Nagano suusakuninganna oli Venemaa murdmaasuusataja Larissa Lazutina, kes sai medali kõigilt viielt murdmaadistantsilt. Sellega oli ta ainus sportlane, kes Naganos võitis viis medalit (neist kolm kuldset). Enne Naganot oli Lazutinal olümpiatelt võidetud kaks teatesõidukulda ja nii tõusis ta seitsme medaliga (5 + 1 + 1) kõigi aegade paremate talisportlaste edetabelis viiendaks.

Larissa Lazutina (neiupõlvenimi Ptitsõna) sündis 1. juunil 1965 Karjala ANSV-s Kontupohjas. Rahvuselt karjalane, kes alustas suusatamist juba 5-aastaselt. Esimese suurvõistluste kulla võitis ta uustulnukana 1987. aasta MM-võistlustel Oberstdorfis 4 x 5 km teatesõidus. Samas ta sai ka 20 km pronksmedali. Järgmisel aastal kuulus ta juba NSV Liidu olümpiakoondisesse Calgary’s, kuid jäi varuvõistlejaks. Nii tuli tal olümpiadebüüti veel neli aastat oodata. 1989. aasta Lahti MM-il oli ta jälle stardis ja võitis 30 km maratonis hõbemedali. Hooajal 1989/90 võitis Lazutina maailmakarikavõistlustel esikoha, mis märkis tema jõudmist tippseltskonda. 1992. aasta talimängudel Albertville’s pääses Lazutina 26-aastaselt esmakordselt ka võistlema. Kui individuaaldistantsidel ta veel medalile ei pääsenud, siis olümpiakulla pälvis ta 4 x 5 km teatesõidus.

1993. aasta MM-il Falunis võitis Lazutina 5 km distantsil oma esimese individuaalse maailmameistritiitli. Lisaks oli ta osaline kuldmedali võitnud Venemaa teatenaiskonnas. Järjekordse teatekulla saavutas ta 1994. aasta Lillehammeris taliolümpiamängudel. Absoluutse maailma tipu vallutas Lazutina aga 1995. aasta MM-il Thunder Bays, kus ta tegi peaaegu puhta töö, võites neli kuldmedalit ja ühe hõbeda. 1997. aasta Trondheimi MM-ilt teenis lisaks teatekulla. Pärast seda teatas 31-aastasena Lazutina, et lõpetab oma suusakarjääri. Põhjuseks tõi ta üldist väsimust, haigestumist ja erimeelsusi Venemaa suusakoondise juhtidega. Kuid juba sama aasta oktoobris palus koondise peatreener Anatoli Akentjev Lazutinal jätkata oma karjääri. Sportlane seadis tagasitulemise tingimuseks võimaluse harjutada omaette väljaspool koondist. Teda hakkas treenima abikaasa Gennadi Lazutin. Treeningkeskkonna vahetamine tõi häid tulemusi.

Lazutina võitis 1998. aasta Nagano mängudelt kolm kuldmedalit, ühe hõbeda ning pronksi. Kodumaale naastes andis president Boriss Jeltsin talle medali “Venemaa kangelane”, mis on suurim tunnustus Venemaa kodanikule. Samal aastal võitis ta teist korda MK-võistluste üldkarika.

1999. aasta Ramsau MM-il võitis sportlane kuldmedali 30 km klassikalises stiilis ja teatesõidus. Kaks aastat hiljem MM-il Lahtis sai ta hõbemedali suusavahetusega sõidus ning pronksi 10 km. 15 aasta jooksul oli ta võitnud MM-võistlustelt 11 kuldmedalit.

Lazutina oli teatanud juba enne 2002. aasta Salt Lake City olümpiamänge, et need jäävad tema viimasteks suurvõistlusteks. Olümpiamängudel alustas Lazutina kahe hõbemedaliga (5+5 km ja 15 km), kuid siis tuli tagasilöök: 4 x 5 km teatesuusatamise starti Venemaa naiskonda ei lubatud, kuna Lazutina hemoglobiinitase ületas stardihommikul ülempiiri (160) taseme. Siiski pääses Lazutina võistlema veel 30 km distantsile ja võitis selle. Võistluste järgsel dopingutestil aga tema ja ka koondisekaaslane Olga Danilova jäid vahele keelatud darbepoetiini-hormooni kasutamisega.

