis too paar kuldmedali roolijata kahepaadil. Montrealis võideti taas kuldmedal, seekord roolijata neljasel. 1980. aastal Moskvas jätkas Brietzke üksinda, võites neljasel paadil oma kolmanda olümpiakulla. Seega on ta üks nendest sportlastest (Paul Costello, Jack Beresford, Vjatšeslav Ivanov, Pertti Karppinen), kes tulnud sõudmises olümpiavõitjaks kolmedel mängudel.

Pingeliselt ja närviliselt kulges maahoki finaalmäng Saksamaa LV ja Pakistani vahel. Ainsa värava viskas 10. minutil sakslane Michael Krause. Pakistani meeskond ja nende toetajad tribüünil valasid oma meelpaha välja kohtunike peale. Nad ründasid võistluste žürii lauda ja kastsid märjaks Rahvusvahelise Maahokiföderatsiooni (FIH) presidendi Rene Franki. Autasustamistseremoonia ajal, kui võitjate hümni mängiti, keeldusid Pakistani mängijad Saksamaa LV lipu poole pöördumast. ROK-i otsuse põhjal anti kõigile üheteistkümnele Pakistani finalistile eluaegne võistluskeeld. See põhjustas pikaajalise vaenu ROK-i ja Pakistani OK vahel, mis leevendus mõnevõrra 1984. aasta Los Angelese mängude järgselt, kui Pakistan tuli olümpiavõitjaks, saades finaalis revanši just sakslastelt. Müncheni kaotust pole aga pakistanlased andestanud, unustanud ega ka kehtivaks tunnistanud.

Laskmise väikepüssist lamades asendist tõi olümpiamängudel debüteerinud Korea RDV-le esimese kuldmedali Ho Jun Li. Pärast võitu küsiti Lilt, kuidas ta sellise hiilgava tulemuseni jõudis. Korealane vastas ausalt: "Kujutlesin, et tulistan oma vaenlast. Meie peaminister Kim II Sung käskis võistelda nii, nagu laseksime vaenlasi. Ja seda ma tegingi."

Niisugust avaldust peeti ebasportlikuks ja järgmisel pressikonverentsil kuulutas Li, et temast saadi valesti aru. Teisele kohale tulnud ameeriklane Vic Auer oli Hollywoodi stsenarist, kes kirjutanud ka "Surnud Oru päevad", "Püssirohuhaisu" ja "Bonanza".

Olümpiamängude korraldajate palvel võeti aerutamisvõistluste kavva esmakordselt süsta- ja kanuuslaalom. Selleks rajati Augsburgi linna maailma esimene veeslaalomi tehistrass. Seni olid kõik MM-võistlused veeslaalomis toimunud looduslikel kärestikel. Augsburgi läbiv Lechi jõgi tõkestati tammiga ja paisutatud veemassid suunati uude, 600 m pikkusesse ja 12 m laiusesse betoonrenni, kus voolu kiiruseks oli 7 m/s. Kärestikud kandsid nimesid Niagara, Moby Dick, Mount Avery jne. Veeslaalomi tehistrass läks korraldajatele maksma 15,6 miljonit marka. Kulutused pidi korvama sel alal võidetud kuldmedalite hulk, sest teiste riikide sportlastel polnud ju võimalik niisugustel tehiskärestikel harjutada.

Kuldmedalimaiad olid aga ka suguvennad Saksa DV-st, kes raiskasid sama palju raha, et ehitada oma maale täpselt samasugune veeslaalomi kanal. Saksa LV-lased rabasidki enamiku olümpiamedalitest endale, kuid Saksa DV sportlased võitsid kõik 4 kuldmedalit. Korraldajate kolm hõbedat ei suutnud muidugi vaigistada maksumaksjate põhjendatud nurinat tehtud kulutuste üle.

Skandaalse värvingu omandas Münchenis pronksmedalimäng Nõukogude Liidu ja Saksa DV vutimeeste vahel. Jalgpalliturniiri tähtsuselt teine mäng kujunes täielikuks farsiks. Normaalaeg oli lõppenud viigiga 2:2. Lisaaja 30 minuti jooksul ei üritanudki nõukogude ja saksa jalgpallurid väravaid lüüa. Nad kasutasid ära olümpiaturniiri reglemendi punkti, mille järgi viigi korral esi- või kolmanda koha mängus antakse medalid mõlemale meeskonnale. Milleks siis riskida? Palli veeretatigi keskväljakul, võimalikult kaugel väravatest. Nii Nõukogude Liit kui ka Saksa DV said mõlemad pronksmedali.