Hiljem selgus, et Lazutina oli juba varem enne mänge andnud positiivse dopingu proovi ning tal ei olnud isegi õigust olümpial osalemiseks. Nii jäi ta lõpuks ilma ka varem mängudelt saadud kahest medalist ja hooaja varasematest MK-võistluste etappidel saavutatud kohtadest. Lõpetades karjääri kuulsusetult.

Mõned kuud enne olümpiamänge ähvardas Naganot lumepuudus. Rõõmustati, kui lõpuks sadama hakkas. Taevaluugid aga ei tahtnudki enam sulguda. Ameerikas ja Aasias möllav raju El Niño mõjutas oluliselt ilma ka Honshiu saarel. Pidev lumesadu segas kõige enam mäesuusatamisalade läbiviimist. Ilmajumala vastu saadeti Jaapani sõjaväelased, kuid neilgi oli tegemist, et võistluspaiku korda saada.

Halva nähtavuse, lumerohkuse, laviiniohu ja tuuleiilide tõttu tuli alpialade võistlusi pidevalt edasi lükata ja kogu olümpiaprogramm lendas uppi. Lumesaju ja vahelduva vihmaga olid hädas ka murdmaa- ja laskesuusatajad ning suusahüppajad.

Nii nagu Sapporo talimängudel oli seegi kord Jaapanis toimunud mängudel kutsumata külaliseks viimase aastakümne rängim gripiepideemia. Kõige rohkem kannatasid tõve käes Rootsi ja Saksamaa esindused. Nii pidid Saksamaa kiiruisutajad Ulrike Adeberg ja Heike Warnicke osa distantse vahele jätma, iluuisutaja Tanja Szewchenko aga oli sunnitud koju sõitma koguni võistlemata. Rootsi esindajatel oli vahepeal muret, et üldse kedagi murdmaarajale saata. Poolhaigetena võistlesid veel paljude teiste riikide sportlased.

Belgia ainus sportlane Naganos oli hollandlasest kiiruisutaja Bart Veldkamp, Albertville’i mängude võitja 10 000 meetris. Aastate lisandudes oli Veldkampil üha raskem pääseda tiheda konkurentsiga Hollandi koondisse ja nii siirdus ta vahepeal naabermaale, saades 1996. aastal Belgia kodakondsuse. Mis võis belglastel, kelle kontol talimängudelt vaid paar medalit, olla selle vastu, et napile medalisaagile lisa saada. Ning Belgia ainuke esindaja pöördus Naganost koju pronksmedaliga 5000 meetris.

Tulpidemaa uisutajaid jagus ka Austria koondisse, kus võistles Maxim Ten Korenaar.

Esmakordselt selgus olümpiavõitja lumelauaslaalomis. Esimene kuldmedal kuulus 26-aastasele kanadalasele Ross Rebagliatile, kes edestas hõbeda saanud sakslast Thomas Pruggerit kahe laskumise kokkuvõttes vaid 0,02 sekundiga.

Ööpäev hiljem oli Rebagliati nimi taas päevakorral, nüüd aga juba paha poisina ja oma kaasmaalase Ben Johnsoni mantlipärijana. Nimelt selgus dopingukontrollis, et kanadalane oli tarvitanud marihuaanat. Sellist ainet oli raske ette kujutada füüsilisi võimeid tõstva “arstirohuna”, kuid julgustuseks oli see omal kohal. Esialgu võeti vastu otsus Rebagliati diskvalifitseerida ja tema võidetud kuldmedal anda Pruggerile.

See oleks olnud taliolümpiamängude ajaloos esimene kord, kus kuldmedal võetakse ära dopinguga patustamise tõttu.

Kanadalased esitasid protesti ja apelleerisid faktile, et marihuaana puudub ROK-i keelatud ainete nimekirjas. Rebagliati ise aga väitis, nagu oleks uimasti temasse imendunud passiivselt, suheldes narkomaanidest sõpradega. ROK-i Meditsiinikomisjon oli nõutu. Jaapanlased nõudsid isegi politsei sekkumist, sest narkootikumide suhtes oldi siin väga kurjad. Lõpp oli üllatuslik: Rebagliati võis jätta endale kuldmedali, kuid nüüdsest arvas ROK ka marihuaana keelatud ainete nimekirja. Kanada pressis aga kirjutati, et olümpiavõitjal polnud see esimene kord narkootikumidega patustada.

9. veebruaril sõidetud meeste 30 km suusatamine klassikalises stiilis kujunes erakordselt raskete ilmaolude tõttu viimaste aastakümnete raskeimaks. Oli lausa koerailm - sadas tihedat märga lund - ja norralastel ebaõnnestus suuskade määrimine täielikult. Raskete ilmaolude üle rõõmustas kõige rohkem 28-aastane Mika Myllylä. Soomlane oli kogu võistluse vältel suveräänne liider ega olnud tal probleeme ka suuskadega. Myllylä võidetud kuldmedal oli Soome meessuusatajatele esimene pärast enam kui kolmekümmet aastat - 1964 Innsbruckis võidutses Eero Mäntyranta. Nagano sõidutingimustest räägib aga fakt, et kui Mäntyranta läbis toona 30 kilomeetrit ajaga 1:30.50, siis Myllylä lõpetas 1:33.55. See näitab, kui rasked olid Naganos ilmastikutingimused.

Rõõmu valmistasid Eesti murdmaamehed, kes olid esmakordselt maailma tippvõistlusel tegijatena pidevalt telepildis ja saavutasid lõpuks silmapaistvad kohad: 11. Jaak Mae, 17. Raul Olle ja 19. Andrus Veerpalu 19.

Meeste ühekelgul võitis juba kolmandat korda järjest olümpiakulla 31-aastane sakslane Georg Hackl. “Turbo-Schorsch” hüüdnime kandnud Hackl läks oma kolme unikaalse kuldmedaliga suure sportlasena taliolümpiamängude ajalukku, tuletades meelde kettaheitjat Al Oerterit. Nagu ameeriklane, oskas ka Hackl alati olla edukas just kõige tähtsamatel võistlustel - olümpiamängudel.

Esmakordselt selgitati 500 m kiiruisutamises olümpiavõitja kahe sõidu kokkuvõttes. Pärast esimest sõitu asus juhtima jaapanlane Hiroyasu Shimizu (35,76). Kodupubliku rõõmuks pidasid Shimizu närvid vastu ka teisel päeval, kus ta saavutas uue olümpiarekordiga 35,59 teistkordselt päeva parima aja ja kokkuvõttes andis see jaapanlastele esimese kulla Nagano mängudel. Shimizu oli saanud Jaapani rahvuskangelaseks ja kolme miljoni jeeni omanikuks (selline oli preemia kuldmedali eest) natuke enam kui minutilise pingutuse tulemusena.

Naiste ühekelgul saavutas 24. koha 44 aasta ja 305 päeva vanune Neitsisaarte kelgutajat Anne Abernathy’i, kellele Nagano mängud olid juba neljandateks. Abernathy oli 20. sajandil vanim talimängudel lõpuprotokollis koha saanud naissportlane. 1936. aastal Garmisch-Partenkirchenis alpi kahevõistluses startinud kanadalanna Edwina Chamier oli küll aasta võrra vanem (45 aastat 318 päeva), kuid tema ei lõpetanud võistlust.

Nagano mängud tähistasid kiiruisutamises revolutsioonilist pööret. Uudsed klappuisud võimaldasid sportlastel purustada ühe rekordi teise järel. Näiteks 5000 m distantsil uisutasid aja alla suurepärase 6.50 kokku 23 sportlast ja 6.40-st sõitsid kiiremini 15 sportlast. Ainult sprindialadel jäid maailmarekordid püsima.

10 km suusatamises jäi 92 osavõtja seas kindlalt viimaseks Keenia suusataja Philip Boit. Neegersportlane läbis distantsi ajaga 47.25, kaotades võitjale 20 minutit.

“Olen õnnelik - olen Aafrika meister,” lausus nandi suguharust pärit suusataja. Kullavõitja Dæhlie, kes võttis Boiti finišis vastu, sõnas pärast ajakirjanikele: “Tunnen rõõmu, et Boit lõpetas, kuid veidi murelikuks teeb väljavaade, et temasuguseid koguneb liiga palju. Pelgan, et nad lebavad hulgakesi mäe all, kui meie mäe otsast laskume. See tekitaks probleeme.” Keenia suusatajad Boit ja Henry Bitok (ei lastudki rajale) olid pressile aga Naganos samasugusteks tähelepanuobjektideks kui olümpiavõitjadki.