Jaan Talts oli valitsenud tõstemaailma juba pooltosinat aastat, kuid tal puudus peamine – olümpiakuld. Selleni jõudis ta 4. septembril 1972 Münchenis. Raskekaal kuni 110 kg oli olümpiakavas esmakordselt. Méxicos poolraskekaalus hõbemedaliga leppima pidanud Talts oli Münchenis selge suursoosik.

Olümpiakevadel 1972 aprillis tuli Talts Tallinnas maailmarekordilise kogusummaga 587,5 kg NSV Liidu meistriks ja mais krooniti Constanţas ülekaalukalt Euroopa meistriks. “Jaan Talts on NSV Liidu tõstekoolkonna silmapaistvam esindaja. Mees, kelle iga võiduga kaasnevad maailmarekordid. Kuid senimaani puudub tema suurest auhinnakollektsioonist üks, see kõige ihaldatum – olümpiakuld. 27-aastane võitmatu atleet valmistub krooni panema Müncheni olümpiapõrandal. Kõige suurem vastane ja konkurent tõstjale on kang,” kirjutas seejärel sakslaste Die Welt.

Münchenis alustas Talts väljakutsuvalt. Surumises tuli ta poodiumile siis, kui teised olid juba lõpetanud. Publiku hulgast kostis irvitamist – olid ju NSV Liidu tõstjad juba mitmel puhul suuri algraskusi kangile asetanud ja nulli saanud. Ka Talts ei saanud esimesel katsel algraskust 200,0 kg üles ja saal kohises. Teisel katsel läks meie tõstjal kõik aga täkkesse ja kolmandal üritusel läks pea kohale ka uut olümpiarekordit tähistanud 210,0 kg. Talts oli teistest parem ka rebimises (165 kg). Fikseerides tõukamises algraskuse 205,0 kg teisel katsel, oli olümpiakuld 580-kiloga taskus. Nüüd soovis Talts koguda I raskekaalu kolmevõistluses esimesena maailmas kogusummas 600 kg. Selleks tellis ta kangile 225,0 kg. Raskuse alistamiseks oli alles jäänud veel vaid üksainus katse. Rekordilootus kahjuks ebaõnnestus, kuid 52 aasta pikkuse vaheaja järel kuulus tõstmises olümpiakuld jälle ka Eesti sportlasele.

Rick DeMont oli 16-aastane nooruk San Rafaelist Californias. Kuna ta oli allergiline nisu ja juurvilja vastu, pidi ta tarvitama astmaravimeid juba 4. eluaastast alates. Kui DeMont arvati USA ujumiskoondisse, pidi ta täitma standardse meditsiinilise formulari, kuhu tuli kanda kõik arstimid, mida ta tarvitas. Spordiarstid kasutasid saadud informatsiooni, et võrrelda neid ravimeid keelatud medikamentide loeteluga, mille ROK oli avaldanud Müncheni olümpiamängude eel. Õnnetuseks ei olnud USA arstid oma töös küllalt hoolikad. Nad olid vaid mõnele ravimeid tarvitavale sportlasele vihjanud, et ärgu võtku üht või teist arstimit 48 tunni jooksul enne võistlusi. Ööl enne 400 meetri vabaujumist ärkas Rick DeMont kella kahe paiku ja võttis hingamise hõlbustamiseks Marex'i tableti. Ta ei teadnud, et see ravim sisaldab keelatud ainet efedriini. Kell 8 hommikul neelas ta teise tableti. Ennelõunal võitis noormees kergelt oma eelujumise. Kuna arsti ettekirjutuses oli öeldud, et rohtu tuleb võtta iga kuue tunni järel, siis oli Rickil plaanis võtta sel päeval veel üks tablett. Finaalujumine toimus kell 16.40. DeMont startis aeglaselt, hoides jõudu. 100 meetri järel oli ta viimasel kohal, 200 meetri järel kuues, kuid tõstis siis tempot ja ujus viimased 100 meetrit 58,22-ga. Ta lõi finišis austraallast Bradford Cooperit vaid 0,01 sekundiga. Kolmandana lõpetas ameeriklane Steven Genter. Pärast finaali viidi medalikolmik dopingukontrolli. Autasustamistseremoonia kulges tavapäraselt. Mõne sõnaga tuleks peatuda Steven Genteri esinemisel. See mees pälvis olümpial nii austust kui lugupidamist. 21-aastane ujuja sattus enne olümpiavõistlusi haiglasse, kus tal leiti kopsudest halvaloomuline kasvaja. Steven oli mõne aja hospidalis, kust lõpuks lubati ujulasse mehe oma vastutusel. Genter võitis kuldmedali 4 × 200 meetris ja sai hõbeda 200 meetri vabaujumises. Kaks päeva hiljem võttis Rick DeMont, kes oli maailmarekordiomanik 1500 meetri vabaujumises, osa selle distantsi eelujumisest ja võitis. Järgmisel hommikul teatati, et tema dopinguproov oli positiivne ja tal ei lubata osa võtta 1500 meetri finaalist. Löödud Rick jäi ujumist pealt vaatama.