Mäesuusatamise alpi kahevõistluses tegi ajalugu tegi britt Graham Bell, kellele Nagano mängud olid juba viiendad olümpiavõitlused. Mäesuusatajatele on see terve igavik ja seni polnud veel keegi niisuguse saavutusega hakkama saanud.

Kahebobidel anti välja kaks komplekti kuldmedaleid. Nii Itaalia I (Günther Huber, Antonio Tartaglia) kui ka Kanada I (Pierre Lueders, David MacEachern) lõpetasid nelja sõidu kokkuvõttes ühesuguse koguajaga 3.37,24 ja kuldmedalid otsustati anda mõlemale ekipaažile. Varem oli samane lugu juhtunud 1968. aastal Grenoble’is, kus võrdse koguaja saavutasid Itaalia I ja Saksamaa LV kahebobid, kuid tookord sai kuldmedali kuulsa Eugenio Monti juhitud Itaalia meeskond, sest neil oli kiireim üksiklaskumine.

Meeste 10 km suusatamises klassikalises stiilis jõudsid etteotsa mehed, kellel ka ennustuste kohaselt oli sinna asja. Vaid hõbemedali võitnud austerlase Markus Gandleri saavutus oli selge üllatus. Oma kuuenda kuldmedali talimängudelt sai norralane Bjørn Dæhlie. Rohkem aga kui Gandleri vägitegu rabas suusamaailma Eesti meeste tubli sõit. Jaak Mae kuues ja Andrus Veerpalu kaheksas koht oli selge sensatsioon. Pärast seda tulemust hakati Eesti suusatajate tegemiste vastu huvi tundma ja sponsorid ulatasid abikäe.

Suusahüpped suurelt mäelt kujunesid jaapanlaste pidupäevaks. Rahvuskangelaseks tõusis 22-aastane Sapporo mees Kazuyoshi Funaki, kes võitis teenitud kulla. Oli ju Funaki tänavu parim Kesk-Euroopa mäginädalal ja stabiilselt hea pea kõikidel võistlustel. Teise hüppe sooritas Funaki nii perfektselt, et teenis kõigilt viielt kohtunikult maksimaalsed 20 stiilipunkti. “See oli tõesti täiuslik hüpe, olen selle üle väga uhke,” lausus olümpiavõitja. Pronksi võitis korraldajatele avavoorus alles kuues olnud Masahiko Harada, kelle 136 meetri pikkune hüpe teises voorus tekitas peataoleku võistluste korraldajate seas, sest elektrooniline mõõteseadeldis ei ulatunud nii kaugele.

Jääkeeglis ehk curlingus jõudis oma esimese taliolümpiamedalini läbi ajaloo Taani. Naiste turniiri poolfinaalis alistati Rootsi ja finaalis hakkasid taanlannad südilt vastu Kanadale, kuid kaotasid ikkagi 5:7. tasuks hõbemedalid. Tänu jääkeeglile avas Naganos lõpuks medaliarve ka Rootsi. Pronksmedali matšis said rootslannad jagu Suurbritanniast 10:6. Rootsi naiskonnas sai pronksi olümpiamängudel (1984 - 1988) kiiruisutamises kolm kuldmedalit võitnud Tomas Gustafssoni abikaasa Elisabeth.

Esimest korda oli talimängude kavas naiste jäähokiturniir. Osales kuus riiki: USA, Kanada, Soome, Rootsi, Hiina ja Jaapan. Kindel favoriit oli Kanada, kes oli saavutanud kõik seni väljajagatud MM-tiitlid. Finaalis kohtusid 8626 pealtvaataja ees Kanada ja USA. Ameeriklannad polnud oma naabreid võitnud MM-idel alates 1990. aastast ja nüüdki oli selleks vähe lootust. Pealegi seisis Kanada naiskonna väravas NHL-i kogemustega (!) väravavaht Manon Rheaume. Finaal kulges väga tasavägiselt ja USA juhtis viimasel minutil 2:1. Siis vahetas Kanada väravavahi kuuenda väljakumängijaga, kuid see ei toonud edu. Ameeriklannad viskasid tühja väravasse veel ühe litri ja tulid naiste jäähokis esimeseks olümpiavõitjaks.

Keset meeste hokiturniiri selgus, et Rootsi mängijal Ulf Samuelssonil on USA kodakondsus ja vastavalt selle riigi seadustele ei tohi tal enam olla kahe riigi passi. Rootslased ei olnud koondise komplekteerimisel küllalt hoolikad. Näiteks tšehhid olid lahendanud need probleemid õigeaegselt. Nii jätsid nad meeskonnast välja New Jersey Devilsi ründaja Bobby Holiku, kel oli USA kodakondsus, ja andis õigeaegselt Tšehhi passi tagasi Philadelphia Flyersi kaitsjale Petr Svobodale, kes oli USA-sse läinud juba l984. aastal. Pärast pikki diskussioone otsustati Samuelsson diskvalifitseerida, kuid jätta Rootsi meeskonna senised võidud alles. See tekitas proteste tšehhidelt, sest just neil tulnuks nüüd veerandfinaalides kohtuda Kanadaga, mis polnud meeldiv väljavaade. IIHF-i president Rene Fasel ütles otsust kommenteerides: “Rootsi meeskonna karistamata jätmine on kompromiss ja teenib olümpiamängude sportlikke huve ning eesmärke.”

Nii nagu Sapporo talimängudel 20 km laskesuusatamises katkestati nüüd Naganos võistlus 10 km laskesuusatamises. Seda 43 minuti järel keeruliste ilmastikutingimuste tõttu. Selleks ajaks oli võistluse lõpetanud juba 16 sportlast. Parima ajaga oli liider Aleksandr Popov, kuid kohe pidi finišeerima norralane Ole Einar Bjørndalen ja seis rajal kinnitas, et just tema on kõige kindlam kuldmedalivõitja. Järgmisel päeval alustati uuesti.

Meeste 4 x 10 km teatesuusatamises kordus kullaheitluses Lillehammeri duell kindla favoriidi Norra ja Itaalia vahel. Norralaste elu tegi keeruliseks avaetappi nõrgalt suusatanud Sture Sivertsen, kes lõpetas alles kümnendana. Teises vahetuses kergitas Erling Jevne norralased teiseks ning Dæhlie ja Thomas Alsgaard pidid kahel viimasel etapil võidu vaid vormistama. Itaallased aga suutsid neil takjaina kannul püsida ja võitja selgus alles staadionil. Oli õnn, et Norra oli seekord ankrumeheks pannud terava lõpuga Alsgaardi, sest itaallastel sõitis viimast vahetust teada-tuntud spurtija Silvio Fauner. Alsgaard oli finišijoonel oskuslikum, Fauner kaotas 0,2 sekundiga. Lillehammeri valus kaotus oli tasutud.

Jäähokiturniiri poolfinaalis lõppes Kanada ja Tšehhi kohtumine dramaatiliselt. Vahtralehemaa hokimehed suutsid mängu 1:1 viigistada alles minut enne lõpuvilet. Ka lisaaeg ei toonud rohkem väravaid. Bullitite realiseerimisel olid ründajad tagasihoidlikud eelkõige imeliselt tegutsenud väravavahtide Patrick Roy ja Dominik Hašeki tõttu. Vaid korra käis litter Robert Reicheli viskest Kanada puurivahi selja taga, kuid sellest piisas. Tšehhid jõudsid finaali, kanadalased eesotsas Wayne Gretzkyga lahkusid pisarsilmil platsilt. Pronksimängus jäädi aga alla Soomele.

Jäähoki finaalis kohtusid Venemaa ja Tšehhi. Selle mängu tähtsus tšehhidele oli mitmekordne. Pikaajalise vastasseisu poliitilised juured ulatusid 30 aasta taha, Praha kevadesse, kui Nõukogude tankid murdsid nende pealinna. 1968. aasta sündmusi meenutas ka tšehhide liidri Jaromir Jagri number 68.

Euroopa ühe vanima jäähokiriigi sportlastel oli küll maailmameistritiitleid, kuid mitte ühtegi olümpiakulda. Enne finaali olid tšehhid alistanud ka suured USA ja Kanada, samal ajal kui Venemaa kergemalt finaali pääses.

Kinnises mängus, kus põhirõhk oli asetatud kaitsele, saavutasid edu tšehhid. Kaitsja Petr Svoboda ainus värav kolmandal perioodil otsustas kuldmedali saatuse. Muide, Svoboda paistis turniiril veel üht moodi silma - tal oli kõige enam trahviminuteid (39).