Järgnevatel päevadel uuriti asja põhjalikult. Tekkisid vaidlused ja segadus. DeMonti raviarst Californias vastas Müncheni meditsiinikomisjonile järelpärimisele ja teatas, mida Marex sisaldab. Ilmselt ta ei teadnud, et ravimis sisalduv efedriin on keelatud ainete nimekirjas. ROK kuulutas DeMonti diskvalifitseerituks. USA spordijuhid said Münchenist hea õppetunni. Enne Montreali olümpiamänge küsitleti 51 sportlast medikamentide kohta ning selgus, et 16 neist kasutas keelatud arstimeid. Neile leiti vabandus ja olümpiani jäi piisavalt aega. Kuid Rick DeMont oli pärast Jim Thorpe'i teine ameeriklane, kes pidi olümpiamedali tagastama.

Nõukogude Liidu maadluskoondise raudvaraks oli raskekaallane Aleksandr Medved, kelles sai esimene kolmekordne olümpiavõitja vabamaadluses. Münchenis kujunes tal kõige raskemaks esimene matš, kui kohtuda tuli 196 cm pikkuse ja 186 kg kaaluva ameeriklase Chris Tayloriga. Medved oli Taylorit varem võitnud kolmel korral, kuid seekord oli võitlus väga pingeline ja kohtumise tulemuski tekitas vastakaid arvamusi. Minski sportlane saavutas edu, kui Türgi kohtunik karistas Taylorit passiivsuse eest. See vahejuhtum põhjustas Demiragi eemaldamise olümpiakohtunike hulgast, kuid matši tulemus 3:2 jäi jõusse. Mõlemad, nii Medved kui Taylor, võitsid kõik ülejäänud vastased, kuid ameeriklase osaks jäi vaid pronks. Nördinud Taylor, raskeim olümpiamedalimees läbi aegade, läks seejärel restorani ja tellis endale 80 viinerit ning hiigelsuure kausitäie hapukapsaid.

Münchenis kaotatud finaalmängu tulemust ei taha USA korvpallurid tänini tunnistada. See olümpiaajaloo üks vastuolulisemaid sündmusi leidis aset 10. septembril, pühapäeva varahommikul. USA korvpallurid jõudsid finaalkohtumiseni 62 rekordilise võiduga alates 1936. aastast, kui korvpall võeti esimest korda olümpiakavva ja nad ei osanud uneski karta, et kuldmedal võiks kuuluda mõnele teisele riigile. Nende ülekaal oli alati mäekõrgune. Nad võisid kaotada mõned kohtumised ja ka maailmameistrivõistluste võitmine polnud alati eesmärk omaette, kuid olümpiavõit pidi kindlasti kuuluma neile. Ometi võis jänkide koosseisu silmas pidades jääda mulje, et USA on seekord tulnud mütsiga lööma. Ei ühtki tuntud mängijat, keskmine vanus vaid 21 aastat - kõigi aegade noorim olümpiakoosseis. Nooruse pidi kompenseerima keskmine pikkus (201 cm) - kõigi aegade pikim - ja teada-tuntud Hank Iba treeneritarkus.

Mäng Nõukogude Liidu ja USA korvpallurite vahel algas kell 11.45, et vastu tulla USA telepublikule. Nõukogude Liit läks poolajaks ette 26:31 ja oli kaheksa punktiga ees ka siis, kui mängida oli jäänud kuus minutit. USA jõudis lõpuks peaaegu järele, aga kui mängida jäi kolm sekundit, oldi ikka veel ühe punktiga taga. Nüüd viskas Collins mõlemad vabavisked sisse ja ameeriklased pääsesid 50:49 ette. See pidi tähendama ka võitu. Nõukogude meeskond sai palli, kuid kaks sekundit hiljem peatas Brasiilia kohtunik Renato Righetto mängu, sest venelased olid palunud time out’i. Vladimir Kondrašin teatas, et oli palunud time out'i pärast Collinsi esimest vabaviset. Nii Righetto kui ka Andre Chopard, kes oli ajamõõtja, mõtlesid, et jäänud on üks sekund. Siis aga astus vahele FIBA inglasest peasekretär William Jones isiklikult ja nõudis, et kellaosutid lükataks tagasi kolmele sekundile. Tehniliselt ei olnud Jonesil õigust niisugust otsust teha, kuid ta valitses Rahvusvahelist Korvpalliföderatsiooni nii raudse käega, et vaevalt keegi ei söandanud tema autoriteedile vastu vaielda. Ameeriklased olid nõutud, et neilt tahetakse võit käest võtta. Kondrašin tõi mängu Ivan Jedeško, kes andis üldist segadust kasutades pika üleväljasöödu vastase korvi all ootavale Aleksandr Belovile. Viimane sai palli hästi kätte ja upitas selle hoolikalt korvi. Tabloole ilmusid Nõukogude Liidu võitu tähistavad numbrid 51:50. USA esines kohe protestiga, mida arutati viiest mehest koosnevas apellatsioonižüriis. Hääletamisel jäeti mängu tulemus jõusse. Selle poolt olid Ungari, Poola ja Kuuba, vastu Itaalia ja Puerto Rico esindaja. Mis saanuks aga siis, kui žürii koosseis oleks veidi teistsugune olnud? USA meeskond otsustas hõbemedalitest loobuda. Treener Hank Iba tundis end olevat kahekordselt röövitud. Kella kahe paiku, kui ta kirjutas alla ametlikule protestile, varastati talt rahakott 370 dollariga.

Tallinlanna Svetlana Tširkova kuulus NSV Liidu epeenaiskonda ka 1972 Münchenis. Eelringides liikus Mexico mängude esikohta kaitsev NSV Liidu vehklemisnaiskond võidult võidule. Olulise panuse andis matšides ka Tširkova. Kuni olümpiafinaalis alistati Ungari 7:5 ja Tširkova oli teistkordselt olümpiavõitja, kuid kuldmedalist jäeti ta seekord ilma.

Nimelt andis ROK Münchenis vahepeal muudetud reeglite kohaselt olümpiamedalid vaid medalimatšis võistelnud neljale sportlastele. Tširkova aga finaalis kaasa ei teinud ja jäi ka kuldmedalist ilma. Seda asendas esikohadiplom. Kuidas Tširkova olümpiafinaalist eemale jäeti, sellest on ta ise rääkinud järgmist: “Olin terve olümpiaturniiri edukalt vehelnud. Tegin parajasti finaalmatšiks sooja, kui võistkonna esindaja, Valgevene treener German Bokun tuli minu juurde ja ütles: “Sina, Sveta, puhka, Samussenko vehkleb sinu asemel...” See oli selline löök, et mul kadus pilt eest. Mäletan, et tormasin rajalt minema ja saalist välja. Nutsin ning olin maruvihane. Nii ei vaadanud ma finaali ega näinud autasustamist. Finaalist pole mul mingeid mälestusi...

Bokun oli Samussenko ja Belova treener, koondise treener Ivan Mananenko juhendas aga Zabelinat ja Gorohhovat. Minul ei olnud kedagi, kes oleks minu eest kostnud. Tanja Samussenko, tänaseks küll juba surnud, oli väga tugev sportlane. Võib-olla temasse usuti rohkem. Võib-olla Bokun tegi seda nimelt, et Valgevenele kuldmedal tuua. Mind ajas kõige rohkem marru, et mulle seda kõike nii hilja öeldi. Ma ei mõelnud tol hetkel isegi sellele, kas saan medali või mitte, ma tahtsin vaid olümpiafinaalis võistelda. Aga ei lastud.

Tookord öeldi meile, et ega see medal iseenesest midagi ei tähenda. Olümpiavõitjad on kõik võistkonnaliikmed. Seda kinnitati ka väikese kuldse rinnamärgiga ja aastaid hiljem Moskvas autasustas ROKi president mind kui kahekordset olümpiavõitjat. Mõlema olümpia eest. Müncheni kulda on hiljem Eesti Olümpiakomiteele kinnitanud ka ROK, aga medalit ennast pole. Siis võeti see medal minult lihtsalt ära.”

5. septembril 1972 toimus Münchenis tragöödia, mis vapustas kogu maailma ja asetas noaterale olümpiamängude jätkumise. Relvastatud Palestiina terroristid sooritasid varahommikul olümpiakülas rünnaku Iisraeli võistkonna majutuspaika. Algas traagiliste sündmuste ahel, mille tagajärjel kaotas elu 17 inimest: 11 Iisraeli olümpiakoondise liiget, 1 Saksa politseinik ja 5 terroristi. Terve päeva vältel esitasid kõik endale küsimuse – kas olümpiamängud saavad veel jätkuda?

Traagiliste sündmuste jada algas kell 04.30, kui kaheksaliikmeline grupp noori mehi, kes kandsid spordidresse ja -kotte, ületasid 2,5 m kõrguse olümpiaküla kaitsetara. Võõrad liikusid olümpiakülla, peatudes kitsal, esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude võitja James Connolly nimelisel alleel maja nr 31 juures. Seal avati spordikotid ja mehed võtsid neist välja Kalašnikovi püstolkuulipildujad.

Kell 04.55 koputati Iisraeli maadlustreeneri Moshe Weinberg toauksele. “Kas siin asuvad Iisraeli võistkonna ruumid?” küsiti saksa keeles, mille järel treener avas ukse ja seisis korraga püssitoru ees. Lühike automaadivalang tappis treeneri silmapilkselt. Kõrvaltoas püüdis tõstja Joseph Romano ründajatele noaga vastu hakata. Temagi lasti kohe maha. Kümme minutit hiljem olid üheksa Iisraeli võistkonna liiget, kes ei jõudnud välja hüpata, kinniseotuna voodite küljes.

Hommikul 9.30 alustasid terroristid, kes kandsid nime Must September, läbirääkimisi maailmaga. Nad nõudsid kella 12.00-ks kinnivõetud sportlaste elude eest 200 araabia võitleja vabastamist Iisraeli vanglatest. Samuti lennukit. Olümpiakülla toodi soomustransportöörid ja kuulikindlate vestidega varustatud politseinikud.. Ümbruskonna majade katustele paigutati spordidressidesse riietunud snaiprid. Terroristidega pidasid läbirääkimisi Müncheni politseiülem Manfred Schreiber ja riigi siseminister Hans-Dietrich Genscher. Mõlemad mehed, aga ka Müncheni kauaaegne linnapea Hans-Jochen Vogel ja Saksamaa LV valitsuse pressiülem Conrad Ahlers pakkusid end iisraellaste asemel pantvangi. Terroristid hülgasid nende eneseohverduse. Samuti pakkumise saada vahetuskaubana raha “nii palju, kui nad tahavad”. Läbirääkijad suutsid saada ajapikendust kella 17.00ni. Seejärel hoiatati, et iga järgneva kahe tunni tagant lastakse maha üks pantvang.

Kell 15.40 oli Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja mängude organiseerimiskomitee võtnud vastu otsuse olümpiamängud katkestada. Olümpiakülas lasti lipud poolde vardasse ja piirati liikumisvabadust. Õhtul kell 22.15 sai Saksamaa LV valitsus terroristid nõusse, et nad lahkuvad olümpiakülast koos pantvangidega Münchenist umbes 30 km kaugusel asuvale Fürstenfeldbruchi sõjaväelennuväljale. Seal ootas neid stardivalmis Boeing, mis pidi nad viima mõnda vabalt valitud Araabia riiki.

Traagilised sündmused võtsid ootamatult verise pöörde kell 02.50, mil terroristid taipasid lennuväljal, et on nad langenud politsei seatud lõksu ja neid kavatsetakse kohapeal hävitada. Palestiina terroristid õhkisid sedamaid helikopteri, mille läbi hukkus üheksa kinniseotud pantvangi. Järgnenud tulevahetuses langes lisaks neljale terroristile ka sakslasest politseinik Anton Fliegenbauer. Kolmel Musta Septembri liikmel õnnestus lennuväljalt põgeneda, kuid nad tabati veel samal ööl.

Olümpiamängud jätkusid 34 tunni pärast. Siiski leidsid paljud sportlased, et neil ei ole enam tahtmist võistelda. Iisraeli ja Egiptuse delegatsioonid lahkusid olümpiakülast täies koosseisus. Samuti ka Hollandi, Norra ja Filipiinide sportlased.

Surma saanud Iisraeli olümpiakoondise liikmed olid: David Berger (28) – tõstja, Zeev Friedman (28) – tõstja, Josef Gottfreund (44) – maadluskohtunik, Eliezer Halfin (24) – maadleja, Joseph Romano (31) – tõstja, Kehat Shorr (45) – laskmistreener, Amitzur Shapira (40) – kergejõustikutreener, Mark Slavin (18) – maadleja, Andrej Spitzer (27) – vehkleja, Jakov Springer (50) – tõstmiskohtunik, Moshe Weinberg (33) – maadlustreener.